teisipäev, 25. veebruar 2020

Igavesti Sinu, Rakvere Teater - Rakvere Teater 80


Gaziljon õnnesoovi, kulla Rakvere Teater!

Eile, samal päeval kui meie kodumaa tähistas oma 102. sünnipäeva, sai Rakvere Teater 80-aastaseks. Targu, peeti juba juubelipidu nädalapäevad varem. Ka sünnipäeva auks välja toodud, lavastatud kontserdi esietendus "Lihtsalt rõõmuks" toodi välja juba mõni päev enne vabariigi ja Rakvere Teatri aastapäeva.

Ja mis sünnipäev see on ilma korraliku peota, eks! :)
Selleks puhuks kogunes eesti teatriraffas Virumaa armsasse teatrimajja 15.veebruaril. Teatrijuhid võtsid vastu, voolas vahuvein ja õhus oli paksult parfüüme ning inimestel õhtukleidid ning lipsud-ülikonnad seljas, nagu nii uhketel juubelitel ikka.

Selline möll käis laval, nagu siinsetelt, Silver Tõnissoni tehtud fotodelt näha ja isegi muumid olid kohal! Alguses täiskostüümis, aga siis saatva politseiniku striptiisist inspireerituna, kadusid ka neil kostüümid ja alt paljastusid siresäärsed Tiina Mälberg ja Ülle Lichtfeldt :)

Esimene “Igavesti Sinu, Rakvere Teater” (Urmas Lennuki dramatiseeritud-lavastatud) osa käis läbi Rakvere Teatri ajaloo - mööda ja üle kõigi teatri kunstiliste juhtide, mängides lõigu iga juhi stiilis Hamletist ja mõnest muustki klassikast. Teine osa oli kolleegipreemiate jagamise gaala.

(Päriselt ka) eelmise aasta parim Rakvere Teatri lavastus- “Nagu peeglis” korjas nii parima lavastaja (Madis Kalmet), parima mees-(Märten Matsu) kui ka parima naisnäitleja (Grete Jürgenson) auhinnad! Palju ōnne! Laval tervitati igat vōitjat muusikalise vahepalaga. Teistehulgas ka nädal hiljem esietendunud “Lihtsalt rõõmuks” trupi-ansambli poolt.

21.02 Eesti Päevalehe vahel ilmus Rakvere Teatri erileht "Kaduviku Teataja". Seal ilmus ka siinkirjutaja pikem kiri Rakvere Teatrile. Pakun seda lugemiseks ka siin. Seega olge lahked:

Kallis Rakvere Teater,

Palju õnne juubilarile! Ja pikka-pikka iga!

80 aastat – see juba ON midagi! Tean ajaloost, et 2. maailmasõja ajal, 1940. aasta 24. veebruaril avati Sind uhkelt aktuse, kontserdi ja pitsballiga ning juba järgmisel päeval toimus ka teatribeebi esimene esietendus – Kitzbergi „Tuulte pöörises“. Minu ellu astusid Sa alles 40 aastat hiljem. Virumaal, Tamsalus, Araski külas, kus vanaisa ja vanaema juures sai veedetud suur osa lapsepõlvest. Vanaisa eriti muid teatreid ei tunnistanudki ja sestap said nii mõnedki tolleaegsed lavastused just tema mahitusel nähtud.

Ühine lemmik oli meil Eldor Valter, kes minu arvates oli natuke isegi vanaisa moodi. Nii selgus peatselt, et eks me Eldori järgi neid teatrikülastusi seadsimegi. Ja kuna just nende tükkide lavastajaks, kus meie lemmiknäitleja mängis, oli tihti Raivo Trass, sai Raivost ka minu elu esimene lemmiklavastaja. Kui reedeti oli teleteatris mõni Rakvere Teatri lavastus, istus vanaisa pärast sauna alati teleri ees ja vaatas etenduse lõpuni, teiste teatrite etenduste ajal, aga tihti tukkus või leidis midagi „targemat tegemist”. Märkamatult tekkis Eldori kõrvale teine suur lemmiknäitleja, kelle mängu lähen alati vaatama ka praegu, kui ta veel mõnes lavastuses kaasa teeb – selleks on Volli Käro. Tema mängu teatav aristokraatlikus, peenetundelisus ning intelligentsus on saatnud mõtetes iidolina mind praktiliselt läbi elu.

Esimene armumine naisnäitlejasse toimus samuti Rakvere Teatris. No keda ei võluks tark ja tubli Anne, Kitzbergi „Neetud talus”, kui seda esitab Marika Vernik? Ka hiljem, kui see telesse üles võeti, sai videomaki-eelsel ajal oodatud ja oodatud, et Marikat uuesti selles rollis näha… Samas kui üks teine näitleja – Toomas Suuman – mõjus väikse poisi jaoks suisa hirmuäratavalt. See tuleb peaaegu alati meelde praegugi Suumani laval vaadates – kui nunnu vanamees temast on kujunenud, aga kuidas ma lapsena teda kartsin…

80ndate keskel liitusid lemmikute sekka veel 2 näitlejat. „Rakvere romansis“ hiilgava rolli loonud Madis Kalmet, kes tegelikult ka palju väga häid lavastusi teinud. Toona isegi oleksin tahtnud, et ta oleks vähem lavastanud, sest kalkuleerisin peas, et muidu saaks ju teda laval rohkem näha! Nüüd on temast saanudki hoopis üks lemmiklavastajaid. Ja teine, kes tollel ajal alles alustas oma näitlejateed ning kellega minul toimus esmakohtumine teatrilaval (Vanalinna Päevade raames) Kalmeti lavastatud „Scapini kelmustes” – Andrus Vaarik. Lavastus oli legendaarne minuvanuste poisikluttide seas, lisaks mängisid seal Volli Käro, Toomas Suuman ja Marika Vernik. Sealt astus mu ellu ka Anne Veesaar.

Üsna varsti pärast seda, 80ndate teisel poolel, veel sügaval nõuka-ajal, viis elu mind hoopis üle mere teise riiki elama ning nõnda tuli ka meie suhtesse paus. Alles täiskasvanuna, kui hakkasin omapäi tagasi kodumaal käima, leidsin Su jälle üles. Siis juba tegutsesid hoopis teised nimed ja näod, vaid mõni üksik vanadest lemmikutest oli veel Rakveres alles – Volli ja Toomas ja mõnikord Raivo.

Alanud oli „kaduviku aeg“ ja seda huvitavam oli hakata uuesti teatrit avastama… Minu jaoks oli siis ja kuni peaaegu tänaseni välja Rakvere Teatri veduriks ning (nagu mu ämm armastas öelda) „esilavastajaks“ - Üllar Saaremäe. Ühtlasi oli mu enda lapsepõlvesõber – Ardo Varres, kes praegu ka „Ran“ keskmist nime kasutab, leidnud tee lavakasse ning tegi pärast seda mehetegusid muuhulgas „Shakespeare’i kogutud teostega“ just nimelt Rakvere Teatris. Tema kursakaaslased lavakoolist – Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Indrek Saar ei jõudnud mu lemmikute sekka enne kui alles aastaid hiljem. Velvo pani Pearuga Vargamäel ikka sellise paugu, et toibun sellest senimaani. Aga mis kõige imelisem, et sellest alates on iga tema roll olnud kuldaväärt elamus!

Märkamatult jõudsimegi 21. sajandisse, mil minu teatrikülastuste tihedus kasvas nii suureks, et Rakvere Teatris on nähtud suurem osa uuslavastustest, lastelavastused kaasa arvatud! See on armastus, kas pole?! Samas on ka maitse teravnenud ning kinnistunud lemmikute sekka pääsemine on muutunud raskemaks. Minu 21. sajandi 21 suurima teatrielamuse seas on raudpolt kindlalt 2 Toompere lavastust – „Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud“ (2005) ning „Toatüdrukud“ (2009). On see kokkusattumus, et uued suured lemmikud naisnäitlejad Ülle Lichtfeldt, Tiina Mälberg ja Anneli Rahkema mängisid kõik kolmekesi koos „Toatüdrukutes“? Ülle romansilik traagika, samas ka sitkus, vastupidavus ning ülim näitlejannalikkus, Tiina muutumismängud, võlu ja inimesena „igaühe unistuste parim sõbrannalikkus” ning Anneli jõuline ägedus ja hoog on fenomenaalsed. Vot on trio! Ja juba mainitud Üllar Saaremäe, kes muide on teinud kaks sajandi suurimate meespeaosade sekka loetavat rolli, kadunud suurte lavastajate Komissarovi „Cyrano De Bergerac’i” ja Roman Baskini „Hamleti” nimiosades.

Olemegi ringiga tänapäevas. Mis jääb praegusest ajast südamesse 20 aasta pärast, kui Rakvere Teatril täitub ümmargune 100, seda võib vaid aimata. Olen juba üsna veendunud, et märgiliseks osutub Urmas Lennuki osalemine repertuaari kujundamises. „Ükssarvikute farm“ on üks neid lavalugusid, mille soovitamise eest olen saanud eriti palju tänukirju teistelt teatrisõpradelt. Ja panna kõik Oskar Lutsu aastaajad ühte näidendisse „Paunvere poiste igavene kevade“, sellega ei saaks vist küll keegi teine niiviisi hakkama… igatahes mitte nii lõbusalt. Ja muide ka üllatuslikult! Sest selles loos hakkab (veel ühe värske lemmiknäitleja) Imre Õunapuu kehastatud Kiirest esimest korda PÄRISELT kahju! Ka "Arno" tuleb välja tuua, sest sellist kameeleoni nagu Madis Mäeorg tihti Eesti teatrites ei kohta! Peeter Rästas on minu naise suur(im) lemmik Rakvere Teatris… Silja Miks on tõusnud komeedina lemmikute sekka nii, et ikka veel imestan, kuidas see võimalik on, et ma tema geniaalsust kohe lahti ei hammustanud? ;) Liisa Aibel on minu arvates üks Eesti esi-comedienne’sid kui mitte juba varem, siis igatahes alates Kati Kivitari lavastusest „39 astet“. Temaga on ainult see oht, et isegi pisema sutsakaga võib vabalt varastada kogu show.

Teatriga liitusid hiljuti Jaune Kimmel, Grete Jürgenson ja Märten Matsu ning tasapisi olen armumas ka kõigi nende kolme mängu… Jaune „Ilma Sinuta“, Grete ja Märten „Nagu peeglis“ – need annavad aimu ka tuleviku suurtest tegudest! Trupi pesamuna Elar Vahterit unustamata, sest praegu on Rakvere Teatris võimalik olla tema kõige esimese peaosa tunnistajaks „Kuldse liilia saladuses”.

Ja mis eriti mõnus ja mugav, et Sa, kallis Rakvere Teater, tuled tihti kodule ligemale. Siis saab kasvõi mitmendat korda mõnda lemmikut vaatama minna!

Igavesti Sinu,
Danzumees


Tekst sündmuse/lavastuse kodulehelt:

IGAVESTI SINU, RAKVERE TEATER

Rakvere Teatri juubeliõhtul rullitakse vaatajate ette lahti 80 aasta pikkune vaip, mille mustrites siplevad Kaarel Irdi, Jakob Liiva kõrval ka Üllar Saaremäe, Peeter Raudsepp ning teisedki teatri võtmefiguurid. Kavas on pidu ja „pitsball” – jõu- ja ilunumbrid teatri näitlejatelt ning võileib puhvetist.
Laval näeme kõike, mida silm näha ihkab. Ja veidi ka seda, milleks silmi pole tarviski. Vaatajate ette kihutab 80 vaguniga ekspress, mis oma reisidel on käinud galaktikast kaugemal. Mitte keegi ei tea, millega see lõpeb, aga kosmos pole piiriks.


neljapäev, 20. veebruar 2020

Triller - Ugala


"Triller" on üks neid lavalugusid, mille sisu kohta ei tohiks neile eriti midagi ette öelda, kes seda veel näinud ei ole. Paraku päris nii ka ei saa, sestap katsun oma tekstiga liikuda ümber palava pudru ning mitte paljastada sisulisi pöördeid, pigem harutada lahti kontekstuaalseid niidiotsi, mille üle on võimalik kellegi elamust rikkumata arutleda.

No lähtekoht on selline, et on kaks sõbrannat - Lola ja Elisabeth... või kas nad ikka on sõbrannad, kui üks neist teise abikaasaga magab? Igatahes on pettur tulnud pahaaimamatult solvatu koju ja lahti läheb kassi-hiire mäng.

Pean tunnistama, et kuigi siis kõlavad püssipaugud ja ähvardused  ning kahtlemata on ka seetõttu teatavad kriminaalsed sugemed, ent tervikule tagasi vaadates, siis ma seda esmaselt "trilleriks" küll ei liigitaks. Pigem kirgede draamaks. Triller oli see ähvardatu jaoks. Triller võis see olla ka petva mehe jaoks - tema jäi ju vahele...

Selliseid kahe inimese vahelisi psühholoogilisi mänge, nagu näiteks Schaffer'i "Mäng" või ka Ugalas varem ning praegu Linnateatris mängitav "Enigma variatsioonid" on mitmeid. Kõik nad on kammerlikud ja toovad inimhinge pahupoole räpasuse või siis selliste "mängude" ja manipulatsioonide ebaeetilisuse aspekti kirkalt esile. Inimlikult mõistad, kuidas petetu saab vähemalt mingit rahulolu oma võimust, antud juhul hirmuvõimust teise üle, aga tegelikult on see magusalt moraalsuspiire kompav. Ja kuigi kirgede küüsis on ka normaalsed inimesed kõigeks võimelised, siis tegelikult ju tavaliselt asjad nii dramaatiliselt kaugele päris elus ei lähe, nagu nendest lugudes. See on ikka autori fantaasia vili - mis siis kui lähebki nii kaugele? Ohu - või hoiatusdraamana ju mõjuv ning inimtunnetel mängiv.

Lavastajaks Taago Tubin, kelle peale võib viimasel ajal olla üsna kindel, et ta materjalivalikuga puusse ei pane ning ka lavastuslikult midagi on töödega pakub. Siis võib-olla pisut vähem trikitades, kuigi mõned üllatused on tal varuks (näiteks see, mis laskude tagajärjelt toimub), aga kui lugu kannab ja näitlejad on head, siis saab ka näitejuhtimisele ja tegelastevaheliste liikumiste ning sisuliste võimumängude laval paistvusega piisavalt efektitseda ja seda Taago siin ka teeb. Kuigi just selle trillerlikkuse koha pealt ma vaadates mõtlesin, oleks aidanud kaasa mitte niivõrd stiilne David Lynch'i ja Quentin Tarantino filmidele iseloomulik muusikavalik, vaid natuke teistsugune... Teisalt jällegi selline muusika aitas luua assotsiatsioonide kaudu teistsugust, ehk omakorda isesuguste varjunditega atmosfääri. Ühtlasi jäi selgelt mulje, et tegevustik toimub kusagil välismaal.

Kõige rohkem põnevust pakkus minu ja ilmselt ka nii tegijate kui teiste vaatajate jaoks Mirtel Pohla kaasamine peaossa. Sellest lavastusest rääkimisel ei saa keegi sellest üle ega ümber. Ja kuna Mirtel mõnuga bravuuritseb oma rolliga, samas ehitab seda üles ja sellel on omad kasvamised, vaibumised ning lõpuks ju täiesti hääbumine, siis seda mängu on nii pagana põnev jälgida. Tema kannab suurema osa lavastusest, sest nii nõuab ka lugu, aga see kuidas see sütitab ka tema kaasnäitlejaid, seda on selgelt näha. "Sõbranna" rollis Kadri Lepp annab suurema osa ajast teisel hoida ohje ning see annab ta karakterile teatava allasurutuse tunde - tema ongi ju siin nö."vaenlase alal", püssisihikul, ent ometi tunneb ta ka teatavat sisemist vajadust näidata enda võimupositsiooni. Selle kahe tule vahel laveerimine ei ole rollina nii väljapaistev ja "vasta vahtimist", nagu Mirteli suurepärane ja hoogne, kogu mängu juhtiv tour-de-force, vaid kui sellele mõelda, siis hoopis keerulisem ja kihilisem. Kadri, ilmselt tiivustatuna ka uuest partnerist, teeb minu arvates ka täiesti uuelaadse rolli temalt. Sidudes õrnahingelisuse, sõbranna, aga eelkõigi ikkagi sõbranna mehe armastatuna tundmise, hädas olija, ühel hetkel ka ülekantud tähenduses maaslamaja, keda jalgadega taotakse, mis omakorda on nagu risti vastupidine teisele naisele. Mis omakorda suures pildis annab aimu, miks mees temaga versus tema enda naine, olla võiks tahta.

Petmise anatoomia on ju keeruline. Öeldakse, et mehed on nõrgad ja kui keegi ei peta, siis on see lihtsalt vastava olukorra või võimaluse puudumine. Ise tahaks ikka uskuda, et mõni mees võib olla ju ka otsustanud ning teadlikult mitte pettev. Teisalt isegi kui keegi otsustab, siis oma tunnetele ta ju vastu ei saa ja kui siis naine oskab või isegi lihtsalt käitubki nii, et tee petmiseks on avatud... siis see juhtubki... Suuremal osal meestest ilmselt lähevad silmad lihtsalt krõlli kui tuleb keegi ja paitab oma sõnade või olekuga mehe ego või hinge, mida oma abikaasa ju igal argipäeval ei pruugi teha ning kas see pärast aastaid enam mõjubki nii, nagu kellegi võõra või uue vaimustus. Jah, inimajau on keeruline ja seda siin mõne lausega lahti ei mõtesta. Sellele tegelikult ei keskendu ka "Triller". Kuid see tõstatab ühe elulise paradigma, mis on seotud järgmise tasemega... ehk kuidas käitub aastaid suhtes olnud inimene, kui ta pannakse fakti ette, et tal tuleb valida. Sellises olukorras on inimesel, kes on juba pikalt suhtes olnud taibumus jääda olemasolevasse suhtesse. Miks siis mõnikord ikkagi lahku minnakse? Arvatavasti toimub see katkiminek teises kohas ja teisel pinnal. Siit võib edasi arendada teooriat, kuidas siis kindlustada, et see, kes Sind võiks maha jätta, seda ei teeks... Ka selle jaoks saab ühe õppetunni, kas siis nii käitumiseks või mittekäitumiseks sellest tükist.

Loo autoriteks on naine ja mees ning nõnda on mõlemate psühholoogiad siin kokku liidetud ja keegi ei saa öelda, et vastavas olukorras nii inimesed ei käituks või ei otsustaks. Inimesed on erinevad ja nende mõttekäigud toimuvad erinevalt. Kuigi "mehe" ümber kõik see siin ka esimeses vaatuses keerleb, on see ikkagi naiste õiguste, tunnete, soovide ja ihade pingpong. Mehed füüsiliselt sisenevad mängu alles teises vaatuses. Janek Vadi on siin sellise karikatuurse hoogsusega alguses, mis ühel hetkel muutub, kui ta tegelane adub paremini olukorda. Näib, nagu ta tõesti oleks dilemmas ja vajab seda mõtlemisaega, mida ikkagi teha... enne kui oma otsusele jõuab. 2 naist ju ikkagi... ühega abielus, teisega suhtes... mõlemale tehtud lubadusi ja ilmselgelt aetud igasugust pläma. Kuniks ta oma otsuse teatavaks tegemisega rahunebki täiesti maha. Huvitav rollijoonis, mis ma loodan mängides teravneb veelgi (mina kirjutan siinset vaid esietenduse põhjal), sest kõige selgemalt laval publiku jaoks on nauditav see tema jõuline osa rollist, aga kõige huvitavam ja küsimusitekitavam ikkagi mängu sisekeemia mõttes jälgida oli see (vähemalt minule, kui ka mehele) see keskmine osa... kuidas ta nagu tahaks vingerdada olukorrast välja, aga vingerdada siin ei ole (kelle kahjuks ja kelle õnneks) võimalik.

Päris lõpu eel ilmub valemisse ka neljas tegur - Tarvo Vridolini kehastuses mees, kelle naine on see "sõbranna" ja sõbraga koos talle sarvi teinud... Kohe pärast etenduse nägemist olin isegi pisut pettunud, sest mõtlesin kohe, et dramaturgiliselt on tema poolt sissetoodav lõpulahendus minu jaoks kogu loo nõrgim osis. See nulliks nagu kogu eelneva. Alles nüüd, päevi hiljem ja sellele tagasi mõeldes, olen jõudnud tõdemuseni, et see toob ju veel omakorda mingid moraalipöörded sisse. Esiteks, tema naine on ju ka siin... suu ei väändu ütlema "trilleris", seega ütleme siis pigem "melodraamas"... või veelgi parem "kirgede draamas" - petja... Aga kogu fookus on ikkagi petetud naisel ja tema närvidest tekkinud olukorra rahustamisel. Suhtesegadik on ju nii suur, et selle lahendamine nii, nagu mees seda lõpus välja pakub, on banaalne. Nii see nagunii päris elus edasi "lihtsalt" ei lähe. Muidugi võib ju silma kinni pigistada ning loo sidumise mõttes selle terve ampsuna alla neelata, maitset tundmata. Aga õnneks annab sellel maitse hoopis see, kuidas Tarvo seda oma tegelast mängib. Oi see võimas! Vaid üks monoloog ja terve Ugala maja väriseb. Vinge vaadata kui näitleja läheb endast välja, aga hoiab seda "väljaminemist" niimoodi vaka all, et üle kere väriseb. Mees peab lootma, peab tahtma ja peab midagi tegema, et eluga edasi minna... Ilmselt kiiruga ja kohapeal, ei jõuaks keegi selliste tunnete keerises midagi targemat välja mõeldagi. Seega andis selle andeks. Alla ka päris ei neelanud, aga mõne aja pärast ei mäleta ilmselt midagi muud sellest lõpust kui Tarvo nägu ja tervet tema tegelase kogu, kuidas ta seal ju tegelikult head tahtis... Muide ka Mirtel ja tema loodud tegelane andis ohjad sujuvalt Tarvole üle ning sellest ka see eelmainitud intelligentselt lahendatud "hääbumine"... kuigi terve etendus on praktiliselt ohjad just tema kätes.

Lõpetuseks tuleb märkida ära ka osav ja huvitav parukate kasutamine, muutis kuidagi näitlejaid ning lisas teatraalsust (positiivses mõttes). Kärt Petseri videokujundus ei jäänud ka märkamata. Kuigi mida see tähendas?

HINNANG: 4
Mind rikub hinnangut andes võrdlused sarnaste lugudega. Kui õigesti mäletan, siis andsin ka "Enigma variatsioonidele" kohe pärast tolle etenduse nägemist hinnanguks 4. Kuigi nüüd on selge, et Engima oli vähemalt 4+ kui isegi mitte 5-... Aga sellised kammerlikud kirgedemöllud, kassi-hiiremängud, võimuvahetustega alla ja peale tõusmised, mis lisaks oma ülevõimendustele aitavad paremini näha neid väikseid ja vaikseid asju inimloomustest, mis muidu sealt välja ei paista. Kuigi tegelikult otsekoheselt tuleks öelda Ugala "Triller"i kohta, et eks see ka natuke Mirtel'i show oli ja seda igati õigusega. Teised nagu isegi taltuks selle ees ja see on armas ansamblimängule mõeldes. Teisalt võtab Mirtel tagapakki, kui lõpus tõuseb Tarvo väga võimsalt, aga rahumeelselt ja võtab need ohjad temalt üle. Nauditav. Ja väiksest kriitikast hoolimata lõpulahenduse suunal, oli see ikkagi lahendus. Ja isegi kui ma kahe käega ei soovita, siis ühe käega küll. Selle käega, mis on relvast vaba :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Triller
Nhung Dam ja Koos Terpstra


Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga).
Esietendus: 14. veebruar 2020
LAVASTUSMEESKOND
Tõlkija

Kerti Tergem

Lavastaja ja muusikaline kujundaja

Taago Tubin

Kunstnik

Pille Jänes

Helikujundaja

Lauri Lüdimois

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Videokunstnik

Kärt Petser

Osades

Mirtel Pohla (külalisena), Kadri Lepp, Janek Vadi ja Tarvo Vridolin




LAVASTUSE TUTVUSTUS

TRILLER

Mõru armastuslugu

Ühel õhtul saabub naine koju ja avastab juhtumisi oma mehe kohta midagi väga ehmatavat. Ta ei oska teha muud, kui paluda appi enda hea sõbranna. See on esimene samm nelja inimese elusid puudutavas sündmuste jadas. Iga järgmine samm toob kaasa ettearvamatuid ja üha kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Kuhumaani võib viia üks esmapilgul kergekaalulisena näiv tegu, kui mängus on armastus?

2016. aastal esietendunud „Trilleri“ autorid on vietnami päritolu näitlejanna ning kirjanik Nhung Dam (1984) ja hollandi lavastaja Koos Terpstra (1955).

NB! Lavastuses kõlavad püstolipaugud.


esmaspäev, 17. veebruar 2020

20 teatrisoovitust märtsikuuks! (+ lisaks veel nii mõndagi)


2 nädala pärast on käes TEATRIKUU, ehk märts ja kui praeguseks on veel teatriplaanid tegemata ning ei tea, mida vaatama minna, siis pakun teejuhti selles üle 200 erineva lavastusega etendustemetsas, mida publikule pakutakse järgmise kuu jooksul :)

Ise pole veel terve kuu teatriplaane lõplikult paika pannud ning ega ju minulgi veel kaugeltki kõik nähtud pole, aga katsuks "vähemalt" järgmiste lavastuste etendusi ise ka märtsis külastada ning hiljem siin blogis pikemalt elamust peegeldada:
"Kahekesi" Kinoteater
"Alice Imedemaal" Goltsman Ballett
"Pangarööv" Vanemuine
"Madama Butterfly" Vanemuine

Soovituste nimekirja koostamiseks käisin läbi kõik mängukavad ning kontrollisin piletite saadavust just praeguse hetke seisuga ning koostasin nimekirja, mis minul juba nähtud ning mida soovitaksin teistel ka vaatama minna. Kirjutan mõne sõna juurde - miks...
Lisan vaid, et muidugi on ka mitmeid juba välja müüdud etendusi, mida muidu ka soovitaksin siin soojalt, nagu näiteks suurem osa Tallinna Linnateatris mängitavast: "Inimesed, kohad ja asjad", "Mineku eel", "Põhjas", "Enigma variatsioonid", "See hetk", "Aeg ja perekond Conway" ja kõige värskem "Kommuun" eelkõige, aga seal majas on märtsis mängimisel veel mitmeid, mis väärivad vaatamist. Vanemuises, terve 2018 teatriaasta nr.1 lavastus "Kalevipoeg" on endiselt pidevalt välja müüdud. Ugalas "Surmkindlad asjad siin elus", "Etturid" ja "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" on tõelised publikumagnetid ja väärivad seda staatust. Muide nendele kolmele on pileteid hetkel saadaval hilisematele kevade etendustele. Sama lugu NUKU "Apelsinitüdruk"uga ja Vanemuise "Naiste kool"iga.

Ei sea seda seekordset nimekirja edetabelisse, vaid tähestikulisse järjekorda, aga siin on minu poolt 20 kõige soovituslikumat märtsi teatrikülastust:

"Beatrice" Vanemuine - Ain Mäeotsa vingelt erinevaid lavavõimalusi kasutav ja Emer Värki poolt videotehnilisi lahendusi kaasav lähituleviku-utoopia, mille on kirjutanud Eesti esidramaturgidekoolitaja Siret Campbell ise. Nii mõtlemapanevat, nii huvitavalt futuristlikku teist lavastust eesti teatritest praegusel hetkel ilmselt ei leia. Kuidas Sina käituksid, kui saaksid oma teadvuse digitaliseerida? Ehk kui Su keha sureb, siis teadvus elab edasi igavesti? Külmavärinad tulevad, kui hea see oli!

"Charoni koor" Vene Teater - Artjom Garejevi ülipõnev manipulatsiooni workshop. Noor naine, kes läheb armastuse nimel üle laipade... aga kas see on ikka armastus või hoopis egotripp või siis lihtsalt tähelepanuvajadus? Eriline ka selle poolest, et publik istub lavasügavuses ja vaatab saali suunas - tekivad nii laiad plaanid, kui ka sealsamas laval toimuvad intiimsed ja kammerlikud stseenid. Ehk ühtlasi nii võimas kui ka väga lähedane. Käesoleva aasta siiani üksi suurimaid teatrielamusi.

"Dekameron" VAT Teater - Noorte näitlejate lustimine, mis tõmbab niimoodi endaga kaasa! Nii palju saab naerda ja samas selles temperamenti, pisut siivutusigi, aga kõik kokku 6 lühilugu, mis omavahel sobivad ideaalselt kokku. Ja need Viljandi 12.lennu tibud, kes nüüd kõik päris näitlejateks on saanud - see on nähtus meie teatripildis! Üks eelmise aasta suurimaid teatrielamusi ja nr.1 komöödia!

"Faust" VAT Teater - mustvalge tummfilmi filmi esteetikaga, võrratult fantaasiarikas ja lavastajaideederohke mäng, milles seiklemas nii saatan ise kui muidugi oma hinge müüvad inimesed. Põnevalt värske ja modernsena mõjub see vana Goethe siin järsku. Ega see ka ilma asjata juba 8 aastat mängukavas ole! Mina nägin seda 2014, mil see oli minu TOP3 aasta lemmiklavastuste seas.

"Hullemast hullem" Rakvere Teater - tõeline naerupidu - ülevõlli, aga mahlakalt ja mõnuga üle! See on komöödia, mida võib väsimatult vaadata ka mitu korda. Sisaldades ühe praeguse teatrisajandi üldse naljakaima koha - see kuidas Ülle tegelast aknast välja tahetakse toimetada! Mõtlen, et see, kuidas kogu see lava neil seal jalge alla laguneb... kas see peab üldse aastaid mängimist vastu või tuleb neil pidevalt uuendada kogu konstruktsiooni :)

"Kaukaasia kriidiring" Vanemuine - Tiit Palu on toonud senilavastamata Brechti Eesti lavadele ja veel kuidas! Millal te nägite etendust, kus keset lava kõrgub Kaukasuse mäestik ja kogu mäng käib kas sellele ronides, selle tipus jõlkudes-kõlkudes või siis mäe jalamil väikse inimesena veelgi väiksemana näides... Lugu ise on ka väärt kogemist, sest tegemist on mõneti mõistulooga, mis tekitab mõnusalt palju küsimusi - kes on ikkagi tegelik lapsevanem? Ja kõige tipuks on tegemist veel nö. muusikaliga! Eelmise aasta TOP3 lavastus!

"Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal" NUKU - Raamat minule eriti ei meeldinud, aga seda suurem üllatus oli avastada, et tekstis oli tehtud nii südamlik, mõjuv ja fantaasiarikas lavastus., mida veel kroonimas ka tõeliselt tipp-ansamblimäng. Võib-olla on mõeldud noortele, aga nooruspõlvest tuleme ju kõik ja nõnda ka mina, lahutatud vanemate lapsena, leidsin siit risti-rästi veelgi rohkem siduseid oma eluga. Vaimustav ja armas teater! Seisvad ovatsioonid ka minu poolt!

"Kiskja" VAT Teater - Möödunud aasta põnevuslugu nr.1 eesti teatrites! Tänapäevane ohudraama, kus baarides igasuguseid aineid naistele drinkidesse segatakse... Teisalt madala enesehinnanguga mehed, kes käivad ego tõstmiseks koolitustele... kui need kaks külge kokku tulevad loos, siis sünnib plahvatus. Nii hullult põnevaks kiskus lõpus, nagu tõelised tipptrillerid!

"Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" Ugala - Ugala sai see aasta 100 aastaseks, aga see lugu viib meid tagasi aega, mil Ugala oli umbes 16-17... Tolleaegsesse teatriellu ja eriti ühe provintsiteatri ellu. Ilusate laineliste lokkide ja sukatrippide ajastu. Mõnusalt revüülik ja teises vaatuses on eelmise aasta kõige naljakam lõik, kui üks ekstsentrik endakirjutatud teksti lavastama kukub :)

"Midagi tõelist" Vanemuine - lugu, mis mängitakse ette nii, et kaks meest istuvad ja nende vahel on fotosein... aga see kuidas ja milline lugu sellest koos selle taustaga vormub, on midagi harukordset. Mõlemad mehed mängivad ka oma hinge välja ja no loos on mitmeid huvitavaid pöördeid, et tegelikult rohkemat polegi vaja! Tõeliselt põnev ja rohkeima märuliga action-teater, mida üldse praegu vist meie teatrites mängitakse!

"Minu eesti vanaema" Vaba Lava Narva/RAAAM - ilus ja stiilne lavastus, mis raamistab ühe elu ja ajastu lugu. Me ei saa valida, mis rahvusest me ennast tunneme, isegi kui räägime teist keelt, isegi kui elame teises riigis. Auhindu ja loorbereid väärt nii lugu kui lavastus. Muide ongi nomineeritud Kulka kirjanduspreemiale parima näidendina. Aga see on ka vääriliselt huvitavalt lavastatud.

"Noored hinged" NUKU - Tammsaare... noored... armastus... või armastusetus? Ilus ja mõtlemapanev, eriti noorte hingepaeltel mängiv ajastu, aga ka filosoofiline pildike. Mida me saame parata oma tunnetele? Ei midagi... Saame vaid olla viisakad ja proovida mitte haiget teha, õnne otsime me kõik - kes leiab, see on õnnelik, aga alati ei ole see õnn kohe silme all ja alati ei ole see õnn selles inimeses peidus, kes leiab oma õnne Sinus...

"Once" Ugala - indie-muusikal, mis viib meid Iirimaale... Priit Võigemast on Ugalas külas ja oi kui heade lauludega see lugu on! Lugu ise on armastusest või pigem võimatust armastusest, nagu need kõige paremad ju ikka kipuvad olema. Eriline lavastus, sest suurema osa ajast on terve trupp ja muusikud kogu aeg laval. Sündmused arenevad lava keskel ja siis astuvad sinna ja sealt välja igasugused - kes mängib viiulit, kes kitarri, kes suupilli või hoopis akordionit või trumme... Iga pilli järgi ju ka tantsida ei saa... aga mõne järgi ju võiks... või tahaks... või ei saa kohe mitte tantsida...

"Paunvere poiste igavene kevade" Rakvere Teater - Urmas Lennuk on terve Lutsu saaga pannud ühte näidendisse ja see kuidas see lavale on toodud on minu arvates fenomenaalne. Mitmete uute aktsentide ja tunnetustega, näiteks Kiir on siin selline, kellest ongi kahju. Vahvalt mänguline ja naerda saab ka kõvasti. Saatsin ka (oma täiskasvanud) lapsed seda vaatama ning meil on mitmed fraasid sellest saanud käibeteksti osaks. Nemad aplodeerisid seistes, ise ei mäleta, aga olin igatahes vaimustuses.

"Piip ja Tuut Hamlet" Piip ja Tuut Teater - Hamlet, nagu TE seda kunagi näinud pole! Piip ja Tuut vormis on sellest saanud komöödia, nagu see olema peakski! Õigem Hamlet kui Shakespeare'i oma :) Piip ja Tuut muidugi võtavad siis ka haukaevaja ja no ütleme, et kõik rollid enda kanda ja see on nii hüsteeriliselt naljakas, et on hetki, mis kõht on täiesti kõveras!

"Praktiline Eesti ajalugu" Tartu Uus Teater - Minu jaoks on see üldse praegu parim asi, mida Eesti lavadel mängitakse! Muusikaline, humoorikas, "eesti ajalugu" alates koopamaalingutest tänapäevani välja. Viimane tõeline 5+ hinnanguga teatrielamus, mille olen teatrist saanud. Selline, et kui see lõpeb, siis on niiiiii kahju, et otsa sai, sest tahaks veel ja veel ja veel. Aplaus oli tervelt saalilt seistes ja inimesed plaksutati "87 korda" tagasi kummardama :)

"Teatrisaaga W" Vanemuine - Väärikas austusavaldus 150ndat juubelit tähistavale teatrile. Meie esimesele. Pikemalt peatutakse vaid mõnedel, tähelepanuväärsematel teatri ajastutel, sest muidu oleks see oma 3st ja poolest tunnist veelgi pikemaks pidanud tehtama. Aga niimoodi on paras. Segades kõiki erinevaid Vanemuise teatreid, ehk nii muusikali, ooperit kui balletti saab seal draamaga koos nautida ja kõik on nii suursugune ja võimas ja ilus.

"Ära imesta, kui Sinu maja süütama tullakse" Vaba Lava Narva/Vene Teater - üks erilisemaid lavastusi, mida praegu meie teatrites mängitakse - technoteater. Lisaks veel kriminaalsete ja komöödiliste sugemetega. Kõik tegelased tantsivad terve etenduse ja industriaalne muss möllab, aga tegemist on ometigi draamaetendusega, ehk väga selge loo ja tegelastega. See on üks neid lavastusi, mida peab ise kogema, et teada, mis asi see on. Ja kõik, kellele olen soovitanud, on ülivõrdelises vaimustuses!

"Ööpiltnikud" ERM Teater - ERM muutub teatud õhtutel Tartu tütarlaste Saksa eragümnaasiumiks... kuhu ühel vihmasel õhtul eksivad pahaendelised ja halva kuulsusega kaks meest. See on 1930ndate ajastu, mil naiste au oli eriti tähtis. Saati siis veel noorte tütarlaste oma... Aga need kaks meest - eesti esimene pornopiltnik ja teine pornolugude jutustaja - kui vaid need koolipreilid aimaks, kellega neil seal on tegemist... Kuid kui 2 meest satuvad sellisesse naiste poolt asustatud suletud kohta, no siis lähevad alles seiklused ja armumised ja mis kõik veel lahti!

"Ükssarvikute farm" Rakvere Teater - Urmas Lennuk on toonud tagasi lavale 3 eesti kirjanduse naistegelast ja pannud nad elama Peeter Rästase vanaema kappidesse. Muidugi tulevad nad sealt ühel hetkel välja, sest ega ju kapiskonutamine pole mõnus. Kuid ega siis need noored naised raamatulehtedelt pole enam praeguseks sama noored. Ja üldsegi elus on nad täpselt nii kaua kui neid mäletatakse... ka sellepärast on oluline seda vaatama minna.. muidu nad haihtuvad jäädavalt õhku! :)

----

Kui on soov näha lavakoolide tudengite mängupowerit ning noortelt, tulevastelt näitlejatelt midagi värsket ja huvitavat, siis lisan siia 2 parimat neist, mida märts pakub:

"Kuidas minust sai HAPKOMAH" (Viljandi lavakool koostöös Ugalaga) - eluline ja valus lugu noortest narkaritest. Narkootikumide ohust ja tänapäeval elatavast paralleelreaalsusest.

"Laul õnnest" (Tallinna lavakool koostöös Vanemuisega) - 100 aastat pole seda mängitud, ent nüüd õnneks leiti uuesti üles vana hea Luts... tegelikult ikka rohkem "laul õnneta olekust"... tragöödia, aga võib tõmmata elulisi paralleele ja siin-seal saab muiata ka.


----

Kui on balletituju, siis on midagi eriti head ja erilist pakkuda märtsis:

"Don Juan" Vanemuine - Brandon Alexander on tagasi vaid mõneks etenduseks ja see on üks huvitavamaid balletilavastusi, mida üldse on õnnestunud näha. Ja muide selle väärtus on ajas muudkui kasvanud. Saatanlik sõrgadega kavapea ja imekaunis viiuldaja, kes seda lugu saadavad on midagi erakordset balletilaval ning kogu kunstiline töö ja leidlikud lavastuslikud trikid, lahendused ja otsused võtavad ahhetama!


----

Ja kui viia lapsed teatrisse, aga ikka sellist vaatama, mida on tervel perel mõnus kogeda ning millest ühiseid mälestusi vormida, siis pakuvad selleks eriliselt hea võimaluse suurepärased järgnevad lastelavastused:

"Ernesto küülikud" Must Kast - 2019.aasta parim lastelavastus! Teekonnalavastus küülikute päästmiseks, kõikvõimalike huvitavate karakteritega. Mina olen vaimustuses, seega vabalt ka täiskasvanutele, kuid eriti hea 5-10 aastastele.
"Kassid" Piip ja Tuut Teater - muusikaline lugu neljast tänavakassist. Südamlik ja kaasatõmbav, eriti nooremale koolieale, aga ka eelkoolilastele.
"Momo" NUKU - ajavargus käib pidevalt... kas laseme seda ise varastada või haarame ohjad? Maagiline ja fantaasiarikas. Kogu perele huvitav ja kõnetav. Noortele ka.
"p(ÖÖ)" NUKU - lustimine väiksematele, kes kardavad pimedust ja pimedas magada. Armas ja nunnu.
"Piip ja Tuut on lõvi Lõrr ja jänes Jass" Piip ja Tuut Teater - võrratult humoorikas, auhinnatud ja muinasjutuline. Piip ja Tuut oma parimas hoos. Tervele perele, pisitillukestest vanavanemateni välja.
"Pollyanna" NUKU - südamlik ja seikluslik Ameerika klassika, mis võiks vabalt juhtuda ka Eestis. Nooremale ja keskmisele koolieale.
"Õuduste kool" Kellerteater - vingelt segatud nii õudu kui huumorit - parim valem üheks lahedaks laste- ja noorteteatriks. Usun, et eriti mõjuv 7-12 aastastele. Või siis vabalt ka täiskasvanutele!


Mida ma ise tahaks veel märtsis mängitavatest näha, aga siiani on nägemata
TOP20:

Minu Georg Ots - R.A.A.A.M.
Suur Siberimaa - Eesti Draamateater
Anne lahkub Annelinnast - Tartu Uus Teater
Hotell laibaga - Endla
Agulihärrad - Teater KilK
Kõike head, vana toriseja - Rakvere Teater
Tumm teener - Lavakooli 29.lend/VAT Teater
Zarah Leander - Karlova Teater
Piruka magus põhi - Ugala
Vanuse viiskümmend varjundit - Karlova Teater
Doktor Dolittle - Endla
Misantroop - Theatrum
Viini veri - Vanemuine
Blablabla - Paide Teater
Utoopia - Vene Teater
Piip ja Tuut Marsil - Piip ja Tuut Teater
Me armastame ja ei tea midagi - Endla
Röövsaak - Kuressaare Teater
Sanctum textum - Olmeulmad
Pigem ei - Von Krahli Teater
Tramm nimega iga - Estonia

Ülal on kasutatud Alan Proosa fotot Rakvere Teatri lavastusest "Ükssarvikute farm", mille soovitamise eest olen saanud juba mitmeid tänukirju.

kolmapäev, 12. veebruar 2020

Laul õnnest - Vanemuine/EMTA lavakooli 29.lend


EMTA lavakooli 29.lend on kevadel ülikooli lõpetamas ja tänu sellele on publikul võimalik nendega ka pisut tihedamalt ja lähedamalt tuttavaks saada. Kui eelmised lavastused on olnud Tallinna-kesksed, siis nüüd on osalt neist Tartu Vanemuisega segunenud ning üks kursuse lavastajatudengitest - Elise Metsanurk - on lavale toonud Oskar Lutsu (üle saja aasta tagasi viimati Eesti teatrites lavastatud) "Laul õnnest".

See Laul "õnnest" siiski oli pigem nagu laul "õnneta olekust". Jah, alguses veel on näiliselt justkui osalt tegelastest ka õnnelikud, kuid üsna pea muutub see ballaad bluusiks ja kui esialgu võis aimata pilvede tagant ka päiksekiiri läbi mõnede vahvate eluliste paralleelide, mis ka naeratuse näole tõi, siis mida lõpu poole, seda tõsisemaks kõik kiskus... kuni paratamatu tragöödiani välja...

Lugu räägib kahest noorest paarist, kelle suhted, sidemed ja tunded on kõik natuke sassis omavahel. Mees ja naine abielluvad, kuigi teine naine armastab seda meest ja naine oli teise mehe silmarõõm. Teisalt need suhte väljaspoole jäävad saavad omavahel paariks, ent armastust neil ju omavahel ei ole... mees veel võiks armastusse kasvada, aga naise tundetus ei lase. Kuid see esimesena abiellunud paar tegelikult ka teineteist ei armasta. Abiellutakse, sest tollel ajal ja ajastul oli see niiöelda kombeks. Arvati, et armastatakse teineteist... aga argipäevases elus ollakse sedavõrd erinevad, et esialgsete armumistunnete lahustudes, ei saada tegelikult teiselt seda, mida inimene oma suhtes vajab ja tahab. Kogu selle tunneterägastiku sees on ka poiste emad, kes oma nina ikka tahavad noorte asjadesse toppida, kuid sellega vaid asja segasemaks ajavad.

Usun, et omal ajal võis selline tekst, sellise sisuga näitemäng, olla parajalt skandaalne, sest ühiskonnanormid, mida tegelikult ka lavaloos peegeldatakse, olid konservatiivsed ning piiritletud ja piiratud. Võib-olla sellepärast ongi just praegu õige aeg see uuesti päevavalgele tuua. Tänapäevas kõnetab see ka, ainult ilmselt pisut teise nurga alt. Jätame vana aja kõrvale, aga ka praegu on inimesi, kes unistavad abielust ning iga hinnaga soovivad pruudiloori kanda või mesinädalatele minna. On siis tunded piisavalt arenenud ja tugevad või on tegemist hoogsa ja kirgliku suhtega, millega kohe end abieluahelatega siduda soovitakse. "Ahelad" on juba iseenesest üheks hoiatusmärgiks, millega abielu pahatihti kirjeldatakse.

Muide lavastusdramaturgina on kaasatud Priit Põldma, kellega lavastaja on koos muutnud selle teksti laval stiilseks. Kasutades näiteks Fosselikke korduseid ja mitmeid teisi stiilimänge, kaotamata siiski väga selget ja ladusat, võiks isegi öelda klassikalist ja tugevat lugu. Muutes selle ühtviisi huvitavaks nii harva kui tihti teatrit külastavatele inimestele. Minul läks küll alguses natuke aega ja süvenemist, kuni uppusin sellesse ja olin ühtviisi nii ajastus  sees kui kogu noorte tunnete-suhete mängude kaasaelajaks. Tegelikult päris alguses kõrgus lava teisel korrusel väga nähtavalt tänapäevane mikrofon ja see tekitas ühe hetke segadust, et kas kõik on siiski hoopis tänapäeval toimuv? Kuid õnneks unustasin selle intensiivse ja tundelise mängu käigus peatselt.

Ja ikkagi, kas on vaja pea ees tormata abiellu? Kui kaua on vaja enne olla suhtes? Kas üldse tänapäeval on abielu enam vaja? Kas tunnetest ja teineteisele lubadustest ei piisa? Tähtis on ju see, et on hea koos olla, on tahe jagada, tahe anda ja just sellelt teatud teiselt inimeselt saada. Tunda partnerlust - meie kahekesi versus kogu ülejäänud maailm. Keegi kes hoiab ja kaitseb ning keegi, keda hoida ja kaitsta... Ei, on inimesi, kes vajavad sõrmustevahetust ja kindlat sõnadega lubamist - neile igapäeva teod ja päris käitumislikest märkidest ei piisa. Riigi ees on vaja enda paari panna. Okei... kõigil meil on õigus oma arvamusteks. Eks muidugi pulmad on üks tore pidu ja kui kaks inimest, kes teineteist armastavad ja seda tahavad, tahavad, et nende lastel oleks mõlema vanemaga sama perekonnanimi jne jne jne, siis tuleb ju ka abielluda.

Teisalt jällegi piibel nõuab, et abielu oleks lahutamatu. Kui korra juba astusid sellesse, siis tuleb see ka elu lõpuni nii hoida. Kes on jumala ees paari astunud, need ei tohi end ise lahutada. Kas tänapäeval, kus lahutatakse pooled, kui mitte rohkemadki abielud, on sellel üldse enam mingitki hirmufaktorit. Kas abieluahelad hoiavad inimesi petmast, sarvi tegemast, proovimast või apsu tegemast? Ei nad hoia. Inimesed on oma tunnete orjad ja kui lained löövad üle pea, siis lastakse vesi üle pea ja loodetakse, et ujutakse seekord (nagu ka eelmine kord) sellest jamast välja. Ühel hetkel võib, aga ei pruugi teise kannatus katkeda. Kui on lapsed, või raha üks valemi muutujates, siis see kumm võib isegi vägagi vastupidav olla...

Selles loos jääb mulje, et mõlemad paarid on natuke uisapäisa paari läinud. Üks paar saab selgeks varsti, et nad mõlemad tahavad elust erinevaid asju. Nad mõlemad on nii erinevad. Mis sellises olukorras teha... Eriti üks on valmis lahku minema, aga teine mitte... Teine paar teeb kokkuleppesuhte. Kui jätkusuutlik selline on? Kui tunded on kellegi teise vastu, kas on võimalik need igaveseks maha suruda? Vana arm ju ka ei roosteta... ei ta roosteta... Rahaga saab palju ja mõnikord rohkem veel... Hiljuti sõber proovis hakata vaidlema, et tema arvates võib raha eest kõike osta, peale armastust. Ma ei pidanud rohkem kui korra selgitama, et raha eest saab ka armastuse, kui ka sõber juba nõustus... See on noorte idealistide ja elukaugete lootusetute romantikute arvamust, et rahaga armastust pole võimalik leida... ON ja kuigi ma ise õnneks või õnnetuseks olen täiesti rahavabalt armastuses, siis võin tuua mitmeid ja mitmeid näiteid päris elust ka teistsugustest olukordadest! Rahaga saab ka õnne... aga tõesti-tõesti... alati ei saa rahaga suhtes õnne... Kui midagi on viltu või katki, siis ei pruugi raha olla piisav, et selle abil või jõuga õnne majja saada. Kuid selles pole ilmselt kellelgi kahtlust, et raha võib asjad veelgi keerulisemaks muuta. Nõnda ka siin...

Seniste nähtud 29.lennu lavastuste põhjal - "Väike prints" (mis oli esimene ja siiani lemmik), "Päikese lapsed", "Godot'd oodates", "Valgete vete sina" ja "Liiga palju armastust" (tõin ära enda maitseeelistuse järjekorras), asetub "Laul õnnest" minu jaoks kohe pärast "Väikest printsi". Nelja esimesena nähtu põhjal olid tekkinud juba ka esimesed arvamused selle kursuse tugevamatest näitlejatest, kuid siis tuli "Päikese lapsed" ja kõik kaardid paisati natuke segamini, kuna need, kes varem tundusid mõni samm taha jäänud, olid järsku jõudnud teistele järele.

Ka see "Laul õnnest" segab kaarte uuesti. See on selge märk sellest, et noored näitlejad on veel vägagi tugevalt arenemas iga uue tööga edasi ja edasi. Kuigi rollide suurused on siin praktiliselt kõigil 29.lennu näitlejatudengil peaaegu sama suured, siis siiski peaosaliseks võiks pidada Ekke Märten Hekles't. Ja oi kui huvitavalt ta laval mõjub. Tema üks vähestest sellel kursusel, keda õnnestus näha mängimas ka VHK ridades ja seega mõnevõrra tuttavam näiteks ülejäänud kolmest selles lavastuses kaasategevast kursakaaslasest. Kuid pärast seda VHK'd pole ta saanud piisavalt tähelepanuväärt rolli või siis ise pole ennast nii tugevalt välja mänginud, et mõneti jäi tunne, et ta on hea taustamängija ning karakternäitleja, aga suured rollid lähevad temast järjest mööda. Siin siis ometi on ta jälle väga tugevalt prožektorivalgusefookuses ning see areng on selgelt hoomatav. Kuna käisin seda koos kaaslasega vaatamas, siis mõlemad tõdesime, et seekord oli just tema noortest tugevaim. Huvitavam ka. Ja see on ju kõige tähtsam. Tema paljasjalgne ja nii kergete hüppavate liigutustega loodud noorsand, kes vajadusel ka piaanokastist ühe kerge hüppega lavale ilmub. Ja siis jälle mängib oma naise tunnetega, ise haiget saamist nii tabavalt varjavalt oma tegelases segab, annab aimu intelligentsusest, sest midagi ei anna ta lihtsalt kätte, vaid tähelepanelik vaataja kodeerib selle ise temast välja. Kivinägu, kelle tunded on pinna all ja seda on vaataja jaoks kõige magusam avastada.

Kui varem on üks minu selle kursuse lemmikuid olnud (ja on ka praegu) Maarja Johanna Mägi, siis minu teatrikaaslasele ei meeldinud tema mõneti üheplaaniline - pidevalt vinguv ja rahulolematu, ükskõik kas siis tollal kui ta ise ei olnud oma mehega rahul või siis kui mees juba teise naisega plaane pidas... Kuid minu jaoks tema varasemate rollidega võrreldes on siin midagi uut ja see on jällegi märk huvitavusest. Teine naine - Kristiin Räägel on minu arvates kogu kursusel just viimase aastaga kõige suurema arenguhüppe teinud. Tal on tekkinud teatav kontroll oma rollide üle. Teatrikaaslane tõi etenduse käigus huvitava võrdlusparalleeli, et Kristiin näib siinses rollis nii elisabetreinsalulilik ning tõesti - pärast sellist konkreetset sõrmega näitamist, nägin seda minagi. Kuigi näitlejatena pole nad (arvestades tema eelmisi diplomietendusi) üldsegi sarnased... või siiski on? Seda saab põnev olema järgmises rollis näha, kui puhta lehena uuesti tema mängu vaadata. Tegelikult jahmatas ta "Päikese lastes" juba korralikult (kuigi seal meeldis minule ühe tema kursaõe roll veelgi rohkem), aga siin, kuigi samuti tõsine ja valulik roll on tal ometi loodud teisiti. Võib-olla mitte nii melodramaatiline... aga on ka vahe - "Päikese lastes" oli temas vene dušaa, "Laul õnnest", aga eesti preili.

Laast, aga mitte liist veel üks minu kursa lemmikuid - Ken Rüütel. Kes vastupidiselt teistele, ei pakkunud selles rikka poisi rollis midagi sellist, mida ma saaksin välja tuua arenguna või teistmoodi tegemisena. Tema on üks nendest, keda teised on nö. kinni võtnud :) Kuid Keni hääl on, mis on ju näitleja esmane töövahend on küll kursusel üks paremaid. Selge ja kandev. Kuid noor näitleja oskab sellesse panna varjundeid, mida küll iga kord on huvitav avastada. Antud juhul võis rolli mängida ka see, et temal on kõige vastikum karakter mängimiseks - ehtne pahalane. Kuigi mõnikord mängitaksegi just pahalased lugudes kõige huvitavamaks... seega eks iga vaataja ise otsustab... Midagi ette heita mul küll tema mängule ei ole.

Ka viies sellelt kursuselt on osalemas - Martin Kork - ent tema rolliks on peamiselt etenduse käigus laval helindeid ja muusikat luua. Jah, tal on ka orelimängija roll, kuid seda vaid mõne üksiku lause jagu. Martini loodud muusikaline taust on väga huvitav ja eriline. Siiski oli hetki, mil selle intensiivsus tõmbas õige pisut liiga tähelepanu, aga ka see on maitseküsimus. Selline helikujundus on minu arvates lavastuslikku väärtust tõstev tegur, seega ma ei nurise.

Ja lavastus on oma kahe tasandi ja igasuguste huvitavate ideedega paljulubav ning tulevikuootuseid kasvatav. Jäi mulje, nagu Elise on tippkokk, kes küll loob oma meistriteost, aga maitseb seda, et tulemus oleks tervikuna toimiv. See mekkimine on noortel loojatel veel kohati enesekeskne, sest see, mis endale paistab lihtne ja loogiline, võib siiski vaatajale tunduda arusaamatu või siis liigagi ilmne. Mõlema äärmuse kohta toon enda tähelepanekutest näited. Kohe alguses on laval trosside otsas kinnitused, millest tõmmatakse läbi loorikangas. Ühest august tõmbab selle läbi peigmehe ema mänginud Külliki Saldre ja teisest peigmehesse armunut kehastanud Kristiin Räägel. Siis saabub peigmees (Ekke Hekles - no juba nimi on kunstniku või näitleja oma eks!) ja tõmbab selle loori teisele korrusele, kus asub tema pruut, see kangas voolab Külliki kinnitusest läbi, aga jääb teise sisse... Teisele korrusele viidud ots seotakse pruudipatsi külge... Aga miks kogu see? Mis selle mõte oli? Vaadates ma ei lahendanud seda ära. Kas tõesti ainult selleks, et toimuks mingi tegevus? Ilmselt lavastaja teab. Teine äärmus oli lõpustseen... Saan aru, et ahvatlus näidata visuaalselt mõjuvat kirikukella oli hirmus suur. Ja eks ta ju oligi silmale ja sellises (Tõnu Eimra) seatud valguses mõjuv... aga kuna see oli etenduse punkt ning tegevus, mis eelnes ja tragöödia, mis sellega kaasnes oli niigi siililegi selge, ehk minul kui vaatajal jäi mulje, et minu mõistust alahinnatakse - sain ju ise ka aru, mis juhtus, seda pole vaja puust ja punaseks teha... Eks see lavastajatöö ole peen kunst, et leida just õiged aktsendid. Need kaks näidet siiski ei vähenda seda head, millise erilise lavastusega Elise on hakkama saanud. Suured tunded ja selged tegevusliinid, aga ometi teatava erilisusega lavale toodud, mitte lihtsalt lugu ja kõik.

Lisaks noortele olid kaasatud ka vanemad tegijad ning esimesena tahaksin jagada kiidusõnu Marika Barabanštšikovale. See on hämmastav, kui hea ta viimasel ajal absoluutselt igas rollis on. Siin on tal kanda kõige karikatuursem tegelaskuju ning usun, et mõni võib seda isegi pidada natuke ülejäänud trupi keemiast eristuvaks, aga minu arvates toob ta sellesse raskesse ja valusasse loosse vajaliku kergema tooni ja mõnusa huumorisoone. Mitte ainult tekstiga, aga kogu oma kehaga mängides - näiteks terve roll tundus ta kõverdavat oma jalgu, mis näiteks trepist alla tulles jättis ehtsalt mõne memme mulje, ent samas ka koomilise visuaali. Kuid läbivalt see pojale allaheitlukuna konstateerides oma enda arvamusele kasvõi vastupidist, teisalt teda mõjutada proovides - suurepäraselt mitekihiline, kuigi üks väiksemaid rolle laval. Ja Külliki Saldre seal kõrval... kes on on ju alati ja üldse eesti üks parimaid naisnäitlejaid teise emana... kes näeb minia tasapidist tema pojast eemaletriivimist, kuid ei suuda olla toppimata oma nina noorte asjadesse. Ja ega Luts ei jäta seda ka karistamata - saab vasta näppe, nagu niuhti, sest minial on omad arusaamad, oma elu elada. Kuid Külliki hoiab end suuremas osas tegelikult Marika moodi karikatuursusest eemal. Tema on siiski pea kogu rolli ulatuses psühholoogiliselt korrektne... Välja arvatud ühes minu lemmikstseenidest - kus emad mõlemad oma poegadega võidu uhkeldavad :)

See kõik on nii eluline, isegi kui võimendatud ja luubi alla pandud, siis ikkagi väga ehe ja usutav. Ent ometi ka huvitav ja mis peamine - lugu ise on tugev. Kindlasti oleme kõik selliseid lugusid kuulnud ja lugenud ning midagi uut ei leia selle käänulistest sidustest, kuid ometi tõmbab see kaasa, äratab emotsioone ning paneb mõtlema.

Kui Kaspar Jancise kunstnikutöö hajub paljuski lavale laiali ning kasutatud on vaid üksikuid aknaid. Klaver ja ajastulik ja mõneti räämas detailid siin seal, siis omaette stiilseks otsuseks oli kasutada stiilipuhtaid ja ajastulikke riided. Värvigamma-tundmus järelmaitsenagi toetas tervikut ja vastavale ajastule viitamist. Kui kõik on pruun ja hall ja beež, siis tulevad teravused sisus ja tegelastes paremini esile. See on kaval nipp ja töötab ka seekord. Stiilsus riietes aitas tegelikult luua ka atmosfääri.

HINNANG: 4
Üllatavalt tugev lugu nii kauge aja tagant, et see kuidagi kasvas edenedes ja tõmbas üha enam ja enam kaasa. Lahkudes Sadamateatrist nentisime mõlemad teatrikaasalsega, et olime näinud midagi head. Oma pisikeste vigadega, mis tõstsid tegelikult selle elamuse väärtust, sest suurimas osas tegemist ongi ju alles teatrisse tulevate tegijate loominguga. Selle arenguetapi tunnistajaks olemine on siiski põnev. Kuigi kõige aluseks on just nimelt tugev lugu. Ilmselt ei soovitaks ma seda ka kõigile, sest päris puhtalt klassikalise ja lihtsa lähenemisega see lavastus ei ole, aga ei tohiks tekitada ka võõristust nendes, kes just seda teatrist otsivad. Kunstilised lisandid, millega lavastaja dramaturgi abiga siin mängib tõstab minu arvates terviku olulisust ja toimivust - teeb selle veelgi huvitavamaks.
Senise teatriaasta 13st nähtud eesti teatrite lavastusest 3ndaks suurim teatrielamus (siiani). Mina küll soovitaksin. Vahelduseks üks tõsine Luts, mis siiski alguse poole toob välja ka tema oskuse elulisi nalju teha.


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Maris Savik ja need on pärit Vanemuise FB seinalt):

Laul õnnest
DRAAMA
SADAMATEATRIS
KESTUS: 01:35
Oskar Lutsu draama
MARIA: Istutab Hannes ikka veel lillesid ja rohtusid nagu enne?
LEENA: Alati! Tal on nüüd nii palju kõiksugu töid käsil, et – siin ta hööveldab, siin teeb sepist, siin joonistab … Mina ei tea, mis teda loomakest taga ajab, et ta kusagil ei püsi, aga üks alatine toimetus on tal. Kõige imelikum on lilledega. Neid istutab ta igale poole, kuhu vähegi saab.
MARIA: Noh, kui Miili juba siin on, küll ta siis jätab kõik muu kõrvale ja –
LEENA: Saab näha, mis ta siis teeb.
(Oskar Luts, „Laul õnnest”)
Laul õnnest” on Oskar Lutsu 1913. aastal kirjutatud ja 1915. aastal esmakordselt Vanemuises lavale toodud draama, mis ligemale sajaks aastaks on vajunud unustuse hõlma. Realistlike jutustuste ja naljamängudega debüteerinud Luts otsis selles näitemängus teistsugust poeetikat, põimides külarealismi toonase uusromantismi mõjudega.
Üks tahab linna, teine tahab kodurahu, keegi tahab armastust, keegi teine tahab ka armastust, noh, nagu ikka kombeks, ja õnne, kui oleks, palun, võimalik, kohe ja palju, kui see liiga palju tüli ei tee.
Võib-olla on orelit lihtsam ehitada kui õnne.
Esietendus 8. veebruaril 2020 Sadamateatris
Vanemuise teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöölavastus
AUTOR OSKAR LUTS
LAVASTAJA ELISE METSANURK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)JUHENDAJA MERLE KARUSOOLAVASTUSDRAMATURG PRIIT PÕLDMA(NUKU TEATER)KUNSTNIK KASPAR JANCISHELIKUJUNDAJA MARTIN KORK EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND)VALGUSKUJUNDAJA TÕNU EIMRA
OSADES EKKE MÄRTEN HEKLES, MAARJA JOHANNA MÄGI, KRISTIIN RÄÄGEL, KEN RÜÜTEL JA MARTIN KORK(EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LEND) NING KÜLLIKI SALDRE JA MARIKA BARABANŠTŠIKOVA
EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOLI 29. LENNU BAKALAUREUSELAVASTUS. KURSUSE JUHENDAJAD ANU LAMP JA ELMO NÜGANEN.

pühapäev, 9. veebruar 2020

Oscarite-ennustus


Täna öösel jagatakse Hollywoodis kuldmehikesi. Õnnestus endal ka eelmisel aastal Hollywoodi külastada ja nüüd on paremini pilt silme ees kuidas ja kus see kõik aset leiab. Eestis kannab gaalat tervikuna, koos punase vaiba saabumistega üle kanal nimega Filmzone!

Nagu ikka, meeldib minule ka enda ennustusmängu mängida - kes võidavad? Kuigi pean tunnistama, et paar aastat tagasi, kui arvasin ära 22 kõigist 24st oscarivõitjast, siis rekorditegemine on muutunud peaaegu võimatuks ning nõnda on ka sellest mängust pisut võlu kadunud.

Sellest hoolimata, vaatan ka ise nii palju nominente ära, kui vähegi võimalik igal aastal. Seekord jäid nägemata neist kõigest 2:

Parima rahvusvahelise filmi kategoorias Prantsusmaa "Les Miserables"
ja
Parima lühidokumentaali kategoorias "St. Louis Superman".

Oleksin võinud esimese neist ära vaadata, sest see jookseb hetkel Eestis kinos, aga lihtsalt ei leidnud aega. Teist polegi olnud võimalust näha - seda pole näidanud ei kinod üheski maailma otsas, mida möödunud aastal õnnestus ohtralt külastada, ega pole leidnud seda ka internetiavarustest.

Kuid siin siis minu arvamused, kes/mis võiksid võita. Lisan juurde ka need - kes/mis võiksid minu maitse järgi võita ning veel ühe võimaliku alternatiivi, millele mõned teised võitu ennustavad:

PARIM FILM
Ennustan, et võidab: 1917
Minu lemmik: Jojo Rabbit
Võimalik, et võib võita: Parasite
OSCARIVÕITJA - PARASITE

PARIM REŽISSÖÖR
Ennustan, et võidab: Sam Mendes - 1917
Minu lemmik: Sam Mendes - 1917
Võimalik, et võib võita: Bong Joon Ho - Parasite
OSCARIVÕITJA - BONG JOON HO - PARASITE

PARIM MEESPEAOSA
Ennustan, et võidab: Joaquin Phoenix - Joker
Minu lemmik: Joaquin Phoenix - Joker
Võimalik, et võib võita: Ei usu, et keegi teine!
OSCARIVÕITJA - JOAQUIN PHOENIX - JOKER

PARIM NAISPEAOSA
Ennustan, et võidab: Renee Zellweger - Judy
Minu lemmik: Scarlett Johansson - Marriage Story
Võimalik, et võib võita: Ei usu, et keegi teine!
OSCARIVÕITJA - RENEE ZELLWEGER - JUDY

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA
Ennustan, et võidab: Brad Pitt - Once upon a time in Hollywood
Minu lemmik: Joe Pesci - The Irishman
Võimalik, et võib võita: Ei usu, et keegi peale nende kahe
OSCARIVÕITJA - BRAD PITT - ONCE UPON A TIME IN HOLLYWOOD

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA
Ennustan, et võidab: Laura Dern - Marriage story
Minu lemmik: Scarlett Johansson - Jojo Rabbit
Võimalik, et võib võita: Florence Pugh - Little women
OSCARIVÕITJA - LAURA DERN - MARRIAGE STORY

PARIM ORIGINAALSTSENAARIUM
Ennustan, et võidab: Parasite
Minu lemmik: Parasite
Võimalik, et võib võita: 1917
OSCARIVÕITJA - PARASITE

PARIM ADAPTEERITUD STSENAARIUM
Ennustan, et võidab: Jojo Rabbit
Minu lemmik: Jojo Rabbit
Võimalik, et võib võita: Little Women
OSCARIVÕITJA - JOJO RABBIT

PARIM OPERAATOR(Cinematography)
Ennustan, et võidab: 1917
Minu lemmik: 1917
Võimalik, et võib võita: Lighthouse
OSCARIVÕITJA - 1917

PARIM MONTAAŽ(Editing)
Ennustan, et võidab: Parasite
Minu lemmik: Parasite
Võimalik, et võib võita: Ford v Ferrari
OSCARIVÕITJA - FORD V FERRARI

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ(Production design)
Ennustan, et võidab: Once upon a time in Hollywood
Minu lemmik: Jojo Rabbit
Võimalik, et võib võita: 1917
OSCARIVÕITJA - ONCE UPON A TIME IN HOLLYWOOD

PARIM KOSTÜÜMIKUNST
Ennustan, et võidab: Little women
Minu lemmik: Little women
Võimalik, et võib võita: Jojo Rabbit
OSCARIVÕITJA - LITTLE WOMEN

PARIM RAHVUSVAHELINE FILM
Ennustan, et võidab: Parasite
Minu lemmik: Parasite
Võimalik, et võib võita: Les Miserables (ma pole seda filmi näinud)
OSCARIVÕITJA - PARASITE

PARIM ORIGINAALMUUSIKA
Ennustan, et võidab: Joker
Minu lemmik: 1917
Võimalik, et võib võita: Marriage story
OSCARIVÕITJA - JOKER

PARIM ORIGINAALLAUL
Ennustan, et võidab: I'm gonna love me again - RocketMan
Minu lemmik: Stand up - harriet
Võimalik, et võib võita: Into the unknown - Frozen 2
OSCARIVÕITJA - I'M GONNA LOVE ME AGAIN - ROCKETMAN

PARIM MAKE-UP
Ennustan, et võidab: Bombshell
Minu lemmik: Bombshell
Võimalik, et võib võita: 1917
OSCARIVÕITJA - BOMBSHELL

PARIM DOKFILM
Ennustan, et võidab: American factory
Minu lemmik: American factory
Võimalik, et võib võita: Honeyland
OSCARIVÕITJA - AMERICAN FACTORY

PARIM LÜHIDOKK
Ennustan, et võidab: Learning to skateboard in a warzone (if you're a girl)
Minu lemmik: In the absence
Võimalik, et võib võita: St. Louis Superman (ma pole seda näinud)
OSCARIVÕITJA - LEARNING TO SKATEBOARD IN A WARZONE (IF YOU'RE A GIRL)

PARIM LÜHIMÄNGUFILM
Ennustan, et võidab: Nefta football club
Minu lemmik: Saria
Võimalik, et võib võita: The Neigbours window
OSCARIVÕITJA - THE NEIGHBOURS WINDOW

PARIM MULTIFILM
Ennustan, et võidab: Klaus
Minu lemmik: Missing link
Võimalik, et võib võita: Toy Story 4
OSCARIVÕITJA - TOY STORY 4

PARIM LÜHIMULTIKAS
Ennustan, et võidab: Memorable
Minu lemmik: Memorable
Võimalik, et võib võita: Hair love
OSCARIVÕITJA - HAIR LOVE

PARIMAD VISUAALEFEKTID
Ennustan, et võidab: 1917
Minu lemmik: 1917
Võimalik, et võib võita: Avengers: Endgame
OSCARIVÕITJA - 1917

PARIM HELIMONTAAŽ(Sound editing)
Ennustan, et võidab: 1917
Minu lemmik: 1917
Võimalik, et võib võita: Ford v Ferrari
OSCARIVÕITJA - FORD V FERRARI

PARIM HELI MIXIMINE(Sound mixing)
Ennustan, et võidab: 1917
Minu lemmik: 1917
Võimalik, et võib võita: Ford v Ferrari
OSCARIVÕITJA - 1917

reede, 7. veebruar 2020

Ilma sinuta - Rakvere Teater


Kahtluseuss, kui see juba Su sisse on pugenud, siis ei anna ta enne rahu, kui oled kindel, mis ikkagi on tõde...

Nõnda juhtub ka Rakvere Teatris vastesietendunud Peeter Raudsepp'a lavastuses "Ilma Sinuta". Üks kirjanik, sureb õnnetuse läbi ning tema asjade seast leiab abikaasa näidendi käsikirja, mis on kahtlaselt sarnane päriselule. Ainult, et selle juures on üks suur küsimärk - nimelt selgub, et peategelane, kes justkui oleks kirjaniku enda alter ego, elab kaksikelu, pidades armukest...

Võib vaid ette kujutada, kuidas selline võib vaevama hakata. Kogu maailmas ja nii ka meil, suure menuga mängitav Florian Zeller, on prantsuse tippdramaturg, kelle jaoks "Kui Sa sured", mis eestindatud versioonis on saanud pealkirjaks "Ilma Sinuta" oli autorilt alles kolmas näidend (valmis aastal 2006), kuid ka selle eest on ta korjanud trobikonna auhindu. Tegelikult minu vaatamiskogemust kahtlemata mõjutas mingil määral ka see suur ootus ja kõrge latt, mille on Zelleri näidenditele nüüdseks alatiseks seadnud Theatrumis Maria Petersoni poolt lavastatud "Isa" ja Tallinna Linnateatris Hendrik Toompere lavastatud "Mineku eel" (Eestis on ka Draamateatris tulnud välja Zelleri kirjutatud "Tunnike rahu", aga see kerglase komöödiana on niiöelda "teisest puust"). Nõnda kujuneski sellest kevahooaja üks kõige oodatumaid materjale eesti teatrilavadele...

Ma ei saa öelda, et ma oleksin rahulolematu pärast etenduse vaatamist. Kuigi päris nii vaimustuses ka mitte, nagu "Isa" ja "Mineku eel" järel. Katsun lahtimõtestada, mis meeldis ja mis mitte.

Saali sisenedes ja lavale ehitatud "lava" vaadates lähevad kohe kõikvõimalikud mõttekäigud liikvele. Esimeseks muidugi see must-valge värvikombinatsioon. Sellelt saab ju väikseimgi värvivarjund selgelt välja paistma... ootasingi midagi punast terve etenduse sellesse, ent ainsad punased, mida tuvastada suutsin olid naiste huuled ja punane vein. Kuid ega siis punane pole ainus värv - ka noore naise kleit, mis oli beežikas või helepruun, mõjus "värvina" antud kontekstis. Ülimalt stiilne kunstnikutöö Lilja Blumendeldt'ilt. Tagaseinas olev lahmakas must auk, mis ühel hetkel tundus nagu suur silm, siis jälle huuled... ent mida etendus edasi, seda rohkem kujundeid ta silmadele tekitas... isegi karu võis sellest aimata, kuigi kontekstita. Ja selle "silma" sees liikus aeg-ajalt Alyona Movko videokujundus, mis mõjust nii tormise mere kui rahuliku, hüpnotiseeriva voolulise liikumisena, aga ka sürreaalse segadusena - just nii, kuidas parajasti lavalugu arenes. Lummav. Ja eriti veel kogu etenduse viimases stseenis - nagu kirss tordil. Alyona on kahtlemata üks meie teatrilavadel toimetavaid tippvideokunstnikke.

Teine eesti teatrite tippe, ehk valguskunstnik Priidu Adlas mängib valguses nii värvide kui luumeni tugevusega. Lisaks väikseid detaile, nagu ukse kohal süttiv valgus vastavalt kontekstile. Kõik see integreeritud lavastustervikusse. Samuti nagu Malle Maltise muusika, mis tekitab küll ka ärevust, aga sobib nii hästi, et peaaegu justkui ei märkaksi seda. Märkab vaid sellepärast, et see aitab võimendada laval lahvatavaid ning nendest publikule tekkivaid tundeid.

Jah, lavastuslik külg ning kogu see kunstiline kontseptsioon ja terviku raami teenistuses olemine, kasutades ka teatavaid kunstilisi misanstseene (näiteks viimane stseen, enne tulede kustumist!) teeb au lavastajale - siis on mõeldud, kuidas seda atmosfääri luua ning peegeldada sisu visuaalis. Peetril on nägemus ning ta on selle lavale toonud.

Peaosas, ehk haavatud, kahtlevat ja tõde selgitavat leske kehastab Ülle Lichtfeldt. Vaadates mõtlesin kuivõrd raske see roll tegelikult on. Esiteks juba olemuslikult - tuleb ühte inimesest väljapaistvasse plaani panna mitu kihti - kurbust, sest mees on surnud, kogu oma abielu kahtluse alla seadmisest tekkivat sisemist segadust, külma närvi arvatava armukesega otsimisel ja kohtumisel. Ehk ühekorraga nii nõrkust ja tugevust. See kõik peegeldubki Üllest. Kuigi kõige tugevamalt jääb järelkõlana helisema sellest tegelasest kurbusenoot. Ka mängu vaadates võib kergelt eksituda, et see see on vaid üks suur lein ja kurbus. Kuigi korraks isegi mõtlesin, kas temast ei viska teatavat armastusevärelust teise naise vastu- veel viimane side oma lahkunud armastatuga - olla armunud kellessegi, keda armastas Su armastatu... Kahjuks tegijad seda suunda ei liigu ja suurelt oli see minu enda mõttearendus, ehitatud vihjamatutele vihjetele. Kuna ma alusteksti pole lugenud, siis tekkis väga suur huvi seda ise lugedes läbi mõelda, sest jäi tunne, et tegijad kas ei hammustanud Zelleri sisulist asja lõpuni läbi või pigem, et see ei jõudnud selliselt vaatajani esietendusel, nagu tegelikult taheti... Võib-olla oleks ühes või teises kohas olnud vaja veelgi ilmsemat selgitust, mis ikkagi toimub...

Nõnda ka näiteks stseeniga, kus Jaune Kimmel on technoklubis dominatrixina laval... Mida sellega tegelikult taheti öelda? Ja siis kui ta hakkab esitama Anne, ehk Ülle Lichtfeldi ettekujutatud fantaasiat? Miks? Ja kas see tähendas ikka seda, mida mina kui vaataja sellest välja lugesin? Need tekitasid pisut segadust, mida lõpuni läbihammustada ei suutnud. Seevastu Jaune roll - VAIMUSTAV! Eelmisel aastal toimus tema mängus tõsine läbimurre ja nüüd on veel see vahetsoon, mil roll rolli järel ta justkui üllatab, mis temas peidus on. Seekord loodud roll on millegi argise ja psühholoogiliselt usutava tavalise tüdruku pealt üles ehitatud, mis need ajutised rollisisesed "muundumised" muudavad eriti mahlaselt kontrastseks. Tema tegelaskuju meeleolud ja väljamängitud tujud on ka laval olevast kahest naisest ja kahest mehest kõige dünaamilisemad. Just tema toob tänuväärse särtsu siia morbiidsesse ning kahtlustest vaevatud õhustikku ning see tõstab ka karakteri kõige huvitavamaks. Kusjuures küsimärk ongi ju peidus just nimelt tema tegelases.

Samas kui naiste rollid olid kuldaväärt, siis mehed on siin vaid taustategijad. Oma teatrikaaslasega (kes muide oli ka suures vaimustuses Jaune mängust), läksid meil arvamused laialt lahku lavastaja enda, ehk Peetre Raudsepp'a osas. Minule ilmselt Peetri lavakeemia sobib, aga tema ei uskunud seda tegelast. Argumendiks, et see võltsparukas ja kummalised reageerimised dialoogis vaid võimendavad, et ta vaatas tegelast, aga nägi kuidas "Peeter mängib tegelast". Tema põrmustava kriitika peale proovisin vaadata teist vaatust nimme tema silmade läbi. Tulemuseks, et mind hakkas siinses rollis häirima vaid tema rõhutatud mängimine publikusse ja sellest võib-olla ka ajutine ebaloomulikkus dialoogides, kuid lõpuks jään enda juurde - minu jaoks Peeter loob siin sellise "prantsuse teatrilavastaja kuju", kellel suur pahmakas ning teatav sisemine dilemma, kas lüüa külge oma surnud sõbra pruudile või mitte. Ja võib-olla see esimese vaatuse kahtlane mängumaneer ongi just tõlgendatav selle läbi, et ta oligi kuidagi vaevas... tema ju teadis või aimas ka ilmselt sõbra saladust... Meie vaatajatena ei tea täpselt kui palju ja kas ja mida ta tegelikult teadis ning see ongi huvitav selle karakteri juures. Minu jaoks jäi ainsana pisut plassiks vaid surnud mehe rolli mänginud Eduard Salmistu karakterisetus. Ta ei riku küll midagi ära, aga ta oma mänguga ei viska ka ühtegi konksu vette, mis selle tema rollideprismas eriliselt meelde jätaks. Oli, aga nagu ei olnud ka. Samas võib ju ollagi see just nimelt taotluslik... ta tegelane OLI, aga enam teda pole... kuigi kogu mäng käib selle ümber, et MILLINE ta ikkagi lõppude lõpuks elavana oli, kas naisepetja või mitte... Vihjete abil, nendes "tagasivaadetes", asetusin ma Ülle tegelase positsiooni ning arvan küll, et see mees oli petja...

Kuid seda saab igaüks loo käigus ise otsustada ja lõpus paljastuva tõe suunas liikuda. Selles mõttes oli tegemist mõneti isegi krimkalike kallakutega. Kuigi minu kõige suurem kriitika on seotud just nimelt teksti endaga. Jällegi pean ütlema, et ma ei ole seda teksti ei originaalis, ega ka tõlkena ühessegi keelde lugenud, kuid jäi mulje, et lavale jõudis see mingis mõttes otsetõlkena, ehk siin oli prantslaslikus mõttes inimestevaheline suhtlus, mis prantsuse keeles tundub ja mõjub täiesti normaalsena, aga eesti keelde ümberkantult võõristust tekitav. Oma kehva mälu tõttu ei suuda ma konkreetset näidet tuua, kuigi neid dialooge oli vähemalt esimeses vaatuses mitmeid. Kuid stiili mõttes, mida silmas pean, siis kuidas tundub vestlus kus üks ütleb teisele:
"Te olete siin!" ja teine vastab küsivalt "Siin?"
Minul jäi vähemalt kolmes kohas tunne, et nendel tegelastel ei ole ülakorrusel kõik kruvid lõpuni kinni keeratud.

Kuigi koos selle videokujunduse ja lavastatud liikumiste ning kohati jällegi vägagi voolava tekstiga oli ka teatropoeetiline, kui nii võib seda tunnetust nimetada.

HINNANG 3+/4-
Ma ei ole kunagi kaotanud kedagi nii lähedast ja kuigi olen ülimalt armukade, ei ole ka kunagi kahelnud oma partneri truuduses, seega ei haakunud ma lavastuse sisulise poolega sellelt tasandilt, millelt ilmselt haakuksid väga paljud. Siin ei ole ka Zelleri üllatavaid mängulisi publikuga manipuleerimisi, nagu "Isa"ga koos ka vaataja dementsuse positsiooni panemine või koos peategelasega "Mineku eel" tema surnud abikaasat nägema. Väike kahtlus on hinges, et järsku oleks ka siin pidanud olema manipuleeritud ja nägema koos peategelasega oma mehe petmist, kuid kuna Zeller kirjutas selle näitemängu enne neid mainitud lugusid, siis võib-olla ta polnud veel oma stiili jõudnu nii meisterlikuks rafineerida. Või siis oleks tulnud tegijatel see osavamalt välja joonistada? Seda ma ei oska nähtud esietenduse põhjal ja teksti mittelugenuna öelda. Võib-olla oleks ka tekstikonarused olnud lavastajale paremini silma- või siis pigem kõrvatorkavamad olnud, kui ta ise ei mängiks üht rollidest. Teisalt kogu kunstiline pool ja lavastuslikud ideed ning kahe naisnäitleja mäng teeb kõik selle kriitikapoole sellevõrra tasa, et lõppude lõpuks võib tunnistada, et see, mida "Ilma sinuta" pakub, on teatriKUNST.

PS. Järgmist Zellerit ootama jäädes... :)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsete fotode autor on Kalev Lilleorg ja need on pärit Rakvere Teatri FB seinalt):

ILMA SINUTA

LAVASTUSMEESKOND

Autor: Florian Zeller „Si tu mourais” 
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Lilja Blumenfeld 
Valguskunstnik Priidu Adlas
Videokunstnik Alyona Movko
Helilooja Malle Maltis
Tõlkija Indrek Koff
Osades Ülle LichtfeldtJaune KimmelPeeter RaudseppEduard Salmistu

Autokatastroof enne Vahemere äärde jõudmist… Hukkunud kirjaniku pooleli jäänud näidend, milles paljastub saladus… Või on see ainult erootiline fantaasia?… Kired, pooltõed, mälestused… Kirjaniku naine, kes otsib tõde mehe armastuse kohta, tõde enda kohta… Öine Pariis… Meri. Teater. Mäng.
Tunnustatud prantsuse kaasaegse näitekirjaniku Florian Zelleri “Ilma sinuta” on detektiivse süžeega draama, millest kujuneb ühe naise poeetiline rännak armastuse ja vihkamise lätete juurde.
Esietendus 31. jaanuar 2020.
Lavastuses kasutatakse stroboefekti.