neljapäev, 23. september 2021

Poiss ja liblik - Eesti Noorsooteater


Eesti Noorsooteater kätkeb endas nii palju. Saab seal näha lavastusi mis on mõeldud nii täiskasvanutele, kellel hing veel noor, noortele/koolilastele, koolieelikutele ja isegi pere pisimatele, nendele päris-päris tillukestele. Kõige uuem lastelavastus ilmutas end selles armsas Tallinna vanalinnas asuvas teatrimajas  esimest korda nädalapäevad tagasi ja selleks on lavastaja Leino Rei Tammsaare “Poiss ja liblik” tõlgendus. Vast eelkõige u. 3-7 aastastele, aga mõnele 3sele võib see ka vara olla, ent sobib kindlasti mõnele hakkajamale, lapsed on ju eriti selles eas väga erinevad. Samas ülemist piiri tegelikult polegi ja ka oma pisikesi saatvad täiskasvanud saavad siit omad ahhetamised leidlikest kunstilistest ideedest ja ilumeelelt rahuldavaid naudinguid.

Tegemist on sõnatu lavalooga, kus tegevus, muusika, valgusmängud ning imelised lilled ja liblikad ütlevad kordades rohkem ja halle ajurakke liigutamapanevamaltki veel kui sõnad seda suudaksid. Visuaalselt maagiline ja sisult südamlik ning poeetiline... ja nii-nii ilusa Ardo Ran Varrese muusikaga, et ainuüksi juba see viib vaataja mängleva lihtsusega sinna aasale koos poisiga liblikat taga ajama. Pole siis ime, et ta õhina käigus ka lilli tallab. Lilli, mida ju nii tore oleks hoopis emale kaasa noppida. Oh neid lapspõlve liblikapüüdmisi...neid ei saa enam kunagi tagasi... Lilled tulevad ju igal aastal uuesti. Novat, kuidas sellele loole lähenemisperspektiiv aastatega muutub! Kunagi lugedes sai mõeldud, et ei tohi ju niimoodi ennast unustada, et oma tegevusega miski-keski viga võib saada ja pärast kahetsed. Praegu ja edaspidi on ju üha haruldasem, et lapsed läheksid päriselt "aasale mängima" ning mitte kergema vastupanu teed, ehk kõigest arvutisse "digitaalseid liblikaid püüdma". Selles mõttes võib see ka lastele sedagi kavalalt sisestada, et õuesmängimine on avastuslik, ilus ja tore. 

Mirko Rajas on siin nii ehe poisike ja vahvalt nunnu duaalsus tekib nukust teisikuga. Midagi, mis kasvatab nii laste kui täiskasvanute fantaasiat ja mõttesuundasid. Psühholoogiliselt vast ka oskust jagada tähelepanu, ent samas ka mitu asja kokku viia üheks. Kuigi ei teagi ju kas see on üldse sellise visuaali ja auditiivse ühisloomele keskenduva lavastuse puhul eraldi taotlus, aga lisaväärtus kindlasti! Laura Nõlvakust õhkub jälle südamlikkust ja headust ning kui ta oma tiivad avab ahhetavad kōik pisikesed vaatajad, soovides endale ka selliseid - mõelda vaid kui nende abil saakski päriselt lendu tõusta! Ja kuigi Laura seal füüsiliselt õhku ei tõusegi, tekib temalt oma liblikaga mängides selline illusioon, et kui nüüd nädal tagasi nähtule tagasi mõelda, siis vaimusilmas võiks sellisegi tunde endale manada. 

Lisaks puht füüsilisele mängule, meeldisid minule (ja "pisikesele poisile" minus) kõik need kõrgusest alla langevad asjad. Eriti kui liblikas mängu sisse “lendab” - teatritehniliselt ju isegi lihtne, aga visuaalselt ja enda mõtteteekonnal lavastusega kaasarännates samas kohas kohalolule mõnus väike üllatus. Ja oi-oi-oi kui ilusa ja ühtlasi seal saalis ka ELUSA valguskujunduse on sellele kammerlikule loole loonud Triin Rahnu! Imeline! 

Eks ta ju ole pisikestele mõeldud ja selles mõttes on ehk nendele kõige-kõige pisematele mõtet kodus natuke “trenni” teha - kustutada tuli ja näiteks taskulambiga pimedas naljakollitada, siis ei ole see etenduse algus ka nii hirmus teatris, kuna esimene ots on pisut dramaatiliselt hämar ning ega liblikas ka ju kohe sündides ilus ja värviline ole. Selles mõttes on see kogu režii ja lavastustervik Leinol nagu omamoodi “liblika teekond”, mida on ju mõnus etendusega ühenduses lapsele tutvustada. Armas ja nagu liblika elukaar on lühike nii on ka etendus - kõigest pool tundi kestev. Samas näiteks minuga samal etendusel  pisikeste tähelepanu näis säilivat esimesest hetkest kuni viimaseni välja. Mõni ehk ehmus alguses ja korra keegi nõudis ka saalist välja, aga nii lühikese kestvusaja imeline eelis on ka see, et pimedamale hetkele järgneb kohe valgus ja õnneks siiski ka ehmunud pisivaataja sai kiiresti sellest hetkest üle ning keegi õnneks lugu pooleli jätma ei pidanudki. Kõik teised, nii väiksemad kui suuremad vaatajad ju ka teavad ja mõistavad. Lisaks kogu publiku istumisseade on ka ideaalne sellel lavastusel - 1.rida ringis ümber lava patjadel lastele ja vanemad saavad kohe seljataga nö. 2.reast oma toolilt toetada vōi vajadusel minna ka padjale ja koos lapsega seda ilu veelgi lähemalt imetleda ning kasvõi sülesolles/-hoides oma teatrikaaslasega - poisi, liblika ja nende imeliselt õitsvate lillede aasamängudele kaasa elada.

Jätan meelega, ehk targu seekord numbrilise elamus-hinnangu andmata, sest pole ju enam ise selles eas, ega ka mu 3 last, kelle kaudu ju võiks ka adekvaatselt hinnata seda eelkõige väikelastele mõeldud elamusteatrit. Selle asemel jagan hoopis enda mõtteprotsessi, miks üks (ilma vastavas eas lapseta täiskasvanu) seda vaatama läks? Aga minule nukuteater meeldib, vot! Meeldib Leino Rei visuaalile mõtlev lavastajakäekiri. Oled näinud tema suurepäraseid lastelavastusi "Vari" või "Tagurpidi"? Mõlemad vägagi soovituslikud! Otse loomulikult meeldib Tammsaare ja oli nii huvitav vaadata kuidas sõnakeskne ja nagu Tammsaare puhul ju alati - väga ilusasti sõnastatult kirjapandud lugu on võimalik täiesti sõnadeta lavale seada?! Ka õige ja väga hea muusikaline koostöö on saamas Leino lavastuste üheks võtmeks (Liina Sumera oma Varjus ja Kaspar Jancise Tagurpidis olid mõlemad oma esietenduse aasta tippude seas ja seekordne Ardo Ran Varrese oma ka!) Ja tegelikult see teater on ka ühtpidi selline, mis kuulub ühe jalaga hoopis laiema - etenduskunstide valdkonda kui "sõnateater" või ka lihtsalt "lasteteater". 

Kuigi jah, see on muidugi ikkagi eelkõige just lastele. Kõige täpsemalt lasteaialastele. Nemad tahavad ju ka just endale mõeldud kõrge professionaalsuse aga ühtlasi ka suure hingega tehtud teatrit - seda kõige ehedamat lasteteatrit. Ja seda just "Poiss ja Liblik" ongi - iga väike laps väärib sellist esimest kokkupuudet suure teatrikunstiga.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Targo Miilimaa tehtud fotod):

Poiss ja liblik

25 MIN|VÄIKELAPSELE|VÄIKE SAAL
Anton Hansen Tammsaare miniatuuril ja Ardo Ran Varrese muusikal põhinev visuaalteatrilavastus väikelastele

Muusikaline rännak maailma südamesse, lähimale aasale tuttavas metsatukas. Kuhugi, kus on kogu maailm koos. Maailm, mille üle rõõmustada ja muretseda, mida hoida ja armastada.

Etenduse piletiga sissepääs Tammsaare muuseumisse 50% soodustusega. Ühtlasi soovitame 5-7 aastastele Tammsaare muuseumi töötuba “Poiss ja liblik”.

Mängivad
Laura Nõlvak ja Mirko Rajas

Autor Anton Hansen Tammsaare
Lavastaja Leino Rei
Kunstnik Erki Kasemets 
Helilooja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Triin Rahnu

Esietendub 12. septembril 2021 väikeses saalis.
Kestus u 25 min
Vanusele 3+

Laval kasutatakse lavatossu ja vilkuvat valgust.

laupäev, 4. september 2021

Keegi KGB-st - Vaba Lava


KGB on üks hiiglama põnev nõukaaja organisatsiooni, ehkki see "põnevus" on seotud pigem kurjakuulutava aura ja valusate minevikuvarjudega. Olemuslikult niiöelda "kohalik CIA", ainult tihti tegi "omade elu kibedaks" tahtlikult ja tegeles inimese järele nuhkimisega valedel alustel ja vastikute tolle ajastu reeglistike järgimiste teenindamiseks. Ja kuna kõik sellega seoses oli salastatud, siis ka pisut müstiline. Kuigi jah, omal ajal vägagi “kohal” absoluutselt igal pool - "seintel on kõrvad" väide viitabki ehk kõige tavalisemalt just selle luureorgani tegevusele meie ajaloos. Ilmselt suuremal osal nōukaajal elanud inimestest on omad kokkupuuted, teadmised või kuulujutud rääkida selle nimeühendiga seoses, nii ka minul. Kuid neist pisut alles siinse teatripeegelduse järel.

Vaba Lava “Keegi KGB-st” (või nagu etendusel seda pealkirja tiitrites märgitakse "KeeGikgBst") tarbeks on üks autorite kooslus võtnud uurida, mis värk ikkagi sellega oli ja on... ning kuidas seal töötanud inimesed peale tolleaegset tööpõldu elavad või seda organisatsiooni + seal töötamist endaga kaasas kannavad? 

Vast kuulsaim kgbešnik on ju Putin ise (ka mōnel teisel Vene riigipeaks saanul on just nimelt KGB taust) ning mitmed asjad, mida uuritakse, on ju ka Putiniga seoses kasvōi tema wikipedia lehel lugeda (kooliteemad näiteks) ja natuke seda infot on ju aastatega välja tilkunud, aga vast sama palju või vaatet rohkemgi veel, on lavalugu hoopis just “sellisel teemal” teatritegemisest. Näiteks näitlejad kehastavad siin muuhulgas ka dramaturge, kes uurimust loo kirjutamiseks teevad ning kohtuvadki KGBga seotud inimestega või siis räägivad nendega telefonis. Kuna autorite grupis on nii eestlaseid, leedukaid kui venelasi, siis ka lood on kolme eri riigi vaatenurkadest…ent KGB ajal ju 1 suur Nõukogude Liit. Kuigi jah, nagu arvata on, sellel teemal ka ammu peale KGB lagunemist, on ikka veel raske infot ammutada. Dokumentidest võib vast leidagi, kes seal omal ajal töötasid, aga need inimesed ju endiselt ei taha, et neid sellega seostataks ja dokumendidki võivad valetada... Sestap on lihtne keelduda või maha salata.

Eks paljud, kes KGB teele ette jäid, neil on ka väga traagilisi mälestusi ja loomulikult ka viha hingesopis alles. Ja isegi kui see viha võib seal ka praeguseks mingil määral lahtunud olla, on see "aeg" ja need "teod" ikkagi tänaseni valusalt meeles. Mõneti isegi kahju, et nende juhtumitega siin lavsatuses ei tegeleta, oleks palju isiklikum, emotsionaalsem ja puudutavamgi lavalugu. Samas nende sisselõigetetagi juhtumitesse on etenduse pikkus üle 2 ja poole tunni, ehk see oleks hoopis teine lavalugu. Ja mingis groteskkoomilises võtmes ju korraks isegi näitlikustatakse midagigi.

Kõik 4 näitlejat, mõneti isegi üllatavalt, sest ei oota selliselt lavastuselt erilist psühholoogilist rolliloomet, aga nad teevad väga head rollid. Nii KGBšnikute kui nende jälgi ajavate dramaturgidena. Iseäranis meeldisid Ivo Uukkivi karikatuursemad tüübid. Tal on ka ainsana võimalus... ehk ka seetõttu, et on vastavas eas, iseennastki mängida ühes koomilises "kunst jäljendab elu või on see nüüd vastupidi?" -lõigus. Ja Henrik Kalmeti innuka algusega, aga sealt edasi järjest üha frustreerunum Dan Jeršov (kes ju paljudele meist ka näitlejana tuttav). Samuti kõik Henriku "ekraani kaudu mängud" (teiste omad tegelikult ka!) toimisid imehästi. Huvitav võimalus oli seda duaalselt kogeda - otse Henrikut vaadates oleks näiteks mõni just ekraani kaudu mäng mõjuda ülemängitult, aga ekraanil ongi oma filter ja sealt tuli see jällegi just õiges doosis (natuke tuli meelde ka tema suurpärane "Mul oli nõbu"). Aga väga häid hetki on ka Helgur Rosenthalil (tema näib olevat alati kindlapeale minek, sest halba rolli ta justkui teha ei oskaksi... kuigi väga oma rollidega ei näi ta "riskivat" ka mängulises mõttes ja eks sellel on omad plussid ja miinused) ning viimasel ajal nagu laval uue hingamise leidnud Martin Kõiv'ul (lausa suurepärane koomiline ja värvikas mäng näiteks ka suvises "Läbi kõigi elude ma otsin sind..."). 

Lavastaja ise ka vilksab siin tegelasena ja metatasand oma loodava lavastuse kohta, on nagu üks lavastuslik trikk, mida ta nii videot sisse mixides kui ka kõikvõimalikke vähem ja rohkem tuttavaid võtteid kasutades on võtnud mängu ridamisi. Kuna see koosneb “lugudest”, siis eks mõni ongi huvitavam ja toimib paremini ning mõni jälle natuke venib ka seal vahel (pärast etendust saalist väljudes ees lahkunud paar viskas õhku mitu sarkastilist märkust venivuse kohta), ent minu jaoks püsis huvi üleval kuni lõpuni. Ja see lõpu "kokkusidumislugu" - seda nüüd ei saagi kunagi teada, kas elulise irooniana oli see kokkusattumuslik tõde või siis hoopis kunstilisel eesmärgil sobiv väljamõeldis. Ja nii ongi hea, sest säilib usk, et seegi on elu iroonia... justkui Coelho Alkeemiklikkust "kõik on lähemal kui oskame arvata" rõhutades. Ja KGB oligi alati "igal pool" ja üllatavalt "lähedal"! Muidu ongi ju ilmselgelt tegemist dokumentaallavastusega. Ja kuigi jah justkui lugude mosaiik, siis kōik voolas väga sujuvalt, video ja telefonimängud seal sees väga hästi integreeritud ning mõnusalt rõhutamaks, et "aeg on edasi läinud". Tallinna esikal oli väike tehniline jama, aga pole ka ime, sest see ongi mitmete tehnilistel nippidega rikastatud lavalugu. Samas viis see mõtted sellele, et kui omal ajal oleks kõik need tehnilised vidinad ning isegi sotsiaalmeedia ja mitmed luuret lihtsustavad tavainimeste isiklikud turvaaugud, siis oleks ilmselt suurem osa rahvast saadetud Siberisse, isegi hukatud või istuks vangis. 

Hinnang: 4
Mis tundeid "Keegi KGB-st" tekitas? Esialgu ootusärevust, ehk kuhu see lugu liigub, milliseid KGBšnikutega kohtumisi välja toob, milliseid vastuseid need teatritegijad suudavad välja kaevata? Kui sai selgeks, et missioon on neil peaaegu, et impossiibel, siis hakkasid tööle teised tundlad. Kuidas näitlejad mängivad? Millised elulised seosed siit kooruvad? Kas ka paralleele enda omadega? Üllatuslikult on siin päris kobedalt ka huumorit sees ja seda eelkõige just tänu Venemaalt huvitava külalislavastaja Dmitri Jegorovi lavastuslikele lahendustele või siis igatahes nende abile. Videokujundus on eriline mitte ainult live-ülekannete ja etteotsitud youtube'i lõikude ühendamise läbi, vaid just igasugused lisatrikitamised panid (samuti Venemaalt pärit) Natalja Naumova videokunstnikuna ka Eesti teatrimaastiku "kaardile"! Ja kes iganes need Ivo Uukkivi silmad Martin Kõivu seljataha ristipidi ekraanidele pani - aitäh - töötas mitmel tasandil ja ajas naerma ka! Muide Marten Kuningas on teinud helikujunduse, aga see on siin niivõrd hoomamatu ning sisse integreeritud ideaalselt, et peale etendust ei tule kohe midagi meelde, mis seal veel kõlas lisaks tekstile! Jah, minule meeldis, aga tuleb vaadates peab valmis olema, et tempo ei ole peadpööritav ja võibolla päris nii palju ei saa siit teada ka kui ootaks, arvaks või tahaks. Kuid see korvatakse hea mänguga ning huvitava ja tehnikat ärakasutava režiiga.

---
Eks me kõik ju suhestume teatrielamustesse tihti iseenda elukogemuse pinnalt. Sestap kui tunneb midagi ära, kas siis enda või lähedastega seotult, on sellel kindlasti lisaväärtus. Mõnikord on need tunded või suhted, mõnikord muusika või mõni kunstiline, tehnilinegi aspekt, aga mõnikord ka elujuhtumid. Dokumentaallavastus on juba oma olemuslikult väärtuslik, sest edastab mingit "päris asja". Selleks on tihti tehtud lisaks dramaturgilisse vormi sättimisele suur taustatöö. Nii ju ka siin. Kuigi just neid "tulemusi" napib ja no täiesti arusaadavatel põhjustel. Selles suhtes ma ise vaatama minnes tegelikult lootsingi rohkem teada saada just neid inimeste lugusid seoses KGB-ga. Toon enda elust 3 näidet, mida silmas pean...

Lapsepõlves, ehk veel sügaval nõuka-ajal, töötas mu isa Viru Hotellis. Seetõttu olime ka ilmselt erilise jälgimise all, kuigi lapsena mina küll sellest mitte kui midagi aru ei saanud. Kuniks ühel päeval, olin toona 8-aastane, kui isa oli tööl ja emale helistas keegi tuttav, et "kontroll on liikvel". See liikus ilmselt nagu kulutulena neil Viru-töötajate kodudes hoiatustena, sest tegelikult oli neid kordi veel, ka mitte-telefoni teel... kord näiteks kihutas tädi meie juurde teatama jooksujalu umbes kilomeetri pooleteise kauguselt, kus nemad elasid. Igatahes käis neid "võõraid mehi" meil mõnikord külas, aga no vanemate tuttavad või kes iganes, ega nendele tähelepanu lapsena ei pööranud. Kuid tookord oli teema vist tõsisem ja olukord ise selline, et ema ütles minule ja mu 4 aastat nooremale, ehk 4 aastasele väikevennale, et kui nüüd keegi koputab, siis oleme hiirvaikselt, ei tee häält, ei tee ust lahti ja mängime, nagu kedagi poleks kodus. Saabus juba õhtu, olime poolest päevast juba kardinadki ette tõmmanud ja ema küll närviliselt käis kardinavahelt piilumas, aga kedagi ei tulnud. Ja siis järsku.... UKSEKELL! Kuna me ust avama ei läinud, siis ka närvilised kellahellinad... Ja KOPUTUSED! Mis muutusid ukseprõmmimiseks ja lingilõgistamiseks ning tunne oli, et murtakse meile sisse. Hirmus oli, aga kolmekesi ema ja vennaga olime vaikselt, nagu seikluses lastetoas vaikselt. Ühel hetkel saabus siiski vaikus. Läks veel kaua, enne kui ema julges minna uksesilma vaatama ja siis ka kardinavahele piiluma. Tunne oli, et "oleme pääsenud"... ei tea küll millest, aga no "möödas"!
Siis võttis ema meid enda ette ja ütles, et ta peab nüüd minema kusagile ja ta võibolla tuleb alles väga hilja tagasi. Võibolla ta ei tulegi enne homset ja võibolla ka homme mitte. Kuigi ta teeb endast kõik oleneva, et võimalikult kiiresti koju saada. Igatahes kui meil külmkapist toit otsa saab ja on kõht väga tühi, siis läheksime naabrite juurde ja küsiksime midagi süüa. Tuletan meelde, me olime vennaga 8 ja 4 aastased. See oli nii hirmus, et see hirm on siiani veel meeles. Ema läheb ära ja võibolla ei tulegi tagasi! Ja kas siis isa ka ei tule? Kogu maailm oli meie enda õlgadel. kuidas me läheme naabritelt süüa küsima? Rippusime ema jalgadest kinni hoides, et ta ei läheks kuhugile, aga ära ta siiski läks... Nutsime ei tea kui kaua... Ema tuli siiski juba varsti koju tagasi ning ei jäänud ta ei ööks ära, ega isegi hilja peale.

Teine juhtum on pärit 90ndatest, kui töötasin laevanduses ning Rootsis oli üks eesti juurtega mees, kes ühel eluperioodil oli mulle nagu isa eest. Saatis isegi mu lastele mõnikord "kommiraha" ja hoidis mind väga (tal endal naisega lapsi polnud). Tema kohta hakkas kolleegidelt kostuma süüdistusi, et ta on endine KGBlane. Ma ei uskunud ja ei tahtnudki uskuda. Ükskord kui olime koos pikemal autosõidul, küsisin ääriveeri, et kas tal kunagi KGB-ga elus on tegemist olnud? Ja siis ta jutustas, et kunagi oli ta isa Rootsi põgenenud ja selleks, et oma poega endale "järele kaasa saada", pidi ta käima Viru hotellis ülekuulamistel KGBs. See oli toona olnud seal kusagil 3-4 korrusel. Kui hakkasin mõtlema, siis numbritoad olid seal alles kõrgemal ning toona isegi liftiga ei saanud teatud korrustele. Ilmselt on praeguses "KGB muuseumis" täpsemalt see kõik lahti seletatud kus ja mis, aga ma pole veel sinna tänase päevani jõudnud. igatahes sain läbi tema kuulda, mida temalt kõik uuriti ja kuidas KGB siiski ei saanud teda kinni hoida ning Rootsi ta lubati oma isa juurde.

Kolmas juhtus samuti laevanduses, 90ndate esimesel poolel, aga siis kui ise laeval töötasin. Meil oli tööl ka üks kena tüdruk (paar või mõni aasta minust vanem ja kuidagi palju elukogenum), kes minulegi silma viskas ja kuna temagi oli Elvast pärit, siis tundsin temaga ka seeläbi seotust. Üsna pea selgus, et ta oli KGBs töötanud - see tuli välja kellegi personaliosakonnas töötanud inimese kaudu. Temasse hakati kohe ka vastavalt suhtuma, sest kuigi KGB oli laiali läinud, siis ei teatud, et mis ikkagi edasi toimub. Lisaks oli paljudel väga õudsaid isiklikke või läbi perekondade kogemusi sellest organisatsioonist. Talle näkku oldi viisakad, aga eks laev ju üsna suletud kollektiiv ning iga tundmine on seal nagu läbi võimenduse. Nii hakkas ka temal paha ja selline hoidumine temaga suhtlemast sai talle üsna kiirest arusaadavaks. Ükskord kui me kahekesi kusagile jäime või sattusime, küsis ta minult, et mis lahti on. Rääkisin talle ausalt, et rahvas räägib tema KGB-seotusest. Tolleks ajaks oli imbunud välja ka selline info, et tema tööks oli olnud Viru hotellis välismaalastele külje alla pugeda ja seeläbi infot välja uurida. Ta läks nii endast välja, nuttis ja rääkis, et tõesti ta oligi sellisel tööl olnud, et teda oli ähvardatud, et võetakse laps ära ning tehakse haiget tema emale, aga tal ei olevatki kedagi muud tähtsat siin ilmas kui oma ema ja oma laps. Mul oli nii paha, sest tõesti, oleme me ju inimesed kiired hinnanguid andma, teadmata tegelikku tagamaad. Ta polnud ju ise süüdi! Igaüks ju oma lapse nimel oleks kõigeks valmis ja VASTIK VASTIK KGB - kui jõhker ja õudne organisatsioon!

See lugu ei lõppe sellega. Nimelt läks natuke aega mööda ja olin ka laeval teistele rääkinud, et me ei saa niimoodi teisele inimesele hinnangut anda, kui ta on nii valusate tingimuste tõttu olnud kui tagakiusatu ja nüüd meiegi nagu kiusaksime teda veel omakorda. Kui varsti saabus laevale tööle keegi, kes teda lähemalt tundis. Ta rääkis, et see polevatki tema laps, vaid tal endal polegi lapsi. Tal olevat õde, kellel on küll jah laps! Järelikult oli see kõik vaid üks suur vale... Peres tal ainult "ema ja laps" ja järelikult oli siis ju kõik see muu "jura" seega ka vaid väljamõeldis ning eneseõigustus!
 
Mina liikusin siis juba sealt töölt ära mujale tööle ja kuidas see neil seal kollektiivis edasi läks, ma ei teagi. Kusagilt nagu kostus, et ka tema oli varsti töölt ära läinud...

"Näitleja on ajastu lühikroonika"... aga tundub, et mitte ainult näitleja, vaid ka "teatripeegeldaja" :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Keegi KGB-st

OSALISED

Lavastaja Dmitri Jegorov (RUS)
Dramaturgid Danila Privalov(RUS); Andres Popov(EST); Alexandr Špilevoj (LT); Dan Jeršov(EST)
Kunstnik Konstantin Solovjev (RUS)
Videokunstnik Natalja Naumova (RUS)
Helikujundaja Marten Kuningas
Valguskujundaja Meelis Lusmägi
Laval: Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Helgur Rosenthal ja Martin Kõiv

Danila: “Kui ma 12 aastaselt vaatasin „Tähesõdu (Star Warsi)“, tabasin end mõttelt, et vaatan situatsioonile vaid ühelt poolt. Sa vaatad „Surma tähte“, näed Darth Vaderit, sulle öeldakse – nad kõik on seal halvad. Ja me kardame neid. Aga nii huvitav oleks ju näha filmi sellest, kuidas elavad inimesed „Surma tähe” pardal. Nad ju ka mõtlevad seal midagi. Muretsevad, räägivad millestki.Darth Vader ju ometigi tunneb midagi. Kogu elu olen ma igalt poolt kuulnud, et KGB – see on midagi hirmsat. Küllap just nimelt sellepärast olengi tahtnud aru saada selle „hirmu” keemiast. Seda, mis sinus hirmu esile kutsub.”

1980ndatel aastatel, kui Eesti, Läti ja Leedu said iseseisvaks, sattus Baltimaade KGB väga paradoksaalsesse olukorda. Kunagi varem polnud ükski Nõukogude Liidu võimas ja tugev organisatsioon vaid mõne päeva jooksul hingusele läinud.

KGB kadus, aga seal töötanud inimesed jäid. Nad olid pikka aega teeninud Nõukogude Liitu ning saavutanud seal erilise positsiooni. Ja nüüd korraga leidsid nad end hoopis teisest maailmast.

Baltimaade KGB-laste saatus kujunes erinevaks. Mõni pühkis siinse tolmu jalgelt, mõni asus uue riigi eriteenistustega koostööd tegema, mõni tappis end ära. Need, kes jäid ellu, on nüüd juba üsna eakad inimesed.  Mõni neist varjab oma minevikku ja mõni, vastupidi, uhkustab sellega. Pole mingit seaduspära…

Näidendi «Человек из КГБ» / Keegi KGB-st kallal töötasime rahvusvahelise autorite tiimiga – venelased leedulased, eestlased, lätlased. Me kõik oleme sama põlvkonna inimesed: sündisime 20. sajandi lõpus, mis tähendab, et kogu nõukogude ajalugu on meile vaid tükike minevikust. Püüdsime erinevatest riikidest leida KGB kaastöölisi ning nendega võimalikult ausalt rääkida. Tahtsime mõista, mida arvavad nad sellest ammusest ajast nüüd, kui kõik on muutunud – kui 20. sajandi on välja vahetanud 21. sajand ning midagi olnust pole võimalik tagasi tuua. Mis juhtus nende inimestega muutuste keerises? Kuidas nad toona muutusi tajusid? Millised järeldused peame sellest loost tegema ja kas neid järeldusi üldse on vaja teha?

*Lavastus sünnib Vaba Lava teatrikeskuse ja Eesti Rahva Muuseumi koostööprojektina.

kolmapäev, 1. september 2021

Tavaline ime - Rakvere Teater

 

Lavastaja Eili Neuhaus tõi Rakvere Teatris lavale Hando Põldmäe (selliste vene suurnimede, nagu näiteks Lermontovi ja Puškini sõnadele kirjutatud, aga ka ühe Doris Kareva ja Leelo Tungla ühiselt kirjutatud sõnadega) originaallauludega muusikalise romantilise komöödia, mis on lavastaja enda poolt mugandatud Jevgeni Švartsi täiskasvanutele mõeldud muinasjutunäidendist “Tavaline ime”. Švarts on vast kõige tuttavam meile eestlastele varasemast tänu tema näidenditele “Draakon”, "Alasti kuningas" ning Anderseni "Lumekuninganna" lavaversiooni mugandusele, ent tema dramatiseeringul baseerub ka muuhulgas kuulsaim (ja eestlastegi poolt väga armastatud), Ilf/Petrovi romaani põhjal 70ndatel valminud vene kultustelesari “12 tooli”.

“Iroonia” on ju üks komöödia, ehk huumori liike. Ja kogu see lavastus ja tegelikult üldse ettevõtmine on üks irooniate jada. Lavastuse sisu, mis on kirjutatud Stalini-ajastul, on allegooriline ning selles käsitletakse mitmeid olulisi ja sügavaid teemasid just läbi naljaka, iroonilise prisma. Ja hämmastav, aga see toimib ja seda võib samas ka võtta täiesti lihtsa, lastele mõeldud muinasjutuna. Selle tõestuseks naeris ka siinkirjutaja kõrval juhtumisi istunud umbes 8-9a võõras kikilipsuga noormees laginal praktiliselt kogu etenduse aja! Vōib-olla sellepärast läks ka praktiliselt terve esimene vaatus selle nahka, et polnudki nii lihtne hammustada end nendesse sügavamatesse kihtidesse sisse. Dilemma meeldis ju küll - ehk võlur on ühe karu muutnud inimeseks ja sellest needusest pääseb ta vabaks ainult läbi printsessi suudluse. Võlur siis sätibki nii, et printsess karu teele satuks. Irooniline, aga nad päriselt armuvadki teineteisesse… A kuidas Sa siis suudled teist, kui tead, et kohe seejärel tagasi tavaliseks mõmmikuks muutud ning armusuhe saakski sellega ühtlasi ka läbi?! Irooniline... 

“Irooniliseks” kutsutakse tihti ka kokkusattumusi. Siin selle “Tavalise ime”ga seotud mõned: 
Venelastel on varem sellest materjalist tehtud paar kuulsamat filmi. 1965ndal ilmus selline versioon, kus mängis ka eesti näitleja- Maria Avdjuško isa. Ent kuulsamgi veel vast telefilm aastast 1978, kus ministri rollis ka 12 toolist tuttav eestastegi poolt palavalt armastatud Mironov. Täpselt 20 aastat tagasi (2001) lavastas Eili viimati Švartsi…tookord just juba mainitud dramatiseringut Anderseni Lumekuningannast (seda on meil ilmselt üldse Švartsilt kõige rohkem lavastatud). Ka tookord kutsus ta peaossa mängima ühe laulja, nimelt Gerli Padari (väikse Gerda rolli). Gerli ja Gerda nimed ka vahvalt sarnased. Seekord siis karu rollis Ott Lepland. Ja keda ta mängib ja mis ta päris nimi on? Just nii “karu Ott”! Iroonia kuubis!

Irooniline kuidas Eili on lavastanud teatraalse lõpuna sellise filmidest tuttava "romantiliste komöödiate lõpu" - lahku läinud armunute taaskohtumiseks! Irooniline, et Toomas Suumani vuntsid kukkusid eest ära, mida ta pidi tükk aega ette tagasi suruma. Jäi tõesti õhku ka küsimärk, et kas see oli kogemata või tõesti irooniaga sisse pandud? Kusjuures kui ta esimest korda oma mustade juustega lavale ilmus laulma, küsis mu teatrikaaslane-kes see on? Niivõrd erisugune on ta siin on oma kahes erinevas rollis!

Eduard Salmistu tekst kuningana on suisa kui irooniapurskkaev! Ja tema mäng - nagu iroonitsevalt muuseas, seda omade trikkidega teksti õhku paisates. Irooniline on ka Reili Evarti lavakujundus, mis tõi meelde nõukaaja perfokaardid (seevastu tema kostüümid on väga tasemel, nagu Reili puhul alati). Nende perfokaardilike aukude just äärmistes osades paistis läbi Märt Selli valguskujundus. Eks pealkirigi on irooniline oksümoroon- Ime ju ei ole ime kui ta on “tavaline”… sellekohane arutelu on sobivalt ka kohe etenduse alguses pikemalt võluri monoloogis olemas. Irooniaga on ka lavastaja võtnud kogu asja- muinasjuttu täiskasvanutele jutustades ju vist natuke ehk peabki?! Laulud esitatakse musta kindaga ulatatud käsimikrofonidega, proppidena on õukonnana kasutatud poemannekeene. Mis igas muus lavastuses mõjuksid ehk maitsetunagi, aga siin mitte, sest kui irooniaga, siis ikka täiega, eks! Neid irooniliste kokkusattumuste mänge võib mängima jäädagi…võtame või Saara ja Oti nimetähed…neil on mõlemal tähestikus 2 tähte vahel PqrS ja LmnO jne jne jne. Eks igaüks võib minna ise neid "irooniamänge" teatrisse kaasa mängima. 

Kuid see huumor siin on kohati just ka seetõttu hästitoimiv, et seda mängivad väga head näitlejad. Ma ei tea, mis erilise süsti on viimasel ajal saanud Toomas Suuman, et temalt tuleb ainult puhast kulda (oled näinud tema “kaptenit” Strindbergi/Õunpuu "Tants"us?) Kogu see lōik “kindlasse surma” minekust on siin ikka väga-väga naljakas, kus kuningas oma ministri ajab enda eest oma tütre järele luurama, kui tütar on teatanud, et ta igaühe maha laseb, kes talle järgi tuleb! Ja Eduard Salmistu särab selle kuningana, ehk irooniameistrina sama eredalt. Iga ta repliik! Lõpetades veel iroonilises mõttes lõpu lisalaulus ooperilauluga!!! Ja kogu see lisalaul ise ju irooniliselt lõpuga kokkusobituva sõnumiga! Iroonia iroonia otsa. Ja irooniline, aga teises vaatuses, kui natuke sinna kihtide vahele suutis pugeda ja aru saada ka neist täiskasvanute üksinduse ja võimumängude ning mitmetest teistestki seostest, siis see kogu (parimas mõttes) jant hakkas meeldima! 

Mõnikord kui lased end pindmisel kanda ning lihtsalt lõbutsed tegelaste sekeldustega kaasa, siis ei leiagi seda "ust" sügavamale üles, aga no siin läheb see varem või hiljem ise lahti, niiet minusugusegi pimeda jaoks - astu ainult sisse! Näiteks Võluri manipuleerimine on kahtlaselt meie võimukandjatele sarnane, sest tegelikult on kõik nad (ja oleme meie) kõrgema jõu meelevallas. Võlur ise veel nii armsa ja toreda olekuga ning kõike justkui mõistlikult seletades - meie kõigi sõber... Ise tegelikult nii julma mängu "mängides". Manipuleerides elude ja tunnetega. Süüdimatult, sest isegi kui võluri naine teebki kõrval nägusid, siis võlur ise laseb ikka edasi nii nagu tahab. Ka siin võib paralleele tõmmata nii eelmise kui praeguse koalitsiooniga ja mis osas, ehk kes on võlur ja kes ta naisele vastav - seda võib muidugi igaüks ise otsustada... Samas kes ei taha, nagu tegelikult vaadates ka mina, see tegelikult nii konkreetseid paralleele ei peagi tõmbama. Võib ju ka võtta ideelisel tasandil või projitseerida see hoopis Stalini-ajastule. Ajad, poliitikud, poliitikad ja muinasjutudki vahetuvad-muutuvad, aga tegelikult sisuline suhe võimu, võimukandjate ja rahva vahel jääb ikka samaks ja seega on see tegelik "muutumine" vaid näiline.

Oma esimeses suuremas, ka draamanäitleja oskusi nõudvas teatrirollis, oli vast ühtlasi pisut kõrgendatudki huvi näha, mida Ott Lepland oma tegelasega teeb... lisaks ootust kõrgendas ka tema vahvalt koomiline sutsakas filmis "Öölapsed"... Oti valitud mängustiil, justkui tõsine ja altkulmu, nagu üks inimkaru olla ju võikski, õigustas igati lavastaja ideed just tema sellesse rolli kutsuda! Saara Piusil, kes üle pika aja on leidnud tee tagasi oma koduteatri lavale, saab siin olla ebaprintsessilik printsess. Ja Saara on suisa meister oma plikad poisilikuks mängima, kaotamata seejuures teatavat õrnust, mis selle vastuolulisuse veel eriti hästi ka siinses karakteris tööle paneb. Hakkasin meenutama ja Otti sai vist viimati suisa 4 aastat tagasi (rockooperis "Nurjatu saar") ja Saarat (West Side Storys) 2 aastat tagasi hoopis Estonias teatrirollides näha. Nii tore, et nad on (lõpuks ometi) tagasi teatrilaval ka vahelduseks. Ülle Lichtfeldt, kui ta läheb “mängu” peale välja…ja siin ta läheb…siis on see puhas nauding. Sama Margus Grosnõiga. Eriti alguses kui ta esimest korda häält teeb - tagaridadesse oli ka tunda. Minu taga istunud härrad häälekalt reageerisidki sellele “ohhohhoo!”ga

Jah, kes ei viitsi süveneda, see võib tõesti, nagu minagi esimese vaatuse põhjal seda liiga lihtsakeseks pidada, aga on ju ka neid, kellele niiöelda lihtsake meeldibki. Mõni tahabki ju kuulata laule ja ehk ka lihtsalt nautida ägedat Saara ja Oti vahel toimuvat lahedat kätši! Samas, kes tahab sellele puhtale meelelahutusele midagi lisaks, selle jaoks on siin ka neid peidusolevaid avastamise- ja kaasamõtlemise pähkleid. 

Lõppude lõpuks ainus, mis siiski irooniline kogu selles tervikus grammigi polnud - see oli muusika! Kuigi sellevõrra keerulisemad kompositsioonid, et meelde ei jäänud neist lauludest ükski juba järgmisel päeval ümisemiseks. Ent meelde jäi, et eriliselt meeldisid 1 Oti soolo esimesest vaatusest, 1 duett ja 1 Saara soolo teisest. Laulusõnade järgi (mis kavalehel on kõik on ära toodud), sai tuletada ka laulude pealkirjad. Power ballaadidest, ehk Oti “Elan tormides” ja duetist “Lahkumine” vōiks tegelikult täitsa arvestatavad hitidki saada!

Hinnang: 4
Lahe ja lõbus, muusikaline ja mänguline, vahva ja värvikas armastusseiklus. Noor ja romantiline armastajatepaar, kelle ümber tiirlemas rida groteskseid sehkendajaid. Näitlejad lustivad mõnuga ja nõnda see loomulikult kandub lavalt otse saali ka edasi. Kui esiti ongi natuke hämmingus, et kas tõesti on tegemist lasteetendusega ja/või vaid lapsemeelsetele, siis peatselt hoog muudkui võtab tuure sisse juurde ja lisandub veel igasuguseid tasandeid. Lõppude lõpuks jäi tunne, et see on teatrielamus, mille saad enda jaoks teha ise just nii lõbusaks ja heaks kui viitsid, tahad või suudad. Võidki jääda nurka tusatsema, et see on mingi lastekas, aga kui lähed kaasa ning võtad, mis võtta annab, siis saad kõik ja leiad siit igasugust. Pluss kõigele lisaks veel ka ilusad laulud imehästi lauldud nii Oti kui laulvate näitlejate poolt!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):

TAVALINE IME
Muusikaline armastuslugu inimeseks olemise imelisest kergusest ja imekspandavast raskusest.

LAVASTUSMEESKOND
Autor Jevgeni Švarts
Töötlus Eili Neuhaus
Lavastaja Eili Neuhaus
Osades Saara Pius, Ott Lepland (külalisena), Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Toomas Suuman
Kunstnik Reili Evart
Valguskujundaja Märt Sell
Helilooja ja muusikaline kujundaja Hando Põldmäe
Repetiitor Kristjan Veermäe
Tõlkija Karin Ruus

Elas kord üks võlur. Võlur armus ja abiellus ning temast sai tavaline inimene. See ei kestnud kaua, sest kui sa oled kord võluriks loodud, ei lepi sa kunagi tavalisega. Võlur segas ennast noorte inimeste armuloosse. Kõik läks segi ja sassi. Võlur proovis ja proovis, aga ükski ime ei aidanud. Loomulikult. Ole sa võlur või maag, kui tegemist on inimestega, ei aita võlumised ega trikid.

Inimesed armuvad – see on nii tavaline. Lähevad tülli – selles pole midagi iseäralikku. Mõned peaaegu et surevad armastuse kätte – täiesti tavaline. Aga vahel harva, kuid siiski mõnikord saavutab tunnete jõud sellise täiuse, et tavaline armastus võib korda saata imesid. See on niihästi tavaline kui ka ebatavaline.

Esietendus 27. augustil 2021 Rakvere Teatri suures saalis.

neljapäev, 26. august 2021

Teises toas - Eesti Noorsooteater


Kas tead, mis sünnib “Teises toas”? Naabrite juures või allkorruse 4-liikmelises peres? Aimata võib, et umbes midagi sarnast, mis oma kodus. Aga tegelikult?

Kui palju on katkiseid inimesi! Aeg ja rahulik-turvaline olevik võib palju haavu parandada, kuid armid jäävad. Kui mitte mujale, siis mälestustesse...

Mõni päev tagasi juhtusin pool kogemata lugema ühe võõra naise (tuttava tuttava) teksti sellest, kuidas ta lapsena pidi oma alkohoolikust isa vägivalla all kannatama. Mitte küll pedofiil, aga vist kõike muud. See viis ta isegi nii kaugele, et kord kui isa magas, tahtis ta tolle ära tappa, ent isa ärkas enne ja röögatas ning midagi "õnneks" siiski ei juhtunud. Tema loo sõnum seisnes küll hoopis selles, et tema karjumistele ei reageerinud kunagi ei naabrid, ega keegigi! Väga valus, kui sellises olukorras veel eriti ennast NII üksi peab tundma. Ja inimesed ka mugavad - parem on ju kellegi karjumise peale selg pöörata - nagunii ei tunne, nagunii ei puuduta mind ennast - pole vaja oma nina igale poole toppida...

Minu lugu on pisut teistsugune (meie elasime rivimajas, kus polnudki lähedal inimesi nuttu, ega kisa kuulmas), ent tundsin ennastki just selle naisterahva isatapu mõteteni viivas lõigus ära. Nimelt olen ka kunagi oma vägivaldse kasuisa mahalöömiseks ükskord köögist kõige suurema noa öösel juba kätte võtnud... tema magamistuppa läinud... Tema küll ei ärganud, aga minul tuli jänes põue ning ei suutnud oma mõtet (toona tundus, et ainsat pääseteed, pärast seda kui olin istunud järve kaldal ja iseenda uputamisega hakkama ei saanud) ellu viia. Kogu selle loo jutustamist tuleks alustada väga ammusest ajast, kuidas ema abiellus soomlasega nõuka ajal ja too meid enda koju elama viis, kui ma olin 14-aastane. Kuid tema sai "meid vennaga" meie emaga abielludes niiöelda "kauba peale" - 2 teismelist poega. Mees, kes oli juba pikalt vanapoisielu elanud, pidi järsku kantseldama kaht raskes eas poisslast. See oli ilmselgelt talle üle jõu käiv. Olgugi, et tegemist oli bodybuilderi ja pidevalt oma lihaseid peegli ees punnitava tüübiga. Et mingitki korda luua, kehtestas ta miljon reeglit, alates sellest kuhu post postkastist võttes panna, televiisorit ei tohtinud jalad mugavalt diivanil hoides lösutades vaadata ja magamamineku kellaaeg oli punkt kell 22! Jah, kas siis kui olin 16-17 aastane! Tegelikult polnud selleks ajaks kunagi eriline rebel olnud. Eestis koolis lõpetasin mõned klassid kiituskirjaga 7.Keskkoolis ja üldiselt ka alati õpsidelt kiita saanud nii hinnete kui käitumise pärast. Igatpidi aktiivne ja enda arust täitsa normaalne tüüp. Ka Soome kolides olin "tubli poiss"... kuid kui Sa "hea lapsena" ikkagi pidevalt mingite pseudosüüdistuste pärast peksa ja mõnitada saad... Ja tema polnud ju isegi alkohoolik - lihtsalt me vennaga pakkusime talle hea ja mugava võimaluse oma võimu kehtestada...siis eks tekkisid ka kõikvõimalikud päris pahandused... tagasivaatena ilmselt alatajus trotsist, kuigi toona olid need "pahandused" lihtsalt ainuke võimalus "elamist" ja "enda otsustusjõudu" kuidagigi tunda.

No sellest on nüüdseks juba 30a kui ta viskas mu noorema venna peaga vastu seina… umbes sama kaua kui ta mind toonase köögitoa põrandal kägistas või mu pea vastu kapinurka lõi (pikk jutt, aga põhimõtteliselt sellepärast, et olin ta posti küll õigesse kohta pannud, aga lõuna ajal töölt koduskäinud ema selle tema enda kappi oli "eest ära" tõstnud ja mina seda üles ei leidnud kui tema koju jõudis)... sellest on ka füüsiline "Harry Potter"i arm otsaees veel siiani suveniirina temast alles. Umbes samal ajal astusin ükskord ema ja kasuisa vahele öeldes: “enne lööd mind, aga mu emale Sa haiget ei tee”. 

Varsti saab 15a kui ema ütles mulle, et ma ei ole enam tema poeg. Nimelt see minu öine noaga trett kasuisa magamistuppa... selle "töö" tegi keegi tundmatu hoopis mürgiga minu eest ära. Kasuisast nimelt sai mõni aeg hiljem miljonär ning ta läks üht oma tehast Poolas kontrollima, kus ta mõrvatuna hotellitoa põrandalt leiti... Mina tema matustele polnud nõus ema palvest hoolimata minema ja sellest ka tema karmid sõnad minule. No kui nii, siis nii... olen nagunii alates 18-aastasest peale ise oma elu ja elatamisega hakkama saanud, sest kohe täisealiseks saades kolisin kodust minema 200km kaugusele kasuisast, linna nimega Porvoo (kus ka ülikooli astusin). 21-aastaselt jäi mu toonane tüdruksõber Eestis (ja siiani mu elukaaslane) rasedaks ning 22-aastaselt, kui esimene laps sündis kolisin ka tagasi Eestisse... Ülejäänud ongi juba elu ilma vanemateta ning olen siiani enda arvates täiesti normaalselt hakkama saanud, ei näe põhjust, miks ei saaks ka edasi... 2 vanimat last on tänaseks päevaks täiskasvanuks kasvatatud ja kolmandal algab kohe põhikooli viimane klass. Vanematega ei suhtle siiani, aga nii palju kui emast olen kuulnud, siis on temast saanud alkohoolik. Ei tea kus ta on, ega tahagi teada. Lapse armastus võib olla iseenesest mõistetav oma vanemate vastu siiski vaid teatud piirini. Mitte ainult lastel ei tule austus oma vanematelt välja teenida, vaid ka vanematel oma lastelt! Ise olen tänu ema ja isa ning ema ja kasuisa suhete lähedalt nägemisele (loodetavasti) targem ja tugevam ning vähemalt tean kuidas mitte kohelda teisi... Ja minu lapsed ei pea sellest kuidagi tänulikud olema, et nad on kasvanud rihma ja vitsata ning löömiste, alanduste ja "vanemate mugavusest" tulenevate reegliteta - leian, et see ongi normaalne! Kuigi mõni ilmselt suhtub sellises olukorras hoopis a la nii, et minuga juhtus, miks teistel kergem peaks olema… Ja OTSUSTAB olla ka ise nõme, vastik ja vägivaldne oma kõige lähedasemate vastu. 

Nii on ka Mari-Liis Lill’e ja Priit Põldma intervjuude põhjal kirjutatud ning Mari-Liisi lavastatud dokumentaaldraamas umbes kümnekonna elusaatustega läinud. Kõik valusad, kõik mentaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsete lähisuhete ohvrid. 

Ühiskonnas tuleb selliseid lugusid rääkida! Kurjategijad tuleks oma õigete nimedega päevavalgele tuua! Ohvrid vajavad tuge ja mõistmist, mitte hukkamõistu, nagu see meie ühiskonnas tihti on. Ere näide Estonia juhiga. Jah, kohus mõistis ta õigeks, aga inimesed, kes seal töötasid, vähemalt madalamal pulgal nägid selle inimese joviaalset vabameelset kabistamist, mis EI OLE OKEI! Ja siis kari tädisid kaagutab ohvri kohta juurde, et “nii nõrguke ei saa olla” või “ise tõmbas endale selle kaela” ning paljud lähevad lihtsalt kõige kergemat rada ning pigistavad silma kinni - mida endaga pole juhtunud, seda pole olnud!

"Teises toas" on lavastusena ühtlasi nii eriline kui ka tavaline. Eriline, sest kui valida "noortele" mõeldud vaatamisvorm (mis juhtus ka siinkirjutajaga saatuse tahtel) "sektoritemänguks", siis esimene vaatus mängitaksegi sõna otses mõttes "teises toas". Väikses toas. "Lastetoas", kus on õhupallid... Kus kõik peaks olema turvaline ja pehme... sest nagu ütles Puhh: "Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall"... 

Ohhh, ja kuidas veel... Üks kurb ja kurvem lugu järgneb teisele. Näitlejad on kõik väga südamlikud ja mängivad end vaatajatele omadeks, omaseks, lähedaseks... isegi sõbraks-tuttavaks. Sest iga lugu on väga isiklik ning hingepugev ning justkui tõesti nende enda oma. Mõni näitleja teebki oma rolli nagu sõbrale-tuttavale-intervjueerijale südant puistates jutustades (Doris Tislar ja Lee Trei), mõni läbi karakteriseeringu (Anti Kobin vahvalt venekeelseliku aktsendiga), mõni jällegi kasutades füüsilist ära (Steffi Pähn), staatilise elektri ja seeläbi takjana juuste külge jääva õhupalliga, millele saab leida ka laiemaid-sügavamaid assotsiatsioone. Kuid üks "paar" (Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi) hoopis läbi psühholoogilise realismi - tutvustades end ja oma suhet... See paar on ka ainus, kelle lugu tegelikult saab selles ühes toas alles alguse, kuid mille "judinaidtekitav" lõpp saabub alles teises vaatuses - teises toas.

“Teises toas” on kõik ja ainult head näitlejad. Selles teises vaatuses, ehk teises - "suures" elutoas, jutustavad oma esitatavate tegelaste lugusid ka lisaks veel Tiina Tõnis, Laura Nõlvak ja Risto Vaidla. Ennist mainisin, et lavastus on ka "tavaline"... ehk pidasin sellega silmas, et siin on kasutatud sellist Merle Karusoolikku dokumentaallavastuste vormi (kes on näiteks näinud tema "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastust), kus üks näitleja on kehastunud kellekski päris elu inimese kujuks ja hääleks ning jutustab selle inimesena "oma lugu". Ja lavastus neist "eluloojutustustest" koosnebki.

Kui võtta puhtalt "teatrilavastuslikust" seisukohast, siis minu jaoks oli siin ehk isegi natuke liiga palju kurbust koos. Ja kui seda on nii-nii palju, siis hakkab see natuke sööma teineteist. Ilmselgelt oli ka ehk just minu jaoks liiga palju äratundmist, sellist vastikut meenutamist ning paralleelide tõmbamist, mis ise nende teemadega nii ihulähedalt sinapeal olevatel polegi ja seega mõjub vast neile hoopis silmiavavamalt ja jahmatavamalt? 

Kuigi ka minugi jaoks oli näiteks Getter Meresmaa ja Sander Roosimäe duett ühe tuttava paari pealt ühest küljest liigagi tuttav ja sestap tekkis tungiv tahe, et nad seda ise ka näeksid, sest kõrvaltvaatajana võiks olla lootus, et nad millestki aru saavad ning just eelkõige naine saaks õigustust, et selline suhtumine mehe poolt ei ole okei (taust ja lastetuba ei anna õigustust psühhoterrorile). Getteri ja Sanderi tegelaste lugu, kuigi võibolla isegi mitte kõige "rängem" neist siin, poeb aga hoopis teistmoodi nahavahele kui teiste omad... võibolla sellises läbi mingis mõttes ka dialoogi on ikkagi kaalu kuidagi rohkem - kaks häält samal teemal... Ühtlasi "teatraalsem"? Kas see tähendab, et jutustusena rohkemate tegelastega mängitu omab ka suuremat mõjujõudu kuulajale-vaatajale? Tundub, et see vajaks sügavamat analüüsi ja võrdlevat uurimust. Huvitav teema ehk mõne teatriteadlase jaoks. Lisaks on see mees tolles paaris veel kuidagi süüdimatu, ennast õigustades ja seda veel läbi süüdistuste... Mehena tekib hoopis kaitserefleks, tugev vastumeelsus tema vastu ning soov kuidagigi see naine päästa. 

Kuigi ka head näitlejad esitamas, siis eks sellised tugevad tunded tekivad osaliselt ikka ka nende sisulise eheduse pinnalt. Need lood on tõesti päris inimeste omad. Sellest võibolla ka see enda loo rääkimise tahe siin alguses. Meist paljudel on ju omad lood jutustada, aga nendel, kes parajasti sellises "olukorras" pole pahatihti paraku "häält" selleks. Ja sellepärast on veel eriti oluline, et me kõik ülejäänud, ehk lähedased, sugulased, tuttavad, naabrid, töökaaslased oleme olemas. Kui ei suuda millegi muuga, siis võimalusel kaitstes-sekkudes või isegi vaid toetava sõnaga, ööseks magamisaseme pakkumise või nutmiseks õlapakkumine... need ei maksa ju midagi, on vähim, mida teha saame ning alati võimalik! 
Ohvriabi tasuta telefon on 116006. Välismaalt helistades: +372 614 7393 
E-mail: kriisiabi@sotsiaalkindlustusamet.ee palunabi.ee

Hinnang: 
Sellele nagu ei olegi üht õigustavat numbrit hinnanguks anda. 5+ teemapüstituse eest, 4-5 mängu eest, suur töö on ju tehtud kõigi nende intervjuudega ning lugudeks vormimisega. Teatrisündmusena on see pigem kammerlik - isiklikud lood ju alati on. Mõni lugudest mõjub tugevamalt, aga kõik kahtlemata mõjuvad. Lavastuslikku on siin lisaks lugudejutustamisele ka, kuid ehk ongi olulisem, et seda eriti lavastamisega ei koormaks, et need lood mõjule tõesti oma eheduses pääseksid. Valus ja kurb on kahtlemata seda kõike vaadates ja kurvem veel mõeldes kui väike käputäis on see sellest suurest pisarate valulikust merest, mis on siin lavale jõudnud. Oluline lavastus, olulised iga üks neist lugudest. 


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod on pärit ka sealt ja teatri FB seinalt):

Teises toas
KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE | OVAAL- JA PROOVISAAL
Tõestisündinud lood sellest, kuidas kõige lähedasemad kõige rohkem haiget teevad

Lavastuse esimest vaatust mängitakse kahes eraldi saalis – proovisaalis 13–18aastastele ja ovaalsaalis vanematele vaatajatele. Soovitame osta vanusele 13–18 piletid sektorisse proovisaal ja vanusele 18+ sektorisse ovaalsaal.

Autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma
Lavastaja Mari-Liis Lill
Kunstnik Laura Pählapuu (Eesti Draamateater)
Valguskunstnik Emil Kallas
Helikujundaja Andre Pichen
Liikumisjuht Steffi Pähn

Mängivad
Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi, Risto Vaidla

Esietendus: 5. juuni 2021 ovaalsaalis ja proovisaalis.
Noortele (13+) ja täiskasvanutele
Kahes vaatuses
Kestus koos vaheajaga 3 h 10 min.

Dokumentaallavastus „Teises toas” jutustab lugusid sellest, kuidas inimesed, kes on sulle kõige kallimad kogu maailmas, teevad sulle kõige rohkem haiget. Need lood algavad sellest, kuidas ema sulle halva hinde pärast rihma andis, ja lõppevad seal, kus sa lebad lämmatamisest meelemärkuseta omaenese kodu põrandal. Ja isegi seal ei pruugi need lõppeda.

Autorid on intervjueerinud nii lähisuhtevägivalla ohvreid kui vägivallatsejaid ja püüavad aru saada, kuidas lapsepõlves omandatud hoiakud ja hirmud meie suhteid kujundavad. Kas ja kuidas on võimalik murda välja mustritest, mille kordamine teeb haiget nii endale kui teistele? Kas see, mis toimub teises toas, puudutab vaid neid, kes on seal, või meid kõiki?

Tunnustused
Eesti Noorsooteatri kolleegipreemia LIPULAEV ehk hooaja parim uuslavastus 2020/2021!

kolmapäev, 25. august 2021

Kui sa tuled, too mul lilli - Ugala


Mul oli 1 töökaaslane, kes tuli kord sinise silmaga tööle ja kuna me jagasime üht tagatuba, siis nägin kuidas ta seal meikis, et varjata. Uurisin, mis juhtus ja ta ütles, et komistas ja kukkus ukse otsa. Mõne aja pärast ilmus ta uuesti verevalumis olevate silmaalustega tööle...proovis jälle seletada midagi kapist... Ütlesin, et ära leiuta lugusid ja ta puhkes südantlõhestavalt nutma. Jutustas, et mees oli ta radiaatori külge sidunud ja peksis teda. Kuulasin ja küsisin, et kus ta väikesed lapsed siis samal ajal olid? Alguses olid juures olnud, aga mees ajas nad siis teise tuppa. Oma mehe juurest kolis ta siis ära. Ühel päeval kuulsin kuidas mees oli tulnud lilledega, madalam kui muru, palunud andeks, et ta kunagi enam nii ei tee “ära-palun-ainult-jäta-mind-maha” jutuga, vabandanud ja vabandanud ning lapsed ka olid juba lõpmata palju küsinud kus isa on ja miks me kodus tema juures ei ole... ning ta otsustas teda “veel viimast korda uskuda”. 
Ühel päeval tuli ta tööle, üle kere värisedes, otse peegli ette oma meigikotiga…

Selliseid juhtumeid on kõikjal. Inimesed on tihti osavamad varjama ja peidavad oma haavad enne kellegi silme ette sattumist ära. Tihti ju "teadlikud" sadistid ei löögi nähtavatesse kohtadesse... Paljud haavad on ka hoopis sellised, mis on hinge ribadeks tõmmanud, aga näol kantakse maski. Kas siis häbi või soovimatus sellest rääkida, sest “nagunii pole midagi teha” põhjustel. 

Sellisest ja mitmest muust kodu- ja lähisuhte vägivallast räägib ka Ugala Liis Aedmaa ja Laura Kalle autoriteater “Kui Sa tuled, too mul lilli”. On küll fiktsioon, aga on sündinud mitmete koduvägivallaga seotud ohvrite ja spetsialistidega intervjuudel. Keskmes ühe perekonna lugu, mille “pea” oli kõigi poolt jumaldatud dirigent, aga koduseinte vahel tegelikult hoopis psühhoterrorist ja naisepeksja. Peres on ka 4, praeguseks juba täiskasvanud last, kelle oma eludes annavad vaikselt tasahilju ning aja kuludes üha tugevamalt ühel või teisel moel kodust kaasa saadud minevikumõjud märku. 

Paraku on koduvägivald teema, mis ilmselt kunagi ei kaota oma aktuaalsust. Me peame sellest rääkima, sest me peame mõistma ohvreid, märkama neid, aitama kui vähegi võimalik või lastakse. nina kellegi pereasjadesse ei saa ega tohigi toppida ja see muudab selle aitamise eriti keeruliseks. Tihti ei juletagi ise abi küsida, aga oma kogemusest leian, et abikäsi või kasvõi võimalust kellegagi rääkida ja enda juttu väljaräägituna ise ka kuulata, saadakse sellest paremini aru - nähakse mida olukorras teha tuleb ja saadakse aru, et on inimesi, kes hoolivad ning võimalusel ka aitavad või vähemalt suunavad abini.

Lavastuse tegelased oleks justkui kõik omade elupeatükkidena selle lavaromaani osad. Midagi ei anta kätte prauhti, kõik selgub nende elu pöördkäikude, kohtumiste, väikeste vihjete ja stseenipiltide haaval. Lavastuslikult on lisaks loojutustamisele kasutatud ka kujundlikke võtteid, näiteks üks märgatavamaid oli kivide teke lavaruumi, mis ühtlasi ilmestas nende teket ka inimese hinge. Hämmastavalt dünaamiline lavakasutus ja piltide muutumine Ugala väikse saali blackboxi piiratusesest hoolimata. Seda lavaruumi tegelikult laiendatakse nagu võluväel veelgi tavalisest oma lõpu üllatusliku leidlikkusega ruumikasutuse mõttes. Selles mõttes soovitaksin eelkõige katsuda seda vaadata just nimelt koduteatri laval.

Miks ma küll ikka veel imestan, kuivõrd hea näitleja on Ringo Ramul!? Taaskord nii-nii huvitav ja eriline lahendus temalt. Ja seda kahes rollis! Kuid see paipoisliku oleku miximine kroonikandva despoodiga tabab veel eriliselt hästi psühholoogilist märki, ehk me ei tea kunagi lihtsalt inimesele peale vaadates, mis tema hallide ajurakkude vahel liigub ja kes on ta päriselt oma välise maski taga. Tema lavakeemia Ilo-Ann Saareperaga on siin veel ka sõnulseletamatult ehe. Ilo-Ann ise nii sügavalt oma tegelastele kaastunnet äratav. Kuigi viimaste rollidega võrreldes mõnevõrra isegi tuttavlik. Loodetavasti lavastajad ei hakka noort näitlejannat tüüp-castima, sest just praegu oleks tal vaja väga eriilmelisi rolle. 

Kui lähed vaatama teatrietendust, mis jutustab SELLISEL teemal, siis loomulikult oled juba teatavas meeleseisundis ning valmis vastu võtma ning läbi mõtlema neid valulisi juhtumeid. Sellest hoolimata on šokeeriv teise vaatuse "ilus" algus... olge hoiatatud- see jahmatab korralikult ning pole ehk tõesti nõrganärvilistele! Võib vägagi valusalt meelde tuua situatsioonis olnutele midagi tuttavat. Ja see omakorda on heade lavastajate tunnus, kui osatakse niimoodi vaatajaga manipuleerida! Sellepärast eriti tasub ehk võtta ka "lastele mitte soovitatav" hoiatust tavalisest tõsisemalt. See siin on täiskasvanute tükk läbi ja lõhki. 

Pereema rollis Terje Penniest on saanud kiiresti Ugala raudvara ja käesolev lavastus on taaskord üks tõestus selle põhjusest. Terje rollidest on see tavalisest vähema bravuuriga, isegi Terje enda keskmisestki vähemaks kraabitud ja vast just selline see üks aastaid vägivaldse mehe kõrval elanud naine ongi... laste pärast ehk muretsev, kuid allasurutud... seetõttu oma isegi pisut väärastunud maailmapildiga. Seevastu Ilo-Anni tegelane on värskelt sellisesse suhtesse astunud ja seega veel "päästetav"... justkui veel paika loksumata. Ja ikka liiguvad mõtted sellele, et miks nii lihtsalt naised ikkagi lepivad sellega? Kui on ühised lapsed, sellel võib kahtlemata mõju olla, aga ka üksikud naised? Hirm absoluutse üksinduse ees? Häbi? Aga kelle ees? Vanemate, sõprade-tuttavate, et valik osutus valeks? Hirm, et siis oled "määritud" ja keegi enam ei tahagi sinuga suhelda? Või ikkagi osav partneri manipulatsioon? Suhtes, nagu lõksus hoidmine... Arvatavasti on neid põhjuseid ja erinevate varjunditega põhjuseid vägagi palju, sest iga suhe on ju erinev, iga elu ja iga inimese laiem ümbritsev keskkond oma mõjuteguritega teistest erinev.

Näib nagu Tanel Jonas, pere vanima poja kehastuses on sammumas sirge seljaga oma isa jälgedes. Tema käes on nii mõnedki võtmed, kuidas oma lahutust soovivat naist enda lõa otsas hoida. Ja lähedased on ka nii osavad silma kinni pigistama, sest nad lihtsalt ei soovigi näha seda, mis on ilmselt ilmne. Lihtsam ongi ju võtta siis hoopis vastaspool ja õigustada seda omaltki poolt juurde. Nõnda, aga paraku on ohvri lõksuhambad veelgi tugevamini kinni hammustatud... Tanelit on viimasel ajal vähe kulisside tagant rambivalguses näha ja seda erilisem on jälle meelde tuletada kuivõrd hea lavahääl tal on. Vastiku tüübi rolli kahepalgelisust saab ta duaalselt nii varjata kui näidata mis vaatajale psühholoogiliselt mõjub veel eriliselt vastikustunnet tema suunal tekitavalt. Muide kõigil näitlejatel on siin kanda mitu rolli ja mingis mõttes rõhutab see ka teemade universaalsust. Tegelased võivad lihtsalt sulanduda üheks suureks kogukonnaks - meid kõiki ümbritsevaks massiks, kus selliseid üht või teist poolt esindavad käivad läbisegi tänavatel, poodides, trennisaalides meie ümber... Marika Palm peretütrena ehk ka kõige "mõistuspärasem", kui võib mõistuspäraseks pidada seda, et tulihingeliselt hoiduda millestki, mida ise kunagi nii lähedalt ja valusalt läbi lähedaste kogeda on saanud. Nagu mõndade meelest ainuõige moodus mitte rasestuda on mitte magada vastassugupoolega, nii on ju ka suhtes vägivalda mitte kogeda ainus võimalus üldse suhtesse mitte astuda...

Pealkiri on ka üks kaval antitees. Peaaegu, et situatsioonilises mõttes irooniline... Nimelt kui see vägivallatseja jälle tuleb... madalam kui muru... lilled ja kommikarp... andeks paludes, et ta kunagi enam nii ei tee... siis pole vaja seda uskuda! Tegelikult tähendab see pealkiri, et "Kui Sa tuled, siis ära isegi lilli too, ma nagunii ei usu Su vabandusi!"

Huvitav, kas keegi vägivallatseja ise ka vabatahtlikult sellisel teemal etendust teatrisse läheb vaatama? Arvatavasti mitte. Arvatavasti ei suudaks (ja kas julgekski) mõni ohver oma terroristi teatrisse sellist etendust vaatama vedada? Aga kui läheks, no mingil ime kombel satukski, kas ta saaks üldse arugi, mis pildil valesti on? Oskaks ta paralleele tõmmata? Või elavad sellised inimesed mingis silmaklappidega maailmas? Tunneks ta üldse ebamugavust? Annaks õigustuse vägivallatseja(te)le? 

Hinnang: 4
Minu jaoks vägagi isiklikult tuttav teema. Sissejuhatuse rääkisin teise inimese loo, ent lapsepõlvekodus enda, venna, ema ja kasuisa vahelist näinuna võiksin neid lugusid jutustama jäädagi. Selles mõttes ei ole see perevägivald üldse nii ebatavaline. Kiiri Tamm väikerollis toob sisse imestuse, et tema ei tea selliseid, kuna endal kodus kõik norm. Nii see tihti ongi, et me ei oskagi mõelda ja näha, et need olukorrad eksisteerivad päriselt meie ümber (ja hämmastavalt tihedalt!). Heh, minule näiteks näib, et inimesed enam isegi ei suitseta, sest lihtsalt ei ela, ega tööta selliste inimestega. Samas, toidupoes on harva, kui keegi ees või taga kassast suitsu ei küsiks. See võrdlus ei taotle probleemi vähendamist. Me peamegi ilmselt eelkõige teemat pidevalt esil hoidma just sellepärast, et see ikkagi jõuaks kõigini. Oleks alati ja kõikjal vasta vahtimist. Tekitaks ebamugavust nendes, kelles vaja... Samas ju me ei tea, kas see on hoopis õli tulle valamine? Jääb ju veel muuhulgas ka see küsimus õhku, et kui lapsed sellest juba varakult teadlikud on, siis miks ikkagi nendegi seast kasvab üha uusi nõmedikke? 
Inimeste ajud on tõesti kõige keerulisemad mehhanismid siin maamunal.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Maris Saviku ja Silver Kaljula tehtud fotod):

Kui sa tuled, too mul lilli
Liis Aedmaa ja Laura Kalle

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Kunstnik: Maret Tamme
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades: Terje Pennie, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Jonas, Ringo Ramul ja Kiiri Tamm

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Elas kord ema, kellel oli neli last. Meie need neli last olemegi. Oma isa lapsed, kes kõik igatsevad oma isa, aga tema kasvatus on jätnud meisse ka jälgi. Suuri poriseid jälgi. Suure kuulsa dirigendi suured porised jäljed. Nii me nüüd astume elus, jätame jälgi, teeme samme, et enda varjust üle astuda. Sest sa võid olla nagu minu vend Orpheus – absoluutse kuulmisega, aga absoluutselt pime. Või nagu mu õde Helena, kes valutab südant kõigi pärast, aga endale ei jagu ühtegi plaastrit. Või nagu  Aleksander, kellel on alati õigus, aga kelle naine ei taha enam temaga koos elada. Mina olen nende kõigi kaja, noorim õde Kaja, kes ei oota elult õieti muud, kui seda, et keegi näitaks, mis see tõeline armastus õigupoolest on. Et mina teaks ka oma samme seada. Et mul oleks, kelle järgi oma samme seada. Nii, nagu minu ema seda tegi. 

Lavastus „Kui sa tuled, too mul lilli“ tõukub intervjuudest lähisuhtevägivalla ohvritega ning selles valdkonnas töötavate spetsialistide ja vabatahtlikega.

Lavastuses kasutatakse mittenormatiivset leksikat ja suitsetatakse e-sigaretti.
Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele.

teisipäev, 24. august 2021

Tants - Rakvere Teater


Stockholmi peatänaval - Drottninggatanil (Kuningannatänav) on selle ülemises otsas, majanumbrite 67 kuni 85 ees tänava keskele asfaldi sisse laotud roostevabast terasest tähtedega 33 August Strindbergi tsitaati (majas nr.85 asub ka tema muuseum - seal elas ta oma elu viimased 4 aastat). Lausete vahel, nagu "Targal rotil peab olema mitu uruauku" ja "Pliiats on võimsam kui mõõk" on ka mitmeid kahtlase varjundiga suurmehe ütluseid. Üks meeldejäävamaid ja mingis mõttes ka šokeerivamaid "Olen ainult teoreetiliselt naistevihkaja". Rootsi aegade suurimat näitekirjanikku ühtviisi nii kiidetakse tema loomingu pärast kui ka imestatakse tema suhtumist naistesse.

"Tavaliselt abikaasadest naine on isand majas ja mees isand majast väljaspool"
"Iga tervemõistuslik mees on oma südames naistevihkaja, aga naiste jumaldajad on peast segi"
"Mees ja naine on nagu kaks paralleelset joont ja paralleelsete joonte loomuseks on, et nad kunagi ei kohtu"
"Paljud abielud on surmanuhtlus, mis viiakse täide aasta-aastalt üha uuesti"
"Kananahk naisel on maailma üks loomulikumaid nähtuseid"
"Mis on abielu? Majandusasutus, kus mees on sunnitud töötama naise heaks, kelle orjaks ta on saanud"
"Kahjuks ei karista seadus mehi võrgutavaid naisi"
 "Armasta mind alati, muidu hammustan Sind kõrist nii, et sa sured!"
"Daam oli nii uhke, et hoidus meeste kontaktidest nii, et Sa ei usuks kunagi, et ta muutus jonnakaks, andis alla ja sõi ühe ära!"

Need on vaid mõned Strindbergi kuulsad tsitaadid (tõlkisin siit: https://livet.se/ord/k%C3%A4lla/August_Strindberg), mis ilmestavad samuti tema suhtumist naistesse ning naisega abielus olemisse. Me teame, et ta ise oli 3 korda abielus ning viimane oli peaaegu 30 aastat noorema näitlejanna Harriet Bossega. Vana August oli armukadedusest hullumas ja abielu lahutati vähem kui 2 aastase abielu järel. "Surmatants"u (millest Rakvere Teatris on saanud lühema, ehkki vähemlöövama pealkirjaga lihtsalt "Tants") kirjutas Strindberg vaid 6 nädalaga (sealhulgas ka jätkuosa, kus tegevustikku liituvad esimese osa tegelaste lapsed, kuid mida mingitel põhjustel pole veel Eestis siiani lavastatud). Ilmavalgust nägi näidend aastal 1900, ehk aasta enne seda mainitud kolmandat abielu... kas "Surmatants" oli Strindbergi ettevaatamine 25 aasta kaugusesse aega? Täiesti võimalik.

Lavastaja Veiko Õunpuu on koorinud jalust ära 3 kõrvalist tegelast (seda tehakse selle materjaliga viimasel ajal tihti üle maakera) ning jätnud alles vaid 3 põhilist - vana suurtükiväekapten Edgar (Toomas Suuman), tema (tunduvalt noorem ja endisest näitlejannast) abikaasa Alice (Tiina Mälberg) ning sugulane ja noorpõlvesõber Kurt (Tarvo Sõmer). 

Ei saa isegi sissejuhatuses seda vaja all hoida - tegemist on psühholoogilise näitlejameisterlikkuse tippklassiga Tiina Mälbergilt ja Toomas Suumanilt! Ja kuigi “Surma” on seekord tegijad pealkirja eest maha saaginud, aga “surmaootus/lootus/hirm” pole siiski siit kusagile kõrvale jäetud… see on oma verised hambad ühe neist peatselt hõbepulmi veetva abikaasa kõrri löönud ja lahti enam ei lase!

Broadwayl mängisid vastavaid rolle Ian McKellen ja Helen Mirren ning rootslastel endal sealsed suured staarid Mikael Persbrandt ja (eesti juurtega) Lena Endre. Kes rootsi keelt oskab, saab nende versiooni siit järelvaadata: https://www.maximteatern.com/forestallningar/dodsdansen-digitalt …aga tead, Tiina ja Toomas teevad neile kõigile suurtele maailmastaaridele pika puuga siin ära! Nõnda mahlane (ja nagu vaheajal publiku seastki kostus)- mingite uute žestide, ilmete ja maneeridega Tiina ja Toomase mängud on siin laval. Kui mõnus tõdeda, kui näitlejad ise ka võtavad mis võtta annab oma karakteritest - ja oi kui võimas on neid kaht siin maid jagamas vaadata! Kolmanda tegelase rollis ka Tarvo Sõmer teeb enda tegelasega sellise huvitava teekonna läbi, olles alguses vana rahu ise ja tasakaalukas, aga kui kaks teineteise vangis olevat mürki pritsivat abikaasat ta enda mängude võrku mässivad, ei suuda ka tema jääda mõistuse piiridesse. 

Ja eks need Strindbergi naistevihkamise kõrvad paistavadki siin kõikjalt, sest põhipõhjuseks ja kõige hullemaks näib ikkagi olevat naine(!) Ei ole kahtlustki, kus kohast Albee oma Virginia Woolfile inspiratsiooni sai (ta on seda muide ka ise öelnud)! Ja just nii seda peabki lavastama. Arvata võib, et ka Beckett on siit šnitti võtnud. Mitmeid huvitavaid detaile seal lavastuslikult veel sees ka, nagu näiteks laenud Andy Warhol'ilt. On selleks siis keskne "punane diivan" (otsast katki, lagunemas... nagu selle diivani omanike suhe) või maha joonistatud Warholi'i "Tantsudiagrammid" (muide Stockholmit külastades saab paari Warholi originaaltõmmist näha ka sealses Moodsa Kunsti muuseumis). Ma ise ainult selle näidendi suurem sõber ei ole, sest selline teineteise peale viha ja närvitsemise välja valamine (isegi kui see siin mingi kõverpeegli kaudu viitab hoopis vastastikku sügavale armastusele) ei ole lihtne isegi kõrvalt vaadata, kuigi nii söödavaks ja heaks ja seda musta+kuiva huumorit ausse tõstmist pole mina veel varem kohanudki selle materjaliga!

Esimeses vaatuses sissesaamisega oli natuke keeruline ja seda on olnud kuulda ka teistelt selle lavastuse etendusi näinud inimestelt, aga teises olin klõpsti sees.. mingi dünaamikavahetus... riideid hakati ka vahetama ja grimmi lisati ja tegelased muutusid mitmenäolisemateks.... Kuigi kohe esimeses vaatuses oli selge, et näitlejad kannavad seda ise täie mõnuga ning kogu mängutase ning pinge tegelaste vahel oli täiesti omast (tipp)klassist. Vaheajale minnes ütlesin teatrikaaslasele, et kuidas ma nüüd sellest kirjutan, et ei meeldinudki, samas kui näitlejad on hullult head... Õnneks teine vaatus sai ka sisuline pool hingamise sisse ning siis järsku tekkisid ka need juba mainitud assotsiatsioonid Kes kardab Virginia Woolfiga, mis ongi nüüdsest minu jaoks nagu Surmatantsu peenem, aga ka selgem edasiarendus. Surmatantsus oleks nagu absurd sees, aga ei oska sellele täpsemalt sõrmega osutada kus ja mis osas, oleks nagu allegooriad, aga mis siis täpselt? Ilmselt ka enda mõttelaiskus, et kui otse ei näe, siis ei hakka ka tuletama... Aga see tundmus on pidevalt õhus, et siin on mingi teine tasand ka, kuhu lihtsalt mõte ei jõua järele...

Tõsisemalt võttes, on ju tegemist ka perevägivallaga. Sotsiaalne valupaise millest tuleb pidevalt rääkida! Rakvere Teatril siin ka näiteks viide karantiinihaiglale, naiste võimule jm tänapäevasega tiheldalt seostatavat.

Hinnang: 3+
Selles hinnangus on teatav dissonants sees, ehk tõesti teatriaasta tippklassi rollid(!), aga väga raske on olla kõrvaltvaatajana sellele "kodusõjale". On mingid asjad, mis peaksidki jääma koduseinte vahele... või no kas ikkagi peavad... vägivalda ei tohi ju aktsepteerida mingiski vormis! Keeruline. Aga üks mis kindel - tõeliselt hea kunst ongi vastuoluline, sellepärast on tegelikult numbriline hinnang sellele teatrielamusele suisa kuritegelik. Kuna "keskmine" elamuse hinnang ei väljenda siin kuidagi, ega mingistki otsast "keskmist". Eelkõige soovituslik just nimelt mängu ja mängijate pärast ning lavastuslikult leidlike "varjamata peidetud" kunstiliste komponentide avastamise mängurõõmu saamiseks.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kalev Lilleoru tehtud fotod):

TANTS

Psühholoogiline draama 19. sajandi lõpu dekadentlikus ja sümbolistlikus õhustikus. Mehe ja naise kujutlusmängud üksildases sõjaväekindluses kasvavad ettearvamatutes suundades ja muutuvad kolmanda osapoole saabudes halastamatuks kodusõjaks, kus kirgastub nii Strindbergi kui kaasaja inimese suhe reaalsusega. Haiget tegemisest võib saada ülim märk siirast armastusest. Mitte ainult tants surma palge ees, vaid igikestev, pidevalt aset leidev tants suhetes ja elus.

Esietendus 12. veebruaril 2021 Rakvere Teatri väikses saalis.

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 30 minutit.

LAVASTUSMEESKOND
Autor August Strindberg "Surmatants" ("Dödsdansen")
Lavastaja Veiko Õunpuu
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Valguskujundaja Märt Sell
Tõlkija Arnold Ravel
Osades Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer


esmaspäev, 23. august 2021

Pikad sammud - Piip ja Tuut Teater


Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks on kostilisse armunud emanda tütar Leeni (Emma Tross). Tammsaare üks nö. kolmest üliõpilasnovellist “Pikad sammud” (“Noored hinged”, mis kuulub samasse tsüklisse, mängitakse ühes teises teatris edukalt juba kolmandat aastat). 

See on (näitlemisrindel juba suuremaidki tegusid teinud) Aksel Ojari lavastajadebüüt. Nii mõnusalt ehe, oma kammerlikkuses ja õiges vanuses näitlejatega. Aksel on ise ka dramatiseeringu autor. Aga eks nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka ilmselt tõlgitsejaid. Mäletasin lugu teatrit vaadates kehvasti, meeles ainult tunnetus- risti noormeeste suhtumise muutus loo edenedes naistesse, mis siiski siinses lavastuses päris niimoodi välja ei koorugi. Siin on (taaskordselt selle Piip ja Tuut Mängumaja saali kasutuse mõttes kõik kuidagi uutmoodi huvitavalt lahendatud- kunstnik Oliver Reimann) laval puhas ja ilus ja valus noorte armumiste sasipundar. Tammsaare siiski igas mõttes oli täiesti õhus ja sõnades kohal. Eriline kiitus ka kostüümikunstnik Külli Pavelsonile, kes omalt poolt ajastulikult tegelased sajanditagusesse aega aitas nihutada ja vägagi stiilselt! Lavastuslikult pole Aksel seda lihtsalt lugu jutustades lavale pannud, vaid siin on ka mõned kaunistavad, poeetilised, kunstiliselt väärtuslikud misanstseenid vahel, mis annavad aimu noore lavastaja ambitsioonikusest. Pean silmas näiteks seda, kuidas mehed duetina jutustavad kes-kuidas-kuhu liikus... või peategelane tantsitamas mõlemat naist "pildilt välja"... millele, kes soovib ja viitsib süveneda, leiab ka sisuliselt sügavama seotuse.

Ja kõik need pisikesed muusikalised vinjetid, nii maitsekalt loo pöörete vahele kujundatud helilooja (Anna Pärt) enda poolt! Oleksin tahtnud näiteks tšelloga pala palju pikemalt kuulda! Ning viiulilõigud- üks ilusam kui teine! Tekstis on jutustuse Tammsaarelikud teksti teravad ütlused ehk noorte nipsakate targutajate elutõdemused alles, a la “Abieluõnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on” ning kohati muudavad need seda kurba lugu ka kergemaks-lõbusamaks. Lausa imeliselt hästi sobitub Exupery palve siinse tekstiga, Sellise sidususe avastamine iseenesest võiks olla juba piisavaks tõukeks dramaturg-lavastajale see üldse lavale tuua. Mingil määral, aga varjab see ka mõnusalt lahtise novelli lõpu tegeliku tõlgitsuse ning jätab iseenesest väga ebaameerikaliku ning pigem just väga eluliselt saatusliku ning isegi traagilise tunde… tuled kustuvad, sa tead, et see on läbi, aga ometi plaksutama ei taha hakata, sest südames loodad, et ehk siiski kõik nii ei lõpe ja lugu läheb veel edasi... 

Mattias Nurga peaosas, oli minu jaoks uus lavatutvus. Huvitavalt suutis mängida oma tegelase tihti ka sõnatud tunded paistvaks. Samas see Heinrich oli hingeliselt väga sügav…läbi tema ka publik suhestus teistesse tegelastesse. Kuid siin loos nimelt on mehed ja nende hingevalu isegi müstilisem kui naiste oma. Seda tihti “mees”kirjaniku kirjutatult ei kohta. Siinsed mehed on ka ajastule kohaselt kombekad ja viisakad…isegi novellist tuttav, emand Martini juttude kuulamisel “kannatamine” lavaversioonis välja väga ei paista- pigem austatakse, ehk pieteeditunnet hoitakse ajastule kohaselt hinnas (isegi kahju, et see tänapäeval on natuke läinud lappama ja vōibolla see matsluse tõus ehk on veel üks suurimaid käitumuslikke muudatusi ajas, millel on paraku juured veel eriti laiali aidanud ajada meedia ja sotsiaalmeedia). Seda kontrastsem on muidugi lõpu konfrontatsioon- ainus julm (aga kas ka paratamatu?) tegu Heinrichi poolt. Või oli julm ka tema suhtumine Olgasse, kui too talle end iga hinnaga selgitada-vabandada püüdis…selle üle oleks põnev kellegagi vaielda! Eriti enda elukogemusest lähtuvalt, mil see “Olga” kingades olek veel ammusest toimumisajast siiski siiani hästi meeles. Samas meie ju näeme tema suhtlust ka Ottoga, tema kehahoiakut mehega kohtumisel ja selgeid märke, kellele ta süda kuulub... Heinrich peab leppima enda sisemise häälega, mis ju kujuneb eelkõige tüdruku tegude, mitte sõnade järgi.

Olga rollis (ise veel salamisi lootsin, et Iris Viru, sest tema lavaline x-faktor on juba tõestatud mh. Kordemetsa autorilavastuses "Ööpiltnikud"... aga oli hoopis, ka samast lavastusest tuttav, ent toona siiski millegi erilisega mitte meeldejäänud rolli teinud) Helo Kaplinski! Tuli teda siinses lavastuses vaadates pähe mõte, et see on suisa kuritegu, et ta õpib ülikoolis prantsuse keelt ja mitte näitlemist! Elasin nii sügavalt kaasa Helo mängitud tegelase hingevalule. Ja ta ise elas oma rolli nii sisse, et pisarad voolasid ning silmavärv valgus laiali…kui ilus kui näitleja suudab liigutuda ja liigutada ka vaatajat, et tahaks teda päriselt ka lohutada. Ja see põlvili kukkumine! Nii-nii eluline! Tahaks aidata tal selgitada teisele, aga kas sellises olukorras olekski üldse võimalik, kui need selgitused nagu teflonile kuidagigi ei haaku... teine inimene neid kuulda ei võta (või ei taha?) Ja kui ta partnerite puhul oli tunda kasvõi ajutigi “mängu”, siis Helo seal laval ja igas hetkes tõesti “on”. Näiteks kui seletab end voodil istudes Heinrichile…ta ei rõhuta sõnu, ei tee pause, mida iga näitleja ilmselt sellise tekstiga teeks… Ei, tal tuleb see otse hingest. Otse, nagu tulekski sellises olukorras päriselt. 

Mathias Ausmeelega käis kaasas iga tema ruumi sisenemisega kaaspubliku naer…Minul on kogemus vahvast Mathiase koomikutalendist VHK teatriklassi eelmise aasta lõpulavastusest, aga hinnates sellisest reaktsioonist, siis ju tal on see koomikuslepp mahukamgi… Sest siin see tegelane, ehkki alguses natuke kehkadivei, siis iga lavale ilmumisega kraadi võrra tõsisem, kuni vägagi õnnetu tegelaseni välja. Tema puhul oleks tõesti vahepeal mõni paus siinseal ka ära kulunud…Ent innuka noormehe kuju, kelle tunded on sees sassis, siis kes teab, võibolla sellise inimese jutt tulebki nagu kuulipildujast? Igatahes andis see karakterile tema “karakteri”. 

Emma Tross õrna, plikaliku, siin isegi lihtsalt lollitatava mandoliinimängu õpilasena, kes joobub igast oma armumise objekti pilgust - väike, aga tähelepanuväärne roll ja publik armastas iga tema lavale ilmumist, iga selle tegelase tillukestki edusammu, nagu tuulepuhang selles tunnetest raske õhuga pisikeses toas. Emandana Haide Männamäe annab muidu läbinisti noorte trupile vajalikku kaalu ja seeläbi ka kogu olukorrale-elupildile ehedust juurde…ning vōibolla muudab muidu “noortelavastusenagi” võetava täiesti ehtsaks täiskasvanute täisväärtuslikuks draamaks. Vast siiski 16+ vanusesoovitust ei peaks (väga pingsalt) järgima, siin midagi siivutut ega roppu pole. Pigem selle loo tegevustest saavad aru inimesed sellises vanuses, kes ise ka juba armunud on (või on kunagi olnud). Kestvus ka pool tundi kodulehel lubatust pikem, ehk 2h25m. 

Eestis on varem see novell jõudnud Theatrumis lavale 24 aastat tagasi, Katri Aaslav-Tepandi (toona veel Kaasik-Aaslavi) dramatiseeringu ja lavastusena. Küll hoopis teistsugune, kuigi ka siis tuli selle loo olulisemate kihtide seast hästi esile, nagu siingi, et inimesed on ikka vägagi tundlikud. Üks asi, mida nähakse-kuuldakse, usutakse või teatakse, aga lisaks veel aimamised, tundmised, varjundid ja seoste loomised... Ja seda ei saa kellelegi ette heita, kui tema just nii tunneb, nagu ta tunneb. Kaval inimene võib seda muidugi ka ära kasutada, mis liigitub juba tunnetega manipuleerimiseks... Aga kunagi ei tea ju kindlalt (teab ainult see, kes otsuseid teeb). Selle loo teeb keerulisemaks veel see, et siin on ju veel mängus ka sõprus... Kas armastustunded on miski, mille nimel kaotada-hävitada sõprus? Kuid armastus võidab ju kõik?! Või vähemalt peaks... Kui ei võida, siis pole see ju ka päris armastus... Sealjuures armukadedus võib tõesti pimestada. Armukadeduse pärast lõhutakse nii palju ilusat. Isegi sellist, mis tegelikult armukadedust ei vääriks. 

Kui see lavalugu on vaadatud, siis soovitan ka Tammsaare novell uuesti üle lugeda: https://et.wikisource.org/wiki/Pikad_sammud Eriti lõpu mitmeseletuslikult kavalat Tammsaare "aimata-jätmist"... Klassika, mis on õigusega klassika!

Hinnang: 4
Lõpus plaksutati 4 korda näitlejad kummardama ja osa publikust seisis püsti! Mina püsti küll seekord ei seisnud (teen seda üldse üliharva), aga tunnustan tuliselt noorte oskuseid ja lausa hämmastavat professionaalset taset! Näib, nagu iga lavastusega lähevad need selle maja noorte teatriprojektid muudkui paremaks ja paremaks! Minusugustele Tammsaare-fännidele on see nii ehk naa kohustuslik vaatamine ja vanameistrile tehakse sellise vaatajate ette jõudnud ilusa lavateosega kahtlemata au!


Tekst lavastuse kodulehelt:

A. H. Tammsaare PIKAD SAMMUD

Ajatu noorte armastuslugu Tammsaarele omases mõttekerguses ja tunnete hapruses.

Osades Mattias Nurga, Mathias Ausmeel, Helo Kaplinski või Iris Viru, Emma Tross ja Haide Männamäe.

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Aksel Ojari
Lavastaja assistent Coco Rõõmusaar
Helilooja ja muusikaline kujundaja Anna Pärt
Lava- ja valguskunstnik Oliver Reimann
Valgus- ja helitehnik Rene Topolev  
Kostüümikunstnik Külli Pavelson
Etendust teenindavad Kaur Tõra, Grete Pertel ja Külli Pavelson
Originaalmuusika salvestuse koosseis Arp Eerik Reindla (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) Annabel Soode (vioola), Simon Svoboda (tšello), Tähe-Lee Liiv (klaver)
Originaalmuusika salvestuse helirežissöör Rain Orgus
Trupijuht ja produtsent Oliver Reimann
Piip ja Tuut Teater

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi.
Soovitatav alates 16. eluaastast.
 

pühapäev, 22. august 2021

Vabalt peetavate kanade munad - Voyadzeri Teatriklubi


Sssa püha püss! Misseenüüdoli?!?! 

Voyadzeri Teatrikluppi tulid kokku viimase Tallinna lavakoolilennu lõpetanud sõpruskultuurkond ning jagab seal kõigile vabalt peetavatele inimestele ”Vabalt peetavate kanade munad” nime all mitte mune, vaid hoopis hea-tuju-vitamiinilakse!

Tõi meelde aastavahetuste tv-sketšishowd, ainult, et see siin on päriselt ka naljakas. Eks head huumorit ole väga raske teha ka, sest inimestel pole universaalne huumorisoon - kõiki meid ajavad naerma väga erinevad asjad. Sestap usun, et veel kõige rohkem saavad sellest nö. "noorte linnukeelest" aru veel tegijate eakaaslased, ehk 20ndates generatsioon... Ent kahtlemata kaugeltki mitte ainult (mina kui 40ndates vaataja olen selleks elav tõestus)! Naljakale poolele tasakaalus leiab siinsete teemade seest, ehk allhoovusest ka tõsisemaid aluseid, mis on kohati nii hästi ära peidetud, et siin-seal tekkis iseenda pärast häbi! Näiteks ühes stseenis kus itsitad-itsitad ja siis saad järsku aru, et see hirnumine käib ju tegelikult hoopis “kiusatava” pihta! Ja eriti häbi on sellepärast, et isegi kui sellest aru saad, siis on juba hilja ja ikka ajab naerma. Kas see tähendab, et ka minus, kui "endises koolikiusamise ohvris" on ka tegelikut peidus kiusaja? Julgeks siiski arvata, et mitte ning kergitan hoopis tegijate ees mütsi, et nad on nii osavalt suutnud vaatajatega manipuleerida.

Ja kui nüüd veelgi mälusagarate vahel hoolikamalt tuhnida, siis meenub üks täpsemgi võrdlus-elamus... Nimelt sellise nähtuse, nagu "Kinoteater" sünd täpselt 10 aastat tagasi (ühes teises Tallinna "urkas", toona nimega März): http://danzumees.blogspot.com/2011/10/kinoteater-pustijalukomoodia-lavakad.html Sellest johtuvalt on isegi kummaline, et pole veel kuulda Kinoteatri-sünnipäeva-aisakellasid... aga eks nende esimese 10 aasta taguse esika ajani on ka veel kuu aega minna (30.09) :)))
Samas kui need 4-5 lavakalendu varasemad koolivennad-õed tegid seda toona nii ja kus nad on praeguseks... See omakorda paneb mõtlema, kuhu jõuavad selle siinse trupi noored loojad-kunstnikud sama ajaga, ehk 10 aasta pärast...

“Kui-rumal-vōib-inimene-olla” -sarjas tuli peale etendust veel üks korralik silmadeavanemine läbi teha. Nimelt sellest Lilleküla kandis asuvast tänapäevaboheemlaslikust kohast nimega Polymeri Voyadzeri Kultuuriklubi lahkudes oli meeletult mõnusa energialaengu saamise tunne ja teatrikaaslane veel tõdes, et ta peab “nende poiste nimed meelde jätma!”. Sealt minemagi sõites ja nalju arutades ning oma maamajas elavate vabakäigu kanade peale mõeldes ei saanudki aru, et mis sellel kõigel siis ikkagi “kanadega” pistmist oli… Ei tulnud kogu Markus Ilvese lavastuse põhijoone pealegi! Alles hiljem öösel, enne magamaminekut (no millal siis veel need “parimad mõtted tulevad” eksju?!) järsku “välgatas”… Kui lähed alles vaatama ja tahad ka end lollina tunda (või just vastupidi- targana) ning ise seda sealt avastada, siis ära järgmist lõiku loe ja jätka alles “punasest sõnast”...

Nimelt need taimed, mida Jan Ehrenberg peapeal kannab, need on ju kanaharjased! Alguses tibu omad, selline pisike taim, lõpus täissöönud mullikilesulgedega, vilkuvate tuledega õrrele ronides juba kopsakast toataimest suure harjasega! Appi-kui-loll võib inimene olla kui ta lihtsalt ainult vaatab ja ahmib seda endasse, mida pakutakse ning ei peatu ja mõtle hetkeks natukenegi! No enda ōigustuseks-mul tuli vähemasti lõpukski see pähe :) Kaaspubliku jutte sealt lahkudes kuulates ei tundunud mitmed seda läbi hammustavat. Ja no kes teab, kas minugi tõlgendus õige on. Igatahes tibust kanaks saamise teekonnal tuleb nii mõnigi arendav mäng neil seal "eluteel" ette. 

Sõnaseletustest diskodeni, modellindusest maaplikade üle naermiseni… Ainult igas lõigus on selline pisike nüanss sees, et kes ikkagi lõppude lõpuks kelle üle naerab?! Jan Ehrenbergil ja Simo Kadastul (siin tükis ka mh “Eesti-oma-Beavis-ja-Butthead”) on tõesti ainest saada uueks Kibuspuu-Krjukov-paariks. Või no vähemalt praeguse generatsiooni uueks Avandi-Sepp duoks (mingi aeg peale lavakooli tegid ilma ka Sukk-Teplenkov…nii kahju, et nemad seda elus ei hoidnud). Siin on tegelikult ju tegemist ikkagi “trio”ga. Ja Kristiin Räägel kehtestab end ka üha tugevamalt! Juba “Panso”s ja “Rogožin”is sai näha (unstame kollektiivselt “Vanja” eks!), et tema "Laul õnnest", “Päikese lapsed” ja “Väike prints” rollid ei jäänud siiski lavakooli “algaja õnneks”. Jan on laval nii ägedas, justkui teravamas-närvilisemas pinges ja Simo kuidagi jõulisemas, aga samas ka pehmemas-mahedamas ja need kaks erinevat energiat laval koos tõesti plahvatavad!

Ega ma päris erapooletu siin ei saa ka olla, nimelt napilt alla tunni kestev etendus sisaldab (üle 5min kestvat) Madonna Frozen laulu (heli eest vastutab Arbo Maran) ja minu jaoks on see üks aegade lemmiklaule... Ja no Simo tants sellel ajal!!! See jääb mitte ainult sellest teatrisuvest, vaid ilmselt kogu teatriaastast meelde!

Kreizi gäng tõesti! Loodetavasti see ei jää neil ainsaks selliseks ettevõtmiseks. Ainest oleks ka stand-up'i üritustel sellisega osaleda ja miks ka tõesti mitte ETV-l osta see oma aastavahetuse huumoriprogrammi. Kuigi tegelikult paljuski on siinsel elamuse toimimisel "tänu" ka ise seal laval parajasti sündimise sees “kohalolust” ning tõesti selles pisikeses saalis tekkivast erilisest energiavalangust!

Hinnang: 4-
Mõnus müramine. Koordineeritud kaos. Kaasamõtlemist ei sunni, ega vaja - see on "hetkes olemise rõõm". Meelelahutus, mis lahutab meele argipäevast. Lisaks veel uus, eriline, väike-hubane, aga isegi oma "rõduga"(!) mängukoht Tallinnas. Fantastiliselt hea energiaga mängitud ja selles mõttes eelkõige ka "teatri"elamus. Selline asi saab laval tegelikult ka õnnestuda niimoodi, kui tegijad on täiesti samal lainepikkusel, ehk mõistavad teineteist poolest sõnast ja käivad pidevalt ühte jalga. Ja just seda nad siin teevadki! Lavastajakätt oli eriti tunda kõigis neis sujuvates ühest loost teise väljakasvamistes. Selles kõiges oli teatavad uudsust, värskust.


Lavastuse tegijatepoolne turunduslik tekst (siinsed fotod on pärit etenduse FB seinalt):

Vabalt Peetavate Kanade Munad

Ma tahan muutuda, aga minimaalselt. 
Tahan olla üksi, aga koos teistega. 
Tahan muneda, aga mitte eriti kõrgelt. 
Hüppaks lati alt sülle neile, kes mulle magusaid mõtteid kõrva sisse sosistaksid ja siis kõikehõlmava pai teeksid. 
Teistega on ikka lihtsam, endaga on raskusi. 
Hauakivid on meil ju ühesugused, aga tahaks eristuda. 
Tahan tegelikult olla astronoomilistes ilmaruumides hõljuv tähemateeria tuum. Ja tahan seal hõljuda koos suurte kanadega või tõmmata soojas ja ohutus koore sisemuses kerra, kuhu on kosta aja hingamist.

Lugu kohtumistest, ühendustest. Argistest imedest.

9 etendust augustis, Voyadzeris, Ülase 16 / Madara 22, Kristiine linnaosas.

Etendus kestab 1 tund ja on ühes vaatuses.
Publikult ei nõuta koroonatõendi esitamist!

Lavastaja - Markus H. Ilves
Laval - Kristiin Räägel, Jan Ehrenberg, Simo A. Kadastu
Kunstnik - Kadi Sink
Dramaturgiline tugi - Roos Parmas
Heli - Arbo Maran
Valgus - Oskar Punga
Produtsent - Oskar Seeman