Teisipäev, 2. august 2022

Vihmameister - 1Teater


On palav ning juba pikalt kuiv depressiooniajastu suvi Ameerikas. Seal ühes farmis, mida peavad isa oma kahe poja ja ühe tütrega, on närvilised päevad... Ainult, et raskemaks kui farmipidamine osutub hoopis meheleminekueas tütrele õige kosilase leidmine. Tüdruk paljude meeste jaoks liiga tark ning vast ka keskmisest rohkem kuraasi täis... ning maameestel selliste tüdrukutega julgust napib... Neiu ise unistab ka õnnest, ent tahab selle ikka pigem läbi enda valikute leida...kui vaid oleks, mida-keda valida. Vanem vend veel lööb enesehinnangu ka pidevalt kõikuma... Ent piirkonna abišeriff oleks justkui päris hea kandidaat. Kuid siis saabub külla keegi salapärane "vihmameister", lubab imet janustele loomadele, lubab imet ka õnnejanusele tüdrukule... Süda oleks tal justkui õiges kohas, aga kas sõnad ka? Kes ta on ja kas teda üldse võib uskuda-usaldada?


Eestimaal on sündinud uus teater! Pikka elu ja muusade korduvalt kõrgustesse kandmist!

19.juulil nägi ilmavalgust 1Teater esimene teatrilavastus - USA moodsama otsa, ehk 1950test pärit klassika, N.Richard Nash’i “Vihmameister”. See pole saanud klassikaks, lisaks Broadway muusikaliks, mitmeteks filmideks (nii Ameerikas, N Liidus kui isegi Indias) ning inspireerinud lavastajaid kümnetes riikides ilma asjata. Maailmas on näidendi tegelasi mänginud sellised suured nimed nagu Katherine Hepburn (oli ka oscarinominent), Geraldine Page, Woody Harrelson, James Cromwell, Tommy Lee Jones, Burt Lancaster, Lloyd Bridges jne... Ka Eestis on Kaarin Raid seda varem lavastanud paaril korral (olen näinud vaid Ugala 1990 versiooni, kus mängisid Külliki Saldre, Elmo Nüganen, Allan Noormets, Margus Vaher, Arvo Raimo jt...).

Seekord lavastajaks Erki Aule ja ühe "sise"teatrilava kohta vägagi eriliselt panoraamselt kogu nägemisulatust ära kasutades. Iseasi, kas see 1 külg kogu publiku mõttes päris 100% töötas, aga minu arvates oli juba ainuüksi ideena huvitav ning õnneks vaid korra ja lühemat aega kuid andis tervikdünaamikale palju. Lisaks kasutatakse lava keskel asuvat treppi (pererahva magamiskambritesse) ja teise lavaotsa - nö. kolikambrit (kunstnik Karmo Mende) ning isegi lavatagust, kus lüüakse vihmamanamistrummi.

Lavaloo keskmes on pere ja põud. Peres abiellumisealine Lizzie, tema 2 venda Jim ja Noah ning kõigi kolme isa. Põud küll laastamas nende rantšot, aga kui üldse midagi ette heita, siis vast just lämbet kuivust jäigi natuke rohkem lavale igatsema. Seda on tunda vaid Lizzie 1.vaatuse ühes stseenis ja Rene Topolevi valgusreźiis. Muide tähelepanuväärselt hea valguskujundus on lavastusel! Nii misanstseenidele pidev saateseade, efektid, värvid kui ka lavastuslikult sisse integreeritud valguskoreograafia taga“akendes”. Raidil keegi vist tegi särgihõlmadki lahti ja näitas paljast kõhtu vms... Samas selle näidendi kohta ongi ikka ja alati räägitud, et need tunded keevad siin nii kuumaks, et kogu põud taandubki selle kõrval ebaolulisemaks (kui inimesel ka kahes kohas valutab, siis nõrgem valu justkui kaob ning vaevab ikka see üks ja tugevam). Vaid Noah (Stefan Hein) ärritust kui farmipidaja põhimure - loomad surevad - ning täiesti jahmatavat ning justkui kibestumuslikku otsekohesust saab vast ka just eelkõige selle ohtliku kõrbekuivusega seletada.

Andres Roots on teinud ideaalselt sobiva, countrykitarri (kohati isegi bandžoliku) muusikakujunduse, sisaldades ka üht laulu (kavalalt kasutatakse ära Hardo Adamsoni laulu- ja pillimänguoskus).

Üks sõber tõstatas peale vaatamist, et tema lootis nutta ka saada (kõik eeldused selleks nagu oleks selles olustikus olemas), kuid päris selline see tükk siiski pole. Selle eest mitmed ja mitmed korrad muheleda ja isegi naerda saab! Ent päris korralik dramaatiline kese on ju ka olemas. Nii erinevad frustratsioonid (suhetepõud), tunnete otsimine-leidmine, enesekindluse kõikumised, õnnetunde otsimine kasvõi hetkekski (taaskord parandamatu romantiku eneses äratundmise võimalus ka vaatajale) ning lõpuks eluoluliste valikute tegemine, kui neid suhteotsi on rohkem kui 1...

Ja MILLINE trupp on siin kokku saanud! 2 kogenumat meistrit + 4 (kõige paremas mõttes) mängujanulist ja 101% lavale jätvat noort näitlejat (TÜVKA 12ndast "superlennust" kaks, üks parimatest, kes just see suvi lõpetas Tallinna lavakooli ja üks VHK teatrikooli kasvandikest, kes käesolevast sügisest alles alustab lavakoolis näitlejaõpingutega). Kui alustada vanematest, siis Janek Joost’il siin vast on ehk kõige raskem roll, kuna teistel kõigil on karakteritena juba paberil rohkem kätte antud, aga Joost mängib ses mõttes oma tegelase ikkagi mitmekihiliseks, et isana on ta armas ja toetav, aga ka noortele näitlejatele siduv ning oma tegelasele andes rahuliku heatahtlikkuse, on ta nooremate, suurema (kontekstis kõnekamate) pingetega tegelastele vajalikuks tasakaaluks, mis omakorda teenib ansamblimängu huve. Lisaks on ta üks parimaid “hääli” meie teatrilavadel ja Janeki hääles on juba iseenesest mingit rahu ja justkui iseenesest kehtestavat maksmapanemist, turvatunnet, kindlust. 

Rauno Kaibiainen’i abišeriff File (Raidi lavastuses, mis oli originaalilähedasem tõusis Nüganen selle rolliga üheks peaosalistest) on materjalis läbinud miskipärast kärpe. See siinkirjutajale isiklikult ei meeldinud ja mitte vast ka just otseselt “kärpe” enda pärast (välja on lõigatud üldse üks tegelane, ehk šerif), vaid sellepärast, et see vähendab Rauno lavaaega ning tema tegelase olulisust tervikus. Seetõttu ka vaid napilt-napilt usub Lizzie valikuraskust lõpus, ehk tegelikult oleks seda kaalu olnud sinna ikkagi rohkem vaja (see pole seal siiski algseltki ilmaasjata), kasvõi 3nda vaatuse hinnaga (nagu Ugalas kunagi oli). Rauno mäng on ka ju alati tasemel, ent just sellist üht ja sügavamat karakterrolli temalt saab nii harva (mitte näitleja enda pärast, impros neid tuleb tal ju igal etendusel 100 lühikest jutti, mis ju paratamatult ilma sügavama taustata, aga lihtsalt tahaks, et teda rohkem kaasataks ka selliseid sügavamaid “rolle” mängima). Siin ju nüüd ometi ning seda nauditavam, et lavastaja on ta tegelikult päris huvitavalt castinud just sellisesse, Rauno jaoks mitte "tüüprolli" (tavaliselt oleks tema see kehkenpükslik, energiapall, mida esindab siin hoopis ta tegelase konkurent Lizzie südamele). Ning Rauno ise võtab seda ka nii õigesti, luues tasakaaluka, rohkem sisemiste kui väliste konfliktidega tegelase. Kui seda mahtu oleks Lizzie vendadega võrdväärselt, siis sellest Rauno loodud  üdini tõsise ja sügava hingega seadusesilmast võiksime rääkida kui ühest aasta parimate kõrvalosade sekka kuuluvast rollist. Lisaks jääb tema tegelasest õhku vajalik eluline küsimärk enesepetmisest, seoses teda maha jätnud naisega ning tasapisi uute tunnete arenemise segu vaevast. 

Nimitegelane on siiski ka kõrvalosa ja Vihmameister on Hardol alguses lausa ehmatavalt kerglane, esiti oli seda tegelast psühholoogilisrealistliku inimesena isegi pisut raske alla neelatagi, aga ta hoiab loodud karakterit läbi lavastuse (loomulikult vastavalt misanstseenidele ja olukordadele mitmete vajalike varjunditega) samas võtmes, millega kaasneb siiski tervikuna kokku ka tüpaaži ehedus. Eks paljuski mängib ju kaasa ka tegelase olemus - on ta siis petis või ikkagi erilise andega tüüp? Tugevaimaks osaks rollijoonises tõuseb ikkagi kolikambri osa, kus “unistajana” saab ka Hardo oma tegelase sügavamat osa näidata…muidu ongi ju kogu aeg õhus, et kas see tüüp proovib meelega meeldida, et nii vihma-ihkajatel kui ka armastuse-näljasel nahka üle kõrvade tõmmata? Kuid seal kolikambris saab temast “mees”....viidates ka ühele varasemale stseenile, kus Lizzie (Grete Konksi) Vihmameistrile ütleb:”räägime, nagu mees mehega…ah, Sinuga ju ei saa - sa pole ju MEES”. Samas kui Grete ise Lizzie ja ainsa naisena selles mehises farmis just mainitud stseenides - ühes õrn, kleenuke ja üdini naiselik Vihmameistri embuses, teises jällegi 2 jalaga maapeal ning kogu lava täites ennast kehtestava naisena. See kompleksus oli tegelikult huvitavalt läbiv tema tegelases, sest sai sealt ju noppida (ja eriti eelmise sajandi esimese poole) koduperenaiselikkust, kes pakub võileiba end tegema, aga teisalt maanaise jõulisust ning meeste paika panijat (ainsa naisena majas oli tal ilmselt üksjagu vaja neid "pükse" jalas hoida ja näidata kus on kapi koht), seejuures mängides välja, et ta teab küll kuidas teised naised käituvad, kes mehe järgi janunevad...Paljastades ka ühe siinse loo moraalidest, ehk lõppude lõpuks me kõik peame jääma iseendaks, vaid sellel on tulevikku. Midagi-kedagi mängida pikemalt polegi võimalik. Punapäine Grete ongi nagu tulesäde kui stseen seda nõuab, siis jälle unistav-unelev armastuse ihkaja või kurb ja madalaks tambitud naine, kui vend talle haiget tehes nõmedusi (ilmselt iseenda frustratsioonidest tingitud valu) tahab peegliks tuua. Minul on läinud Gretega teatrinäitlejana (ekraanil on ta juba ammu end tõestanud) natuke aega, aga kui Piibi ja Tuudu paaris lastekas on ta oma näitlejana valmissaamist juba puhkeva pungana ilmutanud, siis siin Lizziena on see pung täiesti õitsele avanenud! 

Peale etendust koju sõites ja teatrikaaslasega kõike arutades, olime mõlemad vast isegi kõige suuremas vaimustuses just kahe "venna" mängust. Noorem vend Jim, siin nii armsalt maailmaavastajalikult kõigega kaasaminev, vahvalt tore ning nooruseuljust seest välja mängiv Erik Hermaküla (ei vea üldse paralleele vanaisaga, aga nägin Evaldit laval esimest korda 2x Eriku praegusest vanusest vanemana, seega eks hiljem kunagi näeb täpsemalt). See tegelane lihtsalt sulatab kõigi südamed ning Erik kannab ka selle ideaalselt just niimoodi publikuni, et tüüp lihtsalt paneb heldima. Ja seal kõrval vanem vend Noah, Stefan Hein'a kehastuses, justnagu unistaja ja lõbusa noorema venna vastand oma tõsiduse ja pideva farmi arvetepidamistega. Veel üks eriti õige castinguotsus, sest Stefan on küll väga laia ampluaaga, kuid noore näitlejana ta sellist, nö. psühholoogilisrealistlikku "pahalast" polegi vast veel mänginud (eelmises rollis Mrožeki "rebane" ju küll, aga siin juba täiesti ilma igasuguste allegooriateta) ning kui ta oma õele valusate sõnadega haiget teeb, on tunne, nagu ta laamendaks oma veitseks muutunud keelega meie kõigi hingede kallal haavu veristades. Stefani enda pehmed maneerid ja soe tüpaaž avaldub seda põnevamalt-huvitavamalt tegelikult täiesti vastandlikku tüüpi mängides, eriti kuna tegelane on ühtlasi ka vaimustavalt ehe ning tuttav nii reaalsest elust, aga ka paljude raamatute lehekülgedelt ning filmidest. Kuigi Lizzie ja Vihmameister on siin kesksed, siis ometi kannavad vennad seda sama tugevalt ning ühtlasi keskset keset laiendades. Tänu neile saab siit tavalisest lavaloost rohkem ning omavahel vastandlikena tekitavad veel omakorda vajalikku dramaturgiasse peidetud “saladust”, mis lavale võibolla otseselt ei jõuagi, ent mis teeb sellest elulise ning hoiab teatrikogemuse pikemalt mõtetes. 

Hinnang: 4
Mina küll julgen soovitada! Klassika, ehk tekst, mis on siiani ajahambale vastu pidanud ja peab ka tulevikus, sest inimsuhted, armusuhted, peresuhted, igatsus õnne ja suurte tunnete järele, samas iseenda enesekindluse kõikumised, teiste ja enese petmine, haiget tegemine ja haiget saamine, ootuste-lootuste uskumine, aga ka uskuda tahtmine, isegi kui tead, et see on vaid illusioon, valikute-otsuste tegemine oma mõistuse versus südamega - kõik need on kõnetavad teemad inimesest, ajast või ajastust hoolimata. 1Teatri poolt lavale looduna-tooduna elustub kõik mainitu siinses lavaloos. Ja see lugu kannab vaataja endaga kaasa nende tegelaste sekka, mis omakorda paneb tundma, mida nemad seal tunnevad. Lisaks sisaldab teatrielamus nii lavastuslikku mängulisust, aga ka väga tugevaid rolle. Võiks isegi öelda, et klassikale omaselt ilus ja lihtne - ilus, seda kindlasti, samas kunagi pole miski "lihtne" kui tegemist on inimeste tunnetega.

NB! Ohtus on üks maitsvamate pakkumistega teatrikohvikuid! Mõnusalt soolane peekoni-seene leib ning kreemika täidisega croissant viivad keele alla! Tegelikult nüüdseks juba aastaid Ohtusse teatrisse minnes on saanud sellest nagu täiesti omaette lisapõhjus, miks sinna isegi natuke varem kohale minna, Ainult sularaha peab kaasas olema.

Jah, 1Teater on kohal ning pöidlad on peos, et jätkab ka tulevikus just selliste heade (ja loodetavasti lisaks tuttavatele ka seniavastamata) mängumaterjalide tuultes. Esimene linnuke lendab juba minu jaoks täiesti piisavalt kõrgel, et ka tuleviku osas ootused vägagi kõrgele seada. Produtsent ning teatrijuht Tarvo Krall on igatahes lubanud, et see teater on tulnud, et jääda!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Kalev Lilleorg):

N. Richard Nash'i "Vihmameister" jutustab loo pöördelisest kuumast suvepäevast Lizzie Curry elus. Lizzie elab karjafarmis koos isa ja kahe vennaga. Vihma pole sadanud pikka aega, maad laastab põud ja ikaldus. Sama suureks probleemiks on perele kujunenud Lizzie suutmatus endale meest leida. Mõlemal puhul aitaks vaid ime. Kui uksest astub sisse enesekindel seikleja Starbuck, kes lubab 100 dollari eest vihma tuua, tekib lootus, et imed hakkavadki sündima.

Kas imed sünnivad siis kui neid oodatakse, või siis kui neid keegi oodata ei oska? Igal juhul siin loos imed sünnivad ning kedagi teevad need õnnelikuks ja keegi neis pettub.

Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Karmo Mende
Muusika: Andres Roots
Valgus: Rene Topolev

Näitlejad: Grete Konksi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen, Janek Joost, Hardo Adamson, Erik Hermaküla


"See oli kuskil 90ndate alguses, kui nägin Ugalas Kaarin Raidi lavastatud "Vihmameistrit". Siiani on see mul mälus - emotsioon, see salapärane ja kaasahaarav lugu. Ja mitte ainult, et laval särasid Allan Noormets ja Elmo Nüganen ja esimest sammu tegi tollane koolipoiss Indrek Sammul, vaid ka  hetked, milles ollakse - see ehe teatritunne - lugu elust, oma valude ja rõõmudega. Kuigi olime  teatrisaalis, siis ma tundsin kõrbenud maa lõhna ja seda vihma(l)ootust. Ei põlenud ainult maa, vaid ka inimeste hinged, otsides armastust ja elu "päikest". Ja kui ma eelmisel aastal Ohtu mõisatallis Ajateatri "Nõias" kaasa tehes ise laval olin, tajusin sama tunnet - nii mälus, kui ninas - väljas oli Eestimaale tavatult pikk päikeselõõsk, õhk ei liikunud ja maa karjus vee järele.

Ja ma teadsin, et see "Vihmameister" sobib Ohtusse nagu valatult nii loolt kui olustikuga, et ma pean selle ära korraldama, et ka teised teatrikülastajad saaksid osa sellest teatrimaagiast, mis võiks neid saata veel aastaid ja aastaid, et siis ühel hetkel jälle teravalt teadvustada - see oli üks pagana vahva teatriõhtu.

Tulge ja veenduge selles ise ......
Tarvo Krall"



Teisipäev, 19. juuli 2022

Richard ja Anna - Rändteater Vaba Vanker


Richard sõidab Raplaamale rahvaluulet koguma, aga lisaks luulele ning muule pärimustele, leiab ta sealt igasuguseid värvikaid tüüpe ning teiste seas ka armastuse...aga kas too ka omalt poolt tunnetega vastab?

Lapsena maal küünis magades, oli vahva sõpradega kollijutte jutustada, taskulampidega seintele varjuteatrit teha, heintesse käike ajada ning sobiv koht magamiseks tugevamaks trampida…ning muidugi see värskelt koplist katuse alla toodud heinte lõhn! Jumalik! Sellel ajal sellist rahvusromantilist mekki kogu (peamiselt siiski) töisel küünil küljes polnudki- poisikeste värk ju ikkagi ka - kõrtega vehklemised, küünikatuse orvades linnupesadele ligi ninatoppimised, rohkem ikka selline seikluslik... aga nüüd tagasi mõeldes no kui mitte just “rahvus”, siis teatav “romantilisus” selle sooja nostalgiatundega seguneb küll. Kuigi heintes “selles mõttes” kunagi hullanud polegi... 

Ohukotsu küüni jõudes avaneb märksa stiilsem pilt... “teatriküün” ju ikkagi! Kuigi väga edukalt võiks ka heina täis lükata... Kuigi jõudsime kohale pool tundi enne algust, siis kõik "normaalsed" kohad olid juba reserveeritud (hehh, “eestlased ja meie suveteatrikultus”😂) ning sestap kulges teatrivaatamine seekord kaugelt üle teiste peade kõõrutades. Ise ju 1.90 pikk poiss ja ega enda pärast niiväga ei kurdagi (1.57 pika teatrikaaslase jaoks oli see rohkem siiski kuuldemäng…ja tema on meist see veelgi SUURem Kaarel Pogga austaja). Enda seisukohalt, siis kui nad kõrgendatud lavaosal seisid, nägi tervet ülakeha ning kui põrandal, siis tegelaste päid ikkagi. Kuigi eks see kaugemalt kontaktisaamine lavaga maksis ju sedasi paratamatult lõivu. Tekstis (ja muusikas!) ei läinud siiski miski kaduma. Seega soe soovitus veelgi varem kohale minna (küünis on ka kohvik, ent igaks juhuks tasub sularaha kaasa varuda, sest seal käib arveldamine läbi mobiili-terminali ning keset neid metsi ja heinamaid levi pole just alati kohal).

Meil siin Raplas on ka täiesti oma ja igati arvestatav ning tasemel teater- Rändteater Vaba Vanker. Uhke ja armas tunne isegi sellele vaid mõeldes! Nüüd, teatri 10.ks sünnipäevaks valmis vast veel see kõige suurem ja kobedam senistest lavastustest (kuigi ju näiteks “Eestlaste iidne sugu ja lugu”, on ka eriline ja vahva - mõnikord harva veel mängitakse, tasub silm peal hoida, kellel isu ühe meie rahva ajaloo-lugudel põhineva, toreda muusikalise komöödia vastu). 

"Richard ja Anna" lavastajaks on Adeele Jaago, kes küll paljudele rohkemgi tuttav Ugala näitlejana, ent just lavastajana ta ka kunagi TÜVKA lõpetas ning siin on seda selgelt tajuda. Tegemist ju eelkõige päriselt elanud (1904-1986) rahvaluule koguja Richard Viidalepp’a (wiki järgi näiteks ka Signe Kivi vanaonu) omaaegse, Raplamaal 3 kuud kestnud "kogumisreisiga". Just pideva “teekonna” tunde on Adeele ka oma lavastusse täiesti adutavalt sisse kodeerinud. Ikka suured küüniuksed lahti ja kinni- suur suvi oli pidevalt saalis ja laval “kohal” ja nii hea tõdeda, et selline pesueht etno-teatri hõng ei ole ainult Lõuna-Eesti Taarka Pärimusteatri ja Võru ning teiste sealkandi teatritegijate pärusmaa😉 Osatakse ka mujal!!!

Just selline teatav pärimusteatri (kuigi see siin palju klanitum ning vähem muinasjutulisem kui näiteks mõne suve tagune Kesoneni suurepärane Vanahunt) tunnetus tekkiski, lisatõukeks1920ndate riietus (kunstnik Jaanika Jüris) ja eelkõige just need "kogutavad" sõnamängud ja muusika-laulud. Lugu kui sellist on siin siiski pigem sõrmeotsaga, eelkõige ongi vast just nö.olukorra-teater - Mis see siis tähendas ning kuidas võis välja näha ning mitmel tasandil, kui kunagi agaramalt meie pärandit üle Eesti koguti. Tuligi ilmselt kogujatel öömajale jäädes küünides ööbida, kohtuda igasuguste naljakate (ja tõsiste) tüüpidega (näiteks olid paar lemmikutest - kahemõttelisi mõistatusi küsiv talumees, Ivo Reinoki kehastuses ning ennustajamutt, keda mängis Maili Metssalu). Lõbustasin end esimeses vaatuses natuke nende 2 näitleja kõigi erinevate tegelaskujude kokku loendamisega, aga kui jõudsin 12ni, siis kadus järg käest, sest Kaarel Pogga innuka Richardiga liitus (pooleldi väljamõeldud tegelane) Anna - Ragne Veensalu veenvas esituses. Dramaturg Mari Tammar näidendi loomise tagamaid avades ütles, et Richardi päevikutes, millel lavalugu põhineb, figureerivat keegi salapärane “A”, aga kogu siinse loo armuliin ja isegi see nimi - Anna, olla siiski fantaasia vili. Aga hea, et see on. Sest nii lisandub teises vaatuses lisaks põhilisele, ehk Richardi missioonile veel üks väga oluline teema, mis just tolles ajastus kohe eriliselt kõnekas ning mille haarad erinevates detailsemates vormides ulatuvad tänapäevani välja…nimelt naiste emantsipeerumine ja seda lisaks haridusele ka naiste enda otsustusõigus...toona, ja veel eriti maakohtades ka omale ise elukaaslase valikuvõimalus...tõstatus ning tõi kohe kamaluga kaalu ja sügavust kogu lavaloole juurde!

Maili ja Ivo tegelaste palett jäävadki eelkõige karikatuurseteks (ent vajalikeks) väikesteks ja vahvalt mängulisteks nupukesteks. Kaarli rollilahenduse kohta on inglise keeles hea termin - "wide-eyed wonderer" ning just sellisena väga õige ja ehe ning siia tõesti ideaalselt sobituv - õhina, kire ja südamega ent ka suure heatahtlikkusega ning kuulajana mõista ja kaasamõelda püüdva inimesena oma tööd tehes. Ent omamoodi tagasihoidlikku “cool”i hoides ja rohkem jutustaja filtri läbi, näitab ta vaid vilkamisi meile vaatajatele ka seda südamepõkset Anna suunas. Ragne Anna (üldse mitte nii tagasihoidlikult) avab meile omapoolse mehe vaibide kinni püüdmise palju selgemalt. Kuigi päris “leekidesse” see suhe siin ei lahvatagi, rohkem ikka hingevalu pinnal ja vast ka seda õrnem... Tegelik elu, millel see ikkagi põhineb, pani autoritele ju muidugi ka piirid ette, libadramaatilise väljamõeldise sissetoomisega seega ei saanudki päris vabalt vallatleda, kui vähemalt elulooliselt päris asja jälgida.

Võrdselt näitlejate ja lavastajatööga tõuseb selle lavastuse "täheks" Kulno Malva seatud muusika. Kas see kõik oli omalooming või traditsionaalide sidumine, seda mina ei tea, ent oma toolil korduvalt just muusikale kogu kehaga kaasa elamast avastasin end küll. Lisaks väiksed helindused ka. Eks Adeele enda musikaalsus ja segatuna Kulno loominguga - nii õige tundus see igas mõttes ka tervikkontekstis. Kõik 4 näitlejat ju ka vägagi musikaalsed ning kannavad seda siin omalt poolt ilusamaks. Üldse nii äge, et tegijad (minu mätta otsast vaadatuna) ju noored ning on võtnud just sellise teema lavale toomiseks. Võibolla on see seeläbi ka vaatajate sihtgrupi mõistes universaalsem - sobib absoluutselt kõigile.

PS. Ohukotsu küüni kohta valgustab wiki, et see on kunagine Ohukotsu mõisa rehepeksurehi ning selle kõrval asuv väiksem hoone – mõisaaegne viljakuivati. Alates 2015. aastast on hooned kasutusel peo- ja kontserdiruumidena.

Hinnang: 4-
Aususele au andes, siis just seda Anna 2.vaatuse sügavust oleks ka mingite teiste liinide või tasanditena loo sisse veelgi rohkem tahtnud, et just dramaturgiliselt oleks saanud lugu täidlasem. Ent see ilmselt antud juhul polnudki nende tegijate suund ja eraldi eesmärk, seega etteheited on igati üleliigsed. Rohkem on soovitud anda edasi seda tunnetust, mida üks rahvapärimuste koguja võis üle elada sellistel missioonidel. Ja otse loomulikult, kuna põhineb päevikutel, siis üsna ehedalt, ehkki ilusate muusikaliste emotsioone tekitavate (nii huumori kui armuloo) lisanditega. Kuid tegijate kunstilisi ambitsioone on märgata küll, sest hästi on suudetud luua nii teekonna tunne, aga kui luubiga vaadata, siis leiab ka igasuguseid huvitavaid kunstilisi viiteid. Näiteks, ja ma ei teagi, kas taotluslikult on siin sees üks misanstseen, mil 1 tegelastest on kella parandamas ning tekib visuaal, kus nagu inimese peaks olekski see kell (kui nii, siis veel üks braavo Jaanika ja Adeele!). Tõi meelde nii Rene Magritte, kes just samal ajal tegi suuri tegusid sürrealismis (kaabuga meeste sari, kus näe ees nii mõndagi) või ka samuti just tollel ajal tegutseva Salvadore Daliga (kellel ju voolava aja ja kelladega on täiesti oma teema). Eks kõik ole ju kinni vaatajas - mida ta otsib ja mida leida suudab. Mina oleksin tahtnud küll kõike seda veelgi suuremates kogustes (võibolla nii kaugelt vaadates ei suutnud ka kõike üles noppida?), aga kes teab, võibolla sellisel juhul oleks tulnud maksta lõivu muusikalisele osale, millest ka poleks olnud nõus loobuma nootigi! Lõppkokkuvõttes teatrielamus, nagu külaskäik pea 100aasta tagusesse Eestisse. Ja nagu teater ise ütleb, siis kuigi aeg on teine, on siiski võimalus just seal kohas hingata Richardiga sama õhku ka tänapäeval.


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod klõpsas Annika Vihmann):

Rändteater Vaba Vanker ja Ohukotsu küün esitlevad:
RICHARD JA ANNA

28. juunil esietendub Raplamaal, Ohukotsu küünis meie suvelavastus “Richard ja Anna”.  Lugu on kirjutatud rändteater Vaba Vankri 10.sünnipäeva puhul spetsiaalselt Ohukotsu küüni, mis annab sellele täiesti erilise mõõtme - rajad, kus Richard Viidalepp (selle rännaku ajal veel Viidebaum) 1928. aastal käis  on kiviviske kaugusel ning õhk, mida me hingame, on ikka sama.

Dramaturg Mari Tammar on öeldnud: 
“Lugu, mis on Richardi päevikust inspiratsiooni saanud ja nüüd vormunud lavastuseks “Richardi ja Anna”, on aga universaalne. Seal on armastust, enese otsimist ja laiem küsimus sellest, kuidas leida uue ja vana vahel tasakaalu ja kuidas pidevalt muutuvas maailmas ka vanu väärtusi hoida.” 

Lavastaja: Adeele Jaago
Dramaturg: Mari Tammar
Muusika: Kulno Malva
Kunstnik: Jaanika Jüris
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Etenduse juht: Loreta Janson
Produtsent: Marta Arula

Laval: Kaarel Pogga, Ragne Veensalu, Maili Metssalu, Ivo Reinok

Kolmapäev, 13. juuli 2022

Einstein ja Margarita - TEMUFI

 
1945. August. 2 nädalat peale USA tuumapommide kukutamist kahele Jaapani linnale. Einstein on oma New Yorgi lähistel asuvas, Princeton'i-ülikoolilinna kodus. Rahutu. Närvis. Ei leia asu, sest tunneb endal süükoormat. Külla saabub armastatud naine, kellel on kaasas veel oma "pomm"(uudis), mis muudab juba niigi segaduses, õnnetu, maailmakuulsa teadlase veelgi närvilisemaks ja käivitab ühe sündmuste ahela, kus paljastub mitmeid praeguseks ajaloost teadaolevaid, ent loona hämmastavaid saladusi...

Uskumatult hea auraga on see Olustvere mõisa lossi vestibüülist loodud lava ning ühtlasi "Einsteini kodu". Eelmisel, esimesel ja (vähemalt) siinkirjutaja jaoks viimasel korral kui selles ruumis teatrit sai vaadatud (täpselt 20 aastat tagasi), kujunes tollest teatriõhtust üks senise teatrisajandi võimsamaid elamusi (https://danzumees.blogspot.com/2017/11/21sajandi-21-suurimat-teatrielamust.html). Toona hilinesime teatrikaaslasega kohalesõiduga ning oli au siseneda koos nende näitlejatega, kes mängisid tegelaste seltskonda, kes just saabusid "Onu Vanja" juurde külla. Võibolla just sellise vahejuhtumi tõttu on kogu 20 aasta tagune veel kuidagi eriliselt detailselt ka veel tänapäevani meeles. Ainult kummaline, et saal tundus tookord kuidagi suurem? Sest millegipärast jäi tunne, et seekord on see kammerlik saal veelgi rohkem täis inimesi (kuigi korraga on kohti kõigest 90-le vaatajale - kammerlik ja vaatajatele lähedal toimuv psühholoogiline mäng on kindlasti veel omakorda ka suveteatri mõistes midagi erilist). Ent inimesed asetatud ka istuma niimoodi, et sellist hilinevat sisenemist tagumisest uksest läbi publiku polekski üldse võimalik seekordsesse saali teha. Mälestused mälestusteks... Nende jõul oli isiklikult huvitav nostalgitseda ja paralleele tõmmata, ent see eelmine lavastus ei puutu seekordsega tegelikult mingil muul moel kokku kui vaid, et mängukoht on sama ning ka tookord olid (teiste hulgas) laval kandvamates rollides nii Triinu Meriste kui ka Peeter Tammearu. Peeter juba toona Maestro, aga nüüdseks on vahepeal ka Triinust saanud Maestra!

Maailmakuulsa autori näidend sai napilt Venemaal oma maailmaesietenduse enne meie oma, kuigi üle kivide ja kändude, sest autor Aleksander Gelman on üks neist julgetest, kes on allkirjastanud sealsete kultuuritegijate petitsiooni lõpetada koheselt sõda Ukrainas ning on ka muidu aktiivselt võtnud sõjavastaselt sõna. Huvitav taust on sellel näidendil ka seotuna Kalju Komissaroviga, nimelt olla see tuntud (meilgi varem avaldatud) dramaturg lubanud näidendi esmalavastamise Komale. Saatusel muidugi on siin olnud teised plaanid ning kui õigesti olen aru saanud, siis ka näidendi tõlkija Jaak Allik tunneb Gelmanit ning nõnda kogu selle tühistamiskultuuriga, mis praegu Venemaal käimas, oleks napilt võinud ikkagi juhtuda, et see olekski saanudki ka maailma-esietenduse just nimelt Eestis - Olustveres...aga no ka "välismaa"-esietendusel on ju suur erilisus ja kaal!

Sestap on ka minul siin seda peegeldades kerge aukartus, olgugi, et tegelikult mingiks kriitikaks mingiski suhtes seekord ma ei leiagi alust - tegemist on igas mõttes šedöövriga - nii näidendina, lavastuse kui ka kahe näitleja (lausa vapustava) mänguga - ühed senise teatriaasta parimatest mees- ja naispeaosadest! Lubage siis lihtsalt see tagasihoidlik peegeldus ühe tavavaataja seisukohalt.

Kuigi näidend on fiktiivne, on sellel igati korralik dokumentaalne põhi. Isegi nii korralik, et kõik, mida siinkirjutaja kogu Einsteini ja Margarita suhte kohta enne etenduse vaatamist teadis, sisaldub ka siinses lavaloos. Lisaks veel üks (ja ma ei tea, kas päris või ikkagi) kandev kunstiline fiktsioon, et naine enda tegeliku mina paljastab ning epiloog, kus selgub ka Margarita edasine saatus, mida mina lihtsalt varem ei teadnud. Ja kuigi ise selle "eluromansi" sisupöördeid teadsin, siis ei taha neid ikkagi mitte-teadjatele paljastada. Soovitan isegi, et kui juhtumisi ei tea midagi, siis polekski vaja neid eelnevalt uurida ning lasta just kõigil üllatavatel tõsiasjadel avaneda just selle teatrikülastuse kaudu.

Einstein on ju muidugi teada kõigile. Sissejuhatuses kirjeldatud ärevus oli mehel tingitud loomulikult sellest süütundest, mida ta ka näiteks 1954.aasta novembris, 5 kuud enne oma surma avalikult ütles, koondades oma tunded aatompommi valmistamise suhtes: "Ma tegin ühe suure vea oma elus - kui allkirjastasin kirja president Rooseveltile, soovitusega aatompomm valmistada... Aga oli olemas mõningane õigustus - oht, et sakslased valmistavad selle enne." (Ronald Clark'i kirjutatud eluloo-raamatus "Einstein: The Life and Times"). Ja tõesti - natsid õppisid uraani aatomeid lõhkama juba 1938 ning see võimalus "oli õhus" toona. Esimese aatompommi valmistajate tiimi juhtivteadlaseks ning "aatompommi isaks" teatavasti peetakse ameeriklast, J.Robert Oppenheimer'it, kes ka siinses tekstis korduvalt läbi käib (tema elas küll 1945 veel Kalifornias, ent kolis ja asus tööle ka Princetonisse 1947). Muide oma eelmise filmi osaliselt Eestis vändanud Christopher Nolan'i järgmine film, mis peaks saabuma kinodesse 2023.aasta suvel, on just nimelt Oppenheimerist: https://www.imdb.com/title/tt15398776/reference/. Selles mõttes ka väga hea võimalus inimestel, kes ei tea teemast palju, oma peas olevat puslet "Einstein ja Margarita" infoga kokku sulatades terviklikumat pilti tekitada ning tuleval aastal juba lisa ka linateosest ammutada. Nolani filmis muide mängib Einsteini - šotlasest briti teatri kõva nimi (hetkel juba oma 80ndaid eluaastaid käiv) Tom Conti (lisaks on tal ka pikk filmirollide nimekiri). Einsteini relatiivsusteooria, täpsemalt "erirelatiivsusteooria" (sest relatiivsusteooriaid on 2) on aatompommina nö.näitlikustatud lahend. 1921 anti ju Einsteinile ka  füüsika Nobeli-preemia ja seda just eelkõige teenete eest teoreetilisele füüsikale ning rõhutatult fotoelektrilise efekti ehk fotoefekti seaduste avastamise eest, mis avaldub valguse ja aine vastastikmõjus ning mille tulemusena footonite energia kandub aine elektronidele. Kuigi järgmisel semestril on mul au ja rõõm olla Tallinna Tehnikaülikoolis füüsika laboritundide kaasjuhendajaks (oma doktorantuuri osana), siis füüsik otseselt ise siiski ei ole ning Einsteini erirelatiivsusteooria pole ka mitte otseselt minu teadustöö pärusmaa. Kuid kord Harvardi ülikoolis ühel hoopis teise aine ja teema loengus osaledes, andis sealne professor väga mõnusa lihtsustatud seletuse, mis on siiani meeles. Jagan siin ka, ehk aitab see kedagi teist samuti üldjoontes lihtsamale mõistmisele - "relatiivsus", ehk talupoja mõistusega võttes "suhtelisus" seisneb Einsteini avastuses selles, et väiksest määrast mateeriast on võimalik saada suur määr energiat. Sellest ka see kuulus valem E=mc² (energia on võrdne mass korrutatud valguskiirus ruudus). 

Selle lavastuse lugu ei räägi otseselt teadusest (kuigi see on siin loomulikult oluline taustakomponent), ehk pole vaja karta kuiva, valemitega asjade selgitamist või süüvimist üldse otseselt mingite teaduslike teemade sisse. Rohkem keskendutakse hoopis teadlase ja ühe salapärase (ja salaliku) naise (sala)suhtele. (Armastus)suhtes inimeste manipulatsioonidele teineteisega (erilise maitseainena siin - kui ka kuulsus on mängus), eesmärkide saavutamise nimel üle laipade minemisest ja üldse inimeste psühholoogilistest "mängudest" teineteisega. Aga vast veel eelkõige ikkagi armastusest. Milleks kõigeks me "narrid" oleme valmis selle nimel - isegi oma põhimõtete hülgamiseks ja varasemate vigade kordamiseks - Einsteini näitel siin, kuigi ka selleks oli tal oma teooria - vastastikku hirmude toimivuse seadus - mille (peas jõutud analüüsi) tulemusel ta oligi valmis oma suurt viga uuesti läbi tegema - et anda see vastukaal (olgu lisatud, et Einstein pidas ennast tegelikult patsifistiks), peaasi, et armastus saaks edasi õitseda! Teisalt on autor just sellele teada olevale poolele oma fiktsiooniga toonud vastukaaluks päevavalgele ka just inimsuhete sügavamaid kihte - näiteks ka seda, kuidas üks abielus naine mõtleb "tuleviku mineviku" peale - teades, et kunagi sellise kuulsa teadlase suhted kõik detailideni välja uuritakse ning avalikkuse ette laotatakse, tuli tal ju mõelda ka oma suhtes nii mitmetele tasanditele korraga. Kuidas tema selle kõige valguses kunagi "paistma hakkab"? Kusjuures nüüd, praegu, kui see toonane "tulevik" ongi saanud olevikuks, siis näiteks minu suhtumine siiani on olnud küll puhtalt hukkamõistev... Vaata ära, uuri tausta juurde ja saad aru, miks. 

Kuid autor on tahtnud läbi inimlikkuse tuua siia veel teisi vaatenurki (laiendada just meie - tema loomingu ammutajate - emotsionaalset intelligentsust). Lõppude lõpuks ju ikkagi Einstein armastas Margaritat. Tõsiselt(?) Ehkki siiski kumab siit läbi teatavat kassi-hiire mängu... ainult, et kes kellega tegelikult mängib? Kuigi teatavas mõttes näivad siin tegutsemisviisid kuidagi sugupoolte olemuslike stereotüüpidele vastavad - mees käitub nii, nagu heaks arvab, ise otsustades ja tehes, midagi varjamata, naine oma tarkuses ja kavaluses on teinud juba nii mõndagi vaikselt ja varjatult ära, aga nüüd sipleb nende tegude (ja tegutsemise salalikkuse) võrgus... Ja kumb lõpuks neistki kahest inimesest see "targem" on? Sellegi üle saab vaataja ise mõtiskleda ja otsustada - kas see, kellel on ette näidata Nobeli-preemia või see, kelle pilli järgi ikkagi tants (näiliselt) käib? Ja kas see teine on üldse seotud tarkusega või lihtsalt kujuneb selline olukord mitte mõistusest vaid ikkagi puhtalt tunnetest tingitult? Aga ka teaduses on palju kinni mitte tarkusel, vaid asjaolude kokkusattumisel. Einstein oli vägagi enesekriitiline ning ei pidanud end eriti targaks... kui siis vaid lühikest aega selle energiavalemi leiutamise aegu... Võta üht ja viska teist - kindlat pole siin midagi. Ent mis on kindel - armastuse ees on ju ka kõige suurema geeniuse suured ajud relvitud. Hiljem, kui paljastub veel igasugust - kas on võimalik üldse uskuda enam teise tundeid kui teod näitavad midagi muud ja eksitavad? Samas jällegi, kas TÕELISI tundeid on võimalik üldsegi maha vaigistada, isegi kui paljastuvad mingid asjaolud, mis neid tundeid otseselt riivavad? Ja siin veel eriti see lõpplahendus... Samas just lõpplahendusest tingitult tõmbab uue uperpalliga mõtlema jällegi, et kumb neist siiski oma elu oskas paremini elada (kas mitte selleski ei väljendu inimese tegelik tarkus)? Üks sai armastada/suhtes olla kuulsa austajaga, teine ilusaks peetud naisega, vajamata temaga abielluda? Ja kumb neist sai lõppude lõpuks mis tahtis? See mängitakse väga delikaatselt ridade vahel nendele, kes süviti kaasa mõtlevad... Vihjed on peidus just siinse loo kõige viimastel meetritel, mil antakse teada, mis saab "peale nende kahe ühist lugu" ;)
Vabandan, et proovin olla võimalikult krüptiline, teen seda meelega, et need kes on näinud, saaksid kaasa mõelda ja kes pole, nende jaoks ei paljastuks midagi olulist.

Huvitav asi, mille üle ka juurelda ning ma ei tea, kas autor edastas sellega Einsteini tekstis midagi, mis on teada või siiski vaid omapoolse arvamuse, aga tõsiasi on see, et kogu nende armusuhe sai avalikuks tänu Margarita (Konenkova) sugulasele, kes saatis Sotheby oksjonile Einsteini 9 (armastus)kirja, mille Albert kirjutas (saksa keeles) ja saatis Margaritale Venemaale aastatel 1945-1946... ehk vahetult siinsete juhtumite järel. Margarita, kes on tundmatum - tema käest saadi Alberti kirjad (muide nendes kirjades kutsub teadlane neid paarina armastavalt "Almar", mis koosneb mõlema eesnimedest... ja arvestades, et Einstein oli kirjade kirjutamise ajal 66-aastane ning Margarita 51-aastane, on selleski teatavat romantilisust, et nad selles eas ning tollel ajastul sellist mängu mängisid... muide "Almar" on ka Gelmani näidendi originaalpealkiri... ent kasvõi "Meister ja Margarita"le paralleel-viitena on eestinduses kasutatud pealkiri minu arvates igati õigustud ning isegi vaid teadmine originaalist lisab oma metatasandi ja kutse uurida enamat)... aga miks ei ole säilinud ühtegi Margarita kirja Alberti pärandipesas? Kas tõesti oligi nii, et vaid mees kirjutas, aga naine hoopiski mitte? Või olid siin Stalini korra ja käsilaste näpud mängus? Gelman on selgelt kasutanud ära nendest kirjadestki selgunud infot oma näidendis, ainukese suurema vabaduse võtab ta teades tegelikkust naise kohta... sest muide nendest kirjadest see ei ilmnegi ning ei ole ka seega tõestust, et Einstein oleks üldse sellel hetkel teadnud, kes Margarita tegelikult oli. Ent ka see võib olla lihtsalt nendest Einsteini kirjadest ka jällegi toonase kehtiva korra ja Stalini kõikenägeva silma tõttu meelega kirjutajal välja jäetud... Siinses loos dramaatilisuse mõttes paljastatakse muidugi kõik nende kahe vahelistes vestlustes ja see annabki mõtteainest, et kui ta oleks päriselt teadnud, siis kui tugev ikkagi võis sellest hoolimata olla armastus?! Ning jällegi see lõpp - kui nad ka päriselt oleks tahtnud (eriti Einstein), siis nad oleks ju varem või hiljem saanud ikkagi teisiti...

Näitlejatele on mul jagada nendele kahele rollilahendusele ainult ülivõrdelisi kiidusõnu! Maailmas on tihti auhindade pretendendid just sellised rollid (nii teatris kui filmis), kui suudetakse kedagi päriselt elanud inimest portreteerida niimoodi, et nad mõjuvad realistlikud ja näitleja poolt loodud psühholoogilise pagasiga koos ehedalt-usutavalt. Alati ei pruugi see olla ka otseselt selle tegelase matkimine või täpne tabamine välimuse ja maneeridega. Antud juhul on Tammearus isegi tõesti mingit teatavat sarnasust Einsteiniga. Seda välimuse mõttes ka suurepäraselt omade tabamistega ka grimmikunstnik Merle Liinsoo'lt. Juuksed on ju siinjuures üks Alberti "firmamärk", aga kas see ainult näis minule nii või ka Peetri silmadki olid teistsugused kui tavaliselt? See võis olla ka mingite grimmi-seostega tekkinud efekt, ei oska sõrme peale panna - aga hämmastusin väga positiivselt. Muidugi mitte grimm ei tee rolli, see on lisaabivahend, vaid see näitleja enda täpselt tabatud tasakaal. Einsteini pisikesi ekstsentrilisusi külge pookides, ei lähe meistrile omaselt Peetri puhul mitte ülemängimiseks, vaid need päriselt lisavadki juurde nüansirikkust ning muudavad mängitud tegelase laval veelgi köitvamaks-huvitavamaks-elavamaks. Kui üldse midagi ette heita, siis autoripoolset skemaatilisust, nö. "kõik oluline" selle lavaloo raames mingitki pidi ära märkides sisse tuua, olgu see siis kuulus keelenäitamine või see, et Einstein armastas viiulit mängida... no tõesti kõik olulisem (kuigi kui ta seda ei teeks, siis kindlasti mõni rahulolematu oleks kohe näpuga näitamas, mis on puudu)... aga siinkohal geniaalne näitleja lõikab need nurgad enda poolt maha ning muudabki oma mänguga selle kõik ka seeditavaks ja eelkõige vajalikuks, et tekiks maailmakuulsast isik(s)u(se)st tervikpilt. Jah, Peeter teeb seda siin lausa hiilgavalt! Tõesti auhindasid väärivalt.

Seal kõrval ei ole vähemtuntud tegelase samaväärselt "elama" panek laval sugugi nii kerge, aga Triinu Meriste tasapisi, tasahilju läbi lavastuse kasvatab Margarita olulisust ning paljastab üha uute ja uute sisupöörete avamisega ning justkui kiht-kihi haaval saladuskattelooride mahakiskumisega selle naise hinge - muutes teda järk-järgult üha põnevamaks, üha rohkem klassikaliseks femme fatale'likuks. Ja seda tõesti kuni päris-päris lõpuni välja. Füüsilist mänguruumi on ju vähe, ning see edasi-tagasi lühike liikumisruum ning tihti ka täiesti seina või ukse äärde seljaga teise inimese poole seisma jäämiseks, annab aimu "damsel in distress", ehk "daam hädas" närvilisest õhustikust nii selle naise siseheitlustes kui ka otseseid "mänge" Einsteiniga (sest meile ja Einsteinile avatakse tema kaardid). Tahab - ei taha... saab - ei saa... Triinu kanaliseerib lavale kogu dramaatilisuse vaimustavalt - õrna ja tugeva naise kombinatsioonina, jättest müsteeriumiks vahekorra kui palju sellest on tõsine murelikkus ja kui palju eesmärgisaavutamiseks mäng? Ta on tulnud siia põhjusega. Tal on viimane õlekõrs ja ta mängib seda kavalalt. Nii kavalalt, nagu on tema kogu suhte ülesehitus tegelikult olnud. Lisaks oli ju Margarita tuttav kogu Princetoni teadlaskonnaga (sh. eelmainitud teise kuulsa füüsiku - Oppenheimeriga), ise Albertiga ripsutades vaikselt, olles siiski abielus Konenkoviga (Margarita kohta teatakse, et kunagi varem olla ta ka ära võrgutanud kuulsa helilooja Sergei Rahmaninovi). Nad tulid mehega Ameerikasse vaid lühikeseks ajaks, aga jäid 22-aastaks... miks... seegi selgub... Aga nüüd ongi tulnud aeg lahkuda. Triinu mängib armunud (või siiski mitte?) naist... tarka... kõik viimseni läbimõelnud naist... missiooniga naist... aga ka väga närvilist naist. Kas kõik või mitte midagi. Aga mis on see kõik? Vaevatud ja naiselikke nippe kasutavat naist. Ja kas see üle huulte lipsav etteheide abielu-ettepaneku kohta maksis talle siin lõpus veelgi midagi? Ühtlasi veel üks küsimus õhku... vanahärra on valmis minema väga kaugele oma teadmiste jagamisega... aga mitte oma elu läbi abielu jagamisega... mis selle tagapõhi on? Mugavustunne? Või siiski on ka hoopis mehel mitu nägu? Siinkohal veel üks väike "saatuse keerdkäigu" tähelepanek - Margarita abikaasa, skulptor Sergei Konenkov, ehk "Vene Rodin" suri alles 17 aastat pärast Einsteini surma, olles 97-aastane(!) - olles nagu nimme või siis "igaks juhuks" saatuslikuks tropiks ees... Pikka aega ei usutud Einsteini ja Margarita armusuhte võimalikkusesse nende vanusevahe tõttu, samas kui naise abikaasa Sergei oli Einsteinistki veel 5 aastat vanem.

Triinu mäng ja eriti lõpp tõi meelde minu hinnangul tema kuni Margaritani parima rolli... 16-aasta taguse Ugala Anna Karenina. Ka tookord, etenduse lõppedes, ei saanud ta sealsest ahastavast lõpuolukorrast rolli kergelt maha raputatud kummardama tulles (ja oi kuidas see mõjus toona ühele saalis istuvale "noor"mehele). Siin lõpus on ka üks väga emotsionaalne hetk, mis ka vaataja tunded korra vägagi üles keerab... Sa tajud seda, miks näitlejannagi võiks endast välja minna ja selles hetkes olin heldinud ning minu jaoks tõstis see veelgi selle rolli sügavuse saavutamise väärtust... Aga praegu neid ridu kirjutades viib mõtted ka tema tegelase juurde - võibolla ka see oli vaid "mäng"? Ei olnud... aga kui siiski oli selleski Triinu finaalijärgses hoopis "Margarita" peidus? Paraku kindlasti kõik mängukorrad ei ole samasuguse energiaga saalis ja sellepärast on seda ka võimatu kontrollida, aga mina sain võlutud!

Ning kolmas põhjus-sammas, millel lavastus seisab kõrgel tasemel - lavastustervik... Kohtusime ühe teatriinimesega paar päeva peale esietendust juhuslikult ning tuli jutuks, et ka tema oli esietendusel. Tema esimene küsimus oli kuidas meeldis? Mina: väga! Tema vastu, et temale ka. Ühiselt olime hämmingus, et kuidas Peeter Tammearu sellisel tasemel on suutnud ise mängides end kõrvalt vaadates lavastada? Eks tal ole ka ju korralik lavastajapagas tänaseks ning varemgi olnud laval iseenda lavastustes (alles tänavugi Tallinna Linnateatri "Emigrantides") ja see on andnud kindlasti väga hea kõrvaltvaataja pilgu metatasandi valdamise mistahes olukorras. Kuid ikkagi. Jõudsime vestluses järeldusteni, et vast on ka partner Triinu Meriste ning võibolla ka tõlkija Jaak Alliku head lisasilmad olnud kasulikud(?), aga nii või teisiti - tõeline meistritöö!

Lavastusena kammerlik ja paratamatult ei ole samas mängukategoorias suuremate üldplaanide pakutavate trikitamistega  suurlavastuses, aga seda rohkem paistab ka kõik väikseimgi detail silma ning lähedalt vaataja tundetundlad on ju palju erksamad. Siin paistis silma ainult suurepärane filigraansus. On ju laval ka keskne üks suur ja võimsalt kõrgusesse tõusev trepp, aga lavastaja ei üle-ekspluateeri seda, vaid annab ühe suurema ülesliikumisega ja ühe visuaalseltki mõjuva Margarita tehinguga sealt kõrgusest ning mõnede poolepeale-minekutega ideaalsed dünaamilised pintslitõmbed, mis tõesti just niimoodi töötavad eriti oskuslikult efektiloovalt. 

Kogu see väikse ruumi ära kasutamine ning õigete ja vajalike tonaalsustega õhustiku loomine on suur nauding vaatajale. Kunstnikuks Jaanus Laagriküll, valguskujundajaks Karolin Tamm ning helid tõi sisse Martin Aulis - ent need on seekord sellised (ideaalsed?) raamistikud "loole+mängule", mis ju end nõnda tugevalt endasse tõmbab, et seda kõike muud siin ümber eraldi väga tähele ei panegi - Jaanus on tekitanud tunde, et olemegi tõesti Princetonis elava rikka teadlase korteris, milleks talle on andnud ka väga ilus Olustvere lossi vestibüül omad kaardid kätte... ent ka teadlasliku kodu raamatute lisamist siia ja sinna vahedesse, teatava raskuse ning jõulisuse kohaloluga kinnistades erinevate detailide, värvide ja mööbliga, mis on varasematele Jaanuse töödele tagasi mõeldes kombinatsioon kunstnikule omasest (tugevate värvide kasutamisest fookuspunktidega - olgu see siis tomatite punane või Margarita õrnroosa öömantel vms), aga ka mitteomasest jõulisuseotsingutest, mis annavadki selle jõukuse ja rikkuse tunde (+finaalis see lühter! Vau!). Ainus kriitika ja seda tõesti just kogu täppistööst tingituna on tänapäevaste riidepuude kasutamine, mis alguses lausa silmatorkavalt häirivalt riietevahetussirmil ripuvad... jah, ka 1945.aastal olid juba puidust õlakute ja metalse konksuga riidepuud, aga mitte veel "sellised", nagu tänapäeval! Valguskujundus võib olla oma kammerlikkust ja salapära lisavate (tihti ka hämaramate) tonaalsustega mõne jaoks uinutav, aga minu jaoks ideaalselt efektitsemata ja muutis kõik kuidagi nõksuvõrra veelgi romantilisemaks ja tõi sügavad värvid esile. Helides võis olla Mozartit, mis tekstis ka läbi käis, aga sellisel juhul ma ei tundnud seda ära (võisin ka olla mõtetega loo detailides või tunnetes parajasti kinni) ning sellepärast ei kritiseeri piuksugi, sest muusika oli olemas ning võttis ka omad tähelepanuhetked, nagu vaja - Einstein armastas ju muusikat ja selle mängimist. 

Raamistiku komponendid tõesti tundusid ilustavat tervikut (Merle Liinsoo suurepärast grimmi juba mainisin, aga antud juhul - topelt ei kärise!). Kõige selle hea krooniks, minu jaoks lavastuslikult ikkagi veel omakorda kõige mõjuvamaks osutus just epiloogi visuaalne võimenduslahendus. Margarita jutuga kombinatsioonis tagumine tühi tuba (kunagi Raidi lavastuses mängiti seal "keskmine vaatus") ja suur ning võimas lambilühter, mille kõrvalt ta saabub - Margarita "Moskva toast"... Triinu pole ju lühike naine, aga see hetk kui ta sealt tuleb on ta tõesti nagu väike, üksik ja murtud uhkusega - õnnetu, isegi erilisest ja säravast, justkui kalliskividega kristalllühtrist hoolimata - tühjus ja tühisus - hüljatud. Milline visuaalne poeetilisus - nagu kirss tordil kogu teatri-lavaloo- ja eluteekonnale! 
Braavo!

Hinnang: 4...4+
Kammerlikku suurejooneliste lavastustega elamuslikkuses on mõnikord raske panna ühele ja samale võrdluspulgale. Siin on siiski neid detaile ning kogu voolavus ja aktsentide läbimõeldud laval elustamine vaimustav. Lihtne on öelda kirjeldavaks hinnanguks, et vägagi meeldis, aga see ei ole see. Siin ongi saanud kokku hea materjal, hea lavastus ja head näitlejad ning tabatakse midagi olulist. Pole ju kahtlustki selle loo kõnekuses just eriti tänases päevas, kui me kõik oleme näinud videot, kus Putler käsib tuumarelvad "valmis panna": https://www.youtube.com/watch?v=bej61P8YaXo Ning veel alles mõni nädal tagasi Peterburi majandusfoorumil tõstatas selle teema uuesti, et Venemaal on tuumarelvad valmis sihikul, kui neil peaks "tekkima tunne", et Venemaa suveräänsus on ohustatud: https://www.rbc.ru/politics/17/06/2022/62ac46e09a79479e99b01a62 Praeguse aja tuumarelvad on siiski hoopis teisele tasemele arendatud. Ja hinnanguliselt on neid maakeral u.15000. 61 aastat tagasi (1961) Nõukogude Liidus testiti Tsar-Bomba nimelist aatompommi, mis oli 3300 korda võimsam kui see, mis Hiroshimale kukutati... aga seegi arendus tehti juba kõigest 16 aastaga... võib vaid ette kujutada, kui palju on nende pommide võimsuseid tänaseks päevaks veelgi edasi arendatud... Kas see kõik oleks nii ka ilma Einsteinita, seda me ei tea. Ilmselt... Aga praegu me saame siiski oma sõrmed just nende inimeste peale suunata. Ja isegi kui selles lavaloos see polegi kõige olulisem ning lisaks halvale on ju füüsika arengule ka head ning häid leiutisi seeläbi tulnud, siis ikka tiksub vaadates seda lavastust kogu aeg kusagil see tunne taustal - Einsteini avastustused olid teesillutajaks ning tema allkirjastatud kolleegi kiri USA presidendile oli tugevaks tõukejõuks. See, kes pole kogu teemaga eriti kursis, siis selle jaoks on see veelgi hämmastavama ja üllatusliku sisuga eluline lugu,  pigem nagu mõnest mängufilmist! Minu teatrikaaslane näiteks oli minustki suurimas vaimustuses - see on tema selle suve siiani lausa vaieldamatu lemmik! Aga kes teab seda lugu, see jällegi saab nautida kuidas kõik kokku on meisterdatud autori poolt ning kuidas kogu tervik on nii kaasakiskuvalt lavale toodud - nagu tõesti üks tükike elavat ajalugu avaneks meie silme ees. Mina kindlasti soovitan - nii elulugude austajatele kui ka neile, kes soovivad sellest erilisest loost silme all elustuvalt teada saada, aga ka neile, kes tahavad praegusel ajal erinevate maailma loovisikute peades kõnekale teemale saada ühe lõigu teiste teadmiste vahele juurde poetamiseks (just peale lavastuse vaatamist näiteks vaatasin Netflixi telesarja The Crown esimese hooaja - 7.osa... mis algab sellega kui Elizabeth arutleb Einsteini kuulsuse üle - ta on teadlane, kellest kõik räägivad!). Või ka lihtsalt üht kammerlikku, hästi lavastatud ja suurepäraselt mängitud teatritükki nautida ning inimsuhete kummalisi omapärasid käsikäes lavaltpakutavaga oma peas või hiljem teatrikaaslas(t)ega omakorda lahti harutada ning mõtteid vahetada. Meil igatahes jagus juttu pikemaks ning naised-mehed märkavad ning tõlgitsevad siin mingeid nüansse natuke omade mätaste otsast ja see lisab vaid kogu teatrielamusele väärtust!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

EINSTEIN JA MARGARITA
Esietendus 08.07.2022
Olustvere mõis
Kestus 2h, koos vaheajaga
Ühele etendusele mahub 90 pealtvaatajat

USA, 1945. Alanud on uus ja ähvardav ajastu.
Kas reeta oma põhimõtted, et tagada rahu? 
Kas armastus peab vastu, kui seisad silmitsi ootamatu tõega? 
Ja võimalused hakkavad lõppema... Albert Einsteini viimase armastuse tõehetk.

“Kui vaid oleks nii, et kuskil teeksid kurjad inimesed salamisi oma kurje tegusid ning oleks vaja nad lihtsalt ülejäänud inimestest eraldada ja hävitada! Ent hea ja halva piir jookseb läbi iga inimese südame. Ja kes meist on valmis hävitama osakese omaenda südamest?” - ALEKSANDR SOLŽENITSÕN

Näitlejad
PEETER TAMMEARU
TRIINU MERISTE

Autor 
ALEKSANDER GELMAN
Tõlkija
JAAK ALLIK
Lavastaja
PEETER TAMMEARU
Kunstnik 
JAANUS LAAGRIKÜLL
Muusikaline kujundaja
MARTIN AULIS (TEMUFI)
Grimmikunstnik
MERLE LIINSOO 
Valguskujundus 
KAROLIN TAMM 
Inspitsient-rekvisiitor 
KAISA​-KADI PILT
Kostümeerija  
ULVE VOHLA
Visuaalkunstnik
SILVER TÕNISSON

Esmaspäev, 4. juuli 2022

JUUNI 2022 parimad teatris ja filmis


Juunis sai käidud teatris 9 ja kinos (osalt neist kodukinos) 11 korda. 
Teatris senise aasta TOP20 paremiku sekka 3 uut tervikelamust, kinos vaid 1, ehk juuni oli selline keskmine...suur suvi ju ka kohal ning mõtted rohkem laiali ning vaba aeg kulub väga paljudes erinevates suundades (aed+sport+lugemine+muusika+reisimine+kokkamine+millekõigeavastamineveel). 

Teatrikülastused viisid seekord Tallinnast välja Viljandimaale Ohtu mõisa, Tartusse Supilinna, sünnilinna Elvasse ja Raplamaale Ohukotsu küüni. Eks kütusehind ole ju kõrgel ning seetõttu tuleb varasemast hoolikamalt valida, kuhu pikem sõit ette võtta. Ent rohkem kui kütusele, mõtleb teatrist kirjutaja vist isegi sellele, kas vaatamine saab olema aega väärt. Lisaks ju veel vaatamisele ja kohaleminekule rohkem kui kahekordistuv aeg koos mõtestamise ning kirjutamisega. Sellepärast olen teinud ka instagrammis korrektuuri ning ei kirjutagi sinna enam kõigest, mida vaatama jõuan... ikka selleks, et jõuda kindlasti peegeldada eelkõige neid nähtud-kogetud teatrielamusi pikemalt, mida olengi juba eoses läinud kirjutamisplaaniga vaatama.

Nendest - kõige parimate tippudest möödunud kuul - siin veel eraldi kokkuvõte.
Ehk siis mida erilist jäi silme ette ajavahemikus 1. - 30.juuni 2022:


SUURIM TEATRIELAMUS

Tooksin esile 2 suurlavastust ja 2 väiksemat, kuigi üks neist väiksematest hõlmas endas veel seda kõikse suuremat "lava" - nimelt 2,5km pikkust rännakut! Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", mis näib publiku kahte äärmusesse jagavat. Ühed naudivad selle sügavust ja aluskihte (mina nende hulgas), teised jällegi ei kannata selle lihtsust ja pinnapealsust. Kas meie, kes leiame need aluskihid oleme ise liiga pinnapealsed, et teeme millestki olulisema kui see teistele tundub või need, kes ei suuda sügavamale vaadata on hoopis piiratud nägemisulatuse või keskendumisvõimega? Vaevalt, et kumbki on õige teooria. Mõlema poole arvamusi olen kuulnud erineva haridusastme ja erinevate poliitiliste vaadetega tuttavatelt, nii lavale lähemal kui kaugemalt istujatelt – loogika näib justkui puuduvat, miks see nii on. Kas auteur Uusberg on asetanud meie ette peegli ning selles peituvad ka võtmeid meie suurema ühiskonnalõhe(de tekkimise) juurte juurde? Näeme ja kogeme kõike nii erinevalt, oleme erinevate asjade suhtes tundlikud ning tõlgitsemegi maailma igaüks oma mätta otsast isemoodi? Ugala "Kolm musketäri" seevastu näib rahvast liitvat, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see vahva, klassikaline seiklus poleks meeldinud. Midagi olulist kaotamata (ehkki loomulikult on kärped paratamatud) on suurromaan värskes vormis ning ideaalses mängukohas lavale jõudnud ja see tõesti sobib kogu perele. Romantiline, ilus, hoogne ja emotsionaalne seiklus. Koos eelmainitute ning mitme teise tänavuse suvelavastusega viivad mõtted sellele, et suured panoraamlavastused on hetkel trendikad ja eks neisse teatav elamuslikkus ole ka juba seeläbi sisse kodeeritud... kuigi lõppude lõpuks õnnestumise ja erinevatel tasanditel toimivuse tagab ju ikkagi vastav trupp ning tegemine. Ja panoraamne oli ju ka Tartu supilinnas kahe ja poole kilomeetri pikkune ning väga eriline ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" (teatri)rännak. Eriline just eelkõige giidide mõttes, kes erinevaid tahke sellest linnaosast oma lühilugudega avasid. Lühilood, nagu mikrolavastused omade novelldramatiseeringutega. Siiani sellel aastal nähtud 67 teatrilavastuse parimasse kolmandikku mahutas end ka 1 kammerlik - 2-naise-tükk. Suure südame ja sooja huumoriga Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", kus sõbrannad elus, toovad oma vaimustava ja tõeliselt erilise lavakeemia tegelastest sõbrannadena ka lavaellu.


PARIM LAVASTAJATÖÖ

Eks need "suuremad elamused" ole ju ka tihtilugu parimate lavastajatööde tulemused. Mis üldse on "hea lavastajatöö"... see on väga mitmetel detailirinnetel võitude saavutamine, aga eelkõige ikka tervikuks kokkusidumine - stseenide üleminekud, ideederohkus, uued, huvitavad ning tihti ka riskantsed trikid või hoopis voolav sujuvus, millega lugu lavale tuuakse, ent milliste otsustega dünaamikat luuakse, kas absurdijulgusaste või psühholoogiline pinge või vastavalt žanrile maitsekus või sobiv mitte-maitsekus on laval..., aga ka viimistletud läbikomponeeritus ning huvitava pealispinna all oleks sisukust ning eriti hea, kui oleks midagi ka pikemaks kaasa haarata. Minu jaoks 2 lavastajatööd - mõlemad uhkemast, rikkalikumast ning just ideederohkuse mõttes lustlikumast otsast olid juunikuus Uku Uusbergi "Kalaranna 28" ja Tanel Jonase "Kolm musketäri". Mõlemad suurlavatused, mõlemad elamuslikud. Kuid esile tahaks tuua ka väga tugevate atmosfääriloomega 3 tööd. Lavakooli diplomitööna Kalju Karl Kivi lavastatud "Stalker"i teekond (mille suhtes lavaloo sisu ning varem nähtud filmiklassika tõttu siiski tervikuna jäin rahulolematuks, aga just "lavastajatöö" ju selles ruumis on tähelepanuväärne!). Teekond Tartu Supilinnas, mille sidus tervikuks lavastuses "Läbi linna: Supilinn" lavastaja Jaanika Tammaru. Nii palju nüansse, stiile, mõtteid, trikke, ilu ja koledust, mis tervikus ikkagi imeliselt kokku kõlab - VAU! Ja alustada seda laevasõiduga mööda Emajõge, mil kõrval "lendlemas" poeetiline Tartu vaim, nagu liblikas tüdruku kujul! Ning ängistava ja rahutult äreva tunde, mille Mirko Rajas istutab meisse valusa(te)l teema(de)l "Hommikuvalgus"es.


PARIM NAISPEAOSA

Minu "aasta parimate" ülesmärgete nimekiri sai täiendust 3 nimega. 2 neist ühest lavastusest - nimelt "Kiri kodukandist" Viire Valdma ja Eva Püssa. Iseäranis veel esimene neist, sest Viire on juba viimased mitu aastat nagu taasloonud iseenda...ja seda igas rollis uuesti ja uuesti. Aga ka Eva, kes võibolla isegi rohkem kannab just seda lavastust. Ent mind lausa hämmastas see Viire kameeleonlikkus (see on üks asi, mida hindan väga kõrgelt näitlejatöös, lisaks eelkõige mõjuvale kohalolule, psühholoogilisele pagasile, huvitavatele otsustele, loo ja/või tunnete edasiandmise tehnikatele ning täpsusele - aga seda kõike oli Viire mängus ka) hämmastas veelgi enam. Kolmandaks alles oma esimese teatrikooli lõpetamisjärgse rolli teinud Maria Ehrenberg, kes 5st "Hommikuvalgus"e trupi näitlejast tõusis minu jaoks ainsana peaossa. Teised olid ikka ühel või teisel hetkel ju ka, aga minu jaoks tervikuna võrreldes nüansivõrra kõrvalosades - see on alati väga tunnetuslik joon igaühe jaoks ning võibolla just see "lapse" tabamine ning vast ka "Hommikuvalguse" kehastus tervikkontekstis oligi just tema tegelane ja mäng.


PARIM MEESPEAOSA

Meespeaosadest sisenesid juunis nähtud lavastuste etendustest lausa 3 meest senise teatriaasta TOP10sse - Ott Aardam, ja Leino Rei "Stalker"ist. Tegelikult ka kolmas peaosa selles lavastuses, ehk Kristjan Üksküla sisenes TOP20sse, aga just Ott ja Leino tegid ka iseenda rollideprismat arvestades midagi erakordset ja uutmoodi ja seda ma hindan. Väga "laetud" olid nad kõik, mis omakorda viis mõtted ka eelmise aasta "Fundamentalist"ile, kus mõlemad tolle lavastuse näitlejad tegid lausa harukordselt tugevad rollid... unustamata teist kaht tänavu lavaka lõpetanud lavastajaüliõpilaste lõpulavastuste näitlejatööde kõrget taset - kas kogenud näitlejaid tiivustab noorte lavastajatega koostöö kuidagi eriliselt? Kas selles on mingit teistmoodi värskust, mis paneb ka näitlejad kuidagi värskemalt mängima - ei tea... igatahes Ott ja Leino just seda teevadki! Aga kolmandaks ka Henrik Kalmet "Audients"is... ning ka just see, kuivõrd natuke uutmoodi ta siin on. Kas tal on isa suutnud midagi uut ja huvitavat välja tuua, sest tunneb oma poega mingil teisel tasandil? Igatahes vaimustusin Henriku rollist siin isegi veelgi rohkem kui üleeelmise aasta (muidu tunduvalt tugevamas tükis) "Mul oli nõbu", aga ka "Bäng"i väga Henriklikus lahendis. Oma väärtusefekt oli ka selles, et tema partneriks oli üks mu isiklikke lemmiknäitlejaid (tõeline meister), ent ta suutis seekord isegi temast veelgi huvitavam-ootamatum mängulises mõttes olla. Olgu lisatud, et senise teatriaasta 20 sekka murdis ka oma esimese lavaka-järgse peaosaga Jass Kalev Mäe.


PARIM NAISKÕRVALOSA

Mul on esile tuua 5 rolli - Anu Lamp ja Elisabet Reinsalu "Kalaranna 28"st lammutatava majaosa kemplevate korteriühistu osanikena, Klaudia Tiitsmaa "Kolm musketäri" imekauni mõrvari-nõiaella Mileedina ning kodutute laste ängistava maailma Steffi Pähn ja Getter Meresmaa Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus"es. Mitte küll selles järjekorras täpselt, aga kõik 5 märkimisväärselt tugevate kohalolude ja huvitavate rollikaartega. Iseäranis Anu Lamp ka oma rollis vapustavalt täpse phühholoogilise pagasi ja vast ka paljude jaoks oskuslike täpselt valitud väheste, kuid mõjuvate nõksudega, mis viis "äratuntava" inimtüübi tabamuseni (kuigi see lavastus kubises tabatud ja väga eriilmelistest inimtüüpidest).


PARIM MEESKÕRVALOSA

See on tugevate väga tugevate "meeskõrvalosade aasta" ning ka juunikuu viskas neid heldelt juurde! Ent huvitaval kombel just kahest tippelamuse kinkinud lavastusest - "Kolm musketäri" pahalased Ken Rüütel ja Janek Vadi, ent kindlasti ka veel mainimata - musketäre mänginud - Alden Kirss, Oskar Punga ning Martin Mill. Kuid lisaks veel samas lavastusest ka Silver Kaljula, Vallo Kirs... Ning "Kalaranna 28" - kui vaid 3 nimetada, siis Märt Pius, Egon Nuter ja Priit Pius, aga lisaks ka Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Mart Toome, Argo Aadli, Alo Kõrve jne jne jne!


PARIM LASTE/PERETEATRI LAVASTUSE NÄITLEJA

Tõstaks esile "Hommikuvalgus" "tüdrukud" - Maria Ehrenberg, Steffi Pähn ja Getter Meresmaa.


PARIM NOORE, e. ALLA 30.AASTASE NÄITLEJA ROLL

Kulla viib koju Ugala "Kolm musketäri" lavastuse Ken Rüütel (kellel muide on ka maikuust ettenäidata hõbe!), ent seekordse hõbeda saab kaela samast Ugala lavastuses Alden Kirss. Ent poistele lisaks tuleb ju ikka vähemalt 1 tüdruk ka välja tuua ja selleks ongi just sobivalt proksi-kohalt lavastuses "Hommikuvalgus" Maria Ehrenberg. Ent tuleb ka lisada, et juuni oli üldse rikkalik noorte näitlejate heade rollide poolest - Oskar, Jass Kalev, Simo Andre, Steffi, Getter, Jan, Kaarel ning isegi alles keskkooli teatriklassi oskuste pinnalt Daaniel, Emma, Carolyn ja Aleksander, kui nimetada vaid mõningaid, keda endale üles tähendasin.


PARIMAD KORÜFEED, e. PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

3, keda juba siin olen maininud - "Kalaranna 28"st Anu Lamp ja Egon Nuter ning "Kiri kodukandist" Viire Valdma... aga lisaks märkisin üles ka "Kalaranna" rikkalikust rollidevalikust Epp Eespäeva ja Ene Järvise sutsakad.


PARIM UUE /VARASEMATEL AASTATEL LAVAL NÄINUD POLE/ NÄITLEJA ROLL

"Uusi" lavatutvusi sai möödunud kuul sobitada vaid kahes lavastuses, aga tooksin esile siiski vaid ühest neist, ehk VHK ja Theatrumi "Armastusega ei tehta nalja" Daaniel Tiitus, Carolyn Veensalu ja Frederik Mustonen. Carolyni tegelikult varem näinud tantsuteatri-rollis, ent otsustasin siiski ka siinse draamarolli "uue" kohtumisena eraldi välja tuua, eriti kuna oli ka vääriliselt tugev ja mõjuv. Kunagi sama rolli VHK lõpulavastuses mänginud Anett Demjanov on mul endiselt hingel - ta sai isegi lavakasse sisse, sest tal oli selline hämmastav toores anne ja tugev lavaline x-faktor! Huvitav, kas Carolyn on ka valimas seda teekonda, sest temaski on midagi sõnulseletamatut lavalesobivat? Igatahes on viimasel VHK teatrikooli lennul palju head materjali meie lavakoolide jaoks (ka selliseid, kes siinsetega samas lavastuses, ent lihtsalt nendega varasemast lavadelt juba tuttav... ja NB! nägin vaid üht koosseisu, mille vaatamisvaliku tegingi eelkõige just Emma Trossi varasemate rollide pärast - on olnud rõõm jälgida juba pikemalt selle noore näitleja arengut... Mõned on ka natuke veel toored, aga just nende VHK lavastustega on näha kuidas võibolla kohe keskkooli lõpetades polegi inimene lavakooli jaoks veel päris valmis, ent on seda aasta või kahe pärast, mõni jällegi just kohe...nagu Anett oli).


PARIM ANSAMBLIMÄNG (vähemalt 3 näitlejat trupis)

4 olen üles märkinud, ükski küll "ansamblimänguga" mitte aasta 10 parima sekka, aga 20 parima sekka Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28" megasuur trupp, 20 parima sekka Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus" ja Ugala "Kolm musketäri" ning natuke allpool ka ProTheMus "Läbi linna: Supilinn", kus tegelikult ju kogu trupp ei saagi ansambliks kokku, aga kogu see üleminekute-mäng ja täppisteekond - seda tuleb tunnustada.


PARIM AUTORITEATER

Auteur Uku Uusbergi "Kalaranna 28".


PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

Aasta TOP10sse ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" ja Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", mõlemal ongi väga tugev indie-pitser küljes. Aga ka ehtsa pärimusteatrihõnguga Vaba Vanker "Richard ja Anna".


SUURIM ELAMUS EKSPERIMENTAALSEST-/MUUSIKA-/VÕI TANTSUTEATRIST

ProTheMus rännaklavastus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM KOMÖÖDIA

Selgelt arusaada, et suvi on käes - teatrilavadel on tunduvalt rohkem huumorit! Kõik võibolla polegi otseselt stiilipuhtad naljatükid, aga mina sain 6 lavastuse ajal keskmisest rohkem naerda või muheleda juuni jooksul ja 3 neist mahtusid senise teatriaasta komöödiate TOP10sse - Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", Teater Nuutrumi "Kiri kodukandist" ja R.A.A.A.M.-i "Audients". Ent kõrgetel kohtadel ka VHK teatrikooli "Armastusega ei tehta nalja" ja ProTheMus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI/ACTION TEATRILAVAL

Ugala suur suvine mõõga ja keebi -seiklus "Kolm Musketäri" otse loomulikult on siin esirinnas!


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Kummaline kokkusattumus, aga kuu 2 parimat kunstnikutööd tegi üks ja sama inimene ja üks nendest töödest üks aasta vingemaid (ka suurejoonelisemaid), ehk Kristjan Suits'u "Kalaranna 28" ja "Kolm musketäri". Ent kolmandaks ka Illimar Vihmari "Hommikuvalgus"e küsimärkidega loo mõistes loodud laste varjukoht ning kogu pahaendeline atmosfäär. Ja natuke sama ka Ott Kanguri "Stalker"i lavamaailmaga.


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Inga Vares'e "Läbi linna: Supilinn" nii fantaasiategelased kui ka ajastutegelased aitasid luua kogu teekonda erilisemaks - ja neid oli nii palju ning igasuguseid. Natuke segased tunded on Sirli Pohlaku ja Kristjan Suitsu "Kolm musketäri" kostüümidega, sest ühest küljest pakkusid nad ikka väga palju silmailu (ütleks, et ühed teatriaasta ilusamate seast!) ning sellest ei saa enda "kiiksude" tõttu (kontekstuaalseid ühendusi luues) lõpuni mööda vaadata. Lisaks need ägedad musketäride kuued... Üht koma teist tabamist ja lahedat leidlikkust oli Kristjanil ka "Kalaranna 28"s.


PARIM GRIMM

Juunis oli peajagu üle teistest ning seda eelkõige just juusteseaded, mis aitasid naiste karaktereid luua Ugala grimmitoalt "Kolm musketäri" lavastuses. Teisena märgiks ära ka Eesti Noorsooteatri grimmitoa "Hommikuvalgus" laste kriimud näod - lihtne, aga veel üks küsimärk sisule juurde (kas neil mingil põhjusel polnud näopesuks vett, no korra nädalaski, et need nii mustaks ei läheks? miks?).


PARIM VALGUSKUNSTNIK

Nagu juba pealkirigi annab mõista, oli "Hommikuvalgus"es valguskujundus tavalistest lavastustest kesksema tähtsusega ja Ivar Piterskihh lõi sellega lavale ja lavaruumi igasuguseid põnevaid kombinatsioone, mis pakkusid täiesti omaette vaatamiselamust. Aga oluline atmosfäärilooja ning huvitavad paigutused lavastusele kaasamängimiseks valgusega lõi ka Helvin Kaljula "Stalkeri"s.


PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK

Huvitavaid ning lavastuses olulist rolli mänginud videokujundusi sai juunis hoomata kahes lavastuses. Tanel Topaasia tõi oma loominguga natuke vana-hea ja aluseks oleva filmi esteetikat mustvalge ja kahvatute-pruunide toonidega sildu luues "Stalker"is ning Elise Cristin Jörbergi tekstiga seotud vinjetid lisasid visuaalset mängulisust lavamaailmale juurde "Hommikuvalgus"es.


PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

Markus Robam'i võidukäik jätkus ka juunikuus, sest see elektroonilise muusika ja regilaulude ühildamine "Hommikuvalgus"es oli efektne ning minu jaoks lavastuse komponentidest üks suurimatest kunstilise naudingu pakkujatest. 


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELILKUJUNDUS

Kulno Malva oli märkimisväärselt oluline võtmetegija oma muusikalise kujundusega "Richard ja Anna" 100-aasta taguse aja elustamisel ning õigesse aega ka publiku viimisel. Lisaks need head pärimusmuusika valikud ja otsused sobisid nagu valatult sisuga ning tõmbasid läbi etenduse kogu kerega kaasa elama! Väga hea ning mõjuva kujunduse tegi ka Marius Peterson "Stalker"ile. Käsikäes sisuga Jaanus Nuutre valitud Tõnu Tepandi laulud lavastusele "Kiri kodukandist" ei olnud lihtsalt "kujundus" vaid ka "kujundid" ning Eva Eensaare ajastule sobiv vanamuusika "Armastusega ei tehta nalja lavastusele" on originaalkujundus, sest eelmisele versioonile valis muusika Marius.


PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (MIDA VAREM POLE KUULNUD)

Kindlasti ka kõik need regilaulud "Hommikuvalgus"es, mida Steffi Pähn laulis (eriti Koduleelotus) ja "Richard ja Anna" laulud, mille originaalsuse kohta ma ei tea, aga tahaks siin esile tuua hoopis 3 laulu ning just sellises järjekorras, ehk Eesti teatri suurimate lauluhittide edetabel juunis: 1. Jaana Kena lauldud Peeter Konovalovi imeilus ballaad Constance'i surma ajal Ugala "Kolmes musketäris". 2. Kaarel Kuusk libakinnisvaraärikana mäe otsas röstimas publikut megahea ja pesuehtsa psühhedeelse rocklauluga. 3. Ansambel Korstnapühkijad allegoorilise räpp-lauluga "Helle". Oh kui selle bändi heade häälte dueti ärapanemislikke ja teravaid etteasteid saaks kuulda ka tulevikus!


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

Kaire Russ on loonud nii vinged ja ägedad võitlusstseenid Ugala "Kolmes musketäris", aga lisaks ka huvitav ning ilusat kujundlikkust sisaldav Rauno Zubko koreograafia on selles lavastuses oluline. Aga kes tegi Märt "Märten" Pius'i tantsu "Kalaranna 28"s? Igatahes oli see väga lahe!


PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

Siit sujuvalt jätkan kiitmist ka Märt Pius'i tõlgendusele, milles ühildus teatav annus kangust, ent siiski auga ära tantsimine, mis omakorda joonis alla natuke absurdust, ent oli absoluutselt nauditav väike lõik suures lavastuses. Jääb kauaks meelde!


PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

Kui "Kalaranna 28" kostitas meid ansambliga Brassical (koosseisus: Mihkel Kallip, Märt Metsla, Enri Remmelgas, Margus Toompere) no siis on selge, kellele kõige eredam aupaiste langeb juunis. Ent VHK trio lavastuses "Armastusega ei tehta nalja" on ka kahtlemata esiletoomist väärt!


PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

Sedapuhku 3 naist tõmbasid pikimad kõrred - Sandra Uusberg ja Hele Kõrve duett-ansambel Korstnapühkijad ning Steffi Pähn regilauludega. Braaavo! Muidugi võiks ära tuua siia juurde ka kogu Tallinna Linnateatri "koor"i, aga ka kogu "Richard ja Anna" laval mängiva trupiosa!


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

3 lemmikut juunis minu jaoks - Uku Uusberg "Kalaranna 28" ning Andra Teede "Kiri kodukandist". Mõlemad, kuigi täiesti erinevatest otstest ning isemoodi lahkavad kodu-teemat, üks suur ja paljude tegelastega, teises 2 inimest hääles, ent hääl on läbi nende antud vast ehk veelgi enamatele kui esimeses tegelasi, sest loo sisse on põimitud kohalike inimeste jutustusi ja legende. Ning Kaija M Kalvet'i poeetiliseks, ent ühtlasi ühele Tartu linnaosale "hääle" ja "olemuse" andvaks teekonnaks kokkupõimitud kohalike inimeste lood, mis elustusid lavastuses "Läbi linna: Supilinn".


PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Tanel Jonas'e, Liis Aedmaa ja Laura Kalle midagi olulisemat kaotamata tehtud massiivselt suur töö "Kolm musketäri" läbitöötamisega suurepäraseks ja mänguliseks dramatiseeringuks.

---
Ülal on kasutatud Priit Loog'i tehtud fotot juunikuu ühest kahest suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Kolm musketäri".


JUUNIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (11st):

1. Elvis (suurfilm, millele on nii mõnelegi komponendile OSCAR peale kirjutatud - eriti 2 meespeaosatäitjat - Austin Butler ja Tom Hanks ning viimase grimm ja kogu helindus. Õige pisut kohati venis ning mina ei jäänud päris rahule montaažiga, näiteks kui Las Vegases oli lepingusõlmimine ja samal ajal Elvis esines, oli see nii kuiv, aga sellisel tasemel film oleks pidanud palju ägedamalt mänguline olema, mitte lihtsalt ühest teise hüplema. Vingumiskohti on veel, aga sama võluv oli Moulin Rouge'i lavastaja Baz Luhrmanni auteuridele omapärast (näiteks Tarantino ja Almodovar ka alati) sügavate värvidega liikuvaid pilte nautida. Ja see muusika ning rockiklassikaga tänapäevaste miximistega mängud - tantsisin poole filmi ajast oma tooli istudes ning mõtlesin, et seda võiks kunagi kusagil välikinos vaadata ning tõesti kaasa rockida.)

2. Hustle (mängufilm viib korvpalli-maailma, kuidas NBA tiimi värvatakse ning milline võitlus ja närvipinge ning ennast salgamine see teekond on. Lisaks ka inimsuhteid ja endasse uskumine, aga ka enda eest seismine... eriti raha ees.)

3. Palindromists (dokfilm inimestest, kes osalevad maailmameistrivõistlustel alal, kus luuakse lauseid, mis oleksid lugedes eest või tagurpidi täpselt üks ja sama. Seal võistlustel antakse ka teemad või kitsendused, aga tegelikult igasuguseid staare ja heas mõttes hullukesi tegeleb sellise ajuderagistamisega. Mina sain sellest ka inspiratsiooni ning nüüd iga päev kui peab kusagil näiteks midagi ootama, siis "mängin" luues ise palindroome. Tihti tulevad need väga tobedad, aga seda naljakam endal on, aga mõnikord kui tabad märki, siis annab hämmastava rahulolu. Ja mis peamine - hobi, mis ei maksa mitte kui midagi. Täna näiteks tuli selline kiiksuga välja: "Su naise mini inimesi anus" :)

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater


Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud.

"“Hommikuvalgus” esietendus eile... ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu tagant reast kaks keskealist lahkusid kiirel sammul (tagasi 2.vaatusele nad ei tulnudki), aga pahaselt mees ütles naisele, et “kas nad seda enne ei vaata, mis lavale lasevad”. Mina nii kriitiline kahtlemata ei oleks ja 1.vaatuse lõpus tundsin hoopis, et kogu lugu on alles koorumas ning ei teagi ju veel, mis värk üldse nende lastega seal õieti on...

Nüüd tervikule tagasi mõeldes, polnudki see vast eelkõige narratiivikeskne, ehk nö.traditsioonilises mõttes "lool" põhinev lavastus. Pigem atmosfääri-, tunnete-, ambientteater. Ma arvan, et väga hea alge oli tegelikult ka loona olemas ja kui kõik need pusletükid, mida ükshaaval õhku visati, oleks lõpuks tervikpildi kokku andnud, siis oleks see võinud ka kogu teekonda igati õigustada. Teisalt ju ei tahagi seda, et kõik lõpuni ette ära nämmutataks... publiku seast, täpsemalt ühelt tuntud eesti lavastajalt, kostus vaheajal vägagi tabav positiivne kommentaar, et teatavas mõttes oli siin “julgust”. Julgust riskida, et publik läheb sellisele teekonnale kaasa, kuigi kõik on väga süngetes toonides, vilksamisi isegi ängistav - laste “mängud” vaheldumas “hirmude”ga. Ehk siis 5 noort inimest nagu elaks kusagil maa all? laevavrakis? igatahes mahajäetud kohas ja mere ääres (kajakate kisa) ning jääb natuke isegi mulje, et nagu apokalüptilises maailmas. 4 neist on kindlalt lapsed, aga 5nda kohta me ei tea. 2 on mängult õed, aga lihtsalt kokkuhoidmise pärast. Lisaks on keegi kuues- “poiss”, kes on kadunud, aga tema varusid avastavad ülejäänud pidevalt. Käiakse kusagil röövretkedel? hankimas süüa-juua-riideid? Ja nendel retkedel avastatakse, et tsivilisatsioon on tungimas neile üha ligemale... on see kõik hoopis midagi sümboolset- teed, bussipeatused, parklad, lennukid? Võib-olla! Sellisel juhul lihtsalt mina ei hammustanud seda siit läbi. Kuigi korraks mõtlesin, et kas võiks hoopis olla tegemist sündimata laste maaga, kes ootavad "uuesti" ellu saamist ning "päris elu" tuleb üha ligemale? Ent see siiski lõpuks jäi liiga kaugelt otsituks...kuigi-kuigi ka päris lõpus, kas siis püüti seda järgmist elluastujat, aga lapsed ei taha "sellisesse maailma" minna - parem siis juba mistahes kaitstud, ehkki räpane ja raske olevik "seal"? See seletaks ka juba lahkunud poisi ning kõik need kahtlased laste jutud?

Samas oli siin ka palju sellist, mis meeldis. Kogu see tugevalt jõuline ja laetud atmosfäär just sellises mängukohas - ideaalne sümbioos tekitatud, nagu koht oleks ise inspireerinud kogu loo lähtekoha. Ivar Piterskihh’i valguskujundus oli eriliselt mänguline, aga samas ka uinutas, ent juba pealkirjaga antakse teada, et valgus on siin kahtlemata keskne (muide kogu sisu oleks nagu hoopis just "sooja ja armsa" konnotatsiooniga "Hommikuvalguse" vastand... või on ikkagi see otsene viide hoopis lõpu valgusele, mil algab mõnele või neile kõigile "uus elu"? :)).

Teatavas mõttes vastandid võlusid siin veelgi. Näiteks Markus Robam'i muusika, mis oli elektrooniline, aga Steffi Pähn laulis regilaule, kokku kõlas see nagu helikujunduslik kunst! Nagu magus ja hapu, mis selle scifiliku sisulise poolega käsikäes tervikolustikku huvitavamakstegevalt kokku sulandas.

Vastandite võlumise teekonnal edasi - kogu trupist kohe eriti-eriti meeldis Maria Ehrenbergi päiksekiirelik, suurte, avali silmadega positiivsuse kehastus selles koledas-koledas kohas. Ta oli nii ehedalt lapselik, mis on ju rollina omamoodi päris hea tabamine ka algajale näitlejale. Oma uues koduteatris on ta selle esimese suure "proff-näitleja" rolliga igati “kodus”. See siin on ühtlasi korralik "visiitkaart" ka nendele, kes teatriklasside ja lavakoolide noorte lavastusi ei jälgi (sealsetest rollidest ju Marialgi nii mõndagi juba ette näidata). Nii hea meel, et saab teda nüüd tihedamalt mängimas näha! Getter Meresmaa alguses sõnatuna räägib hiljem vägagi kõnekalt (võibolla isegi kõige selgema ja kindlamate viidetega "aega enne siinset varjuelu" ja temagi puhul oli ka tunda just “last”, keda vaatad. Steffi tegelane, nagu juba mainitud, polnudki võibolla enam laps (kuigi ühtviisi mänguline- "aga keegi ei saa kindlalt väita, et ma noor ei ole", ent siiski tunduvalt teistest tõsisema suhtumisega), aga milline mõjuv ja tugev kohalolu tal laval on (nii siin kui tegelikult igas tema rollis) - imetlusväärne! Tema on seadnud ka lavastuse liikumise. Joosep Uus’i tegelane tõi meelde vana lapsepõlve multika, kus papagoi jutustas kus ta maailmas käinud on - "teie pole Uus-Andaluusias käinud?" - väikemeestele omase fantaasiaga tundus ta millegipärast isegi noorem kui Risto Vaidla tegelane, keda siin pesamunaks tekstis peeti, ent kellel vast kõige ilmsemad varateismelise jõu- ja võimumängud mängida. Risto suutis oma tüübiga tekitada väga tugevaid emotsioone, aga kuna need olid nii negatiivsed, siis ei oskagi päris lõpuni hinnata, kas tegemist oli geniaalse mänguga või lihtsalt oli seda poissi talumatu kannatada? Tihti üsna karjuva kõnega tekitati veel omakorda psühholoogilist ärevust õhustikku juurde, ent vaatajale ka just nimelt ebamugavust - kaval lüke lavastajal - pannes meidki vaatajatena tundma vast midagi sarnas, mida tema saatusekaaslased. 

“Lapsed üksi” (ilma vanemate reeglite, järelvalve ja kaitseta) on ju teema, mis on mitme nurga alt kirjanduses, teatri- ja filmikunstis ka varem lahatud. Meenub kohe palju auhindu võitnud Koreeda film Nobody knows, kus ema lapsed nii pikaks ajaks koju üksi jätab, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema, raha ja teineteisega hakkama saama. Ka praeguseks juba üle 10 aasta tagasi, ent siiani meeles VAT-is lavastatud “Kihvad” loos oli ema kodust lahkunud. Mõlemad on väga mõjuvad, sest on tugevas ja selges seoses realismiga, mida me kõik teame ning oskame vast pareminigi tunnetada, kui Hommikuvalguse-laste maailma. Ja eks neid ole veelgi (Kärbeste jumal jne). Indrek ja Eva Koff’i lugu on märksa segasem ja vähemate väljapaistvate kihtidega, kuigi ka siin antakse aimu, et nendel lastel pole olnud kerge ning seetõttu ollaksegi just praegu ja just siin, ühiste jõududega "varjul". Ent lõpuni ikkagi mina sealt seda põhjust välja ei lugenudki. Samuti jäi lahtiseks kogu lõpp - mis siis ikkagi toimus ja millega see siis lõppes? 

Ei, ei peagi ju lõpetama, aga ma arvan, et see lavalugu lihtsalt ei olnud minule, kuigi jäi tundmus, et järsku on see ikkagi hoopis "noortekas", mida tänapäeva keskealine lihtsalt polegi võimeline lõpuni lahti muukima? Ei tea...minge ise vaadake ja seletage minule ka - päris huvitav oleks teiste teooriaid ning fantaasialendu teada saada! Ja kas see on oluline näiteks kodutute laste teema esiletõstmise pärast? Laste omavahel hakkamasaamise näitlikustamise mõttes? Või isegi praeguse, väga valusa, laste enesetappude valguses? Või ikkagi tsivilisatsiooni tungimise pärast absoluutselt kõikjale? Mnjah, ei suutnud vedada neid paralleele seekord."

Olen sellele kõigele korduvalt teatrikülastuse ja tänase vahele jääva aja jooksul mõelnud. Kas siis tõesti vaid mina jäin vaid mõnegi vihje jagu lisa igatsema, et mingiski suunas kindlustunde oma tõlgitsustele kinnituseks saada? Võiks isegi öelda, et see on jäänud ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks painama. Ehk jäi ka selline rahutus hinge, mis ehk peakski jääma seda vaadates, sest me ju ei tea, kas need lapsed seal pääsevad või kas nad saavad hoopis (heade) täiskasvanute käest abi? Või jäävadki nad kusagile redutama? Kes neid üldse taga ajavad? Kas sellisest olukorrast on väljapääsu? 

Omakorda viib see mõtted sellele, mis on need tänapäeva tänavalaste tegelikud hingepiinad? Kodus nad ilmselgelt olla ei taha, paljudel võibolla polegi kodu või igatahes mitte armastavaid-hoolivaid vanemaid... Heaoluühiskonnas oma igapäevategemiste ning pisemate ja suuremate murede keskel sipeldes ei jõuagi oma mõtetega enam selleni, et kusagil on ju kogu aeg lapsi, kellel pole kodu (ise 18-aastaselt kodust lahkudes tean enda nahalt, et selles vanuses saab juba ilma igasuguse vanemate abita hakkama, kuigi muidugi lihtne pole see ka veel siis). Kas me saame midagi nende kodutute laste heaks teha? Kes saab? Kes peaks sellele iga päev mõtlema? Lastekaitse? Lihtne ongi ju mõelda, et ametivõimud peavad selle teemaga tegelema ja sellise olukorra ärahoidmise eest hoolt kandma... 

Samas viib see just praeguses ajas mõtted Ukrainasse ja seal oma vanemad kaotanud laste juurde. Kas selline "Hommikuvalgus" oleks ka meie laste tulevik, kui Putin siia oma sõja tooks? Nad oleksid kusagil varjul, kuniks hakatakse uuesti kõike taastama? Just see räpasus annaks natuke nagu sellest aimu, ehk põhjenduse miks nende näod nii kriimud on, nagu nad siin on... 

Tõlgendusi ilmselt vähemalt sama palju kui on vaatajaid ja see ongi tegelikult selle lavaloo tegelik väärtus - panna meid mõtlema. Lavastaja Mirko Rajas on andnud vägagi mõjuvad raamid, mis ei lase ka peale vaatamist lahti ning autorid Koff'id peitnud neid võtmeid ja konkse, mille näitlejad ka vaatajate pähe istutavad oma mängudega...

Sellegipoolest, ei meeldi minule see ka veel tänasel päeval, pärast kõiki neid mõttearendusi (neid on veelgi rohkem kui siin väljatoodud), sest kellele siis meeldib ebamugavustunne? See naha alla istutatud ärevus ja kohustus kuidagigi ühiskonnal aidata selliste olukordade ärahoidmisel.. või no vähemalt minimaliseerimiselgi. Alustades muidugi enda kodust. Hoiame oma lapsi. Kuulame nende muresid. Oleme nende jaoks olemas. See on vähim, mida üks lapsevanem saab teha. Anname neile turvatunde, isegi kui endal ongi raske, saab laste eest seda üsna osavalt varjata. Iga laps peab saama kodus olla. Samas meile - lapsevanematele on see privileeg, mitte kohustus... me saame kellegi eest hoolitseda... on ju nii paljusid, kes tahaks, aga ei saa.... Ja iga laps alati eelistab enda vanemaid, kui need vaid olemas oleksid.

Mõtteid, nagu varrukast. Ringiga ja väheke suurema süüvimise tagajärjel ning jõuab ikkagi selle lavaloo olulisus kohale, Kõigi elu ei ole lust ja lillepidu... vähemalt mitte kogu aeg. Ja mõnedel on kohe väga-väga keeruline.
Aga ei, see teatrielamus ei meeldinud minule. Minule ei meeldi, kui lastel on paha. Samas meeldis lavastuslik, kunstiline ja mänguline pool ja loomulikult mõistan, miks sellel teemal on vaja rääkida praegu ning tegelikult alati!

Hinnang: 3
Võib julgelt tõdeda, et Mirko Rajas kui teatri loominguline juht ja ühtlasi erakordselt tundliku silma, ajastunärvi ning koos oma väga hea lavastajate tiimiga on hoidmas Eesti Noorsooteatrit vägagi erksal sotsiaal-poliitilisel-kultuurilisel kursil ning seda kahtlemata tähelepanuväärselt kõrgete kunstiliste ambitsioonidega. Sisu sisuks, see alati kas meeldib ühele või teisele rohkem ja no mistahes loo või visuaali puhul harva ju kõigile, ent vaadates mitte isegi ainult seda viimast - juubelihooaega -  ent juba enne seda aasta-kaks, mil siinkirjutaja on peaaegu kõiki Noorsooteatri lavastusi näinud, endast läbi lasknud, mõtestanud ja kaasa elanud ning asetades need üldise Eesti teatrimaastiku konteksti, siis võiks nende kohta tervikuna öelda, et lausa maksimalismi saavutamise peale minnakse praktiliselt alati välja - on see siis väikelastele mõeldud Poiss ja liblik või noortele-täiskasvanutele suunatud Ninasarvik - lihvides just lavastuslikud detailidki teemantiteks. Nii on näitaks käesoleva teatriaasta kogu Eesti teatrimaastiku viiest parimast ja sõna otseses mõttes "vingeimast" lavastajatöödest pärit sellest teatrimajast - Rajase enda "Sihtisid pole sel sillal" ja Tõnissoni "Röövlitütar Ronja" ning ega see seekordne, teatrimajast väljaspool lavale jõudnud Hommikuvalgus oma vrakikonstruktsiooni ning karmi tegevustiku ja valguse- ning laste psühholoogiliste võimu- ja mõistumängudega just lavastajatööna kaugele maha jää. Kinnitab vaid veendumust, et mis iganes viimasel ajal Eesti Noorsooteatris lavale jõuab on kahtlemata uurimist-vaatamist-kogemist väärt ning vastuseks sellele vaheajalt minemakiirustajale - kindlasti käinud läbi väga tugeva kriitilise silma. Just sellist Eesti Noorsooteatrit me tahamegi!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laasi tehtud fotod):

Suvelavastus
HOMMIKUVALGUS

KOOLILAPSELE, NOORELE
Lavastus noortelt vanematele ja vanematelt lastele

Mis on kodu? Mis teeb lihtsalt kohast koduse paiga? Kust leida kodule koht, kui kodu loojaid – vanemaid – ei ole?

Lavastuse tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda?

Lavastaja Mirko Rajas: Koguperelavastus võib anda hääle noorele inimesele, kes ei oska kõiki oma mõtteid veel kuuldavaks teha, see võib anda hääle täiskasvanud teatrivaatajale, kes teinekord ei tea, kuidas end väljendada – see võib kokku tuua ja aidata üles leida või taasluua kadunud ühisosa. Kindlasti kõnetab see oma teemade ja mängulaadiga ka üle kümneaastast teismelist ja täiskasvanud vaatajat. Pärast lavastuse vaatamist tahad olla parem inimene. 

„Hommikuvalgus” on hoogne, puudutav ja fantaasiarikas koguperelavastus, mis kätkeb endas nii hingesügavusi kui ka mängulist huumorit. See on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Lavastuses on oluline koht heliloomingul ja videokunstil.

Hommik võib olla öö lõpp, aga ka päeva algus.

Mängivad
Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn, Maria Ehrenberg

Autorid Eva Koff ja Indrek Koff
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Illimar Vihmar
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik: Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Videokunstnik Elise Christin Jörberg
Liikumisjuht Steffi Pähn

Esietendub 19. juunil 2022 Telliskivi kvartali M-hoones
Kõigile alates 10. eluaastast
Kestus koos vaheajaga 2h 35 min
Soovitame soojemalt riidesse panna, saalis on jahe.