teisipäev, 21. märts 2023

Preili Julie - Karlova Teater


August Strindberg - Põhjamaade vast kuulsamaid "naistevihkajaid" on öelnud, et “iga tervemōistuslik mees vihkab naisi” ning “olen vaid teoreetiliselt naistevihkaja", aga samas ka “mees ei jää ellu ilma naiseta”, mille selgitava alltekstina kõlas juurde, et mees peab tegema koostööd oma “vaenlasega”, et ellu jääda. New York Times on kutsunud teda "Rootsi vastikuks, seksistlikuks, rassistlikuks geeniuseks". Ja me ju teame, et Strindberg vihkas (isegi on öeldud, et jälestas) Ibsenit, sest too oli oma meestegelaste vastu tema arvates ülekohtune ning Augusti näidendid olidki nagu vastureaktsioon naturalismi isale (stiil, mida tegelikult ju ka Strindberg ise mh. Preili Julie’ga viljeles). Ibsen omakorda ostis Strindbergi maali, pani selle oma kirjutustuppa ning ütles naljatades, et ta ei saa kirjutada nüüdsest enam sõnagi, ilma, et see hull tema peale alla ei jõllitaks. 

See “Preili Julie” on 1 materjal, mida nii maailma kui ka eesti lavastajad üha uuesti ja uuesti ja uuesti lavastada soovivad. Pole ju kaua aega tagasi, kui Laura Jaanhold Linnateatris selle külalisena (minu hinnangul siiski mitte eriti õnnestunult) lavale tõi. Ja seda enne (ka käesoleval sajandil) suisa 2 korda Vene Teatris on lavale toodud ning Kõue mõisa taga õues lavastas (tookord meeldejäävalt leegitsevate juustega sähvakat) preilit Kersti Heinloo kehastuses ka Roman Baskin oma projektiteatriga Kell10. Sellepärast mõtlesin esiti ise ka loobuda selle Maarjamaa uusima, ehk Karlova Teatri ja Kaili Viidase versiooni vaatamisest. Lugu ju teada, sest see on loetud ja lisaks nähtud rohkem kui kolmes lavastusversioonis ning isegi balleti ja filmina... Kuid seekordse lavastajaga teleintervjuul tema kavalad silmad, rõhutades, et milline dünaamika sigineb loo kihtideks juurde siis, kui Julie ei olegi enam plikaohtu veiderdav noor naine, vaid hoopis keskealine, elukogemustega manipulaator? See ei andnud rahu, kuniks oma eelarvamuste kiuste ikkagi seekordsesse, väga erilisse lavaruumi ise kohale läksin oma enda silmaga tunnistama, et mis värk siis ikkagi on?!

Ja nüüd võin õndsalt õhata: "Õnneks!" 

Sest esiteks on see senise teatriaasta 1 kolmest (tegelikult vist isegi kahest!) suurimast teatrielamusest ja teiseks, see kui Julie ei ole enam noor, see tõesti tekitaski HOOPIS teistsuguse vaatenurga kogu muidu tuttavatele preili mängudele. Lisaks ma arvan, et sellist materjali peakski lavastama just nimelt naislavastajad, kuna just siis tulevad mingid asjad sellest Strindbergi misogüüniast välja peenemalt, mida meeste nägemuses ei pruugi või ongi plärtsti - otse ja jämedamalt, ehk jääb ära see vaataja enda arusaamismängude magus kõrvalefekt ning just nende naistundekihtide tajumine, mida just eriti mehena on üldse harv juhus välja lugeda. Ning seda just niimoodi õhkõrnalt, romantiliselt, kui sellist sõna antud kontekstis üldsegi kasutada sobibki. Näiteks - ma vist tõesti esimest korda tundsin ära selle, et siin omamoodi Stringbergi kättemaksuna (seisusega) naistele oli ka teenijanna PEAJAGU üleolek igas mõttes Juliest. Olgugi, et preili krahvitütar on ju rikkur ja kindlasti haritum, võimukam ja sedasi oleks pidanud olema ka enesekindlam kui tema "köögi-Kata"…

Kogu intensiivne ning kirglik tegevustik leiab ju aset praktiliselt ühe (saatusliku) jaanilaupäeva õhtu, (kirgliku) öö ja (kainestava) jaanipäeva hommikupooliku jooksul. Jumal tänatud, et lavastaja, kunstnik ning kogu trupp on jätnud loo õigesse ajastusse!!! Tegelasi on vaid 3, kuigi 4nda, ehk Julie isa- krahvi olemasolu on ka pidevalt “õhus” ning tema saapadki on laval mängus. Ja kusagilt taamalt kostab jaanipeo möllu…

Kailil on siin Jean jäetud siiski vast nö.õigeealiseks…lihtsalt see vahekord on teine, ehk Julie on Jean’ist vanem ning Kristine, teenija, on omakorda Jeanistki tunduvalt noorem. Marika Barabanštšikova loob oma rolli kasvava suunaga. Esialgu kuidagi tagasihoidlikum, aga eks Julie teab ju ka, et ta vallutab siin köögis teise naise valduseid. Kui too magama jääb ning mees on naistest vaid ainuüksi tema mõjusfääris, on ka naine hoopis teine - jõulisem. Meelitades oma jõupositsioonilt välja ka vaese mehe kunagise (ja seeläbi ju ka praeguse?) armunudoleku saladuse. Ainult, et sellele armuvalule rohtu pakkudes, annab ta ka võimu üle mehele. Nõnda tema käsualusest, saab ümberpöördult hoopis "valitseja"…vähemalt naise üle (kas ka laiemalt eluline allegooria - seda saab juba vastavalt oma sugupoolest ja kogemustest johtuvalt iga vaataja ise otsustada). 

Kuigi sai seda lavalugu vaatama asuda eeldades, et see saabki olema puhas Marika/Julie-show…Ssssaraks, millise Jean’i loob Agur Seim!!! Ta oleks viimasel ajal nagu uus (taas) avastus Eesti teatris, kuna rolle on siiani jagunud peamiselt väiksemates ning Lõuna-Eesti teatriprojektides (sh. täiesti vapustav roll "Petserimaa igatsus"es, kelmikas etnoteatris "Vanahunt", hull leiutaja "Läbi linna: Supilinn" ProTheMus'i rännaklavastuses, hetkel on võimalik näha teda veel ka Musta Kasti mängukavas võrratu, kogu perele sobiva seikluse pea- ja nimiosas "Ernesto küülikud" ning verivärskes, aga siinsest Jean'ist ja ka lavastuse mõttes hoopis isesuguses "Lilli"s). Ent kui paar päeva varem vaadatud “Lilli” kõrvaltegelaste palett nii süvitsi ühe karakteri sisse pugemist tal ei võimaldanudki, ehk seal oli rohkem vaja teha kiireid ümberkehastusi ning sõna otseses mõttes hullata karikatuuridega, siis siin on tal üll kandev, psühholoogiliselt sügavalt välja kaevatud ja lavale pandud, oma agendaga, ent naiste poolt nii ja naa lükata-tõugata katsumustes oma heaolu ning tegelikke tundeid toita püüdev mees, kelle suhtes saab täiesti aru, miks ta nendel naistel seal hambus on (ja miks kumbki naine tegelikult temast nii huvitatud on, ega/aga ka päriselt loobuda ei taha). Ainult, et kellel kelle üle lõppude lõpuks ikkagi võimu on, see selgub juba etendust vaadates… Aga üks emotsioonide "ameerika mäed" tehakse läbi küll! 

Vaheajal kuulsin ühe hämmingus mehe küsimust oma kaasale, et mis selle lavastuse saba ja sarved ikkagi on… Tõesti, kui ei ole materjaliga tuttav, siis pelgalt 1.vaatuse põhjal võib selline küsimus natuke õhku jääda küll. Tema pakkus, et kas ikkagi see seisuste vahekord? Jah, seda ka, aga tegelikult on seal ikka nii mitmeid kihte ju veel, ent nendest vast paremini saabki aru tervikut teades. Näiteks minu arvates peamiseks ikkagi see "armastuse nimel tegutsemine". Ja kellel kui tugev armastus ikkagi on ning kuidas kellegi teise-kolmanda kohalolu võib ikkagi lõpuks lõvist lambukese teha ning unistused unistusteks jättagi. Ja seda veel eriti siis, kui ikkagi tunded pole piisavalt tugevad või ka suhe piisavalt tugeval aluspinnal. 1 tegu võib ka teinekord olla nii tugeva efektiga, et see raputab armu-uimast üles (enda elust meenub näiteks nooruspõlves armumine, aga kui siis lõpuks see tüdruk nõustus minuga välja minema ning peo lõppedes oli ta nii purjus, et oksendas sedasi, et mina tema juukseid pidin 'eest ära' hoidma - oligi SUUR tunne justkui peoga pühitud...polnud ju veel "pinnast", mis sellist oleks kandnud...ja kuigi me kindlalt ei tea, siis arvatavasti ikkagi Julie alles esimest korda "laskus" Jeani tasemele sellel nõiduslikul jaaniööl). Aga väga selgelt joonistub välja ka oluline eluline küsimus, et kas kellelgi ikkagi on õigust teise inimese asjade üle otsustada? See võib olla kiirtee lahkuminekule... Nii palju huvitavaid elulisi küsimusi teatraalset allajoonitult ning nii mõneski kohas on tegelikult ilmselgelt nimme Kaili liikunudki naturalistlikkusest hoopis eemale, nö. romantilisema poolele üle ning minu arvates igati õigustatult, eriti kuna seda kirglikum kõik laval on ning ühtlasi emotsioonetekitavam ka vaatajatele. Vaatajatele, kes istuvad kui kärbsed selle köögi seintel, kaasa elades ühe võimatu suhte mõlemapoolsetele korda-mööda-rünnakutele. Kusjuures Maarja Johanna Mägi `Kristine´ on küll peamiselt vaid natuke alguses ning natuke lõpus mängus kaasas, aga OI kuidas ta paneb oma tegelase ning ühtlasi just selliselt loodud sirgeselgse, ajastuliku ning uskliku, aga ka selgelt Jean’ist sissevõetud naise tollel 1880ndate Rootsi krahvilossi “köögilaval” end kehtestama! Braavo!!!


Lausa külmavärinaidtekitavalt head kõik need 3 rolli! Mis toob ringiga tagasi veelkord Marika juurde…kes sai preili Julie’t mängida ka nö.tavapärasemas selle tegelase vanuses, ehk omaaegses lavaka-diplomilavastuses. Aga siin, alguses kogenud, rikka ja võimuka naise võrgutamisveenvusega, siis peale vallutust allaheitliku, hirmunudki, ent samas ohjade kaotamisest teadliku vastuvõitlejana, kes on valmis paljuks…aga kas ka kõigeks? Ja mis teda sellest armuuimast äratab...või kas äratabki? Näitlejanna juubeliroll on tõesti selle vääriline, ehk saab kahtlemata ja auga olema märgilise tähendusega (ma peaks mainima, et just viimastel aastatel järjest suurepäraseid rolle loovalt näitlejannalt)!

Iir Hermeliin on loonud 1800ndate lõpu krahvilossi köögi, kus rõhuaktsente omavad suur ja pikk laud (mis etenduse käigus saab veelgi tähendusi juurde) ning korstnaga bursilka, mis muudkui aga küdes kogu etenduse oma elava tulega…ja koos päris küünaldega laual olid hämmastavalt tugevad atmosfääriloojad! Puudu ei ole ka meiupuu-pärg, mis omakorda just rootsi-tunnetust (vähemalt minusugusel oma elust 10 aastat Rootsis elanud) tekitas. Samas ka mitmeid teisi ajastulikke detaile, mis ei koorma (kammerlikku) lava, aga annavad palju juurde (habemenuga, riietevahetussirm, rootslaslik köögikapp, lossile sobivate kardinate, nõude või ka riietustega- Kristine teenijatüdruku omad, aga ka laiemas mõttes näiteks Julie jalas ratsapükstega jpm pisidetailidega). Ivar Piterskihh’i akendest sissepaistvas valguses oli küll omamoodi just Preili Julie puhul kasutatava kirjeldusega kooskõlast “jaaniõhtu maagiat”, ent oma kohatiste eredamaks muutuvate valgustega kaotas ka sidusust naturalismiga, ehk tervikuna siiski mitte päriselt reaalsusega käsikäes. Kuigi köögis sees ja hämaramates hetkedes mängisid just tema saali valitud vormid ja valguskaart tundeliselt kaasa.

Vootele Ruusmaa muusikat on kohati vaid vaevu kuulda (kohati ikka rohkem ka), aga see on lavastuslik otsus ning just nii väga stiilne. Lavastuslikult on siin isegi kandvaid või pigem naturalistlikkust rõhutavaid vaikusehetki. Mõnuga ärakasutatavat vaatajate lähedust režiis endas arvestav - see ongi ju igas mõttes "intiimne lugu" ning lavastusjoonis ning mänguvorm peegeldab seda ka endas! Kokku on saanud nii lavastajateater, loojutustamisteater, näitlejateater, aga ka kunstniketeater. Kusjuures puudu pole ka eluline huumor, mis just vahetult enne 2.vaatuse lõpumeetrite karmimaks kiskumist, andis võimaluse ka natuke (tegelikult päris korralikult) muheleda, muidu ju vägagi tõsises "sugupooltesõjas". 

Väike Karlova Teatri saal oli tunnetest paks... vaatet nii tahke, et seda oleks võinud lõigata noaga. Istusin ise ometi õiges kohas juhtumisi, sest mul on tunne, et küljelt sai praktiliselt kogu aeg tegelaste nägusid näha, samas kui otstest vast jällegi pääseb paremini tervikpilt mõjule(?), ent paratamatult on siis 1 tegelastest nendes duellilõikudes ka ajuti seljaga. Kuigi niimoodi ninapidi teatrilavastuses “sees olles” sellel eriti palju vahet vast polegi. Ehkki nüüd tuli küll mõneks ajaks selline tunne, et ainult nõnda olekski suisa ainuõige sellise sügavusega psühholoogilist teatrit teha ja kogeda. Lihtsalt nii mõjuvalt sisseimav on sellises lavastusvormis teatri vaatamine (meenub näiteks Kiselovi Linnateatris kunagi lavastatud "Kes kardab Virginia Woolfi?" sarnase intiimsusega mänguruum). 

Hinnang: 4+
See lavastus on tavalisest erilisem - kirglikkusest sõjakas lavaloos on peenetundelisus peidus armastuses, aga ka jõhkruses, manipulatsioonides ning isegi võimumängus!
Üks neist teatriaasta lavastustest, mis jäävad kauemaks meelde. Selle mõjuvuse tõenduseks siinkirjutajale vast näitab ka siinse teksti tavalisest ohtram küsi- ja hüüumärkide arv. Ühest küljest võiks öelda, et just nendele ideaalne elamus, kes tahavad teatrikülastustega vaid pärle koguda. Teisalt siiski siit saadav kunstilise naudingu suurus võib just oleneda ka sellest, kui tuttav üldse on Strindberg (sellepärast ka mu sissejuhatav algusteksti väike suunaviit) või ka üldisemas plaanis kogetud teatrispektri laius, sest just siis mõistab eriti hästi, millise šedöövri Kaili oma trupiga on "Preili Julie" näol Karlova Teatris lavale toonud. Soovitan!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt ning need on pildistanud Heikki Leis):

PREILI JULIE
Strindbergi naturalistlik kurbmäng
Viidase seksistlik eelmäng

LAVASTUSEST

AUTOR AUGUST STRINDBERG
TÕLKIJA ÜLEV AALOE
LAVASTAJA KAILI VIIDAS (ENDLA)
KUNSTNIK IIR HERMELIIN
HELILOOJA VOOTELE RUUSMAA
VALGUSKUNSTNIK IVAR PITERSKIHH (ENDLA)
MÄNGIVAD MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), MAARJA JOHANNA MÄGI (VANEMUINE), AGUR SEIM
 

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI JA 45 MINUTIT. 
(Minu lisand: kuigi selle tegeliku kestvuse teeb teatavaks hoopis lavastaja iga etenduse alguses!)

ESIETENDUS 28. VEEBRUARIL 2023

Naise ja mehe kirg põimub mänguliseks manipulatsiooniks – kumb on ikkagi rohkem räpane, kumb on rohkem pühak. Mees on mees. Ja naine on naine. Ja mõlemal on tagataskus seksistlikult naturalistlikud trumbid. Kuidas saada vabaks soolistest ja iseenda eelarvamustest? Ainult läbi „tõe“!

19. sajandi jaaniöö nõiduslik lugu, mis on erutav ka täna. Strindbergi 20-aastane preili Julie on küpsenud 50-aastaseks mänguriks – endiselt süütu, rikas, sinivereline ja neetult naiselik. 

reede, 17. märts 2023

Eesti Teatriliidu teatri auhindade nominendid 2023 - KES on puudu? KES on üle? - ehk minu arvamused ja kommentaarid


Kandidaadid aastaauhindadele tehti teatavaks juba 1.märtsil, ehk TEATRIKUU avapauguna. Kuna ma eelmisel aastal tegin veel korralikumalt kogu teatriaasta-ralli kaasa ja sellel aastal enam mitte, siis võtan ka (vähemalt mõneks ajaks) viimast korda sõna kõrvutades enda möödunud aasta jooksul nähtud 136-st lavastustest esile tõusnud koorekihti ja Teatriliidu žüriide valitud tippe.

Kui nüüd päris-päris üldise pilguga vaadata, siis suuremas osas võib vast isegi rahule jääda. Kahtlemata enamus väljavalitutest vääribki aupaistet. Mõne puhul siiski paneb ka natuke õlgu kehitama ja mõne puhul jällegi imestama, et mainitakse tööd ühes või teises lavastuses, aga minu arvates peaks hoopis mõne teisega saama rohkemgi pai. Kõige-kõige "kriminaalsemad" möödapanekud või siis žürii mingite isiklike vastuolude tõttu või-ma-ei-tea-mis-põhjusel "üle ja ümber vaadatud", olid minu jaoks (ja ma lähen šoki suuruse järjekorras):

*** Malle Maltise helilooming lavastusele "Rosmersholm" - see lihtsalt oli VA-PUS-TAV, integreerides norralikkust, aga ka puhta, kauni heliloominguna - miks küll see ei saanud normineeritud?? Soov ainult meesheliloojaid esile tõsta? Kas Malle ei kuulu kusagile liitu või kogukonda, mis on nomineerimise eelnõudeks? Mitte ühegi puuduva nime puhul tänavu ei ole ma NII hämmingus!

*** Triinu Meriste ja Peeter Tammearu rollid TEMUFI "Einstein ja Margarita"-s - kas ei soovita esile tõsta näitlejat, kes on iseenda lavastaja? Aga sellisel juhul ju Triinu Meriste? Sellepärast, et on lavastaja abikaasa ning neil on seeläbi koostöös mingi eelis nõudmiste või teineteises suurepärasuse väljakutsumise suhtes? (tavaliselt ju just sellises olukorras on tulemus vastupidine!) Kõik põhjendused näivad siin libapõhjused ja 2 suurepärast rolli on arusaamatutel põhjustel jäetud kõrvale.
*** "Tõrksa taltsutus"e parima lavastuse nominatsioonist ilmajätmine (kui aasta suurima teatrielamuse pakkunud lavastus oma 3 vaatuse, muusika ja noorte integreerimisega, ent ometi saavutatud puhas, ilus, võimas lavastajatöö, mis kõigele lisaks laseb Shakespeare'l kõlada nii, nagu ta selle kirjutas!), samas kui valitute seas on selgelt pooltooreid, eksperimentaalseid, katsetuslikkegi, ehk kui mõtleme otseselt statuudile, milleks on "aasta lavastajatöö" võtab ikka küsima küll, kas see ongi see "tipptase" või "etalon" tänasel Eesti teatriskeenel, mille poole peaks püüdlema ka teised lavastajad? Ausalt - häh???
*** Peeter Rästas on nomineeritud 2 keskpärase rolliga versus täiesti suurepärane roll "Rosmersholm"is - žürii nagu annaks märku, et kui lavastuses on mingid vajakajäämised, siis selle komponentidel pole ka asja aupaistesse. Peetri Rosmersholmi-roll on siiski šedööver võrreldes nende teise kahega, aga no vähemalt sellest hoolimata on ikkagi nomineeritud...võibolla kogemata jäi 1 pealkiri välja?
*** Laura Peterson "Iraani konverents"is... ja üldse kogu selle lavastuse täiesti nominatsioonideta jätmine??? Võibolla on aeg lisada parima trupi või ansambli kategooria? Jääks ka mõni teine anomaalia ära.
*** Et Tanel Jonas on nomineeritud parima lavastajana "Kõik ägedad asjad" lavastusega, kuigi seal oli kontseptsioon näitekirjanikult juba ette antud, samas kui tema "Kolm musketäri" oli lavastajatöö mõttes puhas lavastajalooming ja just sealsete valikute tulemusena SUUREPÄRANE ning nominatsiooni väärt! Arusaamatu...vast oli siis vähemalt aus hääletus žüriiliikmete vahel ning mitte kellegi jõuline oma agenda ajamine (nagu paraku tihti on läbi imbunud ja seda väga mitmetelt žüriiliikmetelt varasemate aastate pikku!). Aga no kuna tulemus ju tervikuna ning Eesti publikuga on nõnda hästi toimima ja tööle saadud "ägedates asjades", siis võibolla hinnatakse seda siis rohkem kui otseselt just puhast "lavastajatööd"? 

Millega ikkagi seletada poolfabrikaati ning vast pigem "otsingulist" versus tegelikult suurepärast "lavastajatööd" kui mõelda "Divide et impera" peale. Olgu siinkohal öeldud, et minu jaoks oli see küll just eksperimentaalse tööna väga huvitav... ja nägin kõige viimast etendust, ehk selleks ajaks oleKS pidanud see "õnnestunud" lavastajatöö seal juba eriti silma torkama, aga minu nähtud-kogetud etendus oli kohmakas. Mõtlen, et kui selline oleks nomineeritud Tony'le või Olivieri'le, oleks see žürii laiali löödud ning pandud mingi tõsiseltvõetavam asemele uusi nominente otsustama. 

Melanhooliat pole näinud, sest see etenduskord, mil mul pilet sellele oli, jäeti näitleja haigestumise tõttu ära - PÕNNAMA LÕID! :) (<- see põnnamalöömine on nali, kui keegi midagi muud mõtles). 72 päeva oli ju eriline, aga AASTA PARIM LAVASTAJATÖÖ??? Päriselt?! Mida siis ikkagi lavastajatöö all mõeldakse? See vajaks žüriilt lahtiseletust. Ainus, kelle lavastajatöö eest saadud nominatsioonist ma päriselt ka aru saan, on Taago Tubin. Tuues (suurel laval!) kokku massiivsuse ja kammerlikkuse, aktsendid, kontseptsiooni, kujundid ja muidugi üldse teemad, mis omavahel kihistuvad veel omakorda ning jätab ka vaatajale arusaamiseks mõistatusi - jah, see on ainus lavastajaauhinna nominatsioon, mis peabki siin esil olema (variant on muidugi ka Ulfsaki oma, aga nagu öeldud, Melanhooliat ma pole näinud).

Kunstnikuauhinnale nomineeritute seast on mul nägemata Pire Sova ja Edith Karlsoni tööd... seega tegelikult ei saa selle kategooria kohta eriti palju sõna võtta. Kui, siis hämmastab mind, et on eelistatud Ene-Liis Semper Selveri riiuleid ja riidekuhilaid (isegi kui see on kontseptsiooni osa ning olulisele tähelepanu pööramine), aga nominatsioonist on ilma jäetud Rosita Raud "Sinel"??? ning Rosital ju veel "Augustikuu" ka, aga ka Kairi Mändla "Siili poomine", kus lisaks tõesti huvitavatele leidudele on ka ruumiga mängitud nii põnevalt, rääkimata tervikkontseptsioonist??? Kristjan Suits'u puhul oleks võinud ka teisi töid esile tuua, aga ju tahetakse auhinda anda kellelegi teisele ja siis ei saaks, kui Kristjani mitu tööd kaaluksid ju vaid ka mõttena kellegi teise ühe töö üle (olgu lisatud, et ma olengi selle poolt, et alati oleks vaid 1 töö per nominatsioon...kui on 2, siis peaks olema 2 nominatsiooni eri tööde eest samale inimesele...nagu näiteks Oscaritelgi on juhtunud). Amadeusi ahhetamistele lavaruumi kohta tavapublikult enne ja peale enda nähtud etendust, sain ka mina olla tunnistajaks (a la "kunagi pole Draamateatri lava SELLISENA näinud"!) Arthur Arula detailirohke korteri tubade ja veel pöördlavaga oli kahtlemata midagi erakordset. Aga kuna tervelt 2 viiest nägemata, siis ei saa oma paikapaneva arvamusega kahjuks siin hiilata. Minu jaoks aasta kunstnikutöö tegi Kristjan Suits oma mastaapse (aga ka ilmselt väga töömahuka ja kuluka, milleni väiketeatrite eelarved ei saagi ulatuda) "Kalaranna 28"ga.

Edasi liigun statuutide kaupa:


SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD
Žürii: Kadi Herkül (esimees), Luule Epner, Kristiina Garancis, Margus Kasterpalu, Karmo Mende, Laine Mägi ja Pille-Riin Purje.

MEESPEAOSATÄITJA AUHIND
***Ago Anderson – Ratas lavastuses „Linda Vista“ (Endla Teater).
***Tõnu Oja – Halvard Solness lavastuses „Meister Solness“ (Eesti Draamateater).
***Leonid Ševtsov – Vassili Kuzovkin lavastuses „Armuleivasööja“ (Vene Teater).
***Hendrik Toompere – Ray lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).
***Ivo Uukkivi – Lennart Meri lavastuses „Lennart. Pöördtooliaastad“ (Delfi Meedia).

Kommentaar: Hämmastav! 4 viiest on minuga täpselt samad aasta 5st parimast!!! VAU! Väga rahul! Ja oleks 100% rahul, kui Tõnu Oja asemel oleks siin Peeter Tammearu. See ei pruugi ju üldse olla põhjus, aga no ikkagi - Laine Mägi on siin žüriiliige ja Tõnuga samas lavastuses tema partner... Ma südamest loodan, et ta tagandas selle otsuse tegemisel end aruteludest ning nõnda oli ikkagi Peetri kõrvalejätmine Tõnu asemel ausmeeste-mäng. Ja eks tegelikult Tõnu roll oli ka kahtlemata üle keskpärase - minu arvates aasta 13ndaks parim.
Ma ikka väga kartsin, et jäetakse Leonid nominatsioonita. Ei teadnud ju, kas nad jõudsid teda üldse vaatama... Kuna mul on need kõik nähtud, siis võin ka väikse edetabeli ära tuua... ja nüüd veel eraldi lausa vägagi läbimõeldult ning just neid rolle kõrvutades... Siis minu arvates alates parimast/vingemast rolliloometööst ning mängust alatest:

1. Hendrik Toompere - Musträstas
2. Ivo Uukkivi - Lennart
3. Leonid Ševtsov - Armuleivasööja
4. Ago Anderson - Linda Vista
5. Tõnu Oja - Meister Solness


NAISPEAOSATÄITJA AUHIND
***Ester Kuntu – Una lavastuses „Musträstas“ (Oliivipuu ja Teater Nuutrum).
***Anne Reemann – Ada Lundver lavastuses „Ada. Rääkimata lugu“ (Thors Films).
***Elina Reinold – Maria lavastuses „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ (R.A.A.A.M.).
***Garmen Tabor – professor Ruth Wolff lavastuses „Arst“ (Ugala Teater).
***Katariina Tamm – Tiina lavastuses „Melanhoolia“ ja Tiina lavastuses „Libahunt“ (mõlemad Von Krahli Teater ja Ekspeditsioon).

Mul on Katariina Melanhoolia-roll nägemata... Libahundiga ainult ta vast nominatsioonil ei peakski olema. Libahundis tegi kõige vingema rolli hoopis Jörgen Liik. Mul on hea meel, et Anne Reemann on nomineeritud just ADAst (Polkovniku lesk oli Anne kohta oodatum, ehk kujutasin ette ka nägemata just sedasi toda leske tema kehastuses), kuigi ma ise hindasin mahuliselt seda Anne Ada-rolli pigem kõrvalosaks... aga eks see ju ikkagi nimitegelane ja no piiripealne juhtum, aga tõesti ka peaosalisena läbivalt sees... Elina rolli suhtes ma olen ilmselt pisut pimestatud, sest see lugu sisulises mõttes ei läinud minule korda, ja seda isegi sellest hoolimata, et lavastusliku kontseptsioonina oli ju küll eriline. Ehkki tõesti, Elina teatav ajastulik ning olukorra läbitunnetatud rolli-kehastus oli vägagi tasemel.  
Ent minu jaoks on siin tõeliselt nominatsiooni väärt rolle ning minu arvates ka päriselt aasta 5 parima naispeaosa hulgas 2 - Ester Kuntu ja Garmen Tabor. Oleksin väga tahtnud siin nimistus näha Viire Valdma huvitavalt näitleja enda rollidega võrreldes isemoodi lahendatud "Kiri kodukandist" lavastuses kuidagi eriliselt tabatud "kohalikku sõbrannat, kes on ühtlasi kusagilt maalt". Samuti juba mainitud Triinu Meriste sai kohe eriti kõvasti ja alusetult žüriilt külma õlga näha. Ja minu isikliku 5nda nominatsioonikoha pärast oli suur dilemma Laura Niilsi "Kolm õde" ja Kersti Kreismanni "Regina Madre" lvahel. Kuid hei - Garmen Tabor kaljukindla sirge seljaga peaarst (ning me ei tea, kas ka lesbina... sest seal ju naised mängisid ka mehi ja tema elukaaslane Charlie võib olla nii mehe kui naise nimi), mis oli üldse möödunud teatriaasta sugupoolest või rolli suurusest hoolimata AASTA PARIM NÄITLEJATÖÖ... Sellepärast, kui õiglus on ilmas, siis sedapuhku tuleb (minu suurel lemmikul) Esteril jääda ootama järgmist korda... Aga meil kõigil on meeles, mis juhtus eelmise aasta konkurentsitult "mistahes kategooria" parima näitlejatöö, ehk Juhan Ulfsaki Mefisto-rolliga, onju?!


MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Hannes Kaljujärv – Gremio lavastuses „Tõrksa taltsutus“ (Teater Vanemuine).
***Sander Roosimägi – Heldur ja Oliver lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ (Vaba Lava) ning osatäitmine lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“ (Ekspeditsioon ja Von Krahli Teater).
***Peeter Rästas – Will Punakuub lavastuses „Robin Hood“ ja Aleks lavastuses „Ajurünnak“ (mõlemad Rakvere Teater).
***Janek Vadi – kardinal Richelieu lavastuses „Kolm musketäri“ (Ugala Teater).
***Tarvo Vridolin – Jermolai Lopahhin lavastuses „Kirsiaed“ (Ugala Teater).

Kõik on nähtud, aga vot meeskõrvalosadega (ka eelmine aasta), minu ja žüriide arvamused lähevad millegipärast alati kõige rohkem lahku. Ainus nominentidest minu aasta 10 lemmiku seas, ent siiski allpool viit parimat on Hannes Kaljujärve roll Tõrksa taltsutuses... Hämmastav üldse, et see lavastus siiski nõnda vähe tähelepanu žüriidelt sai?!
Olen tituleerinud eelmise aasta üldse üle ootuste tugevaks MEESKÕRVALOSADE-AASTAKS. Kui mina oleksin saanud otsustada, oleksid nominendid Gert Raudsep "Tund enne päikesetõusu", Tõnis Niinemets "Amadeus", Indrek Sammul "451 Fahrenheiti" (tema osas olin eriti veendunud, et ka žürii ei jäta seda rolli nominatsioonita, sest Indrek on selles fenomenaalne ning muidu ikka ka teatraalide lemmiklaps), Markus Habakukk "Lea" ja aasta kõige vingem meeskõrvalosatäitja on küll nomineeritud, aga ta peaks ja mitte ainult olema nomineeritud, vaid ka võitma rolliga "Rosmersholm"ist! Sander Roosimägi on žüriil jäänud silma noorematest ja tundub nagu, et kui vaja see demograafiline linnuke kirja saada, siis on ju kerge kohe tema nimi letti visata. No mis nii erilist ta just oma "näitlemisega" seal jõgede voolamise tükis tegi? Jah, pille küll mängis vingelt! Kui, siis Mari ning Marika vast ka näitlesid miskit... jah, Pähklikoore -vanamees jäi minu radarile ka, aga kamoon "aasta parim"??? Janek Vadi on hea (loe: kuratlik) Richelieu ning tema on lisaks Hannesele minu arvates vähemalt parimate kaardil siiski olemas, aga olin vist esietenduse pinnalt pimestatud hoopis Ken Rüütli Rochfort'i karmist ja vaiksest mõrvasaadikust, et Vadi (ka väga hea) kurjam kuidagi jäi minu jaoks (alusetultki?) natuke kõrvale (vaid) sellepärast. Tarvo Vridolin oli südantlõhestav vastuarmastuseta mehena "Kuhu sa jäid?" lavastuses ning kui, siis oleksin eeldanud, et see roll saab tähelepanu. Aga Teatriliit jättis ta siis ilma, kui ta tegi üldse aasta parima meeskõrvalosa "Triller"is ning tegelikult ju iga aasta viimasel ajal on ta midagi väga head lavale toonud, et selle väsinud ja üldsegi mitte usutava Lopahhini eest nominatsiooni saamine mind niiväga ei morjendagi. Mind isiklikult see roll ärritas nii, et olen pigem katsunud seda unustada ja pühkida oma peast plekina väga hea näitleja rollideprismast... ses mõttes kummaline ja ilmselgelt maitse asi.
Sestap minu soovi-top seekordseks võitjaks:
1. Peeter Rästas (aga Rosmersholmi jõuga!)
2. Hannes Kaljujärv
3. Janek Vadi (olen kuulnud mõnedelt Viljandi teatrikooli noortelt, kuidas nad just Janeku suhtes ülespoole vaatavad ning on temalt abi ja olulist suunda saanud... mõtlesin, et võibolla seegi väärib siin täiesti kõrvalisena äramärkimist).


NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND
***Natalja Dõmtšenko – Barbara Weston-Fordham lavastuses „August: Osage’i maakond“ (Vene Teater).
***Jaune Kimmel – nõid Mathilda lavastuses „Robin Hood“ (Rakvere Teater).
***Ragne Pekarev – Agrado lavastuses „Kõik minu emast“ (Teater Vanemuine).
***Terje Pennie – Charlie lavastuses „Arst“ (Ugala Teater).
***Karin Tammaru – Ellika lavastuses „Valgusingel“ ja Kaleria lavastuses „Suvitajad“ (mõlemad Endla Teater).

Kõik on nähtud ning kuigi minu teatriaasta number 1, ehk Laura Peterson on puudu, siis on siin 2. ja 3. ehk Jaune Kimmel ja Ragne Pekarev. Huhh... nii hea meel, et žürii hindas Jaune loodud nõida ning see kohalolu, mille ta oma rolliloomega kehtestas!!! See oli aasta vingeim "kohalolu" üldse mistahes-kelletahes rollidele mõeldes. Keegi žüriist on ilmselgelt suur Terje fänn, sest tema seekordne roll tegelikult nominatsioonil seekord küll vast olema ei peaks...kuigi hämmastavalt hea keemia on neil Garmeniga nii "Arst"is kui tegelikult alati! Karinil on välja toodud 2 rolli, sest kumbki eraldi siiski nominatsioonil ei peaks vast olema... aga 2 kokku on juba palju tugevam. Natalja hämmastab mind peaaegu iga kord - ta on nii Vene Teatris kui ka üldse eesti teatrimaastikul üks vingemaid näitlejaid üldse! Igas oma rollis. Siin mina hindasin teda isegi kaaspeaosaliseks tekstimahu tõttu, kuigi saabub tegevustikku hiljem, aga kui on kohal, siis praktiliselt on ka kogu aeg keskmes ja laval (koos ema-tegelasega), aga tõesti, roll on kahtlemata suur (ja sügav) õnnestumine... ei mäleta, kas Ülle Kaljuste sama rolliga oli ka nomineeritud omal ajal ja mis kategoorias, aga Ülle oli ka väga äge vastane Ita Everile toona... ja mitte vaid ema-tütrena sisulises mõttes, aga loomulikult just rolliloomena.
No ma loodan, et Ragne või Jaune võidab. Ragnel veel tegelikult see ka tagataskus, et eelmisel aastal jäeti ta ÜLDSE aasta parima naiskõrvalosaga "Niskamäest" täiesti tähelepanuta. Ja Jaune roll on fenomenaalne. Isegi kui Robin Hood kui lugu ei huvita, siis Urmase sissetoodud Viimne reliikvia ning just Jaune näol ka viide Shakespeare'le tõstab kogu terviku täiesti teisele tasemele!


ERIAUHIND
***Julia Aug – missioonitundlik ja värske pilk Narva Vaba Lava loovjuhina ning jõhker ja vahetu, isiklik ja üldistav lavastus „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“.
***Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): tundliku teema nämmutamata ja publikut jõuliselt kaasav käsitlus, mis nõuab kolmelt erinevalt esitajalt äärmist erksust ja kohanemisvõimet, väärtustades ainsat elu ja iga kordumatut etendust.
***Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr ja lavastusmeeskond – „Café Théâtral“ (Eesti Draamateater): kabaree selle parimas mõttes – külluslikult teatraalne, publiku ja teatrivälise tegelikkusega ühes hingav lavastus.

Kõik väärt esiletoomist. Ma arvan, et see on siiski eriti hea just Julia premeerimiseks meie teatripildiga liitumise pärast ka laiemalt, aga muidugi ka just selle teema ning lavastuse enda pärast. Hea meel on ka sellepärast, et žürii ei pidanud paljuks rõhutamaks, et Cafe Theatral'i näol (ja ka Anne nominatsiooniga ADAst), et meelelahutust on ka võimalik teha kõrgeklassiliselt, isegi nii, et see väärib tööna äramärkimist isegi aastanominentide seas. Cafe's sissetoodud poliitiline tasand tegi selle veel eriti huvitavaks, kuigi seda ei pruugi sealt otse välja noppidagi, kui ei taha. Ja niisamuti muidu vahva ühiskonna tögamine-peegeldamine. 
Loomulikult kogu vaimse tervise-depressiooni-enesetapu, aga ka laste leinaga seoses tuua fookusesse oluline teema "Kõik ägedad asjad" lavastusega, tõesti väärib nii eraldi tähelepanu kui ka loorbereid. Züriile endale ka siinkoal pai nende 3 eri-märkamise/märkimise eest! Tegelikult mul ei ole siin kategoorias sellepärast ka üht eelistust, kõik 3 väärivadki võitu.


MUUSIKAAUHIND
Žürii: Kerri Kotta (esimees), Tiina Mattisen, Aare Tool ja Heli Veskus.

***Elena Bražnik – Pamina osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“ ja Nannetta osatäitmine Giuseppe Verdi ooperi „Falstaff“ kontsertettekandes (mõlemad Rahvusooper Estonia).
***Tamar Nugis – Papageno osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Inspektori osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Jupiteri osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).
***Koit Soasepp – Jürka osatäitmine Ardo Ran Varrese ooperis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Teater Vanemuine) ning Lalli osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (Tallinna Filharmoonia).
***Reigo Tamm – Monostatose osatäitmine Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis „Võluflööt“, Kingpoole osatäitmine Tõnis Kaumanni ooperis „Naksitrallid“ ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (kõik Rahvusooper Estonia).
***Mati Turi – Tristani osatäitmine Richard Wagneri ooperis „Tristan ja Isolde“ (Teater Vanemuine), doktor S-i osatäitmine Michael Nymani kammerooperi „Mees, kes ei teinud vahet oma naisel ja kaabul“ kontsertettekandes, Tuura osatäitmine Veljo Tormise ja Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk Mere keskel on mees“ (mõlemad Tallinna Filharmoonia), Oidipuse osatäitmine Igor Stravinski ooper-oratooriumis „Oedipus Rex“ (Narva Ooperipäevad) ning Aristaiose/Pluto osatäitmine Jacques Offenbachi operetis „Orpheus põrgus“ (Rahvusooper Estonia).

Olen väga väheseid näinud, aga pidevalt kummitab peas Tamar Nugis ja tema "Kui kontroll, siis kontroll" Naksitrallidest :)))) Võibolla oleks aeg teda premeerida, sest see kahin publiku seas, mis saalis ikka Estonias temaga kaasneb on juba omaette teema... Aga no suur lemmik on ka Reigo Tamm.... Kuigi jah, ma ei saa siin tegelikult sõna võtta, kuna suurem osa töödest on siiski nägemata-kuulmata. Kahju, et Naksitrallidest Aule Urb ja Mart Madiste ei mahtunud siia...aga mul puudub nende teistest möödunud aasta rollidest ülevaade ning nagu näha, on selles kategoorias vaja löögilepääsemiseks VÄHEMALT 2 suurepärast...


BALLETIAUHIND
Žürii: Anu Ruusmaa (esimees), Eve Andre-Tuga, Viesturs Jansons, Eve Mutso-Oja ja Age Oks.

***Anna Roberta – Medora lavastuses „Korsaar“, Lydia lavastuses „Õhtused majad“, Peretütar lavastuses „Kratt“, Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja“ (kõik Eesti Rahvusballett) ja osatäitmine lavastuses „Flesh“ (Narva Ooperipäevad).
***Andrea Fabbri – nimiosa lavastuses „Louis XIV – kuningas Päike“, Dachhausen lavastuses „Õhtused majad“ ja Birbanto lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Ketlin Oja – Lumivalgeke lavastuses „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“, Fastrade lavastuses „Õhtused majad“ ning Gulnare lavastuses „Korsaar“ (kõik Eesti Rahvusballett).
***Madeline Skelly – Lydia lavastuses „Õhtused majad“ ja Nikia lavastuses „Bajadeer“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).
***Yukiko Yanagi – Flora, Tulilind lühiballetis „Tulilind“ ja Lumekuninganna lavastuses „Pähklipureja ehk Imeline jõuluöö“ (mõlemad Teater Vanemuine).

Ma nägin Korsaari teiste tantsijatega, aga Õhtused majad eest tahaks küll auhinda nii Annale kui Ketlinile. Kuid ka Yukiko kuulub lemmikute sekka ning seda roll rolli järel oma kuidagi väiksest kasvust hoolimata end suureks ja tähelepanuväärseks tantsides... Minul siiski neist töödest tänavu nii vähe nähtud, et kaasa siin rääkida seekord ei saa.


TANTSUAUHIND
Žürii: Marie Pullerits (esimees), Mart Kangro, Kaja Kreitzberg, Kaie Küünal ja Riina Oruaas.

***Henri Hütt ja Jan Teevet – „Esimene tants. Viimast korda“: lavastus ja dramaturgia (Paide Teater ja Kanuti Gildi SAAL).
***Külli Roosna ja Kenneth Flak – „Singulaarsus“: lavastus ja esitus (Sõltumatu Tantsu Lava).
***Johhan Rosenberg – „traps“: koreograafia ja esitus (Kanuti Gildi SAAL).
***Eline Selgis ja Sofia Filippou – „About us – kallistamise koreograafiad“: koreograafia ja esitus (Eesti Tantsuagentuur).
***Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: koreograafia, lavastus ja esitus (Kanuti Gildi SAAL).

Esimene tants jäi küll nägemata-kogemata, aga kui armas ja tänuväärne see projekt juba ainuüksi mõttena on, kas pole?! Külli ja Kennethi lavastus on tantsulises ning videokujunduslikus mõttes hea, aga ma ise seekord ei haakunud sellega nii tugevalt, nagu näiteks nende eelmise lavastusega ning sellepärast jäi minu jaoks kas dramaturgiast või siis teatavast kõrvalpilgust puudu...kuigi suurema tõenäosusega lihtsalt ise ei küündinud seda vastu võtma. Ülejäänud 3 on mul ka nägemata, seega ei oska tegelikult üldse kaasa rääkida.
Kuhu jäeti Fine5 juubelilavastus "Eutopia", mis oli nii tantsu kui lavastusena väärt esiletõstmist?


ETENDUSKUNSTI AUHIND
Žürii: Maarja Kalmre (esimees), Liisi Aibel, Urmas Lüüs, Ann Mirjam Vaikla ja Emer Värk.

***Netti Nüganen – „Müüt: päeva äärel“: meisterliku kompositsiooni ja etendajatööga pseudoarheoloogiline uurimus (Kanuti Gildi SAAL).
***Jarmo Reha – „Divide et impera* jaga ja valitse“: põletav meistriteos, mille üle arutelu ei lakka (Ekspeditsioon ja Kanuti Gildi SAAL).
***Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Giacomo Veronesi – „72 päeva“: rännak läbi inimolemuse mitmesajas pildis (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia).
***Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi – „Cowbody“: absurdivaimus ja solidaarsuses sündinud kütkestav lavateos (Kanuti Gildi SAAL).

Nähtud on ainult "Divide et impera" ning "72 päeva". Mõlemad olid head, aga "aasta etenduskunsti-auhinna-laureaat"... okei, ma pean end veel harima Eesti etenduskunstide vallas rohkemate vaatamistega. Olen üldse saanud aru, et see on kategooria, mis tahab premeerida pigem veel "lihvimata teemanteid", ehk mitte selliseid lõpuni valmis asju, mis oleks igast kandist täpselt paigas, siis ju jah.... Ühtlasi, tegelikult võiks tõmmata omakorda võrdusmärgi "mõtlemisainese rohkuse"ga, sest vähemalt need 2, mida on õnnestunud nominentidest näha, ei jätnud aju väsitamata, vaid tegelikult panid vaese ülakorruse elaniku eriliselt higistavasse trenni.


TEATRITÖÖTAJATE AUHINNAD
Žürii: Marika Tint (esimees), Priidu Adlas, Eve Komissarov, Kristel Linnutaja, Mart Saar, Andres Tirmaste ja Liina Unt.

LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Annika Aedma – Eesti Noorsooteatri nukumeister, kes on edendanud Eesti nukukunsti ja -tehnikat ning panustanud õppejõu ja praktikajuhendajana dekoraator-butafoori eriala arengusse.
***Ain Austa – Vanemuise teatri kunstnik-butafoor, kes on hoidnud ja arendanud dekoratsioonimaali traditsiooni ning säilitanud Vanemuises töötanud teatrikunstnike kavandeid ja tööjooniseid.
***Pille-Riin Lillepalu – Ugala teatri lavastusala juht, kes on uuendanud teatri lavakujunduste tehnilist taset ja tööprotsessi (muu hulgas „Kolme musketäriga“ Õisu mõisa pargis) ning olnud rahvamajade lavaruumi virtuaaltuuride projekti juhte.

ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND
***Aili Nohrin – Ugala teatri inspitsient-rekvisiitor, kes on hallanud logistiliselt keerulisi proove, olnud inspitsient-rekvisiitor, lavastaja assistent ja näitleja lavastuses „Kolm musketäri“.
***Peeter Pilv – Rakvere Teatri heli- ja videotehnik, oma valdkonnas autoriteet ja hinnatud kolleeg, kes leiab ühise keele iga lavastajaga ning annab asjatundlikku nõu.
***Jürgen Reismaa – Von Krahli Teatri helitehnik, helirežissöör lavastuses „Ainult jõed voolavad vabalt“, usaldusväärne partner Ekspeditsiooni ja teatri trupile.

HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND
***Elen Jaaska – Eesti Draamateatri müügijuht, kes on hallanud teatri kolme saali piletimüüki ja kasutust, lahendanud keerulisel ajal mängukavamuudatused ja piletivahetused konstruktiivselt ja inimlikult.
***Daisy Kull – Rakvere Teatri müügiadministraator, kes on teinud silmapaistvat tööd ajal, mil mängukava muutumisel on tulnud vahetada pileteid mitmekümnete väljasõiduetenduste puhul üle Eesti.
***Aigi Veski – Endla teatri trupijuht, kes on kriisi ajal juhtinud edukalt mängukava- ja koosseisumuudatusi.

Otsene teadlik kokkupuude on olnud vaid Elen Jaaska ja Daisy Kull'iga. Hoian ühele üht ja teisele teist pöialt :)
Ent muidu olen teadlik ka Annika Aedma ja Aili Nohrin'i tegudest... need on kandunud ka teatri kulisside tagant kaugemale.


ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND
Žürii: Heidi Aadma (esimees), Liis Aedmaa, Siret Campbell, Villu Kangur, Ott Kilusk, Tiit Palu ja Anne-Ly Sova.

***Kirill Havanski, Oliver Issak, Maria Paiste, Jan Teevet ja Johannes Richard Sepping – „Udu“, trupi ühislooming.
***Mari-Liis Lill, Aare Pilv ja Priit Põldma – dokumentaalnäidend „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“.
***Paavo Piik – näidend „Üle oma varju“.
***Priit Põldma – näidend „Kadunud kodu“.
***Ivar Põllu – „Serafima + Bogdan“, Vahur Afanasjevi romaani dramatiseering.

Kahjuks pole näidendina neist ühtegi lugenud ja "Udu" on üldse nägemata, seega saan hinnata vaid seda, kuidas need ülejäänud 4 teksti lavale on jõudnud ja seal kõlanud. 
Kogu kontseptsiooni ning logistilise keerukuse ja kokkumängu pärast ei tohiks siin ju vastast olla "Serafima+Bogdan"ile... Või? Isiklikult olin lummatud ka "üksikute südamete klubist", mis põhineb päris inimeste lugudel lavaloos "Ma võiksin sulguda pähklikoorde". "Kadunud kodu" oli mitmeski mõttes ka keeruline ja huvitava konstruktsiooniga.
Kuna statuut on "algupärane"... siis vähemalt paari teksti kohta siin nominentide seas tekitab see küsimärgi, et kas need ikkagi on "algupärandid"? Ent jah, dramaturgiana ju küll... võibolla peaks olema 2 eraldi statuuti, 1 mugandatud ja teine päris algupärane... või siis eraldi algupärased näidendid ja dramatiseeringud? Kuna seda auhinda antakse iga teine aasta, siis on siit selgelt puudu Ilmar Vananurme ja Urmas Lennuki "Petserimaa igatsus"... aga ka selle puhul pole ju tegemist algupärandiga vähemalt Urmase lähtekohast. Puhta algupärandina 2021 aastast tõstaks esile hoopis Helen Rekkori ja Mihkel Seeder'i "Sitsi silentium"i ning 2022 aastast Jaak Jõerüüdi "Lennart. Pöördtooli aastad"... huvitav, kui kaugele need 2 teksti žürii arvates nominatsioonist jäid? Ma puhaste algupärandite arvestuses tõstaks need 2 suisa kõigist nominentidest ettepoole (va. "Udu", mille headust ma ei tea).


REET NEIMARI NIMELINE KRIITIKAAUHIND
Žürii: Hedi-Liis Toome (esimees), Karin Allik, Ott Karulin, Merle Karusoo, Kaie Mihkelson, Anneli Saro ja Anu Tonts.

***Maris Johannes – artiklid „Kübaratrikid teatriveskis“ (Sirp 18. II 2022) ja „Kuumalaine põrgu eeskojas“ (Sirp 9. XII 2022).
***Kerri Kotta – artiklid „Ühest õnnestunud klassikatõlgendusest: Ardo Ran Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan““ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7-8), „Üks lõbus düstoopia“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 11) ning „Ääremaa tõmbetuules“ (Muusika 2022, nr 11).
***Urmas Lüüs – artiklid „… räppiv pulss ja toores liha …“ (Sirp 10. VI 2022) ning „Õõvaoru lood“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 7-8).
***Aare Rander – artiklid „Päikesekuninga küllusesarv hiilguses ja viletsuses“ (Teater. Muusika. Kino 2022, nr 2), „Projekti projektsioon“ (Sirp 27. V 2022) ning „Kaose positiivsus ja metamorfoosi resonants“ (Sirp 30. IX 2022).
***Kaur Riismaa – artiklid „Ellips ja surm“ (Sirp 14. I 2022), „Ühekõne Lotmaniga“ (Sirp 1. IV 2022) ning „Kontrapunktita „Amadeus““ (Sirp 6. V 2022).

Vabandan... ma pole siit ühtegi teist teksti lugenud peale Kaur Riisma Lotmani-kriitika. Üldse torkab Riismaa päris hästi esile viimasel ajal vaheda sule ja selge sõnaga (tema kirjaniku-taust aitab hästi ilmselt ka kriitika-sõnaseadmistele kaasa). Küll olen kuulnud (väga!) palju kiidusõnu Urmas Lüüs'i kirjatööde aadressil ning usun, et kui ette satuks, siis juba sellepärast tahaks tulevikus lugeda. Aga kuna seekord, nagu öeldud, on peaaegu kõik lugemata, siis ei oska ka kohe üldse hinnata, kes võitma peaks. Samas pean tunnistama, et praktiliselt ei loegi ise teatrikriitikat (ei taha enda tekste/arvamusi mõjutada lasta). Mõnikord Pille-Riini, mõnikord Innat, mõnikord Jaaku, mõnikord Keiut, mõnikord Karinit (kes on hoopis seekord ise žüriis), mõnikord Madist, mõnikord Valle-Sten'i (aga ta viimasel ajal kirjutab nii harva), mõnikord Meelist (enda ärritamiseks :)), mõnikord olen tahtnud lugeda Kaja tekste, aga ma ei taha maksta artiklite eest ja sestap jäävad kõik maksumüüri taga olevad paratamatult lugemata (Sirp ja Teater. Muusika. Kino. õnneks võimaldavad veel ka midagi tasuta lugeda)... Tantsulavastuste kohta ka Anu ja Heili E. arvamused on ikka huvipakkuvad ning muusikateatris see, mida arvab Alvar. Mõned kiidavad kõike valimatult ja seda kohe üldse ei viitsi, sellistel arvamustel pole ju väärtust... Mõni alati vingub, seda ka ei taha... Mõni (nagu nimetas Külliki Saldre) "lapskriitik" areneb vast veel alles ja on tulevikus kõva tegija. Aga mõnikord olen sattunud lugema just seda va nominent Kaur Riismaad ja tema on hea, argumenteeritud (mõnikord ise ka nõustun, mõnikord mitte, aga nii ju ongi aus). Hetkel eriti teisi (teadlikult) ei loegi või siis juhul kui just keegi, kes harvem kirjutab (Luule, Madli, Hedi-Liis, Heili S. näiteks) või kui olen just ise midagi vaadanud parajasti ning oma arvamus juba kirjutatud, siis suisa tahaks veel kellegi teise arvamusega võrrelda ning guugeldan ja loen täiesti lampi - teadvustamata, kelle tekstiga on tegemist... Tartu Teatriüliõpilaste podcasti katsun kuulata (noortel on oma hääl ja arvamus ning seal eriti noored naised oma selge sõnaseadmisega teevad ka kogenenumatele mõnikord silmad ette!) ja mõnikord Teatrivahtu kuulan ka. Viimase mahitusel isegi tegin ükskord piletiostu-otsuse ja käisin Vivaariumi kõige viimase piletiga kõige viimasel etendusel... Selle eest tänud Valle-Sten ja Teatrivaht! Meeldis! Teatrikriitikaga näivad asjalood Eestis täitsa okeid olevat, pealekasvu ju muudkui lisandub.. Ning kui ma siin vaikselt ise koomamale tõmban, ei olegi palju vahet :)


SALME REEGI NIMELINE LASTETEATRI AUHIND
Žürii: Kaido Rannik (esimees), Mae Kivilo, Külliki Saldre ja Keiu Virro.

***Marek Demjanov – nutikas lavastajatöö lavastuses „King nr 39“ (Piip ja Tuut Teater).
***Tanel Jonas, Getter Meresmaa, Doris Tislar ja Risto Vaidla – „Kõik ägedad asjad“ (Eesti Noorsooteater): puudutaval ja keerulisel teemal lavastus, mille iga etendus mängitakse ainukordseks sündmuseks.
***Marina Kesler, Jaan Ots, Reili Evart, Rasmus Rembel ja Tuuli Potik – „Loomade karneval“ (Rahvusooper Estonia): fantaasiaküllane lavastus, kus on võrdselt tähtis osa nii muusikal, tantsul kui ka (valgus)kujundusel.
***Kristel Maamägi – lummav kunstnikutöö lavastusele „Röövlitütar Ronja“ (Eesti Noorsooteater).
***Kalli Pikas ja Raho Aadla – mänguline ja lapsi kaasav tantsulavastus „Siis-siin-seal“ (teater Ilieh).

Arvatavasti mu lemmik-kategooria igal aastal! Seda võiks laiendada vähemalt kolmele auhinnale - 1.parima lasteteatri lavastuse, 2.parima lasteteatri näitleja ja 3.parima lasteteatri kunstniku auhind. Muidu on see nii pudru ja kapsad. Arvestades veel sellega, et kõigis neis kolmes suunas ongi vaja tihti teatri mõistes täiesti isemoodi lähenemist! Ja nõnda jääb paratamatult üks või teine valdkond täiesti alusetult tähelepanuta. Sellel aastal on mul nominentidest 4 (kõik peale Siin-siin-seal) nähtud. Ja vähemalt kõik need 4 tööd tõesti väärivadki tähelepanu. Ideaalses maailmas oleks siin veel eraldi välja toodud ka Taavi Tõnissoni Ronja-lavastustöö ning (vähemalt) Laura Kukk ja Leino Rei sellest lavastusest ka näitlejatena. Silva Pijon "Woke & vihane" lavastusest näitlejana, aga ka tolle lavastuse dramaturgia. Ja mis peamine - Estonia "Naksitrallid" lavastajatöö ning vähemalt Aule Urb ja Mart Madiste näitlejatena, aga tegelikult sellele lavastusele oleks vaja igakülgset aupaistet veel! 
Nomineeritutest on tegelikult kõigi nähtud 4 üle väga-väga hea meel! "King nr.39" on ilusalt sümmeetriline ja vahvalt leidlik lavastajatöö! Valguse, muusika, lavakujunduse kogu kunstvärk nii tillukesele lavale lausa suurepärase seadega! Ja lugu ning lavastus on mõnus ühtviisi nii lastele kui vanematele. Tõesti üks hea lastelavastus! Samuti nagu ka "Kõik ägedad asjad"... mida ma arvan lastelavastuste žürii ei osanud isegi loota, et see saab ka teistes kategooriates nii palju armastust. Aga on tõesti väärt esiletõstmist nii palju kui võimalik. See mängulisus ning publiku kaasamine, kaasatõmbamine, aga ühtlasi ka mõtlemapanek - seda peaks minema vaatama kõik, nii pere kui ka klassiga. Ja kuna mängivad 3 erinevat näitlejat ning iga publik on ka isemoodi, siis ilmselt võivad ka need elamused elada täiesti oma elu igas lavastuses. Väikelastele teatri telgitaguse tutvustamine, lavapeal ise olles- sedaviisi vaadata võimalus, aga ometi niiii suur ja võimas, samas nii väike ja armas ning nii palju inspiratsiooni iga lapse oma mängudesse... ja meelest ei lähe sealt eriti Luikede järve varjuteater... ka kirjutades tulevad veel külmavärinad kui ilus see oli... rääkimata samas kõrval sündivast elavast muusikast ning imeheadest tantsijatest "Loomade karneval"is. 
Kristel Maamägi on teinud kogu Ronja mägede ja Katla ja igasuguste soppide ning ronimiskohtade, aga ka üldse kogu stsenograafiaga valmis lavakujundusliku-muinasjutu! Kõik need elukad ja kostüümid ka... Aga jah, see Ronja peaks siin saama tegelikult veel nii mõnegi kõrvalnominatsiooni Kristelile lisaks! Mnjahh, Ronja on üldse midagi suurepärast meie lasteteatris praegu!
Ma tõesti ei oska ennustadagi, kellele võit antakse... kõigiga oleks rahul :)
Kui sunnitaks valima, siis ise olen vist hetkel(!) kõige rohkem Ronja poole kaldu. Või ikkagi... Kinga.... ei... vist ikka "ägedate asjade"... või siiski... :))))


SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND
Žürii: Olav Ehala (esimees), Hendrik Kaljujärv, Rasmus Puur ja Aleksandr Žedeljov.

***Jakob Juhkam – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Kolm ahvi“ (Ugala Teater).
***Feliks Kütt – muusikaline kujundus ja originaalmuusika lavastusele „Tipp ja Täpp“ (Endla Teater).
***Markus Robam – originaalmuusika lavastustele „Sihtisid pole sel sillal“ (Eesti Noorsooteater ja EMTA lavakunstikool) ning „Sinel“ ja „Hommikuvalgus“ (mõlemad Eesti Noorsooteater).
***Ardo Ran Varres – muusikaline kujundus lavastusele „Ukuaru“ (Emajõe Suveteater)

Nii! Miks on siit nimistust puudu Malle Maltise muusika Rosmersholmile???
Ata-ata žürii! 
Ja siis teine naine - Liina Sumera - "Ronja röövlitütar"???
Mingi naisheliloojate diskrimineerimise värk või?
Žürii nimesid lugedes ei tahaks kuidagi uskuda :)
Aga jättes naised seekord kõrvale, kes oleksid vast pidanud olema esimesed 2, siis minu jaoks nomineeritutest on seekordne selge võitja Ardo Ran Varres. Ja seda mitte ainult muusikalise kujunduse pärast, vaid ka tema enda (selle sama lavastuse) heliloomingu ning helikujunduse tõttu.... Appi - see sõja tunne, mis oli suudetud Ukuaru metsa tekitada... KÜLMAVÄRINAD tulid! See oli miski, mis defineeris seda teatriaastat ka laiemas mõttes! Nimedenagi Ukuaru ja Ukraina - linkis ära läbi helikujunduse...
Tõsi, ma pole kuulnud Felix Kütt'i Tipi ja Täpi muusikat... seevastu olin vaimustuses tema "Suvitajad" lavastusele kirjutatud lauludest - millest üks parem kui teine! Jakob Juhkami, eriti kulminatsioonis kasutatud võimsamaks keriv ning kogu lavastust ehitav muusika. Aga vast Ardole järgmisena, ehk 2.koha vääriline on hoopis Markus Robam. Ja seda tõesti kõigi kolme lavastuse eest. Sihtide lauludest 3 olid aasta 5 ilusaima originaal-teatrilaulu hulgas. Kuigi seal oli vist siiski ka noorte näitlejate endi panus loomes sees ning peaks siis ka tunnustama neid seejuures. Aga üsna eriline oli ka regilaulude kasutamine Hommikuvalguses ning kogu "sõnatu" Sinel oli ju kaetud Markuse mussiga... ja seda fenomeni käivad mõned vaatajad korduvalt vaatamas ja muusika pole seal sugugi vähetähtis komponent (kuigi ka koos valguse, kunstnikutöö ning mänguga kooskõlas). 
Aga jah, tõstatus küsimus, et võibolla vajaks see kategooria rohkem nominente kui vaid 4?

Minu TOP2 on (ja ma rõhutan - nominentidest - sest tegelikult oleks nendeks Malle Maltis ja Liina Sumera) sellel aastal:
1. Ardo Ran Varres
2. Markus Robam

pühapäev, 12. märts 2023

Oscarite-ennustus 2023


Kuna selline rekord nagu 22 õiget 24st on juba tehtud, siis pole viimasel ajal Oscarite ennustamine enam mitte niiiiiii ahvatlev. Eriti siis veel aastal, mil on seis tavalisest aastastki segasem, nagu seekord.

Tahaks siiski võrdlusmomendi pärast seda teha, et näha kui terav (ette)nägemine tänavu on ja kas tegelikud lemmikud eelsoosikute asemel mingiski kategoorias püünele pääsevad. Oscarite puhul on see mõnus, et otsustama ei pääse mitte mingi väike kogus inimesi, ehk "žürii", kus on oht, et jõutakse selle grupi ühisele kokkuleppele koos näiteks žürii-esimehe mõjutusega vms, vaid väga paljud filmi-inimesed hääletavad ning võitja on ausalt enim hääli saanud nominent. Eks muidugi on asju, mis sellest hoolimata mõjutavad. Näiteks Ameerikas viimastel aastatel tugevalt esil "asian hate crimes", mis kultuursed inimesed paneb oma vastumeelsust vastavalt hääletades rõhutama. Või ka näiteks Ukraina-lastekodu-dokk sõjata vaevalt, et nominendiks oleks ulatunud... (ega ju muidu ka vastavaid teemasid kampaaniates esile ei tõstetaks). Teine asi mida tuleks meeles pidada, et kõige suurem akadeemia liikmete rühm on samaga ka näitlejate ametiühingu liikmed, ehk jõuliselt kajastub just näitlejate arvamus. Sellepärast on ennustajatele (lisaks kihlveokontorite-näitajatele) heaks indikaatoriks SAG awards, ehk Näitlejate Liidu auhindade võitjad (kuigi õnneks harva 100%).

Olen tänavu näinud ära absoluutselt kõik nomineeritud filmid, sealhulgas lühifilmi-kategooriate omad ja siin siis need seekordsed kristallkuulile ilmunud nimed ja nimetused on:

Best Picture
PGA / DGA / SAG näitlejate trupi, WGA ja ACE võitja... kas võib ükski muu film võita? Ei usu, seega:
Ennustan: Everything, Everywhere All At Once
Potentsiaalsed võitjad: The Banshees of Inisherin, All Quiet on the Western Front
Minu lemmik: The Fabelmans

Best Director
Ennustan: Daniel Kwan/Daniel Scheinert, Everything Everywhere All At Once
Potentsiaalsed võitjad: Steven Spielberg, The Fabelmans; Todd Field, TAR
Minu lemmik: Steven Spielberg, The Fabelmans

Best Actress
2 naise duell :)
Ennustan: Cate Blanchett, TAR
Aga ilmselgelt võidab: Michelle Yeoh, Everything Everywhere All At Once 
Minu lemmik: Cate Blanchett, TAR

Best Actor
2 mehe vaheline duell :)
Ennustan: Brendan Fraser, The whale
Potentsiaalsed võitjad: Austin Butler, Elvis, Colin Farrell, The Banshees of Inisherin
Minu lemmik: Brendan Fraser, The whale

Supporting Actress
3 varianti tegelikult 
Ennustan: Jamie Lee Curtis Everything Everywhere All At Once (üsna risky, sest)
Ilmselgelt võidab: Angela Bassett, Black Panther Wakanda Forever 
Aga potentsiaalne võitja on ka: Kerry Condon, The Banshees of Inisherin
Minu lemmik: Hong Chau -  The whale

Supporting Actor
Ennustan: Ke Huy Quan, Everything Everywhere All At Once
Potentsiaalsed võitjad: Barry Keoghan, The Banshees of Inisherin
Minu lemmik: Barry Keoghan, The Banshees of Inisherin

Original Screenplay
2 vahel
Ennustan: The Banshees of Inisherin
Aga ilmselgelt võidab: Everything Everywhere All at Once
Minu lemmik: The Banshees of Inisherin

Adapted Screenplay
Ennustan: Women Talking
Potentsiaalsed võitjad: All quiet on Western front
Minu lemmik: Glass Onion

Best International Feature
Ennustan, Potentsiaalsed võitjad, Minu lemmik: All Quiet on the Western Front, Saksamaa

Best Documentary
Ennustan: Fire of Love 
(ilmselt olen enda lemmikust pimestatud ja võidab: )
Potentsiaalsed võitjad: Navalny, All the Beauty and the Bloodshed
Minu lemmik: Fire of Love

Animated Feature
Ennustan: Guillermo del Toro’s Pinocchio
Potentsiaalsed võitjad: Puss in Boots: The Last Wish
Minu (absoluutne selle kategooria) lemmik: Marcel the Shell with Shoes on


Best Cinematography
Ennustan (kõigi kiuste): All Quiet on the Western Front
Aga ilmselt võidab: Elvis (ikkagi operaatorite liidu võitja ja NAISoperaator!)
Minu lemmik: All Quiet on the Western Front

Best Editing
Ennustan: Everything Everywhere All at Once (võitis komöödia ACE-auhinna, aga montaažioscar või operaatori oma tihti toetab parima filmi oscarit... EEAAO operaatori Oscarile ei kandideeri, seega...)
Aga ilmselt võidab: Top Gun: Maverick (võitis draama ACE-auhinna)
Minu lemmik: Top Gun: Maverick

Best Production Design
Ennustan: Babylon
Potentsiaalsed võitjad: Avatar: The Way of Water, Elvis (paljud peavad ikkagi Elvisefilmi kindlaks võitjaks)
Minu lemmik: All Quiet on the Western Front

Best Costume Design
Ennustan: Elvis
Potentsiaalsed võitjad: Black Panther: Wakanda Forever
Minu lemmik: Black Panther: Wakanda Forever

Sound
Ennustan: Top Gun: Maverick
Potentsiaalsed võitjad: All Quiet on the Western Front
Minu lemmik: Top Gun: Maverick

Best Original Score
Ennustan: Babylon
Potentsiaalsed võitjad: The Fabelmans, All Quiet on the Western Front
Minu lemmik: Babylon

Best Song
Ennustan: “Naatu Naatu” RRR
Potentsiaalsed võitjad: “Hold My Hand” Top Gun: Maverick, “Lift Me Up” Black Panther: Wakanda Forever
Minu lemmik: “Naatu Naatu” RRR

Visual Effects
Ennustan, Potentsiaalsed võitjad, Minu lemmik: Avatar: The Way of Water

Makeup and Hairstyling
Ennustan: The Whale
Potentsiaalsed võitjad: Elvis (paljudel nr.1), All Quiet on the Western Front
Minu lemmik: All Quiet on the Western Front

Animated Short
Ennustan: The Boy, the Mole, the Fox and the Horse
Potentsiaalsed võitjad: Kõik 5 nominenti :) Kui tahetakse auhinnata ameeriklast, siis võidab My year of dicks, kui animatsiooni võidukäiku, siis Ice merchants, kui pealkirja, siis An ostrich... Aga kui "lugu", siis:
Minu lemmik: The Boy, the Mole, the Fox and the Horse

Live Action Short
Ennustan: Le Pupille
Potentsiaalsed võitjad: An Irish Goodbye (oli Pöff Shortsil!), The Red Suitcase, Ivalu
Minu lemmik: Night ride (Norra film, minu lemmik koos Le Pupillega, aga ei usu, et see ohtlik öine trammisõit võidab, pigem ikka Cannes' esilinastunud, Cuaroni produtseeritud, Rohrwacheri režiiga "Disney-muusikal" The pupils/Le Pupille)

Documentary Short
Ennustan: The Elephant Whisperers
Potentsiaalsed võitjad: Stranger at the Gate (Nobelivõitja Malala on executive producer), The Martha Mitchell effect
Minu lemmik: The Elephant Whisperers (tänavu taas väga tugevad nominendid kõik 5)

Pakun Oscariöö suureks võitjaks enda arvates 10st parima filmi nominendist alles 8ndaks parimat filmi. Ise ka imestan... aga maitsed on erinevad. Ennustan, et see film viib kokku koju 5 Oscarit, aga vabalt on potentsiaali kuni 7-8 Oscari võitmiseks (11st nominatsioonist). Salamisi ikkagi loodan, et mu enda eelmise aasta 2 lemmikfilmi - The Fabelmans ja/või The Banshees of Inisherin üllatavad :)

Ennustasin õigesti 16 - 23st oscarist (70%, ehk üsna keskmine tulemus). Erilist üllatust siiski võitjate seas polnud.
"Everything everywhere all at once" korjas kokku 7 Oscarit.
Teiseks rohkem Oscareid "All Quiet on the Western Front" - 4 Oscarit. 
"The Whale" - 2 Oscarit. Rohkem mitme Oscari võitjaid polnudki.
Minu lemmikutest erinevates kategooriates võitsid 9, ehk 39%

kolmapäev, 1. märts 2023

Aeglane hingamine - Edyonopolis/Miristina Production Group


Esialgu Teater N nimetuse alla kogunenud trupp, tõi juba üleeelmisel aastal ilma suurema kärata välja kammerliku 3-naise-tüki hooldekodust. “Aeglane hingamine”, millega oma lavastajadebüüdi tegi Vene Teatri näitleja Eduard Tee. Minu peegeldus põhineb eelmisel aastal nähtud ning instagrammis vaatamisjärgselt avaldatud tekstil. Toona teatati, et etenduste andmine jääb mõneks pausile, aga nüüd on rõõm jagada, et uued mängukorrad on ilmunud kavva ning seda suurem põhjus seda peegeldust ka siin jagada.

Eesti (Liina Tennosaar) ja vene (Tatjana Manevskaja) keelt rääkivad, ühes vanadekodus kohtunud ja südamesõbrannadeks saanud kireva ajalooga naised Anne ja Maria, teevad oma elusügise päevi põnevamaks korraldades luuleõhtuid ja muid väikseid esinemisi. Kantseldamas (kaht huvitava elulooga naist, mida mõlemad ka lavaloo käigus paljastavad) hooldusõde Piret (Liia Kanemägi).

Igati tähelepanuväärne näidend Natalja Matšenene’lt. Puudutav ja mõtlemapanev. Kui alguses jäi hetkeks kummaliseks, et miks nad oma sõbrale mõnd oma lugudest ju ilmselgelt “taas”kord räägivad, siis eks vanematel inimestel olegi mäluga omad lood ning jutustataksegi ju asju üha uuesti. Ent minevikule lisaks jookseb pidevalt ka paralleelselt oleviku liin, ehk nende inimeste praeguse hetke üksinduses leitud lahendus. Lisaks tulevad välja neid hooldava õe sisemised dilemmad ja ausad mured.

Kui vanemate prouade vestlus on peaasjalikult vene- või ka segakeelne, siis hooldaja on eestlanna ning tema tekst eesti keeles. Tegijad küll on öelnud, et vastavalt publikule mängitakse ka teatud keelelise rõhuasetusega. Selleski mõttes üsna eriline. Mina oma 1.-7.klassi vene keelega (vene keele õpingud katkesid lapsena seoses Eestist minema kolimisega), sain päris hästi aru, kuigi nähtud korral oldi ilmselt just vene keele poole kaldu (sünkroontõlget etendustel pole). Ja kuna nii tegelaste endi kui ka vaatajas tekkivad emotsioonid on suured, siis palju mõistab juba ka vaid sellelt pinnalt. Eks siin natuke seda kultuuride erinevuse allteksti ole ka, kuigi kohati ja seda just elulises võtmes arusaadavalt, et mingil baastasandil on meis kõigis palju sarnasust - peame lugu kultuurist ja sh. luulest, kõigil meil on sarnaseid südamevalusid, isegi kui need ongi nii või naa igas inimeses nihkes, siis me tunneme need ära…ja seda ka vanuselise erinevuse mõttes, sest kõik me oleme inimesed…ja inimesed mõistavad teist inimest sõnadest ja sellest, mida teised ise on nõus endast jagama või mida oma tegude ning suhtumisega näidates tähtsaks peavad.

Lavastuslikult see on mõnusalt kammerlik ja ilmselt mängitav ka mistahes kohas…Vene Kultuurikeskus isegi mõjus oma uhke miljööga natuke suureline, aga antud juhul on sellelgi vast mingi kontekstuaalne alltekst (naiste nõukaaegne minevik), mida siiski sellest rohkem sügavuti tõlgendada ei maksakski, võib väga lihtsalt eksiteele minna, sest mul on tunne, et tegijad lihtsalt leidsid sealt ühe ilusa ning mänguks sobiva koha, mis pigem peegeldabki mälestustega kaasnevat teatavat romantiseerituse lisanooti.

Peale etendust oli tegijatega kohtumine, kus lavastaja ütleski, et tegemist oli viimase mängukorraga, ehk kui just ei kutsuta, siis enam ei mängita. Publik reageeris suure küsimärgina ja nii mõnigi ütles, et seda lavalugu on tänases päevas vägagi vaja (eriti vanemate inimeste üksindusele ja kõigi teiste kiirele elutempole mõeldes, aga ka just noortele näitamiseks, et nemad vanemaid inimesi natukenegi paremini mõistaksid). Ehk nüüd ongi seda taaskord võimalus vaatama minna, sest vähemalt märtsis tuleb selle lavastuse loo mänguks ideaalselt sobivalt üdini sümpaatne ning südamliku mängumaneeriga trupp veel paaril korral publiku ette (kui sõna levib rohkem, siis vast ka veel tulevikuski, sest nagu sai juba öeldud lugu on kaasaelamist väärt). 

Sellel tegijatega kohtumisel tuli suur vaimustuse “wow” Liina Tennosaarele, kui ta peale oma tudisevat vana naise rolli iseendana välja ilmus- kontrast lõi meid kõiki korralikult pahviks! Nii ehe on ta oma ratastoolis vanainimest mängiva, sügava hinge ja suure südamega paljukogenud naisena. Tatjana Manevskaja (kes muide tegelikult Liinast vanem) daam on oma rollis teistmoodi uhke olekuga. Tervemgi. Tema vast ongi neist kahest see “vedaja” pool ja oma hea tahtega on tõmmanud ka Liina tegelase kaasa ja andnud talle ka vanaduses elule mõtet juurde. Jah, selline jõud on kaasinimestel. Me inimesed oleme ju karjaloomad. Ikka tahaks koos ka vahel asju teha ja tunda end teiste jaoks vajalikuna. 

Justkui ootamatu üllatusena on lavastaja nii vahvalt lavastanud sisse publiku kostitamised ja seda nii magusa kui soolasega! Tõmbab kavalalt kaasa, nagu me oleksimegi osa sellest loost. Ja olimegi, sest lõpus polnud saalis vist kedagi, kes pirukat nosides poleks mõelnud, et meie memmed oma küpsetamistega on istutanud end meie südametesse ja kui nad ongi juba “ära”, siis nende headus ja pikad elud elavad meis edasi kuni neid ja nende minevikku teame-mäletame. 

Kõik 3 näitlejat teevad oma rollid väga elulähedased ja psühholoogilis-realistlikus võtmes. Liiagi on tõesti see südant valutav õde, kes peab oma hooldavatel, justnagu lasteaiakasvataja lisaks raviga tegelemisel silma peal hoidma. Liina karakter on lühikese süütenööriga, kui põlema läheb, siis leek lahvatab kiiresti ning põleb eredalt ja suurelt, aga seda sügavama südamlikkusega tulevad pisarad kui meenub midagi. Tatjana on ideaalne sõbranna, ta kuulab-jälgib, aga just piisavas annuses sekkub või vastandub, et teisel oleks ka võitlust ja enesekehtestamist... otsustab ja sammub oma rada. 

Tugevalt kostub siin naiste juttudes ja minevikumeenutustes see teatav eelmise sajandi hääl, ehk atmosfäär läbi, mis omakorda lükkab ka kaasaelaja nostalgiaradadele. Ilus, kurva alatooniga, aga omade muigama ajamistega, vägagi mõtlemapanev teatrielamus. 

Hinnang: 4-
Usun, et minust veelgi vanemal generatsioonil (60+) on siin kohe eriti palju äratundmist, aga ise lasin end kanda ka nii vanavanemate meenutuste radadele kui ka äratundmisele, et kui ise kunagi selles eas...
Teatav vene keele oskus on vaatamisel siiski oluline, eriti sellise inimese jaoks, kes tahab kõigi 3 tegelase elu detailidesse süveneda. Eduard Tee'l esimese lavastuse kohta märkitabav - selles ruumis justkui tühjale kohale tekitatud loo ja oma mängijate seadmise ning just nendel näitlejannadel selle lavaloo kanda andmisega kahtlemata õnnestumine, sest olulised teemad tulevad esile, mõjuvad ning jäävad veel kauaks mõtetesse. Minu jaoks isegi liiga kiiresti sai läbi (kestab vaid 1h15min) ning õnneks oli seal otsas kohtumine tegijatega peale etendust, kus sai kuulda mh. Venemaal keerulisel hetkel külalisetenduse andmisest ja tegijate endi nägemusest loo kihtidest ja tegelaste ülesehitusest, aga ka publik läks selle sooja vestlusega elavalt kaasa, jagades enda äratundmisi.


Tekst lavastuse Piletilevis ilmunud kirjeldusest (siinsed fotod on pärit lavastuse FB seinalt):

„Aeglane hingamine”

Osades:
Maria – Tatjana Manevskaja
Anne – Liina Tennosaar
Piret – Liia Kanemägi

Tekst – Natalja Matšenene
Lavastaja – Eduard Tee
Kunstnik – Anastassia Kovõtška

Kes elanud pika elu, leiab alati, millest rääkida: lapsepõlvest, riigist, armastusest. Hinnanguteta minevikule, huviga tulevikku piieldes.

Anne ja Maria said kokku eakatekodus, sõbrunesid ja seadsid sisse sellise tava: korraldavad iga nädal kirjandusõhtuid, loevad Marina Tsvetajeva luulet. Unustades, milleks nad on lavale tulnud, pajatavad avameelselt oma pikast elust ja üle elatud sündmustest.

Alati on nende kõrval medõde Piret – aitamas, rohtu andmas ja lugusid kuulamas, jumal teab, mitmendat korda...

Etendus on vene ja eesti keeles.
Kestus: 75 minutit, ilma vaheajata.