Neljapäev, 8. august 2019

Vanahunt - Taarka Pärimusteater


"Alguses loob Jumal taeva ja maa, aga töö maa peal pole sugugi nii kerge, kui talle meeldiks. Oma elu hõlbustamiseks loob Jumal mehe Jakimi ja naise Hedo. Nähes inimeste usinat tegutsemist, taandub ta tagasi taeva mängupõrgusse. Maa peale satub juut, kuid teda ei tunnista omaks ei Jumal ega Juudas. Uustulnuk otsustatakse ellu jätta ja vastukaaluks luuakse papp. Maa peale satuvad Höödor ja Röödo, kes avastavad, et nad on justkui ühest puust tehtud ning mehed otsustavad koos inimesi petma hakata..."

Selline tekst on "Vanhundi" kavalehel. Terve etenduse sisu lahtiseletuse algus ja annab ka hea sissejuhatuse sellele, mis seal kauges Kagu-Eesti nurgas asuvas Treski Küünis toimub!

Tegemist on pesuehtsa kelmikomöödiaga. Ent kuna see on ka "lugude jutustamise" teater, siis tegelikult neid kelmikomöödiaid ühe SUURE sees on tervelt 10 tükki! Kuna kogu värk leiab ju aset Setomaal, kogu lugu käib seto keeles ja Ott Kiluski kirjutatud dramatiseeringu aluseks on vana seto jutuvestja Feodor Vanahunt'i lood kogumikust "Ilosa' ja pogana' jutu", siis on sellel kõigel mõnusalt kelmikas seto vaim sees ja vaib pinnal. Olgu öeldud, et kuigi Vanahunt oli ka üks riivatute seksijuttude veeretaja, siis siia on Ott valinud siiski siivsamad lood, mis vaatet eranditult on seotud "naha üle kõrvade tõmbamisega". Mõni ajastule sobiv maitsekuse piirimaile libastumine vaid rikastab kogu tervikut :)  Ehk siis sobib igati isegi koolieas lastele vaatamiseks. No kes muidugi natukenegi keelt mõikab, et sellest vahvast jandist aru saada. Ja kõige paremas mõttes mõnusalt täiskasvanutele sobivalt lapsik see oligi. Täis lustlikke lugusid ja ülekarikeeritud karaktereid, mis hoidsid muige näol algusest lõpuni. Pisut meenutab nö. "täiskasvanutele mõeldud muinasjutte".

Näiteks meeldejäävaimad lood, mis ette mängitakse jutustavad laisast naisest; kuidas taevast tulnud mehed inimese käest peksa saavad ja sellepärast rumalad inimesed "palga" saavad; lehmakaubitsemise lugu; juudipetmine; puugi (krati) tegemine; lugu sellest kuidas inimesed ei saa mitte neile antud varaga rikkaks, vaid enda teenitud rahaga; ning vaatet kõige vahvam - kuidas Hedo ja Jakimi, ehk jumala loodud inimeste tütred - jumalat ennast ninapidi veavad :)

Tundub, nagu igasuguseid naisi ja mehi nendes lugudes osalemas, eks... Tegelikkuses mängitakse see "seto dekameron" ette kümne laval osaleja poolt. Neist 10st 1 on muusik ja helikujundaja Liisa Koemets. Ja hämmastav, et tõesti alguses näib, et kogu helindus on vaid üks kahtlane ja seosetu mitmetooniline kääksumine, kui etenduse käivitudes see nagu salamahti muusikaks muundub. Imeline! Ülejäänud 9 on näitlejad, aga neist vaid 1 on naine - Jekaterina Moskalenko (endise nimega Burdjugova... üks minu lemmikuid venekeelselt õppepoolelt eelviimasest TÜ VKA lavakooli lennult). Ühtlasi ka üks õhtu tähti. Tema vajadusel jõuline, siis jälle naiselik, vahepeal laisk ja ohmu, siis jälle kaval ja nutikas tegelane ning lastuna läbi Jekaterina mängu on kui rusikas silmaauku Hedo loomisel. Muide kõik nad on seal nagu peaosades, aga mahulises mõttes ikkagi kõrvalosades. Keskseteks tegelasteks vast ehk siiski just nimelt Hedo ja Jakim. Ja Jakimi rollis askeldab Kristian Põldma. Kes oma naisega maid jagab... oli see nii ennemuistel ajal... nii on see ka nüüd, ainult vanasti oli kõik kuidagi otsekohesem :) Jääbki mulje, et nii Hedo kui Jakim on siin laiemalt oma sugude esindajad ja üldse kõverpeeglis "meie" - matsirahva "ajuhiiglased", kel ikka küüned enda poole ja rahahimuhelk silmades, ent kui keegi targem kavaldab meid üle, siis seda me ei näe enne kui juba liiga hilja. Kristian võtab selgelt oma rolli mõnuga ja siin pole tal vaja teabmis psühholoogilist tundepeensust, vaid just jämeda pintsliga koomikat pritsida ja Kristian valdab mõlemat kunsti :)

Teisalt võib keskseteks tegelasteks pidada ka trikstereid Höödorit ja Röödot. Nemad ju nagu jutustakski kõiki neid lugusid. Vahepeal ise ka sekkudes tegelastena oma vempude sisse. Agur Seim ja Artur Linnus mängivad hinge välja - nii hoogsalt ja ägedalt, et väike saal jääb nende kahe mehe jaoks vaatet väikseks :) Höödor (mis on muide ka autor Vanahundi seto-nimi), ehk Artur jäi eriti meelde lehmakauplemise loos ja millegipärast ühes täiesti tähtsusetus misanstseenis (kui ta suurelt oma valgete hammastega rõhutatult naeratust suul hoidis), aga tihti pisidetailid annavadki rollile väärtuse. Röödo, ehk Agur laseb korraliku koomikavalangu puugi-valmistamise loos. Jääb vaid mõelda alusmaterjaliga mittetuttaval, et kas Vanahunt ise tundis, et tal on "kaks mina" või on see dramaturgi looming, et "jutustaja" on kaheks löödud? Samas annab see ühe tasandi veel kogu tasandite rägastikule juurde :) Habemikud-jutuvestjad-vembumehed-kavalpead müravad siin nii teineteisega, teiste tegelastega kui ka publiku fantaasiaga. Ja üks neid fantaasiarikkamatest veel muidugi mõlema ülilahedalt tehtud "2 tüdrukut", mis ju omakorda teeb au lavastaja Helena Kesonenile, kes ei hoia siin millegagi tagasi, vaid paneb oma lavastuse kummalise kamba sellisesse hoogsasse lugude võidujutustamisse, et muudkui loodad vaadates, et tuleks üks veel, tuleks üks veel ja veel üks, palun! :) Helenast rääkides, siis see on ju üks tema esimesi suuremaid lavastajatöid ja nende esimestega võib ideede üleküllusega väga lihtsalt liiale ka minna, aga siin on kõik kuidagi õige. Võib-olla just sellepärast, et sellises hoos on "kõik vahendid lubatud"... ja lisaks on ju "jumal" ise kohal! :) Mis siis sellest, et antud juhul Siim Angerpikk kehastab kõigevägevamat. Ja see on üks paras kratilik jumal - juuksed sassis ja pikk valge ürp seljas... Siim on nii lahe, ükskõik mida ta ei teeks laval. Minu jaoks küll alles kolmas kohtumine tema rollidega, pärast "Seitset venda" ja "Ernesto küülikuid"... Ja nagu ka varasemad, nii ka see JUMAL on vahvalt karikatuurne ja hoogsalt mänguline tema looduna. Kuigi lõpus kui teda ninapidi veetakse, siis on ta just nagu üks haneks tõmmatud jumal võiks olla :)

Kaasa lööb lugudes ka üks huvitav trio. Peamiselt on nad kolm pühameest, siis jälle eraldi mingid tegelinskid, kuidas lugu nõuab ja milliseid pöördeid võtab. Tegemist on ju küll 10ne jutustusega, aga selgelt on siin ka läbiv joon ja üks suurem lugu, mis neist kokku moodustub. Aga seda "kuldset triot" mängivad Eduard Tee, Joonas Vatter ja Claus Mootse. Kohe esimene kord kui Eduard laval häält teeb - sellise jämedama mörinaga, saab aru, et Eduard is in da house! Mõnele kohe on antud seda häälematerjali! :) Kuna tegemist on ühest otsast ka muusikaliga, ehk siin-seal kõlavad ka mõned laulud, siis tema musikaalsus koos Arturi ja mõnede teistega annab tugeva baasi ka sellele nüansile. Eduard oma pikemate juustega on suisa vajalik ka oma olemuselt sellesse truppi, sest ma kujutan ette, et vaevalt, et kauges minevikus väga tihti juukseid lõigati ja nõnda annab see nõksu ehedustki ja õiget ajastutunnetust juurde. Joonase ja Clausi tehtud tegelased on ka igavesti vahvad vennikesed. Ennist siin mainisin "detailide olulisust" ja näiteks Claus ühes moedemmi-lõigus oli nii minu kui tundub, et ka ülejäänud publiku arvates hüsteeriliselt naljakas :) Kolm pühameest saavad ka oma jalalabade ja varvastega "ülevalt, teiselt korruselt" mängida... Jah, siis on teine korrus sõna otseses mõttes ka nö. taevane korrus ja seda on lavastaja mõnuga ja osavalt ära kasutanud.

Kümnes, ehk viimane näitleja, kellest veel rääkinud pole, võib ju olla siinses jutus laast, aga sugugi mitte liist. Martin Tikk oli minu arvates veel see kõikse karikatuursem oma kaksikrollis - hoogne papp ja ninapidiveetav juut. Juudil on suur "kunstnina" ka, nagu meelega groteskselt võlts... nagu tegemist olekski "kunst"ninaga, just sellepärast, et vaene mees on suurest ninapidiveetusest "sellise" endale saanud :) Martini mäng on nii hoogne vahepeal, et jahedast ilmast hoolimata võtab näitleja korralikult võhmale. NIImoodi mängitakse kui on särts ja särin ning hull mängutahe ja oskus seda mängu nautida, et kogu lõbu ja nauding kandub publikusse ka üle.

Jah, ega need rollid ei ole just karakteriloome musternäidised, pigem on näitlejatööde võlu fantastilises ansamblimängus ja just siia konteksti ülihästi sobivalt "mõnuga võtmises" - hoo, energia ja mängulusti pidu ja pillerkaar. Vahvate tegelaste paraad, kes tõmbavad endaga nendesse Vanahundi lugudesse kaasa.

Superdramaturg ikka see Ott Kilusk. Kui ma oma senise teatrisuve tipud kokku korjan, siis praeguseks kolmest 2 on tema sulest. Teine on täiesti tema enda sulest näidend, mis 2017.aastal Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel esikoha võitis ja sellel suvel Vanemuises Ain Mäeotsa lavastatuna ilmunus - "Kirvetüü". Ott on nagu komeedina tõusnud Eesti teatritaeva eredamate tähtede sekka, sest ka eelmise aasta tippude seas olid tema dramatiseeritud "Toomas Nipernaadi" ja "Tsaar Saltaar"... Sellel aastal siis kaks setokeelset šedöövrit. Tekst on mahlakas ja ajastukohaselt ehe ning lugu alguse ja lõpuga, mis töötab ja jätab teatri mõttes rahuldusttekitava terviku tunde. Kunstnik Mailiis Laur'il on see "küün" mängukohana nii õnnistus kui õnnetus. Ühest küljest ju olemuslikult juba õige atmosfäär käes palkseinte ja puitu õhkava ümbrusega, teisalt jällegi paras pähkel millegi loomiseks. Kuigi siin ongi pigem lihtsus ja tagasihoidlikus voorus ja mingite proppide või välise kasutamine oleks hoopis rikkuvaks teguriks. Siin muutub olulisemaks pigem üldkontseptsioon ja kokkukõla ning teiselt jällegi väiksed detailid, võltsnina või kasvõi puust nukkude näol, mis "lapsi" kujutavad jms. Ning muidugi kostüümid ja teatav kasimatus läbivalt tegelastes. Valgusega toetas Elerin Tammel, kelle kujundus on tabavalt hämaravõiduline... elektrita ajastu ju ikkagi peamiselt. Võib vabalt ette kujutada kui hämar vanasti sellistes taredes oli... ja siis teatav soe tulekolde kollane, mida sisse viskab. See on eriti oluline jätmaks vaatajale järelmaitset ja mälupilte, mis ka päevade, nädalate ja isegi aastate pärast teatrielamusest alles jääb. Ja see Taarka Pärimusteatri "Vanahunt" on just üks selliseid, mis tõesti tõenäoliselt ka aastate pärast meeles veel on!


Hinnang: 4+ (Kahe ja poole tunnises vallatus vembutamises on koos nii draama-, füüsiline kui ka muusikaline teater. See "Seto uma dekameruun" oli mitte ainult senise teatrisuve, vaid terve teatriaasta üks parimaid elamusi. Suuremas osas ju Viljandi Kultuurikolledži lõpetanud tegijatest moodustuv trupp, aga sellise ansamblimängu saavutamiseks peabki natuke "sama verd" olema - see töötab siin kuidagi eriti hästi. Eks vere segamisel ole jällegi omad eelised, aga võitjate üle kohut ei mõisteta ja see oli selgelt võidutöö. Suurem osa inimestest tahavadki teatris naerda ja igapäeva-arjest distantsi ning lõõgastust saada ja seda see Vanahunt kahtlemata pakub. Kuigi jah, eks paralleele võib ju tänapäeva ellu ka tõmmata sealt kaugematest aegadest - inimene on ikka ahne ja ikka rumal... või nagu see ütlus käib - inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina... Kuigi kui "Vanahunti" vaadata, siis igatahes sureb natuke vähem lollina, sest lisaboonusena saab siit ka natuke seto keelt õppida :) Setokeelne tekst on ju vahva ning kuigi kiiksudega ja näiteks venekeelsete mõjutustega - mõned sõnadki kasutatakse läbisegi, aga kõik on eesti keele baasilt ka arusaadav ning ühtlasi omamoodi keeletaju rikastav. Muie on pidevalt näol ja trupp on tugev. Mängitakse "küünis" - igati ehe ja mõnus - ideaalne SUVETEATER.)

---
PS. Kui juba kaugele Kagu-Eestisse sõit ette võtta, siis tegime seda suurema kambaga ja juba kohe hommikust peale. Jõudsime Mellistes vanavaralaadalt läbi hüpata ja igasugust "lõuna"maa, venemaa ja muidu maitsvat kaasa haarata, naljakatest õlletoobikujulistest viinapitsidest, uuest kirvest ja mõnest lapsepõlve lauamängust rääkimata. Värska metsadest korjasime korvitäie kukeseeni ja mõned liitrid mustikaid. Siis veel head paremat ühes teeäärses toidukohas süüa, tsässonaid imetleda ning tagatipuks tõmbasin Võhandust ühe poole-küünra pikkuse, volaski ahvena ka koju kaasa. Seda küll valmistada ei viitsind, vaid andsin kassidele... Minule "Vanahundi" antud vaimutoidust piisas :)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on tehtud Mailiis Laur'i poolt):

VANAHUNT

Seto Dekameron

Laval
ARTUR LINNUS
EDUARD TEE
JEKATERINA MOSKALENKO
AGUR SEIM
KRISTIAN PÕLDMA
MARTIN TIKK
CLAUS MOOTSE
SIIM ANGERPIKK
JOONAS VATTER

Lavastaja HELENA KESONEN
Kunstnik MAILIIS LAUR
Dramaturg OTT KILUSK
Valguskunstnik CHRIS KIRSIMÄE
Helilooja LIISA KOEMETS

Esietendus
3. august 2018
Treski küünis
Etendus on ühe vaheajaga ja kestab 2h 15min

***

Dekameronlik lavastus seto jutuvestja Feodor Vanahundi kirevast maailmast, kus vaataja ette toodavad teemad varieeruvad maailma loomisest kuni lähiminevikuni.
Jutuvestja Vanahund folkloorsetel lugudel põhinev lõbus lavastus käsitleb inimest kui äärmuseni vastuolulist isendit. Kaasahaaravates lugudes kohtab nii pühamehi, kui ka Jumalat ennast, juute, pappe, trikstereid ning salakavalaid naisi, kelle elutee neile kord naeratab, kord aga vimkasid viskab.
Inimene nähtuna läbi Vanahundi juttude on armastav ja vihkav, töökas ja laisk, alandlik ja alp, vooruslik ja paheline, jumalakartlik ja jumalavallatu, frigiidne ja kiimaline ja veel ja veel ja veel…

Aga inimesed, need oleme Meie.

‘’Vanahunt’’ on katse tungida vanameistri peas pesitsevasse mikrokosmosesse, et see kõigile nähtavaks ja elavaks manada.

Kommentaare ei ole: