Teisipäev, 20. august 2019

Esimesed suudlused - Salme Teater


Enne teatrielamuse peegeldust, tahaksin öelda kui meeldiv on külastada Salme Teatri etendusi. Minu jaoks on see küll alles teine kord, aga seal on üks säravate silmadega inimene, kellest on kujunemas minu jaoks "Salme Teatri hing" - Inge Kaseleht (ma ei tunne teda), kes publikut vastu võtab ja saali juhatab ning see kuidas ta seda teeb, annab täiesti märkamatult aimu, et siia on Sind oodatud...

Teine kord Salme Teatris ja teine kord võimalus etendust vaadata ise ka laval istudes. Olgu öeldud, et minu eelmise külastuse üks peamisi põhjuseid, oli näha, kuidas Jaanus Nuutre lavastajana on, aga lisaks tahtsin avastada-sukelduda Mrožek'i "Suvepäev"a ja avastada uusi näitlejaid. Seekord oli materjal minu jaoks täiesti teisejärguline, sest olen seda juba suurepärases Madis Kalmeti lavastatud Endla Teatri versioonis näinud, mida ületada on praktiliselt võimatu ning kõigest 1 uus näitleja, keda "avastada" ja nõnda oli Nuutre arengu tunnistajaks lavastajana veelgi suurema tähtusega. Ja mees ei petnud ootuseid. Ütlen kohe alguses ära, et just see osutuski tüki üheks kahest suurimast väärtusest, sest tegelaste armastuslugu läbi seitsme vanuse "piltide" töötab kui valatult, aga Jaanus pole läinud lihtsat radapidi ning võtnud well-made-play ja pannud selle lavale ja kõik. Ei, tema on toonud ka "kolmanda tegelase" mängu - muusika! Ja ilmselt üsna häbematult, aga selle eest ausalt ütlen välja, et see on võiduvalem. Kui poleks olnud suurepärast - muide üht käesoleva teatriaasta parimat muusikalist ja heli live-kujundus draamalavastuses - Jürgen Kristoffer Korstniku poolt, siis usun, et ma ei räägiks nii helgeid sõnu siin ja ei soovitaks nii julgelt seda vaatama minna :) Kuid sama palju kui see andekas muusik/helilooja ennast ja oma loomingut siia kogu raami kaunistuseks andis, on see ju ikkagi lavastaja idee ja oskus integreerida sobival määral ning just sellist tüüpi kujunduslikku tervikusse. Igatahes superhea lahendus!

Eks lugu on ju ise ka väärt avastamist (eriti kui eelmainutud Piret Laurimaa - Sepo Seemanni duett - minu 2009.a TOP10 teatrielamus) nägemata jäi. Armas, südamlik, mõned kutsuvad selliseid "taskuräti"-tükkideks - läheb kõigile otsemat teedpidi hinge. Mary ja John, kes esimest korda kohtuvad 11-aastastena, hüppavad sealt edasi 17-aastasteks, siis noorus, vajane-, keskmine- ja hiline keskkiga ning kõige lõpus muidugi vanadus oma haigustega. Inimesed on samad, kuigi muutuvad ju ajas, saavad targemaks, prioriteedid muutuvad, maailmanägemus ja eneseteadlikkus muutub. Ka elu ise sõidab igal viisil sisse oma tõusude ja mõõnadega. Ainult üks asi ei muutu - kui on armastus, siis see ON.

Näitlejateks tublid harrastajad - Maarja Korstnik (minu jaoks esmatutvus) ja Rainer Miller (tuttav ka Salme Teatri "Suvepäevast"). Nende Mary ja John olid siis sellised... kuigi siinses adapteeringus eestlaslikult "Maris" ja "Johan". Ja selline eestistamine oli igati õigustatud otsus, eriti kuna tekstist käib läbi muidu ka "Tallinn" ning see lugu ongi universaalne ja kuigi toimub nö. "salakohas", siis üldsegi mitte kohaspetsiifiline. Ainult ühes, kirikuskäimise-stseenis, tundsin teatavat õrna välismaalikku võõristust.

Näitlejaid hoidusin kiivalt võrdlemast proffidega, kuigi paratamatult ka ilma selleta oli väga selge, et tegemist on harrastajatega. Lavastaja on teinud oma eelmisega võrreldes ilusa arenguhüppe ja näed, et ruumikasutus ja dünaamika, stseenide ülesehitused ning juba mainitud muusika/heli lisand on naudinguline ja avastuslik. Kui midagi paluda, siis just harrastusnäitlejatega töötades veelgi jõulisemat näitejuhtimist. Seal kus profid ilmselt haaravad õhust ja oskavad oma karakterid üles ehitada ning nendesse ka läbi lavastuse tegelase arengu sisse puhuda, selles kohas on harrastusnäitlejatel vaja proffidest rohkem tuge. Ma ei ütle üldse, et Maarja ja Rainer ei oleks lugu ära jutustanud oma mänguga, aga kui tegelased vananevad loo jooksul 11-aastasetest 72-aastasteks, siis vähemalt minu vaatenurgast ei toimunud nendes karakterites sisemist arengut. Väliselt küll ja õnneks vanuse-muutuste "mängimise" lõksu astudes mõned korrad, ent ikkagi kokkuvõttes ei olnud see vananemine piisavalt usutav. Siin võib muidugi olla ka kaudsemat sorti mõjutegureid - kaasatud on küll grimmikunstnik, kuid jällegi oleks vaja palju julgemalt sellele läheneda (eriti naistegelase osas) jms. Lisaks kuigi ma olen kindel, et Jaana Volke on riietuse läbi mõelnud, siis ometi oli eriti naisel vanimas eas tegelase ja riietuse vahel teatav lahkheli. Kuid välisele ei saa ka liialt põhjusekaalu anda, sest ikkagi ka tegelastel endal teatava vanuse juures on võimalik lisada maneere (või varem neid maha keerata) ja väikseid, vaevaltmärgatavad käitumuslikke eripärasid, mis annavad usutavust juurde ja ehitaksid need inimesed ja nende kokkukõla üles, sedasi, et see loo jälgimisel eraldi tähelepanu ei köidaks.

Just seda teatavat orgaanilisust jäingi ma seekord kõige rohkem igatsema, mida võib-olla võiks saavutada julgemate otsustega, läbimõeldumate rollijoonistega (a la osadeks lahti - kus ja kuidas ma olen 11-aastaselt, milline muutus on toimunud 17-aastaseks ja sealt edasi. Pidades silmas, et kokkuliimida siin väga palju pole vaja, kuna areng toimubki konkreetsete hüpetega, kus vahemaa on vaid aimatav). Teisalt mul puudub ka laiem harrastusnäitlejatega võrdlusmoment ning sellepärast võib olla sellel skaalal oli tegemist suurepäraste rollidega. Sellepärast toimisid need rollid palju paremini keskmistes vanustes. See aitas ka paremini vaataja selle tundemaastiku sisse ja nõnda elas nendele inimestele kaasa kuni lõpuni välja. Tegelikult on tobe nuriseda, sest need inimesed teevad seda ju oma vabast ajast ja tegemisnauding oli kahtelmata ka kõige kaugemasse ritta paista ning see on juba pool võitu, sest kui laval tegijatel silmad säravad, see sütitab ka sära vaatajate silmades ning just nii ka "Esimeste suudluste"s on! Ja kuigi siit võib välja lugeda teatavad kriitikat, siis loodan, et mõlemad näitlejad mängides avastavad juurde, kus ja kuidas midagi (isegi väikest ja märkamatut) oma rollijoonistesse ja misanstseenidesse lisada/mugandada ning nõnda saab sellest väga hea.

Igatahes on tervik kui üks mõnus romantiline komöödia ja kõik peaksid siit leidma samastusmiskohti oma enda või lähedaste/tuttavate eludega. Selles mõttes oli minul vaadates isegi pisut kahju, et olen seda lugu varem näinud. Kui ei teaks kuidas kogu sellisele vanuselisele ülesehitusele on elumuudatustega väga kaasahaarav lugu üles ehitatud, siis olen veendunud, et see meeldiks veelgi enam!

Natuke kahju oli seda ilma elukaaslaseta vaadata, sest pärast etendust, kui sealt lavalt alla kobisin ja kaaspublikut paremini nägi ja tajus, siis armas oli näha, kuidas isegi eakad paarid kõndisid sealt minema käsikäes, noortest rääkimata :)

Lool on suur ❤️ ja suhkruna põhjal üks aegade romantilisemaid viimaseid lauseid!

Hinnang: 3+
Minu siiani sellel aastal vähese harrastusteatri kogemuse põhjal, on see nähtud 5st kahtlemata parim ja mõnede asjade peale silma kinni pigistades ka kõige profim. Emotsioonid kiskus ka (küünilises minus) pinnale, kuigi päris pisarateni vähemalt sellel vaatamiskorral ei liigutanud. Kammerlik, ühe armastuse lugu, kus on sees terve suhtekaar - tutvumisest ja armumisest, läbi lastesaamiste, teistesse armumiste, keskeakriiside, vanapaari armastuseni välja. Eks ta on parajalt suur tükk proffidegi jaoks, kuigi võib tunduda esialgu lihtsa ja eluliselt hõlmatavana, sest lugu ise ju kannab ka ning on väga tugev. Kuid mõnikord tulebki julgelt ka suurelt mõelda ning teha raskemaid ja väljakutsuvamaid asju. Olen veendunud, et see "Esimesed suudlused" kõiki tegijaid arendas jälle suure sammu edasi! Ja Jaanus Nuutre järgmisi lavastusi ootan veelgi suurema huviga.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

ESIMESED SUUDLUSED

Autor: Jay D. Hanagan

Ühel sügiskuu pühapäeval kohtuvad laguneva kuuri ees lapseohtu Johan ja Maris. Esimesest suudlusest algab teekond, mis kestab nende jaoks järgmised kuuskümmend aastat. Lavastus toob vaimukal ning südantsoojendaval moel publiku ette nii teismeea valud, noorusaja rõõmud, abielu, lapsevanemateks olemise kui vanavanemateks saamise. See on lugu kõige isiklikumatest hetkedest, rõõmudest ja muredest, mis peaks pakkuma äratundmist kõigile vaatajatele.

Lavastaja ja dramaturg: Jaanus Nuutre
Osades: Maarja Korstnik, Rainer Miller

Helilooja: Jürgen Kristoffer Korstnik
Etendusejuht Inge Kaseleht
Kunstnik Jana Wolke
Valguskunstnik Margus Ruhno, Merily Roopärg
Grimm: Mari Simm
Lavastuse fotod: Robin Roots

Esietendus 17.05.2019
Etendus kestab 2 tundi 20 minutit, ühe vaheajaga

Kommentaare ei ole: