reede, 23. september 2022

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

 

Sain tögamise osaliseks kodus kui ütlesin, et lähen Palle üksi maailmas vaatama… “See on ju 3-aastastele”… Häh? Esiteks see on “alates” 3-aastasest, teiseks kuulsin milline innovaatiline ja vormimänguline pidavat lavastus olema ning kolmandaks, minus elab ju see 3-aastane samuti veel edasi, nagu ka kõik muud vanused, mis siiani läbi käidud (sh.seegi vanus kui ise raamatut kunagi lapsena lugesin…ainult raamatu nimi toona oligi lihtsalt “Palle”). Minule meeldib oma sisemise lapsega sinapeal olla, mõnikord multikaid vaadata ja isegi lasteraamatuid lugeda… Vōibolla see “mehed jäävadki alati lasteks” pädeb meist mõnede kohta kohe väga sõna-sõnalt. Igatahes Eesti Noorsooteater kammerlikust ovaalsaalist otsisin teiste, lühemakasvuliste laste vaatamisvälja mittehäiriva koha ning ootasin täpselt samasuure põnevusega etenduse algamist kui kõik teised mu ümber. Mina muidugi teadsin kuidas käituda ja olen ka juba mõned korrad harjutanud teatris vaikselt olemist, aga mõned teised, kes oma "publikudebüüti" tegid, sisustasid ka kõigi ülejäänud ootajate aega oma laheda jutuga. Eranditult kõik peatselt käivituvast lavaloost kergelt erutatud. Nö. ”teater enne teatrit”. 

Ja läkski saal pimedaks. Enne õnneks üks väikse poisi hääl hoiatas ka ning isegi kui oligi kohe päris-päris kottpime, siis keegi ei heitunud sellest, esiteks oli vanu inimesi nii palju ümberringi ja teiseks, kohe saabus ka lavale kõlarist kostnud poiss, kes hoopis osutus ümmarguse suure pallpeaga nukuks ning tutvustas end ja viis meid kõiki oma seiklustesse kaasa. 

Nali naljaks, aga hiljem etenduse õhtul kodus muidugi parastavalt uuriti, et kuidas siis oli…sain puhta südamega vastata, et äge! Kohe üldse ei kahetse seda pooltundi lasteteatris. Ausalt!

Palle “lugu” otseselt tõesti sisu mõttes ju sobibki ka nendele kõige väiksematele, aga nostalgitsemisena ning lavastajate Karl Sakritsa ja Mait Visnapuu kunstiliste, leidlike ja isegi uuenduslike-innovaatiliste lahenduste avastusliku vaatamisena oli igati omal kohal ka täiskasvanule. 

Esialgu Palle, keda kohati mängitasid isegi 3 näitlejat korraga (Katri Pekri, Laura Nõlvak ja Jevgeni Moissejenko), ärkas ja avastas, et ta on mitte ainult oma kodus, vaid terves maailmas üksi… Kohe tekkis sidusus sama teatri 2 eelmise uuslavastusega- Eveline ja mina ning Hommikuvalgus, mis ka otsapidi tegelesid “üksi” jäänud lastega. Ju see king sealt otsast siis praegu pigistab lastele ja noortele loovatel teatritegijatel. Aga kindlasti pigistas ju ka 1942.aastal, mil Jens Sigsgaardi raamat ilmavalgust nägi. Guugledasin ka, aga üllatusega ei leidnudki kellegi vastavat seoseloomist, seega mu enda teooria võib ka täitsa metsapoole olla…eriti kuna tegelikult psühholoogist kirjanik ju hoopis uuris suurel hulgal lapsi - millest nad unistavad? Ja leidis oma loo tuumiku seeläbi…Aga kas mitte ei käinud samal ajal ka 2.maailmasõda ning nii mõnelgi lapsel võiski see üksi-jäämine toimudagi väga üllatuslikult. Ega ju see üksi-olemine olegi teabmis meelakkumine (kui see pole enda valitud... ja laste puhul ju harva on)…ikka on vaja veel kedagi, kedagi kes aitaks, oleks seltsiks ja kellega jagada. Sõjaolukorras võisid ju lapsed ka vanematest lahku sattuda ning alles mõne aja pärast jälle kokku saada, seniks aga saab näiteks seigelda oma fantaasiamaailmas… Ei tea, kas Jensil oli ka see allteksti mõtetes, ent vaataja mõte igatahes sinna kohta liikus. 

Eesti Noorsooteateri tegijatel on lugu ju siiski moderniseeritud ning selles võis aimata ka isegi teatavat pila selle kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud (isegi võrreldes raamatu ilmumisajaga) - kogu meie ökotoidu-fänlus (mitte ka võibolla olemuslikult, pigem keeleliselt) ja kõikvõimalike "rafineerimata" suhkrute ning üldse selliste keeruliste nimedega toiduainete kasutamise suunal, mis ühe lapse pea kindlasti korralikult sassi ajab ka praeguses ajas. Praeguses ajas on ju vanemad tööl kogu aeg ja täiesti igapäevane võib see mõningane üksiolek ka paljude laste jaoks olla. Sellises olukorras ongi peaasi teada, et küll need vanemad varsti jälle välja ilmuvad. Selles teadmises on ju ilmselget turvatunnet. Sellepärast ja isegi uuendatud vormis, sisu mõttes on tegemist igati aegumatu teemaga. Teisalt käivitab mõnusalt mängulise fantaasia, et kui tõesti ühel päeval…no isegi kasvõi mõned tunnid saaks maailmas üksi olla…mida siis teeks? Kas julgeks Palle moodi rooli astuda vōi pangast raha vōtta?🙂 Laps või täiskasvanu, vahet ju pole- meil kõigil on ettekujutusvõime olemas!

Sellise loo jutustamine lihtsalt nuku ja lava ning proppidega võiks ehk tunduda vägagi lihtsake tänapäeva imede alla liigituvate filmiefektide ajastul, aga  lavastajad ei olegi läinud seda lihtsat rada, vaid loonud hoopis eriliselt dünaamiline teekonna laval, mis muutus igas hetkes ning sajasse eri vormi. Mõnusalt lapsikute, aga esteetiliselt stiilipuhaste joonistustega loodud animatsioonimäng - vahva jälgida ning samas mõjus ka erilise lahendusena - nagu teatri ja multika sümbioosina - live anima?!

Kirsina tordil, ehk innovaatilise maiuspalaks Palle muutumine/muutmine nukuna, objekti järgiva videoprojektsiooniga - rikastades tegelast näoilmete ja suu muutumisega ja seda veel samal ajal kui poiss ise hüppas, lendas ja liikus kõikvõimalikke radupidi laval ja lavakohal õhuski! VAU! Tõeline teatriime. Seda võibolla see kõikse väiksem laps ei oskagi aru saada, tema jaoks lihtsalt lugu muudkui liigub edasi…selline maagia ongi rohkem suurema inimese visuaalkomm ja muidugi võimalus oma lapsele kogu asjale tähelepanu pöörata ning hiljem lahti seletada…sest sellega tõesti antakse tähelepanuväärne tehniline efekt. 

Tegelikult ju napp pooltund kestev etendus, aga isegi nendel kõige pisematel tõesti tähelepanu püsis päris kogu etenduse aja lavaltoimuval (isegi elavalt elati kaasa)…teisalt ise oleks tahtnud hoopis pikemalt ja rohkem… ja kui täiskasvanu seisukohast võtta, siis vast ka originaalsemat lõpplahendust... aga see siiski polegi siin ju otseselt täiskasvanutele mõeldud ja eks omakorda sellelgi ole lastele oma võlu, kui mõni teravam tüüp suudabki näiteks ette aimata, millega lugu lõpuks lõpeb (usun, et 3-6 aastased pole vast veel väga paljudest lugudest rikutud ning nende jaoks ikka armas puänt).

Vahva, rohkem rõõmus, aga lõpupoole muidugi ärev ka natuke. Kõrvalistunud noormees ikkagi arvas, et ema on tööl ja sellepärast teda pole ning Palle saab rahulikult üksi “pahandusi teha”😂Aga kui ise oleks noorem isa, siis vist tunneks hoopis süümekaid vaadates, et peaks lastega rohkem koos olema ja ise oma lapsega koos seiklema…

Sellega sai ühtlasi enda teatri sügishooaeg avatud…ja kui nüüd esimene elamus näitab ära, milliseks hooaeg saab kujunema, siis võiks järeldada, et
-mänguline
-innovaatiline
-kiire ja hoogne
-täis krutskeid
-noorekas
-võrdlemisi lühikeste, seikluslikult põnevate tükkidega
-dünaamiliste lavaruumidega
-lõpupuäntidega
-eriline
-mõnusa muusikaga
-üllatuslik & avastuslik
-saab naerda, aga saab ka kurb olla... ja pisut põnevusärevil ka
-hmmm…aga ju siis vist ikka üksik ka... aga lõppude lõpuks ikkagi mitte ;)



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Palle üksi maailmas
JAGA
30 MIN|VÄIKELAPSELE, KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Mis siis, kui ühel päeval saaksid teha kõike, mida ise tahad?

Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel...

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

 „Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.

Mängivad
Jevgeni Moissejenko või Karl Sakrits, Katri Pekri, Laura Nõlvak

Autor Jens Sigsgaard
Tõlkija Anu Saluäär
Dramatiseerija Karl Sakrits
Lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu
Kunstnik Mikk-Artur Ostrov
Videokunstnik Mait Visnapuu
Animaator Meeri-Ann Ostrov
Helilooja Mait Visnapuu

Palle hääl Gustav Visnapuu

Esietendub 4. septembril Noorsooteatri ovaalsaalis
Lastele alates 3. eluaastast
Ühes vaatuses, kestus u 30 minutit




kolmapäev, 21. september 2022

2022 SUVETEATER - parimate kokkuvõte


Eelmisel suvel jõudsin näha 43, sellel suvel 35 erineva lavastuse etendust... Vähenemise viga ei ole otseselt minus - vaatamisjõudlust isegi oleks olnud veelgi, lihtsalt uuslavastusi tuligi pea poole vähem ning suve alguses olin valmis mõelnud, et sellel suvel hoian end tagasi - kulutan aega rohkem spordile, aiale ning muudele tegemistele ka teatri arvelt... selle ohvriks said ka sellesuvistest lavastustest juunis "Ai,velled" ja "Hannibali rahvas" - minu jaoks suveteatrimenüüst ainsad 2, mis niiöelda "kripeldama" jäidki hingele... Ent vast veelgi piiravamalt mõjuv põhjus teatrimaratoni kitsenduseks oli viimase aja ülikõrge kütusehind... Jah, just eelkõige seetõttu mõningaid muidki lavastusi, mida oleks soovinud oma elamuste-pagasisse koguda, jäid hoopis väga maisel põhjusel noppimata. 

Kuid ega lõppude lõpuks ju ka see 35 teabmis väike number pole - täiesti piisav, et üks korralik PARIMATE kokkuvõte koostada ja ühtlasi soovitused üles lugeda neile, kel see aasta mõni olulisematest nägemata jäi (mitmed neist parimatest kindlasti tulevad veel kordamisele tulevaselgi suvel).

Kaardile vaadates, siis ajaliselt kõige pikem sõit oli seekord Saaremaale, tegeliku distantsi mõttes, aga hoopis Põlvamaale. Naljakas kokkusattumus, aga suve 2 suurimat teatrielamust saidki leitud järjestikku päevadel Lõuna- ja Kagu-Eestist, ühe ja sama autosõiduga (nii hea asi on ikka see Airbnb!), Tartu- ja Põlvamaa metsade vahelt. 

Üldisemas plaanis võib seda suve pidada vist eelkõige suurte panoraam-lavastuste suveks (panoraamsete alla kuuluvad ju ka rännaklavastused), ent ka klassika ja klassikute - suurte teoste ja inimeste suveks. Oli neid, mis jaotasid publiku kaheks - pooltele meeldis, pooltele mitte (eredaimad näited ilmselt Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28" ja Ekspeditsioon/Von Krahli Teater “Ainult jõed voolavad vabalt”), aga oli ka neid, mis pälvisid ühise heakskiidu kõigilt (eredaimad näited vast Ugala "Kolm musketäri" ja Emajõe Suveteatri "Ukuaru"). Minule meeldisid kõik 4, aga mul oli probleeme mõnede teistega. Mingit kapitaalset "metsa" panekut õnneks ette ei juhtunudki, sest isegi neist, mis ei meeldinud, leidus ikkagi komponente, mis asja "söödavaks" tegid ja isegi kui vaadates kiskus kulmu kipra, siis tagantjärgi mõeldes on leidnud olulisi nüansse, miks oleks üht või teist natuke teise pilguga vaadata. Samas ju üldises plaanis see üsna kesine teatriaasta pole siiani päris puhast 5-tärnikat silme ette toonudki, aga kevadhooaja kaks piiripealset, ehk 4+ hinnanguga, rohkem kui kahekordistasid suveteatrist oma "klubi liikmeskonna", viies selle aasta seni kõrgeima klassi lavastuste arvu 5 peale.

Muide selle aasta alguses, ehk just viimane kord 20st Teatriliidu (mees-, nais-, pea- ja kõrvaosa) parima näitleja nominentidest kokku tervelt 9 näitlejat olid esindatud rollidega, mis pärinesid suvekuudel esietendunud lavastustest (mõni neist küll ka selline, kes oli nomineeritud mitmete rollidega, sh. ka teistest aastaaegadest). Ilmselgelt need suvised erilised trupid ja tavapärasest erinevad partnerkooslused käivitavad ja inspireerivad ka kuidagi hoopis isemoodi. Ning isegi ju aasta parim lavastus Teatriliidu žürii arvates oli just nimelt suvelavastus... Saab näha millise skoori kogub 2022 suveteater.

Aga lähemegi siit kohe sujuvalt nende tänavusuviste kõikse magusamate teatrimaasikate juurde... 
(NB! pealkirjade all olevate linkide kaudu jõuab pikemate peegeldusteni)

SUVETEATER 2022 SUURIMATE TEATRIELAMUSTE TOP10 (nähtud 35st)


Kolm suurimat elamust olid kõik väga erinevatest žanritest ning kõik väga tugevate lavastajatöödega, pakkudes ühtlasi mitmeid kogu senise teatriaasta kontekstis tugevaid rolle ning ka kunstilist tervikut ning just sõna otseses mõttes "elamuslikkust". Kolmandana Ugala "Kolm musketäri" - uhke ja suur seiklus, ilus ja võimas, aga samas vaadates nagu peo peal. Kõik olulisem olemas (keskmisest palju paksemast romaanist) ja palju rohkem veel. Teisena, meie oma Eesti klassika, Emajõe Suveteatri "Ukuaru", mis veelgi enam mängis looduse koosmõjuga südame ja hinge keeltel. Ja seekordse suve kõige suurem teatrielamus saabus lavastusest, mille ajal sai naerda rohkem kui juba pika aja jooksul ühegi teise teatrilavastuse jooksul on saanud, saatmas suurepärane eesti levimuusikaklassika tasemel töötlused, stseenid filmidest ja elust ja telesaatest Carte Blanche... Puhas nostalgiakuld ja show, mis nii lahutab kui liidab meelt, mille teekonnajuhtideks meie lähikultuuriloost kõigile tuttavad, kuulsad ja andekad inimesed. Täiesti fenomenaalselt kogu selle naerupeo järel Kiidjärvelt lahkudes on siiski hinges hoopis sügav kurbus (nii delikaatselt ja ilusti olid mitmed väga tõsised teemad sinna sisse peidetud... teemad, mis tegelikult on ühtviisi nii ajastu kui ühe inimese kroonika ning osa teemadest on vägagi aktuaalsed ka veel tänapäeval). Ilus austusavaldus Thors Films'i tiimilit ja kokkutoodud trupilt ning seda mitte ainult "ADA"-le, vaid ka paljudele teistele tema (ja ühtlasi praeguste keskealiste ning vanemate eestlaste) kaasaegsetele.


SUVETEATER 2022 KÕIGE ERILISEMATE TEATRIELAMUSTE TOP5

Siinsete "eriliste" esiletoomise eelduseks on muidugi ka see, et see tõesti oli ka elamuslik ja ühtlasi pakkus nii HEA kui ka erilise elamuse. Ja mitte ainult teatri mõttes, aga seda vaadates hoopis teistmoodi ise ühtlasi selles osaledes... võibolla seetõttu ka just suurema iseenese kohaloluga. Aga ka mitte tavamõistes lava ja vaatajatega - teater, vaid just nimelt "midagi erilist"!

5. Nassi Sass ja tema vend - Tuulekell (2 vaatust mängiti erinevates kohtades - 1 õues, teine sees, aga ka keskendudes kahele eri vennale)
4. Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater (kontsert, aga ometi psühholoogiliste "lugudega", paralleelidega elust ja olmest, mõjuv mitmel tasandil)
3. Viljandi lood: Jaan - Ugala (rännaklavastus nii mööda Viljandit, aga ka rännak ajalukku, rännak Jaani elulooradadel)
2. Läbi linna: Supilinn - ProTheMus (rännaklavastus, mille kaudu saab ühe Tartu linnaosaga tutvuda, aga ka mitmete huvitavate tüüpidega, täidlane, ideederikas, elamuslik... sisaldades ka sõitu Emajõel!)
1. Ürgaeg - Labürintteatriühendus G9 (kogemusteater, mis on kui teekond tagasi ürgaega. Lavastus, mis algas õhtul kell 19, aga lõpp oli alles järgmisel hommikul kell 8-9. Palju lugusid, palju avastamist nii loodusest, iseendast kui ka teistest inimestest. Kus lõpeb kunst ja kus algab elu -piiri täielik kadumine ja ometi see oli seal kusagil. Teatrisündmus, mis kuuluks kindlasti sajandi 100 teatrisündmust nimistusse!)


PARIM LAVASTAJATÖÖ

8. Minul on vari - Kaili Viidas (Kontserdihunt)

Tegelikult käisin 3. ja 4.kohaga tükk aega edasi-tagasi, ent lõppude lõpuks otsustasin ikkagi Kalaranna 28 - Uku Uusberg (Tallinna Linnateater) kasuks... see mastaapsus ja erinevate tulemiste-minemiste ning kõikvõimalike komponentide rohkus, mis hämmastasid-üllatasid üksteise järel ja võidu! Autorilavastuse eelis ka, et ta sai täpselt nii nagu ise mõtles seda seada ja seadmist oli siin võibolla kõige rohkem üldse kõikidest suvelavastustest. Aga see ilu ja valu ning Minni muutumine Minnaks, kus on heliga saavutatud tõeline teatriime ning ürgne loodus, mis kaasa mängib vapustab ja vaimustab... ehk kindel ja ühtlasi ka kogu teatriaasta mõistes vägagi tugev töö Ukuaru - Peep Maasik'ult (Emajõe Suveteater). Ning kõikide suviste lavastustööde krooniks üks ilus ja särav klassikatõlgendus, mis on just lavastustöö terviklikkuses oma nii paljude õigete, huvitavate ja toimivate otsustega üks tõeline šedööver - Kolm musketäri - Tanel Jonas (Ugala).


PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

9. Tuuli Maarja Põldma - Ma armastasin sakslast (Kolga Mõisa teatriprojekt)
4. Natali Väli - Topeltduubel (Teater Sagittario)

Mind üldse hämmastas, et kuigi Elle Kull ja Lembit Ulfsak tegid niivõrd tugevad ja praeguseks ju filmi vaadates juba pähekinnistunud rollid, ehk nemad ongi andnud Minnale ja Akslile oma näod, et vaadates uusversiooni ei tulnud minul kordagi meelde ei Elle ega ka Lembit. Niivõrd omaks on suutnud uued näitlejad need rollid teha. Ja iseäranis tugevate karakteriseeringutega. Sestap on ka siin kolmandana Ursula Ratasepp - Ukuaru (Emajõe Suveteater). Tema tüpaažlik haprus, segatuna selle tegelase jõulisusega... Nüüd kus ka raamat on loetud, siis Ursula Minna on veelgi elavam ja mitmeplaanilisem kui raamatulehekülgede Minna. Mind hämmastab mõningate meie praeguseks juba meistritasemele jõudnud näitlejate oskus ikka ja jälle leida ning ka "näidata" endast uusi tahke. Viire Valdma - Kiri kodukandist (Teater Nuutrum) jahmatab nii, et jätab karbi lahti. Pisikeste karakteriseeringudetailidega, kuidas ta lõuga liigutab või jäigastub või kuidas oma häält kasutab - midagi täiesti varemnägematut (jälle) Viirelt! Hämmastusin ja imetlesin üheaegselt. See eristabki head ja suurepärast näitlejat- neil on kameeleonivõimekus. Viire on ka juba mitu aastat järjest praegu puhast kulda lavale pannud roll rolli järel (ja isegi siin kui näitemäng tema tegelase ümber pole suurem asi... aga õnneks seekord on ka see vääriline). Kuid minu kuldne positsioon kuulub Triinu Meriste psühholoogiliselt keerulisele, mitmekihilisele ja tegelase olukordagi arvestades mitmetasandilisele ning vaatajateski just teatud asju kätte andes ja teistega jällegi mõtlemapanemise ärgitamisega mängides. Triinu Meriste - Einstein ja Margarita (TEMUFI) lõi ikka pahviks... Lisades juurde Garmen Tabori Arstist, Laura Niilsi Kolmest õest ja Ester Kuntu Musträstasest, on meil juba praegu 6 aasta parima naispeaosa nominatsiooni väärilist rolli (koos Ursula, Viire ja Triinuga... siia mängu võiks tegelikult ka veel lisada Natali ning Grete ja ehk Saaragi...sest kõigis neis rollides oli tegelasele antud julget isikupära ja tugevat psühholoogilist sügavust) olemas... aga terve sügishooaeg ju alles veel ees!


PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

10. Rauno Kaibiainen - Nassi Sass ja tema vend (Tuulekell)
9. Üllar Saaremäe - Topeltduubel (Teater Sagittario)
8. Toomas Täht - Engeli tellised (Vana Baskini Teater)
7. Ott Sepp - Engeli tellised (Vana Baskini Teater)
5. Henrik Kalmet - Audients (R.A.A.A.M.)
4. Leino Rei - Stalker (Theatrum/Tallinna Lavakool)

Mõnus kui näitleja kuidagi täiesti uuesti loob end mingi rolli käigus. (3) Ott Aardam on olnud võrdlemisi kange päris mitmetes oma viimastes, aga juba Iraani konverentsis näitas teatavat lahtiraputuse alget ja nüüd Theatrumi ja Tallinna Lavakooli ühises Stalkeris kohe tõeline üllatus (sama muide Leino Rei'ga see aasta... kõigepealt Röövlitütar Ronjas ja nüüd Stalkeris juba korralik avanemine). Kuid veelgi tõsisemad jahmatused tõid suve 2 tipprolli, mis ilmselt pretendeerivad ka terve teatriaasta kullale. Kõigepealt (2) Leonid Ševtsov solvatud Armuleivasööja'na (Vene Teater) ning siis (1) Peeter Tammearu Einstein ja Margarita (TEMUFI), mehe ja naisevahelise tunnete ja tulevikuplaanide kassihiiremängu uruvalitsejana. Mõlemad vapustasid täiesti ise otstest, aga mõlemad on aasta parima meespeaosa-rolli väärilised (muidu üsna kasinatest tänavustest just SELLISE kaliibri ja tasemega rollidest... nende kahe võitluses on siiani kevadest kaasas AINULT Hendrik Toompere Musträstasest... ehk kui sel aastal naisi ja veel eriti-eriti tippmeeskõrvalosasid on mitme aasta jagu auhinnaväärilisi, siis sügisel on just meespeaosa tegijatel hea... ja kergem võimalus ka veel löögile pääseda).


PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

8. Saara Pius - Minul on vari (Kontserdihunt)

(3) Garmen Tabor - Ukuaru (Emajõe Suveteater) Minna emana on külmavärinaid tekitavalt mitmeplaaniline - karm ja vähese jutuga, tõsine ja ebaõiglane oma poega jumaldavana, kui tal selline tarmukas tütar nina all... aga ema süda on seal kogu kõva eesti naise töörügaja kesta alla ja kui intelligentselt ta selle suudab sisse mängida - sellele lihtsalt peab ise tunnistajaks olema, kirjeldavad sõnad ei suuda seda kuidagi edasi anda. Aga sama äge ning psühholoogiliselt vast veelgi keerulisem just usutavalt välja tulla on (2) Marika Barabanštšikova - Ukuaru (Emajõe Suveteater) mahlaselt vastiku, rikkuri ees oma tütre nimel lömitava emana, kes ometi saab vasta pükse kogu oma pingutuste tulemusena. See 101% oma rollis olemine, kuidas Marika sellel looduslaval ja selles trupis mõjub - sellistel rollidel on aasta parimate naiskõrvalosade pitser küljes ka trupi-metaplaanilises mõttes. Kuid minu jaoks kogu Eesti suveteatri kõikse meeldejäävaima rolli tegi Jaune Kimmel Robin Hoodis (Rakvere Teater)... Ja seda nii psühholoogilise - surnute korjajana, Shakepeare'liku nõiana, aga ka füüsilise- või performance-teatri, ehk hoopis etenduskunsti valdkonda kuuluva rolliga... Just seetõttu valisin ka (Kalev Lilleoru) temast tehtud foto siinset tabelit ja ühtlasi kogu tänavust suveteatri kokkuvõtet ilmestama - nii erilise, tugeva ja mõjuva kohalolu, ent samas dramaatilise tabavusega on mõni just sellise suunitlusega roll väga-väga-väga harva.


PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

6. Egon Nuter - Minul on vari (Kontserdihunt)
5. Indrek Taalmaa - Ma armastasin sakslast (Kolga Mõisa teatriprojekt)

Mõnikord kui 1 roll oleks nagu ülejäänud trupi keemiast "väljas", siis see mõjub kohatult, aga mõnikord torkab see vastupidi nii erilisena silma, et tõstab ka kogu terviku väärtust. Just seetõttu on siin kolmandana Ken Rüütel - Kolm musketäri (Ugala) üdini tõsise Rochefortina. (2) Sepo Seeman - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films) tegelikult ju mitmed väiksemad rollid, aga just eriti tema kehastatud ja rahvast ühiselt naerupahvakutesse ning vaimustusse liitev Vello Orumets (samamoodi eelmise Kiidjärve lavastuses suutis seda oma Hardi Tiidusega Priit Strandberg). Ent suveteatri meeskõrvalosest (ja muidu ka aasta ülikõvas selle kategooria konkurentsis märkimisväärsena) tõmbas kõige pikema tiku Margus Prangel - Ukuaru (Emajõe Suveteater) ja seda nii suures plaanis, aga ka kõikvõimalike pisitillukestegi detailidega, mis ta on oma rolli pookinud, tervikuna sedavõrd vastiku tegelase loomisel, et ju otseselt ei peakski kõrvaltvaatajana tundma nii tugevaid emotsioone, aga ta paneb veel oma mänguga raamatulehtedel olevale Keldriaugu Kunnile omad kihid juurde, et vihkad tegelast ja imetled mängu samaaegselt.


PARIM NOORE, ehk alla 30-aastase näitleja ROLL

7. Loviise Kapper - Viikingite veri (Kuressaare Teater)

3 neist - Jaune, Ken ja Grete figureerisid juba pea- ja kõrvalosa parimate tabelites... Meeskõrvalosadega on lihtsalt tänavu nii karmid lood, et seal on hämmastavalt palju tugevaid töid, sest muidu peaks nii Stefan kui ka Ott vähemalt ka seal juba leiduma ka... Kahele tänavu suvel Tallinna lavakooli lõpetanud noorele naisnäitlejale, kes mahtusid naispeaosade nimistusse on nende kursavend Alden Kirss, kes samuti meeskõrvalosade pungil täis kategooria ohvrina osutus isegi veelgi huvitavamaks oma Aramise loomisel. Tegelikult ei jäänud kaugele maha ka ei Jass Kalev Mäe ega Hardo Adamson, keda samuti sellel suvel juba oma esimestes profirollides näha õnnestus. Ega tegelikult ju ka Merlin Kivi, aga tema Stalkeri-roll lihtsalt oli mahult niipalju väiksem.


PARIM TEATRIKORÜFEEDE, ehk 60+ näitleja ROLL

9. Harry Kõrvits - Viikingite veri (Kuressaare Teater)
5. Tiina Tõnis - Minul on vari (Kontserdihunt)
4. Egon Nuter - Mnul on vari (Kontserdihunt)

Suurepärased näitlejad kõik ja neist õhkub kogemust, aimub suurt tööriistakasti, aga lavasära suhtes- vanus on ilmselgelt lihtsalt ainult mingi suvaline number.


PARIM ANSAMBLIMÄNG

2. Risti rahvas - Rapla Väikelinnateater


PARIM UUS NÄITLEJA (keda varasematel aastatel, sh. suvedel :) laval rolli mängimas pole näinud)

10. Sten-Olle Moldau - Ristirahvas (Rapla Väikelinnateater)
9. Ants-Erik Noormägi - Una familia (Salme Teater) ja Matsmõisnik (Salme Teater)
(siin vahel oleks ka Mare Pohla-Tiisler...aga teda olen siiski varem näinud, kuigi ei mäleta seda varasemat rolli)
8. Eerik Robert Ots - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)
7. Merlin Salu - Una familia (Salme Teater)
6. Katariina Pruus - Una familia (Salme Teater)
5. Kaarel Kuusk - Läbi linna: Supilinn (ProTheMus) (teda laval varem vaid muusikuna näinud)
3. Carolyn Veensalu - Armastusega ei tehta nalja (VHK/Theatrum) teda varem näinud tantsijana
2. Daaniel Tiitus - Armastusega ei tehta nalja (VHK/Theatrum)
1. Leonhard Sass Taalmaa - Ma armastasin sakslast (Kolga Mõisa teatriprojekt)


PARIM AUTORITEATER

3. Viikingite veri - Tiit Palu


PARIM KOMÖÖDIA

Ükski neist pole otseselt ainult komöödia (mõni on suisa pigem hoopis teises žanris)... aga kõigi nende ajal sai korralikult ka naerda. Arvestasin mingitpidi ka muidu kunstilist taset ning jõudsin naermise määra ja teravuse ning teksti + allteksti ja mängu sümbioosliku valemi kaudu sellise järjekorrani välja. Tegelikult on siin kõige olulisem ja säravaim naerutaja-täht just see kõige esimene koht... ja isegi see oli segu traagikast ja mitmest muust žanrist.

10. Armastusega ei tehta nalja - VHK teatriklassi 24.lend/Theatrum
8. Audients - R.A.A.A.M.
7. Risti rahvas - Rapla Väikelinnateater
6. Minul on vari - Kontserdihunt


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ


Miks nii vähe nimesid? Sest ma ei suuda järgnevaid veel kuidagi täpsemalt järjekorda panna: Iir Hermeliin(Minul on vari), Kristjan Suits(Kolm Musketäri), Silver Vahtre(Viikingite veri), Illimar Vihmar(Hommikuvalgus) ja Arthur Arula tööd(Haige mäger ja Ainult jõed voolavad vabalt). Väga kaksipidi arvamus on ka Mihail Khramenko Tavalise ime suhtes - pöördlava oma gloobusemotiiviga igati vinge, aga seal olid mõned teised otsused, mis natuke küsimusi tekitasid.


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

1. Krete Tarkmees - Engeli tellised (Vana Baskini Teater)

Sama lugu nagu lavakunstnikega - tõin esile nii vähe, sest siit edasi läks järjestamine keeruliseks: Iir Hermeliin(Minul on vari), Jana Wolke(Kuninganna ja viinakurat), Inga Vares(Läbi linna: Supilinn), Sirli Pohlak/Kristjan Suits(Kolm musketäri), Karmo Mende(ADA), Mihail Khramenko(Tavaline ime) ja Arthur Arula(Haige mäger).


PARIM GRIMM/SOENGUD


Ei saa jätta lisamata, et 4. oli harrastusteatrilt, ehk Una familia - Salme Teater ja Aya Kokk loodud erilised soengud, mis mängisid nii lavastusliku komponendi kui ka ajastule sobiva nägemusena kaasa! 


PARIM VALGUSKUNSTNIK

3. Helvin Kaljula - Stalker (Theatrum/Tallinna Lavakool)

Veel jäid positiivsete kujunduste ja efektsetena meelde valgused järgmisetest lavastustest: Viikingite veri(ei teagi, kes seadis), Ainult jõed voolavad vabalt(Siim Reispass), ADA. Rääkimata lugu(Petri Parrik), Tavaline ime(Anton Andrejuk), High School Musical: On stage!(Karl Vilks) ja Kalaranna 28(Emil Kallas) 


PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

2. Tanel Topaasia - Stalker (Theatrum/Tallinna Lavakool)

Suvel vägapalju videot (ega muid lisavidinaid või visuaale) just ei kasutatagi, sellepärast ei tahakski rohkemaid siin mainida, et saaks tõesti tipp esile toodud.


PARIM HELILOOJA (ORIGINAAL)

(1. Ardo Ran Varres - Ukuaru (Emajõe Suveteater) muusikaline kujundus-töötlused-helilooming + heliefektid(!!!))

See näib ka laiemas plaanis (siiani) Liina ja Markuse aasta kujunevat... kuigi (väga) tugevaid konkurente aasta lõikes on neil ka juba kevadhooajast ees (Tõnis Kaumann, Malle Maltis!). Ardol jällegi oli Ukuarus nii omaloomingut kui töötluseid+kujundust, kõik oli nii ilus ja mis eriti oluline - ka sisuga seonduv ja kuna ma täpselt ei tea, kus need piirid tal seal liiguvad omaloomingu ja töötluste vahel, siis liitsin ta siia nimistusse sulgudega, ent tegelikult oli Ukuaru lavastuse muusika tervikuna nii oluline ja ilus ning ei saa asetada siin mujale kui jagatud esikohale.


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

5. Marius Peterson - Stalker (Theatrum/Tallinna Lavakool) ja Lauri Lüdimois - Haige mäger (Tartu Uus Teater/Kinoteater) muusikalised kujundused
4. Maiken - Minul on vari (Kontserdihunt) muusikajuht
1. Ardo Ran Varres - Ukuaru (Emajõe Suveteater) muusikaline kujundus-töötlused-helilooming + heliefektid(!!!)

Kogu audio-pool oli Ukuarus tõesti midagi täiesti fenomenaalset! Tõeline teatriime!


PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (VAREM POLE KUSAGIL KUULNUD)

7. Helle - Kalaranna 28 (Tallinna Linnateater) - esitajad Sandra Uusberg ja Hele Kõrve

Mõlemate - esimese ja teise koha laulude muusika kirjutas Liina Sumera ja sõnad Urmas Lennukilt.


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMISSEADED/LAVAVÕITLUS


Olga allahindluseta tantsud (esitajad on ju draamanäitlejad) vaimustasid! Robin Hoodis vaimustas vast isegi rohkem Laura seatud võitlused. Adas Britti varieteelikud ja ajastulikud seaded olid silmipaitavad. Marie Loviise ilmselt jääb siia tabelisse alati figureerima kui ta midagi uut teeb. Kolmes musketäris olid megaägedad vehklemised ja isegi lähivõitlused Kairel seatud, aga ka Rauno "ratsutamine"... ja isegi kui hobuseid polnud, siis oli sellise liikumisega järelmaitsena tunne, nagu olekski olnud! VAU!


MEELDEJÄÄVAIM/MÕJUVAIM TANTSIJA

5. Mait Malmsten - Minul on vari (Kontserdihunt)

Ma ei saa silme eest neid Dmitri horisontaal-käärsaltosid... sorry... Sest igal teisel aastal võiks kogu teatriaasta võtta omale paljuski ka muuhulgas liikumisele üles ehitatud Jaune roll. Märdi megaäge tantsulõik, mille ta seal esitab, on üks suveteatri tipp misanstseene :) Jekaterina tõesti üllatas on tantsu jõulise julgusega, mis muutis liigutused ägedaks ja naudinguks vaadata. Ja no Mait, Mait, Mait...assamait!


MEELDEJÄÄVAIMAD MUUSIKUD TEATRILAVAL

4. Minul on vari bänd (Kontserdihunt)

See siin allpool Siim Aimla bändi muutub pidevalt... kuigi ka Indreku kidravaldamine ja Pääru multitalent, seekord siis lõõtsaga, on hõbedal paigas... aga no Brassical lihtsalt mõjus osalistena ka pisut olulisem, kui pigem saatebändina Minul on vari... kuigi muusikaliselt võiksid mõlemad bändid olla siin suisa esikohal. Jõgede-bänd oli nii eriliine, et no kuhu seda siin üldse asetada täpsemalt... 


ERILISEM LAULEV NÄITLEJA või NÄITLEV LAULJA TEATRILAVAL (arvestades ka näitlemist)

Väga pikk nimekiri... Kuigi kui "lauljahäält" arvestada, siis peaks siin olema ka Ilja, Sergei, Mari, Peeter, Ants-Erik, Veikko, Grete, Sander, Juss, Mait, Tarvo, Jan, Hardo, Jekaterina, Tallinna Linnateatri näitlejate koor, Kalle, Piret, Marika, Rea, Janet. Kärt, Simeoni, Jörgen ja teinegi Sergei!
Aga tooksin eelkõige välja just need nimed:

10. munkade koor - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater)
9. Kaidi Soosaar - Engeli tellised (Vana Baskini Teater)
2. Saara Pius - Minul on vari (Kontserdihunt)
1. Hele Kõrve - Minul on vari (Kontserdihunt)


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Neid oli rohkem, aga esiletoomist väärivad eelkõige:

7. Tiit Palu - Viikingite veri (Kuressaare Teater) - kuigi see ilmselt mingil määral baseerub legendidel?
6. Ott Kilusk/Toomas Uibo - Minul on vari (Kontserdihunt)
5. Loone Ots/Erki Aule - Nassi Sass ja tema vend (Tuulekell)


PARIM VÄLISMAINE DRAMATURGIA ESMAKORDSELT EESTI LAVAL

Tahaks esile tõsta vaid 2:

2. Eric Elice/Roger Rees - Topeltduubel (Teater Sagittario)


PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

5. Eerik Robert Ots/Valter Uusberg - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)
1. Ott Kilusk - ADA.Rääkimata lugu (Thors Films) - orginaalosas konkureeriks ta Priiduga 1.koha peal ka Originaalide all, aga siin oli lugusid, mida on nii artiklitest kui eluloost lugenud.


20 MEELDEJÄÄVAIMAT STEENI/JUHTUMIT/ÜTLUST/LAVASTAJA-NÄITLEJA-KUNSTNIKUTRIKKI SELLEST SUVEST:

20. "Ummik katkenud maantee lõpus/jooksjad jne mis kõik sellest lavastusest läbi ei käinud" - Kalaranna 28 (Tallinna Linnateater)
19. "Ain Kaalep ja Hando Runnel nii Egon Nuteri ja Mait Malmsteni mäng kui ka Ott Kiluski kirjutatud tekst" - Minul on vari (Kontserdihunt)
18. "Mõnikord on juba hilja - sõnad/laul/muusika ja Liisi Koiksoni esitus ka" - Robin Hood (Rakvere Teater)
17. "Kogu loodud lava majade, rohulapi, tänava valgustite ja asfaldiga" - Kalaranna 28 (Tallinna Linnateater)
16. "Isa matuste järel ema kolib Ukuarule. Kui nad tuppa ta viisid, tegi ikka ülimalt härdaks suurest kurbusest..." - Ukuaru (Emajõe Suveteater)
15. "Kirjade valus stseen" - Minul on vari (Kontserdihunt)
14. "Hedvig...alguses aknal oma suurte kätega, aga seda suurem üllatus kui ta saabub veel elusuuruses lavale... aga ka Ninameistri stseen- kuigi ta valmistab ka teisi kehaosi, siis ninad tulevad kõige paremini välja" - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)
13. "Epiloog - Ada ja varem elus, nüüd tema peas sisse-välja käivad mehed" - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
12. "Ott Raidmets Urmas Ott'i parodeerimine - tõeliselt õnnestunud ja nii läbivalt kogu roll üles ehitatud sellele tabavusele... vaimustav" - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
11. "Birgit Sarrap ja Kalle Sepp lavastuslik lahendus Heidi Tamme ja Jaak Joalana" - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
10. "Eesti naise jaoks on ikka kõige tähtsam, et mehel oleks hea... Urmas Lennuki adaptsioon ka muidu - pillijätmine, lehma saabumine, "hinged"" - Ukuaru (Emajõe Suveteater)
9. "Urmas Lennuki miximine Viimse reliikvia ja Shakespeare'iga ning kogu mänguline tekst a la "issand peitud detailides"" - Robin Hood (Rakvere Teater)
8. "Nahhaali - stseen" - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
7. "Tutvumiskuulutuste-mäng"...aga ka "ettekujutatud restoran" - Viljandi lood: Jaan (Ugala)
6. "Kontseptsioon-kogemus "Ürgajas elamisest"" - Ürgaeg (Labürintteatriühendus G9)
5. "Vello Sepo Orumets - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
4. "Epiloog, kui Triinu Margarita Meriste avab tagatoa ukse, mis on suur ja tühi, ainult särav võimas lambilühter ning räägib Margarita elulõpust - see tunne, mis sellest kokku tekkis oli hingeminev, üksindusemõrkjas valu" - Einstein ja Margarita (TEMUFI)
3. "Filharmoonia-konkurss - üks teatriaasta suurimaid huumoripärle... ja neid "pärle" oli siin veel ridamisi" - ADA. Rääkimata lugu (Thors Films)
2. "Jaune Kimmeli toonela-tädi kohalolu" - Robin Hood (Rakvere Teater)
1. "Sõda - heliefektidega lennukite loomine - õudne, aga nii ehe" - Ukuaru (Emajõe Suveteater)


---
(Praeguseks hetkeks) Minu suveteatriga seotud siin blogis ilmunud tekstide TOP (erinevate IP aadressidega) lugejate arvu poolest (ehk mis inimesi tegelikult huvitab? :)) 
Kuigi tuleb arvestada, et osa, hiljem ilmunud tekste, alles koguvad jõudsasti lugejate arvu ning õigema kokkuvõtte saab ehk alles aasta lõpuks:

3. 2202 lugejat Ugala "Kolm musketäri"
1. 5481 lugejat SUVETEATER 2022