Ukuaru - Emajõe Suveteater

Häbi tunnistada, aga minul on Veera Saar’e “Ukuaru” lugemata. Õigustuseks võin tuua vaid selle, et olen juba aastaid tahtnud, aga kui Sul on üle 10 000 raamatu ning need kahes erinevas kodus - maal ja linnas, siis ei ole “õigel hetkel” kunagi seal kus vaja. Viimasel ajal on tekkinud üldse tunne, et see on hoopis kusagile rändama läinud, sest isegi otsimise peale pole leidnud. Tuleb ilmselt raamatukogust võtta - küll siis kohe ka enda oma välja ilmub...

Ent selle asemel on väiksest peale kümneid ja kümneid kordi vaadatud Leida Laiuse suurepärast eesti filmiklassikat (stsenarist Mats Traat), toona alles lavakooli 3.kursuse tudeng, 20aastane Elle Kull Minna-rollis ning muidugi Lembit Ulfsak Akslina. Sõna-sõnalt on filmi tekst peas! Film on NII ikooniline (👈uhh, milline kole värdsõna eesti keeles), seega tundus paraja julgustükina üldse võtta see materjal lavastamiseks...Sest vaevalt, et suudaks keegi võrdselt või ammugi ületades sellest loost miskit uut audiovisuaalset teha... Aga võta näpust... Lavastaja Peep Maasik, dramaturg Urmas Lennuk, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja/helilooja Ardo Ran Varres ning ülimalt põnev, erinevatest Eesti otstest Emajõe Suveteatrisse Vooremäele, sõna otseses mõttes “mäe otsa” (etenduspaika on vaja u 300m metsarajal ülesmäge ronida…aga see tasub kuhjaga ära!) kokku tulnud trupiga teevad sellele kurbilusale loole (korduvalt) külmavärinateni liigutavalt au!

Mnjaaa- MILLINE lavastus! Üks suve siiani kolmest suurimast elamusest (teine sai ka sama Lõuna-Eesti reisiga haaratud - loe eelmist peegeldust - selle vahega, et see teine näis pealepoole nii kommertslik ja teatrifännile täiesti ootamatu vasakhaage, et siiski kunstiliselt kõrge tase... Aga Ukuarust ju siiski natuke ka ootas ja lootis, et miskit erilist-head võiks kujuneda, arvestades ka just nimelt tegijate nimistut, kes lavastust loomas-mängimas. Ent eks ju seda vingem, kui isegi kõrgetest ootustest hoolimata, suudetakse niimoodi süda vallutada!). 

Seekordsest dramatiseeringust jäi esiti selline mulje, nagu Lennuk olekski võtnud filmistsenaariumi ning selle tummisemaks kirjutanud (täpselt 10 aastat tagasi sai viimati Ugala/Madis Kalmeti/Triin Sinissaare lavaversiooni vaadatud. Tookordne oli vaid “okei” ning maksis teatavat eheduselõivu just nimelt kahtlase väärtusega dekoratsioonidega... Aga seekordne, mille lavalugu hargneb lahti keset ürgset loodust, oma puitonni ning muude ehedusega löövate komponentidega, on suisa peajagu tollestki üle!). Tummiseks selles mõttes, et näiteks Minna isa (Hannes Kaljujärv) on siin saanud palju olulisemaks kui filmis, Keldriaugu Karla’st on sobivalt saanud Keldriaugu “kuningas”, muutes Margus Prangeli mahlaselt vastikuks mängitud tegelase, võrreldes mingi lihtsalt “Karla”ga, veelgi rohkem rikkurile viitavamaks. Sisse on toodud maagilist realismi, sest surnud mehed tulevad oma naisi kummitama ning lõpp on (hoopis) teine kui filmil. Filmis teadupärast Minna ema hõikab väsinud ja apaatsele Minnale, et “poiss” kisab...ja neil ju sündisid seal järjest tütred, kuigi ridade vahel, isegi kui seda otse välja ei öeldud, siis ju juba seegi kui kaude jutuks võeti sugupoolte teemat, siis ainuüksi seegi räägib enda eest, et oodati ikka majja poega ka (ehkki Lennuk siin justkui nimme vastupidisusega veel eraldi Minna ja Aksli sümpaatsust rõhutab). Sellest sai filmile kurbusest hoolimata, ilus ning lootustandev punkt. Lennuki lõpus on palju rohkem helgust ning Minna suhtumisega omakorda, ehitab ta lõpuga naistele “monumendi” - EESTI töökatele, oma lapsi JA mehi kasvatavatele NAISTELE - kellel endast tühja kah, peaasi, et... aga seda peaks juba igaüks ise vaatama ja enda jaoks tõlgendama.... Minu jaoks siiski veel 1 põhjus juurde Veera Saare raamat ikkagi läbi lugeda...ehk kuidas see algupärandis autoril siis täpsemalt ikkagi on (kas Traat või Lennuk on seda muutnud ning sealt edasi juba analüüsida miks? Lisaks on tegemist ju raamatu mõttes Ukuaru-saaga 1.osa lõpuga ja 2.osas olla Minna hoopis kõrvaltegelaseks...võibolla on ühel või teisel lõpul tähendus hoopis järje mõttes?) ning millised tunded-mõtted ikkagi raamatut lugedes endal sellisest lõpuolukorrast tekivad?

Eks meid teatriskäijaid ole igasuguseid, minu jaoks korralik alusmaterjal - näidend või dramatiseering on vaatet a ja o. See on vundament, millele saab lavastuse kui maja peale ehitada ning mängu sisse panna. Siin on see vundament vägagi kindel, tugev ja vastupidav. Lugu lavalooks muutes on see vaja muidugi elustada ilma nähtaval olevate traagelniitideta, rõhkudega mängides, huvitavaks ka teiste vaatajate silme ees muutes, tekst usutavalt elama panna ning mängijad loogiliselt sellesse loo keskkonda tegutsema tuua -  Peep Maasikul on see kogu baas väga hästi paigas, aga lisaks on ta kostitanud enda ideedega ning viinud nende abil lavastuslikult terviku elamuslikkuse kõrgemale tasemele... ootamatult veelgi huvitavamaks, ehedamaks ning ühtlasi sisseimavamaks. Sest tugev trupp, vaimustavate näitlejatega on 1 pool asjast, aga kogu atmosfäär, mis siin ju looduse näol juba täiesti eriline ja annab panoraamse mängumaa, mida lavastaja ka edukalt ja leidlikult kasutab. Lisaks kunstnik Laagriküll on loonud veel selle ürgse metsajõu sisse ning liikumisteede vahele mitu väiksemat “lava”, sh. vaese pere väga eheda “kokkuklopsitud” onnmaja, vaimudele oma kogunemispoole, palgikoorimise koha ning sulatanud need teatrimaagiaga kokku... Ent ka ajastule, stseenidele, iseloomudele ja seisustele vastavad riided tegelastele on omaette oluline täppismäng kunstnikult. 

Mitmeid ka väiksemaid, kuid olulise ja erilisi detaile võib režiist avastada, näiteks 2.vaatuse alguses tasub kindlasti silmad lahti hoida kogu laiuva “lava” suunas, et üks visuaalne komm kaduma ei läheks... kes 4 aastat tagasi sama lavastaja Nipernaadit nägi, sel oli võimalus trikki juba kogeda, ent siin, kuna tegemist veelgi lähemal toimuvaga, siis seda efektsem. Ent vast veel omakorda nendest ohtratest Peep Maasiku vaimustavatest nõksudest kõige erilisem seekordses lavastuses on selle helikujundus. See kuidas “sõja”koledus on loodud/toodud sinna metsailu sisse. Vot see on alles tōeline TEATRIIME! Ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks üks õudsemaid sõjatundeid on lennukite madalal peakohal lendamine, sest ei tea ju millal sealt see pomm langeb... Ja ega siis ju polekski pääsu... Just täpselt selline tunne tekkiski... Seejuures ei näidata näpuga, et vot nüüd viitame kuidagi praegusele sõjale. Ei, selle paralleeli saab iga vaataja ise ka tehtud (kui soovib...või nagu minu puhul ei suudagi sellest hoiduda). Aga no ehedamaks on juba raske turvaliselt minna - nõnda mõjuv, et oleks tahtnud kätega pead katta! Keset metsa! Ainus, mis minu jaoks oli nagu “järelmõte” või siis niigi lavastajaideede ilutulestikku pakkudes isegi liigne - selline valguskujundus seal lõpuosas... Kas seda sinna niiväga enam juurde vaja oli... aga ju see on maitseasi...minu jaoks i peal täpi ilmatu suureks vajutamine, mis ju otseselt i-d  ka ei riku...

Jah, sain päriselt ka vapustatud. Ning see külmavärinate asi sissejuhatuses ei olnud lihtsalt suusoojaks mainitud. Pisaratega teatris on ju isemoodi värk. Alatajus nii hirmsasti tahaks sellist tugevat emotsiooni, ehk loodad hinges, et see, mida vaatad-koged, ka Sind nii tugevalt liigutaks... Samas kui see sügav emotsionaalsus nii osavalt esile kutsutaksegi, siis tuleb ju hoopis punnitada näo- ja silmalihased nii pingule, et suur ja vana mees ei purskaks pillima...kuigi klomp on kurgus... Kolmest korrast kahel see õnnestuski, aga korra suudeti silmad ikka veekalkvele ka kiskuda... häälega pillimisest suutsin (õnneks) seekord siiski hoiduda. Ei saa aru, miks teistel meestel nii lihtne on end külmaks muuta... aga ega ma ju ei tea ka... Lõppude lõpuks on see ju ikka kontrollitav kui avatud ja vastuvõtlik lased endal olla avalikus kohas. Eks pisarateni suudetakse teatris viia ju tegelikult ikkagi üliharva. Hea kui tavalise 150-200 lavastuse vaatamisel aasta jooksul korra või paar, igal aastal ju isegi mitte sedagi. Ja alati polegi ju need üldsegi kurbusepisarad... Ka siin oli üks nii ülev hetk, kui Aksel Minnale ja oma perele "kingitusega" koju saabub. 

Eks seegi oli ka paljuski just Ursula Ratasepp ja Pääru Oja, kes nendes rollides need tunded just niimoodi mängides esile kutsusid. Veelgi üks tunnustus ehedusele. Ursula üldse kogu oma rolliskeemiga on siin üks aasta tugevamaid naispeaosasid. Niimoodi liigub temaga iga sammu, otsuse, kurbuse ja rõõmu kaasa. Kord jõuline, siis jälle jõuetu. Kord mehiselt hakkaja, sest kui majas töömehe käsi pole (on vaid pillimehe käed), tuleb ka need tööd ära teha. Järgmisel hetkel jälle üdini naiselik, õrn ja haavunud. Kord mõistuse, siis jälle südamega naine. Minna - Eesti naise kvintessents - sealt ajastust ja läbi nende raskuste on ju need meie imeliste naiste geenid läbi tulnud tänapäeva ja sellepärast see imetlus muudkui jätkub!❤️

Pääru kasutab mitmeid oma tuttavaid maneere (näiteks kohe kätluses, ehk kui ta saabub "lavale" esimest korda - teeb ta nõksu nagu demonstratiivset mugimist, mis on tema puhul varasemast tuttav), aga no Ulfsak ei tulnud vaadates korraks ka meelde, sest siin Pääru ON Aksel! Ja milline multitalent! Sedapuhku siis lõõtsaga imetlema-imestama panemas. Muide erinevaid lõõtsalugusid on siin vast ehk vaid 2-3, sh muidugi Pärt, aga Ardo on neist teinud nii eripalgelisi töötluseid ning Pääru mängib nii lahedalt nagu muuseas, nagu lõõts olekski tal vaid käte pikendus... aga samas nii vingelt... imeline! Ka kitarrivirtuoos Indrek Kruusimaa annab kidrakeeltega veel omad ilud juurde hingele. Lisaks mängib vahvalt koomilist külajotat, kes tõsisel hetkel siiski silmavaate sirgeks saab. 

Minna isa ja ema - Hannes Kaljujärv ning Garmen Tabor - on ka omamoodi teada vanaisadest-vanaemadest paralleele ammutades. Isa selline soojem ja jutukam, ema jällegi ülitõsine, kes tühja juttu ei tee - töö vajab ju eesti naisel ehast koiduni rassimist, muidu lihtsalt ei jõua. Sest lisaks meeste tööle vaja ka enda tööd-tegemised majapidamises teha, et kõigil oleks toit ees ja kasitud. Filmis Minna ema (üks meie teatriloo suurtest - Velda Otsus) oli üsna karm ning kokkuvõttes siiski läbinisti ebameeldiv, aga Garmen mängib sellele tegelasele veel kihte sisse, ehk kuigi temagi on karm, siis selle kivikõva koore alt aimub selgelt ka “südant”. Psühholoogiliselt ülimalt peenelt tekitatud, sest kogu kontrastlikkus ei paista mitte tegelasest, vaid selle võtab vaatajana niimoodi vastu. Juba ainuüksi “Arst”iga, aga nüüd veel see Minna ema roll otsa - 1 üsna kindel järgmise kevade Teatriliidu auhinna-nominentidest on meil arvatavasti praeguseks juba teada (kuigi ilmselt pigem eelkõige ikka sellest Arsti-peaosast, sest siinne on selgelt kõrvalosa, ehkki ka väga tugev). 

Mõjuv on ka Margus Prangeli "Keldriaugu kunn"- Minnat himustamas, uhkelt oma vankriga kaarutades, siis jälle toodud kingitust kibestunult “tühistades” või hiljem aru andmas kuidas ta “kümne küünega” mulda peale kraapis... Soovitan jälgida ta ilmevilksatusi, kui Minna talle jälle sõnadega hoope annab... Ja kas tema oli ikkagi “süüdlane” seal metsateel? Loogiline oleks. Huvitav, kas raamatus seda ridade vahele on kuidagi rohkem pandud? Eks lugedes saab siis uuesti tunnetada, aga millegipärast siin uskus seda meest, kuigi ju sellist ei peaks uskuma…sest see kuidas ta üldse kõigisse suhtub ning eriti naistesse! Marguse kehastus on täpne, aus(alt vastik), mehiselt robustne, ent õhkudes tõusiklikkust - tema kodu me ju ei näe. aga kui tal juba hobune on… (ja kui ilus mära siin "lava" veel kaunistab ning taas ühtlasi toimivalt tollele nõmedale peremehele kontrastiks). Muidu ju võiks mõelda, et tal võis see lihtsalt kurbusest kibestumus olla, et Minna tema asemel Akslile läks, aga seal on veel nii palju muud peidus tüübi käitumises, mida just Margus ilmete, kehahoiakute ning tegelikult kogu kehastumisega mõista ka annab. Sh. see kuidas Keldriaugu peremees enda jaoks esiti “lohutuseks” ja uhkusest tingitult teise tüdruku naiseks võtab. 

Kärt Tammjärv on alguses lõbusalt plikalik, ent omamoodi meisterlik on seegi, kuidas ta pärast ema mahitusel tunduvalt vanema Keldriaugu kuningaga abiellumist, üha traagilisemate nootidega mängitud Loreida lõpuks ka ülima ahastuseni välja viib! Seal kõrval üks lavastuse lemmik-karakteriseeringuid, jällegi kontrastiks hädavajalik, ehk esiti hoogsalt koomiline Marika Barabanštšikova Loreida emana, koperdav-kokutav, kõigesse oma nina toppija ning tütrele rikka mehe leidmise peale kasvõi nahast väljapugevana, võiks isegi öelda karikatuurne, kui selline inimtüüp juba paljudest filmidest-teatritest-raamatutest ning seeläbi justkui elust endastki varem poleks tuttav.., Ja Marika mängitult... no mina igatahes ei saanud üldse naeru pidama, kui ta stseenide keskmes osales! Välja arvatud muidugi hiljem, mil pigem muutis ka näitleja oma mängunootidega vaatajagi parastamise tõsiseks kahjutundeks. Suurepärases trupis ka 2 väikest tüdrukut, nunnumeetrit tõstmas, kellest ühes tundis ära eelmise suve Kasuema lavastuse väikse staari ning teise kohta kostis publikust, et pidavat olema ka näitlejageenidega, nimelt ooperilaulja Rasmus Kull’i tütar. 

Hinnang 4+

Nagu on olemas väärtfilmid, on olemas ka väärtlavastused ja see on kahtlemata just selline - ilus ja mõjuv klassikatõlgendus! Absoluutselt kindel vaatamissoovitus(!) ja seda isegi kui lugu ongi tuttav, isegi kui tegevus ongi viidud Põhja-Eesti Jänijõe äärest Tartumaa Vooremäele, sest tegemist on väga tunneteküllase materjali, ülimalt hea mängu, vapustava helikujunduse, suurepärase lavastuse, erilise mängukoha kui ka kogu kunstiliselt kõrgetasemelise ning eheda ja usutava terviku tõttu! Üks nendest lavastustest, mis jääb kindlasti seda teatrisuve ilmestama-ilustama! Peale instagrammi-teksti sain mitu tänukirja tähelepanu pööramisest ning koheselt peale esietendust hakkasid ka justkui kõigi vaatamas käinud inimeste ühtsest kiidulaulust suust-suhu liikuma soovitused. Piletid müüdi etendustele kiiresti välja. Jääb vaid loota, et nende jaoks, kes ei jõudnud või kes piletitest sobival päeval ilma jäid või siis minusugustele, kes seda uuesti veelkord vaataks, et teatril õnnestub ka järgmisel suvel see kavva võtta. 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Rebeca Rosalie Parbuse tehtud fotod on pärit teatri FB seinalt):

UKUARU

kargeõhulavastus Vooremäel

ÜHE VAHEAJAGA JA KESTAB 2 TUNDI JA 45 MINUTIT.

LAVASTUSEST

AUTOR VEERA SAAR

DRAMATURG URMAS LENNUK

LAVASTAJA JA VALGUSKUJUNDAJA PEEP MAASIK

KUNSTNIK JAANUS LAAGRIKÜLL

MUUSIKALINE KUJUNDAJA ARDO RAN VARRES

OSADES URSULA RATASEPP (TALLINNA LINNATEATER), PÄÄRU OJA, HANNES KALJUJÄRV (VANEMUINE), GARMEN TABOR (UGALA), KÄRT TAMMJÄRV (VANEMUINE), MARGUS PRANGEL (VON GLEHNI TEATER), MARIKA BARABANŠTŠIKOVA (VANEMUINE), INDREK KRUUSIMAA, KIRKE KALLASTE, ELLI KOIDULA KULL

Veera Saare ajatu „Ukuaru” on meie juurde ikka ja jälle ringiga tagasi jõudnud ning saanud oma temaatikaga osakeseks rahvuslikust tunnetusest. Ellujäämine on tänapäeval sama aktuaalne kui esimese vabariigi ajal. Ka täna püüdleme selle nimel, et meil oleks kodu, turvaline tulevik ja lastel perspektiivi edasi jõuda. 

Kevaditi võib Jänijõgi hauakohtades uputadagi, nüüd, kuiva suve järel ta seda ei tee – vesi ulatub kord poolde säärde, kord põlvini, harva kipub kõrgemale tõusma. Minni ei mõtle praegu ei elule ega surmale, ei uppumisele, külmale ega märjale – ta läheb, kord kaldal, kord vees; läheb, sest ta teab, et peab edasi minema, ainult minema ... Mitte midagi muud ei tohi ta praegu teha, ei seista, ei mõelda ega kaaluda – ainult minna, kaldal või vees, aga minna … 

Vabaõhulavastus „Ukuaru” on lugu sooja südame, targa pea ning selgete väärtustega eesti naistest. Nende valikutest ja valikute puudumisest, südame hääle järgimisest ja mitte järgmisest. Need naised on sitked, töökad, allaandmatud, avara hinge ja jõulise südamega. „Ukuaru” räägib teile loo armastusest iseenda, teiste ja looduse vastu. Mure ja rõõm, usk ja lootus punuvad oma kordumatuid mustreid. Ja neisse süvenemiseks on vaja aega. Nagu on vaja aega ka looduses ja loodusega koos kulgemiseks. Ukuaru peamiseks tegevuspaigaks on mets ja mets tekitab emotsioone. Metsa saab armastada, aga ka vihata. Mets annab ja võtab. Mets on see, mis kannab edasi elu järjepidevust ja ürgset jõudu, kus ka meie Ukuaru Minna leiab oma kodu, tuleviku ja perspektiivi. 

“Ukuaru” etendub Tartumaal, maalilisel Vooremäel.

Jalutuskäik parkimisalalt mängupaika võtab 10-15 minutit. 

PALUME ETENDUSELE SÜLELAPSI MITTE KAASA VÕTTA.