Pühapäev, 28. august 2022

Ainult jõed voolavad vabalt - Ekspeditsioon/Von Krahli Teater



"Oled Sa tont või inimene?"
"Ma olen vaba mees!"

Umbes sama tooniga võiks toimuda vestlus publiku ja lava vahel Noblessneri Nobeli saalis neljapäeval esietendunud "Ainult jõed voolavad vabalt" lavastuse kohta... 
"Oled Sa teater või kontsert?" 
"Ma olen teatraalne kontsert!"

Aga võib ka hüpata vastuseks hoopis teise vestlusesse:
"Olen see, kelleks Te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna."

Tegelikult ju suurte tuuride kontserte lavastataksegi. On setlist ja iga lauluga kaasaloodud visuaalne minilavastus, mõnikord isegi erinevate lavakujundustega erinevatele lauludele. 
Mõned neist kontserdilavastustest teatraalsemad, mõned tantsude või taustatantsijatega, mõne laulu laulab laulja ühes, teise teises lava otsas, mõne üksi, mõne taustalauljatega või isegi duetis, mõnes bändis on mitu lauluhäälega inimest ja erinevaid laule laulavad erinevad inimesed, mõni laul on hoopis instrumentaal...

Nõnda ka "jõgede" kontsertlavastuses. Ainult, et siin kõik bändiliikmed mängivad kõiki maailma pille (ka neid, mille esmane kasutusotstarve vast polegi muusikaloomine) ja lisaks muudkui vahetavad neid omavahel... 

Arvan siiski, et vaatama asudes, ehk võtmeks sisenemisel, oleks siiski hea teada, et see pole narratiivil põhinev "teater", ega ka liikumisel... Või kas just "teater" või isegi "etenduskunst" kui selline, mida me selleks teatri termini katuse all oleme harjunud pidama... Ning valitud-esitatud laulud või muusika ei ole otseselt omavahel muudmoodi seotud kui läbi esitava-esineva trupi (bändi?), lauludesse peidetud kõikvõimalike muusikastiilide voolavusega läbi kontserdi ja ühtlasi, et neid luuakse mitmete, ka ebatavaliste "pillide" või pigem peaks ütlema isegi, et "helide tekitajatega"... Loomulikult kui just ei tekita seda palade "sidusust" ise oma peas koos lavastusliku külje ja kunstnikutöö taustaga sümbioosis. Võiks arvata, et see eeldab küll teatavat tahet, aga minul hakkasid mingid mustrid täiesti iseenesest ka tekkima läbi täiesti väikeste sidususte, mis on iseloomulikud umbes sarnaselt abstraktse kunsti tõlgendamisel iseenda jaoks või miks ka mitte sellist tantsu vaadates, kus pole mitte läbiv, tantsides esitatav lugu, vaid erinevad tantsud...isegi kui need ongi mingi ühise nimetaja või suunava kujundusega lavamaailma sisse koondatud. Jällegi eeldades, et ei sisene sellesse sündmuse sündimisse mõttelaisalt - eeldades, et Sulle midagi "kandikul pakutakse".

Ja tegelikult ju kontserti pakutaksegi tavaliselt "kandikul". Kuigi siinset lavastust "teatrina" võtmisel võib tekkida raskuseid teatud ootuste ja tõlgitsusraamidega inimestel (vastav tõestus elust enesest olemas), siis arvan, et selle "kontserdiks" tembeldamisel ei tohiks küll kellelgi vastuväiteid olla...isegi kui "kontserdina" just väga tavaline see ka pole. Seejuures nautimiseks on juba eelduseks jällegi vastav muusikamaitse. Kõigile selline stiilide paabel ning (leidlik) helindus kindlasti ei istu. Nö. "raadiomuusikaga" tegemist pole...kuigi ajuti sellest väga kaugel ka pole... ent sellisel juhul kunagi mitte eriti pikalt - kohe läheb rajumaks või miskitpidi omanäoliseks. Takte võib leida sündipopist rokini, falsetis Händelist (ja seda justkui Farinellit järeleaimavalt, kuigi märksa piiratuma oktavite laega) isegi ühes kohas aimatavate bossa-rütmideni, klassikalisest orkestriviiulist räpilõiguni, countryst ja pungist rahvuspaatoseni, itkust popini jne jne jne... you name it - siit selle leiad! Mis pole ju ka midagi avangadset või novaatorlikku... Uus pole ka pannisaagimiste või vetsupotile trummeldamistega helide loomine, isegi mitte nendega "rütmistatud" helide loomine. Pottide, pannide ja klaaside kõlksutamistest rääkimata....Ehk instrumentideks lisaks klassikalistele trummidele ja klahvpillidele on siin kõikvõimalikke "kodudest" leiduvat. Jah, justkui ühele "kodu-jämmimisele" me vaatajad olemegi sattunud. 

Sissejuhatuseks Mari Abel lastepasunaga(?) riituslikult käib kõik nurgatagused läbi ning "puhastab puhta heliga" kogu atmosfääri... Minu kõrval istunud teatrikaaslane kattis kohe kõrvad ja ärritus juba kolmanda-neljanda monotoonse piiksu peale... Mina tõmbasin paralleeli kunagise Linnateatri "Isad ja pojad" lavastusega, kus Adolf Šapiro alustas oma lavastust valju heavy-muusikaga "õhupuhastajana", millele järgnes küll kohe kontrastiks linnulaul... Lauri Lagle lavastuses ei järgne linnulaul. Pigem tekib tunne, nagu oleks sattunud Jazzkaarel mõnele huvitav-ootamatule bändile peale... Naabrinna hakkas kohe (ja läbi etenduse) iga minuti tagant kella jälgima. Seevastu minul tekkis kahjumeel, et miks meid on toolidele "aheldatud" - ma tahaks olla hoopis seal - lava ääres - hüpata ja karata kaasa ägedale mussile! Ja tantsida, tantsida, tantsida!

Mari käis korra ka publiku juures ees ääres, vaatas otse silma sisse ja vastuvaataja oligi seeläbi tema pilku haaratud ning vähemalt mõttes kaasas temaga seal mööda lava hullamas... Rääkimata sellest, et kõik nad laval näisid täiega nautivat nii iseennast, oma bändikaaslaseid kui ka omavahelist jämmimist, mis minu kui vaatava kuulaja jaoks on ka a ja o, et ise saaksin kaasa nautida. Kui veel Mari haaras viiuli ka õlale... no mina oli täiesti müüdud... Seevastu mu teatrikaaslasest suur Sander Roosimägi -fänn teatas, et ta on täiega pettunud, et lemmiknäitleja sellises "juras" kaasa teeb... Heh... polegi vajagi teisi... noori... mehi fännata... Nad võivad olla nii ootamatud! :) (Nurina õigustuseks vast ehk just see, et paraku jäi temal see memo saamata, mida ta vaatama asub.)

Teise laulu päris algus, kui Simeoni Sundja sünditaktid sisse lõi, tuli kohe Depechi assotsiatsioon... no seda küll umbes kolmeks sekundiks, sest juba stiil muutuski... kas siis või hetk varem pinnis Mari viiulikeeltega ning mõte jooksis juba vanade eesti filmide muusika juurde... eriti meenus miskipärast Mikk Mikiveri režissööridebüüt, 1975.aasta "Indrek" (vast oli ehk sealgi Tormisel viiuliplõnnimist?) Ent sedagi no ütleme pooleks minutiks max, kui muusikaline "ekspeditsioon" mõõda neid korteri erinevaid tubasid juba edasi liikus...

Muide Arthur Arulalt taaskord mõtteid äratav ning detailirohke stsenograafia... Kogu lava (sh.pöördlava) koosneb "tubadest"...seejuures need toapõrandad on nagu jalgadega "lauad" ning vaibad rohkem nagu "laudlinad"... Näiteks köögil oli see miskit vakstulaadset, elutoal raskem, uhkem, aga vannitoal põrand/laud siiski plaadistatud. Stiilne ning uurimist ja seosteloomismängu pakkuv - mh. allegooria, kas esinejad ongi siin vaatajate-ahmijate laudadele "söömiseks-neelamiseks" välja pandud? :) Siim Reispassi valguskaart liigub korterivalgustuselt kontserdivalgustusele märkamatult. Kontserdil spottidest tagaseinale üles ehitatud-seatud valgustitemeri, millega kujundust tehti live's, vastavalt lavaltoimuvale ning muusikale justkui kaasa tantsides valgusega. Kohati ägedalt raju, siis jälle mahedalt nurruv... ja nurrrrrrumaajav minusugustele valgusenautlejatele... Kuigi see, kes juba seda muusikat ei naudi, sellel ilmselt ka valgus ei päästa või mis päästa... ei pane tähelegi kogu läbivat lahedat valguskoreograafiat :)

Paadunud popmuusika-austajana tõusis kogu kontsertetenduse üheks tipphetkeks siinkirjutaja jaoks vast kõige keskmisem osa, milles teineteisele järgnesid kaks lemmiklõiku - esimese keskmes Sander Roosimägi saksofoniga. Selle instrumendiga alustades, ehk kui ta huuliku suhu pani ja mõned taktid välja puhus, tundsin laksust George Michael'i "Careless whisper"i vihje ära... üks neid läbi aegade lemmiklauludest, mille iga takt ongi pähe ja kuulmismeelde graveeritud... kuid siis hakkas ta seda saksi "kiusama"... või kiusas saksofon teda(?) - selles ma päris kindel ei ole... Mu teatrikaaslane pööritas silmi ja vaatas jälle kella... aga minul jooksis juba mõte miljon kilomeetrit... Ühel hetkel ta seal oma torru köhimiste ja puhkumistega jõudis meloodiani ka ning teisedki ühinesid saateks kaasa... aaaah... tõeline nauding... kuigi vaid 20 sekki... juba hakkas Simeoni kastekannu tilasse puhuma või (r)öökima(?) ning harmoonia oligi veidi rikutud, aga mina jõudsin juba jälle oma seose luua - Selleks, et midagi nii ilusat luua, tulebki (mõnikord) käia läbi millestki valusast/koledast/nõmedast, et oleks "millest" laule kirjutada... teisalt ju ka nende kuulamisel suhestuda... On ju näiteks sellegi laulu keskmes minategelane, kes tantsida ei oska ning kui ta armastatu siis tantsule viib ning selgub kurb tõsiasi... siis kaotab ta ka oma elu võimaluse... ehkki allegooriana on see muidugi laiendatud ka videos palju konkreetsemaks, ehk George jääb seal võõra naisega tiivaripsutusega vahele oma tegelikule armastatule... Kõik see ju käib ka selle muusikaga kaasas... isegi kui saksi mängib Sander ning video ei jookse taustal ning sõnu selles lõigus keegi ei laula... Muusikal on selline jõud... mis omakorda paneb ju mõtlema (eeldades, et viitsid muidugi, sest muusikat ja teatud muusikat paljud kuulavad ka sellepärast, et siis "pea puhkab") muusika ning eriti laulude sõnastuse piltide loomise jõusse. 

Ja teise lemmikkoha sündimiseks, märkamatult liigubki tähelepanukese, nagu Rasmus Kaljujärv seda pöördlava keerutades, hoopis Jörgen Liik'ile, kes trummeldab roosa vetsupoti peal, vahel, taga ja sees. Esiti tõmbas sidususe stompimisega, aga minu jaoks oli hoopis eriti muusika lõppedes toimuv see, mis mõttetöö liikvele lükkas. Juba mitmes erinevas lavaloos on Jörgeni ja Marika Vaariku vahel selline poja-ema sidelik aura. Mis tihti keset lavastust hoopis täiesti millekski muuks muutub, isegi vanema-noorema armusuhtelikuks, kui rollid seda nõuavad. Ka siin, kui Jörgen peale trummeldamist joogapalli sellesse samasse potti proovib suruda ja Marika oma istumiselt tõuseb, arvasin oma peas (loomuldasa), et tal läheb rahustab noore, vihase, mõttetu võimatu missiooniga mehe maha... võtab käest kinni ja toob ta sealt eemale või midagi sellist... Mkmm... Marika, jõudes palli ja poti juurde... hakkab hoopis Jörgenit aitama seda sinna sisse suruda! Just see on "bänditegemise" näitlikustatud ideaalkehastus - nii sünnivadki muusikalised koostööimed :) Lavastuslikus mõttes jällegi selliseid ootamatusi on nii rahuldust pakkuvalt mõnus kogeda... nii teatris, filmis, muusikas, kirjanduses kui isegi kujutavas kunstis... See ongi näiteks Dali kunst- ta läheb sinna kuhu ei ootaks, aga tulemuseks on ilu või kui mitte ilu, siis igatahes emotsioon.

Ja oleme ausad - bändikaaslasena iga kell pigem raju mutt, kui targutav-tupsutav memmeke, või mis? Marika ise saab seal ka nii mõndagi laulda... vilksamisi äratuntavat, ehk tuttavate sõnade, kuid isemoodi viisiga laulu lausudes... või tema esimene suurem-pikem-saksakeelne tõi minule millegipärast meelde Einstürzende Neubauteni (see oli ka esimene, mille peale teatrit koju jõudes mängima panin), ehkki Marika on veelgi ägedam :) Kuid ei imestaks kui mõni teine lõi hoopis Rammsteiniga paralleele, ehk Marika siin nö. nais-Till Lindemannina laululausumas "Einmal" ja "Nochmal" ja "Ich liebe Dich" plakatlikult, nagu tihti ka Rammsteini lauludes Till... Ent, miks ise EN-i rada läksin, sest vastasel juhul Marika oleks vast prototüübist vaoshoitumgi... Kuigi, eks sobivaid prototüüpe on kahtlemata veelgi - seegi üks selle kontserdi vaatajate rõõm... kui pakub meelelahutust neid seal mõtestada ja siduda (nagu minule pakkus). Samas ma aiman, et ta otseselt ei jäljendagi seal kedagi, vaid ongi "Marika omas mahlas". Laval oli tegelikult ainult 1, kellest minu jaoks aimus mingil teataval tasandil ka "rolliloomet" (huvitav kas see oli lavastaja otsus/nägemus või ikkagi näitlejanna valikutest kinni?) ja selleks oli Katariina Tamm, ent seda ka mitte väga otseselt, pigem aimamisi ning ehk ka vaid tema "laulud" või "lõigud" või "esitused" olid lihtsalt sellise suunitlusega. Eriti "tantsuõpetaja" (stseenis?)laulus, kuid tegelikult ka läbivalt muidu... näiteks vannitoas libastudes - korduvalt... või üks mu lavastuse lemmikvisuaale - Katariina köögilaual lagunenud külmkapiuksega rokkides (a.k.a "tangot tantsides"... kuidas kellele visuaalpoeetilisem tundub :)) Kuid tema linnade-loetlus-laulus tundsin end vanana, sest pea suurem osa, mis mainimisele tulevad on juba külastatud-kogetud-omasilmaganähtud - ühtlasi viis korraks eksistentsialismi radadele - kas elu saabki läbi, kui kõigega on ühelpool? Või on väärtus ka kordustel? Mälu ju elu teises otsas nagunii mängib trikke... Nii ehk naa, paar-kolm neist linnadest siiski on veel varuks teiseks elupooleks ka...

Kusagil kontserdi päris keskpaigas "satub" Jörgen kidraga võimendile lähedale... Oh, kes alles läheb vaatama - ärge tal laske!!! :) Kui ma saaks, siis selle 10 minutit vahetaksin pigem George Michaeli terviklaulu (oh kui Sander või keegi oleks seda veel laulnud ka...) või hoopis mõne teise muusikastiili, teise laulu või loo pikema või täisversiooni vastu... See oli tõesti koht lavastuses/kortserdil, kus tuli kõrvad katta ning päriselt ka - tuli tahe sealt saalist minema saada. Korraks ju oleks okei... isegi kui natuke pikemalt, siis jõuab ka "sõnum" kohale... Inimese elus on ka ebameeldivusi... on olemas ka ebameeldivaid helisid... kakofooniat, asju, mis tüütavad, asju, mis ärritavad... OKEI saime aru. See oli ka murdepunkt, kus kogu kontsert natuke sealt edasi lagunes justkui laiali. Esiteks hakkasin tunnetama asju oma teatrikaaslase ebamugavuse kaudu - tema piinles ja mina olin ta teatrisse kutsunud... Minu süül järelikult... 
Ehkki iseendale seletasin seda venivast vastikust heli tekitamisest tingitud (kontserdi)elamuse "kärult kukkumist" nii, nagu mõnikord raamatut lugedes... loed mõnda rida ja mõte läheb lappama... loed uuesti sama kohta ja jälle läheb sealt lappama... siis loed ja saad aru, et Sa päriselt ei saa aru ja sellepärast kaotadki kontakti raamatuga... Üks julge paar (kes istusid kolmandas reas täiesti keskel) tõusidki püsti ja lahkusid keset etendust... Muusika oli nii häiriv, et tegelikult see nende lahkumine seal ei häirinudki... oleks vabalt võinud olla ka Lauril sisse lavastatud, näitamaks, et suurem häiretegur maandab inimeste jaoks väiksemad häiretegurid ja nõnda polnudki üldse hullu... Kuigi mu teatrikaaslane järgnes veel pikalt neile silmadega, lootes ilmselt, et endas oleks ka sama julgust ja jõudu... Aga tema jäi sinna koos minuga istuma...

Seal teises pooles hakkasin tajuma näiteks formaati - justkui igaühe (4st naisest ja 4st mehest) jaoks oli vaja üht-kaht kesksemana olemise lõiku. Nõnda ei saanud etendus enne lõppeda kui ka Rea Lest mingitpidi "sõna saab" oma lauluhäälega... ja see tuligi... päris lõpus. Olin lugenud lavastajaga intervjuust, et lavastus paljuski sündis või vähemalt arenes nädalapikkuses loomelaagris. Sellele viidates, kuidas küll ei jõutud Rasmus Kaljujärve jaoks midagi muusikalist selleks luua... Üks ja minu arvates muuga sobimatu lõik kõige vahel oli Rasmuse dušiall käimine ning hiljem kogu see vikerkaarel jalutamise jutustamine, ehk proosalisem pimedas jutulõik (loe: mula)... sinna juurde veel lae all toimuv, mis mõjus natuke nii, et "oh, siin saab sellist asja teha - teeme"... Efekt ju oli ka, aga ikkagi mõjus palju ehedama muu vahel kuidagi punnitatud või nagu inglise keeles kasutatav termin "afterthought", ehk maakeeli "järelmõte". Teatrikaaslane tegelikult ei teadnud, et see on ka lisaks Ekspeditsioonile Von Krahli lavastus ning kui ta vahetult saali istudes sellest kuulis, siis ütles kohe, et selles lavastuses siis ju kindlasti keegi võtab end paljaks ka... No pekki - miks just nüüd... Alati ju nad ei võtagi... Noh ja kui lähed midagi vaatama, siis ju tahad ikka kuulda ja vaadata seda, mida pakutakse tervikuna... Aga no seda ju küll mitte (samas kindlasti mingid naised on sillas ka)... Deem. Käisin üksi vaatamas luuletustega rikastatud ja eriliselt head sama lavastaja ning pooleldi ka sama trupi "Sa oled täna ilusam kui homme" (mängitakse muide veel ka uuel hooajal)... seal ju ei võetud aadamaülikonnaväele...või mäletan ma kuidagi valesti? Too oli minu arvates (siiani) üks parimaid Lagle lavastusi ka (koos Suure õgimisega NO-aegadel)... selline tükk, mida vaataks mitugi korda... Praegu on Vonnidel kavas ka teistelt lavastajatelt nii "Pigem ei" kui ka "Fundamentalist", mis on kohe erilised (minusugustele teatrigurmaanidele 5-tärnilised) maiuspalad... ja neis ju ka ei võeta (teatrikaaslane oma VK-eelarvamuste tõttu on loobunud mõlemast...nii kahju)! Aga seegi on ju "inimesest kontserdi" osa - eelarvamuse orjad ühel või teisel moel oleme kõik... kes kardab ja hoidub ühest, kes teisest... kõik lõppude lõpuks ka selle lavastuse teenistuses oma tahtmatulgi viisil...

Kuid teine pool kontserdist pärast seda siiski kogus end ja läks märkamatult ühel hetkel uuesti "käima" ka... Omamoodi ja kuna tegemist ongi tõesti "kontserdiga inimesest", siis kõik toad, teod, tunded tulevad kajastamisele... No olemegi ju duši all alasti ja peseme end ka iga päev... ehk igati õigustus ju "formaadi" mõttes ka lavastusel sellele lõigule täiesti olemas. Sama ju ka selle vikekaare-looga - see võis olla näiteks unenäo-peegeldus ning öö ja uni on ka "inimese" (ööpäeva) osa... 

Kuid siis... juba üsna lõpu eel... siseneb Nobeli-saali Mari Abeli Siiri Sisasklik "Päikesetõus"u laul... mis ju algab küll nagu "Mis maa see on" Siiri, aga liikus nagu praeguse-aja Siirist vanema-aja Siiri suunas, rahvalikust, läbi roki, kuni mõnusa pungini välja. Ei tea, kas see oli originaallaul, aga ise kuulsin küll esimest korda... ja nautisin... 10 viimast minutit (minu jaoks), oli puhas hea tuju laksu kättetoomine... Sest nagu kontsertidel, kus esinejad oma publikut austavad-armastavad, on oodata ju lisapalasid (mu teatrikaaslane muidugi vajus selle peale veelgi sügavamale oma "kõvasse" tooli). Ja see energia oli juba nagu hoopis teine... ironiseeriv iseenda üle, parodeeriv neid kontserdilõppude lõbusaid vaibe, aga samas nagu mitte "päris". Täitsa eheda muhedusega sõideti üle mõningate teise poole raskemate palade ning kogu äng oli nagu peoga pühitud... isegi esinejad ise jõuavad lõpus seeläbi tagasi puhta nautimise juurde. Kui on tuju hea, siis ongi mõnus natuke lolli ka panna! :)

Kuid ma ei saanud jätta ka märkamata ning siin märkimata, et lavastaja on Simeoni ja Sandri kaasamisega üks paras kavalpea... kuigi teised olid ju ka musikaalsed, siis need 2 meest aitavad kohe eriti hästi tervikut muusikaliselt koos hoida!

Hehh... seekord teatrilavastustega samasse numbrilisse hinnanguredelisse toppima ei hakkagi... Kuigi elamuslikult liikus see madalast põhjast, ehk 1st (see f*cking piinav kitarr seal võimendi ääres) kuni mõtteseoseid ja äratundmise magusust pakkuvate (Jörgeni-Marika duett "natüürmort roosa poti ja joogapalliga" + Sanderi saksiga raskustest ülesaanuna "George" ja Mari äraspidist Siiri Sisaski muusikalugu kanaliseerimas), seejuures ka originaalsust riivavate tippude hinnangu, ehk 5ni välja... Kogu hinnangu-taktirütmis 1-2-2  3-2-2  5-4-4  5-4-4  1-2-2  3-2-2 jne (mitte palun otsida siit tegelikku vastavust). Ehkki mina sain elamuse, siis kohati tahtsin sealt saalist ära ka... Kohati jällegi nautisin sügavuti... mõni teine... ja eriti kes sealt klassikalises mõttes läheb teatrit otsima ja leidmata seda, võib rängalt pettuda. Pettuda võivad ka need, kes arvavad, et alati peab kõik niiväga originaalne ja eriline olema, ehkki siin oli mingeid vilksatusi küll, samas tehakse ja on tehtud muusikat igasuguste mittekonventsionaalsete riistadega kogu aeg... ka üllatuslikumaltki... Aga see siin oli just selle ansambli jämm... Selline, nagu neil hingel ja südamel just praegu. Kui sellega haakub, siis on see päris huvitav teekond... "Ekspeditsioon" - tõesti... Kontsert inimesest - tõesti (ka läbi iseenda)... Läbi erinevate muusikastiilide... kattes inimese eluringi või päevaringi erinevad komponendid... ehkki dekonstrueeritult või vahel ka tagurpidi. Peaaegu kõik tunded on esindatud... vast siiski õudu ei tekitatud ja nutma kah ei ajanud miski... aga need ongi keerulisem massile korraga tekitada. "Ehmatusena" üks vannitoa-juhtum Katariinal ju küll ja itk, ehk kaebelaul oli ju esindatud ning ehk ka mõned nendesse suundadesse muusikaga tekitatud momendid... Ent naerust ängini, rahust rajuni, piinavast mõnuni ja kõik vahepealsed varjundid kah, kauba peale.

Jäi mulje, nagu inimesed ümberringi jagunesid ka kaheks - ühed, kes leidsid "oma" üles ning suhestusid, teised, kes viisakalt "kannatasid ära" (või siis mitte). Parim kunst ongi polariseeriv... see pole siis ju igav. Ja eks muusika puhul on ju alati maitse asi meeldivuse eelduseks eelkõige. Isegi kui ongi teatraalsemasse vormi valatud. Lisaks kas hakkab mõte jooksma, kas saad muusika või muus mõttes lavaltoimuva või toimetavate muusikute/näitlejatega kontakti. 
Ruum on ju äge, akustika söödav ning vaataks seal teatrit teinekordki... Isiklikult minu jaoks oli muusikaga ka, nagu juba mainisin - lähtuvalt stiilide paablist - mõni meeldis, mõni mitte... ent tervikuna kokku siiski elamuslik. Seega mina ei vingu... mu teatrikaaslasel seevastu oli raske... ütleks, et isegi väga raske. Selles mõttes peabki igaüks selle lavastuse puhul ise ära tunnetama... Usun, et sisemine hääl ütleb üsna õigesti, kas se(llin)e tõmbab või mitte. Ses mõttes on peegeldused siin justkui isegi liigsed. Samas ise huvitun küll, kuidas teised vastu võtavad... kas keegi leidis "teatri" või "etenduskunstina" sellest ka midagi üles - tõmbas mingeid sarnaseid-erinevaid mõttemalle... tundis Siiri ära? Ja eelkõige, kas tegid veel mingeid teisi huvitava(ma)id seoseid kui mina... Või ikkagi võetakse seda peamiselt vaid ja eelkõige "lavastatud kontsertetendusena"?

Ja lõppude lõpuks, järsku see oligi tegelikult pesueht "teater" ning keegi neist päriselt laval pille ei mänginudki, vaid hoopis "näitlesid mängimist"? 
Ehei... lihtsalt üks mõttemäng... et kui nad oleksid... vabalt ju oleks võinud Milli Vanillit teha... siis oleksid nad ju kõik üle mõistuse täppitabavad näitlejatööd teinud... Oleks-oleks-oleks... Oleks neist kellelgi korralikud tätokad, oleks lisandunud ehedust just sellisele punk/rockilikumat muusikat viljelevatele tüüpidele viitava välimusega... Mis omakorda tõukab küsima, et kas välimus käib muusikaga kaasas? Või kuidas see kujuneb? Psühholoogiliselt käsikäes või ikkagi üks otsustab nii ja teine naa ning vastav elustiili sidusus ei tulenegi muusikaga seonduvalt? 
Nõndaviisi analüüsi kõikides ilmakaartes lendu lastes saab selgeks, et kogetu olekski küsimuste mõttes põhjatu kaev... täpselt nagu muusika isegi... või teater ja selle olemus... 

Aga hei - see siin oli kontsert... Muusika, pea katkematu vooluna, sest tegelikult mitte ainult jõed ei voola vabalt, vaid muusika ikka ka... eeldusel, et sellel lastakse nõnda muudkui voolata... Ja inimene kui musitseerib, siis saab ta vabaks reaalsusest... vabaks kõigest... ei pea ju tegelikult nootigi järgima... viisist või rütmist rääkimata... Sest kas inimene elab-otsustab-tegutseb mingi ettekirjutatud noodirea järgi? Mkmm. Vahepeal... kui ta käib tööl ja täidab mingeid kohustusi... Tegelikult isegi mitte seega vahepeal, vaid suurema osa ajast... Ent vahepeal tegutseb ka täiesti mitteratsionaalselt või ootamatult või... Sestap ongi see kontsert inimesest... või ikkagi pigem bänditegemisest kusagil loomelaagris? Muusikas on kõik vastused õiged.

Ja nagu näha, siis ka jutt voolab täitsa vabalt... aga sellele paneme nüüd tammi ette! :)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod klõpsas Kristiina Praks):

AINULT JÕED VOOLAVAD VABALT

Lavastaja
LAURI LAGLE
Laval ja helilooming
MARI ABEL, RASMUS KALJUJÄRV, REA LEST, JÖRGEN LIIK, SANDER ROOSIMÄGI, SIMEONI SUNDJA, KATARIINA TAMM, MARIKA VAARIK

Helirežissöör
JÜRGEN REISMAA
Kunstnik
ARTHUR ARULA
Valguskujundaja
SIIM REISPASS
Muusikaline konsultant
ARTJOM ASTROV
Dramaturg
EERO EPNER
Dramaturgiline tugi
MART KANGRO
Lavameister
RINALD KODASMAA
Rekvisiitor ja kostümeerija
KRISTIINA PRAKS
Valgustehnik
MIHHAIL MAKOSHIN
Tehniline tugi
HANNES NÄREP
Graafiline disainer
ALLAN APPELBERG
Fotograaf
KRISTIINA PRAKS
Turundus ja avalikud suhted
KÄTLIN SUMBERG
Produtsent
TIINA SAVI
Produktsioon
EKSPEDITSIOON
Kaasproduktsioon
VON KRAHLI TEATER
Toetajad
KULTUURIMINISTEERIUMKULTUURKAPITAL

"Ainult jõed voolavad vabalt" on kontsert inimesest. Jah, kontsert. Katkematu muusikaline rännak rokib, kisendab, hellitab, igatseb, pettub, unistab. Mängitakse trumme, kitarre, paaniflööti ja kummipalli. Pannakse käed rinnale risti või silmade ette ja lauldakse. See on, nagu vaataks üht hiigelsuurt maali, või nagu loeks üht paksu romaani, või nagu hulguks mööda lõppematut linna, otsimata midagi kindlat, kuid ometi liikudes tunde ja tunde. Kui oled kord alustanud, siis lõppu ei oota.

Lavastus on lavastaja Lauri Lagle ning tema trupi neljas koostöö. Ühine ekspeditsioon algas peaaegu kolm aastat tagasi. Näitlejate vahetu energia, kummastavad ja meeldejäävad atmosfäärid, igatsus tõusta argisest kõrgemale, aga samas argisest kinni hoides - need eesmärgid on kandnud seniseid lavastusi. "Ainult jõed voolavad vabalt" on puhas laks otse hinge. 

Esietendus 25. augustil Noblessneri valukoja Nobeli saalis.

Etenduse pikkus 2 tundi.

Lavastus valmib Ekspeditsiooni ja Von Krahli Teatri koostöös.

Kommentaare ei ole: