Teisipäev, 2. august 2022

Vihmameister - 1Teater


On palav ning juba pikalt kuiv depressiooniajastu suvi Ameerikas. Seal ühes farmis, mida peavad isa oma kahe poja ja ühe tütrega, on närvilised päevad... Ainult, et raskemaks kui farmipidamine osutub hoopis meheleminekueas tütrele õige kosilase leidmine. Tüdruk paljude meeste jaoks liiga tark ning vast ka keskmisest rohkem kuraasi täis... ning maameestel selliste tüdrukutega julgust napib... Neiu ise unistab ka õnnest, ent tahab selle ikka pigem läbi enda valikute leida...kui vaid oleks, mida-keda valida. Vanem vend veel lööb enesehinnangu ka pidevalt kõikuma... Ent piirkonna abišeriff oleks justkui päris hea kandidaat. Kuid siis saabub külla keegi salapärane "vihmameister", lubab imet janustele loomadele, lubab imet ka õnnejanusele tüdrukule... Süda oleks tal justkui õiges kohas, aga kas sõnad ka? Kes ta on ja kas teda üldse võib uskuda-usaldada?


Eestimaal on sündinud uus teater! Pikka elu ja muusade korduvalt kõrgustesse kandmist!

19.juulil nägi ilmavalgust 1Teater esimene teatrilavastus - USA moodsama otsa, ehk 1950test pärit klassika, N.Richard Nash’i “Vihmameister”. See pole saanud klassikaks, lisaks Broadway muusikaliks, mitmeteks filmideks (nii Ameerikas, N Liidus kui isegi Indias) ning inspireerinud lavastajaid kümnetes riikides ilma asjata. Maailmas on näidendi tegelasi mänginud sellised suured nimed nagu Katherine Hepburn (oli ka oscarinominent), Geraldine Page, Woody Harrelson, James Cromwell, Tommy Lee Jones, Burt Lancaster, Lloyd Bridges jne... Ka Eestis on Kaarin Raid seda varem lavastanud paaril korral (olen näinud vaid Ugala 1990 versiooni, kus mängisid Külliki Saldre, Elmo Nüganen, Allan Noormets, Margus Vaher, Arvo Raimo jt...).

Seekord lavastajaks Erki Aule ja ühe "sise"teatrilava kohta vägagi eriliselt panoraamselt kogu nägemisulatust ära kasutades. Iseasi, kas see 1 külg kogu publiku mõttes päris 100% töötas, aga minu arvates oli juba ainuüksi ideena huvitav ning õnneks vaid korra ja lühemat aega kuid andis tervikdünaamikale palju. Lisaks kasutatakse lava keskel asuvat treppi (pererahva magamiskambritesse) ja teise lavaotsa - nö. kolikambrit (kunstnik Karmo Mende) ning isegi lavatagust, kus lüüakse vihmamanamistrummi.

Lavaloo keskmes on pere ja põud. Peres abiellumisealine Lizzie, tema 2 venda Jim ja Noah ning kõigi kolme isa. Põud küll laastamas nende rantšot, aga kui üldse midagi ette heita, siis vast just lämbet kuivust jäigi natuke rohkem lavale igatsema. Seda on tunda vaid Lizzie 1.vaatuse ühes stseenis ja Rene Topolevi valgusreźiis. Muide tähelepanuväärselt hea valguskujundus on lavastusel! Nii misanstseenidele pidev saateseade, efektid, värvid kui ka lavastuslikult sisse integreeritud valguskoreograafia taga“akendes”. Raidil keegi vist tegi särgihõlmadki lahti ja näitas paljast kõhtu vms... Samas selle näidendi kohta ongi ikka ja alati räägitud, et need tunded keevad siin nii kuumaks, et kogu põud taandubki selle kõrval ebaolulisemaks (kui inimesel ka kahes kohas valutab, siis nõrgem valu justkui kaob ning vaevab ikka see üks ja tugevam). Vaid Noah (Stefan Hein) ärritust kui farmipidaja põhimure - loomad surevad - ning täiesti jahmatavat ning justkui kibestumuslikku otsekohesust saab vast ka just eelkõige selle ohtliku kõrbekuivusega seletada.

Andres Roots on teinud ideaalselt sobiva, countrykitarri (kohati isegi bandžoliku) muusikakujunduse, sisaldades ka üht laulu (kavalalt kasutatakse ära Hardo Adamsoni laulu- ja pillimänguoskus).

Üks sõber tõstatas peale vaatamist, et tema lootis nutta ka saada (kõik eeldused selleks nagu oleks selles olustikus olemas), kuid päris selline see tükk siiski pole. Selle eest mitmed ja mitmed korrad muheleda ja isegi naerda saab! Ent päris korralik dramaatiline kese on ju ka olemas. Nii erinevad frustratsioonid (suhetepõud), tunnete otsimine-leidmine, enesekindluse kõikumised, õnnetunde otsimine kasvõi hetkekski (taaskord parandamatu romantiku eneses äratundmise võimalus ka vaatajale) ning lõpuks eluoluliste valikute tegemine, kui neid suhteotsi on rohkem kui 1...

Ja MILLINE trupp on siin kokku saanud! 2 kogenumat meistrit + 4 (kõige paremas mõttes) mängujanulist ja 101% lavale jätvat noort näitlejat (TÜVKA 12ndast "superlennust" kaks, üks parimatest, kes just see suvi lõpetas Tallinna lavakooli ja üks VHK teatrikooli kasvandikest, kes käesolevast sügisest alles alustab lavakoolis näitlejaõpingutega). Kui alustada vanematest, siis Janek Joost’il siin vast on ehk kõige raskem roll, kuna teistel kõigil on karakteritena juba paberil rohkem kätte antud, aga Joost mängib ses mõttes oma tegelase ikkagi mitmekihiliseks, et isana on ta armas ja toetav, aga ka noortele näitlejatele siduv ning oma tegelasele andes rahuliku heatahtlikkuse, on ta nooremate, suurema (kontekstis kõnekamate) pingetega tegelastele vajalikuks tasakaaluks, mis omakorda teenib ansamblimängu huve. Lisaks on ta üks parimaid “hääli” meie teatrilavadel ja Janeki hääles on juba iseenesest mingit rahu ja justkui iseenesest kehtestavat maksmapanemist, turvatunnet, kindlust. 

Rauno Kaibiainen’i abišeriff File (Raidi lavastuses, mis oli originaalilähedasem tõusis Nüganen selle rolliga üheks peaosalistest) on materjalis läbinud miskipärast kärpe. See siinkirjutajale isiklikult ei meeldinud ja mitte vast ka just otseselt “kärpe” enda pärast (välja on lõigatud üldse üks tegelane, ehk šerif), vaid sellepärast, et see vähendab Rauno lavaaega ning tema tegelase olulisust tervikus. Seetõttu ka vaid napilt-napilt usub Lizzie valikuraskust lõpus, ehk tegelikult oleks seda kaalu olnud sinna ikkagi rohkem vaja (see pole seal siiski algseltki ilmaasjata), kasvõi 3nda vaatuse hinnaga (nagu Ugalas kunagi oli). Rauno mäng on ka ju alati tasemel, ent just sellist üht ja sügavamat karakterrolli temalt saab nii harva (mitte näitleja enda pärast, impros neid tuleb tal ju igal etendusel 100 lühikest jutti, mis ju paratamatult ilma sügavama taustata, aga lihtsalt tahaks, et teda rohkem kaasataks ka selliseid sügavamaid “rolle” mängima). Siin ju nüüd ometi ning seda nauditavam, et lavastaja on ta tegelikult päris huvitavalt castinud just sellisesse, Rauno jaoks mitte "tüüprolli" (tavaliselt oleks tema see kehkenpükslik, energiapall, mida esindab siin hoopis ta tegelase konkurent Lizzie südamele). Ning Rauno ise võtab seda ka nii õigesti, luues tasakaaluka, rohkem sisemiste kui väliste konfliktidega tegelase. Kui seda mahtu oleks Lizzie vendadega võrdväärselt, siis sellest Rauno loodud  üdini tõsise ja sügava hingega seadusesilmast võiksime rääkida kui ühest aasta parimate kõrvalosade sekka kuuluvast rollist. Lisaks jääb tema tegelasest õhku vajalik eluline küsimärk enesepetmisest, seoses teda maha jätnud naisega ning tasapisi uute tunnete arenemise segu vaevast. 

Nimitegelane on siiski ka kõrvalosa ja Vihmameister on Hardol alguses lausa ehmatavalt kerglane, esiti oli seda tegelast psühholoogilisrealistliku inimesena isegi pisut raske alla neelatagi, aga ta hoiab loodud karakterit läbi lavastuse (loomulikult vastavalt misanstseenidele ja olukordadele mitmete vajalike varjunditega) samas võtmes, millega kaasneb siiski tervikuna kokku ka tüpaaži ehedus. Eks paljuski mängib ju kaasa ka tegelase olemus - on ta siis petis või ikkagi erilise andega tüüp? Tugevaimaks osaks rollijoonises tõuseb ikkagi kolikambri osa, kus “unistajana” saab ka Hardo oma tegelase sügavamat osa näidata…muidu ongi ju kogu aeg õhus, et kas see tüüp proovib meelega meeldida, et nii vihma-ihkajatel kui ka armastuse-näljasel nahka üle kõrvade tõmmata? Kuid seal kolikambris saab temast “mees”....viidates ka ühele varasemale stseenile, kus Lizzie (Grete Konksi) Vihmameistrile ütleb:”räägime, nagu mees mehega…ah, Sinuga ju ei saa - sa pole ju MEES”. Samas kui Grete ise Lizzie ja ainsa naisena selles mehises farmis just mainitud stseenides - ühes õrn, kleenuke ja üdini naiselik Vihmameistri embuses, teises jällegi 2 jalaga maapeal ning kogu lava täites ennast kehtestava naisena. See kompleksus oli tegelikult huvitavalt läbiv tema tegelases, sest sai sealt ju noppida (ja eriti eelmise sajandi esimese poole) koduperenaiselikkust, kes pakub võileiba end tegema, aga teisalt maanaise jõulisust ning meeste paika panijat (ainsa naisena majas oli tal ilmselt üksjagu vaja neid "pükse" jalas hoida ja näidata kus on kapi koht), seejuures mängides välja, et ta teab küll kuidas teised naised käituvad, kes mehe järgi janunevad...Paljastades ka ühe siinse loo moraalidest, ehk lõppude lõpuks me kõik peame jääma iseendaks, vaid sellel on tulevikku. Midagi-kedagi mängida pikemalt polegi võimalik. Punapäine Grete ongi nagu tulesäde kui stseen seda nõuab, siis jälle unistav-unelev armastuse ihkaja või kurb ja madalaks tambitud naine, kui vend talle haiget tehes nõmedusi (ilmselt iseenda frustratsioonidest tingitud valu) tahab peegliks tuua. Minul on läinud Gretega teatrinäitlejana (ekraanil on ta juba ammu end tõestanud) natuke aega, aga kui Piibi ja Tuudu paaris lastekas on ta oma näitlejana valmissaamist juba puhkeva pungana ilmutanud, siis siin Lizziena on see pung täiesti õitsele avanenud! 

Peale etendust koju sõites ja teatrikaaslasega kõike arutades, olime mõlemad vast isegi kõige suuremas vaimustuses just kahe "venna" mängust. Noorem vend Jim, siin nii armsalt maailmaavastajalikult kõigega kaasaminev, vahvalt tore ning nooruseuljust seest välja mängiv Erik Hermaküla (ei vea üldse paralleele vanaisaga, aga nägin Evaldit laval esimest korda 2x Eriku praegusest vanusest vanemana, seega eks hiljem kunagi näeb täpsemalt). See tegelane lihtsalt sulatab kõigi südamed ning Erik kannab ka selle ideaalselt just niimoodi publikuni, et tüüp lihtsalt paneb heldima. Ja seal kõrval vanem vend Noah, Stefan Hein'a kehastuses, justnagu unistaja ja lõbusa noorema venna vastand oma tõsiduse ja pideva farmi arvetepidamistega. Veel üks eriti õige castinguotsus, sest Stefan on küll väga laia ampluaaga, kuid noore näitlejana ta sellist, nö. psühholoogilisrealistlikku "pahalast" polegi vast veel mänginud (eelmises rollis Mrožeki "rebane" ju küll, aga siin juba täiesti ilma igasuguste allegooriateta) ning kui ta oma õele valusate sõnadega haiget teeb, on tunne, nagu ta laamendaks oma veitseks muutunud keelega meie kõigi hingede kallal haavu veristades. Stefani enda pehmed maneerid ja soe tüpaaž avaldub seda põnevamalt-huvitavamalt tegelikult täiesti vastandlikku tüüpi mängides, eriti kuna tegelane on ühtlasi ka vaimustavalt ehe ning tuttav nii reaalsest elust, aga ka paljude raamatute lehekülgedelt ning filmidest. Kuigi Lizzie ja Vihmameister on siin kesksed, siis ometi kannavad vennad seda sama tugevalt ning ühtlasi keskset keset laiendades. Tänu neile saab siit tavalisest lavaloost rohkem ning omavahel vastandlikena tekitavad veel omakorda vajalikku dramaturgiasse peidetud “saladust”, mis lavale võibolla otseselt ei jõuagi, ent mis teeb sellest elulise ning hoiab teatrikogemuse pikemalt mõtetes. 

Hinnang: 4
Mina küll julgen soovitada! Klassika, ehk tekst, mis on siiani ajahambale vastu pidanud ja peab ka tulevikus, sest inimsuhted, armusuhted, peresuhted, igatsus õnne ja suurte tunnete järele, samas iseenda enesekindluse kõikumised, teiste ja enese petmine, haiget tegemine ja haiget saamine, ootuste-lootuste uskumine, aga ka uskuda tahtmine, isegi kui tead, et see on vaid illusioon, valikute-otsuste tegemine oma mõistuse versus südamega - kõik need on kõnetavad teemad inimesest, ajast või ajastust hoolimata. 1Teatri poolt lavale looduna-tooduna elustub kõik mainitu siinses lavaloos. Ja see lugu kannab vaataja endaga kaasa nende tegelaste sekka, mis omakorda paneb tundma, mida nemad seal tunnevad. Lisaks sisaldab teatrielamus nii lavastuslikku mängulisust, aga ka väga tugevaid rolle. Võiks isegi öelda, et klassikale omaselt ilus ja lihtne - ilus, seda kindlasti, samas kunagi pole miski "lihtne" kui tegemist on inimeste tunnetega.

NB! Ohtus on üks maitsvamate pakkumistega teatrikohvikuid! Mõnusalt soolane peekoni-seene leib ning kreemika täidisega croissant viivad keele alla! Tegelikult nüüdseks juba aastaid Ohtusse teatrisse minnes on saanud sellest nagu täiesti omaette lisapõhjus, miks sinna isegi natuke varem kohale minna, Ainult sularaha peab kaasas olema.

Jah, 1Teater on kohal ning pöidlad on peos, et jätkab ka tulevikus just selliste heade (ja loodetavasti lisaks tuttavatele ka seniavastamata) mängumaterjalide tuultes. Esimene linnuke lendab juba minu jaoks täiesti piisavalt kõrgel, et ka tuleviku osas ootused vägagi kõrgele seada. Produtsent ning teatrijuht Tarvo Krall on igatahes lubanud, et see teater on tulnud, et jääda!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Kalev Lilleorg):

N. Richard Nash'i "Vihmameister" jutustab loo pöördelisest kuumast suvepäevast Lizzie Curry elus. Lizzie elab karjafarmis koos isa ja kahe vennaga. Vihma pole sadanud pikka aega, maad laastab põud ja ikaldus. Sama suureks probleemiks on perele kujunenud Lizzie suutmatus endale meest leida. Mõlemal puhul aitaks vaid ime. Kui uksest astub sisse enesekindel seikleja Starbuck, kes lubab 100 dollari eest vihma tuua, tekib lootus, et imed hakkavadki sündima.

Kas imed sünnivad siis kui neid oodatakse, või siis kui neid keegi oodata ei oska? Igal juhul siin loos imed sünnivad ning kedagi teevad need õnnelikuks ja keegi neis pettub.

Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Karmo Mende
Muusika: Andres Roots
Valgus: Rene Topolev

Näitlejad: Grete Konksi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen, Janek Joost, Hardo Adamson, Erik Hermaküla


"See oli kuskil 90ndate alguses, kui nägin Ugalas Kaarin Raidi lavastatud "Vihmameistrit". Siiani on see mul mälus - emotsioon, see salapärane ja kaasahaarav lugu. Ja mitte ainult, et laval särasid Allan Noormets ja Elmo Nüganen ja esimest sammu tegi tollane koolipoiss Indrek Sammul, vaid ka  hetked, milles ollakse - see ehe teatritunne - lugu elust, oma valude ja rõõmudega. Kuigi olime  teatrisaalis, siis ma tundsin kõrbenud maa lõhna ja seda vihma(l)ootust. Ei põlenud ainult maa, vaid ka inimeste hinged, otsides armastust ja elu "päikest". Ja kui ma eelmisel aastal Ohtu mõisatallis Ajateatri "Nõias" kaasa tehes ise laval olin, tajusin sama tunnet - nii mälus, kui ninas - väljas oli Eestimaale tavatult pikk päikeselõõsk, õhk ei liikunud ja maa karjus vee järele.

Ja ma teadsin, et see "Vihmameister" sobib Ohtusse nagu valatult nii loolt kui olustikuga, et ma pean selle ära korraldama, et ka teised teatrikülastajad saaksid osa sellest teatrimaagiast, mis võiks neid saata veel aastaid ja aastaid, et siis ühel hetkel jälle teravalt teadvustada - see oli üks pagana vahva teatriõhtu.

Tulge ja veenduge selles ise ......
Tarvo Krall"



Kommentaare ei ole: