Reede, 18. veebruar 2022

Rebane-filosoof - Piip ja Tuut Teater


Eesti teatritest on viimasel ajal üle käimas väike Mrožeki-laine. Muidu üsna "kardetud"(?) autor on jõudnud viimase 5 aasta jooksul vähemalt 6 erineva lavastusena meie vaatajate silme ette ja nüüd siis juba seitsmes! Kõige popim läbi aegade Mrožek Eesti lavadel on ilmselt "Tango", mida näiteks Mati Unt on võtnud 2 korda ja Ingomar Vihmar korra ette (Ingomari oma on hetkelgi veel mängukavas ja tegemist on minu vist läbi aegade lemmiku nii Vihmari kui ka Mrožeki lavastusega!) Teise laiemalt tuttavana "Emigrandid", mille käesolevalgi aastal tõi Tallinna Linnateatris välja Peeter Tammearu. Isiklikud käesoleva sajandi lemmikute Mrožekitõlgendusse sekka kuulvad ka näiteks Salme Teatri "Suvepäev" (Jaanus Nuutre lavastatuna) ja PolygonTeatri "Maja" (Tamur Tohveri lavastuses, mixituna Fossega). Ent maailmakuulsa poola näitekirjaniku loomingupärandisse kuuluvast umbes 35st näidendist pole veel isegi pooled meie teatrite poolt "avastatud".

Piip ja Tuut Teater on võtnud kaks neljast 1976-1978 kirjutatud Mrožeki miniatuurist, ehk ühevaatuselised lühinäidendid "Serenaad" ja "Rebane - filosoof" ja need üheks, pisut üle tunni kestvaks täisväärtuslikuks teatriõhtuks kokku keevitanud. Neistki Serenaadi on saanud varem näha nii Von Glehni Teatris, aga ka Theatrumis VHK teatriõpilastega, Theatrum on ka rohkem nende rebaste-lugudega mänginud. Ka maailmas armastatakse neist lühematest, valmilikest näidenditest ühislavastusi luua, nii kõigest neljast korraga, aga ka erinevate kombinatsioonidena. Kõigi populaarsem ilmselt siiski just need 2, mis ka siin on kokku seotud. Liiatigi kui ühest kasvabki nii ilusti teine välja ka sisulise seotusega.

Piip ja Tuut Teatri jaoks on see omamoodi juubel-lavastus, nimelt on tegemist 10nda, muidu peamiselt lastele ja peredele lavastava-mängiva teatri, just eelkõige täiskasvanutele mõeldud lavalooga. Kuigi vabalt sobib see vaatamiseks ka noortele - keskkooliealistele, kes juba oskavad teha seoseid naiste-meest erinevate suhtumiste ja orienteeruvad suhte-teemadel ning taipavad-naudivad peenemaid allegooriaid, assotsiatsioone, mida näidendi loomtegelased inimeste maailmas esindavad. Ses mõttes ei pruugi see ju isegi kõigile täiskasvanud vaatajatele olla, kes selliseid nö. mõistumänge ei armasta. Kuigi midagi väga sügavat siin karta ka ei maksa. Kõik on hästi arusaadav ja lihtsasti kõigi jaoks tõlgendatav.

Kõige otsesem võrdlus esimese, ehk "Serenaadiga" oleks vast Krõlovi valmiga Rebasest ja varesest. Kuigi siin mõnusa-koomilise naiste-meeste erinevustest tingitud äratundmise ja irvitama-ajavate sidustega. Tegelasteks kaval Rebane (Stefan Hein), uudishimulik kukk (Kristjan Poom) ja blond kana (Haide Männamäe), brünett kana (Grete  Konksi) ja punapea kana (Maarja Tammemägi). Väga palju ei saagi sellest rohkem rääkida, sest see on lühike, terav ja üdini koomiline, ent kogu sisu on sealt vaja endal noppida ning just seoste loomine ongi see peamine nauding loo lahti kodeerimisel. Temaatikaks näiteks truudus ja selle murdmine, armukadedus, uhkus, hirm ja tolerants... ja loomulikult kogu inimlik ületrumpamisihalus, petmistaktikad ja mis kõik veel esitatud läbi loomade... sest ehk inimesedki ole ju "loomariigi" osa! Siinkirjutajal rändasid fantaasiad veel kaugele kogu loost edasi, kes või mis see rebane seal veel olla võis või oli... igale tegelasele ajas ta ju "oma juttu", kasutades "oma taktikat".. intelligentne loom... Puust ja punaseks, et eesmärk pühendab ka abinõud... ja seda (ka inimeste vahel) vahendeid valimata :)

Teine osa natuke sügavam, natuke tõsisem, natuke rohkem ajusid ragistama-ajav (loe: "ragistada-nõudev"). Siin on peaaegu rebase monoloog, olgugi, et figureerimas ka veel seesama kukk ning teinegi tegelane... keda mina siiski "inimeseks" pidasin ning tema vaikimist ning rebase monoloogi, nagu vasta teflonit minemist just nimelt "what did the fox say?"ga ühendasin. Olgu lisatud, et ühest küljest kahju, et seda kunagist hitti muusikalise kujundusena vihjeks juurde ei pandud, aga teisalt nii jäeti vaatajatele laiem tõlgitsusvabadus. Vahemärkusena - ei teagi, kes selle muusikalise kujunduse tegi (kas lavastaja Toomas Tross ise?), aga selles oli väga palju nauditavat (eriti 1 laul, mida ka ei tea, kas on originaallooming või pigem tundus siiski, nagu mingi varem loodud)! :)

Selle teise poolega võib juba natuke vabamalt ka siin tekstis ringi käia, ehk tegemist mitmete eksistentsiaal-filosoofiliste küsimustega... Rebase arutelu selles üle, et ta ei saa endale parata viib paratamatult mõtted sinna, et kas ja mis mahus selline on täiesti õigustav põhjendus ja millal mitte. Praeguses maailmas vägagi adekvaatne küsimus. Ja siis see poliitik, mis kavalpeas avaldub, kui ta saab aru, kellega ta seal vestleb... laul muutub poole lause pealt. Tõeline "poliitik" :)

Mängulises mõttes on Toomasel siin näitejuhtimise poolelt ühtpidi peen joonetõmme kukekanade ja rebase vahel. Lindudes on tugevalt aimata ka näitlejate antud lisanditega, et kuigi inimese kujuga, on nad ikkagi just nimelt kukk ja kanad! :) Aga rebasel, ehk Stefani mängus ma rebasele viitavaid nüansse ei leidnud. Aga kui mõelda kasvõi etüüdlikule rebase-mängimisele... siis ainsana meenub väga hästi tabatud Kristiin Räägeli rebane kunagisest tema lavakooli rollist "Väikses printsis". Ent vast naise peensusega ongi seda pisut kergem kuidagi loomaetüüdine ka luua? Teisalt jällegi meeldis see teatav kontrastlikkus, ehk Stefan-Rebane on läbivalt tõsine, ent tekstiedastus on pigem pehme, võiks öelda, et isegi mahe... Karm habe, aga siis see meelitav, kanadega stoiline-napisõnaline cool guy, hiljem oma pühamehele pihtiv ja hingepaljastav lobasuu... Selline vastuokslus andis isegi "psühhopaadi-mõõdu" välja. 

Kristjan Poom'il on väga hea koomikunärv mängijana ja siin saab ta seda mõnuga presenteerida, tabav sonks ja pidev selle korrastamine tõi tegelase närvilisuse ja kukeliku olemuslikkuse imehästi välja. Grimmikunstnik Evelin Poom-i tegelaste juuksed ning pisidetailid, nagu ka Kristjanile silmealt liikuvad valged jooned on tõesti pea tähelepandamatud, ent siiski tabavad lisandid. Isiklikult (no sest ma ju vaatan "luubiga" eks) natuke jäi häirima firmamärk lühikeste pükse alaääres ja no see võis ka olla taotluslik, et veelgi midagi karakteris ja tema inimesegaseotuses rõhutada... aga vist maitse asi... sets minu jaoks siiski kuidagi sobimatu. 

Kanad-kanakesed - üks ilusam kui teine... Põhilised seekordse koomika maaletoojad... ja näitlejate mäng seejuures ongi selle "kana"liks, mis tõesti ka publikuni kogu huumori viib. "8 kilo ülekaalus" blond oma juuksepaela rebasele visates tõi taaskord meelde trobikonna rebase ja kanade nalju... lisaks ühe mõtlesin kohapeal vaadates ise välja - 
Miks rebane ajab kana taga enne kui ta selle ära sööb? Aga sellepärast, et tal oli tavalise asemel seekord kiirtoidu isu... 
Haide "silmade suureksajamised" ning kogu edasi-tagasi arglik kokutav liikumine lõi kogu tema kanakarakterile ka laiema ja sügavama plaani. Grete "julgem" ja "võrgutavam" kana, kes tahab tunda end ihaldatuna on lopsakalt pealetükkiv ja Sa tunned ehedalt "selle naistüübi" tema karakteriseeringust ära. Maarja mõnusalt teravad "kanalikud" pealiigutused", ise sinisilmne ja justkui isemoodi arglik, aga "see naine", kes alati oma algatustega teiste kiiremate tõttu hiljaks jääb... Ehk midagi blongi ja brüneti vahepealset :) Kõik need mõtted, mis seejuures veel inimnaissooga ühendatud saavad :)))) Sealjuures on Haide ja Grete siin paaris koha ka tansupaar oma "kemplemiste-seikluste tulemustena" ja Marge Ehrenbuschi seatud liikumine on peenelt kontekstis sees, aga eriti üks, kus Grete ja Haide punases tantsivad kõrvuti, täis huvitavalt originaalseid pisidetaile... neid võis olla ka vaid 2-3 selle paarikordse kordusega lühikoreograafia sees, aga tõesti, kuigi vaid mõnede silmapilgutuste pikkune, visuaalselt uskumatult nauditav! Täitsa tants! Kuigi siin oli neid liikumisseadeid veel siin ja seal.

Inga Varese tare-tareke, ehk kuke ja kanade laut oma suurte akendega oli päris kobe kaasamängija seatud lavaliiklusele, kus kanad "kõrgemal rõdul" ja kas nad sealt alla rebase ligi julgevad tulla... või kes julgeb ja kes mitte. Teises osa lagunemist vaadates ära ei jõudnud mõtestada, aga küllap sellelgi oli mingi suurem kontekst, mida lihtsalt minu väike aju seekord lahti ei muukinud. Võibolla ka lihtsalt sisedünaamikaks vajalik või siis pidutsesid kanad need selle sellisse konditsiooni... Priidu Adlase valgusseaded alati tasemel ja seekord kuidagi nii märkamatult tabavalt integreeritud, et ma ei oska millelegi muule sõrme peale panna kui teise poole tuntav hämaram pool ja muidugi värvimängud, eriti kanade peo verepunane... sest sõõb rebane või söövad inimesed - lõpptulemus on sama...

Hinnang: 3+/4-
Kõik, mis oli, see meeldis. Kuigi oleks tahtnud ROHKEM! Isiklikult pinnalt meeldis see esimene pool oma rohkemate tegelaste ja lihtsama huumoriga ka rohkem kui teine pool ja selles mõttes eelistan alati teistpidi dünaamikat (aga see on puhas isiklik maitse eelistus ning siin ju lugu lihtsalt kulges sedasi). Teisalt oli see nende kahe loo ühendamisel tekkiv VALMi kui loo vormi seaduspärasus kokku igati huvitavalt kontseptuaalne ka terviku mõttes. Alguses põhitegevus ja siis lõpus mõistuseletus, mis kogu terviku raamistab ning midagi kavalalt ka õpetab. Ja ikkagi oleks tahtnud veel midagi... võibolla teada,  mis ikkagi rebasest saab... kuhu ta on "loomupärase" kiskjalikkusega välja võib jõuda? Sest rohkem kui kukest ja kanadest oli see siiski selle müstilis-sügava-laheda rebase lugu? See tähendab ise kui "mees" ja kunagi ka "lantiva", naistotsiva noorrebasena... samastusin ju täiega just eelkõige temaga (mitte selle kimehäälse kukega :)))))
Mrožek on jõuliselt saabunud Eestimaa teatritesse viimastel aastatel... tundub, et praegune aeg kõnetab ja tõmbab tema loominguga paralleele nii mitmetel tasanditel... Siin esialgu nii naiste-meeste vaheliste suhete, aga hiljem ka poliitilise sirgeselgsuse-viideteni välja ja kõike sealt vahepealt muidugi ka :)
Piip ja Tuut seekord rohkem täiskasvanute mängumaal... ja ilma punaste ninadeta... Aga kas ka pika ninata? No kui on laval kanad-kukk, siis peaksime hoopis rääkima "nokkadest"... ja kellel nupp nokib, see võib siit ka mitte ainult ühe, vaid päris hulgaliselt terasid leida...


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod, mis kuuluvad Piip ja Tuut Teatrile):

Sławomir Mrożeki lühinäidendite õhtu ühes vaatuses

1977.a. trükivalgust näinud kaks Sławomir Mrożeki ühevaatuselist näidendit Serenaad ja Rebane – filosoof sobituvad ühte õhtusse ka tänases Euroopas. Esmailmumisest on möödunud pea pool sajandit, kuid Mrožeki allegoorilised lood on ikka erksad ja pakatavad satiirist justkui inimene ei muutuks kunagi. 
Kes on rebasenahas sündinud, see ei kaaguta.

Osades Stefan Hein, Kristjan Poom, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Haide Männamäe.

Lavastaja - Toomas Tross
Kunstnik - Inga Vares
Valguskunstnik - Priidu Adlas
Koreograaf - Marge Ehrenbusch
Grimmikunstnik - Evelin Poom
Plakati kujundaja - Lii Ranniku
Tehniline tugi - Marek Demjanov
Lavameistrid - Tõnis Kask, Ellon Tiivas
Täname kaastöö ja abi eest: Rene Topolev, Deevy Pukk, Terje Kessel-Otsa, Kadri Varblane, Saale Riikoja, Kaari Klesment, Lembi Mets

Etenduse kestus 1 tund ja 5 minutit (ühes vaatuses)


 

Kommentaare ei ole: