Teisipäev, 8. veebruar 2022

Röövlitütar Ronja - Eesti Noorsooteater


Eesti Noorsooteater saab tänavu 23.märtsil 70-aastaseks, ehk käimas on selle Nukuteatri järglasest ja meist paljudele kõige esimese teatrikogemuse kinkinud teatri 70. juubelihooaeg. Ja MILLINE hooaeg see siiamaani on olnud! Eesti klassikast - Tammsaarest, Peterson-Särgavast, Liivist, maailmaklassika Ionesco ja nüüd veel "lastekirjanduse-maailma-kuninganna" - Astrid Lindgrenini välja (olgu mainitud, et tulekul on ka vene kirjandusklassikat Gogoli näol ning uhiuut Eesti oma dramaturgiat Kersti Heinloolt/Kati Kuusemetsalt + suvel Indrek ning Eva Koffilt). Vanuselistele sihtgruppidele mõtlemata - kõigile, kellel on hing NOOR. Kooliealistel ja täiskasvanutel on neist kõigist midagi vaadata-saada, kuid "Poisi ja liblika" publik vast tervenisti ülejäänutest aru ei saa...aga neile on ka varasematest hooaegadest küllaga valikut (ise soovitaks kohe puusalt mõnda Helle Laas'i lavastust või Karl Sakritsa "Tulipunast vihmavarju" või Mirko Rajase "Puuhaljate lugu". 

"Röövlitütar Ronja" esietenduse publik oli eelkooliealistest vanavanemateni välja ja kuigi kohati see vägagi tumedates toonides ning isegi "lasteõudukani" oma põlevate hallvanakstesilmadega ulatuva atmosfääri ja visuaaliga liigitatav lavastus on, siiski õnneks kedagi päris nutma ja saalist väljatormama ei ajanud (minust paar tooli vasakule istus poiss, kes ei saanud rohkem kui 4-aastane olla, aga ilmselt karmimate multikate või vanemate vendade-õde mängudest-lugudest karastunud). Eks siinkohal peab lapsevanematel ka hea arusaam olema oma lapse hirmutaluvuse piiridest, kui ikka konksus ninaga pahaendeliselt tiibu laperdavad koll-linnud, kes mööda lava ringi lendavad võiksid lapse poolpimedas saalis kartma lüüa, siis on vast mõistlik natuke veel vaatama minekuga oodata, sest siinkirjutaja hinnangul on selle võimsa suurlavastusega saanud teater endale uue hitt-lavastuse ning loodetavasti ei kao see ka mängukavast veel aastaid!

Eks meil, "vanematel inimestel", ole juba loetud-nähtud seda vana head Lindgreni-lugu mitmeski versioonis, aga sellest hoolimata, kui Noorsooteatri suurima saali kardin eest liugles ja selle tagant paljastus kivikoopalik, maagiline lavamaailm, siis võttis koos nooremate ja võibolla ka veel Ronjaga lähemalt mittetuttavate saalisviibijatega koos täpselt ühtviisi ahhetama!!! 

WOW! Kristel Maamägi loodud kogu lava täitev kiviloss oma soppide ja keskel tossava "põrguauguga" on muinasjutulikult võimas ja lavastuslikult palju näitlejatele mõnusat mängudünaamikat pakkuv. Lavastaja Taavi Tõnisson kasutabki seda kõike nii huvitavalt ära, et pidevalt (kuni lõpuni välja) saame üllatuda, sest kui ei ilmu kusagilt august täiesti realismilähedased rebasekutsikad, nukutegelastena tötskääbused või need juba mainitud hallvanakesed ja mardused JUBEÕUDSAD linnud, siis hüppavad üle tossava põrguaugu-kaljulõhe Ronja ja Birk, puud langevad, kivieendid toimivad ronimiseks sobiva astmestikuna, röövlikoopa ukseluukide tagant ilmub röövlibande või mingid huvitavad (ja kahtlased) kivikarva olendid ärkavad täiesti-suvalisest-kohast ellu, liiguvad ning ei lase omakorda valvsust kaotada! Ja, see siin on selgelt ohtusid täis maailm! Ja eks röövlite maailm ju ongi! Kes julgeb röövida, see peab kartma vahelejäämist või ise tappa-saamist. See vahvalt riides ja toredalt Noorsooteatri grimmitoa poolt kahupäiste juuste ning parajate tahmanägudega rikastatud bande on tõesti nagu veel sellest kõige sügavaimast röövlikoopa põhjast siia hämarasse valgusse roomanud!

Kogu sellele hämarale ja sinkjates-pruunides-rohelistes toonides tossuse kivilossi varemete vahel atmosfäärile tagasi mõelda, siis Priidu Adlase valgusrežii on tervet etendust saatev eraldi "lavastajatöö" - nii keerulist valguskaardi ülesehitust kohtab harva, sest eks mäng ka toimub laval mitmel kõrgusastmel ning rõhutatavaid punkte on lavastaja loonud ka valguskunstnikule tavalavastustega võrreldes lausa kordades rohkem. Eraldi tähelepanuäärne ja nauditav oli isegi publiku peade kohalt lavale liikuvad vihud. Ja meie kohalt liikusid sinna laserlikult (tossu kaasmõjul) ka Alyona Movko-Mägi tehtud videokujunduslikud lisad - olgu selleks siis kappavad hobused (muide ka laval kappasid tegelased hobustega!... hehh, sõideti isegi suuskadega "mäge alla"!)  või ka taaskord saalitäie laste vaimustuse esile kutsunud - tihe lumesadu! 

Jaa - kogu kunstiline raamistik selle erilise maailma loomiseks on Röövlitütar Ronjas maailmaklass - igati selle armastatud loo vääriline. Kuidagi üllatusena tuli vaadates teadmine, et tegemist on ka väikest viisi "muusikalise lavastusega". Nimelt sisaldab see (lisaks instrumentaal-heliloomingule) ka 4-5 laulu, millest mõni motiivina ka läbi etenduse jookseb... eriti ema laul - pimedusest sünnib valgus, see on kõige uue algus... Liina Sumera on kirjutanud imeilusa muusika ning need laulud on ka kõik eraldi, ehk toetava lavastuskontekstita kuulamist väärt. Muuhulgas jäid meelde Ronja ja Birk'i duett (mis küll ilmselt kostus fonogrammilt) ning elav ja elus Röövlibande "külma tali" laul, sest sellel ajal pole ju "röövlielu mingi nali"! Ja teinegi röövlite laul suurest ja hõbedasest kuust, mil hundid ringi jooksevad. Meie oma armastatud poetess Leelo Tungal on omalt poolt aidanud seda Lindgreni alusloo peale ehitatud lavastust meie -Eesti- sõnadega terviklikumaks lavalooks luua. Ja kus on muusikat, seal peab ju tantsu ka saama - eriti veel kui tegelasteks on elavaloomuline röövlite jõuk. Olga Privis on lisaks väiksematele liikumisseadetele ka korralikku tantsu sisse toonud. Üks lõpueelne kahe röövlibande ühine tantsulööming on eriti vahvalt hoogne! Mis omakorda kasvabki välja röövlipealike jõukatsumisvõistluse-"löömingust" (lavavõitluse seadja Laura Nõlvak). 

Muidu on selle ju võrdlemisi pika raamatu suutnud ühe teatrilavastuse raamidesse dramatiseerida Siret Campbell (kestab küll peaaegu 3 tundi, aga ei hakka ühelgi hetkel lohisema, pigem on need mitmeski kohas tekstile kaasamängimiseks lavastatud kunstilised lisandid omakorda naudingut kasvatavad...selle tõestuseks ka väiksemate vaatajate vapper vastupidamine kogu pikale lavaloo teekonnale kuni lõpuni välja) ning vähemalt minule lugedes võibolla ei jäänudki ette nii tugevalt see, mille näitekirjanik siit esile on toonud (või siis on see lavastajapoolne suunitlus, seda vaatajana aru ei saa). Nimelt tõuseb peategelaste seiklusega vaatet võrdväärselt keskseks lapsevanemate mured. Ühest küljest emad - kuivõrd olulised just emad ikkagi on (meie kõikide) peretoimivuse hoidjatena ning millised tippstrateegid nad peavad nii oma laste kui ka SUURT mõõtu "igavestest poisikestest" abikaasade vahel olema. Kuidas selleks, et ka perekonna sisekliimas oleks "hundid söönud ja lambad terved" tuleb neil ohjad vajalikul hetkel täiesti enda kätesse rabada, et otsemat teed ego täis isa kätes see pererahu kogu täiega sohu ei sõidaks! :) Samas kui mingitki pidi pere on ohus, siis löövad emades välja emalõvid ning hoidku siis ka suuremast suuremad röövlipealikest mehekolakad neil eest! 

Just see muudab ka selle lavastuse kaks ema-rolli näitlejatele õige magusaks võimaluseks näidata, milleks nad võimelised on... No umbes nagu muusikas - Whitney Houstoni, Mariah Carey või Christina Aguilera laulud - vinged häälemängud, aga kõik neid ju ära ei laula, algajatel lauljatel soovitatakse üldse hoiduda... Siin jääb lausa suu ammuli lahti vaadates Laura Kukk'e ja Kaisa Selde't oma rollides oma kehastatud emasid laval välja elamas ning neid võitlevate röövliperede "emalõvidena" tõeliselt rollides 100ga säramas! Siis kui Laura-Loviis seal ühes misanstseenis oma hääle maksma paneb, ei kahvatu mitte ainult kogu ta kantseldatav suur röövlipere vaid ka terve saalitäis publikut! Seda sõna PEAB kuulama! Muidu (ja mul oli õnn näha seda väga lähedalt) kogu tegelase emotsioonide skaala hellast emast röövlipande keskel end maksmapanevaks matriarhiks muutudes, tuleb sellise aegruumist tingitud detailitäpsusega, mis on tunnustuseks tema ümberkehastumis- ning intensiivsuse tabavale doseerimisoskusele. Ja samas kui Kaisa-Undiis oma poja kaitseks vastas-röövlipere pealikule ütleb, mida ta temast arvab - tegelikult ju lavakõrguses ning üldsegi mitte vaatajate lähedal, aga kogu hingest, nii et isegi kaelasooned sellel vihasel emalõvil pingulduvad ja raevust nägu hetkeks punaseks värvub - vot sellised on näitlejatöö vingeimad näited sisse-elamisest ning oma rolli 101%liselt lavale panekust! Oleks nii Laura kui Kaisa "nendele steenidele" keset etendust tahtnud püsti korraks karata ja aplodeerides "Bravo!" hõigata! 

Kuid isana, oli laval vähemalt minu esindajaks Leino Rei mängitud Ronja isa Mattis. Ma hästi väikse nõksuvõrra oleks tahtnud Leino puhul publikussemängimist maha keerata ja kui esiti kohe peale vaatamist mõtlesin, et kuidas sellesse tervikrolli sellepärast ikkagi suhtuda, aga juba päev hiljem tõuseb ikkagi esile pigem hämming, kuidas Leino suutis niimoodi seal selle tegelase lavale luua, et tõesti tunnetaski neid tema "isa-apsakaid", mis ta Ronjaga teeb. Nii tugevalt, et endalgi tõusid süümekad, nagu sellel tegelasel. Segatuna vist ka teadmisega, mida see mees oma tütres pettudes tunneb, ehk sellega, et ise ju ka sarnaseid (kuigi muidugi teistsugustes olukordades) vigu elus oma lastega teinud... eriti valusalt millegipärast oma pojasse mingites situatsioonides suhtumisel. Kuivõrd raskelt võib pimestada oma ego mõnikord suure pildi nägemist. Jah... olen süüdi... nagu ilmselt paljud isad... sest Ronja isa ju ka! Lohutab? Ei tea... aga vähemalt annab arusaama, et on teisigi ning võibolla saab seeläbi olla teadlikum tulevikus... me isad oskame olla ikka tainapead... Samas kui teater selliseid tundeid suudab tekitada - peegeldada meile meie enda elu nii, et millestki aru saame või millelegi päriselt olulisele mõtleme, siis on ju selles teatrile kulutatud ajas õigustust ja tegijate poolelt pakutavas midagi väga õigesti paigas. Sellepärast ka Leino mäng, pakkudes vaatajale sellise samastumisvõimaluse, on lõppkokkuvõttes hoopis kulda väärt!

Kuid peategelasteks ju muidugi Ronja ja Birk! Novat, kas selleski ei ole väike ego peidus, et kõigepealt oli vaja keskenduda "vanematele", ehk ennast lähemalt puudutavad tegelased lahti lahata, enne kui "lasteni" siin jõuame?! :)

Doris Tislaris on huvitav vastuolulisus peidus näitlejatüübina. Ühest küljest on ta üdini plikalik, lausa printsessilik kaunitar, aga oma kontrastlikult poisikeselikes rollides töötab see tema tunnetuslik kakofooniline vastuolulisus hämmastavalt imeliselt tema kasuks - muudab ta tegelased huvitavalt kihilisteks ja ka ehtsateks. Elu ja inimesed ongi ju vastuolusid tavaliselt täis! On selleks siis tagurpidi-Ants või ka siinne röövliplika Ronja. Kaotamata muidugi sobivust ka nendesse rollidesse, mis on "kilomeetrite kaugusele paista, et" temale loodud (näiteks rollid "Noored hinged" ja "Ninasarvik" lavastustes). See Ronja siin on nii mõnusalt särtsu ja jõulist energiat täis, oma peaga mõtlev ning isepäine - tõeline tänapäeva noor naine! Astrid on ta ju ka kirjutanud selliseks "poistega võrdseks" jõukatsumistega hakkama saajaks - tuleb tal ju isegi Birk seal päästa! Joosep Uus on oma habe maha ajanud... seda enne vaatama asumist isegi kartsin, sest kuidas oleks saanud täishabemega poissi alla neelata... aga hirm oli (õnneks) asjatu. Joosep habemeta on küll pea tundmatuseni muutunud - millegipärast isegi võõrastav (see kindlasti suuremat osa ja eriti nooremaealist publikut ei puuduta kuidagi) ja nagu uut näitlejat oleks vaadanud, mis omamoodi oli ka lahe! Samas oli tal tükk tegemist oma juustega (parukaga) - need jäid tal igal pool ette ning jäi mulje, nagu ta tõesti näeb vaeva nendega isegi nii kaugele, et see pisut rolli pärsib. See kindlasti tal Birki rohkem mängides muutub orgaanilisemaks, aga kui vaadates silma niimoodi torkas, et sellele eraldi mõtlema pani, siis ju sinna mingi kala oli maetud. Muidu ju Ronja ja Birk -paar toimis ideaalselt, Doris ja Joosep mängisid teineteisele kohati isegi alla ja partneritunnetus püsis läbinisti ideaalne... 
Ja miks siis mitte valida endale ise vend või õde kui sul seda muidu pole! Veel 1 väärt mõte lastele!

Kõiksugu röövleid - 2 pandet ju, sest Hagridimõõtu Borka-Andres Roosileht on sama suure pätikamba pealik. Mattise peres mõnevõrra tuttavamad "näod" Mart Müürisepp, Mait Joorits, lavastaja ise, kes esietendusel ilmselt Karl Sakritsat asendas ning TÄIESTI tundmatuseni muutunud, megavahva Tiina Tõnis! Kõik hoogsalt mõdu maitsmas ning Ronjat kantseldamas. Teistest tõusis ehk rohkem esile vanaisa, veel üks grimmitoas "uueks"... või no antud juhul täpsemini öeldes hoopis "vanaks" muutunud Risto Vaidla. Minu taga istunud noormees süvitsi kaasa elades imestas oma emale või vanaemale kõva häälega murelikult kui teised üles läksid, et "kuidas see  VANAMEES saab ronida?!" 

Hinnang: 4
Üks tõesti juubelihooajale kohane, terve pere teatrilavastus, kus kõigile midagi ja seda "midagit" on rikkalikult palju! Kogu trupp mängib mõnusat ansamblimängu ning mõnusalt on integreeritud ka nukud - lastele eriti avaldasid muljet need nunnud tötskääbused. Heldimusest aaaaaa-sid ja mõnes teises kohas jällegi naerupuginat kostus üle saali. Väga tugev lavastustervik, sisaldades endas paljude eri komponentide ideaalset kokkumängu - mäng - stsenograafia - kostüümid - heli ja muusika - lauluhääled - valgus - liikumine ja action - nukud ja näitlejad (nii eraldi kui ka ansamblis). Ja ega selline keeruline konstruktsioon iseenesest ei toimi... Astrid Lindgren oleks arvatavasti väga uhke sellise lavastuse üle, sest tema raamatule tehakse siin korralikult au ning muideks - tekitas ka parajalt suure isu taas mõni tema poolt kirjutatud lemmikutest jälle uuesti kätte võtta!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on Alan Proosa pildistatud ja kuuluvad Eesti Noorsooteatrile):

Röövlitütar Ronja

2 H 50 MIN | KOOLILAPSELE | FERDINANDI SAAL

Lugu julgusest, sõprusest ja armastusest

On äikeseline ja tormine öö. Ürgses metsas asuv röövliloss käriseb kõuekärgatusest pooleks. Samal hetkel sünnib Ronja – ronkmustade juustega tugev ja temperamentne, särasilmne ja rõõmus, uudishimulik ja julge tüdruk. Algab uus ajajärk, uus elu. Tasapisi õpib Ronja tundma Mattise metsa ja selle fantastilisi elanikke. See on karm ja karge keskkond, milles toimetulemiseks peab olema julge, osav ja kartmatu. Aga see on ka kodu.

Kasvades mõistab Ronja, et maailm ja inimesed on palju mitmetahulisemad ja vastuolulisemad kui esialgu arvata võiks. Mida tunneb laps, kui ta avastab, et inimeste sõnad ja teod ei käi alati kokku? Kuidas tulla toime asjaoluga, et sinu parim sõber on su isa verivaenlase poeg? Kuidas elada kooskõlas  oma südamehäälega ja teisi haavamata?

Lavastaja Taavi Tõnisson: „Astrid Lindgreni „Röövlitütar Ronja” on üks minu lapsepõlve vaieldamatuid lemmikuid. Loo ürgne keskkond on karge ja karm. Samas on see täis seiklusi ja müstikat, mis mõjusid mulle lapsena ja ka täna kujuteldamatult põnevana.”

Mängivad
Doris Tislar, Joosep Uus, Leino Rei, Laura Kukk, Risto Vaidla, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Mart Müürisepp, Tiina Tõnis, Karl Sakrits (minu nähtud versioonis, ehk esietendusel mängis Taavi Tõnisson), Mait Joorits, Steffi Pähn, Jevgeni Moissejenko

Autor Astrid Lindgren
Tõlkija Vladimir Beekman
Dramatiseerija Siret Campbell
Laulusõnade autor Leelo Tungal
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Kristel Maamägi
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Helilooja Liina Sumera
Helikujundaja Mikk Mengel
Videokunstnik Alyona Movko-Mägi
Liikumisjuht Olga Privis
Lavavõitluse seadja Laura Nõlvak

Esietendus 6. veebruaril 2022 Ferdinandi saalis.
Kestus 2 h 50 min (vaheajaga).
Vanusele 7+

Teos jõuab lavale Nordiska Aps, Kopenhaagen loal – www.nordiska.dk. Autoriõigusi vahendas Eesti Teatri Agentuur.

Lavastuses kasutatakse lavatossu ja kohati valju muusikat.

Kommentaare ei ole: