Esmaspäev, 30. september 2019

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala


Assa välk ja pauk! Ja siuhh ja sauhh ja särts karmauhh!
Ugalal avati ilusalt ümmargune juubelihooaeg - 100.! Ja veel nii võimsa avapauguga - teatrietendus, nagu mõni rockkontsert - laval plahvatavad dünamiidid, pritsib sädemeid ja pauguvad raketid! 100-aastane viljandlane Allan Karlsson nimelt hüppab  vanadekodu aknast alla ja tema Forrest Gumplik seiklusrikas teekond võib alata! Bussijaamast "kaasatulnud" kohvris on 2 miljonit eurot ning igasugused põnevad sõbrad kleepuvad juba ise külge. Samaga kui Allan mööda kodumaad koos raha ja sõprade ning Silviga(!) seikleb, rullub lahti ka Allani 100 eluaastat. Püromaanist pommiehitamise fanaatik näitab ära, et siin elus "õigel ajal õiges kohas" olemisest piisab, et elada täisväärtuslikku ja väga vingelt seikluslikku elu. Päevagi elus töötamata, kohtub ta oma eluteel nii Jossif Stalini kui ka Mao Tse Tungiga, Albert Einstein'i idioodist vennast Herbertist rääkimata.

Kõik Jonas Jonassoni suurepäraselt vallatu romaani superstaarid kahjuks Allani lavateele ei satu, kuid see on hind, mida dramaturg Priit Põldmal maksta tuli, et võimatuna näiv missioon - nii fantaasiarikas ja fenomenaalselt globaalse ning ajalise diapasooniga teos (üks minu läbi aegade lemmikraamatuid) koospüsiva, pidevalt humoorikaid üllatusi pakkuva ja igati mänguliselt ja Eesti ümbertõstetuna toimivalt saaks lavakõlbulikuks. Polnud ju ka rootslased ise, raamatu järgi vändatud filmiski neid kõiki kuulsusi oma ekraanilukku toppinud. Ja, et Ringo Ramul, kõiki Ugala tehnilisi ja füüsilisi lavavõimalusi ärakasutav, hoogsa ning muusikat, tantsu ja draamat siduva suurlavastuse sellest välja suudab voolida, mille ajas hüppamise stseenide üleminekud ning ka kogu selle kirju tegelaskonna paraadi, vahetused ja rännakud NIIIII ägedalt ja üllatusterohkelt lahendab - WOW!!!

Lavaltoimuva süda ja keskne reisijuht publiku jaoks on muidugi Ugala-teatri juubilarist eakaaslane, 100-aastane Allan Karlsson ise, keda kehastab kõbusaks ja fantastiliselt ehedaks 100-aastaseks meigitud Aarne Soro. Ei tea, kes Ugala meikijate-tiimist (Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer ja/või Katharine Toomik) selle meistriteosega hakkama said, aga tuleb tunnistada, et üha enam ja enam on kuulda, et selle tiimi maagilised sõrmed teevad suisa imetöid (viitan siin ka näiteks R.A.A.A.M.i "Juudit"i Olovernese peale!) Võtan mütsi maha ja siiralt imetlen terve Ugala meiginaiskonna tööd! Ka teised (väga mitmed) tegelased, keda osalt ju tunneb terve maailm nägupidi, on lahendatud kõikvõimalike parukate ja huvitavate meigikujundustega, mis mõjuvad nii tabavalt kui ka selle eheduse läbi koomilisust tõstes. Kindlasti võib süüdistada paljudes vaimukustes ning tervik- ja detailkontseptsioonides ka lavastuse kunstnikku Annika Lindemann'i.

Kuid tulles tagasi Aarne juurde. Oma loodud hallipäise, kepsakas tudikese mängib ta kõigi vaatajate südametesse. Kuigi Allan kohtab oma teekonnal nö. "igasuguseid", siis kõige rohkem jäid meelde Martin Mill'i mängitud karikatuursed naljatilgad... Andy Warhol'i ikonifitseeritud "Einstein keel suust väljas" leid annab kaugemaleulatuvad mõtted, et kas ehk Einstein'il tõesti oli kaksikvend, sest teda peeti ju "hulluks"... aga ehk ongi tegemist kahe inimesega - see keelenäitaja oli hoopis tõesti tema idioodist kaksikvend Herbert? :) Mill paneb mõnuga üle ääre iga tegelasega, aga see on seekordse trupi võti. Nad kõik on natuke karikatuursed, sest ongi ju üle-võlli uskumatu lugu, seega täiesti lubatud ja annabki hoogu kogu klaperjahile juurde.

Kadri Lepa tantsiv Mao Tse Tungi kallim, Andres Tabuni suur hiina juht ise, Tarvo Vridolini omaaegne Korea suur liider, koos oma "pojaga" Laura Kalle kehastuses, Janek Vadi vene spioon, Luule Komissarovi endisest Viljandi kooliõpetajast "maffia-ristiema" ning Terje Pennie ropendav, aga lõbus "Silvi"-omanik - kõik need ja kõigi nende teised vaimukad tegelinskid käivad Allani eluteelt ja vaatajate jaoks lavalt läbi. Ning muidugi Silvi ise, keda lavale oleks tahtnud PALJU rohkem! Kui juba selline on loodud ja Viljandisse toodud... tuleb ilmselt kunagi uuesti minna vaatama, et saaks Silvit veel uuesti näha! :)

Eriliselt äge Stalin vajab, aga suisa eraldi äramärkimist! Oleg Titov - bravo!!!

Vinge oli ka rokiliku kõlaga live-bänd, mis lavalae alt seda kõike saatis. Muusika integreeritus oli väärtus omaette (muusikalise kujunduse autorid Lauri Lüdimois ja Arno Tamm). Laura Kalle lauluannet ja -oskust saab ka nautida. Eriti jäi kõrva üks laul Nõukogude Liidu tõusust ja langusest! :) Mari-Riin Paavo valguskujundus jääb hetkel, kui sellel aastal on nähtud 107 erinevat lavastust, esimesena TOP10 parimate valguskujunduste edetabelist välja. Mis, aga iseenesest on väga tugevate valguskunstinketööde-aastal sellest hoolimata loorbereid väärt. Ja "valgust" ning "värve" on siin kõikvõimalikke, ka stseeni keskmes, tuues veelgi välja kuivõrd palju võimalusi lavastajal, kunstnikel, näitlejatel ja muidugi valguskunstnikel selle võimsalt suure Ugala lavaga mängida on võimalik!

Rahvas seisis lõpus püsti ja aplaus ei tahtnud raugeda! Seda enam, et lavastajal oli ka sünnipäev esietenduse päeval. Ka mina tõusin ja seda eelkõige Priidu dramaturgiale, Ringo lavastustööle, make-up tiimile, muusikutele ja Soro ning Milli (ja teiste näitlejate) mängu pärast. Ugalal on uus hit-lavastus!

Hinnang: 4+ (kui üldse sisu ei teaks, ehk see kõik oleks täiesti uus ning viimse mõtteni ootamatu, siis võib-olla oleks grammivõrra veelgi kõrgem hinnang, kuigi tegelikult siin seda sisu on dramaturg loonud autori tekstile natuke juurde ka. Nagu öeldud, siis tõeliselt imekspandav tulemus, et üldse on suudetud selline lugu teatrilavale seada. Vabalt võiks näidendiversiooni müüa ka teistele riikidele Jonassoni loal ja usun, et võiks kaubaks minna küll, kui igaüks saaks mugandada teatud kohad oma riigis enda alltekstide ja kohanimedega! Aga selleks peaks muidugi ka olema vastavalt julgete ja heas mõttes hullude visioonidega lavastaja, kes suudaks sellise loo nii mitmekülgselt ja fantaasiarikkalt lavale panna. Rääkimata supertrupist, nagu Ugalas kaasatud oli. Ja seda ägedam, et tõesti oma maja näitlejad kõik olemas, et nii erinevaid tüüpe luua ja suurem osa neist ju loob neid siin lausa mitu tükki! :) Äge ja kift oli! Selline "kift", mis paneb naerulihased pidevalt tööle :))


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus
Jonas Jonasson


100. HOOAJA AVALAVASTUS

Peadpööritav rännak läbi saja aasta

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 35 minutit.
Esietendus: 14. september 2019
LAVASTUSMEESKOND
Alusteose tõlkija

Kadri Papp

Dramatiseerija

Priit Põldma (NUKU teater)

Lavastaja

Ringo Ramul

Kunstnik

Annika Lindemann

Muusikaline kujundus

Lauri Lüdimois ja Arno Tamm

Koreograaf

Oleg Titov

Valguskunstnik

Mari-Riin Paavo

Osades

Aarne Soro, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Janek Vadi, Kadri Lepp, Luule Komissarov, Martin Mill, Laura Kalle, Oleg Titov, Aili Nohrin, Siim Tubli, Ardo Tammoja ja Ivari Visnapu

Muusikud

Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi



LAVASTUSE TUTVUSTUS

Viljandi eakatekodus on kõik valmis Allan Karlssoni 100. sünnipäevaks. Kohale on tulnud linnavalitsuse ja ajakirjanduse esindajad, tellitud on tort, eakatekodu elanikud on pannud selga oma kõige pidulikumad riided. Kui peoseltskond Allan Karlssoni tuppa siseneb, pole juubilari ennast aga kusagil. Saja-aastane Allan Karlsson on akna kaudu põgenenud.

Järgneb peadpööritav ja plahvatusterohke tagaajamine läbi suvise Viljandimaa, aga ühtlasi ka rännak läbi Allan Karlssoni elu ja lähiajaloo sõlmpunktide. Oma elutee jooksul satub Allan paljude 20. sajandi pöördeliste sündmuste osaliseks. Ta kohtub Francisco Franco, Harry Trumani, Jossif Stalini, Kim Jong Ili ja veel mitmete suurkujudega, aga ka teadlaste ja hullukeste, kurjategijate ja politseinikega. See on musta huumori ja elava muusikaga vürtsitatud lugu väikesest inimesest, kes suudab suurte sündmuste keskel jääda iseendaks ja uskuda kõige kiuste inimlikku headusesse. Või nagu Allan Karlsson ise armastab öelda: “On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb”.

Ugala 100. hooaja avalavastus „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” põhineb Rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni 2009. aastal ilmunud esikromaanil. Lavastuse on dramatiseerinud Priit Põldma (NUKU teater). See elujaatuse tippteoseks nimetatud romaan on tänaseks tõlgitud ligi 40 keelde. 2013. aastal esilinastus Rootsis romaanil põhinev komöödiafilm ning praegu valmistatakse samal teosel põhinevat filmi ette Ameerikas. 2018. aastal kirjutas Jonas Jonasson teosele ka järje “Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju”.


Laupäev, 28. september 2019

Tere, kallis! - Vanemuine


Eelmisel laupäeval jõudis lavaküpseks Vanemuise 150nda, ehk eesti teatritest uhkeima numbriga juubelihooaja, esimene uuslavastus. Avalöök tehti verivärske kodumaise näidendiga "Tere, kallis!" Tegemist on autoriteatriga, sest auteur Tiit Palu on ise ka oma kirjutatud loo lavastajaks. Ja kui "esimene linnukene" näitab ära hooaja taseme, siis on tulekul tõeliselt eriliselt hea ja vinge juubelisõit!

Tunnen, et olen Tiit Palu autorikäekirja läbi hammustanud, nimelt tema näidendid näivad olevat kirjutatud stseeniti ja siis kokku seotud ning näib, nagu ka "Tere, kallis!" käekiri koosmeb sellistest stseeni-pusletükkidest, millest on loodud üks suur pilt, ehk tervik, seega tunneb ka siit stilistiliselt Palu ära. On juhtunud, et see stiil jätab tunde kummalistest üleminekutest või meelevaldsest kokkutraageldamisest, aga antud juhul, on see üks autori õnnestunumaid kui mitte üldse tema siiani parim ja terviklikum näidend. Teemad liiguvad siin risti ja rästi ning vihje või sisend, mis antakse ühes kohas, seotakse kokku alles mõne aja pärast mõnes teises dialoogis või stseenikatkendis, samas kui mõnele tegevusele, leiab aluse mitu stseenilõiku tagasi. Nii näiteks saab lavastus alguse ühe pikema monoloogiga ja peaaegu viimaste steenideni välja, jääb see alguses tekitatud küsimärk nagu õhku rippuma, kuid autor ongi selle teadlikult nii sättinud, sest seos, seletus ja taustaparalleel tuuakse sisse alles päris lõpu eel. See on märk väga osavast ja läbimõeldud, trikkidega tekstist. Kui selle alguse, Robert Annuse jutustava monoloogi lõpus siseneb hetkeks imeilus muusika ja tunned kuidas korraks liigutatakse Sind pea külmavärinateni, sest aimad mingit ilusat lahendust, ilusa(te) hinge(de) paljastumist monoloogile järgnevad lavaloos, tõstatub ootusärevus ja see hetkega kõrgendab Su meelelolu ning väike teatriime ongi märkamatult sündinud. Ja seda kohe algmeetritel! Ja sellele lisaks, nagu mainitud - saada enne finišit väljateenitud autasu oma ootuse eest, ehk info kuidas sellesse alguse teksti sisuni jõuti, siis tahaks küll ühe medali dramaturgi kaela riputada. Lisaks kõik need pisikesed ütlused, nagu "ma avaldan Sulle emakeeleõpetajate saladuse" või kui "kuldsete kätega" mees tahab aidata õpetajal vihikuid "parandada"... nii palju keelelisi mänge ja kalambuure, mis annavad mõnusa naudingu ja avastamisrõõmu igale tekstijälgijale.

Eelkõige on "Tere, kallis!" armas. Täiesti isemoodi romantiline komöödia. Lisa-eripära on autor-lavastaja sisse toonud omapäraste ja õrnalt absurdilike varjunditega inimlike käitumuslike kohmakustega. Kirjanduslikult nutikate tekstide austajad saavad siit veel lisalõbu tänu ohtratele sisupööretele, mis hoiavad muide koomika ja dünaamika üha hoogsamaks muutuvana läbi lavastuse kuni lõpuni välja. Sellepärast näiteks, esimene vaatus tekitas võib-olla mõned küsimusmärgid valikuotsuste kohta, kuid kuna teises vaatuses teatavad valikud jätkusid, siis muutusid need hoopis stilistikaks ja huumor pääses üha rohkem ja rohkem võidule.

Ei mäletagi, millal sai viimati, Tartus, pärast etendust autosse istudes ning praktiliselt terve kodutee nii õhinal arutatud teatrikaaslasega, a la "kas Sa seda märkasid?" "kas sa selle seose tegid?" Tuli välja, et ei märganudki kõike, aga tänu neljale silmale saime sellest tervikust veelgi rohkem ja seoste loomine jätkus veel ka pikalt pärast etendust!

Kuigi tegemist on komöödiaga, ehk nö. "kergema" žanriga ja seda võib ka vabalt lihtsalt sellisena võttagi ning lasta headel näitlejatel oma meelt lahutada, kuid tõelise naudingu pakub see ikkagi (minu arvates) alles siis kui minna Tiidu tekstinüanssidesse sisse.

Üks terve teatriaasta naudingulisemaid hetki oli teise vaatuse alguse kahe naise arutelu sellest, kuidas masendusest üle saada. Selles lõigus Maria Annuse tegelane paugutab luuletuste alguseid, nagu kahurist, vau! :) Üks teatriaasta naljakamaid hetki sündis misanstseeniga, kus Karol Kuntseli ja Maria Annuse tegelased kahepeale oma külalisele "tütart esitavad". Karol/Viktor pugedes Maria/Pille seljataha ja püüdlikult oma varbad välja sirutatult jalaga vibutades, sest tütar on näost ema nägu, aga varbad on tal isa omad... Järsku on see ootamatult saabunud külaline teda Austraaliat külastades näinud? No täiesti hüsteeriliselt naljaks, kuidas näitlejad selle välja mängivad. Mainimata Robert Annuse loodud tegelase pisut kummastunud, aga ka tegelasest lähtuvalt pisut opakat pilku. Ja takkapihta tõdemust, et vist nägigi :)

Läbikomponeeritus saab täiesti erakordsed mõõtmed, ehk kui pakutakse misanstseene, milliseid saabki luua vast vaid lavastaja, kes on ise oma teksti autor, nagu näiteks siis kui purjus Viktor(Karol) hakkab suure suuga paljastama - "mis on armastus?" Aga tema õde Sirje (Katrin Pärn) jõuab hoopis oma teoga seda näidata, mis see armastus tegelikult on... Taibades vaatajana veel üht väikest sidusust venne-õe lapsepõlvelooga, mida samati tegelane eelnevalt jõudis paljastada - no lihtsalt imearmas.

Ka kammerliku, suuremas osas praktiliselt ühe lühikese aja jooksul toimunud loo kõik 4 näitlejat loovad karakterid, mis mõjuvad ning on "teatud" tüübid meie ümbert, omades võib-olla kahtlaseltki palju dramaatilistel eesmärkidel paisutatud omadusi meist endist.

Karol Kuntseli Viktor on torssis, pehme mööbli kaupmees, kes usub sellesse, millega ta tegeleb, aga millegipärast mööblikauplemine ei lähe just parajasti kõige paremini. Karoli karakterist võib siiski aimata müügimehe jooni. Ta on juba mõnda aega koos elanud oma naisega ning on tänaseks päevaks juba kaotanud palju sellest armusädemest, mida noore armununa tuntakse. Elu on loksunud kindlale rajale ja keskeakriis ning tunne, et see noorus on läinud, tekitab veel kibestumist juurde. Samas kui alla anda veel ei tahaks.

Maria Annus'e Pille, Viktori naine, on emakeele õpetaja ja kannatab ka vahetevahel depressiooni käes. Nad Viktoriga tegelikult armastavad teineteist, aga igapäevarutiin ja elumured ning -mügarikud on selle matnud sügavale enda alla. Pillegi pole rahul oma eluga, sest ta abiellus ühe mehega, aga nüüd elab "teisega", kuigi füüsiliselt on tegemist sama inimesega.

Viktori õde Sirje, Katrin Pärn'a kehastuses saabub külla oma allesleitud boyfriend'iga. Sirje kiirgab headust, kuigi on hoidnud omaette ja vennagagi pole ta kohtunud juba pikka aega.

Peeter, kes on selleks poiss-sõbraks, on Robert Annuse loodult isemoodi maailmarändur, kes tahab samuti head, kuid on igas mõttes nagu võõrkeha Pille ja Viktori kodus ja elus. Kuid sajab sisse sajaga ja nii, et pererahvas ei saa sellele midagi parata.

Pärast etendust Vanemuise väikse maja ees autosse istudes, vaatasime teatrikaaslasega teineteisele otsa, tegime suured silmad ja "ohhoo" suu - "nägid Sa mida Katrin Pärn laval tegi?" paiskus meie mõlema huultelt samaaegselt! Karol Kuntsel tegi ühe oma elu parimatest rollidest hiljuti Strandbergi lavastatud "Naiste kool"is, ehk mänguvorm on tal hea. Siin on ta mõnusalt karikatuurselt torisev ja siis jälle nipsust meeleolumuutev (kui näiteks mõni asi on tema meelt mööda), kuid teisalt on selles kõiges väga tugevalt Karol'i tavapärast lavaloomet. Minule Kuntsel meeldib ja sellepärast nautisin tema mängu ka siin. Sama võib öelda ka Maria loodud Pille-rolli kohta. Hetketi, kui ta karakter ise kammitsetusest pääseb, siis Maria viib oma tegelase ka õhinasse ja karakteri püsiseisusest nii üles kui alla, kuigi ka Pille on saanud juba tuttavalt hea Maria-lahenduse. Robert Annus on nüüdsest Vanemuise ridades tagasi. Kuigi natuke on kahju ka, et ta enam Eesti Draamateatri kosseisus ei ole, siis tegelikult kasutasid lavastajad teda seal majas juba pikemat aega vaid väga vähe. Siin avardab ta natuke oma varasemate rollide mänguvälja ja loob Peetri näol ühe üsna omapärase loomuga tegelase, kuid stiilipuhtalt, ehk see tüüp ongi selline natuke omamoodi inimene. Eks autor on ju ka omalt poolt juba kätte andnud ohjad ning suuna, mille najale Peeter ehitada.

Kuid eriliselt vaimustav oli "taas"avastada Katrinit! Kui mõelda Katrini (tihti jõuliste naiste) rollideprismale, siis see Sirje on midagi täiesti uut temalt. Malbe, kõrgendatud meeleoluga, vast isegi neljast tegelasest kõige rohkem taustamängija, kuigi antud lavastuses on tegemist küll kõigi nelja puhul peaosadega. Kuid sellist Katrinit pole varem näinud ja see on näitlejameisterlikkuse kõige eredam näitaja, kui suudetakse mängida nii, nagu see ei näi "mänguna", kuid samas LUUES midagi oma varasemate rollidega võrreldes täiesti uut. Ma ei ole kunagi täheldanud seda, et Katrin minu lemmiknäitlejate sekka kuuluks, aga mul on tunne, et ma seda öeldes juba kordan ennast ning iga aasta kui teda mängimas juhtun nägema, leiab tema rolli ka minu aastakokkuvõtete tippude seast. Võib-olla on aeg sellest juba laiemalt ja sügavamalt aru saada - Katrin on üks meie parimaid näitlejaid ja juba pikemat aega kõrgvormis. Sirje paneb naeratades leebelt silmad pisut vidukile, vaatab oma stseenis osalevat partnerit ning on heldimus ise ja ühtlasi heldib ka vaataja. Sest mida muud need laval askeldavad näitlejate loodud karakterid on, kui publiku kanal neljanda seina taga toimuvasse maailma.

Kõike seda kokkuvõttes käis mul peast läbi, et kas kutsuda seda Tiit Palu näidendit Uku Uusbergi (sõnamängud) ja Andrus Kivirähki (huumor, mis kaldub kohati ka eluabsurdi) sümbioosiks, sest mõlema autori loomingust on siin teatavaid elemente, kuid jõudsin lõpuks siiski selleni, et tegemist on Tiit Palu endanimelise tunnetusega näidendiga. Lavastajana on tal siin ka eredaid hetki, aga kuna kogu tegevus on pressitud väga kontsentreeritult väiksele mängualale Vanemuise väikse maja võrdlemisi suurel laval, siis on ka lavastaja mängumaa pigem piiratud. Tegemist intiimselt vaid nelja näitlejaga, kes omakorda paljudes stseenides osalevad vaid kahe kaupa või kolmekesi. Kui nad kõik neljakesi seal on, siis tekib teatav kokkupressituse tunne, mis pole sugugi öeldud siis negatiivses mõttes, otse vastupidi - nad on sunnitud sinna ninapidi kokku, mis loob teatava kammerliku efekti. Kuid lavastaja kapsaaeda viskaks siiski ühe kivi - kunstnik Eugen Tamberg on loonud küll huvitava (teksti sisuga seonduvalt) raketti meenutava konstruktsiooni, mille sees kogu tegevustik toimub, aga vähemalt minu istekohalt (ja ma istusin siiski üsna keskel, kus oli üks suurem auk, ent sellest hoolimata) oli alati keegi näitlejatest oma näoga mõne musta raudtoru taga, mis muutis vaatamise pisut ebamugavaks. Kogu etenduse aja ei saa ju ennast kõigutada pidevalt, et hoomata, mida üks või teine teeb. Usun, et see probleem võib olla veelgi häirivam külgmistel toolidel istudes. Samas kui jällegi saali kaugemates osades võib selle tervikpildi hoomamine olla täiesti okei (minule lihtsalt meeldibki istuda võimalikult lava ligidal ja tunnetada end osana tegevustikust). Kunstnik on siiski suutnud (muidu mõneti raskele lavale) veel ideid sisse tuua ning ka kogu see "kodu-konstruktsioon" oli kriitikast hoolimata huvitavalt külgtrepi ja ukseava, peeglite ning suure rõngaga keskel, stiilne kunstiliselt (olgugi et pisut ebapraktiline vaataja jaoks).

Hinnang: 4 (senise teatriaasta, kui on nähtud juba üle 100 lavastuse, on "Tere, kallis!" minu TOP20 suurima teatrielamuse piirimail. Mõnus ja väärt meelelahutus. See, mille kohta ütleksin "hea eestimaine teater". Eesti tegijad, eesti autor, eesti tegelased, kuigi võiksid samahästi sobituda mistahes euroopa või angloameerika kultuuriruumi - keskealised inimesed oma väljakujunenud ja vananemisest üha võimenduvate kiiksudega. Vaadata ja teksti avastada puhas nauding. Romantiline komöödia, mis omab küll teatud žanritunnuseid, kuid ometi on täiesti omamoodi. Kuigi kummalisel kombel on see kõik natuke tuttav ka. Ja ma ei väsi rõhutamast oma vaimustust, et eriti tugev on siin tekst. Jah, Tiit Palu tekstist saadud nauding ja kõigi näitlejate, aga eriti Katrin Pärn'a mäng olid vähemalt minu jaoks seekordse teatrielamuse suurimateks positiivseteks mõjutajateks. Usun, et kui inimesed seda vaatamas käivad ja seeläbi soovitavad teistele, siis ilmselt saab sellest Vanemuise jaoks üks korralik menuk. See on just selline "lihtne ja kerge ja kindel teistele soovitada", kuna me kõik vajame oma ellu sellist teatrit, kus saab näha teiste elulisi, äratuntavaid igapäevamuresid, läbi romantilise, koomilise ja armsa kõverpeegli.)


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Heikki Leis'i tehtud fotod on pärit Vanemuise FB seinalt):

Tere, kallis!

  • DRAAMA
  • VÄIKESES MAJAS
  • KESTUS: 02:20

Tiit Palu lüüriline komöödia


Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskujundaja Imbi Mälk

Osades Maria Annus, Katrin Pärn, Robert Annus, Karol Kuntsel

Pille ja Viktor on väga korralikud inimesed. Nad teevad kõvasti tööd ja peavad lugu puhkusest. Nad on teineteisega harjunud ega mäletagi enam hästi, mis neid kokku sundis. Kas selleks võis olla armastus?

Ühel reede õhtul, mil nad on maailma eest oma koju varjunud, saabuvad ootamatud külalised. Kohe saab selgeks, et rahulik ja vaikne nädalavahetus on põhjalikult rikutud. Külalisteks on Viktori kaksikõde Mari ja tema värske peigmees Peeter, kes on äsja saabunud ümbermaailmareisilt. Selgub, et maailm on suur ja huvitav ja armastus siiski olemas.

Elu võib olla raske ja kerge, igav ja huvitav, ilus ja kole. Igaüks saab teha oma valiku. Hea, kui keegi annab õigel hetkel vajaliku müksu.
Esietendus 21. septembril 2019 Vanemuise väikeses majas


Reede, 27. september 2019

Senise teatriaasta vingeimad lavastajatööd


Teatriaasta kokkuvõtete tegemiseni on jäänud veel 3 kuud aega, aga mõtlesin teha väikse vahekokkuvõtte nendest lavastajatöödest, mis on siiani 2019.aastal kõige rohkem vaimustanud. Ühtlasi võib neid siin võtta ka vaatamissoovitustena, sest kui just pole tegemist suveteatrilavastusega või mängukavast juba lahkunud pealkirjaga, siis saab ka enda tänavuaastasesse teatrielamuste pagasisse siit head-paremat kaasa haarata.

Hetkel, kui käesoleval aastal on nähtud 106 lavastust, siis just nimelt need järgnevad 31 hämmastasid või vaimustasid oma terviklikkuse või fantaasiarikkuse või ülipõnevate detailidega ja mõned neist isegi kõikide oma tugevate komponentidega. Eriliselt suur heameel on leida ka 7 naislavastaja nimed parimate seast!

Jagasin need tipud veel omakorda kahte kategooriasse. 13 lavastajatööd, mis jäävad napilt päris tippudele alla, kuid on ka absoluutselt kiidulaulu väärt. Ja siis need 18 - mis praeguseks hetkeks just nimelt lavastajatöödena on juba end kirjutanud kuldsete tähtedega sisse 2019.aasta paremikku. Võib-olla need kõik ei pakkunud just sisu mõttes suurimat elamust, aga see, mis jäi sisust puudu, kompenseeris lavastaja loodud visuaal, seosed ja/või režii voolavus ning ideedeküllus. Samas nende nimede seas siin on olemas ka senise teatriaasta üldse 8 suurimat teatrielamust, sest eks suurepärase teatrielamuse vast kõige olulisem mõjutaja (lisaks sisule) ongi tugev lavastustöö (nendest suurimatest tervikelamustest siiski täpsemalt alles terve teatriaasta kokkuvõttes jaanuarikuus, kui ka viimane veerand aastast on oma tipud ilmutanud).

Reastatud on need nimetused lavastaja perekonnanime järgi tähestikulises järjekorras, tärniga märgitud on teinud oma esietenduse juba varasematel aastatel, mõnede pealkirjade alt võib leida suunamise pikemale teatrielamuse peegeldusele ning hetke TOP kümne lavastajatööde lühidad põhjendused lõpevad hüüumärgiga.


"NAPILT JOONE ALL"

Abusakhmanov, Airat "Juudit" (R.A.A.A.M)
Heinloo, Kersti/Aadla, Raho "Emilie Sagée" (Kellerteater)
Koppelmaa, Karl "AV Maria" (Teater Kelm)
Noormets, Andres "Ruth" (Ugala)
Nüganen, Elmo "Kant" (Tallinna Linnateater)
Piik, Paavo "Gesamtkunstwerk" (Kinoteater)
Rajas, Mirko "Ihnus" (VHK/Theatrum)
Rekkor, Helen "Kiskja" (VAT Teater)
Strandberg, Priit "Naiste kool" (Vanemuine)
Teevet, Jan "Eesti jumalad" (Paide Teater)
Tubin, Taago "Once" (Ugala)
Tubin, Veiko "Hakkame, mehed, minema" (Eesti Päevalehe teatriprojekt)
Võigemast, Priit "Monument"* (Kinoteater)


"SENISE TEATRIAASTA PARIMAD LAVASTAJATÖÖD"

Aug, Julia "Minu eesti vanaema" (Vaba Lava/R.A,A,A.M) - fragmentaarsete stseenidega, aga ilusti voolav, integreerides ekraani ja kasutades huvitavaid ning efektseid ideid, koorub sellest kokku emotsionaalne režii, mis on ühtlasi väga ilus ja mõjuv!

Garejev, Artjom "Vaenlane" (Vene Teater)* - luues kogu etenduse (alates piletikontrollist) toimuma lennujaama ootesaali ja seda nii publiku kui näitlejate jaoks, oli see midagi enneolematut ja igas mõttes omapärast, samas realistlikku.

Jonas, Tanel "Julm mõrvar Hasse Karlsson..." (Vanemuine) - tervikvisuaal ja tugev põhjamaine atmosfääritunnetus annab aimu superkoostööst kunstnikuga, kuid siin on ka vast ehk pisut markantsete tegelastega loo tervik samas nii hämmastavalt usutav ja ometi muinasjutuline ka.

Joorits, Mait "Momo" (NUKU) - fantaasiarikas ja muinasjutuline, mitmete-mitmete põnevate mõtete ja visuaalselt ilusa ning põneva teostusega, kus üks ime ajas teist taga!

Kalvet, Kaija M. "Ernesto küülikud" (Must Kast) - vaimustavalt hoogne lasteetendus, mis paneb jahmatama ka täiskasvanud, kuivõrd fantaasiarikas võib üks väike ja intiimne, tsirkusetelgis toimuv etendus olla ning kõik need miljonid pisikesed ideepojad, mida lavastaja siin kui varrukast vaatajatele saputab...!

Kesonen, Helena "Vanahunt"* (Taarka Pärimusteater) - midagi enneolematut ja erilist, etnoteater, kus mitmed lood jutustatakse hoogsa ja põneva režiiga, hoides vaatajat algusest lõpuni hetkeksi pillamata, kuid vahet pidamata pigistades - see on "elus" teater!

Kordemets, Gerda "Ööpiltnikud" (ERM Teater) - ilus ajastu-lavastus mitmete huvitavate visuaalsete leidudega, kasutades ERMi saali võimalusi lavalugu avardades ära.

Muravitski, Juri "Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse" (Vaba Lava Narva/Vene Teater) - midagi täiesti enneolematut teatrilaval ja lihtne, krimkalik lugu, saab täiesti pöörased mõõtmed ja tasandid!

Mäeots, Ain "Kirvetüü" (Vanemuine) - kolossaalse mänguruumi erinevate soppide elama panemine ja mastaapse loo ning filmiliku teatrikeele saavutamine tegelikkuses ju vaid "ühel suurel" laval hämmastab üdini ning tekitab eredalt silme ette ajastupildi lähiajaloost, mille tunneb iga ihurakuga ära, segades sellese kõik erinevad žanrid!

Noormets, Andres "Surmkindlad asjad siin elus" (Ugala) - tasandite ja ruumiga mängimine, segades tegelaste lavalolekut omapäraselt mõjuva loo stseenide veelgi mõjuvamaks muutmisel.

Palu, Tiit "Kaukaasia kriidiring" (Vanemuine) - Kaukasuse mäestik kõrgub keset Vanemuise suure saali lava ning näitlejad mängivad sellele ronides, selle jalamil ning mäetasandil - täiesti vapustav JA VÄGA ERILINE lavastajakäekiri!

Pedajas, Priit "Põud ja vihm..." (Eesti Draamateater) - Draamateatri suure saali kasutamine enneolematul moel, kus mäng toimub üle saali ning inimeste vahel, luues vaimustavalt ilusaid "pilte" oma stseenidega!

Pihla, Mehis "Nukumaja, osa 2" (Eesti Draamateater) - stenograafiaga kooskõlas, kus valgel taustal tuleb kõik valu plekkidena välja ning näitlejad teevad seejuures esmaklassilised rollid, pannes intiimse ja väikse mänguruumiga terviku kokku, mis jääb meelde nii mõtete kui tervikvisuaalina.

Ramul, Ringo "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" (Ugala) - lavastus, mis mõjub nagu rokkkontsert, kuigi on tegelikult draamaetendus, kõikide on tulede ja viledega ning kõikvõimalike Ugala suure lava tehniliste võimalustega - võimaldab tekkida seiklusliku, globaalse teekonna tunnetuse!

Toikka, Aare "Dekameron" (TÜ VKA/VAT Teater) - aasta üks fantaasiarikkamaid, lõbusamaid ja ägedamaid lavastusi, mis mahub nagu võluväel väiksele VATi-lavale, ent ka särasilmsed ja mõõtmatult suure mängutahte ja -lustiga mängitud värskete noorte näitlejatega loodud kuu looga tervik!

Toompere, Hendrik "Miks Jeppe joob?" (Rakvere Teater) - üllatavalt visuaalne lavastus, mis kulgeb nii metsavahel kui mõisas ja seda kõike ühel laval, kus avanevad ja sulguvad mängukohad ning tegelaste värvikas ning hoogne maailm on kui peopesal, kuigi on päris mastaapne.

Tubin, Taago "Etturid" (Ugala) - metsavennapunkri ümbrus muutub vaatajate silme all ja tegelaste läbi ruumi ja aja rännakutel nagu maagiliselt intiimsest avaraks ja siis jälle kokku intiimseks tagasi luues lavamaailma, kus vaataja tunneb end osalisena.

Viidas, Kaili "Ihu paradiis" (Endla) - õuelava osav kasutamine ning kogu liikumise korraldamine koos oma põnevate leidude ja helindusega loob midagi erilist, kus tegelased saavad koomiliselt särada, kuid kogu dünaamika muudab mänguruumi avaraks ja huvitavaks.

(üleval on kasutatud Gabriela Liivamägi tehtud fotot minu jaanuaris koostatud eelmise aasta suurimate teatrielamuste edetabeli esikohast ja samas ka 2018.aastal esietendunud lavastuste seast parimast lavastustööst - Karl Laumets'a "Kalevipoeg". Selle sama lavastustöö valis ka Eesti Teatriliit hiljem möödunud aasta parimaks.)

Kolmapäev, 25. september 2019

Röövel Hotzenplotz - NUKU


NUKU avas oma 68.hooaja värske tõlgendusega maailmakuulsa Otfried Preussleri "Röövel Hotzenplotz"i loost. Dramatiseeringu autoriks Priit Põldma ja lavastajaks Mirko Rajas. Preussleri tuntuimad lood eesti teatrites ja teles on ilmselt "Krabat" ja "Väike nõid", kuigi eesti keelde tõlgituna on temalt veel mitmeid raamatuid ilmunud (sh. see "Röövel Hotzenplotz"). Ja muide alles tänavu ilmus ka veel seniavaldamata "Röövel Hotzenplotz ja kuurakett".

NUKU versioonis on lavastaja ja dramatiseerija valinud luua see lugu vormis - "täna mängime röövel Hotzenplotzi" - ehk punt tüüpe jagab rollid ära ning nõnda tekib muinasjutust distantseeritud, inimlik ja realistlik suhtumistasand teemadesse, mida "mängitakse". Keegi peab ju röövlit mängima ja teised saavad niiöelda "häid" tegelasi kehastada. Nagu väikse lapsena nukkudega mängides või rollimänge, nagu kooli, kodu või näiteks poemüüjat.

Mänguliselt hoogne ja vahvalt värvikas ning tänu just sellele omavahelise mängimise tasandile veel eriti lastele mõeldud ja lastele kerget laval eksisteerivasse maailma sissepääsu võimaldav. Teisalt jällegi ei mõju nii hirmsana ka see röövel natuke pisematele - ta on ju hoopis Anti, kes ainult "mängib" röövlit. Ja just kui ma olin mõelnud, et see on ikka rohkem lastele ning vanemad saavad siin saatjana toeks olla ja võimalusel lahtiseletada üht või teist sõna või tegevust, kui just saalis istunud isad naerma puhkesid. Tõele au andes, siis etenduse lõppedes võibki seda naeruhäälte järgi hinnates kõige rohkem "isade"-tükiks pidada :) Seega tuleks lastel hoopis isad seda vaatama viia, mitte vastupidi. Ka minu kõrval istunud u. 5-aastane tirts vaatas mind suurte silmadega iga kord kui jälle naerma turtsatasin. Minu enda 13-aastane pesamuna oli äärepealt nõus ka kaasa tulema, aga lõpuks ikkagi loobus ja nõnda käisin täitsa üksi omasugustega seda lustimängu nautimas - tagantjärgi arvan, et tegelikult oleks temalegi meeldinud. Kuid see pisike võõras tüdruk mu kõrval ise vist ikkagi igast naljast veel aru ei saanud (usun, et ideaalne sihtgrupp võiks olla 6-11 aastased, pluss miinus aasta või isegi kaks, olenevalt lapsest). Tema ja teised lapsed näisid kõige rohkem naervat siis kui lavalt lendas saali mõni ohtratest füüsilise komöödia naerulihaste kõditajatest.

Füüsilise komöödia stiilist meenusid isegi natuke vana hea Chaplin ja veelgi rohkem vennad Marxid, kuigi ei pea kartma, et siin teksti poleks. Tegelikult žanrimääratluselt liigitub see vast õige lähedale lastele mõeldud "commedia dell'arte"le. Mõned tegelastest, nagu ka näiteks peategelane ise, kannavad isegi vastavat maski.

Kui lavamängus rollid jagatud, sai ka mäng ise laval lahti minna ja kohe oli ka selge, et tegemist on muusikalise või täpsemalt veelgi - rütmilise lastelavastusega. Kõik näitlejad nimelt trummeldavad kätega rütmi saateks, mis tekitab omakorda ägeda hoo loosse sisse. Nendest trummiliku taktiga lauludest (rütmikonsultandiks muide eesti esitrummar Reigo Ahven ise!) torkas eriliselt silma ja kõrva vanaema (Getter Meresmaa) rattasõidulugu (vaata ülevalt esimene foto). Vanaema nimelt "sõidab rattaga end nooreks" (laulusõnade autor Helena läks). Uus hümn naisratturitele? :)

Mirko ja tema mängugäng laval tõesti lustivad täiega ja eks see kisub ju ka vaatajad kaasa (liikumisjuht Hanna Junti). Trupp koosneb eranditult ainult NUKU-lemmikutest: Anti Kobin, Doris Tislar, Karl Sakrits, Mihkel Tikerpalu, Risto Vaidla ja Getter Meresmaa. Kõik nad on pea kogu aeg laval ja saalis ning vast ainult Doris teistest rohkem kõrvalrollis (selgeltnägija proua Schlotterbeck'ina), aga selle eest ta lausa vaimustab oma muusikalise live-saatega! Ja seda igasuguste pillidega, sealhulgas laste mänguasjadena näivate muusikariistadega :)

Anti mõnus kare hääl pääseb siin Hotzenplotzina pahandusi tehes korralikult mõjule - see on tal tõesti eriline. Ja eks kavala röövlina lollitab ta seal ka mõnuga kõiki teisi ning teised tegelased jahivad teda väsimatult. Kuigi selline, füüsiliselt hoogne mäng, võtab näitlejad vist küll korralikult võhmale! :)

Ülemvahtmeister Dimpfelmoser, kes on üks röövli lollitamise ohvritest on Mihkel Tikerpalu kehastuses mõnusalt pisut tobenaljakas ja vaprad Kasperl ja Seppel - Karl Sakrits ja Risto Vaidla väsimatult trummeldavad ja kaasmusitseerivad ning tembutavad seal võidu röövliga, kuigi ainsa kurikaela roll jääb siin röövli kanda. Isegi raamatus seiklev suur ja kuri nõid Petrosilius Zwackelmann siin ei osale. Osavalt pannakse mõtlema nende erinevate mängutasanditega, et mis on siiski vaid näiline ja mis päris, kes on tegelikult pahalane ja kes vaid olude sunnil teeb pahandusi? Kas enda roll tuleb välja kanda või on meil õigus öelda "stopp"? Seda nii iseendale kui ka teistele! Mängida on ju tore ja peabki olema tore. Kui see enam "tore" ei tundu, siis ei ole vaja kaasa lüüa.

Kasutatud on muide Vladimir Beekmani suurepärast tõlget. Kunstnik Kalju-Karl Kivi loob oma kujunduse ühe sopilise ja huvitavate atribuutide ja mänguvõimalusi pakkuva vankri ümber, sisse ja peale. Esile tahaks tõsta ka Emil Kallas'e vaheldusrikast valgusrežiid.

Hinnang: jätan sedapuhku numbri panemata võrreldes täiskasvanute tükkidega. See poleks antud juhul aus, sest tegemist on kõike arvesse võttes siiski lastelavastusega. Lasteteatrina on see hoogne, vahva ja kaasakiskuv. Ükski laps saalis ei hakanud nutma ega viguma ja kogu see tund ja veerand olid vähemalt minu ümber istunud lapsed vägagi loos sees. Lasteteatrina oleks hinnang väga tugev 4


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

Röövel Hotzenplotz

KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Autor Otfried Preussler
Tõlkija Vladimir Beekman
Dramatiseerija Priit Põldma
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Kalju-Karl Kivi
Rütmikonsultant Reigo Ahven
Laulusõnade autor Helena Läks
Valguskunstnik Emil Kallas
Liikumisjuht Hanna Junti

Mängivad

Esietendus 15. septembril 2019 Ferdinandi saalis.
Vanusele 7+ (oodatud on ka lasteaedade vanimad rühmad)
Ühes vaatuses, kestus u 1 h 10 min


Pöörane röövlimürgel praevorstide ja paukseentega
Otfried Preussleri raamatu „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” põhjal
On üks väike linnake, kus kõik on imehästi: sõbrad Kasperl ja Seppel püüavad kala ja teevad tempe; Kasperli vanaema praeb neile neljapäeviti vorste ja hapukapsaid; ülemvahtmeister Dimpfelmoser patrullib keskväljakul; selgeltnägija proua Schlotterbeck näeb maagilise kristallkuuli kaudu kõike, mis parasjagu maailmas toimub... Ning pritsimajas istub luku taga linnaelanike hirm, kohutav röövel Hotzenplotz.
Ühel täiesti tavalisel neljapäeval pääseb Hotzenplotz aga vabadusse ning pistab Kasperli vanaema majas nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on valmistanud Kasperlile ja Seppelile. Sõbrad seda asja juba nii ei jäta – alatu vorstivaras tuleb kinni nabida!
Algab hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab. Sõpruse, mängurõõmu ja huumori toel saab ületada kõikvõimalikud takistused ning piiluda ka kõige hirmuäratavamate maskide taha.

Teisipäev, 24. september 2019

Emilie Sagée - Kellerteater


Eesti üks nooremaid teatreid ja ilmselt ka meie ainus žanriteater - Kellerteater - tõi publiku ette oma kolmanda põnevus-lavastuse. Kuigi ka seekord, nagu eelmisel, on tegemist sõnadeta, ehk vabalt ka näiteks võõrkeelsetele vaatajatele sobiva lavastusega, on ju tegelikult kõigi kolme lavastuse käekirjad väga erinevad. Eks "põnevusel" on ju ka mitmeid erinevaid alaliike ja tahke. Nõnda liigitaks "Mõrvad Rue Morgue'il" vast eelkõige kriminulliks, kuigi selles oli ka kõhedusttekitavaid momente, "Armunud alkeemik" selline ajaloolis-koomilis-mustkunstiteater ja nüüd see uusim - "Emilie Sagée" - nii psühholoogiline, aga ka ehmatavate efektidega meelemüsteerium. Just "meelemüsteerium" ma leian on väga tabav žanrimääratlus nähtud teatrietendusele.

2 lavastajat, 2 kunstnikku, 2 valguskunstnikku, 2 naist laval, 2 õde, kes elavad koos või kas on ikka 2 või hoopis sama naise 2 eri poolt? Duaalsus on kodeeritud ka muidu kõikjale. Yin ja Yang, Hea ja paha. Mees ja naine. Ka teatri sümboliks on 2 maski - üks kurb teine rõõmus.

Kersti Heinloo ja Raho Aadla kahasse lavastatud "Emilie Sagée" ehmatab ja seda nii visuaalse tervikuna kui ka sõna otseses mõttes - ehmatab. Ehmatab nii oma järskude pööretega kui ka sellega, kuidas see vaatajale mõjub. Mõjub loomulikult ainult sellisel juhul, kui hoida oma meeled avatuna ja vastuvõtlikuna. Seda enam, et sõnu siin pole, kuigi tegelikult on kõik sõnadetagi selge.

Ühe suurima õudukatefännina siinpool Uuraleid, lausa janunen, et ka teatris saaks neid näha, Kuid ilmselt on see kõikidest kõige raskem žanr lavale toomiseks ja sellepärast saab neid laval ikka väga harva nautida. Isegi raamatuid on tänapäeval raske kirjutada nii, et need ka päriselt õõva tekitaks. Inimesed on ju juba kõike näinud, kõike kogenud, seega nahavahelepugemine ja seal närvikõdi tekitamine peabki toimuma läbi meelelise lähenemise. Eile vaatasin näiteks Ari Aster'i värskeimat filmi "Midsommar" ja oma rõveda vägivallaga ületas see ka õõva piiri, aga seda vaid sellelt tasandilt, et suutis iseennast kujutada ette sellesse olukorda, a la, mis siis kui ise oleks "seal". "Emilie Sagée" puhul vaatajana oledki "seal"... Kuigi laval toimetavad 2 näitlejat on mingis mõttes isegi turvaliselt eraldatud publikust, sest lavastajad ja kunstnikud on nad pannud nagu mingisse mängutoosi, mis on eraldatud ka nähtamatu vaheseinaga, siis ega see ju ei "kaitse" kui need tegelased sealt oma eraldatusest peaksid järsku väljuma...

Lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadrla on leidnud ühe toimiva vormi selleks nahavahelepugemiseks - sõnadeta, pisut plastilinegi, visuaalteater. Muide kui lugeda seda väga huvitavat taustalugu, siis on lihtsam ja kiirem lavaloo "sisse" saada:

"19. sajandi Prantsusmaal Dijon'is vallaslapsena sündinud Emilie Sageé oli kirglik ja hinnatud kooliõpetaja, kelle poeetiline võitlus iseendaga muutis tema elu täielikult. Kuueteist lühikese aasta jooksul töötas Emilie kokku üheksateistkümnes koolis, jättes seljataha reaalsuses kahtlema hakanud õpilased ja kolleegid. Mitmed rääkisid, et olevat Emiliet korraga eri kohtades näinud. Teised väitsid, et tal on kummitluslik kaksik. Viimased raportid salapärastest nähtustest pärinevad Valmiera kõrgklassi tüdrukute internaatkoolist Lätis."

Kui looga kursis ei ole, siis on seal laval 2 samades riietes, sama soenguga naist, kes tantsivad oma elutantsu ja tänu väga tugevalt lavastusega integreeritud valgusrežiile (kustu-põlema-kustu-põlema jne gaziljon korda) ja eriti - ERITI(!!!) muusikalisele kujundusele, saab sealt ka puhtalt enda mõtetele toetuva loo luua. Katsusin unustada seda sisututvustust ja kuigi sellest hoolimata servapidi ikkagi mõjutatult, hakkas minu peas jooksma nais-Jekyll & Hyde mõttevool. Ise olin enda geniaalsusest vaimustuses ja seda rohkem meeldis ka kõik see, mis muudkui laval edasi toimus, muide omakorda mu "teooriat" muudkui toetades ja tugevdades.

Kuigi kui päris aus olla, siis pärast esimest "ehmatust" ei saanud sugugi kohe oma meelelisust õigele lainepikkusele. Teatavas mõttes isegi jonnisin sisemiselt, et mis nüüd siis saama hakkab? Just seda peangi silmas, miks on vaja suhtuda avatud meelega loo vaatamisse - küll tuleb, küll tuleb kui kannatlik oled... Ja nõnda märkamatult ühel hetkel hakkaski kõhe ning tekkis kahtlus, et tegemist on ikkagi ühe skisofreenilise naisega. Olin selleks hetkeks 100% kogu gootilikus atmosfääris nii sees, et võpatasin oma toolil. Ja muide ka kogu publikut läbis korralik õudukahin :) Huvitav, kas see toimib igakord või on vaja ikkagi õiget "õhku", õiget "publikut", õiget aurat...

Kahe naise rollides on mõneti päris erineva auraga naised. Eva Püssa on soojem, Arolin Raudva külmem. Eva on tugevamalt "kohal", Arolin on ebamaisem. Ei tee saladust, mul on Arolini suhtes starcrush. Ta on nii meeletult huvitav laval. Kui digitaalses teatmeteoses oleks sõna "lavaline x-faktor", siis selle kõrval oleks mõni Arolini lavalise liikumise video. Ja see muide ei pea üldse olema mõni tema tantsulistest liikumistest, kuigi näib, nagu Arolini liikumine ongi "tants". Sellise kohalolekuga; ja sellise elektri loob õhku ka selles lavastuses, et sellest saab päris sirakaid! :)

Seal kõrval Eva Püssa, kes on siin dramaatiliselt terav, luues hämmastavalt põneva duaalsuse ühte karakterisse - kohati nagu pehmem, lähedasem, omam, isegi nagu ohver ja siis nagu nipsust - vihaselt rääkides või kurja pilguga altkulmu vaadates pahaendeline vastik ja kahtlane krõhva - võib-olla hoopis teise naise kuri kiusaja? Võib-olla hoopis pääseb teise kurjus läbi tema kohati pinnale? Võib-olla muudavadki skisofreenia sümptomid inimese kurjaks?
Palju kurjust tundub üldse olevat neist naistes. Kurjust ja pahaendelisust.

Hinnang: 4-
Gooti, kammerlik, õõvane, meelemüsteerium. Piisavalt pikk, et naha vahele pugeda, liialt lühike, jättes soovi enama järele. Stsenograafia meisterkunstnik Kristjan Suits'ult koos partneritega ja VAPUSTAV, üks aasta parimaid heliloominguid etendusele - Raido Linkmannilt - VAU! Etteheited puuduvad ka muidu terviku osas. Eks oleks ju lootnud, et tantsu oleks rohkem, arvestades Arolini ja Raho osalemist, aga siin on sellegipoolest teatavat kineetilisust ning sõnadeta mängul ongi fookus füüsilisel. Seda nii laiemas plaanis kui ka tegelikult mängivad olulist rolli detailid. Pakkudes võibolla just tänu sellisele doseerimisele seda lubatud visuaalauditiivset närvikõdi. Kusjuures võib vaid ette kujutada (ja väga elavalt), kuidas pimedatel hetkedel näitlejannad peavad kiiresti kohti, asendeid ja mida kõike veel seal vahetama, kuid nõnda sünnibki üks tõeline teatriime.


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siised fotod):

meelemüsteerium
"Emile Sagée"

Lavastajad: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater), Raho Aadla
Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Helilooja: Raido Linkmann
Valguskujundus: Kristjan Suits ja Triin Suvi (Eesti Draamateater)
Kunstniku assistent: Maia Vahtramäe

Laval: Eva Püssa ja Arolin Raudva

19. sajandi Prantsusmaal Dijon'is vallaslapsena sündinud Emilie Sageé oli kirglik ja hinnatud kooliõpetaja, kelle poeetiline võitlus iseendaga muutis tema elu täielikult. Kuueteist lühikese aasta jooksul töötas Emilie kokku üheksateistkümnes koolis, jättes seljataha reaalsuses kahtlema hakanud õpilased ja kolleegid. Mitmed rääkisid, et olevat Emiliet korraga eri kohtades näinud. Teised väitsid, et tal on kummitluslik kaksik. Viimased raportid salapärastest nähtustest pärinevad Valmiera kõrgklassi tüdrukute internaatkoolist Lätis.

Sõnadeta lavastus “Emilie Sagee” pakub sissevaadet nimitegelase olemisse koos iseendaga varjudes ning helisevalt peegelduvate elukaadrite kaudu paneb vaataja kahtlema meie maailma reaalsuses ning tajus.
Müstilised emotsioonid on kokku mänginud lavastajad Kersti Heinloo ja Raho Aadla, lisades etendusele visuaalauditiivset närvikõdi ning tuues loomeprotsessi füüsilise- ja tajupõhise lähenemise.
  
Etenduse kestus: 75 min

Laupäev, 21. september 2019

Nagu peeglis - Rakvere Teater


Rakvere Teatri juubelihooaeg, ehk 80nes, sai väärika avapaugu. Hooaja esimeseks esietenduseks on ei kellegi vähema kui Ingmar Bergman'i - filmi teatridramatiseering - "Nagu peeglis". Kammerlik draama, mis leiab aset küll "paradiisisaarel", ilusas looduses ja rahulikus kohas, kuid on kõike muud kui "paradiis" ja ammugi mitte ilus või rahulik...  Ütleks isegi, et väga valus vaatamine.

Kuna üsna hiljuti sattus ka see alusmaterjaliks olev film silme ette, siis tuleb tõdeda, et pisut on ameeriklannast dramaturg seda muutnud ning sellel on nii positiivseid kui ka mitte otseselt paremaks tegevaid nüansse. Teisalt usun, et need eriti magusad muudatused on hoopis lavastaja Madis Kalmeti rõhuasetuste vili. Seletan kohe lähemalt, aga enne mõni sõna sissejuhatuseks sisu kohta...

Karin (Grete Jürgenson) saabub koos oma mehe Martiniga (Madis Mäeorg) isakoju - saarele. Seal on ka Karini, vanusest tulenevate hüperaktiivsete hormoonidega, kirjanikuks saamisest unistav noorem vend Max (Märten Matsu) ning müügiedu nautiv, ent kriitikute poolt mitte eriti armastatud kirjanikust isa (Tarvo Sõmer). Ema enam pole, aga saame teada, et tal oli mingitsorti mentaalne haigus mille, nagu on selgunud, on pärinud ka tütar Karin. Ja see haigus on süvenemas...

Loos segunevad kõik Bergmani filmidest ja raamatutest tuttavad teemad - haiglaselt segased peresuhted, kunstnike ja loovate inimeste mentaalne haprus, inimese ja jumala suhe. Erinevat sorti hullus, ego ja EGOISM, seksuaalne frustratsioon ja muidugi kõige selle üle - mis on armastus? Kõik see leiab arutamist nii laval kui ka kaasamõtleva vaataja peas. Minu seekordne suurim ja tegelikult ainus tõeline kriitika ei ole mitte tegijate pihta, vaid enda piiratuse, ehk võimekuse suunal. Nimelt mõtteid, mida lugu tekitab ja millesse süüvida on tunduvalt rohkem kui tavaliselt üks etendus pakub. Pradoksaalsel kombel on see selline lavalugu, mille erinevatele mõtetele keskendumiseks oleks vaja mitmeid kordi seda üle vaadata, et jõuaks kõik mõtted lahti mõtestada ja lõpuni ära mõelda, paraku seda loo kuigi näiliselt rahulikus, ent ometi eluliselt kiiresti edasi liikudes ei jõua, sest juba tekivad uued ja uued mõtted peale. Teisalt on see jällegi lavalugu, mida rohkem kui üks kord vaadata ei tahaks just nimelt seal käsitletavate valuliste teemade tõttu.

Tegemist on Bergmani "Inimene ja jumal"-triloogia esimese teosega, mille teine osa - "Talvevalgus" - esietendus juba mõnda aega tagasi Theatrumis. Kuigi nendel triloogia osadel jätkuvust pole ning seos on vaid temaatiline (Bergmanil endal on küll nii Gunnar Björnstrand kui ka Max von Sydow mängimas nii "Nagu peeglis" kui ka "Talvevalgus" filmides, kuigi need ei ole samade karakterite arendused). Kolmandat osa - "Vaikus", pole veel Eestis lavale toodud (seal on jällegi Bergmanil samad naisnäitlejad, kes "Talvevalguses" ja "Vaikuses").

"Nagu peeglis" on pühendatud Käbi Laretei'le ja paratamatult paneb mõtlema, et mida küll vaene Käbi pidi seeläbi tundma? On ju ka pakutud, et Davidi prototüübiks on Ingmar ise...

Tegemist on ühe tõsise looga, mille 15+ vanusesoovitust tasub ka tõsiselt võtta. Loo mõttes esimene vaatus, ehk pusletükkide lauale paiskamine ja raami ehitamine, ehk nö. protsess oli isegi veelgi tugevam kui teine. Õhus oli pahaendelisust ja ootusärevust - mis saama hakkab, kuidas see kõik nendele tegelastele näkku plahvatab? Teises toimuv tervikpildi kohale loksumine ja üha dramaatisemaks muutumine ning eriti dramaatiline kulminatsioon oli vast liigagi sirgjooneline ja üheselt mõistetav - hulluse nahka võib ju kirjutada nii mõndagi. Aga lavastaja tõstab esile ühe huvitava nõksu, mida ma filmi vaadates ei avastanudki ja see omakorda pani palju sügavamalt mõtlema Karini isale, ehk David'ile ja sellele, et kes siin kammerlikus 4 inimese "paradiisisaare" mängus see kõige hullem "hull" on? Kas selgelt hullusele kalduvate ilmingutega (häälte kuulmised ja nende järgi tegutsev) tütar, või varjatud haigete sümptomitega isa? Nimelt kogu isa mõttemaailm ja tema loominguammutamise vahendid ja inspiratsiooniallikad on vägagi haiglased...

Pisut kriipis kõrva, et David hääldatakse laval ameerikalikult [deivid], nagu see ei toimukski Rootsi skäärides, vaid hoopis ingliskeelses maailmaruumis ja selles oli midagi valet. Samas autor oli noore poisi nime Minus muutnud ooma dramatiseeringus Max'iks, kuid see pole juba enam lavastuse aps, vaid näidendis tehtud muudatus. Ometi sisulises mõttes, sellel nimel - Minus on teatav sisuline sidusus, ehk tähendus Bergmani loodud sisekosmose vast kõige suurema kannatajaga...

Kuulates üht intervjuud lavastajaga, tekkis tunne, nagu ta ise polnud päris rahul. Kuigi minu arvates see on alusetu. Ridade vahele jäi tunne, nagu ta oleks tahtnud kedagi teist mõnesse nendest rollidest, ent tal tuli valida Rakvere Teatri näitlejate seas? Võib muidugi olla, et siinkirjutaja lihtsalt luges oma ülitundliku pilguga midagi sellist välja, mida seal tegelikult polnud. Sest lavalejõudnud lõpptulemust vaadates ei oskaks ma soovida ühessegi rolli kedagi teist. Piiratud ja väikse saali intiimses atmosfääris eriliselt sügavad, võimsad ja tugevad rollid teevad siin veel eriti RT nooremad lavajõud Grete ja Märten. Madise mängitav tegelane lihtsalt ongi väiksemate konksude ja sisemiste siirude-viirudega, kui ülejäänud 3 - omavahel sugulussidemeid omavad karakterid.

Seevastu Grete Jürgensoni rollijoonis on lausa imekspandavalt mitmekihiline. Osaliselt muidugi tänu Karini hullusele ja hullu mängimine on juba rolligeneetiliselt magus amps iga väljakutseid armastava näitleja jaoks, kuid Grete lahendus sellele siin on isegi aastakümnetetaguse rootslanna (maailmas väga kiidetud) rollilahendusega võrreldes palju huvitavam ja üldsegi mitte nii ühtlaselt tõsise ja jämedama pintsiliga tõmmatult sirgjooneline. Grete voolitud hullusel on palju suuremad võnked. Alguses rõõmsa ja toreda noore naisena hoiab ta seda vallatuslikku ja kõrget, kerget tooni päris pikalt, mis juba ainuüksi loob kahtlase energia kogu õhustikku. Vaikselt tekib vaatajal isegi tunne, et see kõrgendatud meeleolu on selle tegelase moodus üle olla teda painavatest deemonitest. Vaimustav, julge mäng, mida olen Gretelt oodanud juba mõnda aega ning mille tema sees peidus olemisest sai tegelikult aimu juba tema kõige esimesest nähtud rollist "Katariina"s, kuid mis vahepeal läks kuhugile lukku peitu, vilksatades hetketi TeMuFi "Lembitus" ning tõusis uuesti korralikult esile alles "Verikambi"s (muide Grete teeb ka suurepärase lasteteatri rolli, muidu mitte eriti tugevas lavastuses "Põrsas Desmond ja sookolli lõks"!). Bergmani Karin-iga on Grete nö. valmis näitlejaks minu arvates saanud. Siit edasi võib juba temalt kõike oodata!

Märten Matsu oli(on!) minu teatrikaaslase suur lemmik ja tema vaimustus Märteni mängu suhtes on tegelikult juba absoluutselt igakordne, kui teda mängimas näeme ja seekordne polnud erand. Samas pärast etendust vesteldes, ei mäletanud ta teda ei "Lembitust" ega ka "Kellavärgiga apelsinist" ja otseselt sõrmega põhjusele suunata ka ei oska - meeldib ja kõik (lausa rõhutatud lisaselgitusena, et ta ise ka ei mõista miks)... Minu jaoks on Matsu rollid ka olnud kõik meeldivad, kuigi sellist kõrgendatud vaimustust veel pole jaganud. Jah, mõistan, miks ta rahvale nii hästi peale läks "Käopesas" ja "Lembitu"-roll oli oluline, sest ta näitas end seal kellegi muu kui poisikesena, kelleks pahatihti teda tüüprollistada soovitakse. Samas ta ongi ju noor mees ja noore mehena noorte meeste rolle mängida pole mingi häbiasi. Kuid siin Max'ina tuleb selgelt välja ka näitleja psühholoogiline sügavus, mis omakorda näitab ära võimekuse, ehk ampluaa diapasooni. Märtenil seda jagub ning vast kõige rohkemgi, tunneb just tema tegelasele kaasa... sellise isa ja sellise õega pole kerge... ja keegi on alati kõige suurem ohver...

Tarvo Sõmer isana ja oma loomingu eest tunnustuse käes vaevleva loojana on ühest küljest rahulik ja isegi armsalt emotsionaalne, enne kui selle tegelase tegelik nägu paljastub. Nagu mainitud, siis materjali eelnevalt tundes, valmistas see kogu vaatamise juures kõige suurema üllatuse. Ühtlasi ka Tarvo valitud sümpaatne mängumaneer ei reetnud millegagi midagi ja ometi viha selle nõmeda inimese vastu oli lõppude lõpuks vaatet kõige tugevam emotsioon, mille teatrist valjudes (olles ju ka ise 3 lapse isa) elamusepagasis kaasa võtsin. Ja ometi polnud see kõik ju üldse sellest - keskmes on ju ikka Karin ja mure tema mentaalse seisundi pärast ning sama suur mure Max-i, kui noore mehe loos esinevate keerdkäikude mõjude pärast! Kas ehk lavastaja Kalmet ise ka tundis selle "isa"-tegelase närvikava kõige paremini ja sestap oskas sealt sellise lisakihi välja kiskuda? Teatavas mõttes on Tarvo loodud tegelane kõige lähedasem näitleja varasemalt loodud karakteritele, kuid see omakorda just suurendab võib-olla seda ootamatust. Ootamatuse all pean lisaks sisulisele silmas ka vaataja sisemist teekonda - et selline võib nii tugeva emotsiooni esile kutsuda, nagu seda on viha.

Minu Rakvere Teatri üks lemmiknäitlejaid, alati kameeleonina üllatav Madis Mäeorg, saab selles loos ainsa päris normaalse inimese mängimiseks ja kuigi kogu tegelase emotsionaalsuse mängib Madis filigraanselt välja, on tema karakter selles loos kõige kõrvalisem. Isegi Karini, ehk Gretega üks kandvamaid sissetoodud teemasid - armastab/ei armasta - on ju ohvriseisuse mõttes just oluline Martini(Madise) lähtekohast ja ometi on rõhuasetus just nii, et kogu probleem on naise peas ja naise lähtekohast vaadatud. Eks tavaliselt ju ongi naised need, kes mehega magada ei taha, aga kas siis füüsilise läheduse puudumine on kohe automaatselt armastuse puudumine? Omamoodi kahju, et Bergman reedab autorina siin omaenda sugupoolt siin ja läheb tavapärast radapidi. Samas võib-olla üks selge mõistuse ja päriselt hea ja normaalne inimene peab ka laval olema. Temale ju saab ilmselgelt ka kaasa tunda. Tema ju armastab päriselt, tema ju tahab head... Jääb muidugi variant, et mina ei lugenud siit enamat lihtsalt välja...

Kunstilise kujunduse mõttes oli korraks isegi hämmastnud, et tegemist on Pille Jänese tööga. Kuid juba järgmisel hetkel tuli meelde, et tema tööd liigituvadki kahte äärmusesse - fantaasiarikasteks (käesoleval aastal näiteks "Miks Jeppe joob?" ja "Põud ja vihm" on terve aasta TOP5 kujunduste seas) ja üllatavalt arusaamatuteks. Ei tea, kas siin ei toimunud lavastajaga koostöö või ei olnud raha/vahendeid, kuid mingit paradiisisaare tunnet ei suudetud siin tekitada. Okei, kui mõttetu butafooriaga mitte, siis üldse oli see "kuiv" kujundus. Priidu Adlase hämaratooniline ja tihti ka kohtvalgustusega fokusseerimine ning intiimistamine aitas ja koostöös Pillega praoga peegel, millest midagi kahtlast läbi kumab, on kujundina midagigi, aga võib-olla siin on soovitudki mängida ikkagi näitlejatele ja tegelastevahelisele valusale draamale, ilma ruumile eriliselt mõtlemata.

Mõnus on märgata taas Madis Kalmet'i vee-kujundit, mis ongi tema lavastustest viimasel ajal puudunud. Siin sajab see alla, nagu kunagi näiteks "Vee mälu"s, ent aknaklaas hoiab tormi eemal... Inimhingede tormide eest siiski klaasid, ega peeglid ei kaitse.

Hinnang: 4 (Bergman on Eesti lavadel alati suursündmus, nagu Shakespeare, Tšehhov või kasvõi viimasel ajal ka Florian Zeller. Autorilt on tugevad karakterid kätte antud ja Rakvere Teatri näitlejad oskavad neid hinnata ning kaks nooremat neist muudavad need enda jaoks isegi märgilise tähtsusega verstapostideks. Madis Kalmet on kindlasti õige lavastaja sellist lugu lavalaudadele tooma, sest tema enda tundlikkus ning loo kihtide vahele pugemisoskus annab sellele lavaloole veel lisatiivad. Kuigi selle sisulised "tiivad" on katkised ja valutavad. Inimmõistus on habras ja hullus võib lüüa välja meist igaühes. Iseasi, kas see ongi nii otsene, arusaadav ning ka teistele välja paista. Valus vaatamine, aga kindlasti väärt teater.)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Peeter Rästas'e tehtud fotod):

NAGU PEEGLIS

Draama purunenud paradiisist

LAVASTUSMEESKOND

Autor Ingmar Bergman "Såsom i en spegel"
Dramatiseering Jenny Worton
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Priidu Adlas
Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (Ugala)
Tõlkija Triin Tael
Osades Grete Jürgenson, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer

Sellest pidi tulema perekonnaidüll, puhkusesaare paradiis. Suplused meres, paadisõidud, ühised õhtusöögid ja jutuajamised maamajas. Puhkus, mis oleks läbi ja lõhki täiuslik. Ootamatult hakkab aga ilus perepilt murenema ja eemalt paistavad kardetud tormipilved. Süveneva haiguse käes vaevleva Karini lähedased üritavad iga hinna eest hoida noort naist reaalsuses, teda toetada ja armastada, kuid paralleelmaailm ja nägemused ei küsi ilmumiseks luba.

See ebaharilik perekond – vaimsete probleemide all vaevlev naine, tema arstist mees, naise kirjanikust isa ja kasvuraskustes noorem vend – teeb kõik selleks, et kokku jääda. Kas sellest piisab?

Kui oleks mingi selline koht, kuhu sa minna saaksid, kus sinu parem pool elada võiks, siis sa ju läheksid, eks?

Esietendus 13. septembril 2019 Rakvere Teatri väikses saalis
Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele


Reede, 20. september 2019

7. Rahvusvaheline Improteatrite Festival TILT - Rahel ja Mihkel "Vastamata kõned"; Improteater Impeerium "Marite Butkaite eksklusiivsetel tekstidel"; Us boys who go out together (CZE) "Böömimaa tragöödia"; Stacey Smith (USA) "Stacejam"


Jõudsin eile õhtul kella veerand 8 ajal Katariina kiriku ukse taha. Parajasti lõppes eelnev, ehk tänavuaastase improteatrite festivali TILT esimene etendus... kuulsin kiriku ukse tagant tormilist aplausi ja ebaeestlaslikku vaimustuskisa... sellele ma töölt linna kimamisest hoolimata ei jõudnud...

Minu festival algas kui esimesed väljuvad inimesed ukse avasid ja ma vihma käest kuiva kirikusse astusin ja (lisan siia suurima austusega  eesliite "Eesti esivabatahtlikult") Hannele'lt festivalikoti sain. Mõtlesin veel, et ilus kott, aga "kott"? Milleks see? Loomulikult selleks, et oleks kuhu suured elamused panna ning siis ju lihtsam neid pärast koju kaasa tassida! Küll mõnel inimesel võivad olla alles (liiga) pikad juhtmed. Aga no hea, et festivalipäeva lõppedes (ca kell 22:40) sellest lõpuks aru sai - kott ju saigi pungil elamusi täis! Ilma selleta oleks sealt äraminek raskeks läinud :)


Jõudsin festivali esimese päeva kaks viimast etenduse-plokki näha. Igal päeval on neid "plokke" kolm ja iga plokk koosneb kahest eraldiseisvast esitusest-etendusest. Lisaks on enne õhtuseid etendusi üle maailma Eestisse saabunud improtippude workshopid.

Etendusplokkide vahel on 15-minutilised pausid ja kuna osalt plokkidest on eesti ja osalt inglise keeles, siis oli märgata publiku vahetumist mingil määral. Ingliskeelsed eestikeelsetest ju aru ei saa ning nõnda nemad tegid "pikema pausi". Teisalt saabus osa publikust vaatama just nimelt eestikeelseid improtruppe. See osutus päris huvitavaks etenduste nautimise kontekstis, kuid sellest hetke pärast.

Esimesena tulid lavale Improteater Impeeriumist Rauno Kaibiainen ja (minu jaoks nime mõttes tuttav, aga tema loomingu mõttes võõras) kirjanik Marite Butkaite. Publik sai anda oma panuse kirjaniku kirjutatavasse näidendi sissejuhatusse, andes tegelaste nimed, vanused ja nende hobid ja unistused. Millest siis kirjanik läks kokku kirjutama esimeste stseenide näidendieskiisi...

Selleks kirjutamise ajaks saabus lavale teine trupp - Rahel ja Mihkel. Rahel Otsa, nagu hiljem selgus, on festivali "emme" - kunstiline juht, keda näis see kogukond tundvad, austavad ja armastavat. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne. Olen siiani olnud üsna improteatrikauge ning usaldanud vaatama minna vaid Impeeriumi improkaid - tean neid näitlejatena ka muidu ja terve eelmine aasta vaatasin mitmeid nende formaate ja erinevaid mänge ning nautisin neist absoluutselt kõiki! Muide kõige parem, vahvam ja ägedam impro, mida üldse elu jooksul näinud olen, ongi just selle "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel" formaadi Contra kirjutatud algusega, pöörane ja fantastiliselt lahe, ägedasse absurdi kaldunud etendus, mis sai eelmisel aastal nähtud. Olgu öeldud, et see istub ka siiani minu jaoks "kõige parima" impro troonil!

Kuid nüüd siis põnev võimalus avastada ka uusi näitlejaid (kuigi neist kahest üks, ehk Mihkel Kangur, on juba Ruutu10 ühest etendusest tuttav). Impro läks lahti sellega, et publik sai otsustada, mis ametit need 2 peategelast peavad. Tegemist nimelt kahe vana tuttavaga, kelle improviseeritud tänasesse päeva jõudmise suhe hakkas siis vaatajate ees lahti rulluma.

Rahel oli nagu värske tuuleõhk - täiesti omaette tunnetuse ja stiiliga, aga minu arvates kogu etendust oma peos hoidev. Võib-olla ka sellepärast, et tema tegi ühte karakterit, aga Mihkel mängis naise kahte erinevat meest. Üht, kellest saab lugu alguse ja teist, kes tuleb pilti siis kui noorpaar lahku läheb. Kuigi need karakterid eristab Mihkel häälemoonutuse ja naljakate maneeridega ära. Täitsa mõnus ja päris naljakas ka, kuid selle improloo väärtus kolksus minu jaoks kohale hoopis ühe konksuga, mille Rahel tekstis välja viskab. Ei mäleta, et oleksin sellist kavalat nõksu oma umbes 10 nähtud improetenduse jooksul veel varem kohanud. Nimelt esitab ta ühe filosoofilise küsimuse, kui need 2 tegelast seal lahku on minemas ja naine enam meest ei armasta - "kas Sina oled kunagi kedagi maha jätnud" - jah, täiesti mängu sees ja kohe naljaks keerates, ehk Mihkel ütleb selle peale, et "no mahajäetaval on ju ka raske... vast raskem veel...". Kuid nagu öeldakse - damage is already done - ma olin sellest ühest küsimusest lõksus. Hakkasin komöödiale kaasa mõtlema filosoofilistel teemadel :) Kas ma selleks siia tulin, aga oi kuidas see mulle meeldis. Miks küll tihedamalt ei küsita selliseid provokatiivseid küsimusi impro-etendustel? Küsitakse ju küll sisendit, et mis kuju või suuna lugu peaks võtma, aga sisuliselt... ei mäleta.

Eks jah, improteatri geenidesse oleks juba nagu komöödia sisse kirjutatud - tabavalt kohapeal leitud tekst ning naljakad olukorrad, millesse tegelased satuvad - seda tõestasid ja ilmestasid ka kõik õhtu jooksul minu nähtud 4 showd. Ja siis selline tõsisem noot andis väga suure lisaväärtuse.

Kui Rahel ja Mihkel, ehk nende tegelased Katrin ja Kristjan oma suhte siiski lõpuks sõbralikult jälle kokku lappisid, tulid lavale tagasi Improteater Impeerium... Sedapuhku olid Raunol kaasas ka Kati Ong ja Mairi Tikerpalu ning nüüd juba koos tekstipaberitega. Näitlejate mõttes küll vahva esitusega, aga lugu ise ei hakanud kuidagi jooksma. Lähtekoht oli pisut tobe... ja tobenaljakas ju antud juhul olekski lahe, aga see polnud ka piisavalt tobe... ehk siis isiklikult pinnalt lihtsalt minule ei meeldinud see, mida kirjanik neile ette oli kirjutanud. Vanaisa püüab kala ning unistab pontšikubaarist ja ratsutushobiga tütar, kes jällegi unistab pontšikutest... okei, publiku antud lähtekohad olid juba eoses nadid. Samas pole mul õigust siin ka nuriseda, sest ise ju istusin ka seal publiku seas, aga jätsin oma pakkumised hõikamata. Teisalt, ega seal poleks jõudnud ka. Eesti publik on kiire oma pakkumusi esitama ja enda soovitud suunas tulevast sisu juhtima. Nii, nüüd muutus teksti kritiseerivamaks kui see vahva lugu väärt on. Sest tegelikult ju naersin nii mina kui ka publik läbi terve kahe etenduse ploki. Jah, see paksuks minemine-teema ja ema ning tütre esialgne suhtlus kiskus pisut raba-suunas. Kuid tegelikult siis kui kirjaniku etteantud tekst näitlejate näppude vahel kadus, võttis see kõik märksa positiivsema ja mõnusama suuna. Rauno toob ka baaridest meeskaaslaste ratsutamiseks otsiva tibi mängu ning kõik, mis vähegi viitab absurdsemasse suunda, annab suure plussi loole lisaks. Eriti lahedaks kujuneb 62-aastase pangalaenu küsimise stseen, millest Kati vanamemmena läbi jalutab. Üldse vaimustas see mitmekülgsus ja mitmete tegelaste sissetoomine, sidumine ja loo tasandite tekitatud kihilisus, ometi ohje nendest hetkekski lahti laskamata. Kolm näitlejat mängisid mitmekordse arvu tegelasi ühe kolmveerandtunniga laksust väljamõelduna ette! :)
Ei saa jätta kuidagi mainimata, et VÄGA suure lisa andis kogu Impeeriumi etendusele muusikalist improkujundust teinud Ragnar Toompuu!


Eesti publik elas küll mõlemad etendused kaasa, aga esimese ploki lõppedes ei kuulnud üldsegi seda "loomakisa", mida kuulsin enne festivalile saabumist KIRIKu ukse taga... Jah, me oleme ikka palju reserveeritumad... ei oska(?) ennast välja elada või lihtsalt pieteeditundest? kasvatusest? represseeritusest? alles õpime oma ülevoolavaid emotsioone lagedale laskma. Ei tea, milles asi, aga see seltskond, kes kohale voolas ingliskeelset plokki vaatama-kuulama, nende seas tundsin ennast palju rohkem kodus (20-aastat välismaal elamist on teinud vist oma töö). Mõnusalt vaba õhkkond tekkis järsku saali ja kaasaelamine lavaltoimuvale võttis täiesti teise mõõtme.... nautisin kaaspubliku elavaid reaktsioone vaatet sama palju kui laval askeldavaid improtruppe. Need tegid neist etendustest nõksu võrra veelgi paremad kui nad oleks ilmselt eesti publikuga koos vaadates... fenomenaalne, aga ma ei oska seda ka paremini seletada-sõnastada :)

Igatahes saabusid ingliskeelse ploki esimese show jaoks lavale punt, mis kannab nime "Us boys who go out together"... mõtlesin veel, et kas siin gay-alltekst... aga ei, kuigi nad seal läbisegi mängisid ka naisi, siis seda see küll ei tähendanud. See on selgelt ühest näitlemise eri vormidega tegeleva sõpruskonna improtrupp. Tšehhist! Kohe sai aimu ka sellest, et tegemist on hoopis isemoodi improvisatsiooniga, mis segab sisse ka palju füüsilist. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei olnud ka tsirkuse taustaga... aga seda rikkam sai tervik. Loo sisu tegelikult polnudki siin eriti oluline ja kuigi mina teatrivaatajana olen eelkõige tugevate faabulate austaja, siis oli lummatud ka sellest, hoopis omamoodi fluidsest, peaaegu tantsulised mõõtmed võtvast improst, mida need 3 tšehhist saabunud kutti üles hakkasid ehitama. Muide ainus õhtu neljast impro-tükist, kus publikuga läbi neljanda seina ei suheldud. Lähtekohaks 1 mees ja 2 naist. Mees peab otsustama, kumma naise ta endale ikkagi valib... aga mees on otsustussuutmatu ja tahab pigem mõlema eest põgeneda... Tegelasi isade-emade ja muidu erinevate kõrvalliinidega tuuakse veel sisse ja kõik need kõrvalliinid ei viigi kuhugi, aga ega eluski meil ju kõik asjad lõpuni lahene ning me ise iga teed päris kohale ei kõnni. Mingis mõttes aitasid ka nende kolme inimtüübi omapärad ja välimus sündinud koomikale kaasa. 1 neist kolmest oli teistest tunduvalt lühem, prillidega ja juba olemuselt koomilisem, 1 vuntsidega, kelle tantsuline liikumine paistis selgelt silma, kuid olemuslikult flegmam ning sisulises sekkumises tagasihoidlikum ja 1 liikus teistest palju rohkem, lehvitas oma juukseid kord patsist lahti, siis jälle kinni, kuid tundus, nagu ta tahaks olla iga stseeni nael. Intensiivsus, millega mehed mängisid ja mõnus muusikaline saade andsid sellele etendusele veel omapoolsed väärtused juurde.

Õhtu viimaseks improks saabus lavale selgelt ameeriklanna. Stacey Smith. Temast "Stacejam" showst õhkas professionaalsust ja enesekindlust - see, mida ta teeb, seda ta oskab, teab ja tunneb läbi ja lõhku. Monoimpro, mis küll kasutab taustamuusikut. Selleks muusikuks on britt Phil Lunn, kes saatis ka tšehhi impro-boybandi. Monoimpro on vist üldse veelgi raskem, sest ühel näitlejal tuleb mängida kõik tegelased ette ning luua lugu (lood) vaid enda peast. Samas teatav kindlustunne, et tõesti saad üksi kogu oma etenduse üles ehitada. Stacey küsis ka käivituseks ühe sõna publikult... minul torkas kohe pähe sõna "father"... aga keegi ühtki sõna ei öelnud... jälle hoopis teisiti kui eesti publikuga, kes kohe oleks ilmselt sekkunud. Ma jõudsin juba mõelda, et hõikaks hoopis "sex"... aga lõin põnnama, sest ega Stacey ju kindlasti pole suu peale kukkunud ning arvatavasti oleks sealt tulnud mõni repliik a la "that's all you guys think of all the time" vms.... Ehk siis niiiiii palju mõtteid jõudsin selle ajaga mõelda kui lõpuks keegi publiku seast ütles "spoon".... Kuigi Stacey sellest sõnast küll midagi erilist oma loo, ega esituse sisusse ei teinud-toonud. Ei tulnud seda ka tüki sisus hiljem, ega kasutanud ta seda ka inspiratsiooniks tegelastes. Selles mõttes nagu ei saanudki aru, et miks ta seda sõna siis üldse küsis... ega ju ei peagi kõik mõtestatud olema. See lihtsalt oleks olnud mõnus... Järelikult on ka õhtu vast isegi kõige profimal esinejal veel arenguruumi :D

Kuid see, mida Stacey siis tegema hakkas oli küll imeline... Oma loos võttis ta sisuliseks lähtekohaks lapsed ja nende vanemad. Need lapsed olid tal mitmes vanuses... mõni alles kuuene, kes poistestest esimeses klassis unistab, teine jällegi 37-aastane jorss, kelle ema lõpuks kodust välja viskab, kuigi mees palub kasvõi paari nädalat veel... Aga tegemist on "tough mom"-iga. Samas kui selle 37-aastase sõber, kes teda ootab peab sõbra ema kuumaks totsiks... Harukordselt mitmetahuline. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, Stacey esitab seda kõike impro-muusikalina, et kohapeal sünnivad ka laulud, mis on muide täiesti riimis... kas ta tõesti need improviseerib? Tekkis küll kahtlus, aga vaadates ju vahet ei ole... lihtsalt tõeliselt hämmastav. Kui ta seda "spoon"i oleks sisse toonud, siis oleks olnud küll kindel, et tõesti ongi kohapeal välja mõeldud.... aga nii enesekindlalt laulda ja sõnu seada - wow... Rääkimata sellest, et ka lood seob ta käigupealt niimoodi kokku, et lõpulaul jõuab alguse laulu juurde ringiga kokku. Hämmastav! Stacey enda olemus ja näitlemisoskus on ka kogemusest ja ilmselgelt suurest improtamisest igas hetkes ja nüansis naudingut pakkuv. Kusjuures väga ameerikalik. Jah, polnud vähematki kahtlust, kus kohast ta pärit on :)

Kirjutasin sellest kohe, sest festival kestab veel täna ja homme. Ja tahaksin omalt poolt anda kindla soovituse mõnda või kõiki neid improtruppe vaatama minna. Improteatri tase on täiesti uskumatult kõrge. Igast etendusest saab sellise positiivse laengu, et kui minagi läbi külma öise vanalinna kodu suunas vantsisin, ei pannud ma ümbritsevat linna tähelegi, vaid oli mõtetes nende nelja etenduse sees. Naersin veelkord üle mõningaid säravamaid hetki ning mõtlesin ja meenutasi, keda mina olen oma elu jooksul "maha jätnud" ja kes mind on maha jätnud...

Sedapuhku toimus Tilt-festival juba 7ndat korda. Mina jõudsin sinna alles esimest... Aga 8ndast festivalist plaanin igatahes korralikumalt osa võtta. Impropisikuga nakatatud saamiseks piisab vaid korrast! See on nii lahe ja annab nii mõnusa emotsionaalse laengu. Rikastab nii teatriskeenet kui ka iga publikuliikme kui ka laval esineja igapäevaelu.

PS. minu enda (kunagi ammu ja pool kogemata - firma tiimiüritusel) esimeseks "improõpetaja"ks on ka seekord laval esinenud Kati Ong. Siiani on meeles tema sõnad, et impro esimene reegel on see, et laval ei öelda kunagi "ei", ega vastata teisele tegelasele negatiivselt - see lööb tegelased ja liinid lukku... Võib-olla ka sellepärast on need etendused alati NIIIIII positiivsed?! :)


Tekst festivali kodulehelt:

Rahel ja Mihkel (EST) - "Vastamata kõned"

Laval on kaks tegelast. Võib-olla on nad lapsepõlvesõbrad, kallimad, sugulased, head kolleegid? Kes nad tأäpselt teineteisele on, jääb publiku öelda. Igal juhul on nad inimesed tänapäevast, kellega koguaeg midagi juhtub. Nagu meie kõigiga. Ning esimese asjana tahaks ju äsja juhtunut teistega jagada. Olgu see siis pildi, kõne või sõnumi näol. Neil kahel ei õnnestu aga saatuse tahtel kuidagi omavahel kontakti luua. Kõlab tuttavalt?

Rahel (Otsa) ja Mihkel (Kangur) jagavad improvaimustust kahepeale kokku juba 18 aastat. Rahel oli Mihkli esimene improõpetaja. Mihkel kiidab teda siiani kui väga head õpetajat ja esinejat. Kuid mitte Rahelile endale, vaid teistele. Rahel jälle on kõigile rääkinud, kuidas ta igatseb Mihkliga koos mängimist. Noh, kõigile peale Mihkli. Olles mõlemad varases keskeas, keskenduvad nad suure tõenäosusega teemadele, mis huvitavad just teisi nendesuguseid: kas ma olen piisavalt edukas; kuidas oravrattas ellu jääda; kuidas tappa oma ülemus? Need on universaalsed teemad, mis võiksid kõnetada ka teisi keskealisi.

Improteater IMPEERIUM (EST) - "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel"

Imperaalid aitavad kirjanikul lõpetada uut hitt-näidendit! Etendus saab alguse kirjaniku sulest. Näitekirjanik saab inspiratsiooni pealtvaatajatelt ja kirjutab kohapeal publiku silme all etenduse esimese stseeni. Sünnivad esimesed tegelased, tegevuspaik, käivitub sündmustik. Näitlejad aga näevad teksti esimest korda alles laval ja hakkavad seda kohe esitama. Kuhu lugu edasi liigub ja millega lõpeb, on improteatrile kohaselt juba improviseeritud ja selgub kohapeal.

Improteater IMPEERIUM kasvas välja 2014. aastal esimesest professionaalsest improtrupist Eestis. Liikmed on kutselised näitlejad, kes lisaks IMPEERIUMile kuuluvad teiste Eesti teatrite draamatruppidesse või tegutsevad vabakutselistena erinevates teatri-, tele- ja filmiprojektides. Peale näitlejate on IMPEERIUMis ka andekad muusikud ning suurepärased valguskunstnikud, kes aitavad levitada improarmastust Eestis. Impros ei tea keegi, mis juhtuma hakkab, kuid kõik on võimalik! Ladinakeelne sõna "imperium" tähendab võimu.
Seekord olid laval: Näitlejad: Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Mairi Tikerpalu.
Muusik: Ragnar Toompuu.
Valgustaja: Mario Saarik.

Us boys who go out together (CZE): "Böömimaa tragöödia"

Mis juhtub, kui Moraavia näitleja, Austraalia tsirkuseartist, Slovakkia miim ja Tšehhi polüglotist impro imelaps kohtuvad? Us boys who go out together on segu näitlejatest ja esinejatest, kelle taust varieerub alates klassikalisest draamateatrist kuni tantsu, tsirkuse ja füüsilise teatrini. Nad kohtusid Prahas Academy of Performing Arts vabavormi improteatri tundides ja on sellest ajast saati koos esinenud. Nende põhiliseks eesmärgiks on uurida praktiliselt täiesti vaba improteatrit, millel ei ole mitte mingeid etteantud struktuure, keskendudes oma peamisele väljendusvormile - füüsilisusele ja liikumisele. Nad otsivad ja arendavad pidevalt oma stiili, mis koosneb mustast tšehhi huumorist, liikumisest ja eriti halvast maitsest rahvalaulude osas.
Us boys who go out together näitlejatest Eestis olid laval: Lukas Blaha Bliss, Andrej Lyga ja Vàclav Wortner.

Stacey Smith (USA) - "Stacejam"

"Stacejam" on muusikaliselt improviseeritud soolo-Harold, mille looja ja esitaja on kogenud improviseerija Stacey Smith.

Stacey Smith on improviseerija Long Islandilt, kes kolis hiljuti Bostonist tagasi Chicagosse. Stacey esineb regulaarselt koos truppidega The Deltones, The Musical Armando iO ning CSz Theater Chicago. Ta osales mitmeid aastaid The Second City erinevates projektides nagu Life Hacks, The Really Awesome Improv Show, #DateMe ja kaks hooaega Norwegian Breakaway pardal. Ta on endine õpetaja programmides A-E Program, Youth&Teen Program ja The Wellness Program Second Citys ning hiljuti lõi oma programmi S.H.E (Sisterhood. Humor. Empowerment), mis on mõeldud end naisena identifitseerivatele õpilastele vanuses 8-18. Lisaks on ta õpetanud iO's ja The Playground Theater'is ning on endine treeningkeskuse juht teatris CSz Theater Chicago. Veel hiljuti oli Stacey komöödiakooli ImprovBoston juht, kus ta esines regulaarselt koos ImprovBostoni põhikoosseisu ja muusikaimpro näitlejatega. Stacey on tuuritanud oma muusikalise sooloetendusega "Stacejam" ning koolitanud muusikaimprot Bulgaarias, Saksamaal, Amsterdamis, Kreekas, Belgias, Prantsusmaal, Norras, Itaalias ja Taanis. Stacey on Chicago Musical Improv Festivali looja ja peakorraldaja.