Reede, 20. september 2019

7. Rahvusvaheline Improteatrite Festival TILT - Rahel ja Mihkel "Vastamata kõned"; Improteater Impeerium "Marite Butkaite eksklusiivsetel tekstidel"; Us boys who go out together (CZE) "Böömimaa tragöödia"; Stacey Smith (USA) "Stacejam"


Jõudsin eile õhtul kella veerand 8 ajal Katariina kiriku ukse taha. Parajasti lõppes eelnev, ehk tänavuaastase improteatrite festivali TILT esimene etendus... kuulsin kiriku ukse tagant tormilist aplausi ja ebaeestlaslikku vaimustuskisa... sellele ma töölt linna kimamisest hoolimata ei jõudnud...

Minu festival algas kui esimesed väljuvad inimesed ukse avasid ja ma vihma käest kuiva kirikusse astusin ja (lisan siia suurima austusega  eesliite "Eesti esivabatahtlikult") Hannele'lt festivalikoti sain. Mõtlesin veel, et ilus kott, aga "kott"? Milleks see? Loomulikult selleks, et oleks kuhu suured elamused panna ning siis ju lihtsam neid pärast koju kaasa tassida! Küll mõnel inimesel võivad olla alles (liiga) pikad juhtmed. Aga no hea, et festivalipäeva lõppedes (ca kell 22:40) sellest lõpuks aru sai - kott ju saigi pungil elamusi täis! Ilma selleta oleks sealt äraminek raskeks läinud :)


Jõudsin festivali esimese päeva kaks viimast etenduse-plokki näha. Igal päeval on neid "plokke" kolm ja iga plokk koosneb kahest eraldiseisvast esitusest-etendusest. Lisaks on enne õhtuseid etendusi üle maailma Eestisse saabunud improtippude workshopid.

Etendusplokkide vahel on 15-minutilised pausid ja kuna osalt plokkidest on eesti ja osalt inglise keeles, siis oli märgata publiku vahetumist mingil määral. Ingliskeelsed eestikeelsetest ju aru ei saa ning nõnda nemad tegid "pikema pausi". Teisalt saabus osa publikust vaatama just nimelt eestikeelseid improtruppe. See osutus päris huvitavaks etenduste nautimise kontekstis, kuid sellest hetke pärast.

Esimesena tulid lavale Improteater Impeeriumist Rauno Kaibiainen ja (minu jaoks nime mõttes tuttav, aga tema loomingu mõttes võõras) kirjanik Marite Butkaite. Publik sai anda oma panuse kirjaniku kirjutatavasse näidendi sissejuhatusse, andes tegelaste nimed, vanused ja nende hobid ja unistused. Millest siis kirjanik läks kokku kirjutama esimeste stseenide näidendieskiisi...

Selleks kirjutamise ajaks saabus lavale teine trupp - Rahel ja Mihkel. Rahel Otsa, nagu hiljem selgus, on festivali "emme" - kunstiline juht, keda näis see kogukond tundvad, austavad ja armastavat. Minu jaoks oli temaga kohtumine esmakordne. Olen siiani olnud üsna improteatrikauge ning usaldanud vaatama minna vaid Impeeriumi improkaid - tean neid näitlejatena ka muidu ja terve eelmine aasta vaatasin mitmeid nende formaate ja erinevaid mänge ning nautisin neist absoluutselt kõiki! Muide kõige parem, vahvam ja ägedam impro, mida üldse elu jooksul näinud olen, ongi just selle "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel" formaadi Contra kirjutatud algusega, pöörane ja fantastiliselt lahe, ägedasse absurdi kaldunud etendus, mis sai eelmisel aastal nähtud. Olgu öeldud, et see istub ka siiani minu jaoks "kõige parima" impro troonil!

Kuid nüüd siis põnev võimalus avastada ka uusi näitlejaid (kuigi neist kahest üks, ehk Mihkel Kangur, on juba Ruutu10 ühest etendusest tuttav). Impro läks lahti sellega, et publik sai otsustada, mis ametit need 2 peategelast peavad. Tegemist nimelt kahe vana tuttavaga, kelle improviseeritud tänasesse päeva jõudmise suhe hakkas siis vaatajate ees lahti rulluma.

Rahel oli nagu värske tuuleõhk - täiesti omaette tunnetuse ja stiiliga, aga minu arvates kogu etendust oma peos hoidev. Võib-olla ka sellepärast, et tema tegi ühte karakterit, aga Mihkel mängis naise kahte erinevat meest. Üht, kellest saab lugu alguse ja teist, kes tuleb pilti siis kui noorpaar lahku läheb. Kuigi need karakterid eristab Mihkel häälemoonutuse ja naljakate maneeridega ära. Täitsa mõnus ja päris naljakas ka, kuid selle improloo väärtus kolksus minu jaoks kohale hoopis ühe konksuga, mille Rahel tekstis välja viskab. Ei mäleta, et oleksin sellist kavalat nõksu oma umbes 10 nähtud improetenduse jooksul veel varem kohanud. Nimelt esitab ta ühe filosoofilise küsimuse, kui need 2 tegelast seal lahku on minemas ja naine enam meest ei armasta - "kas Sina oled kunagi kedagi maha jätnud" - jah, täiesti mängu sees ja kohe naljaks keerates, ehk Mihkel ütleb selle peale, et "no mahajäetaval on ju ka raske... vast raskem veel...". Kuid nagu öeldakse - damage is already done - ma olin sellest ühest küsimusest lõksus. Hakkasin komöödiale kaasa mõtlema filosoofilistel teemadel :) Kas ma selleks siia tulin, aga oi kuidas see mulle meeldis. Miks küll tihedamalt ei küsita selliseid provokatiivseid küsimusi impro-etendustel? Küsitakse ju küll sisendit, et mis kuju või suuna lugu peaks võtma, aga sisuliselt... ei mäleta.

Eks jah, improteatri geenidesse oleks juba nagu komöödia sisse kirjutatud - tabavalt kohapeal leitud tekst ning naljakad olukorrad, millesse tegelased satuvad - seda tõestasid ja ilmestasid ka kõik õhtu jooksul minu nähtud 4 showd. Ja siis selline tõsisem noot andis väga suure lisaväärtuse.

Kui Rahel ja Mihkel, ehk nende tegelased Katrin ja Kristjan oma suhte siiski lõpuks sõbralikult jälle kokku lappisid, tulid lavale tagasi Improteater Impeerium... Sedapuhku olid Raunol kaasas ka Kati Ong ja Mairi Tikerpalu ning nüüd juba koos tekstipaberitega. Näitlejate mõttes küll vahva esitusega, aga lugu ise ei hakanud kuidagi jooksma. Lähtekoht oli pisut tobe... ja tobenaljakas ju antud juhul olekski lahe, aga see polnud ka piisavalt tobe... ehk siis isiklikult pinnalt lihtsalt minule ei meeldinud see, mida kirjanik neile ette oli kirjutanud. Vanaisa püüab kala ning unistab pontšikubaarist ja ratsutushobiga tütar, kes jällegi unistab pontšikutest... okei, publiku antud lähtekohad olid juba eoses nadid. Samas pole mul õigust siin ka nuriseda, sest ise ju istusin ka seal publiku seas, aga jätsin oma pakkumised hõikamata. Teisalt, ega seal poleks jõudnud ka. Eesti publik on kiire oma pakkumusi esitama ja enda soovitud suunas tulevast sisu juhtima. Nii, nüüd muutus teksti kritiseerivamaks kui see vahva lugu väärt on. Sest tegelikult ju naersin nii mina kui ka publik läbi terve kahe etenduse ploki. Jah, see paksuks minemine-teema ja ema ning tütre esialgne suhtlus kiskus pisut raba-suunas. Kuid tegelikult siis kui kirjaniku etteantud tekst näitlejate näppude vahel kadus, võttis see kõik märksa positiivsema ja mõnusama suuna. Rauno toob ka baaridest meeskaaslaste ratsutamiseks otsiva tibi mängu ning kõik, mis vähegi viitab absurdsemasse suunda, annab suure plussi loole lisaks. Eriti lahedaks kujuneb 62-aastase pangalaenu küsimise stseen, millest Kati vanamemmena läbi jalutab. Üldse vaimustas see mitmekülgsus ja mitmete tegelaste sissetoomine, sidumine ja loo tasandite tekitatud kihilisus, ometi ohje nendest hetkekski lahti laskamata. Kolm näitlejat mängisid mitmekordse arvu tegelasi ühe kolmveerandtunniga laksust väljamõelduna ette! :)
Ei saa jätta kuidagi mainimata, et VÄGA suure lisa andis kogu Impeeriumi etendusele muusikalist improkujundust teinud Ragnar Toompuu!


Eesti publik elas küll mõlemad etendused kaasa, aga esimese ploki lõppedes ei kuulnud üldsegi seda "loomakisa", mida kuulsin enne festivalile saabumist KIRIKu ukse taga... Jah, me oleme ikka palju reserveeritumad... ei oska(?) ennast välja elada või lihtsalt pieteeditundest? kasvatusest? represseeritusest? alles õpime oma ülevoolavaid emotsioone lagedale laskma. Ei tea, milles asi, aga see seltskond, kes kohale voolas ingliskeelset plokki vaatama-kuulama, nende seas tundsin ennast palju rohkem kodus (20-aastat välismaal elamist on teinud vist oma töö). Mõnusalt vaba õhkkond tekkis järsku saali ja kaasaelamine lavaltoimuvale võttis täiesti teise mõõtme.... nautisin kaaspubliku elavaid reaktsioone vaatet sama palju kui laval askeldavaid improtruppe. Need tegid neist etendustest nõksu võrra veelgi paremad kui nad oleks ilmselt eesti publikuga koos vaadates... fenomenaalne, aga ma ei oska seda ka paremini seletada-sõnastada :)

Igatahes saabusid ingliskeelse ploki esimese show jaoks lavale punt, mis kannab nime "Us boys who go out together"... mõtlesin veel, et kas siin gay-alltekst... aga ei, kuigi nad seal läbisegi mängisid ka naisi, siis seda see küll ei tähendanud. See on selgelt ühest näitlemise eri vormidega tegeleva sõpruskonna improtrupp. Tšehhist! Kohe sai aimu ka sellest, et tegemist on hoopis isemoodi improvisatsiooniga, mis segab sisse ka palju füüsilist. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist ei olnud ka tsirkuse taustaga... aga seda rikkam sai tervik. Loo sisu tegelikult polnudki siin eriti oluline ja kuigi mina teatrivaatajana olen eelkõige tugevate faabulate austaja, siis oli lummatud ka sellest, hoopis omamoodi fluidsest, peaaegu tantsulised mõõtmed võtvast improst, mida need 3 tšehhist saabunud kutti üles hakkasid ehitama. Muide ainus õhtu neljast impro-tükist, kus publikuga läbi neljanda seina ei suheldud. Lähtekohaks 1 mees ja 2 naist. Mees peab otsustama, kumma naise ta endale ikkagi valib... aga mees on otsustussuutmatu ja tahab pigem mõlema eest põgeneda... Tegelasi isade-emade ja muidu erinevate kõrvalliinidega tuuakse veel sisse ja kõik need kõrvalliinid ei viigi kuhugi, aga ega eluski meil ju kõik asjad lõpuni lahene ning me ise iga teed päris kohale ei kõnni. Mingis mõttes aitasid ka nende kolme inimtüübi omapärad ja välimus sündinud koomikale kaasa. 1 neist kolmest oli teistest tunduvalt lühem, prillidega ja juba olemuselt koomilisem, 1 vuntsidega, kelle tantsuline liikumine paistis selgelt silma, kuid olemuslikult flegmam ning sisulises sekkumises tagasihoidlikum ja 1 liikus teistest palju rohkem, lehvitas oma juukseid kord patsist lahti, siis jälle kinni, kuid tundus, nagu ta tahaks olla iga stseeni nael. Intensiivsus, millega mehed mängisid ja mõnus muusikaline saade andsid sellele etendusele veel omapoolsed väärtused juurde.

Õhtu viimaseks improks saabus lavale selgelt ameeriklanna. Stacey Smith. Temast "Stacejam" showst õhkas professionaalsust ja enesekindlust - see, mida ta teeb, seda ta oskab, teab ja tunneb läbi ja lõhku. Monoimpro, mis küll kasutab taustamuusikut. Selleks muusikuks on britt Phil Lunn, kes saatis ka tšehhi impro-boybandi. Monoimpro on vist üldse veelgi raskem, sest ühel näitlejal tuleb mängida kõik tegelased ette ning luua lugu (lood) vaid enda peast. Samas teatav kindlustunne, et tõesti saad üksi kogu oma etenduse üles ehitada. Stacey küsis ka käivituseks ühe sõna publikult... minul torkas kohe pähe sõna "father"... aga keegi ühtki sõna ei öelnud... jälle hoopis teisiti kui eesti publikuga, kes kohe oleks ilmselt sekkunud. Ma jõudsin juba mõelda, et hõikaks hoopis "sex"... aga lõin põnnama, sest ega Stacey ju kindlasti pole suu peale kukkunud ning arvatavasti oleks sealt tulnud mõni repliik a la "that's all you guys think of all the time" vms.... Ehk siis niiiiii palju mõtteid jõudsin selle ajaga mõelda kui lõpuks keegi publiku seast ütles "spoon".... Kuigi Stacey sellest sõnast küll midagi erilist oma loo, ega esituse sisusse ei teinud-toonud. Ei tulnud seda ka tüki sisus hiljem, ega kasutanud ta seda ka inspiratsiooniks tegelastes. Selles mõttes nagu ei saanudki aru, et miks ta seda sõna siis üldse küsis... ega ju ei peagi kõik mõtestatud olema. See lihtsalt oleks olnud mõnus... Järelikult on ka õhtu vast isegi kõige profimal esinejal veel arenguruumi :D

Kuid see, mida Stacey siis tegema hakkas oli küll imeline... Oma loos võttis ta sisuliseks lähtekohaks lapsed ja nende vanemad. Need lapsed olid tal mitmes vanuses... mõni alles kuuene, kes poistestest esimeses klassis unistab, teine jällegi 37-aastane jorss, kelle ema lõpuks kodust välja viskab, kuigi mees palub kasvõi paari nädalat veel... Aga tegemist on "tough mom"-iga. Samas kui selle 37-aastase sõber, kes teda ootab peab sõbra ema kuumaks totsiks... Harukordselt mitmetahuline. Ja nagu sellest poleks veel piisanud, Stacey esitab seda kõike impro-muusikalina, et kohapeal sünnivad ka laulud, mis on muide täiesti riimis... kas ta tõesti need improviseerib? Tekkis küll kahtlus, aga vaadates ju vahet ei ole... lihtsalt tõeliselt hämmastav. Kui ta seda "spoon"i oleks sisse toonud, siis oleks olnud küll kindel, et tõesti ongi kohapeal välja mõeldud.... aga nii enesekindlalt laulda ja sõnu seada - wow... Rääkimata sellest, et ka lood seob ta käigupealt niimoodi kokku, et lõpulaul jõuab alguse laulu juurde ringiga kokku. Hämmastav! Stacey enda olemus ja näitlemisoskus on ka kogemusest ja ilmselgelt suurest improtamisest igas hetkes ja nüansis naudingut pakkuv. Kusjuures väga ameerikalik. Jah, polnud vähematki kahtlust, kus kohast ta pärit on :)

Kirjutasin sellest kohe, sest festival kestab veel täna ja homme. Ja tahaksin omalt poolt anda kindla soovituse mõnda või kõiki neid improtruppe vaatama minna. Improteatri tase on täiesti uskumatult kõrge. Igast etendusest saab sellise positiivse laengu, et kui minagi läbi külma öise vanalinna kodu suunas vantsisin, ei pannud ma ümbritsevat linna tähelegi, vaid oli mõtetes nende nelja etenduse sees. Naersin veelkord üle mõningaid säravamaid hetki ning mõtlesin ja meenutasi, keda mina olen oma elu jooksul "maha jätnud" ja kes mind on maha jätnud...

Sedapuhku toimus Tilt-festival juba 7ndat korda. Mina jõudsin sinna alles esimest... Aga 8ndast festivalist plaanin igatahes korralikumalt osa võtta. Impropisikuga nakatatud saamiseks piisab vaid korrast! See on nii lahe ja annab nii mõnusa emotsionaalse laengu. Rikastab nii teatriskeenet kui ka iga publikuliikme kui ka laval esineja igapäevaelu.

PS. minu enda (kunagi ammu ja pool kogemata - firma tiimiüritusel) esimeseks "improõpetaja"ks on ka seekord laval esinenud Kati Ong. Siiani on meeles tema sõnad, et impro esimene reegel on see, et laval ei öelda kunagi "ei", ega vastata teisele tegelasele negatiivselt - see lööb tegelased ja liinid lukku... Võib-olla ka sellepärast on need etendused alati NIIIIII positiivsed?! :)


Tekst festivali kodulehelt:

Rahel ja Mihkel (EST) - "Vastamata kõned"

Laval on kaks tegelast. Võib-olla on nad lapsepõlvesõbrad, kallimad, sugulased, head kolleegid? Kes nad tأäpselt teineteisele on, jääb publiku öelda. Igal juhul on nad inimesed tänapäevast, kellega koguaeg midagi juhtub. Nagu meie kõigiga. Ning esimese asjana tahaks ju äsja juhtunut teistega jagada. Olgu see siis pildi, kõne või sõnumi näol. Neil kahel ei õnnestu aga saatuse tahtel kuidagi omavahel kontakti luua. Kõlab tuttavalt?

Rahel (Otsa) ja Mihkel (Kangur) jagavad improvaimustust kahepeale kokku juba 18 aastat. Rahel oli Mihkli esimene improõpetaja. Mihkel kiidab teda siiani kui väga head õpetajat ja esinejat. Kuid mitte Rahelile endale, vaid teistele. Rahel jälle on kõigile rääkinud, kuidas ta igatseb Mihkliga koos mängimist. Noh, kõigile peale Mihkli. Olles mõlemad varases keskeas, keskenduvad nad suure tõenäosusega teemadele, mis huvitavad just teisi nendesuguseid: kas ma olen piisavalt edukas; kuidas oravrattas ellu jääda; kuidas tappa oma ülemus? Need on universaalsed teemad, mis võiksid kõnetada ka teisi keskealisi.

Improteater IMPEERIUM (EST) - "Kirjaniku eksklusiivsetel tekstidel"

Imperaalid aitavad kirjanikul lõpetada uut hitt-näidendit! Etendus saab alguse kirjaniku sulest. Näitekirjanik saab inspiratsiooni pealtvaatajatelt ja kirjutab kohapeal publiku silme all etenduse esimese stseeni. Sünnivad esimesed tegelased, tegevuspaik, käivitub sündmustik. Näitlejad aga näevad teksti esimest korda alles laval ja hakkavad seda kohe esitama. Kuhu lugu edasi liigub ja millega lõpeb, on improteatrile kohaselt juba improviseeritud ja selgub kohapeal.

Improteater IMPEERIUM kasvas välja 2014. aastal esimesest professionaalsest improtrupist Eestis. Liikmed on kutselised näitlejad, kes lisaks IMPEERIUMile kuuluvad teiste Eesti teatrite draamatruppidesse või tegutsevad vabakutselistena erinevates teatri-, tele- ja filmiprojektides. Peale näitlejate on IMPEERIUMis ka andekad muusikud ning suurepärased valguskunstnikud, kes aitavad levitada improarmastust Eestis. Impros ei tea keegi, mis juhtuma hakkab, kuid kõik on võimalik! Ladinakeelne sõna "imperium" tähendab võimu.
Seekord olid laval: Näitlejad: Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Mairi Tikerpalu.
Muusik: Ragnar Toompuu.
Valgustaja: Mario Saarik.

Us boys who go out together (CZE): "Böömimaa tragöödia"

Mis juhtub, kui Moraavia näitleja, Austraalia tsirkuseartist, Slovakkia miim ja Tšehhi polüglotist impro imelaps kohtuvad? Us boys who go out together on segu näitlejatest ja esinejatest, kelle taust varieerub alates klassikalisest draamateatrist kuni tantsu, tsirkuse ja füüsilise teatrini. Nad kohtusid Prahas Academy of Performing Arts vabavormi improteatri tundides ja on sellest ajast saati koos esinenud. Nende põhiliseks eesmärgiks on uurida praktiliselt täiesti vaba improteatrit, millel ei ole mitte mingeid etteantud struktuure, keskendudes oma peamisele väljendusvormile - füüsilisusele ja liikumisele. Nad otsivad ja arendavad pidevalt oma stiili, mis koosneb mustast tšehhi huumorist, liikumisest ja eriti halvast maitsest rahvalaulude osas.
Us boys who go out together näitlejatest Eestis olid laval: Lukas Blaha Bliss, Andrej Lyga ja Vàclav Wortner.

Stacey Smith (USA) - "Stacejam"

"Stacejam" on muusikaliselt improviseeritud soolo-Harold, mille looja ja esitaja on kogenud improviseerija Stacey Smith.

Stacey Smith on improviseerija Long Islandilt, kes kolis hiljuti Bostonist tagasi Chicagosse. Stacey esineb regulaarselt koos truppidega The Deltones, The Musical Armando iO ning CSz Theater Chicago. Ta osales mitmeid aastaid The Second City erinevates projektides nagu Life Hacks, The Really Awesome Improv Show, #DateMe ja kaks hooaega Norwegian Breakaway pardal. Ta on endine õpetaja programmides A-E Program, Youth&Teen Program ja The Wellness Program Second Citys ning hiljuti lõi oma programmi S.H.E (Sisterhood. Humor. Empowerment), mis on mõeldud end naisena identifitseerivatele õpilastele vanuses 8-18. Lisaks on ta õpetanud iO's ja The Playground Theater'is ning on endine treeningkeskuse juht teatris CSz Theater Chicago. Veel hiljuti oli Stacey komöödiakooli ImprovBoston juht, kus ta esines regulaarselt koos ImprovBostoni põhikoosseisu ja muusikaimpro näitlejatega. Stacey on tuuritanud oma muusikalise sooloetendusega "Stacejam" ning koolitanud muusikaimprot Bulgaarias, Saksamaal, Amsterdamis, Kreekas, Belgias, Prantsusmaal, Norras, Itaalias ja Taanis. Stacey on Chicago Musical Improv Festivali looja ja peakorraldaja.



Kommentaare ei ole: