teisipäev, 31. jaanuar 2023

2022 SUUR Teatriaasta kokkuvõte - 2.osa - 2022.aasta TOP40 suurimad teatrielamused


Arvesse läksid need 136 lavastuse etendused, mis said vaadatud ajavahemikus 1.jaanuar 2022 kuni 31.detsember 2022.

"Elamuse suuruse" mõõde ei ole loomulikult konkreetne ja numbriline. See järjekord siin ei ole isegi selle järgi, et mida ma meelsamini "uuesti vaataks", see pole ka ainult parimate lavastajatööde nimekiri (selline tuleb eraldi järgmises SUUR Teatriaasta kokkuvõte 3.osas), vaid mingi sõnulseletamatu kunstilise terviku, mõjuvuse, olulisuse, õnnestumiste, sõna otseses mõttes elamuslikkuse, hea/mängulise teksti,  mõtlemapanemise, emotsioonide tekitamise, näitlejatööde, lavastajatrikkide, ka nende kõige peenemate, mitte ainult suurte ja võimsate ja isegi järelemõtlemise vajalikkuse ning veel mitmete-mitmete väärtuste summeeritud tervik. 

Kui Suure Teatriaasta kokkuvõtte 1.osa tabelis oli see järjekord nii ja naa, siis siin olen iga positsiooni just praeguse hetke (ehk teatriaastale tervikuna järele mõeldes) väärtuse digitaalkaalu ja tuhandiktäpsusega ära mõõtnud ja seega kaalutlenud ning leidnud, et just selline peaks olema õige ja õiglane. Arvestada tuleb sellega, et toon siin välja 40 parimat, mis tähendab, et selleks, et nad üldse siin mainimisele pääseksid, tuli seljatada 94 lavastust, mis jäid veel kõigi siinsete seljataha, ehk niiöelda "joone alla". Ja kuna alati on eriliselt kahju just nendest, kes/mis esimesena välja jäävad, siis olgu 5 nendestki veel siin eraldi ära mainitud - Vaba Lava "Sahharov", Kellerteater "Afäär", Eesti Draamateater "Meister Solness" & "Tund enne päikesetõusu" ning Karlova Teater "Tädi".

Kui nüüd aasta jooksul lavastustervikutele antud hinnangutele korra otsa vaadata, siis selles mõttes üks üsna "tippudeta" aasta oli. Ei ainsatki puhast 5, ega isegi 5- hinnangut (eelmisel aastal oli selliseid 3 - Mefisto, Petserimaa igatsus ja Serafima+Bogdan). 4+ni ulatusid 9 lavastust (eelmisel aastal 6: Niskamäe naised, Ninasarvik, Sitsi Silentium, Põrgupõhja uus Wanapagan, Leskede kadunud maailm ja Fundamentalist), ja puhta 4 pälvisid 40 (eelmise saastal selle hinnanguga 30 lavastust). Lihtne matemaatika näitab, et isegi kõik need 4sed ei mahtunud aasta seekord siia TOP40 sekka... seega ei jää muud üle kui nõustuda juba mitmete teistegi arvamusega, et oligi suures osas selline keskpäraste  lavastuste teatriaasta. Ent eks see 4+gi ole ju üsna haruldane nähtus ja neid siiski oli! Samas kui vaadata hinnangute alumise otsa lavastuste massi, siis alla keskmise, ehk 3- ja väiksema hinnanguga tervelt 31 lavastust (eelmisel aastal 28, ent siis oli ka kogu vaadatud lavastuste arv väiksem). Ehk siis 2022 oli "keskpärane" - ilma megatippude, aga samas ka mitte tavalisest rohkemate "allpool arvestust" teatrielamustega. 

Huvitav kurioosum on küll see, et terve TOP10 parimad elamused selgusid 2022.aastal juba 4.augustiks, hilisemad pole nii kõrgele suutnud trügida (kuigi 11.on pärit detsembri elamustest)! Sellest hoolimata täheldasin selget tõusulainet üldse just aasta viimasel kuul, ehk detsembris, mil aasta TOP20 sisse sõitis sisse tervelt 4 lavastust - tervelt viiendik kogu TOP20st... kuigi üks kuu on aastast ju vaid 12ndik... See tõstab lootust, et mingi selgroog sai murtud ja 2023st võime oodata jälle palju rohkem head! Minu ootused on igatahes kõrged.

Vaadates otsa aasta õnnestunumatele uuslavastuste nimistule, siis silma torkab kohe Eesti Noorsooteatri rohkus nii selles tabelis kui ka veel eriti kogu tabeli kõrgeimas tipus. Eesti Noorsooteater on juba tegelikult eelmisest, ehk juubelihooajast alates olnud üks eredamaid tähtesid meie praeguses teatritaevas ja 2022 jõuti selleks vast kogu aasta säravamaiks täheks välja. Teatri tugevuseks on ka praegu väga heas loomingulises vormis olev lavastajaskond ning ilmselt ka head otsused külalislavastajate valikul + tugevad materjalid + tugev trupp. Väga lai ampluaa ka sihtgruppide näol, sest kavalalt omavad paljud lastelavastused ka täiskasvanutele alltekste ja noortekad on õiges kohas ja õiges ajas, ehk seal majas on näivad läbinisti asjad praegu paigas. Kuigi Eesti Draamateater on ka tabelis 4 lavastusega, ehk ega see lipulaeva teatepulga üleandmine nii lihtsalt ei läinud. Samas on Ugala juba pikemat aega kõrgel tasemel ning jätkab heade lavastuste välja toomist (3. teater, kes 40 seas 4 lavastusega) ja teise kahe teatriga rinda pistmist. Rakvere Teater, Tallinna Linnateater ja Vanemuine igaüks 3 lavastusega, ehk need 6 teatrit kokku hõlmavad 21 kohta kogu TOP40st. Seda ägedam, et aasta TOP10s on siiski hoopis tervelt 4 indie-teatrit, mis omakorda näitab kui oluline on nende rahastamine (muide kõik neist polegi üldsegi riiklikult rahastatudki!), sest mitte ainult suured riiklikud teatrid ei suuda ja oska häid lavastusi välja tuua, vaid teatava värvikirevuse toob meie "teatrimajade teatrimajja" just nimelt väiketeatrite, teatriprojektide ja -ühenduste panus.

Kui vaadata ka laiemalt veel, et mis aasta see eelmine aasta teatris oli... noh, umbes nagu eelmine aasta oli tugevate "naislavastajate aasta"... siis võiks öelda, et see oli hämmastavalt tugevate "meeskõrvalosade aasta". Aga lisaks ka klassika ja klassikute aasta, kui vaadata aasta TOP20-t... Seal on peaaegu pooled(!) sellised. Oli ka muidugi ärevate aegade aasta väiketeatrites (praegugi veel pole asjad päris klaarid isegi juba hetkel käiva 2023.aasta rahastuse osas!), kuigi ükski otseselt uksi ei sulgenud, siis ometi tormi oli kõvasti tunda - eriti Paide ja Von Krahli suunalt. Kahjuks. See ju tekitabki segast aega laiemalt, sest me kõik, nii teatrirahvas ise kui teatrisõbrad oleme sellest häiritud. Muidugi oli see "sõja-aasta", mis ärritas samuti ja väga tugevalt kõki meie igapäeva-eludes. Mõtted tõesti absoluutselt iga päev liiguvad ju ka korduvalt Ukrainale ja ukrainlastele. Ei teagi kas kahjuks või õnneks pole see teema väga palju teatrisse meil tunginud, aga õnneks ikkagi päris mööda ka pole liikunud, sest mis meelel, see keelel. Ja sõda pole lõppenud ning hetkel näib, et ei lõppegi veel nii pea, ehk küll see veel ühel ja teisel moel jätkab meie ees- ja tagaajus omade kombitsatega istumist ja mõjutamist. Paljud ütlevad, et teater peabki meelelahutust pakkuma, et saaks vahepealgi neist mõtetest eemale... mina päris sellega ei saa nõustuda, sest kui teater võtab vägagi meelelahutusliku rolli, siis pole see teater, mida väga palju viitsiks vaadata... meelelahutust tuleb telesaadetest, sarjades ja filmidest niigi ülekülluses. Ka selles mõttes on natuke ärevus ja segadus. Mis suunas siis edasi liikuma hakatakse ja millistes proportsioonis? Isiklikul pinna võin öelda, et "kodused teatrikaaslased" näiteks juba on suures osas loobunud minuga teatris kaasas käimisest, sest "ei jaksa nii palju kogu aeg meelt lahutada" (on kõlanud juba korduvalt). Võibolla selles osas on ka klassikaga minnes oma kesktee. Väärt kraam, ajahambale vastu pidanud, järelikult mitte pinnapealne meelelahutus... Kuigi meil armastatakse ikka ja jälle sama klassikat käsile võtta, kui suur osa klassikast veel lavale toomata/töötlemata. Teisalt on muidugi ka väärt meelelahutust vaja. Võibolla selle peene tasakaalu leidmine ongi veel see kõikse kuldsem tee. Selle tõestuseks ka väga ehedalt kõige-segu-potpourri siinses tippude edetabelis.

Lähekski siit sujuvalt asja juurde. Minu poolt kõigile siinsetele 40-le soovitus ka juurde, juhul kui neid veel mängitakse ja pileteid on saada... sest parimatega käivad kaasas ju teadagi sellised kõrvalnähud, et kipuvad saalid kiiresti täis minema ja seda isegi hetkega kui piletid müüki paisatakse...

2022 TEATRIAASTA TOP40 TEATRIELAMUSED


40. Risti rahvas - Rapla Väikelinnateater (autorid: Enn Vetemaa/Eerik Robert Ots/Valter Uusberg, lavastaja: Valter Uusberg)
Fantaasiarikas, seikluslik, vahva, humoorikas, sära silmis ja särts keres tehtud ja mängitud, osalt harrastajate, osalt proffide poolt. Tugev kambavaim kumas läbi ja see oli kahtlemata vooruseks just sellise lavastuse puhul. Justkui niigi vimkadega Enn Vetemaale oli keeratud veel omakorda lopsakalt krutskeid sisse! Uus teater on sündinud - elagu Rapla Väikelinnateater! Ja kohe selline PAUK - vasakhaak huumorisoolikasse!

39. Eutopia - Fine5 Tantsuteater/Vene Teater (autorid/lavastajad: Tiina Ollesk, Renee Nõmmik, Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Anita Kurõljova, Richard Beljohin, Michelarcangela Radatti)
Maagilise valguse, ruumi, liikumise ja muusika sümbioos. Kohati nagu külaskäik lapsepõlve, läbi mängulisuse, siis jälle ülev, kolmandal hetkel juba partneritevaheline pingeline pingpong...ja mõnikord oli selleks partneriks hoopis publik, mõnikord terve trupp, aga mõnikord ka kahe tantsija vaheline. Ilus, hingestatud Fine5 juubelilavastus, mis oli ka JUUBELI vääriline!

38. Kuhu sa jäid? - Ugala (autor: Andrew Bovell, lavastaja: Sander Pukk)
Kuigi filmist tuttav lugu, siis laval, otse silme all ja käeulatus toimuvana mõjub see hoopis teisiti. Lugu täis saladusi, lavastus hämaramatest hingesoppidest. Inimsuhted ja nende keerukus. Armastus ja armastusetus. Petmine ja enda elu keerulisemaks elamine. Põnevuse vajadus... särina vajadus ellu - iga hinnaga ja vahendeid valimata. Oleme alles imelikud, seest siiruviirulised loomad, eh?!

37. Rosmersholm - Rakvere Teater (autorid: Henrik Ibsen/Duncan Macmillan, lavastaja: Peeter Raudsepp)
Ajastud muutuvad, aga mõned asjad ei muutu - poliitika on ikka räpane võimuvõitlus, armastus on ikka tähtis ja selle nimel ollakse valmis kõigest... Kas armastus ongi teatav meeltesegadus, ehk kontrollimatus, ehk hullus... Aasta üks parimaid heliloominguid ja üks parimad meeskõrvalosarolle - Peeter Rästas'elt. Lavastusena vaatet tugevamgi oma ilusate jõujoonte pärast kui tervikelamus, mille väärtus koorus välja alles lõpuks. Mõned vaatajad olid juba alguses kärult kukkunud ning ei saanudki sellepärast enam tagasi peale, aga kes suutis püsida koorma otsas, see sai sealt nii mõndagi.

36. 451° Fahrenheiti - Tallinna Linnateater (autorid: Ray Bradbury/Diana Leesalu, lavastaja: Diana Leesalu)
Klassika. Lähitulevik. Tuletõrjujad. Keelatud raamatud, keelatud mõtted. Leegid, mis põlevad hinges, leegid, mis põletavad raamatuid. Salme suure saali lava ja üldse suur saal, ei ole minu arvates hea teatritegemiseks. Lavastus on hea, tekitab futuristlikku tunnet ning suure venna suure silma paranoiatki, aga ometi jääb tunne, et see kõik võiks olla veelgi mõjuvam ja veelgi endasse imavam kusagil teises saalis. Ei jõua ära oodata, millal ometi (2024) Linnateater oma kodumajja ja sealsetesse saalidesse tagasi saab (lisaks ju tuleb uus saal + sisehoovi välilava), sest nagu ikkagi jäi filter tugevamale mõjuvusele vahele, seletamatult hingetu saal, mis võtab hinge vähemaks ka sealsetest lavastustest, milles ei olegi süüdi tegijad ise... Ja hei - isegi sellestki hoolimata, kumas tugev tekst, lavastus ja mäng siiski läbi. 

35. Minul on vari - Kontserdihunt (autorid: Ott Kilusk/Toomas Uibo, lavastaja: Kaili Viidas)
Toomas Uibo lapse- ja nooruspõlvelugu, samaga ka peresidemed ja perekonna lugu, nõukaajastu omapärad ja peategelase lapsena tuntuks saamise valud. Ise olen ta noorema vennaga kunagi koos töötanud (Mersus), aga lapsena sai ikka Toomasele ülespoole vaadatud, kuna oma kooli kooris ja ansamblis lauldes teisi Eesti omavanuste (ja natuke vanemate, nagu Toomas on) seas sellist imelist häält ei teadnud. Meie tantsutrenni (Palestra) tüdrukud käisid "Kevad südames" filmis ka ja seegi pani seda filmi lapsena alati vaatama kui see telekast jälle tuli - üks neid, mis sõna-sõnalt pähe kulus. Maal sai isegi pesast kukkunud linde õpetatud, inspireeritult just sellest filmist.. selle kõige pärast oli omamoodi sooja südamega nostalgialaks ka lavastuse kogemine-etenduse vaatamine, paralleelide tõmbamine. Meeldejäävaimad lõigud kindlasti Ain Kaalepi ja Hando Runneli, suurepäraste Egon Nuteri ja Mait Malmsteni mängitud lõbus stseen, aga ka omaaegsete fännikirjade ja heiterite südantlõhestavalt valus eluloolõik.

34. Tiit Pagu - Tallinna Linnateater/ Tallinna lavakool (autor: Jaan Kross, lavastaja: Jaak Prints)
Lavakanoored on siirdunud pea 100-aasta tagusesse aega ning hakkavad sealt nende juhendaja-dramatiseerija-lavastaja sillutatud radapidi nimitegelasega liikuma, kuniks juba 2.maailmasõja aastatel lugu katkeb. Sellel teel on nii armastust, sõprust kui poliitikat. hulgaliselt ajastust tingitud eripärasid. Nooruse uljust, millele just lavakoolis alles õppivad noored oma silmade sära ning fantastilise tegemistahtega annavad vaimustavalt tabava raami ja sisu. Keerlev-pöörlev pöördlava joonib alla pöördelised ajad ning tõukab veel omakorda hoogu juurde. Mingis mõttes isegi klassikaline kostüümidraama, kui selles poleks nii palju lavastuslikku dünaamikat - liikumist ja laulugi ning tekst ise värsis... ja seda 4 tundi! Minul läks hetk aega, enne kui sisse sain, aga kui sain, siis hoolitseti selle eest, et magnetina kiskus kaasa. Kohati jäi küll ise sõnadesse nõndamoodi mõnulema, et juba jõuti kusagile eest liikuda, aga õnneks sai kiirest kärule tagasi.

33. Ajurünnak - Rakvere Teater (autor: Aaron Loeb, lavastaja: Taago Tubin)
Konspiratsiooniteooriate pesa on seal, kus mõeldakse konspiratsioone välja. Kui pead ise kompromiteerivaid strateegiaid punuma, kui kiiresti jõuad selleni, et järsku muutud ise ka seeläbi ohtlikuks töö tellijatele? Praeguse-paranoiliste-ajastu-lavalugu, mis on kui vesi selliste kodanike veskile, kes arvavad, et meil kõigil tahetakse nahk üle kõrvade tõmmata udujutu ajamisega. Siin nimelt ongi 1 tagatuba, mis kahtlaste ja ülisalajaste strateegiatega tegeleb. A mis siis kui viirus olekski osutunud ohtlikumaks kui see oli - mis siis haigetega teha? Kas ja kuidas nad ühiskonnast kõrvaldada? Julmad mängud... Ja kui selline tiim on olemas, siis kas tõesti nad on üldse sama teadlikud kõigist detailidest ning lõpuni ikka sama asja eest väljas? Postament paranoilistele, lühter lihtsameelsetele ning kreedo konspiratiivteooriate punujatele!

32. Ma võiksin sulguda pähklikoorde - Vaba Lava (autorid: Mari-Liis Lill/Aare Pilv/Priit Põldma, lavastaja: Priit Põldma)
Üksildaste südamete sümfoonia. Peamiselt monoloogidel põhinev lavalugu, pole siiski kaugeltki mitte lihtne “monoloogide-paraad”. Mängulises mõttes on lausa märkimisväärselt mitmeid erinevaid lahendeid nii ühis-, paaris- kui ka muidugi üksikesitusteks. On ju paarisuhteid, kus tuntakse end üksi ja see on ju eriti valus. On enda poolt teadlikult valitud/soovitud üksiolek, on pealesunnitud üksindus, eriti kurb siis kui keegi on kellegi maha jätnud. Kurb võib olla ka üksindus, kui tahaks, aga ei oska kedagi leida. On ka suutmatust sotsiaalselt teisi otsida. Kompromisse teha, avatud olla või lihtsalt latt on liiga kõrgel või siis hoopis vales kohas (või kui latti polegi, siis lihtsalt sõidetakse Sinust lühiajaliselt üle). On neid, kes kaitsevad end teiste sõrmega näitamiste eest, öeldes, et tahangi üksi olla, on neid, kes on kasvanud lahku ja siis ongi hoopis lihtsam üksi olla. On neid, kes otsivad kuulutusega endale kaaslast või neid, kes kardavad oma üksindusest loobuda. Muidugi on ka neid, kes lihtsalt ei leia seda “õiget” üles või satuvad korduvalt “valede” otsa ning on seeläbi kõvaks, tefloniks või isegi pelglikuks muutunud. Vanem inimene on jäänud “üksi” kui terve-pika-elu-kaaslane on lahkunud...kuidas Sa siis järsku enam kellegi teisega elu jagadki? On ju neidki, kes selle üle tõesti uhked on ja tahavad päriselt üksi olla sellepärast, et saaksid vabalt pidada mitmeid suhteid - nemad ju tegelikult üksi polegi... Siin selles loos, mis on intervjuude põhjal üles ehitatud, leidub veel igasuguseid üksikute-vormidest kilde, sest iga “üksindus” on ju ka natuke isemoodi. Nii paljudel detailidel on sellele oma mõju. Üksindusega tihti käibki kaasas kurb alatoon ja eks see pähklikoordegi sulgumise lugu ole selline nukravõitu (eriti teatud lugudes, aga ka tervikuna). “Nauding” tundub kuidagi kohatu selle lavastuse vaatamise määratlemiseks, aga “äratundmine”, “kaasatundmine”, “kaasaelamine” ja “kohalolu” on kindlasti märksõnad, mida tegijad suutsid tekitada. 

31. Sinel - Eesti Noorsooteater (autor: Nikolai Gogol, lavastaja: Daniil Zandberg)
Imelik tunne tekkis seda vaadates. Daniil Zandberg’i sõnadeta visuaallaks justkui baseerub Gogoli lühilool, ehk jutustab peategelasest, kes töötab ümberkirjutajana ning teeb oma vana kulunud sineli ümbervahetust uue ja hea vastu, aga samas vaadates jääb mulje, et kõik on dekonstrueeritud ning natuke vinksti kokkupandud, ehk siin nagu otseselt siiski Gogoli lugu ei järgitakski... Sõnadeta vormi võlu ongi see, et saab enda jaoks ise lugu tõlgitseda ja ükski tõlgitsus pole vale. Pean siinkohal tunnistama üles, et minul see “lugu” vaadates jooksma peas ei hakanudki... mitte sellepärast, et seda seal poleks. Tagantjärgi mõtestasingi, aga vaadates olin nii lummatud kogu visuaalist, protsessist ja atmosfäärist ning hoopis nendest "tunnetest", mida nii neelasin kui ka mis minus endas tekkisid, et ma ei jõudnud... või siis pigem vist ei tahtnudki seda rikkuda “mõtlemisega”. Harva kui saab lasta mõttevoolu vabaks ja eksisteerida aistingute-tunnete peal. Täiesti sürreaalne äratundmine, et nii on ka võimalik teatrit teha... ja vaatajana seda nautida(!) Assotsiatsioonid viisid isegi Hitlerini välja, aga ma ei tahagi neid kirjeldada, et igal vaatajal tekiksid omad. Kirjeldan hoopis, et lugedes Sinelit tundsin omamoodi sarnaseid tundeid- kaastunnet, üleolekut, naeruväärsust, lõbu ja viha, kurbust, uudishimu ja hirmu. Jah, ehtsat õõvagi! Mida ju teatris tihti tunda ei saagi, aga siin küll. Seda paljuski tänu lavastaja koostööle kunstnik Rosita Raua ja valgusvõluri Anton Andrejukiga. Kahtlemata oli oma roll helilooja Markus Robami heliribal, mis ühtviisi tõmbas toolil kaasanõksuma kui ka emotsioonidel mängima. Olga Privise liikumises on 1 eriti tähelepanuväärne (ja lavastuse lemmiklõik) riidepuudel sinelite ristirästi käimine. Unenäoline, hämar ja kahtlane Peterburg, ideaalselt raamatu groteski tunnetust tabatud ja kõige selle keskel Taavi "Akaki" Tõnisson, higipull otsa ees, aga tegelane ongi vaene vanur, keda elu raputab üht- ja teistpidi. Maskitagant Anti Kobinit, Steffi Pähni ja Getter Meresmaad ära ei tundnudki, aga 1 tüdrukutest sirutas jalga ja liikus kohe tähelepanuväärselt hästi. Eh, teine ikka ka. Lummav!


TOP 30


30. Kiri kodukandist - Teater Nuutrum (autor: Andra Teede, lavastaja: Jaanus Nuutre)
Sisu jaoks koguti Elva inimestelt lugusid värvikatest inimestest ja juhtumitest, mida kohalikud kõik teavad, ent lavalugu ise jutustab kahest kunagisest sõbrannast, kelle teed on lahku läinud, aga nüüd tuleb linnadaam maanaisele kodukanti külla. Põrkuvad linna- ja maainimese maailmad, aga ka kunagised ühised mälestused ja vanad jutud kisutakse maade-jagamiseks välja. Autor Andra Teede'l kohati lausa kirjanduslikul tasemel huvitavate, tabavate ja leidlike sõnavalikute ning mõnusalt teravate dialoogisõnelustega rikastatud. Kuigi lõpuks läks südamlikuks ka, siis teekond sinna oli puhas komöödia! Selle lavastuse juures tähtis oli ka selle “hõng”. Esialgu natuke mahajäetud, aga siis (ja väga lihtsate kunstiliste vahenditega) muutus ka lava nagu uueks, mis omakorda käis käsikäes loo sisuga, mis nii positiivsete nootidega tõstis esile “uute alguste” võimalikkuse ja (tegelikult ka käeulatuses olevate vahenditega) võime elu taas õitsele löömiseks. Ükskõik kui raske see siis ka pole. Ja tore, ehkki natuke kummaline ka, kui tuleb selline “müstiline kiri” kodukandist, mis kogu sündmuste ahela võib käivitada! Aga kui oled rööpast välja aetud, võibolla siis tulebki hoopis oma kodukanti tagasi minna ja uued rööpad valida, kui tahta edasi sõita? Nii tore ju, kui seal on siis ees aitamas Su vana hea parim sõbranna või sõber, sest eks me ju teame, et naised-mehed tulevad ja lähevad, aga tõelised sõbrad jäävad. Võibolla sellepärast on täitsa sügav mõte ka selles, et oma elukaaslane peakski olema ühtlasi nii armastatu kui ka see kõige parem sõber? Eks see sõpruski pole muud kui teatud sorti armastus.
Kahe naise lavakeemia siin on sõnulseletamatult tugev ja hea. Seal kus lõppes üks, sealt algas teine. Nii ehe ja just sellepärast ka nii võluv. 

29. Läbi linna: Supilinn - ProTheMus (autor: erinevate inimeste jutud, mille sidus tervikuks Kaija M Külm, lavastaja: Jaanika Tammaru)
Teatraliseeritud "ekskursioon" oli eriti minusugustele - kunagi Tartus sellesse linnaossa varem mittesattunute jaoks nii silmi-, maailma- kui teadmisi avardav, ent lisaks ka väga elamuslik! Juba vaid kontseptsiooninagi nii eriline, mänguline ja lahe. Osalusteater selles kõige paremas vormis- ehk osaled küll giidi(de) juhitud rännakul, aga vaatama pead ikka teiste mängu ja loodud lugusid. Supilinn on tõesti avastuslik ja kõik need naljakad, erinevad tegelased, kellega seal kokku sai põrgata ning kes oma mahhinatsioonidesse, esoteerikalaagrisse, garaažidemaale, telki või kunstnikku abistama meid tirisid! Vahva, poeetiline, täis maju, aedasid, liiklust, värvikaid tüüpe, muinasjutte, kontraste ja üllatusi, justnagu supilinn ise linnajaona. Nii logistiline- kui ka teatriime. Tõenäoliselt mu lemmik linnaekskursioon läbi aegade, sest varem ju nendel saanud ainult passida ja pildistada, siin juhtus nii palju iga tänavanurga taga, isegi bussipeatustes, rääkimata läbipõikehoovidest! (Mitte ainult "teatri") "Elamus" suure Ega!

28. Kuninganna ja viinakurat - Teater Nuutrum (autor: Loone Ots, lavastaja: Jaanus Nuutre)
MEREteater/MEREtrupp viib meid aastasse 1933, ühte majja Käsmus, kus elavad Käptn oma noore naise, virtina (MER(l)E Palmiste) ja äsja kurbadel asjaoludel koju naasnud tütrega. Niigi närvilisse ellu ses rannaküla segases ajas sekkuvad noor ja agar piirivalvur, kes peretütresse armunud, kohalik väikemafioosik, naistevallutaja(muuhulgas siin ühel naisel pea segi ajanud) Viinakurat ning keegi salapärane, vanglast põgenenud, rase naine, keda tuntakse kui piiritusekuningannat. Rannast (ja majast) leidub nii mõndagi ja kas selles ajas, seal kohas päris puhas oli keegigi, sest isegi kui pingutada aus olla, kaovad ju põhimõtted kui kaalul on armastus või näiteks oma lapse tervis. Huvitavate, dramaatiliste nüanssidega- on selleks siis revolvritest paukuv ehe tulevahutus, noorte armunute salakohtumine, purjakil frustreeritud preili ehmatavalt naljakas alastikiskumine (nii täpselt lahendatud, et sa näed, aga ei näe ka ja jääb maitsekaks, aga meeltülendavaks), võrratu virtina, kõike nägev-kõike teadev kohalolu lava keskel või nurga taga, muutes ta maja südameks, kes küll sehkendab kõigi teiste asjad joonde, ent pole iseenda elu armastust suutnud niimoodi ajada nagu südames tahaks. Lisaks veel vana kapteni keeruline kõige vahele paigutamine, nagu kuningas kõikide teiste malendite keskele, kes küll isepäine ja tark, aga naiste suhtes siiski mitte kõige teravam pliiats karbis. Karakterid on siin nii selged ja puhtad, nagu oleks kusagilt välja lõigatud. Pinge püsib pidevalt algusest lõpuni välja. Merevaade oma ilu ja rahuga seal ümber ja taustal on ideaalseks taustaks draamale ja dramaatilisusele, mis selle rüpes publikule lahti mängitakse. Tundub, et seda lavastust oli ka üpris vaja, sest paljud publikust peale etenduselt lahkumist tõstatasid, et ikkagi ei tea sellest ajast ja piiritusevedamisest kuigi palju. Keegi väitis, et Käsmus seda ei tehtudki, sest seal olla olnud nii palju ametivõimude tähelepanu ja sealsed mehed selleks liiga uhked ning lihtsam olekski ju olnud kusagile kõrvalisemasse kohta selline sättida, aga antud juhul on ju muidugi dramaatiline vabadus lubatud ning tekstis ei käinudki vist “Käsmu” iseenesest kordagi läbi. Publiku seas tribüünilt lahkudes tõdeti kõikjal ümberringi- hea lugu ja hästi mängitud ning ise ka ühtin teiste arvamusega.

27. Tule õige koju - Ugala (autor: Phillip McMahon, lavastaja: Johan Elm)
Phillip McMahoni nõelterav dialoog - kohati nagu tulevahetus. Iiri loole omaselt kreftisema suuvärgiga inimesed. Kõike öeldakse otse ja paisatakse kõik suust välja, ka sügavad sisemised saladused. Häärberis on “laip laual”, sest kohe-kohe on "ema matused"...Etenduse alates tõmbab ärevuslik-ebameeldiva tunnetuse sisse laiba ja kirstuga samas ruumis viibimisest, mõtlesin, et millal see huvitav kaob - ei kadunudki! Ei laip, ei tunne. Ent kes teatris käib emotsioonide pärast, see asjata selle lavastuse etendustele ei longi. Nii vaatamist, kiitmist kui ka soovitamist väärt. Ehk siis valusate saladustega Iiri perelugu, kus palju nii musta- kui ka situatsioonikoomikat, ehkki ka vastikuid, pikalt hinges kaasa rännanud haavasid... aga ka konteksti väga vajalikke "valguskiiri". Kõige keskmes kolme venna omavaheline “veri on veest paksem” hoolimine ja soe süda. Koos saab ka raskematest asjadest elus üle…ja kellega siis veel kui mitte oma pere toega.

26. Vihmameister - 1Teater (autor: N.Richard Nash, lavastaja: Erki Aule)
Eestis on sündinud uus teater! Pikka elu ja muusade korduvalt kõrgustesse kandmist! “Vihmameister” pole saanud klassikaks, lisaks Broadway muusikaliks, mitmeteks filmideks (nii Ameerikas, N Liidus kui isegi Indias) ning inspireerinud lavastajaid kümnetes riikides ilma asjata. Seekordne ühe siseteatrilava kohta vägagi eriliselt panoraamselt kogu nägemisulatust ära kasutades. Loo keskmes on pere ja põud. Peres abiellumisealine tüdruk, tema 2 venda ja isa. Põud laastamas nende rantšot. Üks sõber tõstatas, et tema lootis nutta ka saada, kuid päris selline see tükk pole. Selle eest mitmed ja mitmed korrad muheleda ja isegi naerda saab ning päris korralik dramaatiline kese on ka olemas. Nii erinevad frustratsioonid (suhetepõud), tunnete otsimine-leidmine, enesekindluse kõikumised, õnnetunde otsimine kasvõi hetkekski (taaskord parandamatu romantiku eneses äratundmise võimalus ka vaatajale) ning lõpuks eluoluliste valikute tegemine, kui neid suhteotsi on rohkem kui 1! 

25. Kauboid ja vampiirid - Tartu Uus Teater (autor/lavastaja: Martin Kork)
Martini debüüt- ja ühtlasi autorilavastus. Metsik lääs, püssid ja vampiirid. Tarantino oleks Martini loominguga rahul, ma arvan. Kui laval ainult mehed, siis muidugi läheb või(s)tlemiseks. Higi, testosterooni ja äkšonit, pluss kamaluga head huumorit. Eks naljasoon on ju ikka ja alati väga isikukohane, aga minu soonde lõikas küll nii, et kohe alguses, kui vampiir ilmub lavale ei-tea-kust, ilmus ka loll irve näole ning ei lahkunudki sealt kuni kummarduste ja 4kordse lõpuaplausini välja!
4 läänenaba legendaarset Jacki saavad saluunis kokku ja lähebki madinaks…Sest kes neist ikkagi see kõige ägedam on? Ja kas keegi isegi veelgi vingem salapäraselt tegevustikku pidevalt sekkuvast vampiirist? Minusuguste edetabelitefanaatikute unistuslavastus, sest live’s saab pidevalt jälgida kuidas Jackide positsioonid vahetuvad. Ideedest&detailidest pakatav lavastustööd ja tabavate leidudega tekst. Poolteist tundi westernit läheb nagu vihisev kuul, et ei saa arugi kui juba kõik see Sulle pihta on läinud. Lopsakalt-lahedalt tobenaljakas ning tugev ja järgmisi lavastusi ootama panev esimene linnuke. 

24. Lennart. Pöördtooliaastad - Ekspress Meedia teatriprojekt (autor: Jaak Jõerüüt, lavastaja: Karl Laumets)
Mõnikord on tunne, et meil kõigil on meie oma Lennart Meri. See kui tähtis ta meie riigi jaoks oli, selles pole ilmselt kellelgi tänaseks päevaks kahtlust. Eks ühest küljest ju aeg andis talle ka hoovad, aga me kõik teame, et kui mõnel need käes on, siis ta ei oskagi nendega tegelikult midagi peale hakata. Meri oskas ja kuidas veel! Tänavuse teatriaasta vast üks olulisemaid ja just tekstile mõeldes, ka parimaid originaalnäideneid. Seal saavad ühtlasi kokku teadmised ja info nimitegelase kohta, ent on ka omamoodi autorihäälega. Lavalugu ise koosneb 7st pildist, peamiselt aastatest 1992-1995. Mõni kui otse ajalooraamatust, aga mõni ka tervikut silmas pidades stiilipuhas autori fantaasia (unenägu). Lõpetuseks suisa 1 “kõne”. Kokku- väga hea materjal, suurepärased rollid ning ansamblimäng, vaimustav muusikaline kujundus...nendel kolmel sambal seisab juba lavastus uljalt ise püsti... paraku lavastusliku külje kallal oleks norimist küllaga. 

23. Amadeus - Eesti Draamateater (autor: Peter Shaffer, lavastaja: Karl Laumets)
Olen Shafferi selle näidendi põhjal valminud lavastusi jõudnud näha juba mitmeid (muide parim Salieri kõigist siiani on Indrek Sammul, kes mu teatriaastakokkuvõttes 2011 võttis 1.koha…kuigi teatriliit jättis Indreku hoopis nominatsioonita!), sest materjal on ju väga hea. Geeniuse-lugu, geniaalsuse ära tundja kadedus ning saatuse keerdkäikudega mäng + muidugi muusika. Tegemist helilooja ühe surmamüüdi fantaasiaga. 

22. Inspektor tuleb - Vanemuine (autor: John B.Priestley, lavastaja: Jaanus Rohumaa)
Lugu on ühtlasi nii lihtne kui keeruline korraga. Pealt lihtne, krimkaliku tunnetusega, aga mida etendus edasi, seda sügavamale tungib…nii moraali kui inimpsüühika mōttes. Kogu trupp on ka tõeliselt hea!
On toimunud surm…ja tulebki inspektor ühe kõrgklassi koju 1912.a, perekeskse kihlusteatamise peo rikkujaks. Eriline krimka, sest polegi küsimus selles “kes” tappis, aga selles küll “kes” on süüdi?! Samapalju kostüümidraama ja klassivaheuurimus, ent eelkõige vast just inimpsüühika keerdkäikudest. Huvitav! Esietendus toimus küll juba 2021, ent minul õnnestus näha 2022.

21. Kõik minu emast - Vanemuine (autorid: Pedro Almodovar/Samuel Adamson, lavastaja: Ain Mäeots)
Pedro Almodovari filmiajaukku kuldsete tähtedega kirjutatud linateose teatrilava-versioon. Ja Vanemuise tegijatel tuli see üpris mõjuv ning hingega. Loo keskmes ema ja poeg. Isemoodi teekonnalugu, kus surnud poja ema oma lapse isa proovib üles leida...aga see osutub tavalisest keerulisemaks. Järjepanu astuvad sellel teekonnal ette naised, omade elude ja vürtsiga...sh. transnaine - üks aasta parimaid ja meeldejäävamaid "nais"kõrvalosasid (Ragne Pekarevilt). Pöörded võibolla pole mitte nii põrutavalt puäntlikud kui pigem see nende pöörete hulk, mis omakorda hoiab ka kogu "teekonna" väga elava, dünaamilise ja huvitavana...aga ka puändid pole puudu.


TOP 20


20. Cafe Theatral - Eesti Draamateater (autorid: Karmo Nigula/Hendrik Toompere jr/Andrus Kivirähk, lavastajad: Karmo Nigula/Hendrik Toompere jr)
Saabud Eesti Draamateatri suurde saali, laval on palm ning justkui kunagise Viru või Kungla varjetee tuhatoos. Ees piirdekett, millest šveitser hakkab laskma läbi vaid broneeringu teinud inimesi…või ka meid, kes me lihtsalt näeme niivõrd võluvad välja, et see ongi sissepääsu aluseks! Baaripukk, millele kohe istub ka kabaree “Cafe Theatral” konferansjee-maadam (Viire Valdma) ning käsib viimasel hetkel saabuvatel siseneda ja kiiresti kohad leida. Siin kehtivad tema reeglid ning nendest üle astumine ei tule kõne alla! Ei see pole siin Kander-Ebb’i natside tõusuajastu Berliinis Cabaret-muusikal, vaid täiesti teine- Eesti oma! Kuigi tegelikult üldse mitte Viru või Kungla, vaid pigem lahe ja äge selline “põrandaalune patupesa”! Kõige geniaalsemad asjad ongi ju oma olemuselt lihtsad, nagu ka selle lavastuse kontseptsioon- kabaree oma numbritega, stammkundede, esinejate, baarmenide, pillimeeste ja kahtlaste, intriigiderohkete suhetega nii töötajate endi vahel kui ka armukadedusest või üldse kabareetöötajate-staaride töö eripärast tingitult oma elukaaslasega. Kõik see tuuakse koomiliselt (dramaturgiks ju ikkagist Andrus Kivirähk!) kaksipidi võetavalt lavale- ühest nagu see olekski laval askeldavate tegelaste elu, teisalt võib ka võtta just nimelt kabareeshowna. Teater, mida võib vabalt vaadata mitu korda…Pole siis ka ime, et Draamateatril on käes uus publikumagnet ja seda meelelahutuslikus ja lõbusa õhtuveetmise mõttes absoluutselt õigustatult!

19. Õhtused majad - Rahvusooper Estonia (autorid: Tiit Härm/Gustav Mahler/Eduard von Keyserling, lavastaja: Tiit Härm)
Uhiuus Eesti originaalballetilavastuse maailmaesietendus! Seda ei juhtu ju meil tihti. 1899/1900 sajandivahetuse lubatud ja keelatud armusuhete kostüümidraama kirgede kütkes! Imeilusa koreograafia ja võimsa režiiga, mis seob endas kokku Estonia suurepärase trupi tantsu, Mahleri muusika, Margus Vaiguri huvitava valguskujunduse, Vanemuisest laenatud Maarja Meeru kunstnikutöö, sh.suurepärased kostüümid ning jah- Ali Urata, Ketlin Oja ja Anna Roberta tantsitud, aga ka muuseas “mängitud” armukolmnurga. Just nimelt TANTSU ausse tõstev, ILU ausse tõstev, TUNDEID esiletõstev balletilavastus. Kergesti tõlgendatav, aga väga huvitavate otstega lavalugu. Ajaloolise kostüümidraamana on lavaltoimuv paljutähenduslik ja isegi mitmekihiline ning kõik see on "kohalejõudvalt" tantsitud-esitatud. Inimsuhted, mis on seotud inimlike nõrkuste, ehk antud juhul petmisega ja sellest tingitud järeljuhtumistega ju alati ongi keerulised! Balti-saksa parunid ja parunessid ning “Õhtused majad”, kus tunded on erksad, valgused hämarad ja ajal, mil puudusid igasugused tehnilised vidinad, internet ja sotsiaalmeedia, lahutatigi meelt koosviibimistega ning sealt need niidid ka siinses lavastuses hargnema hakkavad… Kui üks vaba ja vallaline, kena, tumeda peaga, noor, jõuline, rikas parun kõigi naiste pead sassi ajab…iseäranis ühe blondi noore parunessi oma…ent samas ei lõpeta ka ühe šatääni, abielus kaunitariga oma salasuhet, siis saavad sellel olema ka "tagajärjed"… 

18. Arst - Ugala (autor: Robert Icke, lavastaja: Taago Tubin)
Üks suur, oluline ja lausa suurepäraselt õnnestunumaid Eesti teatrite naispeaosasid möödunud aastast! Garmen Tabor paneb oma väga mitmete nüanssidega karakteri lavale üdini sügavtõsises võtmes, aga kuivõrd rikkalike varjunditega! Seejuures on hetki, millisena Garmenit pole kunagi varem näinudki! Sellisel tasemel rollisooritustega võidetakse ka aastaauhindu! Taago Tubin on suure lava mõistes ja koostöös kunstnik Pille Jänesega loonud silmale ilusalt sümmeetrilise, terviliku, “kliiniliselt” puhas-selgete joontega lavamaailma. Mis muutub Laura Maria Mäits’i seatud valguse ning kahe erineva lavatasandi abil dünaamiliselt haiglast teiseks - koduseks, soojemaks, intiimsemakski, olgugi, et suurel laval on ju nii palju avarust ja õhku. Lisaks on sellel “eesliinil” ka ajalis-nostalgia mõõde, mis käsikäes teiste, peategelase isiklike väärtustega, avalduvadki tabavalt tekitatud kodusoojuslikkusega. Versus haigla külmad, kalgid ja teravad toonid ning atmosfäär. Loo mõttes on siin midagi väga värsket (küll 100a. taguse materjali põhjal, kuid briti tippdramaturgi, Robert Icke poolt 2019 ümberkirjutatult. Vahemärkusena- Bob muide kirjutas koos Macmillaniga eelmise suve Vanemuise "1984" dramaturgia…ja omakorda Macmillani Ibseni Rosmersholmi dramatiseering tuli ka 2022.a Rakveres välja ning Noorsooteatris "Kõik ägedad asjad". Ehk siis veel 2 dramaturgi, kes vallutavad praegust eesti teatriskeenet! "Arst" iseäranis on just meie praeguses maailmas woke, diversity ja tasavõrdsuse valguses eriti kõnekas! 1 lavastuse ägedamaid kontseptuaalsuseid mängibki inimeste tegeliku nahavärvi või sellega, millist sugupoolt keegi on, sest näitlejad ilmtingimata ei esinda iseenda oma (eriliselt hea, et kas peategelase kodus Charlie/Terje Pennie on tema meessoost abikaasa või on nad ikkagi lesbid). Rääkimata teemadest, kus LGBT+ ning onupojapoliitikad mistahes äris(ka haiglas), ent ka sugupoolepoliitika, usutaust ja eelistuste tegemine- tegelikud oskused versus nende poliitikate järgimine- see on ju saanud igapäevaseks. Taago kohe oskab neid teravaid, ühtviisi nii ühiskonna tasandil kui ka üksikinimese jaoks olulisi asju õigel ajal teatris välja tuua! Ja kokkumäng kaasatud kunstnikega näiteks võtmesündmuse hetkel, mil väidetavalt arst ühe peatselt sureva noore patsiendi vanemate palvel viimast riitust tegema tulnud usumeest “tõukab”, näitab ka lavastaja täppisseadeoskus, lisaks suurtele plaanidele. Kuid ka mitmeid teisi häid rolle on lavastuses ridamisi ning Garmeni ja Terje lavakeemia on veel omaette nähtus. 

17. Iraani konverents - Theatrum (autor: Ivan Võrõpajev, lavastaja: Maria Peterson)
See on üks neid teatrilavastusi, mis ei jäta külmaks mitte kedagi, kes vähegi enda sisemaailma ja ennast ümbritsevat mõtestada püüavad. Kirjutasin selle sisust ja küsimustest, mida Ivan Võrõpajevi tekst tõstatab seoses Kuldne Mask Eestis toimunud Moskva Teatr Natsii külalisetendusega (leitav pikemalt instagrammist, aga natuke ka 2021 Kuldne Mask festivalipäevikust). Kui Rõžakovi lavastus Venemaal välja tuli, võitis see ka sealse tähtsaima teatriauhinna- Kuldne Mask parim draamalavastus suurlavastuste kategoorias, sellepärast ei ole need küll lavastuslikus mõttes Theatrumi omaga võrreldavad. Lembit Petersoni lavastus on tunduvalt väiksem vorm, ent me siin Eestis oleme ka harjunud palju väiksemamahulisemate konverentsidega. Kuigi tegevus toimub ju hoopis Taanis. “Iraani” konverentsiks on see ristitud pigem sisulises mõttes. Vaadeldes lääne seisukohast arusaamatut riiki ja meie vaatest sealseid inimesevastaseid kuritegelikke ühiskonnanorme. Selles mõttes kontseptuaalne lavastus, et publik seda vaadates osalekski nagu konverentsil. Ei tea, kas sellepärast, et sai vaadatud nüüd teist versiooni või siis sellepärast, et emakeeles, aga mõte liikus ka lisaks teistsugustesse kohtadesse seekord, võibolla ka ebaolulisematesse detailidesse, ent mis ometi laiendasid iseendagi tundmaõppimist. Toon mõned siin ära:
-see peaks olema nö.teaduskonverents või vähemalt esoteerikat ja teadust kõrvutav, aga teadusest on asi siin kuidagi kaugel. Selles suhtes mulle meeldib Venemaal lavastanud Rõžakovi diagnoos, et “inimesearmastus” ongi terve teadus omaette ja see lugu siin ongi teaduslik konverents just “sellel” teemal (ok, mõni võib ju väita, et see on otsapidi ka filosoofia- või teoloogia konverents)
-olles 10 aastat väga lähedalt Taani ja taanlastega töötanud ja seal kõikvõimalikel konverentsidel osalenud, siis “selle” lavaloo konverents ei ole “taanlaste” oma…pigem võib selliseid kirgi ja vastuvaidlemist kohata Venemaa konverentsidel. Taanis on tegelikult just praegu VÄGA kuum teema “õpitud viisakus”. Palju meediakära ja kultuuriloomingut tegeleb (näiteks mullu Sundance’il esilinastunud taanlaste film “Speak no evil”) ja tõstab esile seda põhjamaisest viisakusest tingitud allaheitlikust, millest on saanud inimestele endale tõsine koorem. Siis sõidetaksegi Sinust üle ning parempoolne (ja radikaalsem) maailmavaade saab õilmitseda.
- ka Venemaal Ksenia Rappaport naistest oli nomineeritud Astridi rolli eest Kuldsele Maskile ja siin Laura Peterson peaaegu, et varastab kogu show! See kuidas ta iseennast jõuliseks, emotsioone pidevalt allasuruvaks, ent siiski nende olemasolu reetvaks naiseks mängib, on kogemist väärt. Üldse vaatasin seda tugevat truppi, kellel ju palju mänguvahendeid sellises “konverentsiettekandjate” rollides pole ning mõte jooksis etenduse päeval Teater-Muusika-Kinost loetud Toomas Suumani tekstile ning tema meeldetuletavale võrdkujule saksakeelsest sõnast “näitlejale”- Shauspieler…”Näitamise mängija”…nii hea oli siin näha kõigilt just seda (versus “olemine”, mis küll vast näiteks filmis mängides siiski oluline, aga sealgi just nimelt usutav, ent siiski “näitlemine” eristab suurepärase näitleja heast). Loe edasi ja pikemalt Instagrammist.

16. Linda Vista - Endla (autor: Tracy Letts, lavastaja: Andres Noormets)
1.vaatus veel nii ei vaimustanud kui 2.vaatusega kättesaadav tervik, kuigi näitlejatööde meistriklassi aimas kohe. VAU, Ago Anderson! Nii nüansirikas ja huvitavate, uute vimkadega roll, kus tema tavapärasele heale koomikutajule on aimatav annus traagiku oma sisse segatud ja see muudab kogu rollijoonise nii värskeks! Peeter, Hendrik, Andres, Leonid ja Ott on saanud aasta parima meespeaosa tiitlile konkurendi! Ja ühtviisi üllatavaid ja vaimustavaid rolle on siin ridamisi! Kadri Rämmeld petetud, siis seksika ja armunud, siis solvunud ja lõpuks läbi saatuse kättemängitud nii-nii õigesti käitutud lõpuga karakter (ja laiemalt tükk) nagu eneseabiõpik kõigile, kes on maha jäetud. Üldse see mahajätmise ja mahajäetuse teema tõusebki siin minu jaoks peamiseks…keskeakriis on vaid kōrvalnähtus. Inimsuhete virrvarr, mis lavalukku kodeeritud, on ju tegelikult universaalne, mitte ainult minuvanustele. Märt Avandi karakternäitlejana ka üllatab, sest temagi on kuidagi ootamatu- nullist loodud tegelaskuju, stiilipuhas, vaimustav mäng. Meelis Rämmeldi emotsionaalne ameerika mäed, mis ta oma tegelasega läbi teeb-hea sõbra, frustreeritud..25 aastat abielus oleva mehena, kes küll endale sisendab, et elab õnnelikus abielus, a kõrvaltvaataja saab kohe aru, et midagi õnnelikku selles harjumuslikus, lahtunud tunnetega rutiinis enam pole. Carita Vaikjärv lõi see aasta pahviks juba Suvitajates, aga siin need emotsioonidega äärmustesse minekud kinnistavad tema head vormi. Liis Karpov loob samuti ja nii väliselt kui sisemiselt midagi uut, vaba plix, kolleeg, kes märkab ja on ning elab hetkes. Jane Napp omakorda keerulises tegelases, noor naine, kes ise ka ei tea, mida tegelikult elult tahab…aga ta ongi noor ja olukorras, mis polegi kerge. Aeg annab neile ja meile kōigile arukust. Saatusel on irooniline irve, aga asjad lähevad lõppude lõpuks ikkagi nii, nagu minema peavad. Lavastuslikult oli nii head kui ?-e, a antud juhul mäng ja sisu on olulisemad. Soovitan!


15. Kolm õde - Must Kast (autor: Anton Tšehhov, lavastaja: Ingomar Vihmar)
Prozorovite “Kolm õde” ja nende mängurist vend oma võimuka naisega jagavad maid, suhteid, üksindust ja igatsust Moskva järele Ingomar Vihmari külalislavastuses, ehk taaskohtumises kunagise TÜVKA lennu diplomilavastuse endiste lavastatavatega….
Lavastusel on mitmeid Ingomari väikseid kunstnikuomapärasid sees ja see teebki ju kunstnikule au. Eriti plaadimuusikaga atmosfääri ja emotsioonide suunamised. Aga ka teatav, justkui näilisest laiskusest tingitud ajastule käegalöömine, mis on parajalt suur risk, aga kui see toimib, siis see rokib…või Vihmari puhul "pungib" päris hästi. Seda juhul muidugi, kui kõik need ta väiksed ja suured riskid töötavad, justnagu seekordses Tšehhovis. Ja no mida truppi! Kõik 10…5naist ja 5 meest panevad kõikse 3 tundi täiega. Kes karikatuursemalt, kes sügavat psühhot po Stanislavskomu…Milline nauding sellisest mängude paablist! Õhtu kunn…või antud juhul “printsess” oli minu jaoks Irka, ehk Laura Niils! Sellise kohati seestunud ümarate silmade piiril rollisisseminek on erakordne! Maša ning Oljaga komplektis Irina on mõnusalt piiritletud vastavalt vanuste psühholoogiale. Laura sinisilmsus, avatus, Birgit Landbergi Mašale antud kibestumus, pinna all keev viha ning Kaija M Külm'a vanema õe headus, juba kibestumistega lepitused teinuna “imesta, ära vihasta” valdamine. Nii tark ja kaval ja ilus publikule seda lahendit hoomata anda läbi ausa mängu. Tšehhovil on nii palju populaarfilosoofiliste põhitõdede algeid teksti sisestatud, seega kes tahab kogu Vihmari ja trupi võõritusefektidepillerkaare pinna alla vaadata, selle jaoks kogu Tšehhovi sügavus terves oma eheduses on siin ka olemas ja mõnusalt lihtsalt nopitav. Kunagi... nii oma 5 “Kolme õe” erinevat lavaversiooni tagasi, sai otsustatud, et aitab nüüd vast küll selle materjali lüpsimannergutest…ideaalseidki paar tükki nähtud…nii ekraanilt Šapiro oma kui ka elusast peast (minu elu lemmikversioon) Sagadis Mikiveri oma (Klenskaja, Semjonova, Reinumägi õdedena, aga lisaks Aarne Üksküla, Jüri Aarma, Tõnis Mägi, Martin Veinmann, Carmen Mikiver jne)…rohkem lihtsalt pole vaja…aga näe võta näpust…see Vihmari oma lahutas küll meele ära ja vist esimest korda lahkusin selle materjali lavastuse etenduselt “üliheas tujus”…kes siis ootaks, et just muusika ja kogu Moskvasse ihkava kambaga saab kogu lõpu isegi keerata “feelgood-teatriks”! Naeruga iseenda üle näitab nagu sõrmega, millised imelikud elukad me inimesed alati oleme olnud ja oleme ka praegu ning tulevikus- tekitame iseendale oma probleemid, et ainult igav ei oleks…aga nii pagana suur hirm on ikka selle üksinduse ees, sest üksinda ongi oht igavusele…aga selle üle nutmiseks leiame ikka tee teiste juurde, sest ikka peab ju kurtma kellelegi teisele…nii ei ole me ka tegelikult üksi ja nii ei ole meil ka tegelikult kunagi igav…Ja justkui Moskvas (või kustahes mujal) oleks parem…oleks lahendus…kuigi tegelikult läheks seal ka kõik sellele samale ringile…elu absurd. Natuke ka siin mainimata jäänud rollidest ja rollikestest leiab instagrammis ilmunud pikemast peegeldusest, mis ajapuudusel jäi blogisse kahjuks lahti kirjutamata ning ühtlasi siiralt kõiki seda vaatama utsitamata - olgu see soovitus nüüd siin siis vähemalt lõpuks tehtud!


14. Kõik ägedad asjad - Eesti Noorsooteater (autor: Duncan Macmillan, lavastaja: Tanel Jonas)
Justkui nagu polekski midagi uut, aga ometi nii värske, justkui nagu teema "enesetapud" ei peaks praegusel surmaderohkel ajastul (viidates sõjale) kõnetama, aga mõtteid saab vaadates pea täis ning kaasa haaratakse esimesest hetkest ja hoitakse peos kuni lõpuni välja. Justkui kammerlik, vaid 1 näitlejaga monoetendus, aga oma siseilmalt nii oluline. Justkui noortele, aga tegelikult vähemalt sama palju ka täiskasvanutele. Justkui saab muiata siin-seal, aga ometi ülimalt tõsine. Ühe tegelase eluteekond, mis on tugevalt mõjutatud lapsepõlves juhtunust…
Mõnikord on võimalik oma teatrikogemusse justkui natuke armuda. Viimati juhtus see eelmisel suvel, vaadates Petserimaa igatsust. See mingi magusvalus tunne, et saad seda kogeda vaid ühe korra esimest korda.
Olin vaatama minnes tegelikult näidendit lugenud ning sellepärast lausa ootasin, et kas see ikka Eesti (tagasihoidliku) publikuga hakkabki tööle…Nimelt sinna on väga suures osas sisse kirjutatud publiku osalemine. Isegi see, et selle monotüki ainuke näitleja enne etenduse algamist käib publiku seas ringi ja jagab kätte numbrid ja tekstid ning määrab ka mõned konkreetsemad rollid. Vaatajal pole vaja karta neid rolle vastu võtta (või kui, siis vast “isal” on natuke keerulisem ühes kohas). Ma läksin ise tsipa varem kohale, aga castingule jäin ikka hiljaks…isa roll oli jagatud…heh, olin isegi “kõne” valmis mõelnud😉 Samuti kui küsiti salli või jakki koera rolli, olin juba üle ühe õla oma pintsaku tõstnud…Getter Meresmaa isegi peaaegu juba…aga siis otsustas ikkagi ühelt neiult tema villase vōtta... Ja peikaks ju enam ei sobi…Getter on napilt vanem kui mu enda lapsed… ülejäänuteks valiti naised…No tegelikult hea ongi, sest nii sai kõrvaltvaatajana kõigele detailselt keskenduda. Ma ei tahaks siin rohkem väga sisu paljastada, seda peab ise kogema ja kaasa mõtlema vaadates, sest üllatusi on üksjagu. Heldimust, naeru ja kurbust…
Kunagi…vist veel Getteri lavakooli ajal, kas ta ise või keegi tema kursakaaslastest tōi välja Getteri enda nimekirjade-lembuse…see tuli kusagilt tagaajust esile, ühendas ära ja muutis kogu ta muidu ka väga eheda plikaliku sarmiga tehtud rolli kohe eriti orgaaniliseks. Lisaks tuleb kasutusele tema musikaalsus. Sellega seoses tahaks lisaks Getterile kiita ka ilmselt tõlkijat, ehk Pirjo Jonas’t…või kes iganes just selle "eestinduse" tegi, nii nimede kui muusikavalikuga! Just nii mõjub see veel erakordselt lähedaselt…nagu olekski eesti lugu. Ühe eesti pere lugu. Ja kuigi siin on tegemist ema plaaniga teise ilma oma soovil liikuda, siis ometi seob see ka tänapäeval eriti valusalt aktuaalse laste enesetappude teemaga…aga muidugi üldse vaimse tervise ja just eriti olulisuse - kuidas lapsed leinaga hakkama saavad… Ja selline “kõikide ägedate asjade” list on külmavärinaidtekitavalt armas 1 võimalik…kas just lahendus, aga moodus seda kurbust adresseerida kuhugilegi ning enda elujanu säilitada. Ja parem juba enne kui alles järeltegevusena, sest depressioonis olles võib selleks olla juba hilja. Siin omakorda tulevad mängu vanemad, kes teavad ja märkavad ning seeläbi oskavad suunata…
PS. Ja ”kōik need mitmed-mitmed ägedad asjad” mis tulevad mainimisele, eriti mõned pikemad eraldi, aga kõik kokku ka, mõjuvad nagu luule…tead ju seda imelikku tunnet, et luuletaja oskab mingid asjad sõnadesse panna…just seda tundsin mina siin kohati ka…

13. Robin Hood - Rakvere Teater (autor: Urmas Lennuk, lavastaja: Taavi Tõnisson)
Lapsepõlve lemmikfilmid ja telesarjad ning muidugi raamat ise ka elustusid, kuigi värske ja uue lahenduse abil, aga ka just see uutmoodi-teistmoodi lahend oma kõigi viidetega ja laenude ning ideedega on vahva lisand Robin Hoodi sadade... võibolla isegi tuhandete legendide reas. 
Kuna sellest sai nii instagrammis kui blogis pikemalt peegeldatud, siis kes soovib, leiab näiteks siit kõikvõimalikke tähelepanekuid ja mõttepoegi: https://danzumees.blogspot.com/2022/08/robin-hood-rakvere-teater.html

12. Röövlitütar Ronja - Eesti Noorsooteater (autor: Astrid Lidgren, lavastaja: Taavi Tõnisson)
Eks meil, “vanematel inimestel”, ole juba loetud-nähtud seda vana head Lindgreni-lugu mitmeski versioonis, ent sest hoolimata, kui Noorsooteatri  suure saali kardin eest liugles ja selle tagant paljastus kivikoopalik, maagiline lavamaailm, siis võttis nooremate ja võibolla ka veel Ronjaga lähemalt mittetuttavate saalisviibijatega koos vanad ja vanemad Ronja-sõbrad täpselt ühtviisi AHHetama!
Peegeldasin oma esmamuljed blogis pikemalt siin lahti: https://danzumees.blogspot.com/2022/02/roovlitutar-ronja-eesti-noorsooteater.html, aga ega seda, pea 3 tundi kestvat Taavi Tõnisson’i tehtud suurlavastust polegi võimalik sõnadega hoomata…seda tuleb ikka ise minna kogema. Jah, nii võimas on ja megapalju lavastuslikku ilutulestikku! Kuidagi oli see minust mööda läinud, et tegemist on isegi väikestviisi muusikaliga, sest Liina Sumera imeilus helilooming (milline suurepärane aasta tal teatrimuusika mõttes laiemalt!) sisaldab siin ka laule ning Olga Privis on seadnud tantse ja muudki liikumist. Ja kui on Röövlibandega tegu, siis on ju ka kaklust (lavavõitlus Laura Nõlvakult)…Üldse see hämar ja kahtlaste tegelastega lavamaailm oma üsna süngetes toonides tekitab ka hea noosi õudu! Kirstel Maamägi on saanud selle kogu lava sisustava ja mitmeid mängutasandeid pakkuva kivilossiga küll hämmastavalt vinge asjaga hakkama! Ja rollid ka kõik mõnusad. Minu jaoks tõusid Doris Tislari Ronja ja Joosep Uus’i Birk’i kõrval sama oluliseks vanemad. Laura Kukk pole kunagi varem veel NII hea olnud! Ja nii tema kui ka Kaisa Selde lausa jahmatavad seal emalõvideks muutudes! Aga samastusin muidugi Leino Rei Mattisega (Ronja isa)…ja kuidas veel…psühholoogilise tasandini välja… Ent vahvad väiksed kõrvalrollid teevad veel mitmed. Lisaks ka mitmed üllatused tegelaste näol, kellest osad on nukud ja osalt ka mitte! Siret Campbell on huvitavad aktsendid leidnud üles ning kõik (vähemalt minu jaoks) olulise dramatiseerida suutnud ühe lavaloo raamistikku…olgugi, et kestab see etendus pea 3 tundi…Aga nii huvitav oli tõesti, et isegi pisemad vaatasid ümberringi suure põnevusega kuni lõpuni välja! Elamus tervele perele!

11. Võõrad - Eesti Draamateater (autor: Paolo Genovese, lavastaja: Taavi Teplenkov)
-keskealiste näitlejate/tegelaste/teemadega tükk -eluline huumor, saab naerda✅
-komöödia kõrvale piisavalt tõsiseid allhoovuseid ehk draamat✅
-lemmiknäitlejatest keegi esindatud(siin mitu)✅
-huvitav&kõnetab✅
-tänapäevane✅
-on tunda ka lavastajanägemust✅
-hea ansamblimäng✅
-hea tekst/terav dialoog/sisaldab üllatusi✅
-võimalus tegelastega oma peas kaasa mängida✅
-lahutab meele kuid laseb ikkagi eluga paralleele tõmmata✅
Mis Sa ühelt teatriõhtult veel ihkad, eks?!
Mina jäin küll kohe VÄGA rahule Taavi Teplenkovi nägemusega sellest Paolo Genovese kirjutatud loost, mis on saanud globaalseks formaadifilmiks ja meile jõudis nüüd teatrivormis.
Eks juba see filmgi oli selline teatrilik, ehk põhimõtteliselt toimus ühes ruumis ning kuna keskne idee on piisavalt põnev ja mänguline, siis sellest täiesti piisab. Isegi kui film ongi nähtud ja see teatriversioon ju jälgib selle liine, siis kummalisel kombel oli ikkagi megahuvitav. Ehk siis sõpruskonna ühine õhtusöök, mil mobiilid pannakse lauale ja kõik saabuvad sõnumid-kõned-tekstid-pildid-jne jagatakse teistega. Algne tees, et kellelgi mingeid luukeresid kapis pole ja "muidugi" võib puhta südamega kõike jagada, saab üsna kiiresti vastupidise tõestuse ning õhtu kerib üha uute paljastuste ja omavaheliste valelike liinide paljastuste paraadiks.
Näitlejatööd esmaklassilised! Iseäranis meeldis meestest Markus Luik ja tegelikult kõik naised, aga eriti Harriet Toompere oma liigutava endast väljaminekuga ning Marta Laan, kes loob tervikkarakteri, sellise malbe, justkui hippitüdrukuna, kes on kõrvuni (oma petisest mehesse) armunud. Aga ka Britta Soll ja Amanda Hermiine Künnapas(minu arvates tema siiani parim!) 
Hehh, endal küll poleks midagi varjata😄


TOP 10


10. Suvitajad - Endla (autorid: Maksim Gorki/Ingomar Vihmar, lavastaja: Ingomar Vihmar)
Ingomar Vihmar on keeranud Gorki “Suvitajad” täiesti kreizipööraseks lauludega-tänapäeva-killuloopijaks! Kuigi polnud esietendus, siis seisis osa rahvast püsti aplodeerides!
Ja kuigi ma ise pole tavaliselt selliste moderniseeringute ning ka liiga vabalt välismaa lugudesse eesti enda vihjete + justkui täiesti kohatute “see, keda Karpov mängib” repliikide tegelaste suust ütlemiste + Baskini parodeerimise jms “justkui banaalsuste” austaja, siis kuidagi need kõik siia sobitusid ja tegid klassika natuke stiilitult stiilseks mitteklassikaks (Vihmar tõesti on lavastajana “enfent terrible”), kohati lausa suurepäraseid, aga ühtlasi sügavsisukaid ütlusi kaotamata. Lavastuslikult on siin nii palju leidlikke lahendusi ja mängulisust, et muudkui vaata ja nopi neid geniaalseid “üllatusi”… olgu see siis näiteks Kleer Maibaumi laulmise ajal (wow - mis hääl!!! Uu-uutasin&plaksutasin peale ta laulu ning oleks tahtnud kohe keset etendust püsti aplodeerima karata!) “heinakuhjaga toimuv” või see kuidas Ott Raidmets on kolmele laulvale naisele korraga mikrofonihoidjaks!
Trupp on suur (ja -epärane), kohati on seal "datšas" kokku 14 näitlejat korraga. Mehed on siin suuremas osas jobud ja naised vaesekesed peavad nendega “hakkama saama”. Ehkki mõni naine on teisele ka madu. Ja naised ihkavad samas mehi…mehed on sellised, et mida noorem, seda kirglikumalt tahaks naist, aga mida vanem, seda suvamalt. Nagu näitlikustamaks “can’t live with them, can’t live without” ja lõpus joonides alla, et kui ikka armastust pole, siis tuleb tugev olla ning mõistusele kuuletuda…muidu ongi nii, nagu Varja-Kati (umbes) ütleb, et elad kogu oma elu midagi südamesse saamata, kõik on ainult mõistusele. Loe edasi ja pikemalt instagrammist.

9. Lotman - R.A.A.A.M. (autor/lavastaja: Aleksander Plotnikov)
Juri Lotman on minu jaoks eelkõige nimi lapsepõlvest. Tema vestlustega Vene kultuuriloost, mida televiisorist näidati, oli kodus “iganädalane külaline”. Kaugemas mälusopis ajasin teda segamini vist isegi Einsteiniga…ja mõlemad ju targad mehed ka :)
RAAAM tahtis selle välja tuua nii ilusasti Lotmani 100.sünniaastapäevaks, aga terviseolukorral olid teised plaanid ja nõnda nägi vene noore auteur’i Aleksander Plotnikovi teos ilmavalgust mõnevõrra hiljem. Kuid see ei vähendanud selle seotust ja tähtsust karvavõrdki.
Lavastus on teekond läbi endise TÜ professori elukäigu ja kõikvõimalike ühenduste, alates tema sünnist Petrogradis ja armastuse leidmisest, Eestisse kolimisest, uuritud Puškinist...KGB läbiotsingutest, lõpetades lahkumise ja sealt edasi veel mõnede eluliste sidustega, sest ega ju ka Lotman pole päriselt siiani siit ilmast lahkunud, kuni elavad tema õpilased ja õpilaste õpilased ning mäletatakse tema panust meie harimisse…ja otse loomulikult semiootikasse kui märgisüsteemide ja tähenduste uurimisse. Ka lavastus ja dramaturgia (1 tänavuse teatriaasta parimaid!) ise oli nii tabavalt semiootilise suhtumisega, pidevalt otsiti kõigele taha seletusi ja isegi seletustele seletusi- see ongi semiootika (minu jaoks). Loe edasi pikemalt siit: https://danzumees.blogspot.com/2022/04/lotman-raaam.html

8. Naksitrallid - Estonia (autorid: Eno Raud/Tõnis Kaumann/Vahur Keller, lavastaja: Vahur Keller)
Kuna blogis jäi pikemalt see peegeldamata, siis jagan oma instagrammis ilmunud teksti ka siin peaaegu tervikuna: 
Uus lasteooper on sündinud! Mai viimastel päevadel toimus maailmaesiettekanne! Ja see on nii vahva mitte ainult lastele, vaid täiskasvanutele ka “hea-tuju-süst”, kuid lastele muidugi eriti! Tõnis Kaumann on kirjutanud nii mitmekülgselt, stiilselt kirju ja igati laheda muusika ning Eno Raua, meie ühe armastatuima lastekirjanduse klassika, on Vahur Kelleri dramatiseeritult ning megamõnusa libretoga saanud nii ägeda lavaloo, et isegi minusugune, kelle arvates need naksakad trallitajatest sellid on vast kirjanikult ainus, mis minule otseselt südameligi polegi siiani varem mingiski vormis jõudnud (jah, isegi sünge, raamatuillustraator Edgar Valter’i esteetikas multikanagi mitte…selle eest kogu ülejäänud Eno looming on kohe vägagi lemmik). Vahur tegelikult säilitab loo, aga lisab siia sisse veel igasuguseid huvitavaid vihjeid- näiteks Hamelini rottidele vilepillimängija oma jne. Ja need laulud jäävad juba ühekordsest kuulmisest kummitama, ehk on sedavõrd geniaalsed. Ja ei meloodiliselt ega ka sõnade mõttes üldsegi mitte lihtsad, ent väga lihtsalt kohale ja sügavale jõudvad. Kui isegi vaid öelda sõnad “Anna gaasi, Muhv” ja kohe hakkab peas laulma see lahe kihutamise laul😊 Aga ka  “Ja just see on lahe”, mis oleks nagu südamlik ning oma ilusa refrääninõksuga hümn sõprusele…”et meie kolme vahele…” hämmastav kui mõnikord harva teatrilaulud nii hästi meelde jäävad!
On ju seal ka selliseid, mis kohe meelde ei jäägi, aga on etenduse loo sisse niivõrd ideaalselt integreeritud, et need ongi tegelikult loo enda osa, kuigi samas võiks ka võtta ka eraldiseisvate lauludena, näiteks “Kadunud Alberti blues”.
See viib jällegi kohe mõtted vahvalt koomilise (milline vinge komödienne’i anne on Janne Ševtšenkos peidus! 😂-“komödienne anne Jannes”) kassidaami kuju juurde… Vahva oli saalis aduda, kuidas just proua-inimesed tema peale eriti häälekalt naersid…äratundmine kõverpeeglist ilmselt ongi veel omakorda eriti humoorikas🙃
Ja siis veel kõik need Vahuri lavastuslikud trikid, millest üks muudkui ajab siin režiis teist taga! Mõned väga peened ja vaid luubiga vaadates nähtavad, aga hunnikute viisi ka suuri ja vägagi nähtavaid ja efektseid. Näiteks Sammalhabe võimsalt sammaldunud habe haudumisel lõi ahhetama! Aga siis veel vahva (lihtne, kuid lihtsuses peitubki ju geniaalsus) üllatus sinna otsa! Muide taaskord suurepärased kostüümid ühelt meie teatrite parimalt kostüümikunstnikult - Gerly Tinn'ilt. Üks varasemastki, ehk lavastaja käekirjast tuttav- sirmi kasutamine - aga see on tal nii oskuslikuks lihvitud, et saavutab ka täisefekti siin. Ja terve rida väiksemaid, olgu selleks siis Muhvi "kaevamine" või erinevate plaanide kasutamine - ees lavaääres, versus suured massistseenid.
Ja muidugi kõik need 3 tuttavat naksitralli tegelast. Sammalhabet esietendusel mängis üks mu viimaste aastate Estonia-lemmikuid- René Soom (no milline hääl!…kuigi temaa suure habe tagant nägu ei näegi), Kingpoolena tõeline karakteeriseeringumeistri-avastus - Mart Madiste! Uskumatult lahe! Ja tema kogu särav isiksus ja isikupärane mäng on ju täiesti säravalt Kingpooles näha! Ning ma ilmselt suurt paljastust ei tee, kui ütlen, et Muhvi rollis oli Aule Urb…üldse, muhv ongi ju rohkem naiste riietusese…miks siis ei võiks Muhvi rollis olla naine? Siit päris kindlalt aru ei saagi, kas Aule eesmärk oligi sugupoolt mängida, aga sellel tegelikult ju siinses kontekstis polegi vähimatki vahet, sest see lugu on ju loodusest ja sõprusest ja sõpradest looduses. Kui proovida kriitikat ise siit kaevata kuskilt otsast, siis alguses natuke mõtlesin, et miks küll Sammalhabe habe rohelisem ei ole…sammal ju ikkagi…aga vaatasin järele…heh…olen ju küll otsapidi maalaps ise ka ja hakkas punastamist väärivalt häbi-põdrasammal ongi ju kergelt hallikas-sinakas ja sellest ka sammalhabe värv! 
Margus Vaiguri valgusrežii läheb etenduse edenedes üha efektsemaks ja sellega alati ei näidatagi vaid lavale, vaid ka orkestrisse ja vilgutatakse ka publikusse, mis annab ka särtsakusefekti. Muide dirigent (esietendusel lavastuse muusikajuht Kaspar Mänd) on lahedalt kaasatud lavastuse osaks 🙂 Märt Agu tantsud efektsed ning nii rotid kui kassid, ehk tantsijad ka võimekad ja vinged…tavalisest balletitrupist isikupärasemad, seega mõni meeldis vähem, mõni rohkem, aga kõik ju igati tasemel ja mõni kohe eriliselt hea!
Ja jälle hakkas peas laulma- “Kui kontroll, siis kontroll”. Tamar Nugis lõi ka korra publiku ärevaks oma vinge hääle ning ägedalt ekspressiivse korravalvuri rolliga. Päriselt käiski publikust korralik kahin läbi just tema laulu peale ja keset etendust hõigati isegi “Braavo!” 
Ning meenub veel üks efektne väike režiilahend, kui külaelanike “rotiahastuse” ajaks kaob korraks kogu taust, vaid üksikud valgusvihud “mustas masenduses”…
Vahur on viimasel ajal kammerlikke lavastusi teinud mitmeid ja kõrvaltvaatajana jäi tunne, et kui nüüd (üle pausi) sai kätte suure lava mastaabid, laskis kohe kõik viled mängu! Nii vaimustav! Ent, eks see Eno Raua lugu ise on ka ju oluline. Nii loodusõpetuse tunnist tuttav, aga ka eluks vajalik teadmine maailma mõistmiseks, ehk looduse tasakaal tuleb nii didaktiliselt kui ka lihtsalt eluoluliselt siin välja.
Ja selle muusika kaasakisutavuse tunnistuseks on ka see, et viimaste laulude ajal tahtis publik juba pea kõigele kaasa plaksutama hakata! Ma tõusen aplodeerides üliharva seisma, aga nii hea tuju tuli seda kõike vaadates, et olin seekord vist üks esimesi krapsti jalgel. Kogu publik ka! Ja see punane auto- tuled kiiskamas kihutamas mööda lava! Naksitrallid peal, aga kogu see erivanuseline kaasaelajaskond saali poolel oma mõtetes-ettekujutuses ka! 
Vau!!! Sellest ilmselgelt saab suur hittlavastus aastateks ja ühtlasi ka suur soovitus minu poolt! 

7. Einstein ja Margarita - TEMUFI (autor: Aleksander Gelman, lavastaja: Peeter Tammearu)
1945.aasta augustikuu. 2 nädalat peale USA tuumapommide kukutamist Hiroshimale ja Nagasakile. Einstein ei saa oma New Yorki lähistel asuvas, Princetoni kodus asu- ta tunneb endal süüd. Kuniks külla saabub armastatu- teise mehega abielus olev Margarita, kes paraku ei too kaasa mitte hingerahu, vaid paneb enda teatega plahvatama oma pommi, mis Einsteini ja tema suhte tuumas paiskab kõik segi, aga toob ka päevavalgele nii mõndagi….
Näitlejatööde kõrgem pilotaaž! Peeter Tammearu ja Triinu Meriste eraldi, aga ka nende keemia koos sellel kammerlikul ja huvitavalt omapärasel laval on oma igas misanstseenis meistriklass. Üks teatriaasta mõjuvamaid lõppe - epiloog, mis on lavastuslikultki geniaalselt sisuga seonduvalt tähenduslik, ent ka mõlema tegelase valikud ja otsused, mis annavad terve lavaloo teekonnale veel omad pöörded sisse. Sest kuigi jah tegemist ju maailmakuulsa teadlase elulooga (mäng laval toimub vaid lühikese aja jooksul, aga siia on pikitud tõesti kõik olulisem ka kogu Einsteini elu kohta- tema naised, elutöö ja muidugi seos aatompommide loomisega, ent vast peamiseks dramaatilisuse seisukohast tõuseb peamiseks ikkagi armastus…või armastusetus - ehk mäng ja manipuleerimine teise inimesega…ning kui esiti ja oma varasemate teadmiste põhjal pigem just ühe poole…aga selle näidendi sisu järgi antakse igasuguseid üllatavaid vihjeid, mis panevad hoopis huvitavamalt-laiemalt asja üle järele mõtlema! Üks selle suve oodatuimatest uuslavastustest ning ma muudkui kruttisin ja kruttisin veel neid ootuseid omakorda üles, sest teadsin selle loo kohta juba eelmise sajandi lõpust peale, mil Sotheby oksjonil müüdi 9 Einsteini armastuskirja ning mis paljastasid “Almar”i armastusloo, aga ootused täideti - isegi ületati! Nendele kirjadele tuginedes paljuski, on ka maailmanimega dramaturgist autor-Aleksander Gelman selle loo üles ehitanud…ent siin on veel palju rohkem…Dokumentaalainestel fiktsioon, mis on ühtlasi psühholoogiline inimsuhtedraama, aga muidugi ka oluline maailmaajaloo pusletükk. Uskumatult dramaatiline, aga see kõige suurem konks on tegelikult ka päris! Lisaks absoluutselt kõnekas just praegusel ajahetkel, mil Putler on siin oma tuumarelvastuse valmisolekuga meid kõiki ülesärritanud… Kas ilma Einsteinita oleks üldse need esimesed, ehk Jaapani linnade pommid kukutatud…ei tea. Aatompommi üheks loojaks peetakse ju hoopis Oppenheimerit, Einsteini efekt oli tema erirelatiivsusteooria ning Roosevelti tagant surkimine aatompommi väljatöötamiseks (aga tal oli ka mõjuv põhjus selleks...natsid avastasid uraani aatomite lõhestamise 1938). Einstein, kes pidas end patsifistiks, veel oma surma eel kahetses seda tegelikult. Kuigi Gelmanil on siin huvitavalt sellega seonduvalt hoopis armastuse võimu efekt näitlikustatult sisse toodud! Oppenheimer käib ka tekstist mõned korrad läbi ning kes ootab järgmist Christopher Nolani filmi 2023.aasta suvel, see sai siit hea annuse tausta- ja kõrvalinfot, et sealt edasi oma peasolevat ajaloopuslet veelgi laiemalt ja uhkemalt kokku panna. Ei hakka siin kõiki neid oma blogis lahtikirjutatud pealmisi mõtteid korrutama, suunan pigem sinna lugema. 
Ka lihtsalt teatrina igas mõttes väärtlavastus ja elamus ning psühholoogilise rolliloome tulevärk!

6. Kalaranna 28 - Tallinna Linnateater (autor/lavastaja: Uku Uusberg)
Blogis pikalt lahti kirjutatud https://danzumees.blogspot.com/2022/06/kalaranna-28-tallinna-linnateater.html ja siin kõike kordama ei hakka…
Olen kuulnud, et lavastus polariseeris vaatajaid päris palju, oli neidki, kes lahkusid vaheajal ja on minusuguseid, kes nautisid seda teatavat julgust teatud teemadest ja just niimoodi rääkida. Kindlasti ju paljud läksidki seda vaatama oodates lõbusat suveetendust ja kuna seda mängitaksegi näiliselt just sellises vormis, siis ei viitsitud või suudetud selle pinna alla vaadata.
Maitsed on muidugi ka erinevad. Minu jaoks oli siin sisu korralikult palju…iga tegelase kohta omad nõksud. Puudu ei olnud ka Uusbergi kirjanduslikud mängud, mis muutsid teksti enda ja seosteloomise põnevaks läbi etenduse, kirjud ja elust tuttavad karakterid, lisaks poliitika tögamised ja palju elulisust kõverpeeglis. Eriti teises vaatuses oli krõbedamat ja teravamat. Ja nii palju actionit laval, et kui üht ei viitsinud vaadata, siis oli palju muud, mida uudistada…Kogu aeg oli huvitav ja naerda sai ka. Kuigi natuke sarnane oligi kunagisele Rakvere Teatri Kivirähki “Maailma otsas” loole ja lavastusele, oli siin ka palju originaalset ning just nimelt üllatusi teineteise otsa. Samas mõistan ka seda kui see ei meeldinud. Eks ta ju selline masside naerutamiseks ka mingis mõttes oli ja võibolla 800-le inimesele sellise panoraamlavastusena ei saagi midagi väga peent teha. See mastaapsus ise ju ka omamoodi “peen”. Käisin ise esietendusel, aga teisel etendusel käinud naisele ja lapsele (15a) meeldis ka. Teismeline oli eriti vaimustuses! Me oleme Uku lavastusi pea kõiki näinud ja no "Pea vahetust", "Vahe peatust" ja tema tõeliselt suurepäraseid klassikatõlgendusi - "Põhjas" ja "Ivanov" see küll ei ületa, aga minu arvates on ka “Kalaranna 28” igatahes vaatamist ja isegi soovitamist väärt! Minu arvates tegid parimad näitlejatööd laiale tegelaskonnale Anu Lamp, Märt Pius, Egon Nuter, Priit Pius ja Mart Toome. Naise lemmikud olid Argo Aadli ja Alo Kõrve ja lapse lemmikuks "Otto"…aga seda ju seega Kalju Orro mängituna. Kristjan Suits'ult üks aasta võimsamaid ja detailirohkemaid Eesti teatrite kunstnikutöid! Kõik on tänu sellele (absurdinootidest hoolimata) rohkem “päris”. Emil Kallase valguskujundus saab alles etenduse 2.pooles natuke tähelepanu. Ja tähelepanuröövijaid on siin palju!


----

5. Kolm musketäri - Ugala (autor: Alexandre Dumas, lavastaja: Tanel Jonas)
Dumas suurteos “Kolm musketäri” on ilmselt maailmakirjanduse kõige kuulsam “mõõga ja keebi -seiklus” ning Ugala jõududega on Tanel Jonas selle ka vääriliselt suure ning võimsa kostüümidraamana lavale toonud Versailles’ lossiks moondunud Õisu mõisa aias. Moondamisabiliseks ka kunstnik Kristjan Suits. Kordama ei hakka, seega suunan oma mõtete ja tähelepanekute lugemiseks pikema blogipeegelduse juurde: https://danzumees.blogspot.com/2022/06/kolm-musketari-ugala.html
Pea 4 tunnine etendus päädis publiku seisvate ovatsioonidega napilt enne südaööd ja kõigil, kes möödunud suvel ei jõudnud, saavad seda tuleval suvel uudistama minna või siis veel kord kogema seda uhket ja seiklusi täis kostüümidraamat.

4. Sihtisid pole sel sillal - Eesti Noorsooteater (autorid: Indrek Koff/Mirko Rajas/Juhan Liiv, lavastaja: Mirko Rajas)
“Sihtisid pole sel sillal”…kas tõesti mõni selline sild kusagil on? Nagu näha, siis #eestinoorsooteater laval, kunstnik Illimar Vihmari loodult täiesti olemas! Tegelikult on tegemist viitega ühele Juhan Liivi luuletusereale…nii poeetiline pealkiri, aga eks ole ka poeetiline kogu see Juhan Liivi elust ja loomingust pajatav lavastuski. Ja mitte ainult sisu (sh. rikkaliku esitatava luulevaliku) poolest, vaid ka Mirko Rajase lavastuslik looming, mis lavastaja enda ning Indrek Koff’i poolt kirjutatud ning Emil Kallase valgustooniderežiis Tallinna lavakooli 30.lennu mängitud! Kirjutasin oma teatrielamuse vaimustusest, aga ka möödunud aastal lavakooli lõpetanud verinoortest näitlejatest pikalt ja laialt blogis: https://danzumees.blogspot.com/2022/01/sihtisid-pole-sel-sillal-eesti.html


3. Ukuaru - Emajõe Suveteater (autor: Veera Saar, lavastaja: Peep Maasik)
Nüüdseks, mil Veera Saar’e “Ukuaru” sai teatrietenduse kogemise mahitusel loetud, siis võib öelda, et järeltundena meeldis see isegi veelgi rohkem, ent olin tegelikult kohe vaadates vaimustuses. Veera tekst muide on just selles 1.osas, mis ka teatriks ja filmiks on saanud eriliselt ilus. Tabasin end tundmast midagi sarnast, mida Tammsaaretki lugedes - just selle teksti ilu tunnetades.  Urmas Lennuk pole oma dramatiseeringus seda kaotanud, vaid lisanud veel omad huvitavad pöörded sisse. 
Eks meid teatriskäijaid ole igasuguseid, minu jaoks korralik alusmaterjal on vaatet a ja o, sellele saab ju ehitada, see on vundament ning siin on see vägagi kindel, tugev ja vastupidav. Teiseks muidugi on see lugu vaja muuta lavalooks, ilma traagelniitideta, rõhkudega mängides, huvitavaks ka silme ees muuta, tekst usutavalt elama panna ning mängijad loogiliselt sellesse loo keskonda tegutsema tuua…ning Peep Maasikul on see kogu baas väga hästi paigas, aga lisaks on ta kostitanud enda ideedega ning viinud nende abil lavastuslikult kõrgemale tasemele…ootamatult veelgi huvitavamaks, ehedamaks ja ühtlasi sisseimavamaks. Vau, MILLINE lavastus! Sest tugev trupp, vaimustavate näitlejatega on 1 pool asjast, aga kogu keskkond, mis siin ju looduse näol juba täiesti eriline ja annab panoraamse mängumaa, mida lavastaja ka edukalt ja leidlikult kasutab. Lisaks kunstnik Laagriküll on loonud veel selle ürgse metsajõu sisse ning liikumisteede vahele mitu väiksemat “lava”, sh.vaese pere väga eheda “kokkuklopsitud” onnmaja, vaimudele oma kogunemispoole, palgikoorimiskoha ning sulatanud need teatrimaagiaga kokku…aga ka ajastule, stseenidele, iseloomudele ja seisustele vastavad riided tegelastele on omaette oluline. Ja see kuidas “sõja”koledus on loodud sinna metsailu sisse. No ikka tōeline TEATRIIME! Ma ei tea, kuidas teistele, aga minu jaoks 1 õudsamaid sõjatundeid on lennukite madalal peakohal lendamine, sest ei tea ju millal sealt see pomm langeb ning polekski pääsu… Täpselt selline tunne tekkiski… Seejuures ei näidata näpuga, et vot nüüd viitame kuidagi praegusele sõjale. Ei, selle paralleeli saab iga vaataja ise ka tehtud. Aga no ehedamaks on juba raske turvaliselt minna. Jah, sain päriselt vapustatud. 
Absoluutselt kindel vaatamissoovitus(!) ja seda isegi kui lugu ongi tuttav, isegi kui tegevus ongi viidud Põhja-Eesti Jänijōe äärest Tartumaa Vooremäele, sest tegemist on väga tunneteküllase materjali, ülimalt hea mängu, vapustava helikujunduse muusika, suurepärase lavastuse, erilise mängukoha kui ka kogu kunstiliselt kõrgetasemelise ning eheda ja usutava terviku tõttu! Üks nendest lavastustest, mis jääb kindlasti mitte ainult seda teatriaastat ilmestama, vaid pikemaks ajaks meelde! Loe pikemat ja detailsemat pegeldust siit: https://danzumees.blogspot.com/2022/08/ukuaru-emajoe-suveteater.html

2. ADA. Rääkimata lugu - Thors Films (autor: Ott Kilusk, lavastaja: Ain Mäeots)
Selle suve SUUR muusikal osutus ka kogu teatriaasta üheks SUURimaks elamuseks!
Kuigi pealtpoole paistis kommertsliku kaldega ja teatrikriitikud tihtipeale juba eoses kannavad sellised lavastused “teatud” kategooriasse, siis ma arvan, et juba ainuüksi see, kuidas seda lavastust vaatama minnes tunned, kuidas Sinu eest on igasuguste udupeente sääsepeletite, palavat ilma arvestades jätsikioskite, maitsvate ja keskmisest kobedamate toitlustajate ja isegi sümpaatsete vaheajahoiatustega hoolitsetud, siis sellised “kommertslikud kõrvalkalded” mina oma teatriskäkudesse võtan suurima hea meelega! Liiatigi kuigi ju show, tantsude ja lauludega, millest mõnedel vaid ajastuhõnguline sobivus ning mitte otsene sidusus just tegelasega, kellest kogu lugu räägib, on igas väiksemaski nõksus näha läbimõeldud otsuseid ning saab aru ja neelab alla kõik seosed, tunnistades ja tunnustades isegi mitmeid leidlikkusi valikute osas. Jah, minu nad võlusid igati ära, sest mul ei ole mitte kõige väiksematki kriitikat selle kõige kohta Kiidjärvel ühestki otsast välja pigistada. Vastupidi - ainult rõõmustada, et midagi nii head, sisukat, ilusalt austustavalduslikku ja erilist on Ada Lundverist ja teatud mõttes ju ka epohhist, ehk estraadiajastust meie teatrimaastikul ning ühtlasi 60-70ndate filmikunstist läbi Ada Lundveri ning tema kaasteeliste ja -aegsesete “suurte nimede” loodud. Isegi kui piletihind ongi keskmisest kõrgem, siis vastu saab ka sõna otseses mõttes “kogu raha eest”…Mis see siis on, mida lavalt pakutakse? Rida eklektilisi mälestuspilte, mis ma loodan kokku loovad terviklikuma peegelduse, võib leida blogist pikema peegeldusena: https://danzumees.blogspot.com/2022/08/ada-raakimata-lugu-thors-films.html
Kui õnnestub järgmisel suvel ka vaid korra teatrisse jõuda, siis usun, et keegi ei pettuks, kui selleks ainsaks korraks osutuks just see lavastus - saab nii komöödia kui tragöödia, sügava ja pinnapealse, elu- ja ajastuloo, draama, muusika ja tantsud, ehk kõik teatrimaskid ning -stiilid ühest, suurepärasest, efektsest ja terviklikust suurlavastusest!

1. Tõrksa taltsutus - Vanemuine (autor: William Shakespeare, lavastaja: Priit Strandberg)
Pole ju üldsegi paha, kui teatriaastat jääb troonima üks korralik, ehe Shakespeare! Ja seda igas mõttes väljateenitult! Kuna jäi pikemalt blogis lahti kirjutamata, siis jagan oma instagrammis ilmunud (pisut teatriaasta tervikule tagasivaatavalt positsioonilt mugandatud) arvustust tervikuna:

4 tundi ehtsat Shakespeare’i-mul on aukartus sellest siin üldistavalt kirjutadagi. Teen oma vaimustusest hoolimata nii palju liiga tegijatele... Tegemist on kogu teatriaasta suurima teatrielamusega! Toon ära TOP5 põhjust (mitte pöörata tähelepanu järjestusele, kirjutan kuis meelde tuleb):
1. Võimas, uhke, lõbus ja muusikaline oma mõnusate tarantellade ja pillimänguga. Pikka aega pole nii õigele Shakespeare’ile ligidale asja laval näinud! Priit Strandberg on saanud vägeva asjaga hakkama!
2.SEE finaal! 3.vaatuse teine pool on puhas KULD! Ja selle sees Maria Annuse nii laul kui monoloog. Ja mitte isegi ainult see monoloogi sisu, vaid ka eriti see kuidas Maria seda esitab, iga sõna armastades.
3.Kõik need lopsakalt karikatuursed ja megavahvad meestegelased! Üks naljakam ja erilisem kui teine! Eriti Andres Mähar, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Karol Kuntsel ja Hannes Kaljujärv, Janek Joost, Kristjan Üksküla (ometi endale väärilises rollis, kusjuures tema tegelane vist ka kõige tekstimahukam? Ehkki siin peaosalist polegi, ent ta kaval teener on kuidagi realistlikum ja karikatuuril on näiliselt isegi nurgad maas). Absoluutselt iga kord kui Hannes, Karol, Ken või Andres laval midagi tegid, rahvas naeris möiratest! Kui Oskar Seeman alguses lavale ilmus, siis inimesed pidid kavalehte vaatama, kes see näitleja on! Ja suurpäraselt hoidiski ta oma kare(n)da(tud) hääle ja väikeste tabavate italiaano-nüanssidega karkaterit kuni lõpuni välja! Ken on nii hoogne ja vingelt eripärane ja seda nii eesliinil kui taamal! 2 uut noort näitlejat, kelle iga rolli oodata pikisilmi!
4.Jakobi Mäe teatristuudio noored annavad nii palju kogu lavastusele, aga samas on olulised muusikalise kujunduse ja kõikvõimaliku massi loomisel. Iris Viru ja Helo Kaplinski neist varasemast tuttavad, aga siit avastas veel mitmeid…näiteks on Gustav Nikopensiusel hea lavasarm, Mirjam Aavakivi, kes muide sai sügisel Tallinna lavakooli sisse, Elo Kaalep jne jne jne…
5.Koomika pea kõik valdkonnad esindatud füüsiline-, karakteri-, situatsiooni- ja muidugi Shakespeare’i mahlaselt hea tekst. Jambiga, aga see on ilmselt masside jaoks kavalalt suuremas osas peidetud (värsifännina isegi oleks tahtnud rohkemgi, aga nagu näha, siis ei võtnud ka miskit vähemaks! BRAVO!



----

Boonusena toon eraldi välja ka 2022.aastal eeskätt just lastele- ja noortele mõeldud teatrielamuste TOP Kuraditosina:

12.-13. Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater (väiksematele lastele ka sobiv)
12.-13. Lotte ja vana õunapuu saladus - Ekspress Meedia teatriprojekt (väiksematele lastele ka sobiv)
7.-8. Lohe linna all - Rakvere Teater
7.-8. Kunksmoor - Kellerteater
5.-6. Eveline ja mina - Eesti Noorsooteater
5.-6. King nr.39 - Piip ja Tuut Teater
3.-4. Kõik ägedad asjad - Eesti Noorsooteater (noortele)
3.-4. Robin Hood - Rakvere Teater (jah, kogu perele, aga ka just lastele vägev)
1.-2 Naksitrallid - Rahvusooper Estonia


Kui esiti virisesin, et polnud suurem asi teatriaasta, siis ometi oli ju küll nii palju, mida kiita ja kauemaks meelde jätta ning teistelegi soovitada. Tegelikult olekski tahtnud 50 parimat välja tuua, aga usun, et mida suurem kontsentreeritus, seda rohkem saavad vast tähelepanu ka just nimelt need tõelised šedöövrid. Tore on taaskord tõdeda, et hea teater ei ole ainult Tallinna-keskne - siin tipus on lavastusi üle terve Eesti!

Teatriaasta kokkuvõtete-sarjast on tulekul veel viimases, ehk 3.osas ka teatritegijate - autorite, lavastajate, näitlejate ning erinevate kunstnikutööde  + stiilide ja muugi lõikes parimate tipud.

Kommentaare ei ole: