Kolmapäev, 13. aprill 2022

Lotman - R.A.A.A.M.


Juri Lotman on minu jaoks eelkõige nimi lapsepõlvest. Oma vestlustega Vene kultuuriloost, mida televiisorist näidati, oli ta kodus “iganädalane külaline”. Kaugemas mälusopis ajasin teda segamini vist isegi Einsteiniga…ja mõlemad ju targad mehed ka 🙂

Teatriühendus R.A.A.A.M. tahtis selle välja tuua nii ilusasti Lotmani 100.sünniaastapäevaks, aga terviseolukorral olid teised plaanid ja nõnda nägi vene noore auteur'i, Aleksander Plotnikovi teos ilmavalgust alles eile. Kuid see ei vähenda selle seotust, ega ka tähtsust karvavõrdki.

Etendus saab alguse kui "teadlasekitlites" noored(?) semiootika doktorid ja doktorandid lavale saabuvad ning teevad ettekande nimikangelase kohta. Lavastus ongi biograafiline teekond läbi endise TÜ professori elukäigu ja kõikvõimalike sellega seotud ühenduste, alates tema sünnist Petrogradis ja armastuse leidmisest, Eestisse kolimisest, tema risti ja põiki läbiuuritud Puškinist, tuues eraldi välja olulisemate vahepeatustena erinevaid erilisemaid vaheseiku elust, nagu näiteks KGB läbiotsingud... Jõudes lõpuks välja suurmehe lahkumiseni... Aga sealt edasi veel mõnede eluliste sidustega, sest ega ju ka Lotman pole päriselt siiani siit ilmast lahkunud, ega lahkugi, kuni elavad tema õpilased ja õpilaste õpilased ning mäletatakse tema panust meie harimisse…ja otse loomulikult semiootikasse kui märgisüsteemide ja tähenduste uurimisse. 

Ka lavastus ja dramaturgia (1 tänavuse teatriaasta siiani parimaid!) ise oli nii tabavalt just nimme semiootilise suhtumisega, pidevalt otsiti kõigele taha seletusi ja isegi seletustele seletusi- see ongi semiootika (minu jaoks). Simeoni Sundja näiteks pidevalt viskas õhku küsimuse “aga miks?” Lavastus oma loomult on viimase aja trende järgides konverentslik…ehk ettekandeliku selgrooga. Kronoloogiline…ja me eestlased ju armastame ja januneme elulugude järele. Nendest on päriselt ka võimalik midagi õppida ja siin lavastuses on nii palju infokilde, et lausa väärtlavastuse mõõdu annab välja - tõesti saabki midagi teada (ja veel eriti minusugune, kelle jaoks Lotman siiani ongi olnud need lapsepõlve telesaated ja "tähtis" nimi). Harija oli nii Lotman kui ka see lavastus - veel üks läbipõimunud stiilne seos! 

Juba esietenduse sissejuhatus, mil teatrijuht Märt Meos luges ette lavastaja kirja, kes teadagi põhjustel ei saanud kohal viibida, tõi külmavärinad ja plaksti polnud rohkem sisse saamiseks vajagi. Suure austusega Lotmani vastu loodud lavalugu sisaldas hulganisti tegutsemisdetaile (stiilivõtteidki), et kogu aeg oli nii huvitav vaadata ja paljut vaja jälgida ning endasse haarata! Ent lisaks sisaldas see teekond ka palju head huumorit ja see tuli tõelise ootamatusena! Pugistasin ise ja ka saalis turtsatati naerda läbi terve etenduse.

Soe, armas, nostalgiline, hariv, leidliku video-lahendusega Laura Romanova'lt ja väga hea ansamblimänguga, millest eriti heana eristus Ivo Uukkivi kõigi oma näoilmete ja karakteriseeringu vinjettidega. Hoogne, aga vahepeal ka teadlaslikult torssis, siis jälle hajameelne või siis hoopis innustunud. Sellise "jutustava" loomusega lavastus ei eeldagi niiväga sellisel tasemel mängulisust, aga kui seda siiski näitlejalt saab, seda tähelepanuväärsema õnnestumisena see siis ka avaldub. Kuid ka kõik teised saavad loo jutustamise sees omad huvitavad mängumomendid. Martin Kõiv on minu arvates leidnud viimasel ajal väga huvitava koomikusoone, mis on andnud ta mängudele kõvasti liha juurde luudele (loe: mitmenäolisust ja suhtestumisvõimalusi) ja siin on seda taas meeldiv tunnistada. Simeoni on alati laval huvitav. Näiteks oma pisikeste, aga lahedate ekspressiivsustega, millest lõpuni päris kindlalt aru ei saa, kas need on tal meelega loodud või hoopistükkis loomulikud :) Nii ka siin ja mitmes kohas (lisaks karakteriseeringutele). Ja kui mõnus oli jälle üle pikema aja näha mängimas Maili Metssalu (mul muidu ka isiklik viiuli ja teiste keelpillidega tüdrukute vastu oma soe koht südames, mis ju selleski rollis leiab ärakasutamist, aga 10 punkti sellele, kes ta üldse sealt Raplamaa metsade vahelt üles leidis ja suuremasse rambivalgusesse ja rolli tõi!). Ragnar Uustali värske ja isemoodi lavaauraga kohalolu, mis nagu täiendaks seda vägagi erinevat ansamblisse toovate liikmete eripärasid veel ühe omanäolisusega. 

Hinnang: 4
(praeguseks hetkeks, mil käesoleval aastal on siiani vaadatud 36 erinevat lavastust, on see minu jaoks 2. suurim teatrielamus)
Minult igatahes suur soovitus! Hinnang oli kuni otsese eluloo kronoloogia lõpuni isegi üle nelja, aga ei raatsistud vist veel üht-koma-teist välja jätta, mis on ka täiesti mõistetav ja arusaadav ning tempostatus polnud esietenduseks veel päris lõpuni paigas (kuigi ka sellega võis, praegu ülikoolis ise töötades, tõmmata paralleele mõnede teadlaste kohmetuste ja pidevate segadusse sattumistega, mida kas siis tahtlikult või tahtmatult ju omamoodi siin tabati), ent küllap see kõik veel mängukordadega tasandub, igatahes väga hea teatrielamus ka tervikuna!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Karen Adleri tehtud fotod):

LOTMAN

Autor-lavastaja Aleksander Plotnikov (Venemaa)
Kunstnik Konstantin Solovev (Venemaa)
Muusikaline kujundus Ardo Ran Varres
Videokujundus Laura Romanova
Valguskujundus Ivar Piterskihh (Endla)
Laval Ivo Uukkivi (Draamateater), Simeoni Sundja, Martin Kõiv, Maili Metssalu, Ragnar Uustal
Etendus on ilma vaheajata 1h 50min.
.Asukoht: Kumu auditoorium

Lotman, grandioosne figuur ja seda eelkõige meie, inimeste jaoks, kes elavad praegusel ajal. Etenduse loomine tema loengute, päevikute ja mälestuste motiividel – see on katse teha kaitsesüst meie kaasajale, lõhestunud ja ühtsuse kaotanud ajale. Süst, selle imelise isikliku jõuga, mida Lotman omas ja millega õpetas. Etenduses toimub ajamontaaž. Lotman Tartust on laval koos tegelaste ja raamatukangelastega, kes said tema uurimisobjektideks. Lotmani juurde tulevad teed jooma Puškin ja Lenski. Ja vastupidi Lotman läheb laval dekabristide juurde, kes poodi Senati väljakul üles. KGB, kes korraldas Lotmani juures läbiotsimise, käib ühte jalga 18. sajandi salapolitseiga, kes viis Radištševi enesetapuni. Meie etendus, see on katse näha ühe inimese saatuses kogu inimkonna saatust. Üks peamisi Lotmani intuitsioone oli kõige selgitamise võimalikkus, kõiksuse mõistmine, maailma riiulitele paigutamise võimalikkus. Aga kuidas selgitada Teist Maailmasõda, nälga, sõdu, Tšehhoslovakkiat, sündmusi Eestis 90.? Kuidas selle maailmakatastroofid suhestuvad Jevgeni Oneginiga? Kuidas selgitada selgitamatut?

Semiootika on teadus märkide süstematiseerimisest. Aga kuidas süstematiseerida kaost? Lotmanil on vastused olemas. Lotman, see on kingitus meile, kingitus kaasajale ja meie kätes on ülesanne asuda temaga vestlusse, et elu kaosega toime tulla.

Esietendus oli planeeritud J.Lotmani 100. sünnipäeva-aastal, 28.02.2022 kell 19, Vaba Lava Narva teatrikeskuses. 

(Tegelikkuses ja olude sunnil 17.03 Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses. Tegelik etenduse kestvus oli natuke üle 2h).


Kommentaare ei ole: