Esmaspäev, 25. aprill 2022

Woke & Vihane - VAT Teater


Christian Römer on saksa lavastaja, kes meie teatripilti on käinud rikastamas oma lavastustöödega juba viimased 21 aastat (3-5aastaste vahedega). Selle aja jooksul on VAT Teatri lavalaudadele varem jõudnud tema 6 lavastust (viimased 3 näiteks väga eripalgelised ja vägagi “erinevatest ooperitest”: The black rider, Masohhisti pihtimus ja Pilgatud pimedus). Nüüd jõudis kohale seitsmes ja sedapuhku tema esimene eesti autorite (Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seeder’i) kirjutatud “Woke & vihane” (põhinedes materjalil, mille korjamisel olid mitmed abilised, sisaldades päris koolinoorte päris arvamusi ja tähelepanekuid ning mille kirjutamine olevat kestnud kuni viimaste hetkedeni) ja kõneka alapealkirjaga - "remix olevikust". Muide Sveta ajastusoonde tabamised on siin tuntavad ning need ongi JUST need teemad mis on kuumad JUST praegu!

3 näitlejat esitavad justkui standup’likus vormis erinevate inimeste kaudu oma kehastatavate “tegelaste” vaatepunkte. Arvamusi, mis kostuvad meie kaaskodanike suude läbi nii televisioonist, päevapoliitiliste arvamus-raadiosaadetesse helistajate häältest ning muidugi ka sotsiaalmeediast. Seejuures kaotatakse teatri tavapärane neljas sein ning jutustatakse tõesti "meile" - parajasti saalis istujatele, mõnikord otse silma-sisse ning vastust või reaktsiooni (justkui) oodates. Teatava tunnetusliku rõhuasetusega kõnetada valitud vormi ja sõnastusega eelkõige noori. Ja kui juba noorteni (kes ju kahtlemata on meie tulevik) jõuda soovitakse, siis on selles ka omajagu just nende maailmanägemuslikke vaatekohti ning muidugi hea tubli annus huumorit. Läbi leidlikult naljakate, justkui anekdootlike juttudega saab noored kaasa tõmmata mõtlema ja -elama etendusele…vähemalt nii adusin seda (keskealine) mina, istudes umbes 12-16 aastaste, ilmselt klassidega seda vaatama tulnud noorte seas (tahaks kritiseerida seda “taotluse tehislikkuse” läbipaistvust, aga ei saa, sest tuleb tõdeda - see absoluutselt toimis just mu kaaspubliku peal!). Ise tundsin (ilmselt samal põhjusel) tublisti vähem laval toimuvaga seotust või äratundmisi enda mõttemallidest. Seevastu täitsa põnev ning mitmeti ka silmaavav (olles ise ka mh. 15-aastase lapse isa) ümberistujate reageeringutest, mis "neile" praegustele noortele tegelikult korda läheb, millele nad reageerivad, kuidas reageerivad ja mis ka võibolla nii oluline ei tundu või on hoopis kõverpeeglis (minu arusaamadega).

Silva Pijon, Karolin Jürise ja Ago Soots mängivad hoogsalt. Isegi kui tegelane, keda parajasti kehastatakse on näiteks 44-aastane, siis seda mängitakse ikkagi natuke nagu noortelavastuse võtmes (ja konkreetne viide Karolini poolt kivinäoga väites veganluse tõhusust, omas juba iseenesest väga lahedat huumorivõtit - ehkki tuli meelde mõne aasta tagune vastav meem Nigella Lawsoni ja temaga sama vana taimetoitlasest tv-terviseguru fotode kõrvutamisega…muidugi need “fotod” olid ka toona spets “valitud”). Ja karakteriseeringutest eriti just Silva lahendused oma erinevatele tegelastele toimisid minu jaoks ka psühholoogiliste lisanditega huvitavalt mängulistena, isegi riskides elulisusega, versus näiteks Karolini karakteriseeringud, mis olid raudpolt enesekindlalt paigas, pigem eht-realistlikud "jutustajad" kui "mängitud". Aga siin tasus Silval see risk vast isegi kuhjaga ära nüansseerides neid oma erinevaid tüüpe. Andis karakterite paraadile värvikust ja erinevate inimtüüpide mitmepalgelisust ka kogu tervikule juurde. (Kuna oli võimalus vestelda lavastajaga peale oma siinse teksti kirjutamist, siis tahan eraldi välja tuua ühe meelde jäänud lause, millest selgus, et tema näitlejatele karakteriseerimist ette ei näinudki, vaid rõhk oli just publikuga kontaktisaamisel - umbes nagu sõbraga vestlemisel... see paneb mängu muidugi hoopis teise valgusesse, ehk tegelikult Karolin täitiski nõnda otseselt lavastaja nägemust, kuid loomulikult ei vähenda ka Silva tehtud rolli(keste) toimivuse kiitust). 

Isiklikult meeldis kogu selles lühilugude paletis kõige rohkem teooriarendus, miks tegelikult “õigeid mehi” polegi olemas, kõige vähem või siis isegi ebamugavalt tundsin end taas ühe neljanda seina kadumisel ning mind kellegi võõra kõrvalistuva naisega “paari pandi”… Ei saagi aru, miks see tundeid riivas, ise ju reageerima kuidagi ei pidanudki (võibolla hoopis see solvumise läbi äratundmine, et kas tõesti on ka minus “lumehelbeke” peidus?😀), aga samas andis võimaluse iseendaga tutvumiseks nö. "ootamatust" kohast. Noored läksid elevile kui toodi välja vanematega sotsiaalmeedias suhtlemise eripära (see kuidas vanem kirjutab vastuseks “ok”), mis minus kui “naerualuste” esindajas äratas huvi, kas tõesti ise ka selline olen (huvitav võimalus mängu jälgida "õpitu pinnalt" ka pärast teatrit isiklikus elus!)…ja ausalt öelda (seega sõrmega näitamine oli igati õigustatud) ei saanud sellest kriitikast arugi, aga nii ees kui taga kui kõrval kutsus teema esile tõelise “kahina” ja peanoogutused - “TÄPSELT nii ongi!” kõlas isegi kellegi noore vaataja suust. Ja mina, keskealine, vaatan nagu loll ja hämmeldun, et miks see üldse “teema” on?!

Lisaks sellistele tabamustele oli ka tegijate poolel möödapanekuid. Alguses ei saanud ise sellest arugi, aga korduvalt kasutati slängisõna “fesar”, mis minuvanustele tähendab Facebooki…ümber istunud noored olid hämmingus... ja korduvalt... aga said alles kusagil lõpus aru ja seletasid teistelegi, “millega” on tegemist. Ilmselt tänapäeva noored vist siiski tunnistavad ainult tiktoki ja instagrammi ning neil on vist juba mingid hoopis uued, mille kohta ka vaikselt minusuguse “vanurini” esimesed kuuldused on jõudnud (Triller, Lasso, Byte...) ning on vist juba sotsmeedia-generatsioon tõstmas pead, kellest kogu "Fesar" hoopis kaarega mööda on läinud - "see on see, kus vanainimesed toimetavad"...

Kuid teemasid on siin ju kamaluga ja kui laval toimuv kõnetab nooremaid, siis publikus toimuv kahtlemata ka meid vanemaid ja lõpuks on nagu kõigile midagi harivat ja avastuslikku, isegi kui vast vaatamiseks siiski eelkõige soovituslik just nooremale publikule (ja mina sellist teatrilavastust päris adekvaatselt seetõttu hinnata ei suudagi). 

Finaaliks on varutud ka üks korralik visuaalne komm, eelkõige Rommi Ruttase valguskunstiga loodud (kunstnik Karmo Mende huvitava liikuva lavataustaga kooskõlas), millel on tõesti visuaalses mõttes oma ahhematapanekuga väärtus omaette, ehkki otseselt lavastustervikuga mõttelist ühendust vaadates (ega ka järele mõeldes) teha ei suutnudki. Ja kui juba “noortekas”, siis ei puudu ka vastav muusika. Nublu “Droonid” on sobivalt-huvitavalt mugandatud ning muidu (ka Saksamaalt külas) Dida Zende muusikaline pool on vägagi naudingut lisav. Ago jällegi varemgi juba hea kitarrimängijana teada, saab siin ka kidra kätte võtta. Silva tantsuoskus üllatas, selles on stiili! Karolini siirus laval on vaid temale omane, aga sellega kaasnev huvitav (isegi ootamatu) alt-hääl annab ta tegelastele alati vajalikku sügavust ning ehedust. Lavastaja assistendiks muide “Aasta täis draamat” dokist tuttav Alissija!

(Hiljem lisatud: Ma ise seda vaadates ära ei ühendanud, ent sellest mainitud vestlusest lavastajaga, kes tõi välja oma austuse ja vaimustuse Merle Karusoo eluloo-intervjuude tehnika kohta, tõmbas ka minu jaoks paralleelid oma kunagiste Karusoo lemmiklavastustega "Kured läinud, kurjad ilmad", "Save our souls" ja "HIV" jne... Siin on küll teatavas mõttes sama tunnetust ja esituslaadigi, ent sedapuhku siis just tänapäeva teravate teemade ja noorte kontekstis.)

Hinnang: 3+/4-
Olen veendunud, et eelmainitud sihtgrupp, kes ka minu ümber ülima põnevusega kogu lavastust jälgis ja elavalt sisse- ning kaasa elas, hindas seda tunduvalt kõrgemalt, seega palun minu numbrit mitte eriti tõsiselt võtta. Keskealine küünik lihtsalt ei mõikand kogu kraami, ega suutnud seetõttu alati suhestuda. See pole traditsioonilises mõttes teater, ehkki intervjuu-tehnikaga elulooliste lugude ning teravate arvamuslugude jutustamine seda ju kahtlemata on. Ja kõik kokku jätab vägagi teatraalse elamusmälestuse. Kõneainest vestlustesse, arusaamade ning tõekspidamiste paljusust, äratundmist ning vastuvaidlemist, õlakehitusi, kaastunnet ja nõustumisi ja tabavaid avastusi - kõike seda saab siit nendest lugudest-inimestest. Mis omakorda viib mõtted sellele taaskord, et küll on ikka kirju see loomariik...
 

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i tehtud fotod):

WOKE & VIHANE
Remix olevikust

Autorid: Sveta Grigorjeva, Mihkel Seeder
Lavastaja: Christian Römer(Saksamaa)
Lavastaja assistent: Alissija-Elisabet Jevtjukova (TÜVKA)
Kunstnik: Karmo Mende
Helilooja: Dida Zende (Saksamaa)
Valguskunstnik: Rommi Ruttas
Osades: Karolin Jürise, Silva Pijon, Ago Soots

Me elame päris lõbusal tänapäeval.
Kõik on muutunud nii targaks!
Kõik teavad kõike.
Kuidas elada. Kuidas olla.
Mida süüa. Mida mitte süstida.
Räägitakse, et me vahel laiutab lõhe.
L
Õ
H
Et error on muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Mina ja sina ei kuule teineteist.
Ma räägin oma, sa räägid oma.
Räägitakse, et põlvkondade vahel on konflikt.
Aga millal on noored ja vanad kunagi üksteistest õieti aru saanud?
Kas elu ei olegi üks pidev kriis?
Tundub, et me oleme alati millegagi erroris.
Olgu selleks
Töökoht, kool,
Tõde, võim,
Ema, boyfriend,
Sugu, söök,
Ebaõiglus, armastus.
Mingis mõttes error polegi error,
Vaid asjade loomulik käik.
Elu ongi error. Ja error on elu.

„Woke & Vihane” annab hääle paljudele häältele.
Mitte ainult noortele, mitte ainult vanadele.
Mitte ainult woke´dile. Mitte ainult vihastele.
Mitte ainult lumehelbekestele.

Lavastus on sündinud Goethe Instituudi ja Saksa välisministeeriumi toel. Materjali kogumisse panustasid Nõmme Kultuurikeskuse näitering (juhendajad Elina Reinold ja Margo Teder), Lasnamäe näitetrupp Lendav Lehm (juhendajad Johanna Koppel ja Andrei Bandurevski) ning jutuvõistlusel „VAT, KUS ERROR” osalenud koolinoored üle kogu Eesti.

Esietendus: 22. märtsil 2022 Sakala 3 black boxis

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 h ja 10 min
NB! Hilinejad saali ei pääse ning piletiraha tagasi ei maksta
Etenduse vaatamise järgselt saab planeerida kirjutamistöötuba “VATinaarium”.


Kommentaare ei ole: