pühapäev, 19. november 2017

Ivanov - Eesti Draamateater


Bravo! Selliseid lavastusi juba igal aastal ei näe... Wow! Seisvad ovatsioonid! Milline lavastus! Milline trupp! Milline kunstiline tase! Külmavärinad tulevad sellel mõeldes! Tõeliselt suur teatriELAMUS! 4 tundi lendas kui linnutiivul. Käesoleva teatriaasta absoluutne tippsaavutus psühholoogilise ja klassikalise draama austajatele.

Selle elamuse ülestähendamiseks tuleb alustada päris algusest... nimelt kui olin oma poja, temale sõbralt saadud piletiga määratud kohale saatnud ja teatrikaaslasega esimese rea keskel kohad sisse võtnud, oli Ivanov, ehk Indrek Sammul juba laval... Jälgis rahva saalitulekut ning muheles ja noogutas justkui tuttavatele... Etenduse alguses sosistas, et kõik oma mobiiltelefonid välja lülitaksid... sest see ju otseselt ajastuga kokku ei käi... sobiv lahendus... ja ma olingi juba tükki sisse laksust haaratud... kusjuures ise veel imestasin, et Indrek sosistab imevaikselt, aga terve saal arvatavasti kuulis seda!

Mäng saab alata... Ivanov, kes on armuvalus või pigem armutusevalus... tema naine on haige... ilmselt surmahaige... aga Ivanov on armastuse kaotanud tema vastu... naise armastus seevastu on väga tugev... ta väga tahab oma mehega koos olla... eriti haige olles on vaja oma armastatu lähedust ja tema kohalolu... Milliseid ohverdusi ta on oma mehega abiellumiseks toonud - teinud seda vastu vanemate tahtmist, vahetanud juudiusu kristluse vastu... Aga Ivanovi painavad ka rahamured ning tal tuleb ikka ja jälle seada sammud oma võlausaldaja proua Lebedevi mõisa suunas... Ta teeb seda raha pärast, kuigi kodused arvavad, et ta sinna lõbutsema läheb.... Ja eks seal ju alati pidu keeb ning Lebedevide tütar on oma igavatest noortest kosilastest tüdinenud ning oma suures armuvalus Ivanovi armunud... Kuigi eks seal nii mõnigi naine on kosilastele ennast "näitamas"...

Kuid enne veel kui Ivanov jõuab esimest korda Lebedevide juurde sõita ja kohe pärast seda kui Ivanovi valduste rahaasjade ajaja Mihhail Borkin (õhtu esimene "üllatus" mitmetest - vaimustav Mait Malmsten sellisena kui keegi teda veel kunagi varem näinud pole!) on Ivanovile epistlit lugenud, et rahad on täiesti otsakorral ning Ivanovil tuleks selleks midagi ette võtta... ning Ivanovi naise tervist hooldav, ennast pidevalt "ausaks" meheks tituleeriv, kuigi salamisi justkui Ivanovi naist armastav doktor Lvov on mängu sisenenud... karjatab keegi saali tagaosas...

Just seal kus istub minu poeg... eest reast siiski leian oma poja silmadega tagumistest ridadest kohe ning temal pole õnneks midagi häda. Kuid etendus katkestatakse ning saalis pannakse tuled põlema... "doktor Lvov"-i mänginud Kristo Viiding on hetkega lavalt abiks tegevuskohas - "doktor" ju ikkagi... elu ja kunst segunevad päris elus... Hiljem kuulsin pojalt, et keegi oli kokku kukkunud ning vajunud põrandale pikali... kohe kutsuti ka kiirabi ning umbes 3-4 minutiga siiski inimene tõusis juba omadele jalgadele ning ta talutati saalist välja kiirabi suunas ja etendus sai jätkuda Indrek Sammuli sõnade järel - et kõik on selle inimesega korras... Tegelikult hämmastav, et selle mahu juures, mis ma teatris käin, oli see ilmselt esimene kord kui midagi sellist juhtub, et etendus katkestatakse publiku seas istuva inimese kokkukukkumise tõttu.

Kuna kõik laabus ilusti, sai tõesti kohe hetkega hüpata tükki tagasi sisse. Liiatigi kuna ka seal oli "haige" Anna Petrovna (Maria Petersoni valusalt läbitunnetatud raske roll... kuid kõik selle tegelase valud toob ta veel ühe hilisema monoloogiga laval välja nii uskumatult tundeküllaselt, et tundsin vaatajana kõike seda valu, mida tema karaktergi) ning meeleolu väga tõsine. Ivanov oma rahamuredega ei suuda viia ka oma naist sooja kliimasse, et tema (surmavat) tuberkuloosi ravida... Arstile ja eks natuke ka publikule tundub see ühest küljest tõesti südametusena... eriti kuna ta ka naist on järjekordselt üksi jätmas ning "pidutsema" sõitmas... seekord saab loa kaasa tulla ka Ivanovi onu (krahv) Šabelski (Vanemuisest kaasatud lõbus, soe ning mõnusalt Draamateatri tipptruppi sulanduv Aivar Tommingas), kes muidu veedab pikad päevad Annaga kuid vajab samuti "tuulutamist"... Kohe kui Ivanov oma onuga on ära sõitnud, otsustavad neile järgneda ka Anna ja doktor (õhus on "vahelejäämist")...

Siinkohal on sisust ja lavastuslikest üllatustest mitte-teada-soovijatel mõistlik hüpata üle järgnevatest lõikudest paragrahvini mille ees on 3 tärni ***

Kusjuures kohe kui mõtted olid liikunud selle juurde, et lava on sellise kostüümidraama kohta ikka väga tühi (nagu Ivanovi "hing")... saabub järgmine üllatus lava alt - Lebedevide kodu ja sinna kogunenud suur seltskond... Kes mängivad kaarte, kes mängivad pille... igatahes on käimas üks pidu ja pillerkaar... milline kontrast vaiksele, tõsisele, vagurale ja rõõmudeta Ivanovide kodule... Lebedevide (võrratud Ülle Kaljuste ja Guido Kangur) juurde on saabunud külla ka noor ja rikas lesk Babakina (järjekordne lavastuslik üllatus istumas tema õlal - päris Aafrika hallpapagoi Jako, kellega Marta Babakinat mängiv Harriet Toompere kordamööda samast tassist teed joob). Ritta on seadnud ka potentsiaalsed kosilased (Markus Luik, Christopher Rajaveer, Priit Põldma ja Jüri Tiidus)... Poisikesed, kes kõik kui ühe vitsaga löödult igavad ja natuke totuvõitu. Teises otsas käib kibe kaardimäng härrasrahva vahel, millest tõuseb tüli Ita Everi ja Raimo Passi karakterite vahel... Millise vaimustava ja suursuguse ning enda vääriliselt võimsa väikerolli pakub Itakene! Kogu saal lõi ilmselt tema hääle peale pahviks! Ning kõigile kaasmängijatele selline au olla Eesti teatri sellise raudvara ja esileediga koos laval! Kõik see mängib ka lavastusele mingi järjekordse elu ja kunsti segunemisega kaasa.

Samuti on nendest mõttetutest kosilastest tüdinenud Lebedevide tütar Saša (kibekiiresti ja eriti just selliste õhina ja silmade säraga tehtud rollide tiivul Draamateatri esinäitlejate sekka tõusnud Liisa Saaremäel), keda on hakanud huvitama see "Ivanov", kellest kõik räägivad... Ja noorele naisele omase dramaatilisusega annab ta end Ivanovile... kuigi "võtjat" otseselt seal ju polegi... Kuigi ka Lebedevide juures enne Ivanovi saabumist visatakse õhku jutu sees, et too oma naisega ainult kaasavara pärast abiellus, kuid jäi sellest ilma, sest ta naine abielludes usku vahetas... ning kuna raha ei tulnud... "suri" ka kahtlaselt kiiresti Ivanovi armastus oma naise vastu... See võib ju ka nii olla... kuid tegelikult vast ehk siiski mitte... Ja kui "vahelejäämine" on juba õhus, siis see paratamatult ka toimub - muidugi saabub ka Anna just sellel hetkel kui Saša Ivanovi kätevahele trügib ja seal endale suudluse võtab...

Siinkohal tuleb mul siiski nende üllatuste paljastamine lõpetada, sest tegelikult üks üllatus ajab terve see 4 tundi teist taga... Ent neid midagi paljastamata on ka raske üldse kogu elamusest kirjutada. Ja nendest üllatustest kubiseb see teatrikülastus tõesti kõigil tasanditel - näitlejatööd, muusika, hoogsus, lavastuslikud valikud, kunstilised otsused ning kõige krooniks veel ka lõpp, mille lavastaja Uku Uusberg on teinud täiesti eriliseks!

***Tegemist oli minu elu teise "Ivanov"iga... eelmist mängiti u.25 aastat tagasi samas teatris Elmo Nüganeni lavastusena ning suurepärase Ivanovi rolli tegi toona Jüri Krjukov. Olin Uusbergi lavastust vaatama minnes juba teatavate eelarvamustega, et tolleaegset suurepärast Nüganeni-Krjukovi Ivanovi nagunii ületada ei suudeta. Kuid Tšehhov on ju Tšehhov ning seda ära rikkuda pole väga lihtne... Kohe esimesest stseenist peale olid võrdlused peast kui peoga pühitud. See siin oli teine Ivanov... teistsuguse lavaga, teistsuguse Ivanoviga ning tunnetus õhus oli teine. Seekord ju mõnevõrra sisu ette teades kuid ometi hoopis omanäoline. Oma sõpradele kasutasin pärast seda elamust kirjeldades väljendit: "Uusbergi Tšehhov on sama kõrgel tasemel nagu Linnateatri Põrgusaali võimsad draamad" :)

Uusbergi lavastus on uhke - uhkete kostüümidega, piltide vahetustega, suurte emotsioonide ja paljude tegelastega ning nii situatsioonikoomika kui ka situatsioonikurbusega. Tabavate juhtumistega, suurepärase trupiga ning lavastajatrikkidega, mis teevad tema Ivanov-i täiesti originaalseks. Ning muidugi see vaimustav trupp, millest ei saa üle ega ümber. Selline kaader kokku panna, mis näib kui vaimustaks teineteist ning ühtlasi seeläbi ka publikut. Uku on päris palju mängust toonud hästi lava ette äärde nii, et esimeses reas oli mitmeid kordi tunne, nagu need tegelased mängiksid mu süles. Kuigi ka see on omamoodi elamus, eriti hetkedel kui näiteks Guido Kangur pooltäis veekannuga otse lavaääres peade kohal jahmerab ja no pidevalt oli hirm, et osa sellest veest ka minule pähe või sülle langeb... kuid ei. Guido mäng oli tõeliselt hoogne ning 101% karakteris, kuid vett sellest kannust välja ei tilkunud tilkagi... 101% proff. See publikule lähedal mängimine teeb ka need karakterid lähedasemateks ning omamoodi tekib "kohalolemise" tunne, nagu oleks ise ka osa sellest seltskonnast, kes laval tegutseb. Kaval võte lavastajalt ja see toimib. Siiski kui ma teadlikuna teist korda vaataks, siis vaataksin seda mõned read kaugemalt (päris esimene rida ei olegi vist müügis üldse, sest lavastaja on ka selle haaranud lavale lisaks, et kõike seda pidu ja pillerkaart ära mahutada ning tõesti lava justkui publikusekka venitada - teisel moel, aga nõksa sama võtet kasutas ta oma suurepärases Vanemuise lavastuses "Üritus", kus paar esimest pingirida olid näitlejate pärusmaa). Kuid kui kohta valida, siis kindlasti tasuks võimalusel end rea keskemale poole istutada... seda eriti lõpu pärast, mida troonib eriline lavastajapoolne üllatus... Sellega on mul veel eraldi lugu, sest istusin ju ees ja keskel, ning kogesin hämmastavat tunnet Sammuli näitlemises kui ta kogu keha, näo ja olemusega mängis, et ta mu kätt tahab paluda... aga no rohkemat ma ei saa üllatust paljastamata öelda, sest seda peab igaüks saalis ise kogema...

Mis Uku lavastajatöö juures mulle seekord eriliselt silma torkas, oli see täpsus. Tegevuste juhtimine täpselt nii, et "vahelejäämised", "liikumised", "piltidevahetused" ja kõik muu oli nii filigraanselt paigas. Eriti sellise suure trupi puhul on see üks vinge saavutus. Ning näitejuhtimine... ma ei tea kui palju Uku oma näitlejaid usaldab või vaimustab näitlejaid ennast see materjal ja see trupp ja see moodus kuidas see kõik kokku on lavastatud, et vanad vinged näitlejad toovad kõik midagi uut endast mängu ning kõik panevad ennast sajaga sellesse tšehhovlikku karusselli pöörlema, et publikul ei jäägi muud üle kui ahhetada ja ohhetada, hoida piip ja prillid ning kaasa keerelda. Isegi pisikesematest kõrvalrollidest tõuseb selliseid pärleid pinnale...

Kõigepealt muidugi Ivanov ise - Indrek Sammul... See on kahtlemata natuke tüüp-casting tema jaoks. Kuid see tunnetemaastik, mis tema mängust välja peegeldus - rahu säilitada püüdes väliselt, rahajamade pärast selgelt sisemiselt liimist lahti. Olla abielus kus ta naist tegelikult ei armasta, sattuda teise suhtesse, kus ta naist tegelikult ei armasta ning terve see aeg kõik need tunded keevad ja podisevad tema sees, ent ühel hetkel muidugi plahvatavad välja ning lõpp on ju lausa paratamatu, sest ühel hetkel inimene jõuab ka selle viimase piiri äärde...

Ja kui rääkida plahvatustest... siis see "plahvatus", mille elab endast välja Maria Peterson - pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et selline asi tema seest võiks välja tulla. Ma tundsin tema valu, tundsin seda armastuse puudumisst ning igatsusevalu, mida ta oma karakterisse pani ja see tekitas nii suurt kurbust... Mu teatrikaaslane küll vaidles vastu, et ka Maria tegi oma "tüüpilist" silmad kissis, lõug ees, huuled pruntis mängu... aga mina ei pannud seda kõige selle juures tähelegi, sest ma elasin ta karakterile nii sügavalt kaasa. Ta lihtsalt mängis selle nii õrnaks ja nii tugevaks samaaegselt, mis oli minu jaoks täiesti harukordne.

Aivar Tommingas, kes lõbujanulisena Ivanoviga Lebedevide juurde kaasa rändab, on kodus soe ja armas onu, kes oma haigele sugulasele seltsi ja seeläbi lohutust pakub, ent külla minnes pääseb ta justkui noor varss esimest korda heinamaale... nii kaua on ta selles igavuses ja haiges kodus olnud, et ometi natuke lõbutseda saades, läheb ta ülemeelikuks, pea läheb segi ning satub ühtlasi ka noore lese armumängu justkui tahtmatult, ent ometi seda ka natuke soovides. Tommingas oleks kui aastaid selles trupis mänginud või on ta lihtsalt nagu kala vees mistahes trupis, mistahes tükis, mistahes rollis. Tõeline korüfee. Lavastaja Uusbergiga neil näib samuti olevat väga hea keemia, sest Tommingas mängib Uurbergi tükkides alati väga huvitavalt (võrdle näiteks "Karjäär", "Üritus").

Ja siis see porgandoranžide juuste ja vuntsidega, ilmselt tüki lõbusaim karakter - Mait Malmstenilt. Pidevalt ootasin, et ta jälle uuesti ilmuks kusagilt stseeni ning tooks kergemad noodid endaga. Hetkeksi see hoog tal ei rauge. Milline vurlelik, peaaegu jorhaadnielkiirelik vajalik tasakaalustaja tõsisematele ja raskematele teemadele ja karakteritele. Mängib oma rolli palju olulisemaks kui see võib-olla kogu kontekstis on.

Ei saa just öelda, et Guido Kangur oleks kogu show varastanud, sest teised tegijad olid ka ikka ülitugevad, kuid minu lemmikrolliks kogu selles tippude paraadis tõusis üllataval kombel just tema härra Lebedev. Naine küll valitseb nende pere rahakotti, aga hoopis pereisa on see, kes tundeid oskab lugeda ning oma hea südamega tahab kõiki aidata. Ühest küljest vaimustav psühholoogiline mäng Guidolt, kuid samas kui hoog kerib sajale, siis teiste meestega koos lööb tralli, nagu poisike... Eriti vaimustav oli teise vaatuse alguse trio - Aivar, Mait ja Guido, Kristo Viidingu mängitud arsti üle nalja viskamas laulu ja kitarridemänguga. Bravo!

Ja Kristo Viidingu arst oma mahasurutud armastusega patsiendi vastu. Nähes kuidas ta patsiendi mees oma naist ei armasta. Sirge seljaga siiski õiglust ja väärikust taganõudev. Tegelikult me ju ei tea, et kas ta Annat armastab, aga see tarmukus millega ta oma patsiendi huve kaitseb... tundub, et ta on valmis ka omaenda taskust selle raha leidma, et Anna siiski saaks Krimmi ravile... aga ajastu kontekstis teise mehe naisele seda pakkuda polekski olnud võimalik, isegi kui oleks suutnud maksta... Minu meelest see on 2017 olnud täiesti Viidingu aasta - sellised superrollid ridamisi, nagu Väljaheitmises, Praegu pole aeg armastamiseks ning nüüd veel takkapihta siin Ivanovis... Kõik kolm väga erinevad ja eriti see Ivanovi arst täiesti imetlusväärselt teine tüüp... Sellise kameeleonlikud muundumised on näitlejate juures kõige vaimustavamad.

Liisa Saaremäel, nagu öeldud, on kiiresti saamas Draamateatri esinäitlejaks. Tema psühholoogiliste karakterite loomise küpsus nii noore näitlejana on leidnud tõestust juba Kolm talve lavastuses. Siin jätkab ta järjekordse suurepärase noore, kuid tugeva naise eri tahkude erinevate mõtteavalduste esitamist. Ka kohmakad hetked, mida tema Sašal tuleb välja mängida, teeb Liisa huvitavalt usutavalt ning just sellistes karakteri keerulisemates hetkedes näitab ta milleks ta võimeline on... nagu Mariah Carey, Christina Aguilera ja teisi meister"hääli" popmuusikas imetletakse ning nende laule on praktiliselt võimatu samal tasemel laulda, on Liisa võimeline tegema laval asju, mida paljud ei suudaks välja mängida. Jah, olen fän :)

Muidugi ei saa jätta mainimata 2 Eesti Draamateatri "suurimat" naisnäitlejat... ja ma ei pea siis silmas "füüsilist" suurust. Nii Ita Ever kui Ülle Kaljuste pakuvad sama taset ka pisikestes kõrvalrollides, mida nad peaosades teevad. Ei olevat ju "väikseid" rolle... Ma nägin seekord Üllelt midagi täiesti uut. Jõuline, jah, äge naine, jah, kõva ja karakteriga, jah... ent ometi.. eriti alguses, oli tema proua Lebedevis midagi täiesti uut. See tõsisus, karmus, iseenesest mõistetavus, et praegu on tema laval ja temal ka tähelepanu... jämedam hääl... karmim kulmujoon... rääkimata sellest koomilisusest suurepärase kostüümiga lavastuse teises pooles... Vapustav! Ning Ita oma hääle ja maksmapanevusega... see kui ta isegi on stseenist väljas, aga laval, on tal nii tugev kohalolu, et seda on vaid väga vähestel. Ja kui ta stseeni keskmes on, no siis on kõik ta ümber "poisikesed" :)

Veel tahaks ära märkida Harriet Toompere, kes seekord otseselt ei üllata oma karakteriga, kuid see mõnus teekord meesteõrritajast ning meeste tähelepanust teadliku naisena selles seltskonnas ja hiljem parunit tagaajava pruudikesena - Harriet teab, mida ta teeb ja kuidas just sellesse karakterisse elu valada. Võib vaid ette kujutada kui teadlik ta ühtlasi pidi oma karakteri algusstseenides olema "õlaltoimuvaga", ent samas ikkagi karakteris olles ning mängides ja teksti edastades nii loomulikult...

Ja laast, aga mitte liist - Indrek Kruusimaa... kes minu ümber istunud publiku kahisema pani - et kas see on näitleja? Vaimukas sõnadeta pisiroll, mis on ühest küljest lavastaja vimka sinna sisse panna, ent samas muidugi Indreku enda muhe olevus ning täiesti taustategijana enese laval kehtestamine. Töötas väga lahedalt kogu Lebedevide seltskonnaelu osana ja jällegi tabavalt lavastustervikule ideaalselt juurde lisades. Ütleks isegi, et geniaalne... Uku on ka varem oma lavastustes toonud sisse selliseid muusikaga seotud kõrvaltegelasi, kellest tõusevad lõppkokkuvõttes arvestatavad lavastuse osad... Näiteks "Pea vahetus"est meenub kohe sarnane tunne. Ka seal töötas see imeliselt hästi, kuigi hoopis teisel sisulisel tasandil. Noh ja muidugi "kosilaste kvartett" ise ning teised muusikud ja kaardimängijad ja teenrid ja muud... lihtsalt imeline!

Kogu seda uhket ja fantaasiarikast klassika-lavastust ning head mängu raamistamas ning kaunistamas Lilja Blumenfeld'i kunstnikutöö. Hästi sobiv gazebo Lebedevide aiapeoks. Ning kostüümid, mis annavad Ivanovile "Kostüümidraama" žanrimääratluse suure K-ga. Lisaks veel väiksed lisad, mida varem pole näinud, nagu näiteks "aknalaua" lillekast esimesel rõdul, kus Anna Petrovna neid kasta saab ning nõnda kogu mänguruumi veelgi avardab ning dünaamilsemaks muudab. Ja muidugi Triin Suvi valguskaart, mis annab vajadusel meeleolule vastavaid värve ning muudab valguse tugevaks või mahedaks, kuidas parajasti tegevustikku kõige paremini teenida.

Uusbergi-Sammuli Ivanovist endast ma kindlat sotti ei saanud... natuke nagu need tema kaaskondsedki... miks ta armastust ei suutnud tunda? Kas tõesti abiellus ta Annaga raha pärast? Sašaga hiljem juhtunu ning tema monoloog pulmae eel ju nagu annaks aimu, et nii see siiski polnud. Kas rahamured varjutavad kogu muu elu? Kas inimese õnn peitubki rahas... kui sellega on ok, siis saab alles teistele asjadele mõelda ning ka armastust lubada endal tunda? Tolles ajastus kahtlemata tuli Ivanovil veel auteemaga rinda pista. Kõik ju väikses ühiskonnas näitavad näpuga. Samas mehena tundus ta naistele olevat huvitavam - salapärane? paha poiss? jaheduse tõttu "cool"? Mehena sellise sisemise segadusega oleks ju pidanud ta mõjuma hoopis vastupidiselt ebaenesekindlalt ja hapu peavaluga hädaliesna... Ivanovile endale aga kusagilt ei näinud tulevat lahendust... Mõtlemisainet pakub ka see, et kuigi proua Lebedeva talle laenupikendust ei olnud nõus andma, siis härra oli ju valmis leidma midagi... Seega mingi vaiant kuidagi mingiks väljavingerdamiseks ju oleks olnud... ka onu abielu rikka lesega oleks ju aidanud... ja kõik need inimesed siiski hoidsid mingil hetkel rohkem Ivanovi kui doktor Lvovi poole... keegi oleks ju ikka võinud aidata... miks ta siis ikkagi nii otsustas teha, nagu lõpus tegi? Samas kui ta oma naisest oleks natukenegi hoolinud, siis oleks ta ju võlgadest hoolimata leidnud võimaluse teda ikkagi aidata... seega kindel on see, et hea mees see Ivanov igatahes ei olnud...

Hinnang: 5 (Mille muuga sellist teatrielamust hinnata... Kõik oli nii omal kohal... kõik oli nii vaimustav... võimas, suursugune... seisvad ovatsioonid lõpus oli samuti täiesti omal kohal... lavastus on ka välja müüdud kuni kevadeni... ja seegi on "omal kohal"... sellised lavastused on väärt aastapreemiaid... sellised lavastused on väärt aastaid mängukavas olemist... sellised lavastused tekitavad isu uuesti ja uuesti teatriime kogemist... Klassika, aga nii värske. Tundeküllane, liigutav, aga ka vaimustav. Sügav, aga ka meelelahutuslik. 4 tundi... mõnikord tundub 1,5 tunnine lavastus ka pikem...)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Ivanov
Anton Tšehhov
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 4 tundi.

Anton Tšehhovi (1860–1904) „Ivanovi“ esmalavastus toimus 1887. aastal Moskvas. 27-aastane Tšehhov töötas arstina ja samal ajal kirjutas aktiivselt, ta oli juba tunnustatud jutukirjanik, kui ta pani kirja oma esimese täispika näidendi „Ivanov”. Tema looming oli seni ilmunud Tšehhonte nime all, „Ivanovi“ müürilehtedel seisis autori nime kohal Tšehhov.

Juba „Ivanovis“ ilmutavad end Tšehhovi järgnenud meistriteoste teemad, stiil, elukäsitlus. Kolmekümnendates eluaastates Nikolai Ivanov on ummikus: „Mu mõtted on sassis, hinge peab kammitsas mingi loidus ja mul pole jõudu iseendast aru saada. Ma ei saa aru inimestest ega iseendast...“. Mis temaga toimub? Tšehhovi silmis sümboliseeris Ivanovi isik tema kodumaa sotsiaalset allakäiku. Eesti rikkalikus Tšehhovi-traditsioonis seisab „Ivanov“ eraldi, võrreldes „Kolme õe“, „Kirsiaia“, „Kajaka“ ja „Onu Vanjaga“ on seda lavastatud märkimisväärselt vähem. Viimatine „Ivanov“ Eestis oli Vene Teatris 2004. a, lavastajaks Nikolai Krutikov Moskvast ja nimiosas Eduard Toman. Eesti Draamateatris lavastas „Ivanovi“ 1971. a Maria Knebel, nimiosas Ants Eskola, ja 1992. a Elmo Nüganen, nimiosas Jüri Krjukov.

Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis.

Lavastaja Uku Uusberg
Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena)
Valguskunstnik Triin Suvi
Tõlkinud Ernst Raudsepp
Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Harriet Toompere, Indrek Kruusimaa (külalisena), Priit Põldma (EMTA lavakunstikool), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mäletan veel 1970. või 1971. aasta "Ivanovi" draamateatris, Ants Eskola oli peaosas. Üle kõige oli Eskola muidugi Tolstoi "Elavas laibas", täiesti lummavalt, aga ka "Ivanov" oli väga hea. Vist Knebeli lavastus.

Danzumees ütles ...

Uhke värk! 71.aasta lavastus oli Knebeli oma tõesti. Mul polnud seda rõõmu, et Eskolat laval näha (sündisin alles pärast tema Ivanovi). Samal aastal mängis ta ka Šapiro lavastatud Kirsiaias Gajevit.
Vene Teatris olevat Toman ka Ivanovi mänginud alles nüüd, 2014.a., aga seda ma ka ei juhtunud nägema.

Huvitav, et ka 2017. aastal tulevad välja nii "Ivanov" kui ka "Kirsiaed"... kuigi erinevates teatrites... Lähen Nüganeni "Kirsiaeda" kuu aja pärast vaatama.

Sirle-Merle Palo ütles ...

tere kas oskare öelda keda Pääru Oja mänis