Kui ma ei eksi, siis oli see raamatu "Alice imedemaal" kirjanik Lewis Carroll, kes kunagi ütles... parafraseerin selle mõtte siin nii, nagu lugedes seda tõlgendasin ja kuidas see meelde jäi: "lahku minnes tõeline armastus ei kao meist mitte kunagi... see võib kokku kuivada väikseks kui hernetera, aga see jääb meie sisse igavesti. Sellepärast ei kao tunded päriselt meie armastatud inimese vastu ja samuti ei kao temal tunded meie vastu." Selles on muidugi üks väga suur konks - selleks peab see armastus mis seal südames istus olema "tõeline", mitte lihtsalt mõni kerge armumine. Ilus mõte... Lohutav neile, kes on maha jäetud, lahtiseletav sellele, kes on kellegi maha jätnud, et miks tal need tunded päriselt ära ei kao ning ikka on huvi teada, et teisel oleks kõik hästi. Eks nagu inimtunnetega ikka, pole kõik nii mustvalgelt seletatav ning mõjutegureid võib olla gaziljon tükki...
See oli minu jaoks ka Jüri Lumiste lavastatud "Teineteiseta" taustsüsteemiks. Tomi ning temast tunduvalt noorema Kyra vahel oli kunagi armastus. Ajal, mil Tom oli abielus teise naisega. 18-aastane Kyra, kes oli just Londonisse saabunud, võeti Tomi ja ta naise perefirmasse tööle ning ühtlasi ka justkui pereliikmeks. Kogemusteta, ent usaldusväärne noor hakkaja tüdruk... Tomi ja Kyra vahele tekkis ka armastus... Raske olukord... naine on kodus, aga kodus on ka armuke... Ja niimoodi aastaid... Naine ühel hetkel muidugi saab sellest teada ja Kyra lahkub sellest võrrandist ilma suuremate seletamisteta ning näitemäng saab alguse aasta pärast Tomi naise surma kui Tom on otsustanud Kyra ellu taaskord siseneda... Ei Tomi, ega ka Kyra tunded teineteise vastu pole kuhugile päriselt kadunud... need on istunud herneteraks kokkukuivanuna kusagil sügaval sees koos paljude küsimuste ja seletustega...
Üks saatuslik öö, kus kahe inimese hinged pööratakse pahupidi... kas kunagi katkiläinud asja on võimalik parandada? Mõned ju ütlevad, et ülessoojendatud supp on "ülessoojendatud supp"... ehk võib-olla ongi see pigem väärt "ära viskamist"... Teised ütlevad, et murtud luu kasvab kinni veel endisestki tugevamalt... Kuidas Kyra ja Tomi vahel need asjad lähevad, seda peab muidugi igaüks ise vaatama...
Üsna harukordne kui Eesti teatrid võtavad lavastada (muusikalid välja arvatud) just praegusel hetkel New Yorgi Broadwayl ja Londoni West Endis mängitavaid draamatükke. Tippdramaturgia, mis kõnetab ka maailma tipplavastajaid ja tegijaid... Ka meil Eestis Londoni Rahvusteatri versiooni live-ülekandna näidatud 3kordse oscarinominendi - Stephen Daldry lavastatud Skylight, peaosas maailmanimega superstaarid Carey Mulligan ja Bill Nighy.
Tegelikult pean tunnistama, et ma vaatama minnes ei teadnudki, et "Teineteiseta" ongi "Skylight". Kõige rohkem paelus mind see, et näitekirjanikuks on David Hare ja tegemist vaid 3 näitlejaga kammerliku armastuslooga, mille peaossa on Vanemuine kaasanud Tõnu Oja (lisaks mängivad Maria Annus ja Karl Laumets, kes kõik kolmekesi minu jaoks sümpaatsed näitlejad). Aga no 2kordne oscarinominent David Hare on kirjutanud stsenaariumid filmidele "Tunnid" ja "Ettelugeja"... lisaks Tallinna Linnateatris lavastatud näidendi "Amy seisukoht", Eesti Draamateatris lavastatud "Vertikaaltund" ning Skylight'ile mõnevõrra sarnase sisetundega käesoleval suvel Laitse Graniitvillas Eesti Draamateatri suvelavastusena "Eluhingus"... Kõik need on olnud mõjuvad ja mõtteidäratavad tööd, kaasaelama ja -tundma paneva sisuga näidendid. Juhtumisi ka minu arvates õnnestunud lavastused.
"Teineteiseta" on väike, kammerlik, Sadamateatri saali ühte nurka lavaks seatud - Kyra kööktuppa toimuma lavastatud päev, õhtu, öö ja järgmine hommik. Alguses ja lõpus on Kyra külaliseks Tom-i poeg Edward. Alguses sissejuhatuseks, aga lõpus ka omaette mõtteid äratavaks... Edward on 18-aastane nüüd... kas elu teeb oma ringkäiku ja Edward on nüüd Kyra seisundis? See, mida ta Kyrale teeb on armunud inimese käitumine... Aga see jääb mõnusalt igaühe enda tõlgendamiseks...
Karuosa näidendist ja lavastusest kuulub Kyra ja Tomi vaheliste arvete klaarimiseks (mille jooksul Maria-Kyra laval oleval lõikelaual ja pliidil süüa teeb). Sinna sekka ka briti sotsiaalpoliitilisi mõtteavaldusi, mis minu jaoks olid ainsaks sisuliseks negatiivseks küljeks, sest need otseselt ei puudutanud mind ning ühtlasi olid Eesti kontekstis võõrad (tuttavad küll briti ja USA filmidest, nagu näiteks vaeste linnaosad, kehvemad koolid jne). Samas kuna Kyra on ametilt õpetaja, siis võib õpetajaid huvitada ning ka kõiki teisi liigutada need teemad ka üldisemas plaanis... just pühendumus ametiraskustest ja sotsiaalsetest teemadest hoolimata ning ka muu õpetajakutsega kaasnevate teemade psühholoogia. Ent see on siiski väike osa tervikust... põhiosa on ikka see vana-hea-naiste-meeste-vaheline... Ehk armastus ja otsused ja teineteise mõjutamine ja väliste asjade mõjutused...
Kummaline, et sellise "kaitsva" isasena võtan praktiliselt alati automaatselt hoiaku, kus ma olen naiste poolt. Tavaliselt on ju ikka neile liiga tehtud. Nemad tõmbavad suhetes lühema kõrre, nemad on sunnitud meeste lolluste ja sigadustega hakkama saama palju tihedamalt kui meestel naiste omadega. Nõnda asetusin ka seekord - üsna kaugele välja olin Maria Annuse mängitava Kyra poolt. Tõnu Oja mängitud Tom oli natuke nagu rikkusest ja edukusest sisemisel ülbeks muutunud meestüüp, kes kui tahab midagi, siis tellib/ostab/võtab selle (ent Tõnu Ojaliku kerge äpuliku tunnetustega, mis paljude jaoks mõjub õigustatult ka briti härrasmehelikkusena). Samuti anti ka tekstis mitmed korrad selgelt mõista, et naine on tema jaoks kui miski, mida ta omab. Iseenesest olen ma ise ka natuke seda tüüpi mees ja pidevalt olen kuulnud, et (ka minu tuttavad) naised taunivad seda loomuomadust. Kuid minule meeldib "omamine"... seda sugugi mitte ühepoolse "omamisena", vaid samuti meeldib mulle kuuluda kellegile, ehk olla teise inimese poolt "omatud". Võrdselt, vastastikku... aus ju, kas pole?! Kuid alati tuleb vaadata suuremat konteksti. Ma ei saanud Lumiste lavastusest aru, kas Tõnu Oja karakteril oli see tasand ikka samas kohas nagu minul või too mees on ainult ise ja ego...
Kuid siis järsku kui Tom oma nägemusega lagedale tuleb Kyra kohta, avab see justkui ka minu silmad... Nende kahe inimese armastus on väga erinevat laadi. Kyra armastus on armukese armastus. Kyra-le meeldibki olla selles suhtes täpselt nii kaua kui ta tahab ning vajadusel mugavalt sealt välja astuda... võimalik, et see noorena juhtunud õnnetu armastus muutiski ta selliseks - ettevaatlikuks, arglikuks. Kuid see näis olevat läbiv tema psüühikas... ühel hetkel räägib ta Tomile õhinal, kuidas tal on täielik sõltuvus pealt kuulata bussis teiste jutte. On ise justkui osaline, ometi sekkumata ning astudes bussist välja kui tal seda teha on vaja... Väga tabavalt ütleb Tom Kyra kohta - "argpüks"... seda ta ka minu meelest just oligi... ning järsku märkasin, et olen märkamatult hoopis mehe poolt selles sugupooltevahelises psühholoogilises kähmluses... (see ole ka näitekirjaniku üks tugevaid külgi, et tegelikult ta jätab selle iga vaataja enda otsustada, visates kõik pallid ühevõrra kõrgele õhku ning igaüks saab siis otsustada ise, millise ta nendest kinni püüab).
Kas kardinaalselt erinevat sorti armastusega inimesed saavad-suudavad ühise armastuse leida... sellise, mis toimib mõlema jaoks ja mis kestaks? Seda muidugi päris elus nii kindlalt ei tea... Inimloomad on liialt keerulised üldistuste tegemiseks... ja suhted ning pisidetailid on ju alati väga erinevad. Selles näidendis saab näha, mis saab Tomi ja Kyraga....
Tegelikult vähemalt minu jaoks muutus sellise psühholoogiliste nüanssidega draama jutustamisel näitlejatööd ja lavastuslik töö sekundaarseks. Lavastuslikult on mõned nõksud, nagu aknatagune, ruumiline kasutus, söögitegemise korraldamine ja ülekanded Kyra kohtumiselt Edwardiga kohtumisele Tomiga ning jälle tagasi Tomi pojaga ning tunnetesõja tempo ja kuulaja/ründaja suhete paikapanemisega siiski korralikult tööd tehtud... See kõik on väga sujuv ning sobivalt ilma eriliste lavastustlike efektideta. Eluline... Võib-olla mind õige pisut ärritas see, et Tom oleks võinud olla natuke rohkem nagu need Briti telekokad - bravuurikad ja suurte žestidega ja selgelt heal järjel... aga laamendas ta palju tagasihoidlikumalt kui näiteks seda minu kujutluspildis teeks Gordon Ramsay või Jamie Oliver... Samas otseselt see pole ka etteheide, sest allasurutud tunnetega briti härrasmees võiks ju ka nii laamendada... Ikkagi öine aeg... ja selline "vaikne laamendus" mõjus Tõnu Oja karakteriseeringuna omamoodi sobivalt. Kuigi kõik kolm näitlejat teevad väga enesele tüüpilise lähenemisega rollid, pole see mitte etteheide, vaid nii mõjuvad nad ilmselt ka kõige usutavamalt, elulähedasemalt, ehedamalt ning see on sellise loo puhul oluline. Tunded ja suhtesidemed on need, mis peavad teravalt välja paistma ja sellisel juhul on kõige parem kui mängitaks nii, nagu ei mängitakski, vaid lihtsalt "oleks". Kui see oli taotlus omaette, siis see tuli välja ja töötas ideaalselt (kusjuures kõigil kolmel tegelasel olid "kurvad silmad").
Tekst kubiseb pisikestest mõttepärlitest. Alates Freud-i mõtetest a la "Kõige eest, mis sa endas alla surud (või ütlemata jätad), tuleb maksta ränka hinda", lõpetades Hare'i enda teksti pikitud mõtetega a la (umbes mälu järgi) "Kui Sulle meeldib kohut pidada, siis hakka juristiks, kohtunikuks... Korralda koeranäituseid. On palju ameteid, kus end teostada kui Sulle meeldib kohutmõistmine. Aga kuula mu nõuannet: kui tahad olla õnnelik, jätta kohtumõistmine professiooni tasandile. Ja ära praktiseeri seda koduseinte vahel." või siis see "Meil oli 6 aastat õnne. Ja Sina pidid selle ära lõhkuma. Sinuga on alati nii, et kui miski on hästi, siis sellest pole kunagi küllalt. Sa ei hinda õnnelikkust, sest sa alati tahad enamat." ja no üks veel - luban, et viimane "Ma pole ju täielik lollpea - sa kas juhid raha või see juhib sind. Kui hoiad oma raha, kui kardad seda kasutada, saab sinust selle vang. Muidugi, kui Sa ise teed raha, siis ole nii paha kui tahad. Aga kui sa kasutad raha, siis anna. Lihtsalt anna. Näita oma põlastust selle vastu." :)
Hinnang: 4 (väga hea mõteteärgitaja. Tagasisõit Tartust Tallinnasse läks tekstis sisalduvate mõtete üle arutledes, vaieldes ja tegelaste otsuste ning nägemuste oma seisukohtadega võrreldes. Selles mõttes korralik elamus, et 3 tunniga jõutakse palju mõtteid läbi arutada ning pikk sõit Tartusse saab tasutud korraliku sisuka etendusega. Meeldis väga. Arutaks meeleldi ka võõraste inimestega nende teemade ja arvamuste üle selle tüki kohta, et oma arvamusi kohandada, mingite detailide üle teistsuguseid mõtteid juurde saada ning seeläbi arusaamasid laiendada.)
-----------
Tekst lavastuse kedulehelt (sealt on pärit ka Gabriela Liivamägi foto):
Teineteiseta
DRAAMA
SADAMATEATRIS
KESTUS: 03:05
Tõlkija Kalle Hein
Lavastaja Jüri Lumiste
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Tõnu Eimra
Osades Maria Annus, Tõnu Oja (Eesti Draamateater), Karl Laumets
David Hare’i draama
Kaks üksildast inimest, noor naine ja pisut vanem mees, kes kunagi teineteist salaja armastasid, püüavad ühel jahedal ööl selgusele jõuda, mis ja kui palju neid päriselt ühendab. Mees on edukas restoraniärimees. Naine töötab õpetajana tagasihoidlikus linnakoolis ning tema koduks on äärelinna kesine üürikorter. Selgub, et kuigi kirg pole nende suhetest kadunud, on ootused ja vaated elule vägagi erinevad. Kas mees suudab loobuda eelarvamustest? Kas naine tahab oma põhimõtteid muuta? Saavad nad kokku? Või mõistab naist hoopis mehe noorukist poeg?
Briti hinnatud dramaturgi David Hare’i 1995. aastal kirjutatud emotsionaalselt intelligentne suhtedraama on saavutanud peale Londoni ja Broadway menulavastusi rahvusvahelise tuntuse ning noppinud ridamisi auhindu. Eesti laval on varem mängitud sama autori näidendeid „Amy seisukoht“, „Vertikaaltund“ ja „Eluhingus”.
Esietendus 7.oktoobril 2017 Sadamateatris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar