Helle Laas rokib täiega! Selline hoog ja nii palju südamlikkust! Vabandan juba ette, et järgnev essee tilgub üle austusest, armastusest ja imetlusest!
Jaanika Juhansoni lavale seatud Helle elulugu (peategelase enda esituses) on küll ülelend tema elust, ent peatub mitmetel olulistel teemadel ja sõlmpunktidel ning on mitmete lavastuslikult huvitavate ideedega illustreeritud. Seega kogu lavalugu töötab kahel tasandil - huvitav elulugu oma rõõmude ja valudega, ent ka huvitav lavastuslik lahendus kogu sellele eluteele.
Hellekene (kes on ka minu kooliõde 7.Keskkoolist, kuigi ta lõpetas selle kooli enne minu sündi) on vähemalt minule (ja ilmselt paljudele minuealistele) mänginud olulist rolli teatripisiku nakatamises. Mitmed esimesed teatriga kokkupuuted toimusid just nimelt tema lavastuste ja mänguga ning sellepärast vaatasin seda etendust nagu imetlust täis kutsikas - suu ammuli ja silmad pärani ning iga Helle emotsiooni ja mängunüanssi endasse ahmides. Jäi mulje, et enam ehedamaks minna ei saa - näitleja, kes mängib iseennast!
Terve saalitäie hallipäiste prouadega Nukuteatri ovaalsaali sisenedes (etendused on ülipopulaarsed ja välja müüdud, kuigi esietendus oli juba paar aastat tagasi) oli kuulda ahhetust ja ohhetust, et kas see skunk Helle süles on elus või mitte... kohe terekäeks - nukunäitleja kõrgeim klass! Nii ehe, et tõesti pani imestama :) Ja rohkem polegi vaja, et olla kogu õhustikus sees ning just õigesti meelestatud selleks teatrielamuseks - Helle hakkab oma lugu jutustama kuidas ta teatri juurde jõudis, millised olid tema esimesed ja armsaimad nukud ja kuidas ta nendesse suhtub - Helleliku käredamate ja hellemate toonidega läbisegi - just nii, nagu ainult tema seda oskab.
Lugu sisaldab mitmeid olulisi teemasid, mis on Helle enda jaoks tema kujunemisloos ja eluteel olulisimad ning ka teemasid vastuseks sellele, mida ilmselt Helle on saanud kuulda läbi elu ning mida ta on uskumatu aususega nõus endast avama. Nukumäng ja kogu see "armas mäng", mis on tema sees, on südantsoojendav ja hädavajalik sidusvahend lavastuslikus mõttes, sest see annab nende valustamate eluliste teemade vahele ja saateks vajalikke päiksekiiri ning kohati isegi kergust ja mingis mõttes distantsi tegelikkusest, sest muidu lihtsalt oleks see kõik liiga kurb (mõtlesin mitu korda, et kuivõrd valusad võivad mõned teatud kohad sellest loost tal iga kord uuesti ja uuesti läbi laval elada)... ja Helle, vähemalt minu jaoks kehastab midagi hoopis muud kui "kurbust". Samas, see mis ma sellest kogu teatrielamusest siiski kõige tugevamate mälestustena kaasa võtsin ja mis teemad ning mõtted kõige sügavamalt mu pähe keerlema jäid, olid ikkagi need sügavamad hingehaavad - nõukaaja koledused ning mida see kõik Helle jaoks tähendab (elu iroonia, aga Helle esimeseks rolliks teatris oli kuulus kommunist - Villu, ehk Vilhelmine Klementi), vanemate kaotused, "lesbiks" nimetamised ja võib-olla veel kõige tugevamalt - õnnetu armastus ühe leedukaga... Öeldakse ju, et igaühe jaoks on olemas see üks ja suur armastus elus, tuleb see vaid üles leida ja siis seda hoida ja kasvatada... Helle ilmselt leidis, aga kuna see jäi olude sunnil poolikuks, siis võib-olla see oligi see tema "suur" armastus... mis niimoodi dramaatiliselt kõrvalt vaadates ja sellele mõeldes mõjub eriti kurva ning saatuslikuna. Siinkohal võib muidugi olla ka kogu armastuslugu kunstiline lahendus ning ma lihtsalt lugesin sealt välja midagi enamat kui see tegelikult oli, sest mina ja ilmselt ka suurem osa teisi vaatajaid ju Helle eluga kursis ei ole selliste detailideni. Aga lavastuslikus kontekstis on ju oluline, et see mõjus ja läks hinge ning viis mõtted enda õnnele ja õnnelikkusele...
Ja kogu sellel teekonnal ilmselt kõige otsesemalt viidates just pealkirjale endale ning ühtlasi selleks kõige olulisemaks ka Helle enda eluteekonnal - ajarefrään... ehk "teatrielu" - mängituna Helle poolt ja lavastatuna Jaanika poolt ideaalselt - Helle loetlemas ning kardinat kui peakatet ja juukseid ja mida kõike veel ära kasutades selleks, et näidata erinevaid rolle - plikatirtsust turumutini, poisikesest õuedaamini ja ikka uuesti ja uuesti ja uuesti nende lugude vahele, täpselt nagu refrään lauludes... milline ilus kunstiline ja ühtlasi eluline harmoonia selleks refrääniks...
Siia lõpetuseks pean tegema ka ühe ülestunnistuse... Olen kõik oma kolm last vedanud (neile sobivas vanuses) vaatama Helle kirjutatud, mängitud ja lavastatud "Ise, ise ka!", "Tsuhh, tsuhh, tsuhh...", "Metsakülad" ja "Hanel oli auto", aga seda võib-olla rohkemgi iseenda pärast kui lastele... ikka selleks, et Helle mängulustist osa saada ja veel hetkeksi end lapsena tunda :)
Hinnang: 4- (see number siin ei väljenda midagi muud kui seda, et lihtsalt oleks tahtnud palju rohkem, palju pikemalt, palju enamate lugudega... Kuigi annan aru, et see lavastuse "hoia piip ja prillid" hoog ja Helle enda jaoks justkui kiirteena mõjunud elutee praegusesse punkti liikumine pidigi olema selline lühike, lööv ja hoogne. Lavastaja Jaanika Juhansoniga koostöö on ilmselt töötanud ka imeliselt hästi, sest Jaanika lavastus on väga hea energiaga ning väga leidlikke nõksudega ning selliste teemade väljatoomisega, millest inimesed väga lihtsalt rääkida ei tahaks. Kui sellele tobedale hinnangule veel mõeldes, mida ma oma teatrielamuste kirjeldamiseks kasutan, siis võib-olla on just Ajarefrääni puhul terve aasta jooksul nähtud tükkidest just sellele elamusele hinnangut kõige raskem anda - tegemist ju ikkagi ühe armastatuima Eesti näitlejanna pika elu- ja karjäärilooga, ning selles suhtes on hinnang igatahes 5+! Nüüd tuleb minna otsima raamatupoodidest ja antikvariaatidest ka samanimelist Helle enda kirjutatud raamatut... Kuna Helle tüki lõppedes annab võimaluse ka küsimusi esitada ning lubab kõigele väga avatult vastata ning kogu see "jutustajalik" hoiak annab võimaluse tunda saada, milline inimene Helle päriselt on... Ta justkui võtaks selle viimasegi maski eest... ja minule jäi kahtlemata mulje, et ta ongi nii armas ja lahe ning tabavate ütlustega, nagu ta mulle alati on tundunud. Nüüd kahetsen, et oleksin pidanud paluma üht kallistust... teen seda järgmine kord.)
-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Sander Põldsaare foto):
Ajarefrään
OVAALSAAL
Tempokas tragikomöödia nukunäitlejast, kes eksib varjudesse, ent otsib kuldkollast liblikat. Kuid kas leiab? Kes üldse varjudes elavad? Varblane, jänku või kass? Pilveprintsess, metsamoor või hiiremammi? Karabas-Barabas, Tembu või narr? Kas narrimütsil on kuljused või kirikukellad? Kas armastus sipleb mesilasena püksis või upub unerohuklaasi? Kas lõpuks kõlab aplaus või püssilask?
Nukuteatri grand old lady Helle Laasi värske monolavastus täiskasvanutele, kus mälupildid elustuvad ja värvilisest hämarusest kerkib esile ootamatuid kohtumisi. Lavastus põhineb armastatud nukunäitleja autobiograafilistel ning avaldatud ja avaldamata ilukirjanduslikel materjalidel. Lavastus on 73-aastase näitleja ja lavastaja Helle Laasi ning 37-aastase lavastaja Jaanika Juhansoni esimene loominguline ühistöö.
Mängib: Helle Laas
Autor ja lavastaja: Jaanika Juhanson
Lavastuskunstnik: Sander Põldsaar
Valguskunstnik: Märt Sell (Pärnu teater Endla)
Helikunstnik: Mait Visnapuu
Kestus: 1 h 15 min (vaheajata)
Esietendus: 22. veebruar 2015
Vanusele: noortele alates 16 a ning täiskasvanutele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar