„Viimane vaba suvi“ äratab emotsioone, on huvitavate karakteriarengutega ja pillub puänte
Eesti ajaloost tõukuva suvelavastuse „Viimane vaba suvi“ autor Andra Teede on teadlik sellest, mis empaatilistele vaatajatele mõjub – inimeste südameheadus.
Ka sel suvel on sündinud Eestimaal uusi teatreid! Üheks neist Haapsalu Suveteatri Selts, või nagu Eero Spriidi lavastuse „Viimane vaba suvi“ esietenduse alguses teadustati – Haapsalu Suveteater. Praegu veel ei tea, kas oma esimesi samme tegevalt teatribeebilt võib ka tulevikus loota uuslavastusi või on tegemist ühekordse projektiga. Haapsalu rongijaama perroonil elustunud lavaloo puhul on igatahes tegemist väärtlavastusega, sest jutustatakse ühest meie ajaloo keerulisemast ajajärgust – aastatest 1938–1941.
Kui omal ajal ilmus Sofi Oksaneni „Puhastus“, tekitas see meedias palju vastukaja – miks Eesti enda autorid ei kirjuta fiktsioone kasutades sellest ajastust. Aga palun: Andra Teede (siiani meie ainuke naisautor, kes on pälvinud teatriliidult algupärase dramaturgia auhinna) laenab ajaloost tausta, tõukub sajandivahetusel Ristil juhtunud tõestisündinud loost ja põimib selle enda fantaasiaga, luues nii ühe võimaliku (ajastu)loo.
Süütus vs. pahelisus
„Viimane vaba suvi“ algab aastal 1938...
Loe edasi tervikarvustust siit: https://epl.delfi.ee/artikkel/120392741/arvustus-viimane-vaba-suvi-aratab-emotsioone-on-huvitavate-karakteriarengutega-ja-pillub-puante
-----
Nüüd, mil on sedavõrd vähe jäänud käesoleva suve uuslavastusi näha, võib juba öelda, et selle suve 40+ nähtud lavastuse seast "Viimane vaba suvi" on minu 10 lemmiku seas.
Mitmed head näitlejatööd, minu jaoks eesotsas Harry Kõrvitsa ja noorte näitlejate - Karmel Mäesalu, Maria Teresa Kalmeti ning Mark Erik Saviga, aga eks muidugi alati ülimalt meeldiv näha ka Helgi Sallot igas tema uues rollis. Palju kiidusõnu on saanud ka Lauri Liiv, aga kuna ma ei ühendanud tema aktsenti venekeelse aktsendiga ning tal esikal oli veel osa täpitähtedega sõnu sees kuigi oli valitud vorm neid eirata, siis päris stiilipuhtaks ise ei pidanud, aga see näis selgelt olevat sissemängimise teema. Päris head harrastajad ka, iseäranis üks mees.
Selle lavastusega ühenduses sain teada, et sellelt lavaka-lennult Theatrumisse maandunud noortel lõppesid töölepingud Theatrumiga ning nüüdsest on nad vabakutselised. Hiljuti vilksas küll kusagil uudisvoos, et vähemalt Merlin Kivi alustab uuest hooajast Ugalas lepingulise näitlejana.
Igatahes minule see Haapsalu lugu meeldis. Mõni ütleb, et oli etteaimatav, aga no eks natuke sellisega seoses etteaimatavus on paratamatu, kuid siin on just oluline nüansside ja detailide emotsioone tekitavusega vaatajal endal kaasa minna. Selles mõttes eks iga publikuliige loob mingil määral ka iseenda elamuse. Minu jaoks oli erinevate lavastajatrikkidega see loo sisse saamine ning sellega kaasa minek kuidagi siin eriti lihtne. Istusin küll publiku seas, aga tundsin, nagu oleksin ka üks neist jaamakülastajatest (mida ju tegelikkuses eri aegruumis olingi). Stiilne veel seegi, kuidas Eero Spriit on kasutanud enda lavastusvormingus teatavat raudteega seonduvat stseenide asukohtade teket etenduse sees.
Kuuldavasti mängitakse ka järgmisel suvel ning mina soovitaksin küll julgelt, aga kindlasti (igaks juhuks) vältida äärmisi otsi selles saalis - parem juba istuda keskel, aga kaugemal (ja ma ise olen muidu vägagi lava ligidal istumise usku!). Võibolla nad on saanud või saavad parandada seda undamist äärtes asuvatest kõlaritest, aga kes teab.
Minu arvates Andra Teede kirjutatud lugu on võimas, tähtis ning sedavõrd hea trupi ning just selle va asukoha inspiratsiooni integratsiooni lavaseadega igati väärt kaasaelamist!
PS. Pealkirjas on peidus ju ka tänapäeva mõttes lausa hirmujudinad! Sellega seonduvalt hämmastav (ja haige maailm), et see pea sajanditagune pole kaotanud veel praeguselgi hetkel oma aktuaalsust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar