Ekskursioon, teater, elamus - see on osalus- ja rännaklavastus läbi ühe Tartu linnaosa, mis kubiseb nägemis- ja märkamisväärsest, teedest, majadest, aedadest, masinatest ja loodusest, aga ka üllatavatest tegelinskitest!
Kuna "Läbi linna" -lavastuste tänavusuvine tulemine (mis on eelmise aasta Karlova linnaosa uudistamise järel juba teine...olgu lisatud, et siinkirjutaja on Karlovas küll varem käinud, ent ei jõudnud sinna paraku "läbi linna" egiidi all) on oma viimse etenduseni mängitud, võib kogu teatrielamust peegeldada märksa lahtisemate kaartidega kui tavaliselt. Kui aus olla, siis kuna kogu teekonnal järgnes üks üllatus teisele, siis oleks sellest olnud ka enne midagi kirjutada või täpsemat jagada paras karuteene kõigile alles ekskursioonipileti lunastamist ootavatele. Teisalt jällegi kahju, sest ei saa seda väärt ja elamuslikku kogemust enam soovitada ka - sest mis lännu, see lännu! Võib vaid anda vihje, et järgmisel suvel, mil jalge alla ja silme ette võetakse juba mõni muu Tartu linnaosa (ainult Sinu ja minu vahel vihjena, et selleks on 2023 aastal Ülejõe ja 2024 Annelinn), siis kindlasti-kindlasti haarata võimalusest - SEE on ERILINE! Lähen isegi nii kaugele, et kuigi on varem kõikvõimalikes tehastes, erinevates maailma linnades ja kus kõik veel käidud ekskursioonidel... siis nii palju ei ole üheski neist "juhtunud"!
Katsun seda peegeldust siin kirjutada ka ekskursioonina, ehk mis on 10 päeva hiljem ikka veel meeles (ja selle 10 päeva sisse on mahtunud doktorantuuri atesteerimise närvikõdi, 2 muud teatrikülastust, 3 päeva Prantsumaal Bordeaux's nii linnaavastust kui ärikohtumisi ja mis kõik veel), sest midagi üles ei olnud seal võimalik kirjutada ning nagu siin mõista proovisin anda, ei ole mitmetel põhjustel varem saanud ka kirjutada kui praegu. Seega aus lugu, mis tegelikult ka sellest siis pikemaks ja päriseks näppu jäi?
Kohtumispaigaks Tartu NAIIV'i esine, kus sai vaevalt pulsikell käivitatud ning juba juhatati meid Emajõele. Õnneks siiski mitte otse vette vaid ikka sellel liikuvale liiklusvahendile. Vau, mõnus laevasõit laevalael algas ja üsna kohe ilmus kaldale kaasa jooksma üks üleni valges, vallatu, aga igati viks ja viisakas, vahva neiu, kelle tekst siiski laeval asuvast kõlarist ilusti meieni jõudis. Kes ta oli, kas noor armunu? Tartu vaim? Supilinna kehastus? Lihtsalt keegi, kes oma lugu poeetiliselt jutustas? Ei tea... pigem siiski abstraktsema kehastuse poole kaldu... isegi teretas ja soovis kõigile vastutulevatele head. Hääle oli laenanud ka Laura Niils'ilt - hea, selge diktsiooniga - siis on kindlapeale kosta kogu sissejuhatus ka üle muheda laevapodina. Samas oli nii palju seal ka tähelepanuröövleid - supelrand, mööduvad pidulaevad bikiinides beibedega tantsimas tümpsu saatel... Aga ei... keegi seda tähelepanu ära ei suutnud päriselt endale tõmmata. Lihtsalt kuna siiani on elu Tartusse sõites alati sealt Tallinna maanteelt läbi Tähtvere alla sõites just teisele poole (peamiselt ju just teatritesse - Must Kast Genialistide Klubi või Tartu Uude Teatrisse, Vanemuise erinevatesse majadesse või Karlova Teatrisse sõites) pannud keerama ning kogu Supilinn ongi tõesti täiesti uus avastus - siis on, mida vaadata, on mida avastada ka teekonnal. Nimelt jäi mulje, et see laevuke viiski meid Supilinna teise otsa ära ja sealt jalgsi lahendasime juba tee sealt otsast tagasi linnasüdame suunas. Ühel hetkel mingid Tartu poisid oma kiigega meelitasidki meie esimese saatja endaga ning meie tee kulges edasi kuni randusime.
Maaletulekul oli vastuvõtudelegatsioon - rahvarõivastes neiud, kes meile kolme eri värvi kuninglikud lindid üle õla asetasid, tere tulemast Supilinna soovisid ning tõesti tunde tekitasid, et meid on siia oodatud! Üsna kohe keerasime ka majade vahele linnajakku sisse ning seal ootas meid lastekoor, kelle "Kodulaul" tõi meelde kunagise Kevad südames filmi - meil ju oligi siin suve hakul kõigil veel ka kevad südames... kuigi nad siin tee ääres laulsid nii ilusasti, et see võis vabalt ka mõni veelgi parem laul olla ja lihtsalt mälu mängib trikke :)
Meie grupp jäi igatahes seda kuulama, ehkki juba ümber nurga keegi viipas meid enda suunas. No ei tahtnud siiski enne laulu lõppu sugugi edasi liikuda... Aga selge see, et sinna teenurgale me ka jääda ei saa ning sellele ootajale liginedes, sai selgeks, et tegemist on kellegi väga õrna ja naiselikuga, kellel siiski käed küünarnukkideni tavotised! No ilmselgelt on vaja talle siis ju järgneda, sest järsku on mingit abi vaja või miskit... Ta suunas meid otse üle väikse heinamaa mingi elektrijaama või garaaži suunas. Ise jutustas, et kui tema ise kunagi Supilinna esimest korda tuli, siis silmas kohe üht ilma kardinateta akent ja selge see, et sinna saaks siis ju ka sisse kolida... Irooniline seejuures vast just see, et kui me temale külla jõudsime, siis olid seal ju kõik lauad, toolid, diivanid, aga mida mitte - ei seinu ja seega akendest rääkimata :) Tegemist oli tekstiilikunstnikuga, kes natuke meenutas Liisu Krassi ja pani meid ka kohe kunstiloome nimel tööle. Nimelt oli tal seal sätitud ratas, et oma tavotikausiga tekitada pritsme jälg ühele mantlile. Operatsioon õnnestus esimese korraga, sest selline muster sai kohe kindlasti ainulaadne kogu kunstimaailmas! Hinnaks teatas loomekollektiivi esinaine 10tuhat ja seal paar prouat lubasid kohe lähimas pangaautomaadis ära käia... kuidas see rabamine seal lõppes, seda ma ei tea, sest teekond liikus juba edasi...
Ümber nurga tundus olevat nagu mingi korporatsioonimaja, millel lehvimas 3 lippu ja iga lipu all diviisijuhi-moodi tegelane. Ma mugava mehena astusin kohe esimesele ettejuhtuvale ligi, aga siis märkasin silmanurgast, et kõrval lipu all on kangest üks viimase TÜVKA lennu lemmiku - Mariann Tammaru nägu tüüp... vaikselt smugeldasin end hoopis sellele uksele ligemale kui alles siis mõistus võttis, et need lipud on ju eri värvi ning vastavalt oma õlalindi värvile tuligi grupeeruda. Oh ma tolvan... aga õnneks teisi ullikesi oli veel... Ja samas olin natuke mõtetega ka nende juttude juures, mida teised ekskursioonil osalevad inimesed, kes olid ilmselgelt kohalikud, kogu Supilinnast omavahel juurde teadsid rääkida! Nagu juba lapsena isa õpetas - kõik, mis tasuta saab, tuleb vastu võtta ja nõnda ahmisin seda etendusevälist ekstraboonust loomulikult ka kõik endasse :) Samas minu kuldne andiski täiesti ametliku õiguse just selles rühmas olla!
Tammaru-õdede teisik muidugi kodeeris kohe lahti, et ma olen agar tuupur, küsis nime, käskis ämbrit kanda ja ma nagu kuulekas kutsikas kuulasin iga ta sõna ja täitsin kõik ülesanded kuulekalt! Liiatigi olime nagu mingil loengutevahelisel liiklemisel, kus kursused vuhisesid eest ja tagant ja inimeste vahelt, kuni teeots viis meid A le Coq'i vabrikuhooneni. Seal juba kõik kolm gruppi taas ühiste jõududega ning järsku jõudis meieni üks järelkäruga rattur ning päikselise õhtu ja mõnusa kõnni kosutuseks pakuti kohalikku suukastet ka. Hetkeks kartsin, et kui õlletehas kõrgub kõrval, et kas on järsku õlu, sest mul see soolikas on miskipärast puudu ning piinlik hakata pipardama kui pakutakse... samuti endise koola-sõltlasena pole juba aasta 2009 novembrist seda mürki oma kerre lasknud... aga ei - mõnus ja maitsev kali oli hoopis! Nagu täpp i-peal selles hetkes! Pärast ühiseid tooste korporandid andsid meile igasuguseid vajalikke vihjeid, millel silma peal hoida (ja muide mõni oligi neist varsti vajalik)... leppisime kokku, et hiljem õhtul läheb mölluks, seniks tõmbasid nemad vehkat ja meie liikusime edasi...
Siis järsku, ei tea kus kohast pudenes teele ette veel üks Tammaru-õdede teisik... Kummikutes ja hommikumantlis, endal kollane tähtis kaust käes. Siin polnud kaksipidi mõistmist - kui TEMA kamandab hoovi sisenema, siis nii tuleb ka teha! Tähtsate inimestega on kord juba nii. Isegi kui nad on hommikumantlis, mille vahelt paistab aluspesu või pidžaama! Juba tõttas meie juurde ka üliagar mees... ilmselgelt naisele nii äripartner, elupartner ja no iga-inimese-partner kohe kätluses. Kõigile kamandas kiivrid pähe, minul käskis ehitusala värava eest tõsta ja pikema jututa läks ka ehitatavate majade tutvustamiseks, intervjueerimiseks, milline maja, milline korter sealt võiks huvitada. Pagana õudsa, aga nii vägevalt ägeda energiaga 2 tüüpi! Tulid natuke meelde Buratino lollidemaa kass ja rebane... Hoiaks eemale, aga no ei tunne ju seda Supilinna... ei oska kusagile omapäi sealt põgeneda ka. Ja kus Sa siis põgened, vaja ju naisi-lapsi enne kaitsta. Ilmselged ahveristid... hehh, kus neid poleks eks?! Tuleb välja, et ka Tartu Supilinnas.
Kui oli näha, et keegi siiski ekskursioonilt elukohta endale ostma ei hakka, siis läks korralikuks röstimiseks ja solvamiseks! Õnneks tehti seda rock-kontserdi mõõtu esitusega, kus vaesed lapsed aeti ka kusagile taustale. Pereisa räppis ja rokkis ning pereema tantsis ja fännas kaasa. Endal kiskus ka kaasa jämmima, ainult, et kus sa siis jämmid kui Sinu enda solvangute kulul käib show! Oh ma loodan, et muusik ja helilooja (ilmselgelt ka näitleja?:)) Kaarel Kuusk kusagil pimedal alleel mõnelt solvatult peksa ei saa... sest nad olid selle ärimees Nossoviga äravahetamiseni sarnased... Samas, kui Kaarel teaks kui intensiivselt ja vingelt see tüüp karakterrolle mängib, võiks ta tolle abil hoopis endale rolle saada! Päriselt!
Selle suure müra ja kisa peale tuli naabrinaine - hea haldjas - vaatama ja meid kõiki päästma! Ole Sa tänatud hea hing! Selgus, et need pätid seal luuravadki pidevalt heauskseid ja siis kauplevad majadega, mis neile üldse ei kuulu! Olge te seal Supilinnas liikujad hoiatatud! :) Ega see naabrinainegi jõudnud miskit paremat peale haarata kui ühe hommikumantlimoodi asjanduse, aga tühja sest. Kutsus meid kõiki oma aeda, kus oli üles seatud salataskutega telk. Taskud täis komme ja küpsiseid ja muud segasummasuvila-varandust. Olime tõesti järsku nagu Lindgreni-maal. Kobisime kogu selle oma grupiga "naabrinaine" Katrin Kalma telki ja imeline, aga see tõesti kasvas koos meiega - tõeline elus muinaslugu :) Just rühma lapsed olid veel eriti elevil. Selles mõttes ka tõeline pereetendus.
Head asja ei saa liiga palju ka, sest me kõik teame, et sellestki ju võib siis hakata kõht valutama ning juba me leidsimegi kusagilt põõsaste vahelt liikudes enda garaažide vahelt. Meeste mängumaa, kus Seimi Agur just oma garaažist mingi kila-kolaga välja tuli ning saime aidata tal seal nii mootorsaest kui tolmuimejast ning vanast kokuka-moodi jalgrattast võrri ehitada kui ka päiksevarjust ja telgivaiades veel tema raadioga igiliikurile katuse konstrueerida. Selliseid kuldsete kätega mehi on muidugi vaja kõigile appi ning kuigi keski sõber telefoniga teda katsuski meelitada kohe kusagile remonditöödele, aga tal tuli käpelt Elvas veel ühel tööotsal ära toimetada... Peaaegu küsisin, et kas saaks ka ta pakikal oma sünnilinna kaasa sõita... aga siis märkasin, et seal oli juba osa agregaadist ees ja minule poleks ruumi olnudki... (kurja, aga siiani on ikka veel nii hea meel, et Teatriliit ei jätnud teda nominatsioonita eelmise aasta Petserimaa rolli eest! See oligi tegelikult aasta teiseks parim... peale Juhani oma) Tõeline "mees nagu orkester" - kuldsete käte ning ka kuldse näitlejaoskusega - Ernesto küülikud päästab... ja no tõesti Hunt Kriimsilma 9 ametit teeb ka ära! Meile näitas suuna...
...ja juba me olimegi tänaval, kus bussipeatuses ootas bussi üks mees... jäime ka temaga natukeseks ootama... ei teadnud, kas ta on sealt üldse mingi teadjamees... aga püsti ta tõusis ja meie tema järel... kuni leidsime end ühest kunstnikekodust! Täpsem silm tundis ära, et seal boheemlaslikus aias, esoteerilises atmosfääris, kellukestega helistamas mees ja suurt majaseina imeliselt ilusate maalingutega katmas naisterahvas olid tegelikult meie grupi liikmed alguses Emajõelt teekonda alustades. Seetõttu olime nagu kohe kõik vägagi kodus. Sooja ilma tõttu see lõke soojendas ehk liigagi meie sooje südameid, aga õhku lendasid nii linnud, kui Alliksaare ilus luuletus lindudest ja kevadest. Ja ikkagi need suured maalid täis huvitavaid tegelasi nendel majaseintel... oleks tahtnud neid uudistada ja uurida palju pikemalt, aga vaikselt kutsuti meid seal vähehaaval ära, kuigi kui juba tänavale jõudsime, tekkis metsik paanika - pidime lausa jooksma hakkama, sest buss tõesti juba ootaski! Seal oli veel keegi haige jalaga härrasmees, kes siiski jooksujalu liikuda ei saanudki. Siiski buss ootas ilusti meid kõiki ära! Teisel pool teed veel mingid imelised kujundujujad... kätte jagati ka meile rõngad, aga need polnud mitte kujundvõimlemiseks, ega -ujumiseks, vaid olime siis hoopis nagu lasteaialapsed paaris... mina ühe toreda, võõra naisterahvaga, kellega mõlemad imestasime, et kas jäime liialt kõike nautima, et järsku nii kiire hakkas ning võibolla juba järgmine ekskursioonigrupp on seljatagant sisse sõitmas? :)
Kiire, kiire, kiire... aga kondimootoriga bussiga jõudsime teispool Tartu Botaanikaaeda, kus haldjad oma hõlstides tantsisklesid meile teed suunates. Nii kiire oli kogu aeg seal lõpus, et mul oli tunne, et viimaste seas pean ka veel siin hirmsasti kuhugile kiirustama... kuulsin küll, et seal aias, kusagil taimede vahel kostus haldjate ja päkapikkude ja supilinna vaimude-haldjate hääli ning lugusid.... ja oleks ma teadnud, et see ongi kogu teekonna lõpp, oleksin neid seal natukenegi kuulama jäänud... Aga ma kihutasingi ühe soojaga finišisse välja...
Ja mida näitas pulsikell? Täpselt 1 tund ja 30 minutit, 2,46km. Aga mida ta ei näidanud, oli see kui palju rikkamaks ma kogu sellel teekonnal sain. Elamuse võrra ju kindlasti, info võrra - nüüd tahan Supilinna tagasi, omapäi seda uurima... Nii kodune koht - segu uuest ja vanast, aga kindlasti väga omalaadse hingega. Üldsegi mitte nagu ülejäänud Tartu. Emajõe lähedus seob muidugi ja eks teed ka, aga ikkagi on see natuke ka linn linnas. Kindlasti kogu just selle teekonna tõttu praegu kõvasti romantiseeritud ja võibolla kui ei juhtu sinna veel nii pea, siis on see tunnetus tegelikult päris soe ja armas ning võiks vabalt selliseks jäädagi... Kuigi nad seal ikka ridade vahel andsid ju mõista, et eks seal ole omad probleemid ning pole üldsegi kõigi lemmikkoht... aga seda vist rääkisid mitte giidid vaid pigem teised "turistid".
Hinnang 4
Loodan, et jätsin oma sõnalise ekskursiooniga kübekesegi aimu, millega tegemist oli, sest need suvealguste Tartu "läbi linna" aktsioonid ON väärt iseenda nahal kogemist. Mina järgmine kord teen küll endast oleneva, et jõuaks seda järgmist Tartu linnaosa lähemalt uurima. Siis juba teadliku, kogenud "läbi linna" turistina, oskan ilmselt ka rohkem ise haarata. Praegu oli õhin ka teadmatus ja väike osalusnärv isegi kohati sees, mis on ju ka elamust veelgi kõrgendav. Grupp ja ilma ja kõik muidugi mängis ka ideaalselt kaasa, aga siin oli näha nii osavat Kaija M Kalvet'i dramaturgikätt, sest lugusid on kogutud kohalikelt ja kõik lood on rikkalikud ja sisaldavad omakorda mitmeid lugusid. Need lõpulood jäid nüüd enda rumalusest saamata... teistel meie rühmast ju ka... aga isegi nendetagi... Lavastuslikult oli kogu konstruktsioon ju Jaanika Tammarul kui üks logistiline ime! Täitsa mõistetav, miks tal ka mitu assistenti selleks oli! Sama lugu Inga Vares'e lõputute kunstnikudetailidega - iga lugu ja kogu lugu veel omakord oli ju täis kõikvõimalikke detaile! Vau! Ja no muidugi Kaarel Kuusk, kes seal mäeotsas ehitusplatsil meile kontserdi korraldas - aplaus ka veel tagantjärele! Kinnisvara müümine ongi raske töö.... eriti kui seda veel petukaubana teha! :) Aga rock on tibens ja karakteritele sobivalt karrrge! :)
Tegelikult ju viimistletud, samas detailiderikas, aga ometi jättis mulje ja tunde kui millestki väga ehedast! See pole siin piinlikkuseni produtseeritud diskomuusika, vaid ootamatusi ja üllatusi täis indie-rock. Kus iga väike ragisev noot annab hoopis karakterit juurde. Kuigi kui hakata mõtlema, siis puudusid ka need "ragisevad noodid"... no mitte ühtegi etteheidet ei oska teha. No mitte ainumastki. Seega vinguva grupiliikme roll jääb seekord ära... Nii põnev oli ju ka kogu aeg, et polnud ju aegagi virisemiseks :)
Sõna otseses mõttes - teatriime!
Tekst lavastuse kodulehelt:
Rännaklavastus läbi isepäise ja omanäolise Supilinna.
Aedadest ja armastusest. Supilinlaste endi mälestustest kokku nõelutud. Mõtisklev ja uudistav, nagu Supilinn ise.
Seitsmel juunikuu õhtul jõuab see Supilinna tänavatele. Tule seiklema!
Piletid Fientas: https://fienta.com/et/s/labi-linna-supilinn
Etendused: 2./3./4. ja 8./ 9./10./11.juunil.
Algus kell: 17.55, 18.25, 18.55 ja 19.25.
Kohtumispunkt: Naiivi juures (Emajõe kaldal).
Etendus kestab kokku 1,5 tundi, rännaku pikkus on 1,5 kilomeetrit. Palume riietuda vastavalt ilmale ja panna jalga saapad, mis ei karda vett ja pori. Parim valik: kummikud.
Etendustel rändavad tänavail: Liisu Krass, Katrin Kalma, Laura Niils, Mariann Tammaru, Agur Seim, Kaarel Kuusk, noored koolidest ja huviringidest, muusikud, harrastajad ja kohalikud. Tõenäoliselt ka mõned kassid ja herned.
Lavastaja: Jaanika Tammaru, dramaturg Kaija M Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kaarel Kuusk, tehnik Sten Arvi ja Andreas Kangur. Kunstniku assistendid Elisabeth Rebane ja Renate Eensalu, lavastaja assistendid Merilyn Elge, Maria Vera Pšenitšnaja, Merili Viks.
Paiguti paigatud, heledalt hõigatud, heliline-imeline ja looklev, aedadest ja armastusest!
Lavastus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar