Kolmapäev, 29. juuni 2022

Hommikuvalgus - Eesti Noorsooteater


Avaldan siin kõigepealt teksti, mille kirjutasin praktiliselt vahetult peale esietenduse nägemist instagrammi. Seejärel mõtted, mis on jäänud pähe pöörlema veel ka 10 päeva hiljem ning miks ja milliseks see arvamus lõppude lõpuks on kujunenud.

"“Hommikuvalgus” esietendus eile... ja ütlen kohe kätluses ära, et minule see ei meeldinud. Vaheajale minnes minu tagant reast kaks keskealist lahkusid kiirel sammul (tagasi 2.vaatusele nad ei tulnudki), aga pahaselt mees ütles naisele, et “kas nad seda enne ei vaata, mis lavale lasevad”. Mina nii kriitiline kahtlemata ei oleks ja 1.vaatuse lõpus tundsin hoopis, et kogu lugu on alles koorumas ning ei teagi ju veel, mis värk üldse nende lastega seal õieti on...

Nüüd tervikule tagasi mõeldes, polnudki see vast eelkõige narratiivikeskne, ehk nö.traditsioonilises mõttes "lool" põhinev lavastus. Pigem atmosfääri-, tunnete-, ambientteater. Ma arvan, et väga hea alge oli tegelikult ka loona olemas ja kui kõik need pusletükid, mida ükshaaval õhku visati, oleks lõpuks tervikpildi kokku andnud, siis oleks see võinud ka kogu teekonda igati õigustada. Teisalt ju ei tahagi seda, et kõik lõpuni ette ära nämmutataks... publiku seast, täpsemalt ühelt tuntud eesti lavastajalt, kostus vaheajal vägagi tabav positiivne kommentaar, et teatavas mõttes oli siin “julgust”. Julgust riskida, et publik läheb sellisele teekonnale kaasa, kuigi kõik on väga süngetes toonides, vilksamisi isegi ängistav - laste “mängud” vaheldumas “hirmude”ga. Ehk siis 5 noort inimest nagu elaks kusagil maa all? laevavrakis? igatahes mahajäetud kohas ja mere ääres (kajakate kisa) ning jääb natuke isegi mulje, et nagu apokalüptilises maailmas. 4 neist on kindlalt lapsed, aga 5nda kohta me ei tea. 2 on mängult õed, aga lihtsalt kokkuhoidmise pärast. Lisaks on keegi kuues- “poiss”, kes on kadunud, aga tema varusid avastavad ülejäänud pidevalt. Käiakse kusagil röövretkedel? hankimas süüa-juua-riideid? Ja nendel retkedel avastatakse, et tsivilisatsioon on tungimas neile üha ligemale... on see kõik hoopis midagi sümboolset- teed, bussipeatused, parklad, lennukid? Võib-olla! Sellisel juhul lihtsalt mina ei hammustanud seda siit läbi. Kuigi korraks mõtlesin, et kas võiks hoopis olla tegemist sündimata laste maaga, kes ootavad "uuesti" ellu saamist ning "päris elu" tuleb üha ligemale? Ent see siiski lõpuks jäi liiga kaugelt otsituks...kuigi-kuigi ka päris lõpus, kas siis püüti seda järgmist elluastujat, aga lapsed ei taha "sellisesse maailma" minna - parem siis juba mistahes kaitstud, ehkki räpane ja raske olevik "seal"? See seletaks ka juba lahkunud poisi ning kõik need kahtlased laste jutud?

Samas oli siin ka palju sellist, mis meeldis. Kogu see tugevalt jõuline ja laetud atmosfäär just sellises mängukohas - ideaalne sümbioos tekitatud, nagu koht oleks ise inspireerinud kogu loo lähtekoha. Ivar Piterskihh’i valguskujundus oli eriliselt mänguline, aga samas ka uinutas, ent juba pealkirjaga antakse teada, et valgus on siin kahtlemata keskne (muide kogu sisu oleks nagu hoopis just "sooja ja armsa" konnotatsiooniga "Hommikuvalguse" vastand... või on ikkagi see otsene viide hoopis lõpu valgusele, mil algab mõnele või neile kõigile "uus elu"? :)).

Teatavas mõttes vastandid võlusid siin veelgi. Näiteks Markus Robam'i muusika, mis oli elektrooniline, aga Steffi Pähn laulis regilaule, kokku kõlas see nagu helikujunduslik kunst! Nagu magus ja hapu, mis selle scifiliku sisulise poolega käsikäes tervikolustikku huvitavamakstegevalt kokku sulandas.

Vastandite võlumise teekonnal edasi - kogu trupist kohe eriti-eriti meeldis Maria Ehrenbergi päiksekiirelik, suurte, avali silmadega positiivsuse kehastus selles koledas-koledas kohas. Ta oli nii ehedalt lapselik, mis on ju rollina omamoodi päris hea tabamine ka algajale näitlejale. Oma uues koduteatris on ta selle esimese suure "proff-näitleja" rolliga igati “kodus”. See siin on ühtlasi korralik "visiitkaart" ka nendele, kes teatriklasside ja lavakoolide noorte lavastusi ei jälgi (sealsetest rollidest ju Marialgi nii mõndagi juba ette näidata). Nii hea meel, et saab teda nüüd tihedamalt mängimas näha! Getter Meresmaa alguses sõnatuna räägib hiljem vägagi kõnekalt (võibolla isegi kõige selgema ja kindlamate viidetega "aega enne siinset varjuelu" ja temagi puhul oli ka tunda just “last”, keda vaatad. Steffi tegelane, nagu juba mainitud, polnudki võibolla enam laps (kuigi ühtviisi mänguline- "aga keegi ei saa kindlalt väita, et ma noor ei ole", ent siiski tunduvalt teistest tõsisema suhtumisega), aga milline mõjuv ja tugev kohalolu tal laval on (nii siin kui tegelikult igas tema rollis) - imetlusväärne! Tema on seadnud ka lavastuse liikumise. Joosep Uus’i tegelane tõi meelde vana lapsepõlve multika, kus papagoi jutustas kus ta maailmas käinud on - "teie pole Uus-Andaluusias käinud?" - väikemeestele omase fantaasiaga tundus ta millegipärast isegi noorem kui Risto Vaidla tegelane, keda siin pesamunaks tekstis peeti, ent kellel vast kõige ilmsemad varateismelise jõu- ja võimumängud mängida. Risto suutis oma tüübiga tekitada väga tugevaid emotsioone, aga kuna need olid nii negatiivsed, siis ei oskagi päris lõpuni hinnata, kas tegemist oli geniaalse mänguga või lihtsalt oli seda poissi talumatu kannatada? Tihti üsna karjuva kõnega tekitati veel omakorda psühholoogilist ärevust õhustikku juurde, ent vaatajale ka just nimelt ebamugavust - kaval lüke lavastajal - pannes meidki vaatajatena tundma vast midagi sarnas, mida tema saatusekaaslased. 

“Lapsed üksi” (ilma vanemate reeglite, järelvalve ja kaitseta) on ju teema, mis on mitme nurga alt kirjanduses, teatri- ja filmikunstis ka varem lahatud. Meenub kohe palju auhindu võitnud Koreeda film Nobody knows, kus ema lapsed nii pikaks ajaks koju üksi jätab, et lapsed peavad ise enda eest hoolitsema, raha ja teineteisega hakkama saama. Ka praeguseks juba üle 10 aasta tagasi, ent siiani meeles VAT-is lavastatud “Kihvad” loos oli ema kodust lahkunud. Mõlemad on väga mõjuvad, sest on tugevas ja selges seoses realismiga, mida me kõik teame ning oskame vast pareminigi tunnetada, kui Hommikuvalguse-laste maailma. Ja eks neid ole veelgi (Kärbeste jumal jne). Indrek ja Eva Koff’i lugu on märksa segasem ja vähemate väljapaistvate kihtidega, kuigi ka siin antakse aimu, et nendel lastel pole olnud kerge ning seetõttu ollaksegi just praegu ja just siin, ühiste jõududega "varjul". Ent lõpuni ikkagi mina sealt seda põhjust välja ei lugenudki. Samuti jäi lahtiseks kogu lõpp - mis siis ikkagi toimus ja millega see siis lõppes? 

Ei, ei peagi ju lõpetama, aga ma arvan, et see lavalugu lihtsalt ei olnud minule, kuigi jäi tundmus, et järsku on see ikkagi hoopis "noortekas", mida tänapäeva keskealine lihtsalt polegi võimeline lõpuni lahti muukima? Ei tea...minge ise vaadake ja seletage minule ka - päris huvitav oleks teiste teooriaid ning fantaasialendu teada saada! Ja kas see on oluline näiteks kodutute laste teema esiletõstmise pärast? Laste omavahel hakkamasaamise näitlikustamise mõttes? Või isegi praeguse, väga valusa, laste enesetappude valguses? Või ikkagi tsivilisatsiooni tungimise pärast absoluutselt kõikjale? Mnjah, ei suutnud vedada neid paralleele seekord."

Olen sellele kõigele korduvalt teatrikülastuse ja tänase vahele jääva aja jooksul mõelnud. Kas siis tõesti vaid mina jäin vaid mõnegi vihje jagu lisa igatsema, et mingiski suunas kindlustunde oma tõlgitsustele kinnituseks saada? Võiks isegi öelda, et see on jäänud ja ilmselt jääb veel mõneks ajaks painama. Ehk jäi ka selline rahutus hinge, mis ehk peakski jääma seda vaadates, sest me ju ei tea, kas need lapsed seal pääsevad või kas nad saavad hoopis (heade) täiskasvanute käest abi? Või jäävadki nad kusagile redutama? Kes neid üldse taga ajavad? Kas sellisest olukorrast on väljapääsu? 

Omakorda viib see mõtted sellele, mis on need tänapäeva tänavalaste tegelikud hingepiinad? Kodus nad ilmselgelt olla ei taha, paljudel võibolla polegi kodu või igatahes mitte armastavaid-hoolivaid vanemaid... Heaoluühiskonnas oma igapäevategemiste ning pisemate ja suuremate murede keskel sipeldes ei jõuagi oma mõtetega enam selleni, et kusagil on ju kogu aeg lapsi, kellel pole kodu (ise 18-aastaselt kodust lahkudes tean enda nahalt, et selles vanuses saab juba ilma igasuguse vanemate abita hakkama, kuigi muidugi lihtne pole see ka veel siis). Kas me saame midagi nende kodutute laste heaks teha? Kes saab? Kes peaks sellele iga päev mõtlema? Lastekaitse? Lihtne ongi ju mõelda, et ametivõimud peavad selle teemaga tegelema ja sellise olukorra ärahoidmise eest hoolt kandma... 

Samas viib see just praeguses ajas mõtted Ukrainasse ja seal oma vanemad kaotanud laste juurde. Kas selline "Hommikuvalgus" oleks ka meie laste tulevik, kui Putin siia oma sõja tooks? Nad oleksid kusagil varjul, kuniks hakatakse uuesti kõike taastama? Just see räpasus annaks natuke nagu sellest aimu, ehk põhjenduse miks nende näod nii kriimud on, nagu nad siin on... 

Tõlgendusi ilmselt vähemalt sama palju kui on vaatajaid ja see ongi tegelikult selle lavaloo tegelik väärtus - panna meid mõtlema. Lavastaja Mirko Rajas on andnud vägagi mõjuvad raamid, mis ei lase ka peale vaatamist lahti ning autorid Koff'id peitnud neid võtmeid ja konkse, mille näitlejad ka vaatajate pähe istutavad oma mängudega...

Sellegipoolest, ei meeldi minule see ka veel tänasel päeval, pärast kõiki neid mõttearendusi (neid on veelgi rohkem kui siin väljatoodud), sest kellele siis meeldib ebamugavustunne? See naha alla istutatud ärevus ja kohustus kuidagigi ühiskonnal aidata selliste olukordade ärahoidmisel.. või no vähemalt minimaliseerimiselgi. Alustades muidugi enda kodust. Hoiame oma lapsi. Kuulame nende muresid. Oleme nende jaoks olemas. See on vähim, mida üks lapsevanem saab teha. Anname neile turvatunde, isegi kui endal ongi raske, saab laste eest seda üsna osavalt varjata. Iga laps peab saama kodus olla. Samas meile - lapsevanematele on see privileeg, mitte kohustus... me saame kellegi eest hoolitseda... on ju nii paljusid, kes tahaks, aga ei saa.... Ja iga laps alati eelistab enda vanemaid, kui need vaid olemas oleksid.

Mõtteid, nagu varrukast. Ringiga ja väheke suurema süüvimise tagajärjel ning jõuab ikkagi selle lavaloo olulisus kohale, Kõigi elu ei ole lust ja lillepidu... vähemalt mitte kogu aeg. Ja mõnedel on kohe väga-väga keeruline.
Aga ei, see teatrielamus ei meeldinud minule. Minule ei meeldi, kui lastel on paha. Samas meeldis lavastuslik, kunstiline ja mänguline pool ja loomulikult mõistan, miks sellel teemal on vaja rääkida praegu ning tegelikult alati!

Hinnang: 3
Võib julgelt tõdeda, et Mirko Rajas kui teatri loominguline juht ja ühtlasi erakordselt tundliku silma, ajastunärvi ning koos oma väga hea lavastajate tiimiga on hoidmas Eesti Noorsooteatrit vägagi erksal sotsiaal-poliitilisel-kultuurilisel kursil ning seda kahtlemata tähelepanuväärselt kõrgete kunstiliste ambitsioonidega. Sisu sisuks, see alati kas meeldib ühele või teisele rohkem ja no mistahes loo või visuaali puhul harva ju kõigile, ent vaadates mitte isegi ainult seda viimast - juubelihooaega -  ent juba enne seda aasta-kaks, mil siinkirjutaja on peaaegu kõiki Noorsooteatri lavastusi näinud, endast läbi lasknud, mõtestanud ja kaasa elanud ning asetades need üldise Eesti teatrimaastiku konteksti, siis võiks nende kohta tervikuna öelda, et lausa maksimalismi saavutamise peale minnakse praktiliselt alati välja - on see siis väikelastele mõeldud Poiss ja liblik või noortele-täiskasvanutele suunatud Ninasarvik - lihvides just lavastuslikud detailidki teemantiteks. Nii on näitaks käesoleva teatriaasta kogu Eesti teatrimaastiku viiest parimast ja sõna otseses mõttes "vingeimast" lavastajatöödest pärit sellest teatrimajast - Rajase enda "Sihtisid pole sel sillal" ja Tõnissoni "Röövlitütar Ronja" ning ega see seekordne, teatrimajast väljaspool lavale jõudnud Hommikuvalgus oma vrakikonstruktsiooni ning karmi tegevustiku ja valguse- ning laste psühholoogiliste võimu- ja mõistumängudega just lavastajatööna kaugele maha jää. Kinnitab vaid veendumust, et mis iganes viimasel ajal Eesti Noorsooteatris lavale jõuab on kahtlemata uurimist-vaatamist-kogemist väärt ning vastuseks sellele vaheajalt minemakiirustajale - kindlasti käinud läbi väga tugeva kriitilise silma. Just sellist Eesti Noorsooteatrit me tahamegi!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kulla Laasi tehtud fotod):

Suvelavastus
HOMMIKUVALGUS

KOOLILAPSELE, NOORELE
Lavastus noortelt vanematele ja vanematelt lastele

Mis on kodu? Mis teeb lihtsalt kohast koduse paiga? Kust leida kodule koht, kui kodu loojaid – vanemaid – ei ole?

Lavastuse tegelased elavad ilma vanemateta omaloodud kogukonnas, mis on nende ainus võimalus mitte täiesti üksinda jääda. Igaühes kasvavad aga lootused ja unistused, mille täitumiseks tuleks astuda samm juba omaseks saanud ruumist välja. Ent kuidas selleni jõuda?

Lavastaja Mirko Rajas: Koguperelavastus võib anda hääle noorele inimesele, kes ei oska kõiki oma mõtteid veel kuuldavaks teha, see võib anda hääle täiskasvanud teatrivaatajale, kes teinekord ei tea, kuidas end väljendada – see võib kokku tuua ja aidata üles leida või taasluua kadunud ühisosa. Kindlasti kõnetab see oma teemade ja mängulaadiga ka üle kümneaastast teismelist ja täiskasvanud vaatajat. Pärast lavastuse vaatamist tahad olla parem inimene. 

„Hommikuvalgus” on hoogne, puudutav ja fantaasiarikas koguperelavastus, mis kätkeb endas nii hingesügavusi kui ka mängulist huumorit. See on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele, et õppida ühiselt väärtustama seda, mis meil on, tegelema sellega, mida ei ole, ja ehitama sinna, kus on puudu. Lavastuses on oluline koht heliloomingul ja videokunstil.

Hommik võib olla öö lõpp, aga ka päeva algus.

Mängivad
Getter Meresmaa, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn, Maria Ehrenberg

Autorid Eva Koff ja Indrek Koff
Lavastaja Mirko Rajas
Kunstnik Illimar Vihmar
Helilooja Markus Robam
Valguskunstnik: Ivar Piterskihh (Endla Teater)
Videokunstnik Elise Christin Jörberg
Liikumisjuht Steffi Pähn

Esietendub 19. juunil 2022 Telliskivi kvartali M-hoones
Kõigile alates 10. eluaastast
Kestus koos vaheajaga 2h 35 min
Soovitame soojemalt riidesse panna, saalis on jahe.

Kommentaare ei ole: