Esmaspäev, 4. juuli 2022

JUUNI 2022 parimad teatris ja filmis


Juunis sai käidud teatris 9 ja kinos (osalt neist kodukinos) 11 korda. 
Teatris senise aasta TOP20 paremiku sekka 3 uut tervikelamust, kinos vaid 1, ehk juuni oli selline keskmine...suur suvi ju ka kohal ning mõtted rohkem laiali ning vaba aeg kulub väga paljudes erinevates suundades (aed+sport+lugemine+muusika+reisimine+kokkamine+millekõigeavastamineveel). 

Teatrikülastused viisid seekord Tallinnast välja Viljandimaale Ohtu mõisa, Tartusse Supilinna, sünnilinna Elvasse ja Raplamaale Ohukotsu küüni. Eks kütusehind ole ju kõrgel ning seetõttu tuleb varasemast hoolikamalt valida, kuhu pikem sõit ette võtta. Ent rohkem kui kütusele, mõtleb teatrist kirjutaja vist isegi sellele, kas vaatamine saab olema aega väärt. Lisaks ju veel vaatamisele ja kohaleminekule rohkem kui kahekordistuv aeg koos mõtestamise ning kirjutamisega. Sellepärast olen teinud ka instagrammis korrektuuri ning ei kirjutagi sinna enam kõigest, mida vaatama jõuan... ikka selleks, et jõuda kindlasti peegeldada eelkõige neid nähtud-kogetud teatrielamusi pikemalt, mida olengi juba eoses läinud kirjutamisplaaniga vaatama.

Nendest - kõige parimate tippudest möödunud kuul - siin veel eraldi kokkuvõte.
Ehk siis mida erilist jäi silme ette ajavahemikus 1. - 30.juuni 2022:


SUURIM TEATRIELAMUS

Tooksin esile 2 suurlavastust ja 2 väiksemat, kuigi üks neist väiksematest hõlmas endas veel seda kõikse suuremat "lava" - nimelt 2,5km pikkust rännakut! Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", mis näib publiku kahte äärmusesse jagavat. Ühed naudivad selle sügavust ja aluskihte (mina nende hulgas), teised jällegi ei kannata selle lihtsust ja pinnapealsust. Kas meie, kes leiame need aluskihid oleme ise liiga pinnapealsed, et teeme millestki olulisema kui see teistele tundub või need, kes ei suuda sügavamale vaadata on hoopis piiratud nägemisulatuse või keskendumisvõimega? Vaevalt, et kumbki on õige teooria. Mõlema poole arvamusi olen kuulnud erineva haridusastme ja erinevate poliitiliste vaadetega tuttavatelt, nii lavale lähemal kui kaugemalt istujatelt – loogika näib justkui puuduvat, miks see nii on. Kas auteur Uusberg on asetanud meie ette peegli ning selles peituvad ka võtmeid meie suurema ühiskonnalõhe(de tekkimise) juurte juurde? Näeme ja kogeme kõike nii erinevalt, oleme erinevate asjade suhtes tundlikud ning tõlgitsemegi maailma igaüks oma mätta otsast isemoodi? Ugala "Kolm musketäri" seevastu näib rahvast liitvat, sest ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele see vahva, klassikaline seiklus poleks meeldinud. Midagi olulist kaotamata (ehkki loomulikult on kärped paratamatud) on suurromaan värskes vormis ning ideaalses mängukohas lavale jõudnud ja see tõesti sobib kogu perele. Romantiline, ilus, hoogne ja emotsionaalne seiklus. Koos eelmainitute ning mitme teise tänavuse suvelavastusega viivad mõtted sellele, et suured panoraamlavastused on hetkel trendikad ja eks neisse teatav elamuslikkus ole ka juba seeläbi sisse kodeeritud... kuigi lõppude lõpuks õnnestumise ja erinevatel tasanditel toimivuse tagab ju ikkagi vastav trupp ning tegemine. Ja panoraamne oli ju ka Tartu supilinnas kahe ja poole kilomeetri pikkune ning väga eriline ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" (teatri)rännak. Eriline just eelkõige giidide mõttes, kes erinevaid tahke sellest linnaosast oma lühilugudega avasid. Lühilood, nagu mikrolavastused omade novelldramatiseeringutega. Siiani sellel aastal nähtud 67 teatrilavastuse parimasse kolmandikku mahutas end ka 1 kammerlik - 2-naise-tükk. Suure südame ja sooja huumoriga Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", kus sõbrannad elus, toovad oma vaimustava ja tõeliselt erilise lavakeemia tegelastest sõbrannadena ka lavaellu.


PARIM LAVASTAJATÖÖ

Eks need "suuremad elamused" ole ju ka tihtilugu parimate lavastajatööde tulemused. Mis üldse on "hea lavastajatöö"... see on väga mitmetel detailirinnetel võitude saavutamine, aga eelkõige ikka tervikuks kokkusidumine - stseenide üleminekud, ideederohkus, uued, huvitavad ning tihti ka riskantsed trikid või hoopis voolav sujuvus, millega lugu lavale tuuakse, ent milliste otsustega dünaamikat luuakse, kas absurdijulgusaste või psühholoogiline pinge või vastavalt žanrile maitsekus või sobiv mitte-maitsekus on laval..., aga ka viimistletud läbikomponeeritus ning huvitava pealispinna all oleks sisukust ning eriti hea, kui oleks midagi ka pikemaks kaasa haarata. Minu jaoks 2 lavastajatööd - mõlemad uhkemast, rikkalikumast ning just ideederohkuse mõttes lustlikumast otsast olid juunikuus Uku Uusbergi "Kalaranna 28" ja Tanel Jonase "Kolm musketäri". Mõlemad suurlavatused, mõlemad elamuslikud. Kuid esile tahaks tuua ka väga tugevate atmosfääriloomega 3 tööd. Lavakooli diplomitööna Kalju Karl Kivi lavastatud "Stalker"i teekond (mille suhtes lavaloo sisu ning varem nähtud filmiklassika tõttu siiski tervikuna jäin rahulolematuks, aga just "lavastajatöö" ju selles ruumis on tähelepanuväärne!). Teekond Tartu Supilinnas, mille sidus tervikuks lavastuses "Läbi linna: Supilinn" lavastaja Jaanika Tammaru. Nii palju nüansse, stiile, mõtteid, trikke, ilu ja koledust, mis tervikus ikkagi imeliselt kokku kõlab - VAU! Ja alustada seda laevasõiduga mööda Emajõge, mil kõrval "lendlemas" poeetiline Tartu vaim, nagu liblikas tüdruku kujul! Ning ängistava ja rahutult äreva tunde, mille Mirko Rajas istutab meisse valusa(te)l teema(de)l "Hommikuvalgus"es.


PARIM NAISPEAOSA

Minu "aasta parimate" ülesmärgete nimekiri sai täiendust 3 nimega. 2 neist ühest lavastusest - nimelt "Kiri kodukandist" Viire Valdma ja Eva Püssa. Iseäranis veel esimene neist, sest Viire on juba viimased mitu aastat nagu taasloonud iseenda...ja seda igas rollis uuesti ja uuesti. Aga ka Eva, kes võibolla isegi rohkem kannab just seda lavastust. Ent mind lausa hämmastas see Viire kameeleonlikkus (see on üks asi, mida hindan väga kõrgelt näitlejatöös, lisaks eelkõige mõjuvale kohalolule, psühholoogilisele pagasile, huvitavatele otsustele, loo ja/või tunnete edasiandmise tehnikatele ning täpsusele - aga seda kõike oli Viire mängus ka) hämmastas veelgi enam. Kolmandaks alles oma esimese teatrikooli lõpetamisjärgse rolli teinud Maria Ehrenberg, kes 5st "Hommikuvalgus"e trupi näitlejast tõusis minu jaoks ainsana peaossa. Teised olid ikka ühel või teisel hetkel ju ka, aga minu jaoks tervikuna võrreldes nüansivõrra kõrvalosades - see on alati väga tunnetuslik joon igaühe jaoks ning võibolla just see "lapse" tabamine ning vast ka "Hommikuvalguse" kehastus tervikkontekstis oligi just tema tegelane ja mäng.


PARIM MEESPEAOSA

Meespeaosadest sisenesid juunis nähtud lavastuste etendustest lausa 3 meest senise teatriaasta TOP10sse - Ott Aardam, ja Leino Rei "Stalker"ist. Tegelikult ka kolmas peaosa selles lavastuses, ehk Kristjan Üksküla sisenes TOP20sse, aga just Ott ja Leino tegid ka iseenda rollideprismat arvestades midagi erakordset ja uutmoodi ja seda ma hindan. Väga "laetud" olid nad kõik, mis omakorda viis mõtted ka eelmise aasta "Fundamentalist"ile, kus mõlemad tolle lavastuse näitlejad tegid lausa harukordselt tugevad rollid... unustamata teist kaht tänavu lavaka lõpetanud lavastajaüliõpilaste lõpulavastuste näitlejatööde kõrget taset - kas kogenud näitlejaid tiivustab noorte lavastajatega koostöö kuidagi eriliselt? Kas selles on mingit teistmoodi värskust, mis paneb ka näitlejad kuidagi värskemalt mängima - ei tea... igatahes Ott ja Leino just seda teevadki! Aga kolmandaks ka Henrik Kalmet "Audients"is... ning ka just see, kuivõrd natuke uutmoodi ta siin on. Kas tal on isa suutnud midagi uut ja huvitavat välja tuua, sest tunneb oma poega mingil teisel tasandil? Igatahes vaimustusin Henriku rollist siin isegi veelgi rohkem kui üleeelmise aasta (muidu tunduvalt tugevamas tükis) "Mul oli nõbu", aga ka "Bäng"i väga Henriklikus lahendis. Oma väärtusefekt oli ka selles, et tema partneriks oli üks mu isiklikke lemmiknäitlejaid (tõeline meister), ent ta suutis seekord isegi temast veelgi huvitavam-ootamatum mängulises mõttes olla. Olgu lisatud, et senise teatriaasta 20 sekka murdis ka oma esimese lavaka-järgse peaosaga Jass Kalev Mäe.


PARIM NAISKÕRVALOSA

Mul on esile tuua 5 rolli - Anu Lamp ja Elisabet Reinsalu "Kalaranna 28"st lammutatava majaosa kemplevate korteriühistu osanikena, Klaudia Tiitsmaa "Kolm musketäri" imekauni mõrvari-nõiaella Mileedina ning kodutute laste ängistava maailma Steffi Pähn ja Getter Meresmaa Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus"es. Mitte küll selles järjekorras täpselt, aga kõik 5 märkimisväärselt tugevate kohalolude ja huvitavate rollikaartega. Iseäranis Anu Lamp ka oma rollis vapustavalt täpse phühholoogilise pagasi ja vast ka paljude jaoks oskuslike täpselt valitud väheste, kuid mõjuvate nõksudega, mis viis "äratuntava" inimtüübi tabamuseni (kuigi see lavastus kubises tabatud ja väga eriilmelistest inimtüüpidest).


PARIM MEESKÕRVALOSA

See on tugevate väga tugevate "meeskõrvalosade aasta" ning ka juunikuu viskas neid heldelt juurde! Ent huvitaval kombel just kahest tippelamuse kinkinud lavastusest - "Kolm musketäri" pahalased Ken Rüütel ja Janek Vadi, ent kindlasti ka veel mainimata - musketäre mänginud - Alden Kirss, Oskar Punga ning Martin Mill. Kuid lisaks veel samas lavastusest ka Silver Kaljula, Vallo Kirs... Ning "Kalaranna 28" - kui vaid 3 nimetada, siis Märt Pius, Egon Nuter ja Priit Pius, aga lisaks ka Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Mart Toome, Argo Aadli, Alo Kõrve jne jne jne!


PARIM LASTE/PERETEATRI LAVASTUSE NÄITLEJA

Tõstaks esile "Hommikuvalgus" "tüdrukud" - Maria Ehrenberg, Steffi Pähn ja Getter Meresmaa.


PARIM NOORE, e. ALLA 30.AASTASE NÄITLEJA ROLL

Kulla viib koju Ugala "Kolm musketäri" lavastuse Ken Rüütel (kellel muide on ka maikuust ettenäidata hõbe!), ent seekordse hõbeda saab kaela samast Ugala lavastuses Alden Kirss. Ent poistele lisaks tuleb ju ikka vähemalt 1 tüdruk ka välja tuua ja selleks ongi just sobivalt proksi-kohalt lavastuses "Hommikuvalgus" Maria Ehrenberg. Ent tuleb ka lisada, et juuni oli üldse rikkalik noorte näitlejate heade rollide poolest - Oskar, Jass Kalev, Simo Andre, Steffi, Getter, Jan, Kaarel ning isegi alles keskkooli teatriklassi oskuste pinnalt Daaniel, Emma, Carolyn ja Aleksander, kui nimetada vaid mõningaid, keda endale üles tähendasin.


PARIMAD KORÜFEED, e. PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

3, keda juba siin olen maininud - "Kalaranna 28"st Anu Lamp ja Egon Nuter ning "Kiri kodukandist" Viire Valdma... aga lisaks märkisin üles ka "Kalaranna" rikkalikust rollidevalikust Epp Eespäeva ja Ene Järvise sutsakad.


PARIM UUE /VARASEMATEL AASTATEL LAVAL NÄINUD POLE/ NÄITLEJA ROLL

"Uusi" lavatutvusi sai möödunud kuul sobitada vaid kahes lavastuses, aga tooksin esile siiski vaid ühest neist, ehk VHK ja Theatrumi "Armastusega ei tehta nalja" Daaniel Tiitus, Carolyn Veensalu ja Frederik Mustonen. Carolyni tegelikult varem näinud tantsuteatri-rollis, ent otsustasin siiski ka siinse draamarolli "uue" kohtumisena eraldi välja tuua, eriti kuna oli ka vääriliselt tugev ja mõjuv. Kunagi sama rolli VHK lõpulavastuses mänginud Anett Demjanov on mul endiselt hingel - ta sai isegi lavakasse sisse, sest tal oli selline hämmastav toores anne ja tugev lavaline x-faktor! Huvitav, kas Carolyn on ka valimas seda teekonda, sest temaski on midagi sõnulseletamatut lavalesobivat? Igatahes on viimasel VHK teatrikooli lennul palju head materjali meie lavakoolide jaoks (ka selliseid, kes siinsetega samas lavastuses, ent lihtsalt nendega varasemast lavadelt juba tuttav... ja NB! nägin vaid üht koosseisu, mille vaatamisvaliku tegingi eelkõige just Emma Trossi varasemate rollide pärast - on olnud rõõm jälgida juba pikemalt selle noore näitleja arengut... Mõned on ka natuke veel toored, aga just nende VHK lavastustega on näha kuidas võibolla kohe keskkooli lõpetades polegi inimene lavakooli jaoks veel päris valmis, ent on seda aasta või kahe pärast, mõni jällegi just kohe...nagu Anett oli).


PARIM ANSAMBLIMÄNG (vähemalt 3 näitlejat trupis)

4 olen üles märkinud, ükski küll "ansamblimänguga" mitte aasta 10 parima sekka, aga 20 parima sekka Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28" megasuur trupp, 20 parima sekka Eesti Noorsooteatri "Hommikuvalgus" ja Ugala "Kolm musketäri" ning natuke allpool ka ProTheMus "Läbi linna: Supilinn", kus tegelikult ju kogu trupp ei saagi ansambliks kokku, aga kogu see üleminekute-mäng ja täppisteekond - seda tuleb tunnustada.


PARIM AUTORITEATER

Auteur Uku Uusbergi "Kalaranna 28".


PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

Aasta TOP10sse ProTheMus "Läbi linna: Supilinn" ja Teater Nuutrum "Kiri kodukandist", mõlemal ongi väga tugev indie-pitser küljes. Aga ka ehtsa pärimusteatrihõnguga Vaba Vanker "Richard ja Anna".


SUURIM ELAMUS EKSPERIMENTAALSEST-/MUUSIKA-/VÕI TANTSUTEATRIST

ProTheMus rännaklavastus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM KOMÖÖDIA

Selgelt arusaada, et suvi on käes - teatrilavadel on tunduvalt rohkem huumorit! Kõik võibolla polegi otseselt stiilipuhtad naljatükid, aga mina sain 6 lavastuse ajal keskmisest rohkem naerda või muheleda juuni jooksul ja 3 neist mahtusid senise teatriaasta komöödiate TOP10sse - Tallinna Linnateatri "Kalaranna 28", Teater Nuutrumi "Kiri kodukandist" ja R.A.A.A.M.-i "Audients". Ent kõrgetel kohtadel ka VHK teatrikooli "Armastusega ei tehta nalja" ja ProTheMus "Läbi linna: Supilinn".


PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI/ACTION TEATRILAVAL

Ugala suur suvine mõõga ja keebi -seiklus "Kolm Musketäri" otse loomulikult on siin esirinnas!


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

Kummaline kokkusattumus, aga kuu 2 parimat kunstnikutööd tegi üks ja sama inimene ja üks nendest töödest üks aasta vingemaid (ka suurejoonelisemaid), ehk Kristjan Suits'u "Kalaranna 28" ja "Kolm musketäri". Ent kolmandaks ka Illimar Vihmari "Hommikuvalgus"e küsimärkidega loo mõistes loodud laste varjukoht ning kogu pahaendeline atmosfäär. Ja natuke sama ka Ott Kanguri "Stalker"i lavamaailmaga.


PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Inga Vares'e "Läbi linna: Supilinn" nii fantaasiategelased kui ka ajastutegelased aitasid luua kogu teekonda erilisemaks - ja neid oli nii palju ning igasuguseid. Natuke segased tunded on Sirli Pohlaku ja Kristjan Suitsu "Kolm musketäri" kostüümidega, sest ühest küljest pakkusid nad ikka väga palju silmailu (ütleks, et ühed teatriaasta ilusamate seast!) ning sellest ei saa enda "kiiksude" tõttu (kontekstuaalseid ühendusi luues) lõpuni mööda vaadata. Lisaks need ägedad musketäride kuued... Üht koma teist tabamist ja lahedat leidlikkust oli Kristjanil ka "Kalaranna 28"s.


PARIM GRIMM

Juunis oli peajagu üle teistest ning seda eelkõige just juusteseaded, mis aitasid naiste karaktereid luua Ugala grimmitoalt "Kolm musketäri" lavastuses. Teisena märgiks ära ka Eesti Noorsooteatri grimmitoa "Hommikuvalgus" laste kriimud näod - lihtne, aga veel üks küsimärk sisule juurde (kas neil mingil põhjusel polnud näopesuks vett, no korra nädalaski, et need nii mustaks ei läheks? miks?).


PARIM VALGUSKUNSTNIK

Nagu juba pealkirigi annab mõista, oli "Hommikuvalgus"es valguskujundus tavalistest lavastustest kesksema tähtsusega ja Ivar Piterskihh lõi sellega lavale ja lavaruumi igasuguseid põnevaid kombinatsioone, mis pakkusid täiesti omaette vaatamiselamust. Aga oluline atmosfäärilooja ning huvitavad paigutused lavastusele kaasamängimiseks valgusega lõi ka Helvin Kaljula "Stalkeri"s.


PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK

Huvitavaid ning lavastuses olulist rolli mänginud videokujundusi sai juunis hoomata kahes lavastuses. Tanel Topaasia tõi oma loominguga natuke vana-hea ja aluseks oleva filmi esteetikat mustvalge ja kahvatute-pruunide toonidega sildu luues "Stalker"is ning Elise Cristin Jörbergi tekstiga seotud vinjetid lisasid visuaalset mängulisust lavamaailmale juurde "Hommikuvalgus"es.


PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

Markus Robam'i võidukäik jätkus ka juunikuus, sest see elektroonilise muusika ja regilaulude ühildamine "Hommikuvalgus"es oli efektne ning minu jaoks lavastuse komponentidest üks suurimatest kunstilise naudingu pakkujatest. 


PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELILKUJUNDUS

Kulno Malva oli märkimisväärselt oluline võtmetegija oma muusikalise kujundusega "Richard ja Anna" 100-aasta taguse aja elustamisel ning õigesse aega ka publiku viimisel. Lisaks need head pärimusmuusika valikud ja otsused sobisid nagu valatult sisuga ning tõmbasid läbi etenduse kogu kerega kaasa elama! Väga hea ning mõjuva kujunduse tegi ka Marius Peterson "Stalker"ile. Käsikäes sisuga Jaanus Nuutre valitud Tõnu Tepandi laulud lavastusele "Kiri kodukandist" ei olnud lihtsalt "kujundus" vaid ka "kujundid" ning Eva Eensaare ajastule sobiv vanamuusika "Armastusega ei tehta nalja lavastusele" on originaalkujundus, sest eelmisele versioonile valis muusika Marius.


PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (MIDA VAREM POLE KUULNUD)

Kindlasti ka kõik need regilaulud "Hommikuvalgus"es, mida Steffi Pähn laulis (eriti Koduleelotus) ja "Richard ja Anna" laulud, mille originaalsuse kohta ma ei tea, aga tahaks siin esile tuua hoopis 3 laulu ning just sellises järjekorras, ehk Eesti teatri suurimate lauluhittide edetabel juunis: 1. Jaana Kena lauldud Peeter Konovalovi imeilus ballaad Constance'i surma ajal Ugala "Kolmes musketäris". 2. Kaarel Kuusk libakinnisvaraärikana mäe otsas röstimas publikut megahea ja pesuehtsa psühhedeelse rocklauluga. 3. Ansambel Korstnapühkijad allegoorilise räpp-lauluga "Helle". Oh kui selle bändi heade häälte dueti ärapanemislikke ja teravaid etteasteid saaks kuulda ka tulevikus!


PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMALAVASTUSES

Kaire Russ on loonud nii vinged ja ägedad võitlusstseenid Ugala "Kolmes musketäris", aga lisaks ka huvitav ning ilusat kujundlikkust sisaldav Rauno Zubko koreograafia on selles lavastuses oluline. Aga kes tegi Märt "Märten" Pius'i tantsu "Kalaranna 28"s? Igatahes oli see väga lahe!


PARIM TANTSIJA DRAAMALAVASTUSES

Siit sujuvalt jätkan kiitmist ka Märt Pius'i tõlgendusele, milles ühildus teatav annus kangust, ent siiski auga ära tantsimine, mis omakorda joonis alla natuke absurdust, ent oli absoluutselt nauditav väike lõik suures lavastuses. Jääb kauaks meelde!


PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

Kui "Kalaranna 28" kostitas meid ansambliga Brassical (koosseisus: Mihkel Kallip, Märt Metsla, Enri Remmelgas, Margus Toompere) no siis on selge, kellele kõige eredam aupaiste langeb juunis. Ent VHK trio lavastuses "Armastusega ei tehta nalja" on ka kahtlemata esiletoomist väärt!


PARIM LAULEV NÄITLEJA TEATRILAVAL

Sedapuhku 3 naist tõmbasid pikimad kõrred - Sandra Uusberg ja Hele Kõrve duett-ansambel Korstnapühkijad ning Steffi Pähn regilauludega. Braaavo! Muidugi võiks ära tuua siia juurde ka kogu Tallinna Linnateatri "koor"i, aga ka kogu "Richard ja Anna" laval mängiva trupiosa!


PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

3 lemmikut juunis minu jaoks - Uku Uusberg "Kalaranna 28" ning Andra Teede "Kiri kodukandist". Mõlemad, kuigi täiesti erinevatest otstest ning isemoodi lahkavad kodu-teemat, üks suur ja paljude tegelastega, teises 2 inimest hääles, ent hääl on läbi nende antud vast ehk veelgi enamatele kui esimeses tegelasi, sest loo sisse on põimitud kohalike inimeste jutustusi ja legende. Ning Kaija M Kalvet'i poeetiliseks, ent ühtlasi ühele Tartu linnaosale "hääle" ja "olemuse" andvaks teekonnaks kokkupõimitud kohalike inimeste lood, mis elustusid lavastuses "Läbi linna: Supilinn".


PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Tanel Jonas'e, Liis Aedmaa ja Laura Kalle midagi olulisemat kaotamata tehtud massiivselt suur töö "Kolm musketäri" läbitöötamisega suurepäraseks ja mänguliseks dramatiseeringuks.

---
Ülal on kasutatud Priit Loog'i tehtud fotot juunikuu ühest kahest suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Kolm musketäri".


JUUNIS NÄHTUD PARIMAD FILMID (11st):

1. Elvis (suurfilm, millele on nii mõnelegi komponendile OSCAR peale kirjutatud - eriti 2 meespeaosatäitjat - Austin Butler ja Tom Hanks ning viimase grimm ja kogu helindus. Õige pisut kohati venis ning mina ei jäänud päris rahule montaažiga, näiteks kui Las Vegases oli lepingusõlmimine ja samal ajal Elvis esines, oli see nii kuiv, aga sellisel tasemel film oleks pidanud palju ägedamalt mänguline olema, mitte lihtsalt ühest teise hüplema. Vingumiskohti on veel, aga sama võluv oli Moulin Rouge'i lavastaja Baz Luhrmanni auteuridele omapärast (näiteks Tarantino ja Almodovar ka alati) sügavate värvidega liikuvaid pilte nautida. Ja see muusika ning rockiklassikaga tänapäevaste miximistega mängud - tantsisin poole filmi ajast oma tooli istudes ning mõtlesin, et seda võiks kunagi kusagil välikinos vaadata ning tõesti kaasa rockida.)

2. Hustle (mängufilm viib korvpalli-maailma, kuidas NBA tiimi värvatakse ning milline võitlus ja närvipinge ning ennast salgamine see teekond on. Lisaks ka inimsuhteid ja endasse uskumine, aga ka enda eest seismine... eriti raha ees.)

3. Palindromists (dokfilm inimestest, kes osalevad maailmameistrivõistlustel alal, kus luuakse lauseid, mis oleksid lugedes eest või tagurpidi täpselt üks ja sama. Seal võistlustel antakse ka teemad või kitsendused, aga tegelikult igasuguseid staare ja heas mõttes hullukesi tegeleb sellise ajuderagistamisega. Mina sain sellest ka inspiratsiooni ning nüüd iga päev kui peab kusagil näiteks midagi ootama, siis "mängin" luues ise palindroome. Tihti tulevad need väga tobedad, aga seda naljakam endal on, aga mõnikord kui tabad märki, siis annab hämmastava rahulolu. Ja mis peamine - hobi, mis ei maksa mitte kui midagi. Täna näiteks tuli selline kiiksuga välja: "Su naise mini inimesi anus" :)

Kommentaare ei ole: