1945. August. 2 nädalat peale USA tuumapommide kukutamist kahele Jaapani linnale. Einstein on oma New Yorgi lähistel asuvas, Princeton'i-ülikoolilinna kodus. Rahutu. Närvis. Ei leia asu, sest tunneb endal süükoormat. Külla saabub armastatud naine, kellel on kaasas veel oma "pomm"(uudis), mis muudab juba niigi segaduses, õnnetu, maailmakuulsa teadlase veelgi närvilisemaks ja käivitab ühe sündmuste ahela, kus paljastub mitmeid praeguseks ajaloost teadaolevaid, ent loona hämmastavaid saladusi...
Uskumatult hea auraga on see Olustvere mõisa lossi vestibüülist loodud lava ning ühtlasi "Einsteini kodu". Eelmisel, esimesel ja (vähemalt) siinkirjutaja jaoks viimasel korral kui selles ruumis teatrit sai vaadatud (täpselt 20 aastat tagasi), kujunes tollest teatriõhtust üks senise teatrisajandi võimsamaid elamusi (https://danzumees.blogspot.com/2017/11/21sajandi-21-suurimat-teatrielamust.html). Toona hilinesime teatrikaaslasega kohalesõiduga ning oli au siseneda koos nende näitlejatega, kes mängisid tegelaste seltskonda, kes just saabusid "Onu Vanja" juurde külla. Võibolla just sellise vahejuhtumi tõttu on kogu 20 aasta tagune veel kuidagi eriliselt detailselt ka veel tänapäevani meeles. Ainult kummaline, et saal tundus tookord kuidagi suurem? Sest millegipärast jäi tunne, et seekord on see kammerlik saal veelgi rohkem täis inimesi (kuigi korraga on kohti kõigest 90-le vaatajale - kammerlik ja vaatajatele lähedal toimuv psühholoogiline mäng on kindlasti veel omakorda ka suveteatri mõistes midagi erilist). Ent inimesed asetatud ka istuma niimoodi, et sellist hilinevat sisenemist tagumisest uksest läbi publiku polekski üldse võimalik seekordsesse saali teha. Mälestused mälestusteks... Nende jõul oli isiklikult huvitav nostalgitseda ja paralleele tõmmata, ent see eelmine lavastus ei puutu seekordsega tegelikult mingil muul moel kokku kui vaid, et mängukoht on sama ning ka tookord olid (teiste hulgas) laval kandvamates rollides nii Triinu Meriste kui ka Peeter Tammearu. Peeter juba toona Maestro, aga nüüdseks on vahepeal ka Triinust saanud Maestra!
Maailmakuulsa autori näidend sai napilt Venemaal oma maailmaesietenduse enne meie oma, kuigi üle kivide ja kändude, sest autor Aleksander Gelman on üks neist julgetest, kes on allkirjastanud sealsete kultuuritegijate petitsiooni lõpetada koheselt sõda Ukrainas ning on ka muidu aktiivselt võtnud sõjavastaselt sõna. Huvitav taust on sellel näidendil ka seotuna Kalju Komissaroviga, nimelt olla see tuntud (meilgi varem avaldatud) dramaturg lubanud näidendi esmalavastamise Komale. Saatusel muidugi on siin olnud teised plaanid ning kui õigesti olen aru saanud, siis ka näidendi tõlkija Jaak Allik tunneb Gelmanit ning nõnda kogu selle tühistamiskultuuriga, mis praegu Venemaal käimas, oleks napilt võinud ikkagi juhtuda, et see olekski saanudki ka maailma-esietenduse just nimelt Eestis - Olustveres...aga no ka "välismaa"-esietendusel on ju suur erilisus ja kaal!
Sestap on ka minul siin seda peegeldades kerge aukartus, olgugi, et tegelikult mingiks kriitikaks mingiski suhtes seekord ma ei leiagi alust - tegemist on igas mõttes šedöövriga - nii näidendina, lavastuse kui ka kahe näitleja (lausa vapustava) mänguga - ühed senise teatriaasta parimatest mees- ja naispeaosadest! Lubage siis lihtsalt see tagasihoidlik peegeldus ühe tavavaataja seisukohalt.
Kuigi näidend on fiktiivne, on sellel igati korralik dokumentaalne põhi. Isegi nii korralik, et kõik, mida siinkirjutaja kogu Einsteini ja Margarita suhte kohta enne etenduse vaatamist teadis, sisaldub ka siinses lavaloos. Lisaks veel üks (ja ma ei tea, kas päris või ikkagi) kandev kunstiline fiktsioon, et naine enda tegeliku mina paljastab ning epiloog, kus selgub ka Margarita edasine saatus, mida mina lihtsalt varem ei teadnud. Ja kuigi ise selle "eluromansi" sisupöördeid teadsin, siis ei taha neid ikkagi mitte-teadjatele paljastada. Soovitan isegi, et kui juhtumisi ei tea midagi, siis polekski vaja neid eelnevalt uurida ning lasta just kõigil üllatavatel tõsiasjadel avaneda just selle teatrikülastuse kaudu.
Einstein on ju muidugi teada kõigile. Sissejuhatuses kirjeldatud ärevus oli mehel tingitud loomulikult sellest süütundest, mida ta ka näiteks 1954.aasta novembris, 5 kuud enne oma surma avalikult ütles, koondades oma tunded aatompommi valmistamise suhtes: "Ma tegin ühe suure vea oma elus - kui allkirjastasin kirja president Rooseveltile, soovitusega aatompomm valmistada... Aga oli olemas mõningane õigustus - oht, et sakslased valmistavad selle enne." (Ronald Clark'i kirjutatud eluloo-raamatus "Einstein: The Life and Times"). Ja tõesti - natsid õppisid uraani aatomeid lõhkama juba 1938 ning see võimalus "oli õhus" toona. Esimese aatompommi valmistajate tiimi juhtivteadlaseks ning "aatompommi isaks" teatavasti peetakse ameeriklast, J.Robert Oppenheimer'it, kes ka siinses tekstis korduvalt läbi käib (tema elas küll 1945 veel Kalifornias, ent kolis ja asus tööle ka Princetonisse 1947). Muide oma eelmise filmi osaliselt Eestis vändanud Christopher Nolan'i järgmine film, mis peaks saabuma kinodesse 2023.aasta suvel, on just nimelt Oppenheimerist: https://www.imdb.com/title/tt15398776/reference/. Selles mõttes ka väga hea võimalus inimestel, kes ei tea teemast palju, oma peas olevat puslet "Einstein ja Margarita" infoga kokku sulatades terviklikumat pilti tekitada ning tuleval aastal juba lisa ka linateosest ammutada. Nolani filmis muide mängib Einsteini - šotlasest briti teatri kõva nimi (hetkel juba oma 80ndaid eluaastaid käiv) Tom Conti (lisaks on tal ka pikk filmirollide nimekiri). Einsteini relatiivsusteooria, täpsemalt "erirelatiivsusteooria" (sest relatiivsusteooriaid on 2) on aatompommina nö.näitlikustatud lahend. 1921 anti ju Einsteinile ka füüsika Nobeli-preemia ja seda just eelkõige teenete eest teoreetilisele füüsikale ning rõhutatult fotoelektrilise efekti ehk fotoefekti seaduste avastamise eest, mis avaldub valguse ja aine vastastikmõjus ning mille tulemusena footonite energia kandub aine elektronidele. Kuigi järgmisel semestril on mul au ja rõõm olla Tallinna Tehnikaülikoolis füüsika laboritundide kaasjuhendajaks (oma doktorantuuri osana), siis füüsik otseselt ise siiski ei ole ning Einsteini erirelatiivsusteooria pole ka mitte otseselt minu teadustöö pärusmaa. Kuid kord Harvardi ülikoolis ühel hoopis teise aine ja teema loengus osaledes, andis sealne professor väga mõnusa lihtsustatud seletuse, mis on siiani meeles. Jagan siin ka, ehk aitab see kedagi teist samuti üldjoontes lihtsamale mõistmisele - "relatiivsus", ehk talupoja mõistusega võttes "suhtelisus" seisneb Einsteini avastuses selles, et väiksest määrast mateeriast on võimalik saada suur määr energiat. Sellest ka see kuulus valem E=mc² (energia on võrdne mass korrutatud valguskiirus ruudus).
Selle lavastuse lugu ei räägi otseselt teadusest (kuigi see on siin loomulikult oluline taustakomponent), ehk pole vaja karta kuiva, valemitega asjade selgitamist või süüvimist üldse otseselt mingite teaduslike teemade sisse. Rohkem keskendutakse hoopis teadlase ja ühe salapärase (ja salaliku) naise (sala)suhtele. (Armastus)suhtes inimeste manipulatsioonidele teineteisega (erilise maitseainena siin - kui ka kuulsus on mängus), eesmärkide saavutamise nimel üle laipade minemisest ja üldse inimeste psühholoogilistest "mängudest" teineteisega. Aga vast veel eelkõige ikkagi armastusest. Milleks kõigeks me "narrid" oleme valmis selle nimel - isegi oma põhimõtete hülgamiseks ja varasemate vigade kordamiseks - Einsteini näitel siin, kuigi ka selleks oli tal oma teooria - vastastikku hirmude toimivuse seadus - mille (peas jõutud analüüsi) tulemusel ta oligi valmis oma suurt viga uuesti läbi tegema - et anda see vastukaal (olgu lisatud, et Einstein pidas ennast tegelikult patsifistiks), peaasi, et armastus saaks edasi õitseda! Teisalt on autor just sellele teada olevale poolele oma fiktsiooniga toonud vastukaaluks päevavalgele ka just inimsuhete sügavamaid kihte - näiteks ka seda, kuidas üks abielus naine mõtleb "tuleviku mineviku" peale - teades, et kunagi sellise kuulsa teadlase suhted kõik detailideni välja uuritakse ning avalikkuse ette laotatakse, tuli tal ju mõelda ka oma suhtes nii mitmetele tasanditele korraga. Kuidas tema selle kõige valguses kunagi "paistma hakkab"? Kusjuures nüüd, praegu, kui see toonane "tulevik" ongi saanud olevikuks, siis näiteks minu suhtumine siiani on olnud küll puhtalt hukkamõistev... Vaata ära, uuri tausta juurde ja saad aru, miks.
Kuid autor on tahtnud läbi inimlikkuse tuua siia veel teisi vaatenurki (laiendada just meie - tema loomingu ammutajate - emotsionaalset intelligentsust). Lõppude lõpuks ju ikkagi Einstein armastas Margaritat. Tõsiselt(?) Ehkki siiski kumab siit läbi teatavat kassi-hiire mängu... ainult, et kes kellega tegelikult mängib? Kuigi teatavas mõttes näivad siin tegutsemisviisid kuidagi sugupoolte olemuslike stereotüüpidele vastavad - mees käitub nii, nagu heaks arvab, ise otsustades ja tehes, midagi varjamata, naine oma tarkuses ja kavaluses on teinud juba nii mõndagi vaikselt ja varjatult ära, aga nüüd sipleb nende tegude (ja tegutsemise salalikkuse) võrgus... Ja kumb lõpuks neistki kahest inimesest see "targem" on? Sellegi üle saab vaataja ise mõtiskleda ja otsustada - kas see, kellel on ette näidata Nobeli-preemia või see, kelle pilli järgi ikkagi tants (näiliselt) käib? Ja kas see teine on üldse seotud tarkusega või lihtsalt kujuneb selline olukord mitte mõistusest vaid ikkagi puhtalt tunnetest tingitult? Aga ka teaduses on palju kinni mitte tarkusel, vaid asjaolude kokkusattumisel. Einstein oli vägagi enesekriitiline ning ei pidanud end eriti targaks... kui siis vaid lühikest aega selle energiavalemi leiutamise aegu... Võta üht ja viska teist - kindlat pole siin midagi. Ent mis on kindel - armastuse ees on ju ka kõige suurema geeniuse suured ajud relvitud. Hiljem, kui paljastub veel igasugust - kas on võimalik üldse uskuda enam teise tundeid kui teod näitavad midagi muud ja eksitavad? Samas jällegi, kas TÕELISI tundeid on võimalik üldsegi maha vaigistada, isegi kui paljastuvad mingid asjaolud, mis neid tundeid otseselt riivavad? Ja siin veel eriti see lõpplahendus... Samas just lõpplahendusest tingitult tõmbab uue uperpalliga mõtlema jällegi, et kumb neist siiski oma elu oskas paremini elada (kas mitte selleski ei väljendu inimese tegelik tarkus)? Üks sai armastada/suhtes olla kuulsa austajaga, teine ilusaks peetud naisega, vajamata temaga abielluda? Ja kumb neist sai lõppude lõpuks mis tahtis? See mängitakse väga delikaatselt ridade vahel nendele, kes süviti kaasa mõtlevad... Vihjed on peidus just siinse loo kõige viimastel meetritel, mil antakse teada, mis saab "peale nende kahe ühist lugu" ;)
Vabandan, et proovin olla võimalikult krüptiline, teen seda meelega, et need kes on näinud, saaksid kaasa mõelda ja kes pole, nende jaoks ei paljastuks midagi olulist.
Huvitav asi, mille üle ka juurelda ning ma ei tea, kas autor edastas sellega Einsteini tekstis midagi, mis on teada või siiski vaid omapoolse arvamuse, aga tõsiasi on see, et kogu nende armusuhe sai avalikuks tänu Margarita (Konenkova) sugulasele, kes saatis Sotheby oksjonile Einsteini 9 (armastus)kirja, mille Albert kirjutas (saksa keeles) ja saatis Margaritale Venemaale aastatel 1945-1946... ehk vahetult siinsete juhtumite järel. Margarita, kes on tundmatum - tema käest saadi Alberti kirjad (muide nendes kirjades kutsub teadlane neid paarina armastavalt "Almar", mis koosneb mõlema eesnimedest... ja arvestades, et Einstein oli kirjade kirjutamise ajal 66-aastane ning Margarita 51-aastane, on selleski teatavat romantilisust, et nad selles eas ning tollel ajastul sellist mängu mängisid... muide "Almar" on ka Gelmani näidendi originaalpealkiri... ent kasvõi "Meister ja Margarita"le paralleel-viitena on eestinduses kasutatud pealkiri minu arvates igati õigustud ning isegi vaid teadmine originaalist lisab oma metatasandi ja kutse uurida enamat)... aga miks ei ole säilinud ühtegi Margarita kirja Alberti pärandipesas? Kas tõesti oligi nii, et vaid mees kirjutas, aga naine hoopiski mitte? Või olid siin Stalini korra ja käsilaste näpud mängus? Gelman on selgelt kasutanud ära nendest kirjadestki selgunud infot oma näidendis, ainukese suurema vabaduse võtab ta teades tegelikkust naise kohta... sest muide nendest kirjadest see ei ilmnegi ning ei ole ka seega tõestust, et Einstein oleks üldse sellel hetkel teadnud, kes Margarita tegelikult oli. Ent ka see võib olla lihtsalt nendest Einsteini kirjadest ka jällegi toonase kehtiva korra ja Stalini kõikenägeva silma tõttu meelega kirjutajal välja jäetud... Siinses loos dramaatilisuse mõttes paljastatakse muidugi kõik nende kahe vahelistes vestlustes ja see annabki mõtteainest, et kui ta oleks päriselt teadnud, siis kui tugev ikkagi võis sellest hoolimata olla armastus?! Ning jällegi see lõpp - kui nad ka päriselt oleks tahtnud (eriti Einstein), siis nad oleks ju varem või hiljem saanud ikkagi teisiti...
Näitlejatele on mul jagada nendele kahele rollilahendusele ainult ülivõrdelisi kiidusõnu! Maailmas on tihti auhindade pretendendid just sellised rollid (nii teatris kui filmis), kui suudetakse kedagi päriselt elanud inimest portreteerida niimoodi, et nad mõjuvad realistlikud ja näitleja poolt loodud psühholoogilise pagasiga koos ehedalt-usutavalt. Alati ei pruugi see olla ka otseselt selle tegelase matkimine või täpne tabamine välimuse ja maneeridega. Antud juhul on Tammearus isegi tõesti mingit teatavat sarnasust Einsteiniga. Seda välimuse mõttes ka suurepäraselt omade tabamistega ka grimmikunstnik Merle Liinsoo'lt. Juuksed on ju siinjuures üks Alberti "firmamärk", aga kas see ainult näis minule nii või ka Peetri silmadki olid teistsugused kui tavaliselt? See võis olla ka mingite grimmi-seostega tekkinud efekt, ei oska sõrme peale panna - aga hämmastusin väga positiivselt. Muidugi mitte grimm ei tee rolli, see on lisaabivahend, vaid see näitleja enda täpselt tabatud tasakaal. Einsteini pisikesi ekstsentrilisusi külge pookides, ei lähe meistrile omaselt Peetri puhul mitte ülemängimiseks, vaid need päriselt lisavadki juurde nüansirikkust ning muudavad mängitud tegelase laval veelgi köitvamaks-huvitavamaks-elavamaks. Kui üldse midagi ette heita, siis autoripoolset skemaatilisust, nö. "kõik oluline" selle lavaloo raames mingitki pidi ära märkides sisse tuua, olgu see siis kuulus keelenäitamine või see, et Einstein armastas viiulit mängida... no tõesti kõik olulisem (kuigi kui ta seda ei teeks, siis kindlasti mõni rahulolematu oleks kohe näpuga näitamas, mis on puudu)... aga siinkohal geniaalne näitleja lõikab need nurgad enda poolt maha ning muudabki oma mänguga selle kõik ka seeditavaks ja eelkõige vajalikuks, et tekiks maailmakuulsast isik(s)u(se)st tervikpilt. Jah, Peeter teeb seda siin lausa hiilgavalt! Tõesti auhindasid väärivalt.
Seal kõrval ei ole vähemtuntud tegelase samaväärselt "elama" panek laval sugugi nii kerge, aga Triinu Meriste tasapisi, tasahilju läbi lavastuse kasvatab Margarita olulisust ning paljastab üha uute ja uute sisupöörete avamisega ning justkui kiht-kihi haaval saladuskattelooride mahakiskumisega selle naise hinge - muutes teda järk-järgult üha põnevamaks, üha rohkem klassikaliseks femme fatale'likuks. Ja seda tõesti kuni päris-päris lõpuni välja. Füüsilist mänguruumi on ju vähe, ning see edasi-tagasi lühike liikumisruum ning tihti ka täiesti seina või ukse äärde seljaga teise inimese poole seisma jäämiseks, annab aimu "damsel in distress", ehk "daam hädas" närvilisest õhustikust nii selle naise siseheitlustes kui ka otseseid "mänge" Einsteiniga (sest meile ja Einsteinile avatakse tema kaardid). Tahab - ei taha... saab - ei saa... Triinu kanaliseerib lavale kogu dramaatilisuse vaimustavalt - õrna ja tugeva naise kombinatsioonina, jättest müsteeriumiks vahekorra kui palju sellest on tõsine murelikkus ja kui palju eesmärgisaavutamiseks mäng? Ta on tulnud siia põhjusega. Tal on viimane õlekõrs ja ta mängib seda kavalalt. Nii kavalalt, nagu on tema kogu suhte ülesehitus tegelikult olnud. Lisaks oli ju Margarita tuttav kogu Princetoni teadlaskonnaga (sh. eelmainitud teise kuulsa füüsiku - Oppenheimeriga), ise Albertiga ripsutades vaikselt, olles siiski abielus Konenkoviga (Margarita kohta teatakse, et kunagi varem olla ta ka ära võrgutanud kuulsa helilooja Sergei Rahmaninovi). Nad tulid mehega Ameerikasse vaid lühikeseks ajaks, aga jäid 22-aastaks... miks... seegi selgub... Aga nüüd ongi tulnud aeg lahkuda. Triinu mängib armunud (või siiski mitte?) naist... tarka... kõik viimseni läbimõelnud naist... missiooniga naist... aga ka väga närvilist naist. Kas kõik või mitte midagi. Aga mis on see kõik? Vaevatud ja naiselikke nippe kasutavat naist. Ja kas see üle huulte lipsav etteheide abielu-ettepaneku kohta maksis talle siin lõpus veelgi midagi? Ühtlasi veel üks küsimus õhku... vanahärra on valmis minema väga kaugele oma teadmiste jagamisega... aga mitte oma elu läbi abielu jagamisega... mis selle tagapõhi on? Mugavustunne? Või siiski on ka hoopis mehel mitu nägu? Siinkohal veel üks väike "saatuse keerdkäigu" tähelepanek - Margarita abikaasa, skulptor Sergei Konenkov, ehk "Vene Rodin" suri alles 17 aastat pärast Einsteini surma, olles 97-aastane(!) - olles nagu nimme või siis "igaks juhuks" saatuslikuks tropiks ees... Pikka aega ei usutud Einsteini ja Margarita armusuhte võimalikkusesse nende vanusevahe tõttu, samas kui naise abikaasa Sergei oli Einsteinistki veel 5 aastat vanem.
Triinu mäng ja eriti lõpp tõi meelde minu hinnangul tema kuni Margaritani parima rolli... 16-aasta taguse Ugala Anna Karenina. Ka tookord, etenduse lõppedes, ei saanud ta sealsest ahastavast lõpuolukorrast rolli kergelt maha raputatud kummardama tulles (ja oi kuidas see mõjus toona ühele saalis istuvale "noor"mehele). Siin lõpus on ka üks väga emotsionaalne hetk, mis ka vaataja tunded korra vägagi üles keerab... Sa tajud seda, miks näitlejannagi võiks endast välja minna ja selles hetkes olin heldinud ning minu jaoks tõstis see veelgi selle rolli sügavuse saavutamise väärtust... Aga praegu neid ridu kirjutades viib mõtted ka tema tegelase juurde - võibolla ka see oli vaid "mäng"? Ei olnud... aga kui siiski oli selleski Triinu finaalijärgses hoopis "Margarita" peidus? Paraku kindlasti kõik mängukorrad ei ole samasuguse energiaga saalis ja sellepärast on seda ka võimatu kontrollida, aga mina sain võlutud!
Ning kolmas põhjus-sammas, millel lavastus seisab kõrgel tasemel - lavastustervik... Kohtusime ühe teatriinimesega paar päeva peale esietendust juhuslikult ning tuli jutuks, et ka tema oli esietendusel. Tema esimene küsimus oli kuidas meeldis? Mina: väga! Tema vastu, et temale ka. Ühiselt olime hämmingus, et kuidas Peeter Tammearu sellisel tasemel on suutnud ise mängides end kõrvalt vaadates lavastada? Eks tal ole ka ju korralik lavastajapagas tänaseks ning varemgi olnud laval iseenda lavastustes (alles tänavugi Tallinna Linnateatri "Emigrantides") ja see on andnud kindlasti väga hea kõrvaltvaataja pilgu metatasandi valdamise mistahes olukorras. Kuid ikkagi. Jõudsime vestluses järeldusteni, et vast on ka partner Triinu Meriste ning võibolla ka tõlkija Jaak Alliku head lisasilmad olnud kasulikud(?), aga nii või teisiti - tõeline meistritöö!
Lavastusena kammerlik ja paratamatult ei ole samas mängukategoorias suuremate üldplaanide pakutavate trikitamistega suurlavastuses, aga seda rohkem paistab ka kõik väikseimgi detail silma ning lähedalt vaataja tundetundlad on ju palju erksamad. Siin paistis silma ainult suurepärane filigraansus. On ju laval ka keskne üks suur ja võimsalt kõrgusesse tõusev trepp, aga lavastaja ei üle-ekspluateeri seda, vaid annab ühe suurema ülesliikumisega ja ühe visuaalseltki mõjuva Margarita tehinguga sealt kõrgusest ning mõnede poolepeale-minekutega ideaalsed dünaamilised pintslitõmbed, mis tõesti just niimoodi töötavad eriti oskuslikult efektiloovalt.
Kogu see väikse ruumi ära kasutamine ning õigete ja vajalike tonaalsustega õhustiku loomine on suur nauding vaatajale. Kunstnikuks Jaanus Laagriküll, valguskujundajaks Karolin Tamm ning helid tõi sisse Martin Aulis - ent need on seekord sellised (ideaalsed?) raamistikud "loole+mängule", mis ju end nõnda tugevalt endasse tõmbab, et seda kõike muud siin ümber eraldi väga tähele ei panegi - Jaanus on tekitanud tunde, et olemegi tõesti Princetonis elava rikka teadlase korteris, milleks talle on andnud ka väga ilus Olustvere lossi vestibüül omad kaardid kätte... ent ka teadlasliku kodu raamatute lisamist siia ja sinna vahedesse, teatava raskuse ning jõulisuse kohaloluga kinnistades erinevate detailide, värvide ja mööbliga, mis on varasematele Jaanuse töödele tagasi mõeldes kombinatsioon kunstnikule omasest (tugevate värvide kasutamisest fookuspunktidega - olgu see siis tomatite punane või Margarita õrnroosa öömantel vms), aga ka mitteomasest jõulisuseotsingutest, mis annavadki selle jõukuse ja rikkuse tunde (+finaalis see lühter! Vau!). Ainus kriitika ja seda tõesti just kogu täppistööst tingituna on tänapäevaste riidepuude kasutamine, mis alguses lausa silmatorkavalt häirivalt riietevahetussirmil ripuvad... jah, ka 1945.aastal olid juba puidust õlakute ja metalse konksuga riidepuud, aga mitte veel "sellised", nagu tänapäeval! Valguskujundus võib olla oma kammerlikkust ja salapära lisavate (tihti ka hämaramate) tonaalsustega mõne jaoks uinutav, aga minu jaoks ideaalselt efektitsemata ja muutis kõik kuidagi nõksuvõrra veelgi romantilisemaks ja tõi sügavad värvid esile. Helides võis olla Mozartit, mis tekstis ka läbi käis, aga sellisel juhul ma ei tundnud seda ära (võisin ka olla mõtetega loo detailides või tunnetes parajasti kinni) ning sellepärast ei kritiseeri piuksugi, sest muusika oli olemas ning võttis ka omad tähelepanuhetked, nagu vaja - Einstein armastas ju muusikat ja selle mängimist.
Raamistiku komponendid tõesti tundusid ilustavat tervikut (Merle Liinsoo suurepärast grimmi juba mainisin, aga antud juhul - topelt ei kärise!). Kõige selle hea krooniks, minu jaoks lavastuslikult ikkagi veel omakorda kõige mõjuvamaks osutus just epiloogi visuaalne võimenduslahendus. Margarita jutuga kombinatsioonis tagumine tühi tuba (kunagi Raidi lavastuses mängiti seal "keskmine vaatus") ja suur ning võimas lambilühter, mille kõrvalt ta saabub - Margarita "Moskva toast"... Triinu pole ju lühike naine, aga see hetk kui ta sealt tuleb on ta tõesti nagu väike, üksik ja murtud uhkusega - õnnetu, isegi erilisest ja säravast, justkui kalliskividega kristalllühtrist hoolimata - tühjus ja tühisus - hüljatud. Milline visuaalne poeetilisus - nagu kirss tordil kogu teatri-lavaloo- ja eluteekonnale!
Braavo!
Hinnang: 4...4+
Kammerlikku suurejooneliste lavastustega elamuslikkuses on mõnikord raske panna ühele ja samale võrdluspulgale. Siin on siiski neid detaile ning kogu voolavus ja aktsentide läbimõeldud laval elustamine vaimustav. Lihtne on öelda kirjeldavaks hinnanguks, et vägagi meeldis, aga see ei ole see. Siin ongi saanud kokku hea materjal, hea lavastus ja head näitlejad ning tabatakse midagi olulist. Pole ju kahtlustki selle loo kõnekuses just eriti tänases päevas, kui me kõik oleme näinud videot, kus Putler käsib tuumarelvad "valmis panna": https://www.youtube.com/watch?v=bej61P8YaXo Ning veel alles mõni nädal tagasi Peterburi majandusfoorumil tõstatas selle teema uuesti, et Venemaal on tuumarelvad valmis sihikul, kui neil peaks "tekkima tunne", et Venemaa suveräänsus on ohustatud: https://www.rbc.ru/politics/17/06/2022/62ac46e09a79479e99b01a62 Praeguse aja tuumarelvad on siiski hoopis teisele tasemele arendatud. Ja hinnanguliselt on neid maakeral u.15000. 61 aastat tagasi (1961) Nõukogude Liidus testiti Tsar-Bomba nimelist aatompommi, mis oli 3300 korda võimsam kui see, mis Hiroshimale kukutati... aga seegi arendus tehti juba kõigest 16 aastaga... võib vaid ette kujutada, kui palju on nende pommide võimsuseid tänaseks päevaks veelgi edasi arendatud... Kas see kõik oleks nii ka ilma Einsteinita, seda me ei tea. Ilmselt... Aga praegu me saame siiski oma sõrmed just nende inimeste peale suunata. Ja isegi kui selles lavaloos see polegi kõige olulisem ning lisaks halvale on ju füüsika arengule ka head ning häid leiutisi seeläbi tulnud, siis ikka tiksub vaadates seda lavastust kogu aeg kusagil see tunne taustal - Einsteini avastustused olid teesillutajaks ning tema allkirjastatud kolleegi kiri USA presidendile oli tugevaks tõukejõuks. See, kes pole kogu teemaga eriti kursis, siis selle jaoks on see veelgi hämmastavama ja üllatusliku sisuga eluline lugu, pigem nagu mõnest mängufilmist! Minu teatrikaaslane näiteks oli minustki suurimas vaimustuses - see on tema selle suve siiani lausa vaieldamatu lemmik! Aga kes teab seda lugu, see jällegi saab nautida kuidas kõik kokku on meisterdatud autori poolt ning kuidas kogu tervik on nii kaasakiskuvalt lavale toodud - nagu tõesti üks tükike elavat ajalugu avaneks meie silme ees. Mina kindlasti soovitan - nii elulugude austajatele kui ka neile, kes soovivad sellest erilisest loost silme all elustuvalt teada saada, aga ka neile, kes tahavad praegusel ajal erinevate maailma loovisikute peades kõnekale teemale saada ühe lõigu teiste teadmiste vahele juurde poetamiseks (just peale lavastuse vaatamist näiteks vaatasin Netflixi telesarja The Crown esimese hooaja - 7.osa... mis algab sellega kui Elizabeth arutleb Einsteini kuulsuse üle - ta on teadlane, kellest kõik räägivad!). Või ka lihtsalt üht kammerlikku, hästi lavastatud ja suurepäraselt mängitud teatritükki nautida ning inimsuhete kummalisi omapärasid käsikäes lavaltpakutavaga oma peas või hiljem teatrikaaslas(t)ega omakorda lahti harutada ning mõtteid vahetada. Meil igatahes jagus juttu pikemaks ning naised-mehed märkavad ning tõlgitsevad siin mingeid nüansse natuke omade mätaste otsast ja see lisab vaid kogu teatrielamusele väärtust!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
EINSTEIN JA MARGARITA
Esietendus 08.07.2022
Olustvere mõis
Kestus 2h, koos vaheajaga
Ühele etendusele mahub 90 pealtvaatajat
USA, 1945. Alanud on uus ja ähvardav ajastu.
Kas reeta oma põhimõtted, et tagada rahu?
Kas armastus peab vastu, kui seisad silmitsi ootamatu tõega?
Ja võimalused hakkavad lõppema... Albert Einsteini viimase armastuse tõehetk.
“Kui vaid oleks nii, et kuskil teeksid kurjad inimesed salamisi oma kurje tegusid ning oleks vaja nad lihtsalt ülejäänud inimestest eraldada ja hävitada! Ent hea ja halva piir jookseb läbi iga inimese südame. Ja kes meist on valmis hävitama osakese omaenda südamest?” - ALEKSANDR SOLŽENITSÕN
Näitlejad
PEETER TAMMEARU
TRIINU MERISTE
Autor
ALEKSANDER GELMAN
Tõlkija
JAAK ALLIK
Lavastaja
PEETER TAMMEARU
Kunstnik
JAANUS LAAGRIKÜLL
Muusikaline kujundaja
MARTIN AULIS (TEMUFI)
Grimmikunstnik
MERLE LIINSOO
Valguskujundus
KAROLIN TAMM
Inspitsient-rekvisiitor
KAISA-KADI PILT
Kostümeerija
ULVE VOHLA
Visuaalkunstnik
SILVER TÕNISSON
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar