Rosmeri suguvõsa neetud mõis Rosmersholm kannab endas selle praeguse peremehe naise enesetappu ning sellega seotud saladusi, mis ei lase siin majas puhtal armastusel enam õitseda, vaid määrib ja rikub majaelanike südamerahu, tegutsemisselgust ja õnnelikuna edasielamist, lükates neidki kiirustades surma suunas.
Ibseni õigustatult üheks keerulisemaks ja süngeimaks peetavat näidendit täiesti arusaamatutel põhjustel Eestis just tihti ei lavastata. Mitte nii nagu näiteks Kummitused (16x), Peer Gynt (13x), Nora/Nukumaja (12x) või Metspart (6x). Rosmersholm jõuab meieni alles 4ndat korda ning ka eelmine, ehk praeguseks peaaegu 30 aasta tagune lavastusversioon tuli just nimelt Rakveres välja.
Seekord briti näitekirjaniku, Duncan Macmillani adaptsioonina, mis hoiab küll Ibseni põhiliine, aga lisab palju rohkem emotsioonidest ajendatud lavategutsemist tegelastele, mis omakorda muudab muidu põhjamaiselt kargematena tuntud Ibseni näidendid ning just eelkõige siin selle Rosmersholmi rohkem ajahambagi kammitsates algupärandist tunduvalt elavamaks ja seeläbi ehk mõjuvamakski.
Kirjutatud juba aastal 1886 (esmaesietendus 1887), on suisa hämmastavalt kõnekas ka tänapäeval. Ent eks just see ole ka "klassika" üks peamisi tunnuseid! Kusjuures eriti tunneb neid teemasid kõrvetavalt tuliselt veel nimme tänasest päevast, kus idealism on aupaistel, ent inimesed on segaduses. Infota olek paneb tegema valesid otsuseid ja isegi nii kaugele, et on juba hilja tegelikkusele otsa vaadata ning samme tagasi võtta. Kuigi ühtlasi veelgi rohkem siduseid võib leida napilt Ukraina sõja eelsest ajast, mil meie "erakondadevaheline sõda" õilmitses täies hoos (eks lavastuse planeerimine ja proovidki jäävad ju peamiselt just sinna). Nimelt iga keskse tegelase peale Rakvere Teatri Rosmersholmi laval, on võimalik kleepida mõne Eesti suurema erakonna silt (ühendades üsna kerge vaevaga tegelase olemuse erakonna omaga) ning mõttes kaasa mängida nende kokku- ja lahkumängudes, mis lisab kurbmeelelahutuslikku tasandit muidu vägagi tõsistele ja sügavatele tegelikele teemahoovustele. Rosmer on selgelt nii parem- kui vasakpoolsete kõrvaltegelaste pihtide vahel, ent ei hakka siinkohal reetmagi enda täpsemaid "sildistusi", see võtaks vaadates pool "lõbu" ära.
Üldises plaanis on lavastuse esimene vaatus sissejuhatava loomuga. Selles tutvustatakse tegelaste karaktereid, luuakse puslele raamistik, ehk seatakse malendid lauale, või veelgi täpsemalt "kahurid sihikule", et teises vaatuses tõeliseks tulistamiseks valmis olla. Sestap mõjub ka esimene vaatus natuke ehk isegi õlgu-kehitama-panevalt ja peast käis läbi mõte, et kas on seda ikka vajagi lõpuni vaadata... Kindlasti on! Peaaegu kõik "võtmed" ja suured "sõlmed" on peidus just selles teises pooles, kuni võimsa finaalini välja!
Lisaks poliitikale leiame siit Ibseni tõstatatud teemadena ka religiooni, ehk usk ja selle kaotamine, ent seejuures ka selle uuesti leidmise soovi... Kuid nagu lootust ja armastustki - seda me ju oma sisemuses käskida tegelikult ei suuda. Usk, lootus, armastus - need kas on või ei ole. Teravalt valusalt lahatakse ARMASTUST ja selle tõestamist - sõnad ja teod - kui kaugele ikkagi selle nõudsmise või veelgi enam - "tõestamisega" minna? Mõnikord minnakse nii kaugele, et ka pime lõpuks näeb... olgugi, et täie mõistuse ja igati hea nägemisega inimene seda enne on nii pimestatud teistest mõjuteguritest, et tal polegi võimalik aru saada tegelikkusest. Armastus ju ise ka pimestab ning kui see on "päris" ollakse selle nimel valmis kõigeks. Ajastu mõttes on lavastaja Peeter Raudsepp jätnud kõik õigesse aega ja ajastusse ning seegi dikteerib teemasid - kombed ja järjepidevuse tähtsustamine on nende tegelaste argipäev. Ja kuna kohe alguses on majas toimunud enesetapp, siis mõjutab see nii lähikondseid kui ka laiemat sotsiaalvõrgustikku, mis omal ajal sai samuti kõikvõimalike kuulujuttude läbi toonaseid ˇfake news" ilminguid. Ent eelkõige ja vähemalt minu jaoks on see Ibseni näidend inimpsühholoogia keerdkäikude uurimus, sealhulgas teiste inimestega manipuleerimine, ent teisalt ka sellega kaasaminek. Sisulises mõttes tumedates toonides, võigaski, ent lavastaja on visuaalse tooni hoidnud silmale ilusa, kohati müstilise, mis tekitab sisu ja lavalise vahel huvitava kontrasti. Seejuures loos endas on lisaks inimeste tegutsemisajendite üle analüüsile palju ka kindla, lõpliku vastuseta küsimusi, mis jäetakse mõtlevale publikule puremiseks.
Lavastuslikult on põhijoones klassikaline psühholoogiline realism, mis jättis ometi tunde, kuivõrd hästi see sobiks Rakvere Teatri kõrge lava asemel hoopiski kusagile päris mõisa! Kuigi suurele teatriproduktsioonile kohased mõned pildivahetused on jällegi sellises vormingus vägagi teretulnud. Rohkem kui, ehk mõneti poolikugi lava-stsenograafiaga (kolmas sein oli üldse puudu ja seda asendas tugitool mingigi aktsendiga ja enda istekohalt mõjus see õige natuke imelik), särab lavastuse kunstnik Yana Khanikova seekord oma kostüümidega. Loomulikult kõik naispeategelase Rebecca West'i seljas kantav, aga samuti ka meeste riided, millele tihti võrdväärset tähelepanu ei pööratagi. Suurepäraste lõpu silmailulisanditena tõusid esile ka nii Rosmeri kui Rebecca ülekuued. Kuna sellel näidendil on oma teatav (ja ka vastikust manipuleerivani) seksuaalne alatoon, siis selle asemel, et voodit lavale tuua, nagu seda paljudes teistes lavastusversioonides tahetakse teha, mängitakse siin Rebecca (Natali Väli) ilusale, vägagi maitsekuse piires paljastavale sitsisatsilisele ööriietusele (*vahemärkusena - hiljuti ühe teise teatri seksuaalsetele stseenidele viitava draama lavastust vaadates mõtlesin ka, et eesti teatris hetkel millegipärast kardetakse seksikusega julgemalt, ent siiski mitte üle maitsekuse piiri minevalt mängida - jätkan jälgimist*).
Taaskord teeb huvitavate nüanssidega valguskujunduse üks meie praeguse aja absoluutseid tippe - Eesti Draamateatrist laenatud Priidu Adlas (käesoleva aasta siiani 10st parimast valguskunstniku tööst 4 on tema tehtud!). Siin vaatet isegi esmapilgul silmale tagasihoidlikum, pole valguskoreograafiat, ega silmatorkavat värvidega (kuigi ka seda natuke just siniste-kollate tonaalsustega siin on) Peetri režiile kaasamängimist ja kas mitte just toetavad kunstnikutööd olegi siis kõige parimad, kui nendele tähelepanu eraldi ei pööra (loe: ei pea pöörama), vaid on lihtsalt ideaalselt sisse integreeritud. Ja just siin täpselt nii ongi...aga... jah, "aga" kui sellele siiski meelega eraldi tähelepanu pöörata, siis (ja ma ei tea, kas see on ka esimestest ridadest paista) näiteks ülevalt suunatud valgus, tekitab sellele "Rosmersholm"ile selgelt "katuse" (pisut veel ettepoole kaldu katuse) - seda puhtalt valguse jõul, sest mingit eraldi lage seal ju pole! Alati on ka videokujundust lavastuses kasutades valguskujundajal oma roll kaasa mängimiseks. Ja siin on Kärt Petseri mõned videolisandid nii hoomamatud, ent ometi lavastust ülesehitavad ja just nimelt ilusad.
Kuid vast suurim ja kõige erilisem toetus (minu arvates) seekord mängu- ja tervikelamuse suurendamisele tuli muusikast! Kuulasin ja mõtlesin, et kas tõesti Malle Maltis on kõige selle ilu autor?! Igaks juhuks küsisin ka teatrilt üle ja sain vastuseks, et kavalehel on üks tänuviide ühele laenule, ent 90% muusikast on tõesti tema originaal helilooming! Ja see on siin lausa harukordselt ilus. Vahepeal on seal aimata põhjamaised (Ibsen ju ise norrakas ja kirjutas taani keeles selle näidendi), justkui rahvuslikke motiive lisatud viisidele, mis tõesti viivadki mõtted sellele, kus kohas see kõik toimub, seejuures veel unustamata ajastulikkust. Pisut hiljem on 1 lausa jumalik keelpillidega pala, mis vajaks eraldi tähelepanu ning tõstatus soov seda tervikuna - pikemalt kuulata! Ent see pole veel kõik - sellestki edasi saabub üks orkestratsioon, mis täiendab tervikut ning sobitub ühtviisi nii lavastusliinide kui ka tervikliku muusikalise kujundusega. On ju Malle heliloomingut varemgi teatrilavastustes saanud nautida, aga seekord olen veendunud, et see (koos paari Noorsooteatri uuslavastuse heliloominguga) on määranud käesoleva aasta lati kõrguse - ja see on tõesti väga kõrgel!
Kui asuda luubiga näitlejate mängu "kallale", siis päris alguses oli kas siis esietenduse ärevus või kogu praegusest ajastust tingitud mõtete häirimine, ent kõigil oli komistamist oma sõnades ning selliseid viperusi, mis tavaliselt publikuni ei jõua. Kuid see hajus kiiresti ja täiesti märkamatult - näitlejad läksid karakterite sisse üha sügavamale ja sügavamale ning lõppude lõpuks koorus siit vähemalt 1 (keskmise teatriaasta) täiesti tipptasemel roll, ehk sellel on potentsiaali saada üheks käesoleva teatriaasta parimaks mees-kõrvalosaks. Peeter Rästas särab oma endast välja minemistega, aga ka libeda-, teisalt hoopis kättemaksuhimulise ning tegelikult üsna negatiivse tüübi - rektor Krolli'ina... ja seda isegi kui tal on mingis mõttes õiguski nii käituda, nagu ta käitub. Oma selgelt parempoolse tüübi loob ta ühtviisi nii meelelahutuslikult mahlase, aga samas ka psühholoogilisrealistliku ning iga tema stseenisisenemist hakkab kohe esimese Rosmerite, ehk oma surnud õe majas "külaskäigu" järel ootama. Kardad Krolli, aga ootad Rästast - milline süntaks, eh?!
Kuid head rollid teevad ka peaosalisi mängivad Margus Grosnõi Rosmerina ja Natali Väli Rebecca Westina. Natali temperament ja sisemine põlemine annavad selle "femme" ette "fatale" ja kui vaadata kogu rollijoonist, siis see on pidevas kasvamises - alguses kõrvalinegi ja lõpus täiesti keskne ning ühtlasi kasvatab ja viib Natali oma tegelase läbi huvitavate naiselike muutuste. Esialgne "kergus" muutub pidevalt "raskemaks". Seejuures kõik selle tegelase naiselikud ja eelkõige just meeste jaoks arusaamatud käitumiskeerud mängib Natali ühel tasandil - sealhulgas näiteks kogu Rebecca suhtumine Rosmerisse. Ta ju armastab teda, ent ometi keeldub temaga kihlusest... see oli nagu pang külma vett näkku, aga siis pärast seda, koos naise tegeliku pale paljastumisega saad aru tema "naiselikest mängudest". Teisel tasandil on Natalil mängida Rebecca enda eluvalu. See üks ja kõige südantlõhestavam stseen selle naise elus oligi vast ainus, kus ma mõtlesin, et näitleja mängib ja kogu sügav kurbus paistab temast välja, aga ometi 1% jääb tunne, et see on "mäng" mitte "päris". Kui timmida (fine tuningut teha), siis just seda... Sest kogu ühe naiste käitumiskirevus stoilusest-iseseisvusest, seksika võrgutajani välja ning seal vahel masendused, pettumused, rõõmud, alandlikkus ja mis kõik veel on tal selle ühe rolli sees olemas.
Margus Grosnõi karakter on üheplaanilisem. Peale vaatamist polnud päris kindel kas see on valitud joon või tuleb see näitleja olemuslikkusest, et Rosmer, mille Margus loob on jõuline, alfamees, kelle tekstis ometi on seesmiselt nii palju mömmlikku, otsesekindlusetust, segadust. Aga arvestades seda, kui palju näitlejad oma karakterit eelnevalt loovad ja vormivad, siis peab see olema teadlik valik. Ometi oleks tahtnud näha mingit mehelikku nõrkust ka kehahoiakutes (või nagu ta tegelane naiselt nõuab "tegudes", mitte ainult sõnades)... Aga õnneks see saabub... ja võibolla just sellepärast ongi lavastuse kõige mõjuvam stseen nimme Marguse õlgadel finaali eel. Pean silmas tema sisedilemmat seoses avastamisega, mida tema endine naine tegi oma armastuse tõestamiseks ja kuidas ta nõuab Natali-Rebeccalt armastuse tõestamist (sest jah - sõnad ju ei maksa - teod loevad), ise saades aru, et selline nõudmine on absurd. Ta ju tegelikult teab ka, et naine teda armastab. Kogu publik, ka kuni rõdu viimasesse ritta välja teab seda... ja ometi see mees on täiesti segaduses (ehkki pole ju kogu selles loos avalduvate nüansside peale ime ka).
Kõrvalosadest teeb paar sutsu siin Eduard Salmistu, endale omases lõbus-kohmakas võtmes, ent sellele rollile rohkem polegi vaja. Ümber minu istunud vanemad prouad nautisid seda kuidagi (häälekalt märku andes) eriti. Samuti toob kergemat nooti sisse Ülle Lichtfeldt'i proua Helseth, kelle dialoog Rebeccaga teise vaatuse alguses on mõnusalt humoorikaski kogu siinse tõsiduse vajalikuks vastukaaluks. Kuigi tegelane ise võibolla esietenduseks mitte päris lõpuni paigas polnudki või siis Üllel ongi plaanis seekord pisut grotesksemalt jämedat joont proovida oma tegelasega. Märten Matsu austajad siin väga palju tema mängu ei saa, ehkki tal on kaksikroll, millest üks - härra Mortensgard on oma vasakspoolsuse sissetoomisega rektor Krolli parampoolsele vastukaaluna olulisemgi kui otseselt selle rolli suurus. Kuigi ka selles väikses lõigus oli huvitav jälgida Märteni tegelase (praktiliselt nipsust) "sisemist" meelemuutust, aru saades, et ta ei saagi ilmselt seda, mida tahab, tulen tal poolelt lauselt tooni ja suunda vahetada. Teises rollis, koos Kristo Kruusmaniga teenritena, on nad siiski vaid raamistuses. Lisaks käib korra lavalt läbi ka Eili Neuhaus sõnatu naisteenijana.
Kui muidu on Peeter Raudsepp'a lavastus üldjoontes väga klassikaline ja loojutustamine-edastamine konkreetne, on tal siiski stseenid ühe maja sees olevadtes erinevates tegevuskohtades huvitavalt lavavõimalusi kasutades vahelduma pandud ning kogu lavaloo vahele põimitud läbi õrnade müstiliste momentidega omad tasandid, seda nii "vaimu" kui eriliselt naudingulise ja vast mitmeti tõlgendatava lõpuga (isegi nii kaugele, et mõnele heausksemale võis ju sealt jääda tõlgitsusvabadus, et nad lihtsalt lähevadki vaid ära)! Just selle lõppkulminatsiooni pärast üldse ei imesta ka seda, et esietenduse publikust suurem osa aplodeeris seistes. Mina küll mitte, aga palju puudu ei olnud ka. Mind hoidis tagasi see, et tegemist on lavastusega, kus esimeses vaatuses seatakse malenupud lauale, ehk sillutatakse tee kõigele, mis 2.vaatuses alles tegelikult lahti läheb. Kui 1. vaatus oli keskpärane (välja arvatud mõned detailid, mis tõusid koheselt kõrgemale), siis teine oli juba seal hea ja väga hea piirimail.
Hinnang: 4
Päeval, mil käesolevast teatriaastast on kulunud pea 19%, on "Rosmersholm"is peidus aasta parim meeskõrvalosa, aasta üks kui mitte kõige parem originaal-teatrihelilooming ja aasta siiani parimad kostüümid. Kõnekas ja emotsionaalne klassika, mis ma olen veendunud on juba järgmisel etenduskorral veelgi lihvitum. Mitte vaadata väsinud peaga, sest mida rohkem on valmis ise kaasa mängima mõtetes, seda rohkem on siit võimalik saada... Harv juhus, aga võibolla just sellepärast läksid ka teatrikaaslasega arvamused seekord lahku.
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Priit Loog'i tehtud fotod):
ROSMERSHOLM
Poliitiline kiredraama
Rosmersholmis unistatakse võrdsete inimeste maailmast, mis oleks hea ka nõrgima vastu. Rosmersholmis ollakse valmis tegutsema, üheskoos – mees ja naine, mitte isand ja ori. Rosmer ja Rebekka. Sõbrad.
Kuid Rosmersholm on rikas pärusmõis ja tugisammas kogukonnale, kus ootavad ees pinevad valimised. Poliitiliste murrangute tuuled on jõudnud ka aadlik Rosmeri rikkasse pärusmõisa. Konservatiivid ja radikaalid on üle maa teineteise vastu relvi haaramas. Rosmersholmi vesiveski ratas pöörleb aga edasi ning Rosmeri raamaturiiuli kõrvale on ilmunud tumedate silmadega ahvatlev naine. Poliitiliste ja isiklike kirgede pingeväljas avatakse kaua suletud mälestuste väravad ja kibemagusa armastuse salalaekad.
Käes on Rosmerite maja saatuslikud päevad enne uut koidikut.
Esietendus 4. märtsil 2022 Rakvere Teatri suures saalis.
LAVASTUSMEESKOND
Autor Henrik Ibsen
Adaptsioon Duncan Macmillan
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Yana Khanikova
Helilooja Malle Maltis
Videokunstnik Kärt Petser
Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)
Tõlkija Triin Tael
Osades Natali Väli, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Märten Matsu, Eili Neuhaus, Kristo Kruusman
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar