teisipäev, 25. jaanuar 2022

Tädi - Karlova Teater


"Stephen Morris Panych (sündinud 30.06.52) on pärit Kanadast ning lisaks näitekirjanikuna on ta ka kuulsust kogunud režissööri ning näitlejana (näiteks X files). Ta on avalikult gay ning mingis mõttes kumab see läbi ka näidendist "Mina ja tädi". Originaalis kannab see nime "Vigil" (hoolikas valvamine või ka surnuvalve), kuid näiteks britid muutsid pealkirja "Auntie and me" (Tädike ja mina)."

Niimoodi alustasin 13 aastat tagasi peegeldust sama materjali põhjal valminud Aleksander Eelmaa lavastusele (tervikteks loetav selle lingi kaudu). Olin tookordse lavastuse ja lavaloogi suhtes üsna rahulolematu ning nagu ka selles toonases tekstis kirjutasin, lootsin "unustada kogu etenduse võimalikult kiiresti". Olingi unustanud... vähemalt veel siis kui kuulsin Karlova Teatri "Tädi" lavastuse plaanidest esimest korda ning isegi veel siis kui seda juba Tartusse vaatama sõitsin, ei viinud üldse kokku, et tegemist võiks olla sama asjaga... Ent isegi kui materjal ongi sama, siis ju uue "lavastusena" ongi tegemist hoopis millegi muuga... pealkirigi natuke teistsugune... Muide, usun, et kui oleksin teadnud, siis ma oleksin ehk isegi loobunud uusversiooni vaatamisest. Lõpuks tuli hoopis välja, et ÕNNEKS sain asjast aru alles vaadates... Ja muide isegi siis mitte kohe! 
Kuid "õnneks" selles mõttes, et seekordse teatrielamuse kirjutan kindlasti "positiivsele" poolele!

Jah, ka siis oli lavastusvormis palju tuled kustu-tuled põlema tehnikat...ilmselt see näidend ise kutsub seda esile, aga seal kus Eelmaa lavastuses hakkas see häirima, tundus, et Peep Maasik on kogu tehnika omamoodi kunstiks keeranud ning sisuga väga mõnusalt integreerinud, sest iga tulede süttimisega toimus nagu pisuke ehmatus... isegi nii kaugele, et esimeses reas seda vaadates tekkis korraks isegi hirm, et mis siis kui tegelane järgmise "süttimise" ajal otse mulle silmadesse vaatab, üle lava mu ees jalgu üle ääre kõigutab või hoopis üle selle pimedas alla kukub :)

Esialgu lugesin Peepsi kohta, et ta on selle "lavale seadnud", ehk kuidagi vähendatud vormis "lavastanud", aga nüüdseks on selline sõnastus õigusega kodulehel vahetatud ikka "Lavastaja" vastu, sest vaadates nautisin päris mitmeid just temapoolseid otsuseid ja leidlikkusi. Ega see polegi selline materjal, millega eiteamis-trikitamisi teha, aga ühtkomateist on lavastajal siingi siiski varuks. On see siis voodi ja (neljanda) seina vahel trügimine või erinevad "tädi (või iseenda) teise ilma saatmise" -mängudele vunkide lisamised. Selge see, et ka üldse kogu loo kammerlikkus vajabki natuke fokusseerimist karakteritele ja tekstile ning mingeid vahvaid leiutisi, a la  samas saalis mängitavas "Baskervillide koera"s see kuidas lavastaja oli muutnud sisesaali "õues" toimumise kohaks, siit ei leia ning neid polegi siia vaja. See tekst ning näitlejad kannavad kogu süsimusta lavalugu igati piisavalt jõudsalt.

Pärast etenduse lõppu, teatrisaalist lahkudes, sai ümberolevatelt inimestelt kuulda õhkamisi, et "seda lõppu küll ei osanud oodata". Kuna minu jaoks see üllatus jäi juba varem nägemise tõttu saamata, siis ometi tuleb tõdeda, et niivõrd erinev on see ikkagi Linnateatri lavastusest, et mul oli kahtlus, kas lõpuks juhtub ikka SEE või hoopis viib lugu hoopis üllatuseni, et selles loos mitte tädi ei sure, vaid hoopis mees ise! :)

Tegelikult on huvitav selle kallal pead murda, et milles selline vahe siis ikkagi seisneb (olid ju ka Helene Vannari ja Andres Raag nendes rollides omal ajal "oodatud"), et seekordne lugu kõnetas, aga 13-aasta tagune kogemus mitte, ehkki tegemist on SAMA näidendiga. Lavastuslikult kunagi Linnateatri väikses saalis oli ka ju "väike" saal.... aga seal oli see isegi kõle (vähemasti selline on mälupilt), laiusesse pigem avatud, Karlovas pole ju saal palju väiksem, aga lava on vajalikult hubastatud, kuigi päriselt sellel kujundusel siin muud kaasamängurolli või mingit arusaama tema justkui troopilisele või aiamajakesele viitamisega nagu polegi (kunstnik Karmo Mende), aga valgustus ka muidu siiski pigem hämaravõitu... selline nö.kodusoe. Ehk kõnetab see lugu ka keskealist ja vanemat inimest rohkem kui nooremat(?) samas ei saa see ka päris tõde olla, sest lavastaja, kes on ise noor - teda ju ennast kõnetas ka... Kindlasti on teema selline - ehk mustale komöödiale omaselt - visatakse siin ju surma üle nalja ja see ei pruugi sugugi kõigi jaoks olla vastuvõetav... eriti teatud eluhetkedel, aga kõik see vanainimese kallal ilkumine eelmises versioonis millegipärast ärritas (võib ju olla, et lihtsalt minu nähtud etenduskorral oli mingi sisekeemia paigast ära, sest mõlemad toonased näitlejad võitsid aasta kolleegipreemiad), siis seekord sain sellest igati aru... see oli esitatudki pilge nii silma- kui suunurgas. Transvestiidi-teemat on Peeps silunud, ehkki dramaatilised aktsendid mõjuvad tavaliselt teatrilaval asjakohaselt teatraalsena, aga siin pole mindud selle erilise rõhutamise rada... Lauri Kink ei kanna otseselt vastavas lõigus naiste riideidki, vaid ka mehele sobivat pikka öösärki... Tõlgendan seda teatavaks austuseks kogu materjali vastu. Üldse kumab sellist hella loo hoidmist nii lavastajalt kui ka näitlejatelt. Suurt armastust ka siin sisalduvate kiiksude ja pöörete vastu, mida tegijate enda naudingulise muheda huumoriga edasi antakse. Ja see peegeldubki saali.

Pean siinkohal veel ühe vahelepõike tegema saalist vaheajal kuuldud inimeste kommentaaridele, sest need kujutavad just seda, mida minugi kogetu endas sisaldab - naljakas, aga sügava ja vägagi valuliku teema läbi jutustatud. Tõesti, vanainimese eest hoolitsemine võib olla tihti väga raske. Eriti kui nende inimeste vahelises suhtes pole kuni vanaduseni olnud hoolivust ja armastust. Seega kogu noorema sugulase kraaklemine ongi vaatet õigustatudki... Nii tõlgendan seda enda vaatenurgast... oleksin ma (ütleme 30-40 aastat) vanem, võiksin täiesti hukkamõistvalt jällegi vaadata kogu sellisele lähenemisele. Samas ju ei taha, et ise jääks kunagi kellegi valvata... Eriti veel kellegi, kes pikisilmi Su surma ootab. Teisalt õpetab see teater, et ehk tulekski siis oma elu elada nii, et olla olemas ka teiste jaoks. Ise huvituda teiste käekäikudest, et Sinust tagasi huvitutaks. Kuidas küla koerale... eksju?!

Ei saa varjata, et üks peamisi põhjuseid etenduse vaatama mineku isutekitajaks isiklikust lähtekohast, oli näha Marje Metsurit üle pikema aja jälle laval mängimas. Olen tema "Rästiku pihtimuse" ja teiste omaaegsete Noorsooteatri lavastustega üles kasvanud... ka teleteatritega nagu "Kriminaaltango"... ja kõik need Lõuna-Eesti suuremad ja väiksemad mõne aasta tagused rollid ja rollikesed... ning nüüdseks oli kogunenud juba (liiga) suur igatsus teda jälle laval näha... Kuigi, ega ta ju praegu ei peagi enam üldse pingutama, et laval taas mõnd uut rolli teha, ehk annan endale aru, et see ongi meile puhas kingitus. Ja kuigi ta selles tükis palju sõna ei saa (max 6-7 lauset)... ehk isegi tema karedalt helisevat häält ei saa siin kuulda, ega ka oma nakatavalt ägeda naeruga ta meid seekord ei võlu (vaiksema häälega muigamisi küll... ja nii mõnigi kord), aga ta on VÄGAGI kohal... praktiliselt terve etenduse laval... Mängimas (suure M-iga) ka sõnatult... ja selles mõttes on ju tegemist veel eriti nõudva rolliga, et oma tegelane ka niimoodi maksma panna, niimoodi oluliseks mängida - ja ta teebki seda! Maestra! Täisväärtusliku vastumängu, ehk partnerlusega ainsaks partnerika oleva Lauri bravuurikale, 2 tundi praktiliselt monona "eetris" olekule. See tasakaal ehk ongi peenelt lavastajal ja näitlejatel tabatud, sest jah, "hääles" on Lauri, aga Marje oma kogemuste ja laval oleku... ja mitte lihtsalt oleku, vaid MÄNGUga kannab lavastust täiesti võrdväärselt!

Ent ka Lauri... viimasel ajal järjest õnnestumisi pakkudes (millegipärast on ta leidnud endast täiesti uue ja avara mängumaa minu arvates tegelikult alles peale Endlast lahkumist). Justkui näitlejana "valmis saanud". Siin hoiab ta oma karakteris mitut tasandit peidus... on selleks siis tüdinud mees, kes tahaks juba eluga edasi minna või sügaval südamepõhjas armast hinge, kes ju tegelikult ei taha paha... siis jälle nostalgitsemas - oma perekonnasaagale mõtlemas-meenutamas-jagamas, mis omakorda võib anda vihjeid, miks see "tädi" oli nendest üldse eemale hoidnud... või oma identiteedikriisidest ja seda nii lapsepõlve kiiksudest kuni tänapäevani üksinduseni (ekstravagantsuseni?) välja. See "väike" lugu on selles mõttes isegi uskumatult rikkalik ja seda mitte pingutades või ülekoormates, vaid just peenelt neid killukesi õhku visates, et siis vaadates-kuulates iga vaataja saaks kokku tervikuks siduda. Lauri hoog ei rauge, algusest kuni lõpuni hoiab ta stiilipuhtalt seda omapärast inimest oma kehas. Kuigi mitte trafaretsustesse laskudes... isegi oleks võinud neid selle tegelase "kiikse" kuidagi ju ka tugevamalt mängus esile tuua... ent siis oleks jällegi võinud omakorda sellega maksta lõivu tänapäevase tavalise inimese suhestumisvõimele (sest kui paljud meist pole ka pidanud "hooldama" vanemast generatsioonist sugulast, kellega kogu selle vaeva tõttu või juba varemgi on emotsionaalne side kas kadunud või seda pole kunagi olnudki!) Kui tema mängus millegi kallal üldse norida, siis "purjusoleku" misanstseenis (õige pisut), aga vaatasin alles lavastuse teist etenduskorda, mis iga mänguga ilmselt siit veelgi paremini realistlikumaks paigale loksub (minugi tähelepanek on tehtud vaid esireast luupi kasutades ning olen tihti selle keerulise seisundi mängu suhtes natuke allergiline, ehk ülitundlik). Kuid tema koomikunärv teeb näitlejale au. Lausa karakteriseeringu endaga, ehk mitte ainult tekstiga, mängib ta muiged vaatajate huulile. 

Samas on kogu näidend ehitatud nagu üles elulistele (ja nagu juba korduvalt mainitud, siis mustemast mustematele) anekdootidele. Üks eriline lemmik, mida teatrikaaslasega meelde jäänud nalju teineteisega jagades naersime veel pikalt peale etendust koduteelgi, oli Lauri tegelase isa "surm" :) Mis ühtlasi tõestab, et seega rahule teatrielamusega ei jäänud mitte ainult mina, vaid teised ka...

Eraldi on vaja esile tuua muusikaline kujundus, mille Martin Aulis on ehitanud selgroona üles oma enda heliloomingule... ja see muusikaline kellatiksumise imiteering oli nagu täpp i-peale sisule viidates!

Hinnang: 4
See pole selline teatrielamus, mille kohta suure hurraaga kõiki teatrisse kamandaks. Tegelikult peab "Tädi" vaatamiseks (loe: küllaminekuks) olema omamoodi "küps". Kammerlik, puäntiderikas must komöödia, kõigest 2 näitlejaga, kellest praktiliselt on "hääles" ainult 1. Mõnusalt võimendatud karakteriseeringute ja sarkastilise, kohati britilikult kuivagi huumori (kuigi autor on pärit Kanadast) alla on peidetud valusamgi lugu kui see, mis silmade-kõrvadeni jõuab. "Üksindus" on vägagi meie tänapäeva üks suurimaid ühiskonna "sümptomeid". Olgu selleks siis egoism, mille läbi kaugenemine sugulastest või kasvõi massiline arvutimaailma uppumiste tulemus. Kas sellisel lavastusel võib olla isegi "raviv" efekt, selles ma sügavalt kahtlen... kuid kindlasti "lohutav" - jah on teisigi sellises olukorras. Samas pingutamata mõtlemapanev, ent mitte koormav ja näpuganäitav, vaid pigem just sõbralik õlalepatsutus, et Sina vaataja võid oma elu teisiti elada või ka paralleelitõmme, et sellises olukorras võime me tegelikult olla igaüks... nii "tädi" kui talle külla saabunud "sugulase" rollis. Kavala pilkega silmanurgas, et see "oma inimene" võib leiduda kõige kummalisematest kohtadest. Ja see tasapisi kohalejõudev sõnum on tegelikult siinse loo kõrvaltõdemus... ent sellest hoolimata südantsoojendav. Suhkruna põhjal korralik lõpus kättejõudev põhiüllatus!
 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

TÄDI

sarkastiline komöödia kahes vaatuses

LAVASTUSEST

AUTOR                MORRIS PANYCH
TÕLKIJA             JUHAN TEPPART
LAVASTAJA        PEEP MAASIK (TEMUFI)
KUNSTNIK         KARMO MENDE
HELILOOJA-MUUSIKALINE KUJUNDAJA MARTIN AULIS

LAVAL                 MARJE METSUR JA LAURI KINK

ETENDUS ON KAHES VAATUSES KESTUSEGA KAKS TUNDI

„Tädi” on kaasaegse kanada näitekirjaniku Morris Panychi  tragikomöödia kahest üksildasest inimesest, kellel tuleb eneselegi ootamatult teineteise elus määratult olulist rolli mängida. Tädi on saatnud oma vennapojale Kempile kirja, et on suremas. Mees pole sugulast küll aastakümneid näinud, aga otsustab siiski kõik oma tegemised sinnapaika jätta ja tädi lõpu tunnistajaks sõita. Olgu öeldud, et Kempi tegevust ei juhi esiti sugugi ligimesearmastus ja soov vana tädi eest hoolitseda, vaid puhas huvi päranduse vastu. Peagi ilmneb aga, et tädi ei kavatsegi niipea teise ilma minna ja päevadest saavad nädalad ning nädalatest kuud…

„Tädi” on musta huumori ja üllatavate keerdkäikudega üle ujutatud komöödia üksindusest, keerulistest peresuhetest ja elusaatustest, lähedusest ja selle puudumisest.

Kommentaare ei ole: