Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Filmiaasta 2021 - TOP 100 suurimad filmielamused


Kuidas küll võtta kokku filmiaastat, mil sai nähtud kokku 655 filmi? Ja selle numbri sees ei ole kordusvaatamisi.  Kui pikk peaks olema "parimate edetabel", mis välja tuua? Kõiki siia ülesloetleda pole ju ka mõtet. Samas niiöelda üpris "häid" ehk seeläbi ka soovituslikke filme on seal 160 ringis... Ent ka nende kõikide kohta midagi kirjutamine võtaks ilmatu palju aega. 
Parema ajakasutuse mõttes kasutan sarnast taktikat, nagu eelmisel aastal. Kirjutan 10 kohta korraga ja katsun iga päev juurde lisada, liikudes 100ndalt kohalt edasi esimeseni välja.
Eks neid kogunes seetõttu tänavu nii palju, et oli võimalus kaasa teha kogu maailma filmifestivalide-ralli, ega muidu poleks ka keskmine kogu tabeli filmide valmistusaastaks 2020,5... St. ju praktiliselt 2020 ja 2021 pooleks... aga tegelikkuses oli põhiosa ikka 2021, lihtsalt mitmed filmid ju ka veel aastast 2019 ning kõige vanem vist isegi aastast 2009 (Palusalu dokk, mis sai vaadatud värske Piibe Teatri lavastusega ühenduses) ning üks film ka aastast 2015, mis jõudis isegi 100 parima sekka... 3 filmi aastast 2018 ning kõik ülejäänud viimase 3 aasta toodang.
Olgu siinkõrval mainitud, et ega kogu kultuur ju ka vaid filmidest tulnud. Nendele lisaks ju vaatasin ka 123 erineva teatrilavastuse etendust (106 neist eesti teatrite lavastused, mille kohta alustan aasta parimate kokkuvõtet kohe kui filmide oma on tervikuna eetrisse paisatud) ning veel ju oma paarkümmend telesarja ja paarkümmend ilukirjanduslikku teost, doktorantuuri materjalidele ja kõikvõimalikele aimeteostele lisaks. Minu enda jaoks ka täitsa muljetavaldav hulk! :) 
Eelmisel paaril aastal jäi see "filmi"saaginumber alla 300. Normaalne. 
TOP100 2019 ja TOP100 2020 on leitavad siit: 

Kuid siin siis ikkagi 2021 nähtud filmidest!

Eesti filme kokku 26, mille hulgas tänavu minu jaoks nii suure elamuse pakkuvaid filme polnud, nagu näiteks eelmisel aastal "Vee peal", mis 2020 maandus terve aasta TOP10s. Kuid tänavused 3 parimat eesti filmi (minu maitse kohaselt) ilmutavad end sobivalt kohtadel 98, 99 ja 100. Käin pidevalt nendega ringiratast, et mida neist parimaks pean, sest kõigil olid omad head ja vead ja mõnest küljest 1 ja teisest teine ning kolmandast 3s on parim... Eesti filmidest 150 sekka ulatus ka "Päris Rannap" ning TOP100 tabelisse ei mahtunud ka verivärske ja vaid PÖFFil korra linastunud vast eelkõige just noortekas, et mitte öelda peaaegu lastefilm "Kiik, kives ja igavese armastuse puu". Samuti tuli leppida tabelitipust kõrvalejäämisega sügavalt mõjuv ning mitmetitõlgendatav + südantlõhestav aasta parim Eesti lühimängufilm "Mia ja Liki". Siit ei leia ka ülesehituselt päris huvitavat mängu- ja dokfilmi sümbioosi... milles mängufilmi osa ka ilmselt pigem "kunstiliselt väljamängitud elustseenid" filmis "Vaino Vahingu päevaraamat" ning pelgalt minus endaski väga vastakaid tundeid tekitanud "Kratt", mille 5 minutilise paduigava helikopterimaandumisefinaali ning kehva diktsiooniga lapsnäitlejad (välismaalaste jaoks, kes subtiitreid loevad, nende jaoks see muidugi pole morjendav) ning röögatud totrused stsenaariumis (eelkõige pean silmas, et miks Kratt terve filmi lapsi teenindas ja siis järsku sai aru, et tal on hoopis teine "sihtkoht") rikkusid pildiliselt päris heal tasemel ja ägagi huvitavatest ideedest pungil filmi ära. Siiani ajab seest keema, et mida käkki ikkagi kokkuvõttes. Seegi ehk tõestab, et "filmiaasta" eesti filmi jaoks kõige säravam ehk polnudki... No ja pole ju imestada kui mitmed oodatud asjad lükkusid järgmisse aastasse. Aga selle eest tõotab 2022 tulla kõvasti säravam oma Soo, Melchiori, Kalevi ja Tagurpidi torniga eesotsas ning kindlasti veel mitmete üllatustega. Lisaks ei saanud 100 sekka sedapuhku ka minu arvates Eesti tänavune parim (ja ülimalt stiilne) joonisfilm "Üks imeline mees".

Ja ega maitse üle ju ei vaielda - selle üle peetakse sõdu :) Minu maitse on tihti natuke teistsugune kui massidel, sest ma olen närb koomiksi- ja videomängudel baseeruvate filmide sõber. Üliharva kui need minu tippude sekka eksivad. Heath Ledger Jokerina suutis Batmanit tippu tõugata, aga tegelikult kogu selle huvitavate dilemmadega stsenaarium ja režii ise ikka ka... ja üldse on mul ming soe koht südames Batmanide vastu... ilmselt lapsepõlvetrauma... ja no tänavune Bond oma šokilõpuga ei jää ka minu 100st välja ja tegelikult leiab siit vist ühe Marveli-filmi ka, olgugi, et mitte "Marveli" filmina ei hinnanud seda nii kõrgelt vaid hoopis toimiva ja visuaalselt vapustava "muinasjutufilmina". Paljukiidetud uus Ämblikmees siiski (oma ilmselt oscarivõitu väärivate efektide kiuste... ja ma eelkõige pean siin silmas peegelversumit!) minu tabelisse ei mahu (on kohal 329). Olgugi, et kunagi esimeste osade ajal olin vägagi Spidermani-sõber. 

Seevastu on TOP100 filmidest 51, ehk napilt üle pooled mitte-ingliskeelsed. Mitmed ka tänavusele rahvusvahelise filmi Oscari-tulle saadetud filmid. Jõudsin muide 93st eri riikide sinna esitatud filmidest 68 enne 15 nimetusega shortlisti avaldamist ära näha ning praktiliselt kõik ka ära aimata, mis edasi saavad - seega õiglane valik akadeemial... mitte nagu eelmisel aastal, mil minu arvates muuhulgas üks kõigi aegade parimaid aafrika filme kõrvale jäi ("Milkmaid"), ent selle eest kajastub see siin minu tabelis ja vägagi kõrgel kohal. Tabeli 100st filmist 47 sai nähtud erinevatel maailma filmifestivalidel, seega mõned neist on siia meie maailmanurka alles teel. Animafilme on 100 hulgas 3 ja dokfilme 14... aasta parim lühidokk "Speed cubers" jäi napilt 100st välja... 

Ah olgu toon sissejuhatuseks ikkagi tähestikulises järjekorras ära ka need 60 filmi, mis jäid ajavahemikus 1.jaanuar 2021 ja 31.detsember 2021 655 nähtud filmi seast suurima filmielamuse pakkunud TOP100 seast napilt niiöelda "joone alla". Vähemalt 4-tärnilise elamuse sain neist kõigist ka... Järgmine kord siis juba TOP100 enda juurde.

KOHAD 160.-101. (tähestikulises järjekorras):

200 meters - Eelmise aasta Jordaania oscarisaadetis. Palestiinlasest isa elab oma perest "teisel pool piiri".

A l'aborage / All hands on deck - prantsuse film. Selline noorte armastusseikluskomöödiadraama.

A thousand cuts - dokfilm ühest mõjuvõimsast naisest ja seeläbi Filipiini president Rodrigo Duterte mahhinatsioonidest.

Als Hitler das rosa Kaninchen stahl / When Hitler stole pink rabbit - põhineb Judith Kerr'i autobiograafilisel, tänaseks juba laste- ja juudikirjandise klassikasse kuuluval samanimelisel romaanil. Perekonnast, kes peab natside eest Berliinist põgenema.

Amira - Jordaania tänavuaastane oscarisaadetis, mille nad siiski olid tagasi võtnud. Tüdrukust, kelle isa on vastupanuvõitleja ja vangis ning ema käib pidevalt teda seal vaatamas... kusjuures eostamine toimus ka sperma transportimisega vanglast välja. Kui tüdruk on juba teismeline, selgub, et vangivalvur oli selle sperma kunagi enda oma vastu vahetanud...

Auschwitz report - täpselt seda, mida pealkiri ütleb - see on ühe koonduslaagrist põgeneja raporti alusel dramatiseeritud lugu.

Benediction - briti gay luuletaja, kirjaniku ja sõduri Siegfried Sassoon'i elulugu. Peaosas minu jaoks üks möödunud aasta avastusi - brittides väga tunnustatud šotlasest teatrinäitleja (isegi Olivieri juba võitnud, kuigi on alles võrdlemisi noor, sündinud 1990) - Jack Lowden... sellest mehest saame veel palju kuulda!

Billie Eilish - The world's a little blurry - teismeliste suur lemmik... dokfilm jälgib tema teekonda päris algusest, ehk plaadi laulude kirjutamisest ja kuulsuse kasvust kuni superstaariks saamiseni välja. Filmis me põhimõtteliselt veedame aega Billie ja ta vennaga nende kodus ja näeme ligilähedalt, kuidas ka voodiotsas kirjutatud ja sissemängitud muusikaga on võimalik maailma vallutada.

Captains of Za'atari - huvitav dokfilm kahest Jordaania pagulaslaagri poisist, kellel on vähemalt hetkeks tänu jalgpallile raputada end vaesest elust lahti.

Card counter - Paul Schraderi autorifilm ja nagu ikka tema puhul, tugeva atmosfääritundega... Lugu endisest vangist, kes trellide taga õpitud kaardimänguoskuseid osavalt väljaspool trelle hiljem ära kasutab. Oscar Isaac peaosas.

Cicada - New Yorgis asetleidev gay draama, kus kaks meesnäitlejat tegelikult mängivad iseenda elu ekraanil lahti... ehk mõni võiks võtta ka dokina... kuigi olemuselt ikka mängufilm. Südamlik.

Der Menschliche Faktor / Human factors - huvitava ülesehitusega "ühte koju sissemurdmise" draama. Film vaatab sama juhtumit erinevate tegelaste silmade läbi, kuniks lõpuks päriselt "kohalolnud" ja näinud kõrvaltegelase kaudu saame teada ka tegeliku tõe.

El buen patron / Good boss - Hispaania tänavune oscarisaadetis, mis sai ka edasi 15 poolfinalisti sekka... ja kuigi ma ei tahaks seda siin esitleda, sest see film on ühtpidi ka naisialandav, aga no seal mängis Javier Bardem ja kui kõikidest nõmedustest mööda vaadata, siis seal oli vaatamist ka... deem mul hakkas praegu häbi, et see siia 160ndana sisse lipsas...ei esinda kuidagi minu maitset tegelikult ja peaks kustutama.

Eugenie Grandet - Balzaci romaani põhjal tehtud film ühe naise saatusest, kes alguses peab elama oma rahaahne ja võimutsejast isa hirmuvalla all... See on aeg, kui tütardele määrati vanemate poolt nende abikaasa... Ent see tüdruk siin on teisest puust... Raha ja tõelised tunded ning naise positsioon tolleaegsest ühiskonnas.

Ghasideyeh gave sefid / Ballad of a white cow - iraani film naisest, kes saab ühel hetkel teada, et tema kuritöö eest hukatud mees oli tegelikult süütu.

Ghostbusters: Afterlife - Vanad tondipüüdjad on jälle ekraanile kokku aetud.. jah isegi Bill Murray ja Dan Aykroyd! Film ise on täitsa vahva lastekas.

Huda's salon - Egiptuse film - üks naine läheb ilusalongi, kus ta uimastatakse ja tehakse tagatoas temaga seksuaalse sisuga kompromiteerivad fotod. Ilusalongi omanik hakkab temalt nendega abil väljapressima... Palestiina terroristide teema.

Hvor kragene verder / Persona non grata - Taani film... üks linnapõgenenud preilna tuleb maakohta tagasi suurele peole. Kõik see vastik, mille eest ta kunagi maatolmu jalge alt pühkis, on järsku tagasi...

Ich kauf mir deine angst / What costs your fear - tegelikult vägagi toores film kvaliteedi mõttes... selline ehtne D-klassi indie.. Aga sisu ise on ülimalt põnev. Nimelt mingi rikkur oma lõbuks korraldab hirmushowsid. Annab inimestele raha, et "mida nad selle eest on valmis tegema". Ja panused muudkui kasvavad. Psühholoogiline eksperiment, manipulatsioon ja "väikeste inimestega" mängimine. Judinad, kuigi pole õudukas, vaid pigem draama.

It is not a burial, it's a resurrection - Lesoto film (oli nende oscarisaadetis eelmisel aastal), mis on visuaalselt vapustav ja jutustab ühest 80-aastasest naisest, kes saab eluvaimu sisse kui hakkab vastuvõitlema (ja tõmbab kogu kogukonna kaasa) kui tema elukohaks olevat küla tahetakse hävitada.

Jaddeh Khaki / Hit the road - Panah Panahi pärsiakeelne iraani filmi hoiab vaatajad ühe umbes 8-aastase poisikesega sama teadvusega, mis ta ümber toimub... selgelt põgenetakse kuhugile... või millegi eest... sellest antakse vaid vähehaaval infot.. kuni lõpuks muidugi pilt selgineb... kuigi tegelikult meil oli tööl laboris iraanlastega veel vaidluseid, et mis ikkagi oli see tegelik taust :)

Judas and the Black Messiah - FBI laseb ühel mustal mehel Mustade Pantrite rühmitusse sisse end vangerdada, et infot saada otse sündmuste sisemusest.

King's man - Siiani kogu Kingsmani saaga kõige kehvem film ja eriti ärritasid ajaloojuhtumitega möödapanekud... aga no meelelahutuslik seiklus oli see ikkagi ka. Kahetised tunded.

Lamb - islandlaste friigifilm tegi prantslaste Cannes'is võidutsenud friigifilmile oscaritel ära. Island sai 15ne sekka edasi, Titane mitte - ja minu arvates igati õigustatult. Film on omamoodi õudukas... loomadest ja inimestest... kes on ju ka "loomad". Haige film. Aga see suur üksindus seal kusagil pärapõrgus... ju see ka mõjutab inimpsüühikat, rääkimata psühhotraumadest, mida need inimesed pidid üle elama.

Language lessons - ehtne koroonaajastu-film, sest suurem osa toimub läbi zoomi, kus kaks inimest suhtlevad.. ehk üks niiöelda õpetab teisele hispaania keelt... kuigi keeleõppega on siin väga vähe pistmist... rohkem saab ikka teada mõlema poole elust ja muredest/rõõmudest.

Leave no traces - Poola tänavune oscarisaadetis. Venis tsipa pikale ja oli selline hümn politseiriigi ebaõiglusele.. kommunismist rääkimata. Aga inimlikult tasandil mõjuv. Nähtud tänu PÖFFile.

Lunan: a yak in the classroom - imearmas ja südamlik Bhutani film ühest noorest mehest, kes läheb kusagile pärapõrgusse, aga maaliliselt ilusasse mägedevahelisse kohta külakooli õpetajaks. 

Ma belle, my beauty - üks lesbisuhe luubi all (kas vana arm ka roostetab?) ja seeläbi inimsuhted... idüllilisel Lõuna-Prantsusmaal.

Madeleine Collins - prantsuse põnevik ühest kahtlase psühholoogiahälbega naisterahvast. Kusjuures kõik oleks nagu alguses bueno, olgugi, et Virginie Efira tegelane elab kahes eri riigis... kaksikelu... kahe perekonnaga... ühes endast noorema mehega väike tütar, teises rikkurist härraga 2 teismelist poega. Kõik muidugi läheb ühel hetkel puntrasse.

Madres parallelas / Parallel mothers - minu arvates üks Almodovari nõrgemaid filme. Eriti lõpp vajub ära... aga kahtlustan, et ma lihtsalt ei tea ega tunneta selle olulisust hispaanlaste jaoks. Penelope on vägagi sõiduvees ja hea... aga ta tuleb veel siin kõrgemal kohal tabelis veelgi paremana ette. Nähtud tänu PÖFFile.

Mauritanian - Jodie Foster, Benedict Cumberbatch ja Tahar Rahim... Kevin Macdonaldi filmis... no minu ootused olid lihtsalt kõrgemal... sellepärast see 100 seas päris polegi, kuigi kaugele ka ei jäänud. USA valitsus hoiab üht arvatavat terroristi/vaenlast vangis... otseselt alusetult... toimuvad ülekuulamised jne... mul hakkas kohati igav, aga tegelikult film on hea ja Jodiet saab ju viimasel ajal nii harva ekraanil näha...

Misha and the wolves - dokfilm ühest koonduslaagri üleelanud naisest, kes elab nüüd USAs ja on oma kogemustest raamatu kirjutanud.... ainult, et see kõik on vale! Ja kes valetab, see keerab end üha enamate valede sisse ja need kõik kajastuvad selles dokfilmis.
 
Nachschuss / Last execution - lugu viimasest teadaolevast hukkamisest Saksamaal... ühtlasi on see spioonifilm. Lars Eidinger särab peaosas.

Night riders - scifi-film tulevikust, kus lapsed võetakse valitsuse poolt enda hoole alla ja neist kasvatatakse tapamasinad. Üks ema ühineb vastupanuvõitlejatega, et oma tütar päästa.

Nitram - Austraalia üks aasta tunnustatumaid filme.. ühe massimõrvari tegemiste dramatiseering, mis leidis aset 1996 Tasmaanias.

North by current - dokfilm, mis filmitud läbi aastate. Filmitegijaks trans-mees, aga üsna peatselt saab aru, et tema enda probleemid siin filmis on kogu ülejäänud pere omadega väiksed. Eriti keskmes on õde oma kahtlaste suhetega ja vanemad, kes kõike mõista püüavad. Tavaline-keskmine ameerika pere?

Not going quietly - liigutav dokfilm ALSi küüsis tervist kaotavast mehest, kes võitleb ühtlasi õiguste eest, aga on ka pereisa. 

Nuevo order / New order - üks rikkurite pulmapidu, mis toimub hetkel kui töölisklassi tüübid teevad revolutsiooni a la "kõik rikkad relva ette". 

Odotus / The wait - soome kammerlik draama armukolmnurgast, mis ühel ilusal suvel lahti hakkab hargnema kui ühe naise ja mehe "sõber" külla tuleb. Nähtud tänu PÖFFile.

On the count of three - komöödia enesetapust, on see üldse võimalik? Nagu näha, siis on... Aga enne kui 2 sõpra teineteiselt elu võtavad, tuleb kõik lahtised otsad kinni siduda ning siis...

Passing - kaks afroameeriklast, ent heledanahalist naist, kes mängivad ühiskonnas "valgeid" ajastul, kui mustadel polnud luba isegi kohvikus istuda... asi läheb armumiste ja lähiinimsuheteni välja... ühel siiski mustaga, aga teisel--- valge mehega. Mul olid küll ootused kõrgemal ja see päriselt ei vastanud neile. Näitlejanna Rebecca Hall'i debüütlavastus.

Pink: All I know so far - Minule meeldib Pink.. seega mida iganes temaga... meeldiks ja huvitaks... ei pruugi mitte-Pink'i-fännidele üldse istuda. Muusikadoki sisuks kontsertturnee telgitagused ja pereelu seal kõrval.

Plaza Catedral - Panama tänavune oscarisaadetis jõudis ka nende 15 sekka, mis edasi said! Lugu ise üsna kammerlik äsja lahutatud naisest, kes ühele tänavalapsele peavarju pakub... film mängib igasuguste eeldustega... mis vaatajat pidevalt eksiteele saadavad, aga siis jälle õigele rajale tagasi toob. Filmi põhiline väärtus saabus alles lõpus - kirjutatud tekstiga... vist isegi ühe lausega, mis tõi külmavärinad... on see siis tõde või mitte, aga igatahes mõjus väga sügavat inimlikul tasandil.

Procession - dokfilm täiskasvanud meestest, keda kirikuisad on lapsena seksuaalselt kuritarvitanud. Oscari dokfilmide shortlistil tänavu.

Päris Rannap - dokfilm ühes meie tuntud ja (peale seda dokki isegi veelgi rohkem) armastatud muusika-geeniusest.

Rebel hearts - dokfilm USA nunnadest, kes ei tahtnud alluda Vatikanile oma (minu arvates õigustatud) põhimõtete pärast.. ei 50 aastat tagasi, ega ka tänapäeval! Rebel-nunnad!

Respect - Aretha Franklin'i eluloo dramatiseering. Natuke ehk liiga tüüpiline, aga Forest Whitaker isana teeb lausa suurepärase rolli.

Rocks - briti paariaasta tagune mõjuv draama ühest teismelisest tüdrukust, kes peab ka oma noorema venna eest hoolitsema, kui nende üksikhooldaja ema ühel päeval jalga laseb... Lapsed tänavale...

Ron's gone wrong - megavahva ja üks aasta parimaid täispikke multikaid. Südamlik ja täis huvitavaid ideesid... Esilinastus muide Londoni filmifestivalil.

Schachnovelle / The royal game - Stefan Zweigi romaani alusel film aastast 1938, mil natsid ka rikkuritelt raha välja nõudsid... tehaseomanikud said peaaegu sama staatuse kui juudid. Siin on keskmes mees, kes vangistataksegi hotellituppa ülekuulamiste ajaks ning seal suurest igavusest hakkab malet õppima... mis talle hilisemas elus kasulikuks osutub... Mingi teravus oli kahjuks puudu, kuigi pildiliselt suurepärane ja no Zweigi lühiromaan või isegi novell on meil ka Loomingu Raamatukogus ilmunud... peakski nüüd filmile otsa lugema... sest film oli ju okei... aga jäi tunne, et oleks pidanud olema parem... Peaosas eelmise aasta Pöffi avafilmist tuttav suurepärane Oliver Masucci ja kõrvalosades tänavuse Pöffi parima näitlejatiitli võitnud Albrecht Schuch ning rootsi näitleja Rolf Lassgård.

Souvenir: Part II - jätk esimesele osale... kus kahtlane boyfriend suri... See on film, mida ma usun, et oskavad eriti hinnata filmiinimesed ise. Minu jaoks jäi natuke kuivaks... olgugi, et meeldis ka. Aga esimene osa oli peajagu üle minu jaoks oma manipulatsioonidega, mida jätkus enam ei ole.. siin on teised väärtused. Tilda Swinton on kohal ja tema tütar endiselt peaosas.

Speed cubers - tõeline "hea tuju film"... sõprusest ja maailma parimatest Rubiku kuubiku kokkupanijatest. Üks mu lemmik lühidokumentaale läbi aegade. Sai ka Oscari poolfinaali eelmine aasta ja ma ei mõista kuidas see nominatsioonita jäeti... Vaata Netflixist ise ja Sa tänad mind! :)

Spencer - Pablo Larrain'i tugeva atmosfääritundega film ühest kuningliku perekonna jõulust, mis keskendub printsess Dianale hetkel, mil ta plaanib Charlesist lahutada. Kristen Stewart võidab selle rolliga võibolla oma esimese naispeaosa Oscari.

Zuhur's daughters - dokfilm ühest perekonnast, mis põgeneb Süüriast Saksamaale. Seal suure vabaduse saabudes, mitte 1 vaid kaks(!) sama pere poega alustavad oma teekonda soovahetuse suunas.

Tender bar - George Clooney uusim filmilavastus... ühest poisist (viimasel ajal mitmetes filmis osalev Tye Sheridan... ka näiteks juba siingi mainitud Card counter'is), kes oma onuga hästi läbi saab... Onu on baaripidaja ja seda onu mängib Ben Affleck. Jälle selline film, mille ootused olid tunduvalt kõrgemal, aga tulemus oli kuigi armsalt südamlik, aga ikkagi palju jäi puudu ka.

The exam - kurdikeelne iraagi film viib meid sealse ülikooli sissepääsueksami närvipinge sisse, kus ühe tüdruku ponnistusi aitab tema vanem õde... aga kuidas Sa konkureerid, kui paljudel on "ostetud" teenus vastuste ettesaamise teel. Tuleb ka seda rada minna... aga kontrollijad teevad kõva tööd ja ring hakkab koomale tõmbuma... Kuid seal ühiskonnas petmisega vahelejäämine on võrdne rikkumisega usu vastu. Häbi kogu suguvõsale...

tick, tick... Boom! - muusikaline eluloofilm muusikaliautorist Jonathan Larsonist... 30neselt New Yorgis igasuguste suhete sees sipeldes kirjutab ta muuhulgas muusikali "Rent"... aga samal ajal on 1990ndate algus, AIDSi kõrgaeg.

Tragedy of Macbeth - Shakespeare'i suurteos filmiversioonina. Denzel Washington ilmselt nomineeritakse siit Oscarile, aga tegelikult Oscariväärilise rolli teeb hoopis "nõidadena" Kathryn Hunter! Teiste staaride seas on siin ka Frances McDormand leedi Macbethina mehele kõrva sosistamas, et see end kuningaks upitaks. Nagu see teada-tuntud näidendilugu on... aga filmikeeles stiilne, mustvalge, kuid siiski liialt kliiniliselt produtseeritud ja minu jaoks oli sealt "hing" puudu... kui just tõesti parajasti mainitud Kathryn Hunter polnud stseenis :)

Unfogivable - Sandra Bullock teeb lausa suurepärase rolli... paljudele pole see telesarjast filmiks tehtud versioon eriti meeldinud ka vanglast vabanevast naisest, kes oma elu korda tahab seada ja väikse õega suhet taastada... Too on lapsendatud perre, kes ei taha midagi Sandra tegelasega tegemist teha. Vangi pandi ta kunagi sellepärast, et ta ühe politsei olla maha lasknud. Mis on tegelik tõde, see muidugi paljastub filmi lõpus ja no politseiniku enda pojad tahavad jällegi "liiga vara vanglast vabanenud" naisele kätte maksta.. ehk selline põnevik kokku, mis minu jaoks oligi päriselt põnev.

Yuni - Indoneesia tänavune oscarisaadetis jutustab ühe sealse keskkooli keskmises klassi käiva tüdruku loo, kes on määratud mehele minema kellelegi, keda ta ei armasta... heh - ei tunnegi õieti.... tema tahaks õppida ja ise oma elu üle otsustada. Ühiskonnanormid on siiski teised.


TOP100


100. Sandra saab tööd (Eesti 2021) rež. Kaupo Kruusiauk
Mari Abel, Henrik Kalmet, Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Alo Kõrve
Ise ülikooli teaduslaboris töötades sai täpselt nendest teemadest aru ja filmilavastaja tabab mitmes keerulises koha väga hästi märki. Siin on harukordselt pikk nimekiri häid eesti näitlejaid suuremates ja väiksemates rollides ja Mari Abel oma pisut autistliku olemisega peaosas suisa ehmatab kui hea ta on! Minu jaoks oli väga huvitav vaatamine kuigi kusagilt ka negatiivset kriitikat olin kuulnud, siis ei nõustu sellega üldse. Ja ma tean, et see siin on õige asi nii ühelt kui teiselt tasandilt!

99. Öölapsed (Eesti 2021) rež. Priit Pääsuke
Piret Krumm, Grete Konksi, Alice Siil, Jaune Kimmel, Alo Kõrve
Kuigi õige pisut üle maitseka "kokkusattumuste" arvu piiri on otsustatud minna, siis minu arvates on tänapäevaste eesti noortefilmide žanr seadnud endale täiesti arvestatava kõrgusega lati selle filmiga. Mõnusalt meelelahutuslik, kolme õe ja nende lähikondsetega selline eksimuste-maailmaavastuse lustlik seikluskomöödia, mis kõlbab veel teinekordki vaatamiseks ja pakub ka ohtralt lahedaid paroole väljanoppimiseks.

98. Üht kaotust igavesti kandsin (Eesti 2020) rež. Carlos E. Lesmes
Dokfilm. 
Isegi võiks öelda "põnevusdokfilm"... kuigi kummaline on niimoodi põnevust tunda teiste inimeste väga murede peale. Aga kogu hingest vaadates oled kaasas ja loodad ning otsid koos nendega kadunud sugulast. Tumedates toonides maailm ja väga kurb ka. Päris on ikkagi päris!

97. One night in Miami... (USA 2020) rež. Regina King
Leslie Odom Jr., Kingsley Ben-Adir, Aldis Hodge, Eli Goree, Lance Reddick
Fiktsioon, mis oleks võinud juhtuda afroameeriklastest kuulsustega ühes Miami hotellitoas, eriti just rassiküsimustes pöördelistel 1960ndatel. Teatraalne. Mitu head rolli ja üks aasta parimaid filmilaule: https://www.youtube.com/watch?v=ZvnPEMW1jj8

96. The Duke (UK 2020) rež. Roger Michell
Jim Broadbent, Helen Mirren, Matthew Goode
60ndate algus ja 60 aastane vanamees varastab elu põnevamaks tegemiseks kuulsa maali Londoni Rahvuslikust Galeriist. Robin Hood? Nii palju sekeldusi ja kohtukäimistki, aga selliseid tippnäitlejaid vaadata ju puhas nauding, ehkki ega lugu ise nüüd teabmis niiväga eriline polegi, aga meelelahutislik kahtlemata :)

95. Wolf (Iiri 2021) rež. Nathalie Biancheri
George MacKay, Lily-Rose Depp, Paddy Considine
Hullumaja-film. Noortest, kes end mingi loomana tunnevad. Filmi keskmes üks poiss, kes hundina end defineerib, aga ümbruskond ju mitte... Selles mõttes ajastu närvi pihta, et inimesed ju näevad ja tunnevadki end igasuguste teistena kui see, kes-mis nad on. Aga see film tegelikult ilmselt pole sellest, vähemalt mitte kriitilises mõttes... õnneks. Mina vaatas kui mõjuvat, kurba, psühholoogilist draamat.

94. L'Evenement / Happening (Prantsusmaa 2021) rež. Audrey Diwan
Anamaria Vartolomei
Veneetsia Filmifestivali peavõidu napsanud prantsuskeelne abordidraama on mitmeti väga lihtne ja tavaline. Selles mõttes isegi kummaline, et see sellise tähelepanu osaliseks sai. Hea ja ilusa pildikeelega ning peaosalist mänginud näitlejanna tõusis täheks. Aga see teema oli ilmselt, miks žürii filmi võitjaks upitas. Tundub, nagu see parempoolsete tugev peatõstmine (koos abordivastasusega) kõikjal on kõik intelligentsemat sorti kultuuriinimest ajanud tagajalgadele ning asjadest tuleb rääkida praegu, enne kui on hilja. Vaadates ka praegu tänaseid Sundance'i festivali filme, siis just abort on väga kandakinnitanud teema paljudes filmides ja usutavasti saame neid nüüd veel ja veel... Ja hea ongi! Sest ühelgi poliitikul ei ole õigust teiste kehade üle määrata... nagu praegu EKRE meilgi suure häälega karjub. HOIAME SEDA MEELES kui nad peaksid mingitkipidi teistsuguse arvamusega kunagi aborditeemadel lagedale tulema, eks!

93. Flee (Taani 2021) rež. Jonas Poher Rasmussen
Animeeritud dokumentaalfilm
Nähtud tänu Sundance'i Filmifestivalile.
Ka Eestit sisaldav Taani filmi animatsiooni vormis (sest keskne inimene ei taha oma nägu paljastada), ehk ühe gay mehe põgenimisest läände, et seal oma peigmehega abielluda ja saada rahus elada. Oleks võinud hingekriipivam olla... või siis mina ei tundnud seda sügavat põhja ära, aga eriline küllalki, et oma silmaga ära vaadata.

92. Story of my wife (Ungari 2021) rež. Ildiko Enyedi
Lea Seydoux, Gijs Naber, Louis Garrel
Nähtud tänu PÖFFile.
Ingliskeelne ungari film meremehest, kes kihlveo peale abiellub esimese kohvikusse siseneva naisega. Ja üllataval kombel naine lähebki asjaga kaasa... aga kas sellisel suhtel tegelikult ka on tulevikku? Paranoia ja armukadedus on koledad, aga tõelises armastuses ilmselt ka paratamatud kui kahtluseussid on juba selle sisse pugenud. Pisut oli pikk ja palju on ka kriitikat saanud, aga minul oli huvitav ja ei saa ju endale parata :) Noh ja proua James Bond ise, ehk Lea Seydoux ju ikkagi ka ekraanil...

91. Okul tirasi / Brother's keeper (Türgi 2021) rež. Ferit Karahan
Türgi film poiste internaatkoolist, kus üks jääb õpetaja karmikäelisuse tõttu haigeks... Aga üks sõber on kahtlaselt ka närvis sellepärast... no terve õpetajaskond, sest samal ajal on paks lumi sadanud ning ükski liiklusvahend ei saa poistile kooli järele tulla, et ta haiglasse viia...

---

90. Blue bayou (USA 2021) rež. Justin Chon
Alicia Vikander, Justin Chon, Mark O'Brien
Korea juurtega Ameerika mees, kellel on ka rase naine (ja naisel ka varasemast suhtest laps), saab järsku teada, et on jäänud bürokraatiarataste vahele ning ta saadetakse riigist välja tagasituleku õigusteta... Adresseerides segaseid punkte Ameerika seadustes, sealsete välismaalt adopteeritud laste õiguste kohta. Emotsionaalne ja kaasahaarav film... ja Alicia Vikander! :)

89. 7.Kogustaki Mucize / Miracle in cell No.7 (Türgi 2019) rež. Mehmet Ada Öztekin
Türgi film, mis põhineb samanimelisel Korea filmil. Arengupeetusega mehest, kes on väikse tüdruku isa, aga ta pannakse vangi... Tütar tahab isa ja isa tahab tütre juures olla, sest ema enam ei ole. Vanaema hooldab tüdrukut... Aga laps smugeldatakse ka vanglasse... Ülimalt emotsionaalne... selline film, mis paneb täismehe ka pisaraid voolama... vähemalt need, kes ise isad.

88. In the heights (USA 2021) rež. Jon M. Chu
Muusikal.
Üks aasta mitmest Lin-Manuel Miranda muusikat sisaldavast filmist. Ja minule meeldis nii muusika kui ka sähvakas sisu (kuigi puhast eesti verd, siis miskipärast tunnetan, nagu oleks eelmises elus ka vist latino olnud :)) Töödrassivast, rahasäästvast noormehest, kellel on oma silmarõõm ja eluks uksed valla, kuigi paljud samade juurtega inimesed plaanivad USAst ka kodumaale tagasikolimist. Tegelikult kogu materjal sündiski esialgu Broadway muusikaliks, mis siin on leidnud filmiversiooni.

87. Encanto (USA 2021) rež. Jared Bush/Byron Howard/Charise Castro Smith
Animafilm.
Jälle üks film, kus Lin-Manuel Miranda sõrmed on mängus. Sedapuhku üks legendiderikas latinode muusikal-animatsioon, kus eesti näitlejate häältega oli vahva äratundmismängu mängida, aga lugu ise ka täitsa arvestatav uus muinasjutt. Hinge läks ka, nagu sellised multikad ikka... kuigi mitte minu aasta lemmikmultikas, usun, et see siiski Oscari koju viib.

86. Torn (USA 2021) rež. Max Lowe
Dokfilm. Nähtud tänu PÖFFile.
Dokfilmid mägironimisest on pärast "Meru" nägemist minu kindlas iga-aastases vaatamiskavas. Ja see siin, kuigi aasta selle žanri üks kõrgema profiiliga... aga kippus küll (ja mitte natuke) seebiooperiks kätte ära minema, sest kui 1 alpinist sureb, siis mitme pojaga pere keskmes olnud ema abiellub peatselt pärast seda oma mehe parima sõbraga... kes ka alpinist ja oli muide ka tollel surmaga lõppenud ronimisel... See seebiooperlikkus siin kiskus filmi päris korralikult minu tabelis allapoole... aga mäed on võimsad ja filmi autoriks ongi 1 poegadest...

85. Julia (USA 2021) rež. Julie Cohen, Betsy West
Dokfilm. 
Ameeriklaste armastatud telekoka elulugu. Kuigi ma tema kokkamistega pole üles kasvanud ja enne Meryl Streepiga mängufilmi temast üldse midagi ei teadnud, siis film toob ta kohe eriti lähedale... aga ühtlasi vaatleb psühholoogiliselt pinnalt kuulsaks saamisega kaasnevat.

84. Dune (USA 2021) rež. Denis Villeneuve
Timothee Chalamet, Rebecca Ferguson, Oscar Isaac,  Zendaya, Jason momoa, Stellan Skarsgard, Josh Brolin, Javier Bardem, Charlotte Rampling, Dave Bautista
Tõeliselt suur, võimas ja vaatemänguline Kinoelamus suure K-ga. Mida peabki vaatama kinosaalis võimalikult suurelt ekraanilt ja vingeimast vingeima audiosüsteemiga. No raputas visuaalselt korralikult. Loo mõttes on siin siiski telliskivimõõtu Frank Herberti armastatud sci-fi saagast lõigatud jupp... ehk tegemist on "esimese osaga".. ja sellepärast see filmina jättis ka natuke seespoolt pooliku tunde. Ma oleks võinud vist küll edasi vaadata kasvõi sama kaua või kolm korda nii kaua... et saada kogu lugu. See on ka ainus põhjus, miks see siin tabelis kõrgemal pole. Huvitav tähelepanek lihtsalt iseenda jaoks, et Rebecca Ferguson ei jõua ilmselt kunagi nii hingeligi kui Hollywoodis teine suuri tegusid hetkel tegev rootslanna (kordades huvitavam) Alicia Vikander, aga ikka on kuidagi tunne, et vägev, et ka väiksamast Põhjamaa riigist võivad erilised naisnäitlejad jõuda suures filmitööstuses väga kaugele...

83. Cruella (USA 2021) rež. Craig Gillespie
Emma Stone, Emma Thompson, Mark Strong, Paul Walter Hauser
Kuulsa Disney-multika-loo eellugu... Kuidas kuri Cruella sündis? Filmil on päris suur austajaskond ning mina kuulun ka nende sekka. Visuaalselt äge ja ka kogu muinasjutulik, natuke Batmani Gotham Citylikult hämar tonaalsus ainult tõstis kogu filmi väärtust. Lahe lastekas, mis on sama palju ka täiskasvanutele.

82. Babardeală cu bucluc sau porno balamuc / Bad luck banging or Loony Porn (Rumeenia 2021) rež. Radu Jude
Nähtud tänu Berliini Filmifestivalile.
Alguses kui seda vaatasin, siis tundus see liiga eklektiline, liiga šokeeridapüüdev, liiga kaugel minu arvates heast maitsest... Aga aeg teeb oma töö ja no ei saa lahti mõnikord taas mõtete filmisuunas liikumisest. Ju siis ikka kõnetas. Ja tegelikult on siin ju 3 filmi ühes :) Täiesi kresi, aga ka ajastunärvi tabav. Samas ka Rumeenia ajalugu avav. Ajalugu ja tänapäev käivadki ju käsikäes ning siin on sellises kunstilises vormis seda tabatud, mis on tegelikult üsna kõva saavutus. Võitis ka Berliini peapreemia just ilmselt seetõttu.

81. Great freedom / Große Freiheit (Austria 2021) rež. Sebastian Meise
Franz Rogowski, Georg Friedrich, Anton von Lucke
Nähtud tänu Reykjaviki Filmifestivalile
Tänavune Austria oscarisaadetis parima rahvusvahelise filmi võistlustulle ning on ka 15 poolfinalisti seas. Rogowskist on saanud üks oodatumaid saksa näitlejaid... Film ise liigub ajalukku, sest alles hiljuti oli veel Saksamaal homoseksuaalsus kuritegu, mille eest vangi pandi. Siin jälgimegi ühe sellise mehe vangla-teekonda... kuni vabanemiseni välja... ent ka siis...
Mnjah, ka pildiliselt kogu vanglamiljööga huvitavas partnerluses. Ja kuigi peategelane on gay ning tema parim sõber vanglas mitte... siin antakse mõista, et ka platooniline armastus kahe mehe vahel võib olla väga tugev, eriti kui ollakse koos või kõrvuti alla neelatud mitu valusat elukolakat. Kõik me oleme inimesed.

---

80. Den største forbrytelsen / Betrayed (Norra 2020) rež. Eirik Svensson
Anders Danielsen Lie, Kristine Kujath Thorp
Norra suurejooneline ja ilusa kaamerapildiga ajaloofilm. Natside tegutsemist selles riigis. Kuidas üks juutide pere pagendatakse Auschwitzi...

79. Shang-Chi and the legend of the Ten Rings (USA 2021) rež. Destin Daniel Cretton
Simu Liu, Tony Leung, Ben Kingsley, Michelle Yeoh, Awkwafina
Jah, see on Marveli koomiksifilm, aga mina vaatasin lihtsalt kui üht ägedat ja visuaalselt ilusat ning efektiderohket laste muinasjutufilmi. Ja niimoodi see toimis minu jaoks! Poeg saab isa legendaarsed 10 rõngast endale, mille abil kung futada. Pahad draakonid ja kurjad inimesed - kummad neist need hullemad on? Aga kui head jõud kogunevad ja ühiselt võitlevad, siis saavad ju ikka kurjast jagu... nii muinasjuttudes kui ka päris elus, eksju! ;) 

78. C'mon C'mon (USA 2021) rež. Mike Mills
Joaquin Pheonix, Gaby Hoffmann, Woody Norman
Aasta viimastel päevadel nähtud mustvalge kammerlik lugu väiksest poisist, keda olude sunnil peab hoidma tema ema vend. Hea võimalus onul oma noore sugulasega lähedasemaks saada. Pisikesel poisil on omapära ja ta võidab loomulikul onu südame... samal ajal kui ema peab poisi isa psühholoogiliste probleemidega tegelema. Onu siiski ei saa nii kauaks kui vaja Los Angelesi jääda ning ta võtab oma noore sugulase New Yorki kaasa, kus ta tegelebki laste arvamuste uurimisega. Tekstil ja sügavamatel tunnetel mängiv mingis mõttes intiimselt kammerlik autorifilm.

77. 007: No time to die (UK 2021) rež. Cary Joji Fukunaga
Daniel Craig, Lea Seydoux, Rami Malek, Ralph Fiennes, Ben Wishaw, Jeffrey Wright, Christoph Waltz, Naomie Harris, Ana de Armas, Billy Magnussen
No see on Bond... pole vist vaja palju selgitadagi... Ent kõige šokeerivama lõpuga Bond, mis siiani tehtud! :) Kinofilm... ja loomulikult seikluslik ning põnev - kõik Bondiga kaasaskäiv - ilusad naised, tagaajamised, üleloomulikud eluga riskimised, millest vanur-spioon ikka eluga pääseb. Ning muidugi palju igasugust vinget tehnoloogiat. Kes Bondimaailma korra on korralkult sisse saanud, ega see sealt enam nii lihtsalt välja ei saa... ikka ootab jälle uut.. ja kui ta siis tuleb, siis on korraks hea meel ja saab automaatselt järgmist hakata ootama... aga kas ka nüüd? No saab näha... küll nad ikka uue ja noore leiavad ning kurikaelad pole ju ühelgi ajastul puudu.

76. France (Prantsusmaa 2021) rež. Bruno Dumont
Lea Seydoux
Lahedalt on Emmanuel Macron filmi sisselõigatud... justkui ta pärisel osalekski filmis :) Ja no minu jaoks piisas ka ainult Lea Seydoux'st, aga siin on tegelikult pika filmi jooksul päris palju head... Eelkõige keskendub France-nimelise väga kuulsa ja armastatud uuriva naisreporter-saatejuhi elule . Tal on ka mees ning laps, ent ei tunne end oma elus õnnelikuna. Ühel hetkel sõidab ühele rolleriga sõitvale mehele ummikus otsa ning tunneb seda tugevalt enda südametunnistusel... eriti kuna meedia ka asjast korraliku kära tektiab... meediastöötajast saab meedia ohver... Nõnda otsustabki ta töö jätta... leiab armukese... aga kas see kuulsuste jaoks tegelikult ongi enam lihtne... ja kas niimoosi täiesti uut lehekülge ongi võimalik elus üldse pöörata? Huvitav film, omade dilemmadega, ehkki mitte siiski ilmselt kõigi jaoks.

75. Bergman island (Prantsusmaa 2021) rež. Mia Hansen-Løve
Nähtud tänu Riia Filmifestivalile.

74. Juniper

73. I'm fine (thanks for asking)

72. Pu bu /The falls

71. Competencia oficial / Official competition

---

70. Asa ga Kuru / True mothers

69. Zola

68. Mitchells vs the Machines

67. How it ends

66. Land

65. Kapitan Volkonogov bežal / Captain Volkonogov escaped

64. Antoinette Dans Les Cévennes / My donkey, my lover, and I

63. 

61. 

---

60. 

59. 

58. 

57. 

56. 

54. 

53. 

52. 

51. 

---

50. 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kus Top 10 on? ( küsib Kirti)

Danzumees ütles ...

Kannatust :) Mul läheb aega selle va kirjutamisega... tasapisi 100ndast TOP10ni välja... Annan teada kui valmis.