Parema ajakasutuse mõttes kasutan sarnast taktikat, nagu eelmisel aastal. Kirjutan 10 kohta korraga ja katsun iga päev juurde lisada, liikudes 100ndalt kohalt edasi esimeseni välja.
Eks neid kogunes seetõttu tänavu nii palju, et oli võimalus kaasa teha kogu maailma filmifestivalide-ralli, ega muidu poleks ka keskmine kogu tabeli filmide valmistusaastaks 2020,5... St. ju praktiliselt 2020 ja 2021 pooleks... aga tegelikkuses oli põhiosa ikka 2021, lihtsalt mitmed filmid ju ka veel aastast 2019 ning kõige vanem vist isegi aastast 2009 (Palusalu dokk, mis sai vaadatud värske Piibe Teatri lavastusega ühenduses) ning üks film ka aastast 2015, mis jõudis isegi 100 parima sekka... 3 filmi aastast 2018 ning kõik ülejäänud viimase 3 aasta toodang.
Olgu siinkõrval mainitud, et ega kogu kultuur ju ka vaid filmidest tulnud. Nendele lisaks ju vaatasin ka 123 erineva teatrilavastuse etendust (106 neist eesti teatrite lavastused, mille kohta alustan aasta parimate kokkuvõtet kohe kui filmide oma on tervikuna eetrisse paisatud) ning veel ju oma paarkümmend telesarja ja paarkümmend ilukirjanduslikku teost, doktorantuuri materjalidele ja kõikvõimalikele aimeteostele lisaks. Minu enda jaoks ka täitsa muljetavaldav hulk! :)
Eelmisel paaril aastal jäi see "filmi"saaginumber alla 300. Normaalne.
TOP100 2019 ja TOP100 2020 on leitavad siit:
Kuid siin siis ikkagi 2021 nähtud filmidest!
Eesti filme kokku 26, mille hulgas tänavu minu jaoks nii suure elamuse pakkuvaid filme polnud, nagu näiteks eelmisel aastal "Vee peal", mis 2020 maandus terve aasta TOP10s. Kuid tänavused 3 parimat eesti filmi (minu maitse kohaselt) ilmutavad end sobivalt kohtadel 98, 99 ja 100. Käin pidevalt nendega ringiratast, et mida neist parimaks pean, sest kõigil olid omad head ja vead ja mõnest küljest 1 ja teisest teine ning kolmandast 3s on parim... Eesti filmidest 150 sekka ulatus ka "Päris Rannap" ning TOP100 tabelisse ei mahtunud ka verivärske ja vaid PÖFFil korra linastunud vast eelkõige just noortekas, et mitte öelda peaaegu lastefilm "Kiik, kives ja igavese armastuse puu". Samuti tuli leppida tabelitipust kõrvalejäämisega sügavalt mõjuv ning mitmetitõlgendatav + südantlõhestav aasta parim Eesti lühimängufilm "Mia ja Liki". Siit ei leia ka ülesehituselt päris huvitavat mängu- ja dokfilmi sümbioosi... milles mängufilmi osa ka ilmselt pigem "kunstiliselt väljamängitud elustseenid" filmis "Vaino Vahingu päevaraamat" ning pelgalt minus endaski väga vastakaid tundeid tekitanud "Kratt", mille 5 minutilise paduigava helikopterimaandumisefinaali ning kehva diktsiooniga lapsnäitlejad (välismaalaste jaoks, kes subtiitreid loevad, nende jaoks see muidugi pole morjendav) ning röögatud totrused stsenaariumis (eelkõige pean silmas, et miks Kratt terve filmi lapsi teenindas ja siis järsku sai aru, et tal on hoopis teine "sihtkoht") rikkusid pildiliselt päris heal tasemel ja ägagi huvitavatest ideedest pungil filmi ära. Siiani ajab seest keema, et mida käkki ikkagi kokkuvõttes. Seegi ehk tõestab, et "filmiaasta" eesti filmi jaoks kõige säravam ehk polnudki... No ja pole ju imestada kui mitmed oodatud asjad lükkusid järgmisse aastasse. Aga selle eest tõotab 2022 tulla kõvasti säravam oma Soo, Melchiori, Kalevi ja Tagurpidi torniga eesotsas ning kindlasti veel mitmete üllatustega. Lisaks ei saanud 100 sekka sedapuhku ka minu arvates Eesti tänavune parim (ja ülimalt stiilne) joonisfilm "Üks imeline mees".
Ja ega maitse üle ju ei vaielda - selle üle peetakse sõdu :) Minu maitse on tihti natuke teistsugune kui massidel, sest ma olen närb koomiksi- ja videomängudel baseeruvate filmide sõber. Üliharva kui need minu tippude sekka eksivad. Heath Ledger Jokerina suutis Batmanit tippu tõugata, aga tegelikult kogu selle huvitavate dilemmadega stsenaarium ja režii ise ikka ka... ja üldse on mul ming soe koht südames Batmanide vastu... ilmselt lapsepõlvetrauma... ja no tänavune Bond oma šokilõpuga ei jää ka minu 100st välja ja tegelikult leiab siit vist ühe Marveli-filmi ka, olgugi, et mitte "Marveli" filmina ei hinnanud seda nii kõrgelt vaid hoopis toimiva ja visuaalselt vapustava "muinasjutufilmina". Paljukiidetud uus Ämblikmees siiski (oma ilmselt oscarivõitu väärivate efektide kiuste... ja ma eelkõige pean siin silmas peegelversumit!) minu tabelisse ei mahu (on kohal 329). Olgugi, et kunagi esimeste osade ajal olin vägagi Spidermani-sõber.
Seevastu on TOP100 filmidest 51, ehk napilt üle pooled mitte-ingliskeelsed. Mitmed ka tänavusele rahvusvahelise filmi Oscari-tulle saadetud filmid. Jõudsin muide 93st eri riikide sinna esitatud filmidest 68 enne 15 nimetusega shortlisti avaldamist ära näha ning praktiliselt kõik ka ära aimata, mis edasi saavad - seega õiglane valik akadeemial... mitte nagu eelmisel aastal, mil minu arvates muuhulgas üks kõigi aegade parimaid aafrika filme kõrvale jäi ("Milkmaid"), ent selle eest kajastub see siin minu tabelis ja vägagi kõrgel kohal. Tabeli 100st filmist 47 sai nähtud erinevatel maailma filmifestivalidel, seega mõned neist on siia meie maailmanurka alles teel. Animafilme on 100 hulgas 3 ja dokfilme 14... aasta parim lühidokk "Speed cubers" jäi napilt 100st välja...
Ah olgu toon sissejuhatuseks ikkagi tähestikulises järjekorras ära ka need 60 filmi, mis jäid ajavahemikus 1.jaanuar 2021 ja 31.detsember 2021 655 nähtud filmi seast suurima filmielamuse pakkunud TOP100 seast napilt niiöelda "joone alla". Vähemalt 4-tärnilise elamuse sain neist kõigist ka... Järgmine kord siis juba TOP100 enda juurde.
KOHAD 160.-101. (tähestikulises järjekorras):
200 meters - Eelmise aasta Jordaania oscarisaadetis. Palestiinlasest isa elab oma perest "teisel pool piiri".
A l'aborage / All hands on deck - prantsuse film. Selline noorte armastusseikluskomöödiadraama.
A thousand cuts - dokfilm ühest mõjuvõimsast naisest ja seeläbi Filipiini president Rodrigo Duterte mahhinatsioonidest.
Als Hitler das rosa Kaninchen stahl / When Hitler stole pink rabbit - põhineb Judith Kerr'i autobiograafilisel, tänaseks juba laste- ja juudikirjandise klassikasse kuuluval samanimelisel romaanil. Perekonnast, kes peab natside eest Berliinist põgenema.
Amira - Jordaania tänavuaastane oscarisaadetis, mille nad siiski olid tagasi võtnud. Tüdrukust, kelle isa on vastupanuvõitleja ja vangis ning ema käib pidevalt teda seal vaatamas... kusjuures eostamine toimus ka sperma transportimisega vanglast välja. Kui tüdruk on juba teismeline, selgub, et vangivalvur oli selle sperma kunagi enda oma vastu vahetanud...
Auschwitz report - täpselt seda, mida pealkiri ütleb - see on ühe koonduslaagrist põgeneja raporti alusel dramatiseeritud lugu.
Benediction - briti gay luuletaja, kirjaniku ja sõduri Siegfried Sassoon'i elulugu. Peaosas minu jaoks üks möödunud aasta avastusi - brittides väga tunnustatud šotlasest teatrinäitleja (isegi Olivieri juba võitnud, kuigi on alles võrdlemisi noor, sündinud 1990) - Jack Lowden... sellest mehest saame veel palju kuulda!
Billie Eilish - The world's a little blurry - teismeliste suur lemmik... dokfilm jälgib tema teekonda päris algusest, ehk plaadi laulude kirjutamisest ja kuulsuse kasvust kuni superstaariks saamiseni välja. Filmis me põhimõtteliselt veedame aega Billie ja ta vennaga nende kodus ja näeme ligilähedalt, kuidas ka voodiotsas kirjutatud ja sissemängitud muusikaga on võimalik maailma vallutada.
Captains of Za'atari - huvitav dokfilm kahest Jordaania pagulaslaagri poisist, kellel on vähemalt hetkeks tänu jalgpallile raputada end vaesest elust lahti.
Card counter - Paul Schraderi autorifilm ja nagu ikka tema puhul, tugeva atmosfääritundega... Lugu endisest vangist, kes trellide taga õpitud kaardimänguoskuseid osavalt väljaspool trelle hiljem ära kasutab. Oscar Isaac peaosas.
Cicada - New Yorgis asetleidev gay draama, kus kaks meesnäitlejat tegelikult mängivad iseenda elu ekraanil lahti... ehk mõni võiks võtta ka dokina... kuigi olemuselt ikka mängufilm. Südamlik.
Der Menschliche Faktor / Human factors - huvitava ülesehitusega "ühte koju sissemurdmise" draama. Film vaatab sama juhtumit erinevate tegelaste silmade läbi, kuniks lõpuks päriselt "kohalolnud" ja näinud kõrvaltegelase kaudu saame teada ka tegeliku tõe.
El buen patron / Good boss - Hispaania tänavune oscarisaadetis, mis sai ka edasi 15 poolfinalisti sekka... ja kuigi ma ei tahaks seda siin esitleda, sest see film on ühtpidi ka naisialandav, aga no seal mängis Javier Bardem ja kui kõikidest nõmedustest mööda vaadata, siis seal oli vaatamist ka... deem mul hakkas praegu häbi, et see siia 160ndana sisse lipsas...ei esinda kuidagi minu maitset tegelikult ja peaks kustutama.
Eugenie Grandet - Balzaci romaani põhjal tehtud film ühe naise saatusest, kes alguses peab elama oma rahaahne ja võimutsejast isa hirmuvalla all... See on aeg, kui tütardele määrati vanemate poolt nende abikaasa... Ent see tüdruk siin on teisest puust... Raha ja tõelised tunded ning naise positsioon tolleaegsest ühiskonnas.
Ghasideyeh gave sefid / Ballad of a white cow - iraani film naisest, kes saab ühel hetkel teada, et tema kuritöö eest hukatud mees oli tegelikult süütu.
Ghostbusters: Afterlife - Vanad tondipüüdjad on jälle ekraanile kokku aetud.. jah isegi Bill Murray ja Dan Aykroyd! Film ise on täitsa vahva lastekas.
Huda's salon - Egiptuse film - üks naine läheb ilusalongi, kus ta uimastatakse ja tehakse tagatoas temaga seksuaalse sisuga kompromiteerivad fotod. Ilusalongi omanik hakkab temalt nendega abil väljapressima... Palestiina terroristide teema.
Hvor kragene verder / Persona non grata - Taani film... üks linnapõgenenud preilna tuleb maakohta tagasi suurele peole. Kõik see vastik, mille eest ta kunagi maatolmu jalge alt pühkis, on järsku tagasi...
Ich kauf mir deine angst / What costs your fear - tegelikult vägagi toores film kvaliteedi mõttes... selline ehtne D-klassi indie.. Aga sisu ise on ülimalt põnev. Nimelt mingi rikkur oma lõbuks korraldab hirmushowsid. Annab inimestele raha, et "mida nad selle eest on valmis tegema". Ja panused muudkui kasvavad. Psühholoogiline eksperiment, manipulatsioon ja "väikeste inimestega" mängimine. Judinad, kuigi pole õudukas, vaid pigem draama.
It is not a burial, it's a resurrection - Lesoto film (oli nende oscarisaadetis eelmisel aastal), mis on visuaalselt vapustav ja jutustab ühest 80-aastasest naisest, kes saab eluvaimu sisse kui hakkab vastuvõitlema (ja tõmbab kogu kogukonna kaasa) kui tema elukohaks olevat küla tahetakse hävitada.
Jaddeh Khaki / Hit the road - Panah Panahi pärsiakeelne iraani filmi hoiab vaatajad ühe umbes 8-aastase poisikesega sama teadvusega, mis ta ümber toimub... selgelt põgenetakse kuhugile... või millegi eest... sellest antakse vaid vähehaaval infot.. kuni lõpuks muidugi pilt selgineb... kuigi tegelikult meil oli tööl laboris iraanlastega veel vaidluseid, et mis ikkagi oli see tegelik taust :)
Judas and the Black Messiah - FBI laseb ühel mustal mehel Mustade Pantrite rühmitusse sisse end vangerdada, et infot saada otse sündmuste sisemusest.
King's man - Siiani kogu Kingsmani saaga kõige kehvem film ja eriti ärritasid ajaloojuhtumitega möödapanekud... aga no meelelahutuslik seiklus oli see ikkagi ka. Kahetised tunded.
Lamb - islandlaste friigifilm tegi prantslaste Cannes'is võidutsenud friigifilmile oscaritel ära. Island sai 15ne sekka edasi, Titane mitte - ja minu arvates igati õigustatult. Film on omamoodi õudukas... loomadest ja inimestest... kes on ju ka "loomad". Haige film. Aga see suur üksindus seal kusagil pärapõrgus... ju see ka mõjutab inimpsüühikat, rääkimata psühhotraumadest, mida need inimesed pidid üle elama.
Language lessons - ehtne koroonaajastu-film, sest suurem osa toimub läbi zoomi, kus kaks inimest suhtlevad.. ehk üks niiöelda õpetab teisele hispaania keelt... kuigi keeleõppega on siin väga vähe pistmist... rohkem saab ikka teada mõlema poole elust ja muredest/rõõmudest.
Leave no traces - Poola tänavune oscarisaadetis. Venis tsipa pikale ja oli selline hümn politseiriigi ebaõiglusele.. kommunismist rääkimata. Aga inimlikult tasandil mõjuv. Nähtud tänu PÖFFile.
Lunan: a yak in the classroom - imearmas ja südamlik Bhutani film ühest noorest mehest, kes läheb kusagile pärapõrgusse, aga maaliliselt ilusasse mägedevahelisse kohta külakooli õpetajaks.
Ma belle, my beauty - üks lesbisuhe luubi all (kas vana arm ka roostetab?) ja seeläbi inimsuhted... idüllilisel Lõuna-Prantsusmaal.
Madeleine Collins - prantsuse põnevik ühest kahtlase psühholoogiahälbega naisterahvast. Kusjuures kõik oleks nagu alguses bueno, olgugi, et Virginie Efira tegelane elab kahes eri riigis... kaksikelu... kahe perekonnaga... ühes endast noorema mehega väike tütar, teises rikkurist härraga 2 teismelist poega. Kõik muidugi läheb ühel hetkel puntrasse.
Madres parallelas / Parallel mothers - minu arvates üks Almodovari nõrgemaid filme. Eriti lõpp vajub ära... aga kahtlustan, et ma lihtsalt ei tea ega tunneta selle olulisust hispaanlaste jaoks. Penelope on vägagi sõiduvees ja hea... aga ta tuleb veel siin kõrgemal kohal tabelis veelgi paremana ette. Nähtud tänu PÖFFile.
Mauritanian - Jodie Foster, Benedict Cumberbatch ja Tahar Rahim... Kevin Macdonaldi filmis... no minu ootused olid lihtsalt kõrgemal... sellepärast see 100 seas päris polegi, kuigi kaugele ka ei jäänud. USA valitsus hoiab üht arvatavat terroristi/vaenlast vangis... otseselt alusetult... toimuvad ülekuulamised jne... mul hakkas kohati igav, aga tegelikult film on hea ja Jodiet saab ju viimasel ajal nii harva ekraanil näha...
Misha and the wolves - dokfilm ühest koonduslaagri üleelanud naisest, kes elab nüüd USAs ja on oma kogemustest raamatu kirjutanud.... ainult, et see kõik on vale! Ja kes valetab, see keerab end üha enamate valede sisse ja need kõik kajastuvad selles dokfilmis.
Nachschuss / Last execution - lugu viimasest teadaolevast hukkamisest Saksamaal... ühtlasi on see spioonifilm. Lars Eidinger särab peaosas.
Night riders - scifi-film tulevikust, kus lapsed võetakse valitsuse poolt enda hoole alla ja neist kasvatatakse tapamasinad. Üks ema ühineb vastupanuvõitlejatega, et oma tütar päästa.
Nitram - Austraalia üks aasta tunnustatumaid filme.. ühe massimõrvari tegemiste dramatiseering, mis leidis aset 1996 Tasmaanias.
North by current - dokfilm, mis filmitud läbi aastate. Filmitegijaks trans-mees, aga üsna peatselt saab aru, et tema enda probleemid siin filmis on kogu ülejäänud pere omadega väiksed. Eriti keskmes on õde oma kahtlaste suhetega ja vanemad, kes kõike mõista püüavad. Tavaline-keskmine ameerika pere?
Not going quietly - liigutav dokfilm ALSi küüsis tervist kaotavast mehest, kes võitleb ühtlasi õiguste eest, aga on ka pereisa.
Nuevo order / New order - üks rikkurite pulmapidu, mis toimub hetkel kui töölisklassi tüübid teevad revolutsiooni a la "kõik rikkad relva ette".
Odotus / The wait - soome kammerlik draama armukolmnurgast, mis ühel ilusal suvel lahti hakkab hargnema kui ühe naise ja mehe "sõber" külla tuleb. Nähtud tänu PÖFFile.
On the count of three - komöödia enesetapust, on see üldse võimalik? Nagu näha, siis on... Aga enne kui 2 sõpra teineteiselt elu võtavad, tuleb kõik lahtised otsad kinni siduda ning siis...
Passing - kaks afroameeriklast, ent heledanahalist naist, kes mängivad ühiskonnas "valgeid" ajastul, kui mustadel polnud luba isegi kohvikus istuda... asi läheb armumiste ja lähiinimsuheteni välja... ühel siiski mustaga, aga teisel--- valge mehega. Mul olid küll ootused kõrgemal ja see päriselt ei vastanud neile. Näitlejanna Rebecca Hall'i debüütlavastus.
Pink: All I know so far - Minule meeldib Pink.. seega mida iganes temaga... meeldiks ja huvitaks... ei pruugi mitte-Pink'i-fännidele üldse istuda. Muusikadoki sisuks kontsertturnee telgitagused ja pereelu seal kõrval.
Plaza Catedral - Panama tänavune oscarisaadetis jõudis ka nende 15 sekka, mis edasi said! Lugu ise üsna kammerlik äsja lahutatud naisest, kes ühele tänavalapsele peavarju pakub... film mängib igasuguste eeldustega... mis vaatajat pidevalt eksiteele saadavad, aga siis jälle õigele rajale tagasi toob. Filmi põhiline väärtus saabus alles lõpus - kirjutatud tekstiga... vist isegi ühe lausega, mis tõi külmavärinad... on see siis tõde või mitte, aga igatahes mõjus väga sügavat inimlikul tasandil.
Procession - dokfilm täiskasvanud meestest, keda kirikuisad on lapsena seksuaalselt kuritarvitanud. Oscari dokfilmide shortlistil tänavu.
Päris Rannap - dokfilm ühes meie tuntud ja (peale seda dokki isegi veelgi rohkem) armastatud muusika-geeniusest.
Rebel hearts - dokfilm USA nunnadest, kes ei tahtnud alluda Vatikanile oma (minu arvates õigustatud) põhimõtete pärast.. ei 50 aastat tagasi, ega ka tänapäeval! Rebel-nunnad!
Respect - Aretha Franklin'i eluloo dramatiseering. Natuke ehk liiga tüüpiline, aga Forest Whitaker isana teeb lausa suurepärase rolli.
Rocks - briti paariaasta tagune mõjuv draama ühest teismelisest tüdrukust, kes peab ka oma noorema venna eest hoolitsema, kui nende üksikhooldaja ema ühel päeval jalga laseb... Lapsed tänavale...
Ron's gone wrong - megavahva ja üks aasta parimaid täispikke multikaid. Südamlik ja täis huvitavaid ideesid... Esilinastus muide Londoni filmifestivalil.
Schachnovelle / The royal game - Stefan Zweigi romaani alusel film aastast 1938, mil natsid ka rikkuritelt raha välja nõudsid... tehaseomanikud said peaaegu sama staatuse kui juudid. Siin on keskmes mees, kes vangistataksegi hotellituppa ülekuulamiste ajaks ning seal suurest igavusest hakkab malet õppima... mis talle hilisemas elus kasulikuks osutub... Mingi teravus oli kahjuks puudu, kuigi pildiliselt suurepärane ja no Zweigi lühiromaan või isegi novell on meil ka Loomingu Raamatukogus ilmunud... peakski nüüd filmile otsa lugema... sest film oli ju okei... aga jäi tunne, et oleks pidanud olema parem... Peaosas eelmise aasta Pöffi avafilmist tuttav suurepärane Oliver Masucci ja kõrvalosades tänavuse Pöffi parima näitlejatiitli võitnud Albrecht Schuch ning rootsi näitleja Rolf Lassgård.
Souvenir: Part II - jätk esimesele osale... kus kahtlane boyfriend suri... See on film, mida ma usun, et oskavad eriti hinnata filmiinimesed ise. Minu jaoks jäi natuke kuivaks... olgugi, et meeldis ka. Aga esimene osa oli peajagu üle minu jaoks oma manipulatsioonidega, mida jätkus enam ei ole.. siin on teised väärtused. Tilda Swinton on kohal ja tema tütar endiselt peaosas.
Speed cubers - tõeline "hea tuju film"... sõprusest ja maailma parimatest Rubiku kuubiku kokkupanijatest. Üks mu lemmik lühidokumentaale läbi aegade. Sai ka Oscari poolfinaali eelmine aasta ja ma ei mõista kuidas see nominatsioonita jäeti... Vaata Netflixist ise ja Sa tänad mind! :)
Spencer - Pablo Larrain'i tugeva atmosfääritundega film ühest kuningliku perekonna jõulust, mis keskendub printsess Dianale hetkel, mil ta plaanib Charlesist lahutada. Kristen Stewart võidab selle rolliga võibolla oma esimese naispeaosa Oscari.
Zuhur's daughters - dokfilm ühest perekonnast, mis põgeneb Süüriast Saksamaale. Seal suure vabaduse saabudes, mitte 1 vaid kaks(!) sama pere poega alustavad oma teekonda soovahetuse suunas.
Tender bar - George Clooney uusim filmilavastus... ühest poisist (viimasel ajal mitmetes filmis osalev Tye Sheridan... ka näiteks juba siingi mainitud Card counter'is), kes oma onuga hästi läbi saab... Onu on baaripidaja ja seda onu mängib Ben Affleck. Jälle selline film, mille ootused olid tunduvalt kõrgemal, aga tulemus oli kuigi armsalt südamlik, aga ikkagi palju jäi puudu ka.
The exam - kurdikeelne iraagi film viib meid sealse ülikooli sissepääsueksami närvipinge sisse, kus ühe tüdruku ponnistusi aitab tema vanem õde... aga kuidas Sa konkureerid, kui paljudel on "ostetud" teenus vastuste ettesaamise teel. Tuleb ka seda rada minna... aga kontrollijad teevad kõva tööd ja ring hakkab koomale tõmbuma... Kuid seal ühiskonnas petmisega vahelejäämine on võrdne rikkumisega usu vastu. Häbi kogu suguvõsale...
tick, tick... Boom! - muusikaline eluloofilm muusikaliautorist Jonathan Larsonist... 30neselt New Yorgis igasuguste suhete sees sipeldes kirjutab ta muuhulgas muusikali "Rent"... aga samal ajal on 1990ndate algus, AIDSi kõrgaeg.
Tragedy of Macbeth - Shakespeare'i suurteos filmiversioonina. Denzel Washington ilmselt nomineeritakse siit Oscarile, aga tegelikult Oscariväärilise rolli teeb hoopis "nõidadena" Kathryn Hunter! Teiste staaride seas on siin ka Frances McDormand leedi Macbethina mehele kõrva sosistamas, et see end kuningaks upitaks. Nagu see teada-tuntud näidendilugu on... aga filmikeeles stiilne, mustvalge, kuid siiski liialt kliiniliselt produtseeritud ja minu jaoks oli sealt "hing" puudu... kui just tõesti parajasti mainitud Kathryn Hunter polnud stseenis :)
Unfogivable - Sandra Bullock teeb lausa suurepärase rolli... paljudele pole see telesarjast filmiks tehtud versioon eriti meeldinud ka vanglast vabanevast naisest, kes oma elu korda tahab seada ja väikse õega suhet taastada... Too on lapsendatud perre, kes ei taha midagi Sandra tegelasega tegemist teha. Vangi pandi ta kunagi sellepärast, et ta ühe politsei olla maha lasknud. Mis on tegelik tõde, see muidugi paljastub filmi lõpus ja no politseiniku enda pojad tahavad jällegi "liiga vara vanglast vabanenud" naisele kätte maksta.. ehk selline põnevik kokku, mis minu jaoks oligi päriselt põnev.
Yuni - Indoneesia tänavune oscarisaadetis jutustab ühe sealse keskkooli keskmises klassi käiva tüdruku loo, kes on määratud mehele minema kellelegi, keda ta ei armasta... heh - ei tunnegi õieti.... tema tahaks õppida ja ise oma elu üle otsustada. Ühiskonnanormid on siiski teised.
TOP100
100. Sandra saab tööd (Eesti 2021) rež. Kaupo Kruusiauk
Mari Abel, Henrik Kalmet, Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Alo Kõrve
Ise ülikooli teaduslaboris töötades sai täpselt nendest teemadest aru ja filmilavastaja tabab mitmes keerulises koha väga hästi märki. Siin on harukordselt pikk nimekiri häid eesti näitlejaid suuremates ja väiksemates rollides ja Mari Abel oma pisut autistliku olemisega peaosas suisa ehmatab kui hea ta on! Minu jaoks oli väga huvitav vaatamine kuigi kusagilt ka negatiivset kriitikat olin kuulnud, siis ei nõustu sellega üldse. Ja ma tean, et see siin on õige asi nii ühelt kui teiselt tasandilt!
99. Öölapsed (Eesti 2021) rež. Priit Pääsuke
Piret Krumm, Grete Konksi, Alice Siil, Jaune Kimmel, Alo Kõrve
Kuigi õige pisut üle maitseka "kokkusattumuste" arvu piiri on otsustatud minna, siis minu arvates on tänapäevaste eesti noortefilmide žanr seadnud endale täiesti arvestatava kõrgusega lati selle filmiga. Mõnusalt meelelahutuslik, kolme õe ja nende lähikondsetega selline eksimuste-maailmaavastuse lustlik seikluskomöödia, mis kõlbab veel teinekordki vaatamiseks ja pakub ka ohtralt lahedaid paroole väljanoppimiseks.
98. Üht kaotust igavesti kandsin (Eesti 2020) rež. Carlos E. Lesmes
Dokfilm.
Isegi võiks öelda "põnevusdokfilm"... kuigi kummaline on niimoodi põnevust tunda teiste inimeste väga murede peale. Aga kogu hingest vaadates oled kaasas ja loodad ning otsid koos nendega kadunud sugulast. Tumedates toonides maailm ja väga kurb ka. Päris on ikkagi päris!
97. One night in Miami... (USA 2020) rež. Regina King
Leslie Odom Jr., Kingsley Ben-Adir, Aldis Hodge, Eli Goree, Lance Reddick
Fiktsioon, mis oleks võinud juhtuda afroameeriklastest kuulsustega ühes Miami hotellitoas, eriti just rassiküsimustes pöördelistel 1960ndatel. Teatraalne. Mitu head rolli ja üks aasta parimaid filmilaule: https://www.youtube.com/watch?v=ZvnPEMW1jj8
96. The Duke (UK 2020) rež. Roger Michell
Jim Broadbent, Helen Mirren, Matthew Goode
60ndate algus ja 60 aastane vanamees varastab elu põnevamaks tegemiseks kuulsa maali Londoni Rahvuslikust Galeriist. Robin Hood? Nii palju sekeldusi ja kohtukäimistki, aga selliseid tippnäitlejaid vaadata ju puhas nauding, ehkki ega lugu ise nüüd teabmis niiväga eriline polegi, aga meelelahutislik kahtlemata :)
95. Wolf (Iiri 2021) rež. Nathalie Biancheri
George MacKay, Lily-Rose Depp, Paddy Considine
Hullumaja-film. Noortest, kes end mingi loomana tunnevad. Filmi keskmes üks poiss, kes hundina end defineerib, aga ümbruskond ju mitte... Selles mõttes ajastu närvi pihta, et inimesed ju näevad ja tunnevadki end igasuguste teistena kui see, kes-mis nad on. Aga see film tegelikult ilmselt pole sellest, vähemalt mitte kriitilises mõttes... õnneks. Mina vaatas kui mõjuvat, kurba, psühholoogilist draamat.
94. L'Evenement / Happening (Prantsusmaa 2021) rež. Audrey Diwan
Anamaria Vartolomei
Veneetsia Filmifestivali peavõidu napsanud prantsuskeelne abordidraama on mitmeti väga lihtne ja tavaline. Selles mõttes isegi kummaline, et see sellise tähelepanu osaliseks sai. Hea ja ilusa pildikeelega ning peaosalist mänginud näitlejanna tõusis täheks. Aga see teema oli ilmselt, miks žürii filmi võitjaks upitas. Tundub, nagu see parempoolsete tugev peatõstmine (koos abordivastasusega) kõikjal on kõik intelligentsemat sorti kultuuriinimest ajanud tagajalgadele ning asjadest tuleb rääkida praegu, enne kui on hilja. Vaadates ka praegu tänaseid Sundance'i festivali filme, siis just abort on väga kandakinnitanud teema paljudes filmides ja usutavasti saame neid nüüd veel ja veel... Ja hea ongi! Sest ühelgi poliitikul ei ole õigust teiste kehade üle määrata... nagu praegu EKRE meilgi suure häälega karjub. HOIAME SEDA MEELES kui nad peaksid mingitkipidi teistsuguse arvamusega kunagi aborditeemadel lagedale tulema, eks!
93. Flee (Taani 2021) rež. Jonas Poher Rasmussen
Animeeritud dokumentaalfilm
Nähtud tänu Sundance'i Filmifestivalile.
Ka Eestit sisaldav Taani filmi animatsiooni vormis (sest keskne inimene ei taha oma nägu paljastada), ehk ühe gay mehe põgenimisest läände, et seal oma peigmehega abielluda ja saada rahus elada. Oleks võinud hingekriipivam olla... või siis mina ei tundnud seda sügavat põhja ära, aga eriline küllalki, et oma silmaga ära vaadata.
92. Story of my wife (Ungari 2021) rež. Ildiko Enyedi
Lea Seydoux, Gijs Naber, Louis Garrel
Nähtud tänu PÖFFile.
Ingliskeelne ungari film meremehest, kes kihlveo peale abiellub esimese kohvikusse siseneva naisega. Ja üllataval kombel naine lähebki asjaga kaasa... aga kas sellisel suhtel tegelikult ka on tulevikku? Paranoia ja armukadedus on koledad, aga tõelises armastuses ilmselt ka paratamatud kui kahtluseussid on juba selle sisse pugenud. Pisut oli pikk ja palju on ka kriitikat saanud, aga minul oli huvitav ja ei saa ju endale parata :) Noh ja proua James Bond ise, ehk Lea Seydoux ju ikkagi ka ekraanil...
91. Okul tirasi / Brother's keeper (Türgi 2021) rež. Ferit Karahan
Türgi film poiste internaatkoolist, kus üks jääb õpetaja karmikäelisuse tõttu haigeks... Aga üks sõber on kahtlaselt ka närvis sellepärast... no terve õpetajaskond, sest samal ajal on paks lumi sadanud ning ükski liiklusvahend ei saa poistile kooli järele tulla, et ta haiglasse viia...
---
90. Blue bayou (USA 2021) rež. Justin Chon
Alicia Vikander, Justin Chon, Mark O'Brien
Korea juurtega Ameerika mees, kellel on ka rase naine (ja naisel ka varasemast suhtest laps), saab järsku teada, et on jäänud bürokraatiarataste vahele ning ta saadetakse riigist välja tagasituleku õigusteta... Adresseerides segaseid punkte Ameerika seadustes, sealsete välismaalt adopteeritud laste õiguste kohta. Emotsionaalne ja kaasahaarav film... ja Alicia Vikander! :)
89. 7.Kogustaki Mucize / Miracle in cell No.7 (Türgi 2019) rež. Mehmet Ada Öztekin
Türgi film, mis põhineb samanimelisel Korea filmil. Arengupeetusega mehest, kes on väikse tüdruku isa, aga ta pannakse vangi... Tütar tahab isa ja isa tahab tütre juures olla, sest ema enam ei ole. Vanaema hooldab tüdrukut... Aga laps smugeldatakse ka vanglasse... Ülimalt emotsionaalne... selline film, mis paneb täismehe ka pisaraid voolama... vähemalt need, kes ise isad.
88. In the heights (USA 2021) rež. Jon M. Chu
Muusikal.
Üks aasta mitmest Lin-Manuel Miranda muusikat sisaldavast filmist. Ja minule meeldis nii muusika kui ka sähvakas sisu (kuigi puhast eesti verd, siis miskipärast tunnetan, nagu oleks eelmises elus ka vist latino olnud :)) Töödrassivast, rahasäästvast noormehest, kellel on oma silmarõõm ja eluks uksed valla, kuigi paljud samade juurtega inimesed plaanivad USAst ka kodumaale tagasikolimist. Tegelikult kogu materjal sündiski esialgu Broadway muusikaliks, mis siin on leidnud filmiversiooni.
87. Encanto (USA 2021) rež. Jared Bush/Byron Howard/Charise Castro Smith
Animafilm.
Jälle üks film, kus Lin-Manuel Miranda sõrmed on mängus. Sedapuhku üks legendiderikas latinode muusikal-animatsioon, kus eesti näitlejate häältega oli vahva äratundmismängu mängida, aga lugu ise ka täitsa arvestatav uus muinasjutt. Hinge läks ka, nagu sellised multikad ikka... kuigi mitte minu aasta lemmikmultikas, usun, et see siiski Oscari koju viib.
86. Torn (USA 2021) rež. Max Lowe
Dokfilm. Nähtud tänu PÖFFile.
Dokfilmid mägironimisest on pärast "Meru" nägemist minu kindlas iga-aastases vaatamiskavas. Ja see siin, kuigi aasta selle žanri üks kõrgema profiiliga... aga kippus küll (ja mitte natuke) seebiooperiks kätte ära minema, sest kui 1 alpinist sureb, siis mitme pojaga pere keskmes olnud ema abiellub peatselt pärast seda oma mehe parima sõbraga... kes ka alpinist ja oli muide ka tollel surmaga lõppenud ronimisel... See seebiooperlikkus siin kiskus filmi päris korralikult minu tabelis allapoole... aga mäed on võimsad ja filmi autoriks ongi 1 poegadest...
85. Julia (USA 2021) rež. Julie Cohen, Betsy West
Dokfilm.
Ameeriklaste armastatud telekoka elulugu. Kuigi ma tema kokkamistega pole üles kasvanud ja enne Meryl Streepiga mängufilmi temast üldse midagi ei teadnud, siis film toob ta kohe eriti lähedale... aga ühtlasi vaatleb psühholoogiliselt pinnalt kuulsaks saamisega kaasnevat.
84. Dune (USA 2021) rež. Denis Villeneuve
Timothee Chalamet, Rebecca Ferguson, Oscar Isaac, Zendaya, Jason momoa, Stellan Skarsgard, Josh Brolin, Javier Bardem, Charlotte Rampling, Dave Bautista
Tõeliselt suur, võimas ja vaatemänguline Kinoelamus suure K-ga. Mida peabki vaatama kinosaalis võimalikult suurelt ekraanilt ja vingeimast vingeima audiosüsteemiga. No raputas visuaalselt korralikult. Loo mõttes on siin siiski telliskivimõõtu Frank Herberti armastatud sci-fi saagast lõigatud jupp... ehk tegemist on "esimese osaga".. ja sellepärast see filmina jättis ka natuke seespoolt pooliku tunde. Ma oleks võinud vist küll edasi vaadata kasvõi sama kaua või kolm korda nii kaua... et saada kogu lugu. See on ka ainus põhjus, miks see siin tabelis kõrgemal pole. Huvitav tähelepanek lihtsalt iseenda jaoks, et Rebecca Ferguson ei jõua ilmselt kunagi nii hingeligi kui Hollywoodis teine suuri tegusid hetkel tegev rootslanna (kordades huvitavam) Alicia Vikander, aga ikka on kuidagi tunne, et vägev, et ka väiksamast Põhjamaa riigist võivad erilised naisnäitlejad jõuda suures filmitööstuses väga kaugele...
83. Cruella (USA 2021) rež. Craig Gillespie
Emma Stone, Emma Thompson, Mark Strong, Paul Walter Hauser
Kuulsa Disney-multika-loo eellugu... Kuidas kuri Cruella sündis? Filmil on päris suur austajaskond ning mina kuulun ka nende sekka. Visuaalselt äge ja ka kogu muinasjutulik, natuke Batmani Gotham Citylikult hämar tonaalsus ainult tõstis kogu filmi väärtust. Lahe lastekas, mis on sama palju ka täiskasvanutele.
82. Babardeală cu bucluc sau porno balamuc / Bad luck banging or Loony Porn (Rumeenia 2021) rež. Radu Jude
Nähtud tänu Berliini Filmifestivalile.
Alguses kui seda vaatasin, siis tundus see liiga eklektiline, liiga šokeeridapüüdev, liiga kaugel minu arvates heast maitsest... Aga aeg teeb oma töö ja no ei saa lahti mõnikord taas mõtete filmisuunas liikumisest. Ju siis ikka kõnetas. Ja tegelikult on siin ju 3 filmi ühes :) Täiesi kresi, aga ka ajastunärvi tabav. Samas ka Rumeenia ajalugu avav. Ajalugu ja tänapäev käivadki ju käsikäes ning siin on sellises kunstilises vormis seda tabatud, mis on tegelikult üsna kõva saavutus. Võitis ka Berliini peapreemia just ilmselt seetõttu.
81. Great freedom / Große Freiheit (Austria 2021) rež. Sebastian Meise
Franz Rogowski, Georg Friedrich, Anton von Lucke
Nähtud tänu Reykjaviki Filmifestivalile
Tänavune Austria oscarisaadetis parima rahvusvahelise filmi võistlustulle ning on ka 15 poolfinalisti seas. Rogowskist on saanud üks oodatumaid saksa näitlejaid... Film ise liigub ajalukku, sest alles hiljuti oli veel Saksamaal homoseksuaalsus kuritegu, mille eest vangi pandi. Siin jälgimegi ühe sellise mehe vangla-teekonda... kuni vabanemiseni välja... ent ka siis...
Mnjah, ka pildiliselt kogu vanglamiljööga huvitavas partnerluses. Ja kuigi peategelane on gay ning tema parim sõber vanglas mitte... siin antakse mõista, et ka platooniline armastus kahe mehe vahel võib olla väga tugev, eriti kui ollakse koos või kõrvuti alla neelatud mitu valusat elukolakat. Kõik me oleme inimesed.
---
80. Den største forbrytelsen / Betrayed (Norra 2020) rež. Eirik Svensson
Anders Danielsen Lie, Kristine Kujath Thorp
Norra suurejooneline ja ilusa kaamerapildiga ajaloofilm. Natside tegutsemist selles riigis. Kuidas üks juutide pere pagendatakse Auschwitzi...
79. Shang-Chi and the legend of the Ten Rings (USA 2021) rež. Destin Daniel Cretton
Simu Liu, Tony Leung, Ben Kingsley, Michelle Yeoh, Awkwafina
Jah, see on Marveli koomiksifilm, aga mina vaatasin lihtsalt kui üht ägedat ja visuaalselt ilusat ning efektiderohket laste muinasjutufilmi. Ja niimoodi see toimis minu jaoks! Poeg saab isa legendaarsed 10 rõngast endale, mille abil kung futada. Pahad draakonid ja kurjad inimesed - kummad neist need hullemad on? Aga kui head jõud kogunevad ja ühiselt võitlevad, siis saavad ju ikka kurjast jagu... nii muinasjuttudes kui ka päris elus, eksju! ;)
78. C'mon C'mon (USA 2021) rež. Mike Mills
Joaquin Pheonix, Gaby Hoffmann, Woody Norman
Aasta viimastel päevadel nähtud mustvalge kammerlik lugu väiksest poisist, keda olude sunnil peab hoidma tema ema vend. Hea võimalus onul oma noore sugulasega lähedasemaks saada. Pisikesel poisil on omapära ja ta võidab loomulikul onu südame... samal ajal kui ema peab poisi isa psühholoogiliste probleemidega tegelema. Onu siiski ei saa nii kauaks kui vaja Los Angelesi jääda ning ta võtab oma noore sugulase New Yorki kaasa, kus ta tegelebki laste arvamuste uurimisega. Tekstil ja sügavamatel tunnetel mängiv mingis mõttes intiimselt kammerlik autorifilm.
77. 007: No time to die (UK 2021) rež. Cary Joji Fukunaga
Daniel Craig, Lea Seydoux, Rami Malek, Ralph Fiennes, Ben Wishaw, Jeffrey Wright, Christoph Waltz, Naomie Harris, Ana de Armas, Billy Magnussen
No see on Bond... pole vist vaja palju selgitadagi... Ent kõige šokeerivama lõpuga Bond, mis siiani tehtud! :) Kinofilm... ja loomulikult seikluslik ning põnev - kõik Bondiga kaasaskäiv - ilusad naised, tagaajamised, üleloomulikud eluga riskimised, millest vanur-spioon ikka eluga pääseb. Ning muidugi palju igasugust vinget tehnoloogiat. Kes Bondimaailma korra on korralkult sisse saanud, ega see sealt enam nii lihtsalt välja ei saa... ikka ootab jälle uut.. ja kui ta siis tuleb, siis on korraks hea meel ja saab automaatselt järgmist hakata ootama... aga kas ka nüüd? No saab näha... küll nad ikka uue ja noore leiavad ning kurikaelad pole ju ühelgi ajastul puudu.
76. France (Prantsusmaa 2021) rež. Bruno Dumont
Lea Seydoux
Lahedalt on Emmanuel Macron filmi sisselõigatud... justkui ta pärisel osalekski filmis :) Ja no minu jaoks piisas ka ainult Lea Seydoux'st, aga siin on tegelikult pika filmi jooksul päris palju head... Eelkõige keskendub France-nimelise väga kuulsa ja armastatud uuriva naisreporter-saatejuhi elule . Tal on ka mees ning laps, ent ei tunne end oma elus õnnelikuna. Ühel hetkel sõidab ühele rolleriga sõitvale mehele ummikus otsa ning tunneb seda tugevalt enda südametunnistusel... eriti kuna meedia ka asjast korraliku kära tektiab... meediastöötajast saab meedia ohver... Nõnda otsustabki ta töö jätta... leiab armukese... aga kas see kuulsuste jaoks tegelikult ongi enam lihtne... ja kas niimoosi täiesti uut lehekülge ongi võimalik elus üldse pöörata? Huvitav film, omade dilemmadega, ehkki mitte siiski ilmselt kõigi jaoks.
75. Bergman island (Prantsusmaa 2021) rež. Mia Hansen-Løve
Nähtud tänu Riia Filmifestivalile.
Suurepärane kõrvalosa Mia Wasikowskalt, lisaks kandvamates rollides Tim Roth, Vicky Krieps ning veel ühes kõrvalosas Anders Danielsen Lie.
Filmitegijad-stenaristid, naine-mees, reisivad Ingmar Bergmani kodusaarele, et ammutada suurmeistri kodukandist inspiratsiooni ning ühtlasi tutvuda kohaga. Seal liiguvad abielupaari rajad natuke lahku ja mõlemad otsivad-leiavad ise eri teistpidi, mida elu ette paiskab. Reaalsus ja ettekujutus hakkavad segunema, ühtlasi unistused, ootused, vajadused tuleb rahuldada - loomeinimesed ikkagi. Film vajab süvenemist ja laiemat maailmavaadet-teadmisi, vast elukogemusigi, et filmist täiem nauding saada.
74. Juniper (Uus-Meremaa 2021) rež. Matthew Saville
Nähtud tänu PÖFFile.
Pikemalt kirjutasin juba siin: https://danzumees.blogspot.com/2021/11/poffipaevik-4film-juniperkadakas-uus.html
73. I'm fine (thanks for asking) (USA 2021) rež. Kelley Kali/Angelique Molina
Kelley Kali oli nii kaasstenarist, kaasrežissöör kui ka mängis ise peaosa :) Ere näide koroona-ajastu filmist. Ühe ema ellujäämisvõitlus murede küüsis. Hiljuti leseks jäänud ja ühtlasi kodutuks, peab ta leidma nii hoolduskoha oma väiksele tütrele kui ka raha, et "ajutine laagriselu" saaks lapsele lubatud kodusse kolimisega korda. Pisikesed juhuotsad, millest sent-sendi haaval saab rulluisutades transporditud ühtkomateist, aga lisaks sellel päevateekonnal kaob veel kadunud mehelt saadud sõrmus, sõbrannaga kogemata pilve tõmmatud ning igasuguseid muid seikluseid raske elu endale raskemaks elamisel. Aga ühe ema lapsele antud tõotus on püha.
72. Pu bu /The falls (Taiwan 2021) rež. Mong-Hong Chung
Taiwani tänavune oscari-saadetis, mis siiski 15 poolfinalisti sekka ei mahtunud. Huvitav psühholoogiline ema-tütre suhte lugu, kus esialgu tütar nõmetseb, aga siis keerab emal ülakorrusel kõik täiesti segi ning tütrel läheb emaga väga raskeks.
71. Competencia oficial / Official competition (Argentiina 2021) rež. Mariano Cohn/Gaston Duprat
Penelope Cruz, Antonio Banderas, Oscar Martinez, Jose Luis Gomez
Nähtud tänu PÖFFile.
Mitmete kiiksudega ekraanilugu filmitegemisest, kus suurärimehest produtsent hoiab ohje tugevalt käes, sest tahab teha massidele kassafilmi, palgates maailma suurimad staarid... samas loomeinimesed tahavad suurt kunsti teha. Mängitakse nii filmis kui ka teineteisega, millel on üsna traagilised tagajärjed. Huvitav, minu jaoks huvitavam kui Penelope Almodovariga sellel aastal välja tulnud film.
---
70. Asa ga Kuru / True mothers (Jaapan 2020), rež. Naomi Kawase
Jaapani eelmise aasta oscari-saadetis parima rahvusvahelise filmi võistlustulle. Hingeminev lugu kasuvanematest, kasulastest ja bioloogilisest vanematest. Eriti ühest juhtumist, kus paar pärast seda kui last ei õnnestu saada lapsendavad... kõik on ilus ja tore kui järsku ilmub välja noor naine, kes väidab, et tema on poisi ema. Muidugi tunded lapsendatud lapse suhtes on tugevad, aga ei tea ju ka, mis oludes ema kunagi lapsest loobus... ja kellel siis ikkagi on õigus lapsele... kasuema siiski otsustab bioloogilise emaga kohtuda. Lugu viib väga huvitavasse kohta tausta kaudu. Kogu aeg on õhus muidugi ka dilemmade pundar. Ja eelkõige - mis ikkagi lapsele kõige parem on?
69. Zola (USA 2020) rež. Janicza Bravo
Taylour Paige, Riley Keough
Huvitava, omapäraselt erilise stsenaariumiga lugu kahest hiljuti sõbrunenud stripparitest sõbrannast, kes lähevad koos roadtripile Floridasse, kus "ootavad stripparitele hiigelsummad töö eest"... Kohapeal selgub, et ei teeni seal tantsides miskit erilist, aga tüdrukud tahetakse hoopis litsidena panna raha teenima. Üks lähebki liimile (tal oli vist see "kallak" juba enne, aga teine keeldub kategooriliselt... See teine siiski läheb esialgu turva-kaaslasena kaasa, aga tasapisi nutika pea tõttu muutub lausa hädavajalikuks niiöelda turustusabiliseks. Lugu on tegelikult sellise vaatenurga alt, et kuidas ja miks need 2 naist omavahel tülli lähevad - mõlemate vaatenurkadest. Keeruline seletada, aga vaadates geniaalselt originaalne. Karm, lõbus, põnev, vastik ja mida kõike veel.
68. Mitchells vs the Machines (USA 2021) rež. Michael Rianda/Jeff Rowe
Animafilm
Suurepärased häälrollid Tiit Sukalt, Evelin Võigemastilt ja Taavi Teplenkovilt!
Aasta parim multikas on tõeliselt äge, naljakas ja põnev seiklus, kus üks segane ja kirju perekond peab robotite maailmavallutuse vastu võitlema. "Inimkonna ainus lootus" :) Samas on neil omavahel ka parajalt palju nokkimist. Kõik saab alguse sellest kui pere tütar saab sisse filmiülikooli ja pere otsustab ta autoga läbi USA kohale sõidutada. Väga hea stsenaarium.
67. How it ends (USA 2021) rež. Zoe Lister-Jones/Daryl Wein
Zoe Lister-Jones, Cailee Spaeny, Olivia Wilde, Helen Hunt, Finn Wolfhard
Nähtud tänu Sundance Film Festivalile.
Maailmalõpu-komöödia! Jah, kui käes on "viimased päevad", siis kas tõesti nutta kuni lõpuni või võtta, mis võtta annab... samas ülejäänud rahvas ju ka kõik "suhtuvad" kuidagi sellesse. Kusjuures hakkab igasuguseid imelikke asju juhtuma ja ei teagi kas päriselt või psühholoogiliselt.. näiteks peategelasega rändab mööda Hollywoodi mägesid ringi tema "noorem mina". Käiakse nii siin kui seal ja põrkutakse seal Hollywoodi tänavatel igasugustega kokku, samal ajal üks tulekera taevas muudkui suureb, sest läheneb maakerale... Kõige positiivsemas mõttes isemoodi indie-film, kus kumab ka koroona-ajastul tehtud filmi tunnetus läbi...
66. Land (USA 2021) rež. Robin Wright
Robin Wright, Demian Bichir
Sügavas depressioonis naine jätab linnaelu seljataha ja kolib keset metsikut loodust kõigist inimestest eemale, et jõuda selgusele, kas on üldse mõtet edasi elada või endale ots peale teha. Jah, algus on tõesti masendav... aga seal Rocky Mountainsi rüpes, eriti kui ellu astub ootamatult üks kohalik jahimees... see võib olla teekond vähemalt kuhugi... ent ka sellel teel saab olema tagasilööke... Valus, aga aus indie-linalugu "päris asjadest".
65. Kapitan Volkonogov bežal / Captain Volkonogov escaped (Vene-Prantsuse-Eesti 2021)
Juri Borisov, Nikita Kukuškin
Maagilis-realismi kallakuga lugu noorest NKVDlasest, kellel järsku hakkab südametunnistus valu tegema ja põgeneb töökohalt, et otsida üles kõik tema põhjustatud hukatute lähedased üks haaval ning neilt andeks paluda... sest kui vähemalt ükski leiab halastust tema süütegude vastu, saab ta oma hingele lunastuse... vastasel korral piinleb igavesti põrgus. Ilusa kaameratööga (Mart Taniel, kes on ka kaasstsenariks... ei tea kas just sellepärast, et see tõesti on kaameratööga nii filmi enda kui paljuski ka just selle loo loomine). Borisov on juba varem avastatud ning jätkab siin oma tähe kõrgemale säravamaks upitamist, aga sellest filmist tõusis huviorbiiti ka Kukuškin - surnud sõbrana, kes ikka ja jälle kusagil kummitab või "hukkamismeenutustes" osaleb.
64. Antoinette Dans Les Cévennes / My donkey, my lover, and I (Prantsusmaa 2020) rež. Caroline Vignal
Laure Calamy, Benjamin Lavernhe
Seikluslik komöödia kooliõpetajannast, kes plaanib puhkusele minekut salajase armukesega, kelleks on ühe tema klassi õpilase isa. Viimasel hetkel siiski too ütleb ära, sest mehe abikaasa oli planeerinud perele Cevenne Rahvuspargi mägisele ja imekaunile maastikule retke. Meie petegelane ei löö risti ette, vaid läheb ise ka üksi... õigemini pakke kandva eesliga samadele radadele, et puhkus ei läheks raisku ja näeks ka oma armastatut... Aga sellest saab hoopis naise elu seiklus. Hoogne, naljakas, aga ühtlasi leiab ta seal ka palju muud, mis annab kergele meelelahutusele natuke sügavust ka... Kuigi mitte eriti, sest see on just lahe ja lõbus sellisena.
63. Dear Evan Hansen (USA 2021) rež. Stephen Chobsky
Ben Platt, Julianne Moore, Amy Adams, Kaitlyn Dever
Kuna mina nägin "Cyrano"t alles 2022 jaanuari alguses, siis minu jaoks oli just see möödunud aasta muusikalifilmidest kõige hingeminevam ja parimate lauludega (võibolla jah, mitte nii oluline ja tõsieluline, nagu tick, tick... Boom, aga millegipärast läks rohkem korda). Tegelikult ju noortekas, ehk keskkoolis üks poiss teeb enesetapu...poiss, kes oli kõigi vastu nõme ning sellepärast tal polnud ka sõprus. Juhusliku kokkusattumuse tõttu, jääb surnud poisi vanematele mulje, et peategelane siiski oli nende lapse sõber ja heasüdamlikul tossikesel pole ka jõudu nende inimeste illusiooni purustada. Lisaks tuleb siin mängu klassivahe, ehk rikkurid hakkavad toetama nende lapse libasõpra ja võtavad tolle peaaegu oma uueks pereliikmeks... sellele on muidugi peale kirjutatud, et nii ilusti kõik ei saa minna. Lisaks kõrvalliinid sõprade ja surnud poisi õega ning ongi mõneti tavaline, teisalt pisarateni liigutav linalugu koos. Ja tõesti, mitu laulu olid ka head... üks pääses isegi Oscari 15 poolfinalisti sekka. Kui vaid peategelast oleks mänginud keegi teine...
62. Ninjababy (Norra 2021) rež. Yngvild Sve Flikke
Kristine Kujath Thorp
Nähtud tänu Berliini filmifestivalile.
Rakel on rase ja ei või sellele midagi parata... Lisaks ei tea ta, kes on isa ning nagu sellest oleks veel vähe, tal on ka uus austaja. Kuid kõik mida naine ise tahab, on pidu panna ja lulli lüüa. Laps ei mahu sellesse pilti kuidagi. Samas kõik need isakandidaadid on rohkem isaks olemiseks valmis kui Rakel emaks saama. Palju sekeldusi nende potentsiaalsete isadega kohtumistele riburada, samas kui animeerituna on koputamas noore naise hingele ka tema tulevane lapsuke. Originaalne, ehkki natuke tuttavlik lugu ka, aga peategelast mängiv, Norra tõeline tõusev täht, teeb oma rolli nii poolehoidu kiskuvana, samas nõuab ju ka hukkamõistu ja see segaduse tekitamine vaatajas on väärtus omaette. Lihtne ju hukka mõista, aga raskem on mõista... vähemalt proovida mõista.
61. Eyes of Tammy Faye (USA 2021) rež. Michael Showalter
Jessica Chastain, Andrew Garfield
Telejutlustaja Tammy Faye elulugu alates sellest kui nad oma petisest mehega noorpõlves kurameerisid, kuni raha enda tasku panemise mahhinatsioonide, lahutuse ja elu lõpuni välja. Ta mees muide elab veel tänapäevani. See on Jessica näitlemisoskusmuskli vinge jõudemonstratsioon (minu jaoks aasta teiseks parim naispeaosa ja tõenäoline oscarinominent ka). Film ise oli selline pisut kipakas ja omade vigadega, sest neid üleelusuuruses karakterite tegemisi oli siin natuke imelik alla neelata. Samas see naine oligi selline "isiksus" :) Ja elu nagu "filmis"... kuniks kogu maailma ees see elu siin ongi filmistunud. Selles mõttes on mingid käärid, et roll on väga hea ja huvitav teada kogu keerdkäikudega lugu, aga tervikule vaadates, siis filmina mitte just eriti hästi õnnestunud. Miski oleks nagu nihkes... aga jah, nagu juba ütlesin - need inimesed olid ju ka "nihkes" :)
---
60. Håp / Hope (Norra 2019) rež. Maria Sødahl
Andrea Bræin Hovig, Stellan Skarsgård
Oli ka Norra Oscari-saadetis eelmisel aastal ning pääses ka lõppvalikusse. Väga olulise ja sügavaid elulise küsimusi puudutav film ühest vähidiagnoosi saavast naisest, kellele palju paranemislootust ei anta. Samas tal on täie mõistuse juures... Läbi tuleb mõelda nii laste-teema (peres on mitu) kui ka abikaasa elu peale naise lahkumist - näiteks kas too võiks või peaks võtma uue naise? Seejuures elu läheb edasi, on sõbrad, kokkusaamised, ravi... Pisut telefilmilik, see on selle filmi ainus viga. Peaosa näitleja teeb lausa suurepärase rolli ja oli ka Euroopa Filmiakadeemia parima naisnäitleja nominent. Valus, aga ka ilus film ja miskipärast isegi üllatava lõpuga!
59. E stata la mano did dio / Hand of god (Itaalia 2021) Paolo Sorrentino
Filippo Scotti, Toni Servillo
Pealkiri viitab Maradonale ja film ise viib meid 80ndate Napoli jalgpallisõprade juurde, sest "Jumala käsi" peaks ise sinna kohe-kohe mängima saabuma. Täpsemalt on fookuses üks perekond, milles poole filmi peal juhtub midagi, mis omakorda toob keskmesse ainult pere poja. Elu suured ja väikse rõõmud ja mured ning kuna poiss on teel filmitegijaks ja toimumiskoht on režissööri enda kodukant, siis aimub siin ka miskit biograafilist. Mitte filmi sisuga seotud, aga terve maailm näeb peategelast mängivas näitlejas sarnasust Timothee Chalamet'ga (kadunud vend?):) Film on Itaalia tänavune oscarisaadetis ning sai edasi ka 15 sekka.... ise arvan, et see jääb napilt nominatsioonist ilma, aga kui Kupee nr.6 jääb tühjade kätega, siis on see vist just selle filmi austajate süü! :)
58. Gorbachev. Heaven (Läti 2020) rež. Vitali Manski
Dokfilm, kus muidugi Gorba suures plaanis, aga lipsab läbi ka näiteks Putin ja saame Miša suhtumist oma uuema riigipea kohta kuulda. Muuhulgas Gorbatšovile tulevad selle filmi sees külla ka keegi tuntud läti lavastaja Hermanis, koos ka Kuldse Maski festivali raames Eestis eelmisel aastal nähtud Venemaa tippnäitlejatega, kes just oma lavastuse tarbeks vanahärraga kohtuvadki. Suures osas on tegemist intervjuu-filmiga ja saame selgelt aimu, kuidas ta tegelikult ei tahtnud Nõukogude Liigu lagunemist, ent ei osanud seda ka ära hoida. Samas ei jäta filmitegija viskamata vastu lauset, et Balti riikides on Gorba seetõttu sangaristaatuses... ja see pilk ning vastukaja... no tegelikult kõik, mida ta meiega siin filmis on nõus jagama, on kulda väärt. Suurt osa ju teab ka, aga saada seda kõike tema enda suust - sellel on oma väärtus. Filmilikkuse või tehnilise või erilisuse mõttes pole siin ju midagi sellist millest vaimustuda - ongi lihtsalt intervjuu - kuigi Gorba enda kodus ja saab ka seda näha, kuidas suhtutakse Venemaal endisesse riigipeasse... Aga see eriline isiksus ise - ja rohkem tegelikult polegi vaja. Ega maailmas väga palju selliseid inimesi polegi, kes niimoodi asja välja kannaks... ja usutavalt. Polnud ju ka venemaalaste enda propagandafilm (jah, siinkohal on lubatud julgelt ka siinkirjutaja naiivsuse peale muiata või kasvõi täiesti välja naerda, aga eks tervemõistusliku skepsisega tuleb kõigesse suhtuda, mis on seotud suure naabri poliitikat esitavate sõnavõttudega).
57. Mole: Undercover in North Korea (Taani 2020) rez. Mads Brügger
Dokfilm.
Ühest taanlasest, kellel õnnestub Põhja-Korea poliitilise ladviku ligidale enda sõbrustada-smugeldada, samal ajal kõike salaja filmides ja infot jagades. Päriselu spioonifilm, mis sünnib samaga kui seda ka päriselt korraldatakse. Megapõnev, aga see võibolla on ka isiklik kiiks, sest kõik seda kummalist riiki puudutav on ülimalt huvitav. Nii palju on ju juba välja tilkunud kõike infot (tiiserit, miks tähelepanu Põhja-Korea suunal on pidevvalt kõrgendatud), aga kogu aeg tahaks juurde ja juurde. Siit seda jälle saab - mehiselt mahlaselt.
56. House of Gucci (USA 2021) rež. Ridley Scott
Lady Gaga, Adam Driver, Al Pacino, Jared Leto, Jeremy Irons, Salma Hayek
Üks aasta kahest Ridley Scotti suurfilmist on tuntud moelooja kurva ja varajase lõpuga elusaatuse ekraniseering tippnäitlejatega. Paljudelt ja ilmselt ka õigustatud kriitikat saanud film, mis tegelikult ka minu (ületamatutele) ootustele ei vastanud, oli oma 80ndate muusika ja tõesti heade näitlejatega venivast pikkusest hoolimata kõigest halvast hoolimata üdini meelelahutuslik (jah, ka Jared Leto meigitud hallinev-kiilanev Gucci klanni liige, kes paljudel hambus, ent minu jaoks nauding, sest kogu kitšilikkuses oli tema nagu veel terviku kvintessentsi kehastus ja ühtlasi meeldis, et selles tüübis oli just õige pisut sõrmeotsaga Letot ennast, ent siiski justkui keegi teine - ehk siis paksu joone asemel nägin mina tunduvalt peenemat... kuigi "mängulisusega" on ka siinkirjutajat kerge võluda, sest tihti ei juleta ja kui mõni julgeb, siis ei suuda seda suurt konksu alla neelata, ent Jaredi oma läks nagu lupsti alla... ning ma ei karda seda ka tunnistada - hoian talle pöialt, et ta Oscari-nominatsioonist ilma ei jääks :)) Tõesti kõik, mis Hollywoodis on valest võiks sõrmega jälgi ajades siit üles leida... aga mis siis! See, mis suurelt ja laialt lati alt läheb on ju ka ikkagi "suur"(film) :) Halb ju ajaga ununeb kiiresti, aga hea tõuseb seda rohkem esile. Ja kahtlemata 80ndatel oma esimesi popmuusikavaimustusi avastava lapsena on see film ka just nimelt minule! Sellest ka enesele imestuseks nii kõrge positsioon siin tabelis. Päriselt! :)
55. Guzen to sozo/Wheel of fortune and fantasy (Jaapan 2021) rež. Ryûsuke Hamaguchi
Nähtud tänu Berliini Filmifestivalile
Ryûsuke Hamaguchi autorifilm. Sama auteur, kelle Cannes'il esilinastunud "Drive my car" (ka siinses tabelis TOP50 sees) järgmisel nädalal Oscari-nominendiks kuulutatakse(!), kirjutas ja tegi ja tõi välja ühe aasta jooksul 2 sellist suurepärast linateost. Siinses filmis on tegelikult 3 otseselt mitte seotud lühilugu. Esimeses pisut kiiksuga suhete mäng, teises ebaõnnestunud võrgutamiskatse ja kolmas (mis eelkõige minu jaoks selle filmi siin nii kõrgele tabelis tõstis) lugu kahest naisest, kes kohtuvad kusagil trepil ja üks tunneb teises ära oma kunagise koolikaaslase ja teine tolle viisakusest endale külle kutsub... mis aga tegelikult on, see selgub vaikselt üllatavate pöörete ja kahtlusi äratavate nõksudega.
54. Benedetta (Prantsusmaa-Belgia-Holland 2021) rež. Paul Verhoeven
Virginie Efira, Charlotte Rampling, Lambert Wilson
Minu läbi aegade TOP3 filmi (Basic Instinct) režissöör on alati oodatud külaline oma uute ekraaniteostega ja juba eoses on tal tänu BI-le ka väike edumaa :) olgu see taustahoiatuseks, sest Benedetta ei pruugi sugigi paljudele nii tugeva filmina mõjuda kui minule. Oli ju minulgi omad väiksed etteheited, aga need on pisitillukesed! Lisaks veel sellised lemmikud ekraanil, nagu imekaunis Virginie ja absoluutselt igas oma rollis üha uuesti vapustavalt suurepärane Charlotte. Ja kogu see sügav, et mitte öelda tumeda vere karva 1600ndate Itaalia nunnakloostri stiilne atmosfäär, kus üks nunnadest hakkab nägema ilmutusi - on need siis jumala või saatana poolt saadetud või üldse osava petturi mäng - seda saame koos teiste tegelastega kaasa elada. Lesbiarmastus ja sellises kohas vaid süvendab kahtluseid... Ent kus tegijaid, seal nägijaid... kuid keda siis enam usutakse, kui ühel on niisugused otsesidemed kõrgemate jõududega. Lisaks hakkab vaikselt must surm, ehk katk kloostri paksude müüride vahelt sisse tungima... Tegemist on kõigele lisaks veel ka tõestisündinud looga(!) :)
53. Pagten /Pact (Taani 2021) rež. Bille August
Birthe Neumann, Simon Bennebjerg
Kes siis ei teaks "Minu Aafrika" filmi Meryl Streepiga... ja vast sama paljud teavad ka selle aluseks olnud raamatut, mille kirjutas Taani kirjanik Karen Blixen. Siin filmis on vanem (kibestunudki) proua, ammu Aafrikast tagasi kodumaale kolinud... kutsub külla paljulubava noore luuletaja ja niiöelda võtab ta oma tiiva alla - annab võimaluse õppida "suurelt" kirjanikult... samas võtab tema elu enda kamandada... isegi nii kaugele, et mehel tekivad oma naisega probleemid... Täiesti huvitavas valguses lugu sellisest üle maailmas tuntud ja armastatud inimesest. Lisaks kogu see psühholoogiline mäng vanema naise ja noore mehe vahel.
52. Nosorih/Rhino (Ukraina 2021) rež. Oleg Sentsov
Sergei Filimonov
Ülipõnev film sellest kuidas noorest pätist kasvab ja saab 1990ndatel Ukraina maffiapealik. Täiesti arusaamatu, miks Ukraina seda Oscaritele ei saatnud - film vajaks palju suuremat kõlapinda, sest see on lihtsalt nii hea! Veneetsia Festivalil uppus see häälema reklaamide teoste vahele ära, aga täiesti alusetult. Üks lahedamalt filmitud "aja kulgemine", mis võtab filmi alguses (õnneks) oma 5 minutit, ehk see pole lihtsalt hüpe lapsest noormeheks - seda tuleb ise kogeda! Ja kogu see (lühike) eluteekond kuni maffialiku, aga väga tabava lõpuni välja. Peaosas väga vastuoluline näitleja - avalikult neonats, kes siiski filmi karmi tüübi mõttes mõjubki vajalikult ehedalt.
51. Justice of Bunny King (Uus-Meremaa 2021) rež. Gaysorn Thavat
Essie Davis, Thomasin McKenzie
Kodutu naise võitlus saada pidada oma (kasuperes elava) lapse sünnipäeva temaga koos. Küll mõnel võib olla karm elu... Lõpuks läheb isegi isemoodi pangapantvangidraamalikuks filmiks kätte ära, aga kogu see kurb eluteekond, kus põhjaklassist väljavõitlus tundub tõesti olevat võimatu. Selleks tuleks iseennast alla suruda ja neelata kõik alla, aga me oleme ju inimesed ning näiteks kui Su õelast tolle kasuisa seksuaalselt ära kasutab - no ei saa ju kõrvalt vaadata - ka enda elu halvenemise hinnaga! Kuigi pahatihti inimesed pigistavadki oma silmad kinni sellistes kohtades kus oma kasud mängus või siis iseennast otse ei puuduta... ja siis on selliseid, kellel on süda ja suu õiges kohas ning nad ei karda ka (õigeid) tegusid teha, ent headuse palk ei ole alati headus. Pisarateni liigutav film.
---
50. Rengeteg - mindenhol látlak/Forest - I see you everywhere (Ungari 2021)
Nähtud tänu Berliini Filmifestivalile
49. Try harder! (USA 2021)
Dokfilm
48. Deux/Two of us (Prantsusmaa 2020)
Prantsusmaa eelmise aasta Oscarisaadetis.
47. Souad (Egiptus 2021)
Nähtud tänu Berliini Filmifestivalile.
Egiptuse tänavune Oscarisaadetis.
46. Drive my car (Jaapan 2021)
Jaapani tänavune Oscarisaadetis.
45. Verdens verste menneske/Worst person in the world (Norra 2021)
Norra tänavune Oscarisaadetis.
44. Nightmare Alley (USA 2021)
43. Come back anytime (Jaapan 2021)
Dokfilm Ramenirestoranist ja selle pidajast ning tema perekonnast ja püsiklientidest, kes ka nagu pere.
Nähtud tänu HotDocs Festivalile
42. 7 prisoneiros / 7 prisoners (Brasiilia 2021)
41. Tigrar / Tigers (Rootsi 2021)
Nähtud tänu Göteborgi Filmifestivalile
Rootsi tänavune Oscarisaadetis.
---
TOP 40
40. Red rocket
39. Dara iz Jasenovca / Dara of Jasenovac
38. Calm with horses
37. Pleasure
36. Petite fille / Little girl (dokfilm)
35. Ya no estoy aqui / I'm no longer here
34. Last duel
33. In the same breath (dokfilm)
32. The power of the dog
31. Colonia (2015 aasta film)
---
30. Wesele / Wedding day (poola film)
29. White tiger
28. Ich bin dein Mensch / I'm your man (saksa film)
27. Don't look up
26. Fabian: going to the dogs / Fabian oder Der Gang vor die Hunde (saksa film)
25. Betrayal / When the sky has fallen (iisraeli film)
24. Un triomphe / Big hit (prantsusmaa film)
23. Swan song
22. King Richard
21. The lost Leonardo (dokfilm)
---
TOP 20
20. President (dokfilm)
19. The rescue (dokfilm)
18. Courier / Ironbark
17. Boiling point
siit edasine, ehk tabel tipus olevad Venemaa filmid jäävad sõja lõppu ootama
16. ----
15. Better days / Shaonian de ni
14. There is no evil
13. Hytti nro 6 / Compartment number 6
12. Un lugar llamado Dignindad / Place called Dignity
11. Noche de Fuego / Prayers for the stolem
TOP 10
10. CODA
9. Belfast
8. French dispatch
7. Milkmaid
6. Licorice pizza
5. Die Welt wird eine andere sein / Copilot
4. One for the road
3. A sun / Yangguang puzhao
2. The dissident
1. ----
2 kommentaari:
Kus Top 10 on? ( küsib Kirti)
Kannatust :) Mul läheb aega selle va kirjutamisega... tasapisi 100ndast TOP10ni välja... Annan teada kui valmis.
Postita kommentaar