Kolmapäev, 24. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 4.film - Juniper/Kadakas (Uus-Meremaa 2021)

"Kadakas" ei vii meid mitte Hiiumaale, vaid (Eestist rahvaarvult umbes 4 korda suuremale) Uus-Meremaale. Kadakad tõid nad oma saareriiki sisse 60-70ndatel ja praeguseks villivad uhkelt ise oma džinni. 

Seesamune vägijook on ka Matthew Saville'i uue filmi ühe peategelase, 80-aastase proua käes vahet pidamata. 50/50 veega lahjendatult ja kui seal on tilkki rohkem vett, siis saad selle sama klaasiga vasta pead! Kuna oma jalgadel liikuma see stiilne ja rikas proua ei pääse, siis aitab sellest igavuselõksust välja just nimelt märjukese libistamine. Katkematult. 

Teiseks peategelaseks on täiskasvanuks saamise teel olev hilisteismeline pojapoeg, kelle ema on surnud, isa "ajab asju Inglimaal" ning temal tuleb vanaema kantseldada. Või kes siin keda kantseldab, selles pole tegelikult küsimus. Küsimus on nende kahe, täiesti erineva maailma põrkumises ja üheks saamises. Film ongi kahe sugulase (kes kumbki parajalt kõva kivi või pähkel) teekond vihast ja sallimatusest armastuseni. Tead ju küll selles "stiilis" filme. Ent siinsel on veel mitmed omad salarelvad varuks ning ega lugugi kulge huvitavate, üllatavate, kaasahaaravate, südamlike ja ehmatavate vimkadeta. Lisaks kogu emotsionaalne pagas, mille Saville enda kirjutatud looga suudab oma suurepäraste näitlejatega üles ehitada ning vaatajale sellel teekonnal kaasa anda. 

Eks muidugi peaosas mängiv (hiljuti meie kinodes ka Paul Verhoeven'i "Benedetta"s rolli teinud ning muide vilksab pea märkamatult läbi ka Villeneuve'i "Düün"ist) Charlotte Rampling on kahtlemata suurimaks tõmbenumbriks. Ja absoluutselt õigustatult, sest ta mängib oma tegelase niivõrd sügavaks praktiliselt ju ainult läbi kogu filmi vaid "istudes" klaas ühes käes... aga ka palju kogu elupagasiga kaasas kandvaks ja isegi keeruliseks karakteriks, et üheks praeguseks filmimaailma suurimaks näitlejaks tema pidamise põhjustes ei pane ka "Kadakas" mängimine hetkekski kahtlema. Uus-Meremaalased ise pigem on vägagi üllatunud, et proua selle pisikese eelarvega, nö. indie-filmis on nõustunud kaasa tegema. Kuid Charlotte'i enda selgitused selle kohta on kerge vaevaga leitavad guugeldades, seega siinkohal nendesse ei süüvi. Ja kui stsenaarium on hea, kas ongi vaja rohkem lahtiseletusi?!

Ka isa-rollis Marton Csokas ei vaja pikemat tutvustust, kuid teda on filmis vaid alguses ning lõpus, ent sellegipoolest paneb ka nendes vähestes kaadrites oma kohalolu maksma. Hoopis suuremat tähelepanu on vaja tuua George Ferrier'ile, kelle jaoks on see kahtlemata üks korralik läbimurde roll! Kogu maailma tüdrukute südamed vallutab siin mängleva kergusega ja seda ilmselt nii oma tõsiste ja sissepoole vaatavate sügavamate hetkedega, vanaemaga maade jagamisel kui ka lõbusamates-lahedamates stseenides olgu see siis koos vanaemaga käraka võtmine või sõpradega pidupanemine... ja muidugi "jalutu vanaemaga tants"... Sellest mehest me veel kuuleme ja palju!

Filmis on omad väiksed kultuurilised nüansid ka sees, nagu maooride haka, ehk tantsuline ja justkui sõjaka häälitsemisega tehtav austusavaldus. Mis on kultuurinautleja jaoks muidugi tore, aga filmilikus mõttes paneb isegi kui see siia väga hästi sobib, siis ikkagi natuke silmi pööritama...et kas on ikka vaja seda igale poole, mis Uus-Meremaaga seotud... Ent siin tõesti... kuna see ikkagi on sisulises mõttes sees...ehkki ju auteur'i poolt sisse (nimme?) kirjutatud...

Kuni kolmveerand filmini oli tunne, et sellest saab aasta parim film. Tõesti nii hea minek ja psühholoogiline karakterite areng ja süžee... Siis millegipärast läheb korraks rajalt kõrvale - lahe ja huvitav muutub tavaliseks masenduseks (umbes nagu ka hiljuti nähtud Norra filmis "Maailma halvim inimene", aga seal kus kohast Joachim Trieri film koos oma haiguse-lõpuga päriselt ei taastugi, siis) "Kadakas" saab päris lõpetuseks siiski oma rongi tagasi liipritele. Kuigi mingeid sisulisi, ega muid sügavamaid paralleele pole vaja nende kahe filmi vahele tõmmata, need on eri "ooperitest".

"Kadakas" on südamlik, ent mitte ka liialt emotsiooninuppudele mustvalgelt vajutav, pigem iga vaataja enda või endale tuttavate äratundmiste läbi siduseid loov. Ka tegelased pole mustvalged, vaid elavad-elusad inimesed ja kohe algusest saavad nad vaatajad pihku, mis tekitab huvi, et kuidas neil lõppude lõpuks ikkagi läheb. Olgugi, et natuke aimab ka ette. Sellel etteaimamise turvalisusel on oma positiivne efekt - nii saabki süüvida ka detailidesse ja pole koormatud pideva iga nurga taga uue info protsessimisega. See on vist just seda liiki indie-filmide üks tugevusi... sest eks üllatuslikke pöördeid pakkuvatel ole ju omad plussid. 

Ja ikkagi Charlotte Rampling ja George Ferrier!!! Esmapilgul täiesti ise maailmatest, täiesti eri tasanditelt, eri generatsioonide otstest, erinevate näitlemiskogemuste pikkustega, aga see kummaline keemia töötab nii ideaalselt nii mitmeti ja võibolla ka just nimelt nendest mainitud erinevatest tasanditest johtuvalt, et vaadates üldse ei mõtlegi, et see on väljamõeldud lugu, et need on "karakterid" kuhu just need näitlejad on kutsutud rolle mängima. Siin on ilmselgelt midagi tavalisest ehedamat peidus.

Hinnang: 7,5/10

Kommentaare ei ole: