Laupäev, 20. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 3.film - Совесть/Südametunnistus/The Conscience (Venemaa 2021)

Petrograd ja 1920ndad, stiilselt mustvalge pildikeel pakub tegelikult kõikvõimalikke valge, musta ja halli varjundeid oma loos, kuhu on segatud vangla, tapjad, poliitika, salapolitsei, spioonilik risti-rästi naha-üle-kõrvade-tõmbamine, melodraama-peresuhted ja ajastulikkus.

Kõige käivitajaks on surm. Mõrvatu vend, kohalik kuulus jurist teeb koostööd politseiga ja hakkab seda ka ise lahendama. Üks mees on kahtlusalusena vangigi pandud ja ametivõimud tahavad talle võimalikult kiiresti ja kärata otsa peale teha - kõige lihtsam - lavastada too enesetapjaks. Peategelane seda siiski ei usu ja mõtleb hoopis oma plaani välja, esiteks kuidas "süütu vang" päästa (juristina hoiab ta tugevalt kinni motost "süütu kuni süü tõestatakse") ja teiseks ikkagi üles leida õige süüdlane...kahtlustades politseipealikku ennast. Asjasse on segatud ka pruudiga läbikäimine, venna laps (koos tema isaga tapeti ka ema), kes olude sunnil lastekodus ja saab seal omamoodi vatti näha. Liiatigi on ta kaotanud koos vanemate lahkumise šokiga kõnevõime. See oli aeg kus seintele kõrvad kasvasid ja inimeste tegudele hakati luubiga peale passima, sest vanglad vajasid täitmist. 

Film võitis Shanghai Festivalil parima stsenaariumi ja parima operaatoritöö auhinnad. Mustvalge linavisuaal ongi tõesti silmipaitav, nagu homaaž vanadele filmidele või igatahes õnnestunud taotlusega proovida enne teise maailmasõjaaegse pildikeelega ajastut ka sellelt tasandilt tabada. Kindlasti ühtlasi ka väga õnnestunud koostöös kunstnike-osakonnaga. 

Stsenaarium on palju huvitavama ülesehitusega, kui keskmised selle žanri filmid, sest absoluutselt kedagi ei saa siin usaldada, ei päris politseid ega ka tšekiste mitte, kõigist teistest rääkimata. On hetki, kus meie peategelane näib ainuke "normaalne"... kuni temagi jõuab nii kaugele, et mõtleb endale otsa peale teha... Õnneks on siiski vastutus ja "õigel hetkel" vahelesegamine päästjateks nii temale endale kui meile, kes tahame lõpuks ikkagi teada saada, mis värk on? 

Kuigi tunnustan, et ootasin filmitutvustust lugedes veelgi huvitavamat loo edastamist. Võibolla oli see liiga keeruline, et igal hetkel kõiges kärul püsida ning haarata veel omakorda kogu ajastut ning targalt läbimõeldud detaile (omaaegsed kodud, kontorid, suhtemallid). Süüdlase leidmine muutub muuga võrreldes vähemtähtsamaks, nagu selliste filmide puhul ikka. Lõpus võibki vaid eeldada kuidas see asi tegelikult oli, seevastu ootab seal päris lõpus ees hoopis teine üllatus... Selles mõttes on publik täiesti igas hetkes samas olukorras ja sama infoga kui meie jurist. 

Pigem peitub selle Aleksei Kozlovi filmi kõige olulisem väärtus hoopis tõsielulisusega seotuses. Nagu filmi päris lõpus antakse teada, leidis kogu põgenemismäng (ja veel tollel ajastul!) ühest kindlaimast vanglast, mis tegelikult suleti alles 2017.aastal!

Kui jumalat pole olemas, on kõik võimalik...

7/10

Kommentaare ei ole: