Laupäev, 20. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 2.film - One second (Hiina 2020)

Palju kära ühe filmilindi pärast, mida üks tahab "kohale toimetada", teine "muuta lambivarjuks", kolmas "näidata rahvale", neljas "näha sellelt oma tütart" ja seejuures massid tahavad lihtsalt seda "näha". Aga keegi varastab filmirulliketta, keegi ajab taga, keegi rikub ja keegi päästab. Kogu rahvas saab tööd teha "filminägemise" nimel...ja üks mees eriti.

Hiinlaste oma "Cinema Paradiso", aga kommunistlikule korrale vastavalt suurema mastaabi ja suurema ühtsusjõuga. Mõjub vast eriti südantsoojendavalt filmirahvale endale, nähes kogu seda müramist, et just "filmilinti päästa". Üksikinimeste traagikat muidugi ka omajagu suure loo sees. Ent kuigi igati "suured tunded", siis päriselt siiski sügavuti need lõppude lõpuks ei liiguta. Võibolla vargaplika kahupea-juuksed ja kogu klapperjahi koomiline alatoon, aga hiinlasest meisterlavastaja Zhang Yimou (Red Sorghum, Raise the red lantern, Not one less, Hero, House of flying daggers jne jne jne, 2x Oscari nominent, 2x Veneetsi Kuldlõvi võitja, Berlinale võitja, Cannes'i põhirogrammis osalenu jne) seekord päris lõpuni märki ei taba psühholoogilisel pinnal (Hiina saatis tänavu Oscarite Parima Rahvusvahelise Filmi võistlutulle tema teise filmi - ajaloolise "Cliff walkers"). Ent sellest hoolimata on pildikeel nauditav ja kogu "seiklus" meelelahutuslik jälgida. Ajastulikkus ning saatuse keerdkäikude kord etteaimatavus, siis jälle vastupidi etteaimamatus hoiavad filmi ilusti ohjes. Võiduvarastamine kahe inimese vahel, kumbki omal eesmärgil, on oma ülesehituselt isegi originaalne, kuigi sisulises mõttes liigagi mitu korda juba varem tehtud. Kõik need vastuolulisused saavad pühitsetud varaste elusuuruste põhjustega, sest kõigil on oma vägagi oluline vajadus selle saatusliku "filmilindi" järele.

Kujundid ja kunstiline pool on (muidu tavaliste klassikaliste rahvusmotiivide puudumistel) Yimou'l ikkagi silmale ilusad - kõrbes väiksed inimesed rikkumas oma liikumisega tuulest puhastatud luiteid, puhastamiseks pesunööridele riputatud filmilint, mida näidatakse ka läbi "kinolina" varjuna jne jne jne. Värvigamma stiilne ja kaadrid kuidagi eriliselt teravalt defineeritud.

Režissöör on öelnud selle filmi kohta, et ta oli oma 20ndates 1970ndatel ja kogu see kino olulisus toona ning just kogukonnaga "ühisvaatamised" puupüsti täis kinosaalides jättis temasse suure jälje. Filme oli vähe, mis jõudsid kolkaküladesse ja neid oodati pikisilmi ning teati sõna-sõnalt peast ning lauldi üheskoos filmis lauldavaid laulegi kõva häälega kaasa. Samamoodi ju teame meie sõna-sõnalt peast filme nagu "Viimne reliikvia", "Kevade" ja kõiki (väheseid) Eesti Telefilme 60ndate lõpust ja 70ndatest (Mehed ei nuta, Noor Pensionär jne). Ei tea, kas tänapäeva noored üldse sellises infokülluses suudavad oma ajastu filme sellises mastaabi ja täpsusega peast tsiteerida, nagu keskealised ja vanemad näiteks kogu Viimset Reliikviat? Selles mõttes tead ja tunned mingil kummalisel tasandil ka seda, mida "Üks sekund" pakub, aga seal oli see veelgi suurem, veelgi ühtsem, sest inimesed kultuuriliselt teistsuguse tausta ja karakteriga.

Eks pealkiri reedab ka omajagu ning üsna kogu tagaajamise alguses mõtestab selle ära ja hakkad justkui ka ootama, et millal selleni jõuame ning milline see "üks sekund" siis lõpuks on... aga pealkiri on väga tabav ning vaatet ainuõige... rõhutamaks omakorda "saatuslikkust".

Isiklikus plaanis, olles Hiinat külastanud nii Pekingit, Shanghaid kui ka väiksemaid linnu-kohtasid, nagu näiteks üks "veel-linn" kus Mission Impossible filmiti, siis "sellist Hiinat", nagu siin filmis, siiani siiski näinud polegi. Hiina on nii hoomamatult suur ja lai, et jagub sinna nii linnu, mägesid, vett kui ka kõrbesid, nagu just siinses filmis suurelt esil.

Pärast vaatamist on film isegi pisut oma hinnangut järelemõtlemistega kasvatanud. See on hea märk. Pöffil on hiina filmid ühed oodatuimad. Olgugi, et Tallinn on linnulennult Pekingile lähim pealinn Euroopa Liidus, on Hiina kultuur ikkagi huvitavalt eksootiline ja nende filmikunst üks maailma tippe ja seda just eriti režissööride, nagu Zhang Yimou pärast.

7/10

Kommentaare ei ole: