Kolmapäev, 24. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 5.film - French Dispatch/Prantsuse lähetus (USA 2021)

Filmiajaloost on hulgaliselt näiteid filmidest, mis on staare täis topitud ning tahetakse sõita nende kukil publikumenuni, omamata siiski ei väärt sisu, ega tegu. See kamp ekraanistaare, mis on kokku kogutud ühe eriskummalise ajakirjaga seotud 4 loo jutustamiseks (+viies lugu, mis kõik kokku seob tervikuks) on üks viimaste aastate muljetavaldavamaid: Tilda Swinton, Frances McDormand, Lea Seydoux, Elizabeth Moss, Saoirse Ronan, Bill Murray, Adrien Brody, Benicio Del Toro, Timothee Chalamet, Jeffrey Wright, Owen Wilson, Christoph Waltz, Mathieu Amalric, Willem Dafoe, Rupert Friend, Edward Norton, Jason Schwartzman, Liev Schreiber, Denis Menochet jne jne jne! Automaatselt lõid ka häirekellad punaseks... kas siiski tasub seda üldse ootama hakata või on jälle "üks selliseid"? 

Ent kui lavastajatoolis istub Wes Anderson, siis:
1. võib kindel olla, et saab midagi WesAndersonlikku
2. staarid tahavadki olla osaks tema filmimaailmast
3. stsenaarium ajab kindlasti korralikult muigama ja mitmel korral laginal naermagi
4. tema kiiksud on küll mingis mõttes teatavas stiilis, aga ikka ja alati ka ühtlasi üllatuslikud.

Ja no siia võiks jääda lisamagi neid põhjuseid... Aga mis peamine - film on tõeliselt lahe lõbusõit, mis lahutab meele argipäevast, aga lisaks on tõesti järjekordne lahe puzzletükk Andersoni maailma ning täis tema filmide puhul juba ootuspäraselt teadatuntud kõrgetasemelist kunstilist esteetikat. Seega ei imestaks kui kevadel nii kunstnikutöö, grimmikunstnike ning ka lisaks näiteks ka Desplat muusika (vähemalt) siit filmist Oscari-nominatsioonini välja jõuavad. Kuigi potentsiaali on veel nii mitmes teiseski kategoorias!

Minu jaoks oli tegemist senise filmiaasta TOP10 filmielamusega ja nautisin iga väikest trikki, karakterit, mahhinatsiooni, deklaratsiooni, lollust, kunstimängu, viidet, situatsioonikoomikat ja kiiksu. Kõik näitlejad on ka oma tuntud headuses, aga eriti tõstaks esile Benicio Del Toro kunstnikust geeniuse, kes on ühtlasi surmamõistetuna vangis, sest on psühhopaat... tõstatades läbi tema karakteri teema, et kas geniaalsus annab või peaks andma kergendavaid tingimusi kriminaalkoodeksis, ehk õiguse väiksemale karistusele? Hukates suure kunstniku, kes võiks muidu vanglamüüride vahel elu lõpuni jätkata loomist - kas sellega võtame maailmalt midagi väärtuslikku hoopis ära? Huvitav dilemma, olgugi, et kõvasti utreeritud olukord. Kuid eks erandid heidavad valgust nii mitmetelegi mädanenud kohtadele seadusandluses või mistahes poliitiliseski otsuses... Ning kohalikud "tippajakirjanikud" Tilda Swinton, kes siin seda "vangi ja kunstiaustajate" võitlust kajastamas läbi ühe ettekande. Ettekandja roll kui selline võiks ja peaks ju olema midagi väga trafaretset, aga Tilda teeb sellest otse loomulikult hoopis vastupidi - midagi vägagi erilist ja tähelepanuväärset, mängides mõnuga (just "mõnuga mängimine" peegeldus ka kõikidest teistest selle filmi teatavas mõttes üle-elu-suurustest tüüpidest, kellest nii mõnigi kõikus farsi ja groteski piirimail). Ja muidugi Frances McDormand! Vana profi ajakirjanikuna, kes satub ühe noore kukekesega (Timothee Chalamee) ühte paati. Nagu Tilda, on ju ka Frances alati, mida iganes ta ka ei teeks kinolinal - nähtus omaette! Samuti on väga õiges rollis (ja kohati täiesti alasti) Lea Seydoux, mis minusugusel fännil poisikeselikult silmad punni ajab. Karm vangivalvur, aga selline mitte ka otseselt kontrast, aga eriskummalise stoilisusega psühhopaadile modelliks olemine... mis igas muus maailmas oleks võimatu, aga Wes Andersoni omas nagu iseenesest mõistetav :)

Neljast selle fiktiivse 1900ndate Prantsuse linnas ilmuva ajakirja "The French Dispatch" - kõige viimase numbri - toimetuse loost kavalalt esimene on kui sissejuhatus ning viib meid jalgrattaga ringisõitva Owen Wilsoniga linna nimega Ennui, mis muide prantsuse keeles tähendab "igavus"... sellega saab teatav absurdlik alatoon kohe valmis sillutatud ning konks kõikvõimalikke peidetud ja otse nähtaval olevaid detaile vaatajale ampsamiseks visatud... Vast kõige kõnekam ja lihtsamini sisenetav on lugu number 2. Seda, juba mainitud "kunsti"sisuga "artiklit" või siis "ettekannet" edastavad Tilda, Lea, Benicio ja Adrian. Teises löövad 1968 üliõpilaste rahutuste ajal lulli Timothee ja Frances (sh. voodis - prantsuse uus laine...) ning kolmanda "ajakirjanik" on Jeffrey Wright, kes kehastab (eestikeeleski ilmutatud) homoseksuaalset, tumedanahalist, kirjanik James Baldwin'i. Lugudes on ka jutustaja, kes tõmbab veel omakorda tihti kõigele omad vinjetid sisse. 

Kui selline teatraalne lollitamine pole vaataja rida, siis võib see tund ja kolmveerand pikanagi tunduda, ent kui lased end kaasa viia ning sukeldud kärbsena nende filmiproppide seinale ja neelad neid Wes Andersoni peidetud konkse ja vihjeid ja viiteid, siis on see ütlemata rahuldustpakkuv ja lõbus vaatamine. Silmale nii uskumatult ilus veel kogu staarisärale lisaks.

Huvitavalt ja tänu vast ka paljuski just briti, prantsuse ning teistegi "mitte-USA" riikide taustaga näitlejatele, muutub see peaaegu, et Euroopa filmiks, ehk mitte puhas Hollywood, vaid nagu mingi isemoodi sümbioos. Ja kahtlemata ka igas mõttes "väärt"film! Lisaks kogu armastus "sõnade" vastu on siin ideaalses partnerluses põhi-toimumiskoha ja kogu tegevusega, ehk ajakirjatoimetuse ja seeläbi kirjutava pressi oodiks, kuid ühtlasi ka tugeva viitega selle hääbumise allajoonimine.

Kõik viis väiksemat lugu vajavad tegelikult eraldi lahtikirjutamist, ent mis neist ikka detailselt ette lugeda, parem ise (ja just kinno) vaatama minna! Mina küll soovitan!

Hinnang: 8,5/10

Kommentaare ei ole: