Neljapäev, 25. november 2021

Pöffipäevik 2021 - 6.film - A place called dignity/Un lugar llamado Dignidad/Väärikuse kool (Tšiili 2021)

Üks tänavuse Pöffi parimaid ja olulisemaid filme sai ühtlasi ka Tallinnas oma maailma esilinastuse! Pean silmas Tšiili auteur Matías Rojas Valencia verivärsket lisateost "Väärikuse kool". Lisaks lavastamisele ja kirjutamisele on ta seekord ka montaaži eest kaasvastutaja.

Filmi reklaami- ja tutvustusmaterjalina kasutatakse tihti üht foto, kus kiiskavate silmadega koletis suurelt esiplaanil. Mõneti tekitab see vale eelarvamuse, nagu mingid üleloomulikud koletised ka selles filmis osaleksid. Seda pole siiski vaja karta. Tegemist on tõsielulise taustaga filmiga ja selles mõttes kohe eriti väärtuslik - üks oluline puzzletükk maailmaajaloole, mille juured hämmastaval kombel kombitsatena ulatuvad tänapäeva välja. Filmis on "koletis" küll, aga päris inimese nahas. See fotomodell on Tšiilis asuva Saksa kooli jõulupeo kostümeeritud töötaja, kellega seal õppivatele lastele hirmu nahavahele aetakse.

Siinkirjutaja jaoks oli kogu avastuslik teekond filmi vaadates ka üheks oluliseks sügavaltmõjuvuse põhjuseks. Senises elus kogutud teemakohaste infokildudega seoseid luues sai seda pilti nö. suuremaks ja detailsemaks ehitada. Seega tahan kohe kätluses anda ära oma kindla soovituse filmi oma silmaga vaatama minna ning väikseimategi spoilerite vältimiseks edasist mitte lugeda. Hinnang on kõrge 8/10st! Ühtlasi soovitaks hoiduda ka mujalt info ammutamisest ning isegi lühikeste kommentaaride lugemisest. Mina näiteks ootasin ja arvasin alguses, et see saab olema ulmefilm. See mainitud foto ka lükkas sinna suunda. Ent kui ei karda ja on soov saada sisust enne vaatamist paremini aimu, siis võib muidugi julgelt edasi lugeda.

Film viib meid 1970ndate Tšiilisse, kus üks sakslasest härra peab andekate laste kooli. Meest peetakse seal jumalaga võrdseks ja mehel on hüüdnimekski "paavsti nimi" - Pius. Jumal ju näeb ning teab kõike! Ning ei pane ju hetkekski imestama kogu see paranoia ja hirm, mis sellises olukorras tekib juba iseenesest. Muidugi oli see "kõige nägemine-kuulmine" lahendatud mehel kaameratega ja alluvatega, kes lihtsalt kõik talle ette kannavad. Vana muidugi mängis kõik välja inimeste kaenlaaluseid nuusutades, ehk niiöelda higilõhnast välja lugemisega. 

Sellesse kooli saabub üks 12-aastane poiss. Alguses on kõik väga tore, aga siis hakkavad silma torkama "karistamised", millega ühenduses topitakse süüdlasele valge kampsun selga ja üsna peatselt see inimene kas kaob või leitakse surnuna. Vaikselt-vaikselt avanevad uued ja uued õudused ning eelkõige kõige šokeerivam, ehk lastepilastamine. See tšiili poisiklutt teeb läbi ka ühe oma teekonna... uustulnukast "jumala" lemmikuks... Kuidas tal läheb, kuidas vanemad asjasse suhtuvad, kuidas poistel omavahel sellise "õppetöö" kõrval internaatkoolis elamine kulgeb, seda tuleb täpsemalt juba igaühel endal vaatama minna.

Paul Shäfer'i kohta, kes siin see "kogu kurja juur", saab väga hea infopagasi filmivaatamise kaasa (või hiljem täpsustamiseks) Wikipedia leheküljelt: https://en.wikipedia.org/wiki/Paul_Sch%C3%A4fer No lihtsalt ei mõista selliseid inimesi. Tema korduvad lastepilastamise tõttu vahistamised ning Pinochet'i valitsusega koostöö tõttu vabalt lasta tal sellist "paradiisi" enda jaoks pidada - uskumatu, aga tõsi. See kool suleti ju alles käesoleval sajandil ja allakäik algas 1990ndatel, pärast Pinochet'i võimu lõppu. Lisaks lastepilastamisele oli ju mehel veel igasuguseid teisigi "teeneid", nagu relvade smugeldamine ja poliitiliste dissidentide piinamine ja tapmine. 

Film laenab oma pealkirja kooli esialgselt nimelt - Colonia Dignidad (Väärikuse koloonia). Hiljem nimetati see Villa Baviera'ks ümber. Muide vana psühhopaadist pervert õnneks siiski vanuses 83-88, ehk oma elu 5 viimast aastat veetis vanglas.

Eks ladina Ameerika sai ka paljude natside koduks peale teist maailmasõda. Põgeneti ju sinna ning tegutseti oma haigete harjumustega edasi. Schäfer ei põgenenud sõjakuritegude eest. Tema liitus 1945 kirikuga ja usumehena kasutas kohe ka noori poisslapsi seksuaalselt ära. Kuid tema usuliste veendumustega liitus temaga ka järglaskond, kellest 10ga koos 1960ndate alguses Tšiilisse koliti ja see filmi keskmes olev kool loodi.

Siin tabatakse nii ajastut, muutes selle omamoodi ka "ajastufilmiks", olgugi, et mitte väga kauges minevikus toimuvaks kui ka kogu internaatkooli keskkond on atmosfääri mõttes dramaatiliselt ilus. Lapsed toredad ning kõik puhas, korras ja sakslaslikult korralik - stiilne kontrast selle taustal lokkavale räpasele rõvedusele. Näitlejatest ainsana tuttavam on põhipahalase rollis pika ja austustväärivalt tihedate rollidega Hanns Zischler, aga ka lapsed, kes siin ju väga allasurutud ja hirmul, on igati tasemel ja ehedad ning vaeseid töötajaid mängivad näitlejad tabavad oma karakteritega inimesi, kes käivad täpselt vanamehe reeglite järgi, on ühtlasi nii lastele bossid ja teineteisele "valvuriteks", aga samas ka oma suure juhi ees hirmul ja allutatud... 

Selliste filmide tegemine ja vaatamine on oluline, et me näeksime ja tunneksime ära, mis meie ümber toimub. Oskaksime märgata ja seoseid luua. Seeläbi võimalusel juba eoses ära hoida ohtu. Aga ja teada ja õigusega hukka mõista, mis on maailmas toimunud. Poliitika varjulisemal poolel võivad ja pahatihti ongi kaugemaleulatuvamad ja sügavad tagajärjed.

Ilmselt saab sellest ka tugev kandidaat aasta pärast Tšiili esindajaks rahvusvahelise filmi oscari-rallile ja kindlasi üks põhipretendente tänavuse PÖFFi võitjafilmiks. Maailma juhtivamaid filmiajakirju "Variety" uhkustas esilinastuse päeval eksklusiivse õigusega jagada filmi treilerit https://variety.com/2021/film/news/place-called-dignity-trailer-new-europe-1235117462/, aga meil siin oma kodusel festivalil on seda kogu võigast linateost tervikuna võimalik juba praegu oma silmaga kinos vaadata! Aitäh PÖFF!

3 kommentaari:

Andrus Pettai ütles ...

Kui Emma Watsoniga 'Colonia' välja tuli, sai see ära nähtud. Ja paar aastat hiljem õnnestus kohal käia. Üks sürrimaid kohti, mis nähtud. Praegugi kinnine territoorium. Väravas küsiti, ega jumala eest saksa keelt ei kõnele ega saksast pärit pole. Ja muidugi välistatud, et ajakirjanik. Enamus asukaid, kes minu eakaaslased, ei tea maailma asjadest muffigi. Mehed kindlasi kõik Pauli 'käe' alt läbi käinud. Ajalugu kõigis ruumides 80ndate algusesse seisma jäänud. Isegi lõhn on spetsiifiline. Aga loodus just selline alpiaasade vaadetega, mis ühele sakslasele võis igati meeldida.

Danzumees ütles ...

Huvitav kas nad selles filmi tegid autentses kohas... Kõik oli piinlikkuseni puhas ja kuigi väikses vormis, aga suursugune. Kui õigesti mäletan, siis filmi lõpus oli tekst, et 2017 see koht suleti lõplikult. Kas jõudsid veel enne seda või see on praegu lihtsalt selle kogukonna kasutuses edasi? Minu arvates seda filmi vaadates oli isegi seda spetsiifilist "lõhna" tunda...või vähemasti ma kujudasin koos selle pildikeelega seda koos ette.

Unknown ütles ...

Käisin 2017 novembris. Siis küll märke polnud, et miskit pöördelist oleks ootamas. Ikka suht kontrollile allutatud suhtlemine asukatega. Ja eks nad enamuses ka pelgasid inimesi 'väljast'. Taksojuhilt, kes meid lähimast linnast-Parral'ist- kohale toimetas, ei pinninud me ühtki sõna Colonia kohta välja. Kui kooli väravas peatusime, et pilti teha, tõmbusid väikesed 'herr heinrich'id' kohe kooliõue sisemusse.... Geenidega kaasa antud hirm või mis iganes emotsioon see oli.