Neljapäev, 6. jaanuar 2022

Head aega, Maša!


Head aega, Ramilda-Miralda-Darilma-Diralma-Maria!

Ei ole lahkumisohtu,
neil kes elus ei kohtu...
...ütleb Doris Kareva oma luuleridades...

Ja kuigi... me tegelikult ei kohtunud... muidu kui läbi filmilina, teleekraani, raadiokuuldemängude, Maria Klenskaja laval ja mina publiku seas ja mõned üksikud korrad ka nii, et mõlemad olime etendust vaatamas... Alles paar aastat tagasi "Kuldse Maski" festivalil juhtumisi fuajees kõrvuti... tema tähtsate Venemaa teatriinimestega, mina kõrval imetlemas... aga mitte neid teisi... vaid ikka hoopis Mašat ennast... Isegi samas filmis oleme mänginud, kuigi võttepäevad ei kattunud...

Ja ometi on see side nii tugev, et nüüd on sellest lahkumisest nii ütlemata kurb meel.

Alles see oli (2019) kui pidasin Maša rolli "Linnade põletamine" naabritädi Idana kogu teatriaasta üheks parimatest: https://danzumees.blogspot.com/2020/01/teatriaasta-2019-suur-teatriaasta.html 
Samal aastal märkisin isegi ära ka tema pisirolli "Armastus Krimmis" lavastuses... mis ju tervikuna eriti ei meeldinudki, aga Maša selles ikkagi!
Aasta varem, lausa 2 rolliga aasta 20 parima naispeaosa seas: 
"Kuni ta suri" Rakveres külalisena ja "Isamaa pääsukesed" koduteatris - Eesti Draamateater.

Kõrgvorm ei ole seega üldsegi liialdus... 70-aastase naisnäitleja jaoks on ju alles jõutud kohta, kus mitmed uued rollid alles avanevad mängimiseks...

Miks, oh miks siis tuleb see "Head aega" nii vara öelda... Ei taha... ja ega ju ei peagi... sest hinge-südamesse jääb see "meie kõigi Maša" igavesti! Ja kui igatsus väga suureks paisub, siis saab ta arhiividest üles otsida... Sest kuhugile ei kao ju "Indrek", "Keskea rõõmud" ega ka Iskra Poljakova ema roll ühes aegade lemmikuimas teleteatri lavastuses "Sõda algas homme".

Väikse poisiklutina oli see tema "Indrek"u Ramilda üks esimesi "armumisi"... Olgugi, et film ise tehti siis kui olin sipupükstes. Aga ega seda ilma asjata pole näidatud korduvalt ja korduvalt läbi aastate.. ja mitte sugugi ainult sellepärast, et selle loo autor on Tammsaare ja peaosas terve plejaad eesti teatri- ja filmi- suurmehi... Ent vaid üks ja ainus Maria Klenskaja!

Mašal oleks paari aasta pärast olnud Eesti Draamateatri lavale astumise 50nes juubel (kuigi vahepeal paariks aastaks sai vana Baskin ta enda Vanalinnastuudiosse). Ise oleks Maria käesoleva kuu lõpus saanud 71... Tallinna Lavakooli 6. lennu lõpetas ta ka Draamateatriga liitumise aastal, ehk 1974, ent Panso 1965ndal aastal loodud Noorsooteatris oli Maria rakkes juba aastast 1968 grimeerija ja rekvisiitorina.

Kogu see rollideprisma on tal nii kirju ja ridamisi kõrgetasemelisi tipprolle reas, et sealt midagi välja tuua on praktiliselt võimatu. Kõik saavad seda Eesti Draamateatri leheküljel ise imetleda: https://www.draamateater.ee/inimesed/maria-klenskaja/ 
Olen nimelt nii suur austaja, et käesoleva sajandi Maša rollidest on nägemata vaid ühe käe sõrmede jagu... Aga see kõige esimene kohtumine ja võibolla isegi kõige suurem (teadvustamata) mõju avaldamine temalt tuli ilmselt hoopis telelavastuste-seriaali kaudu - "Mõmmi ja aabits"a Jänku-Juta maski tagant!

Olgu Sul seal hea, kuhu läksid... Aarnegi ju ees kindlasti ootamas... 
Head aega, Ramilda! Head aega, Maša!

Kommentaare ei ole: