Laupäev, 15. jaanuar 2022

Yes or yesn't - Fine5 Tantsuteater


Fine5 avas eile oma kevadhooaja uuslavastusega, mis pole sugugi nende tavapärase (kombinatsiooniderohke) "faini viisiku" koostöös valminud. Vahelduseks on tantsuteatri nooremad jõud võtnud lavastamis-koreografeerimisrooli enda kätesse ning esitavad ka laval oma loomingut kahekesi ise. Nii mõnigi varem teatriga seotud kunstnik on küll ka seekord noori toetamas (valgus, muusika, kostüümid) ja mis eriti meeldis, et kaasatud on ka dramaturg! Ei teagi, kas just sellepärast, aga kui muidu "noorte" teatris jutustatud lugudes pahatihti tunnen, et olen pakutud mõtted juba enda jaoks ammu igatpidi läbi mõelnud, aga seekord oli lausa kahjumeel, et polnud paberit-pliiatsit kaasas, et oleks saanud kõik need erinevad mõtted kohe ka üles tähendada... ja kuna tegemist üpris isiklike, ehk "inimeste vaheliste suhete" teemadega, siis seda isegi mitte ainult sellepärast, et siin neid kõigiga jagada, vaid pigem vast just omaette edasimõtlemisteks. Ent kõigest järgemööda...

Kes on vaatama minemas, siis etendusi mängitakse Sakala 3 teatrimaja 5.korrusel - (võrdlemisi kammerliku suurusega) prooviruumis, kuhu ei siseneta mitte tavapärase peaukse kaudu, vaid maja otsas olevast töötajate uksest (viimati sai seal - nüüdseks juba mõni aasta tagasi - Vanemuise ja Reimo Sagori kaitseväelase-kogemusi lavastuses AK-47 kuulatud-vaadatud). Ütlen siin nimme, et etendusi "mängitakse" ja mitte "tantsitakse", sest kuigi see on tõesti ka "tantsu"lavastus ja kogu mõttestik edastatakse eelkõige just tantsides, on minu hinnangul tegemist lisaks ikkagi nii oluliselt tugeva sisulise poolega, et kaugeltki ei tahaks seda ainuüksi tantsuteatrina defineerida, vaid pigem liigitaks isegi suuremagi õigusega laiema, ehk "füüsilise teatri" lavastuseks.

Lavaruumi sisenedes, on seal juba naine (Anita Kurõljova) põrandal... justkui vaevatud.. ussina? Riided tulemas pealt, nagu ussinahka ajades? See on küll vast kõigest siinkirjutaja fantaasia... Aga mis pole fantaasia, vaid tegelikkus, et see naine "ärkas ellu"... või pigem "hakkas särama", kui ruumi sisenes mees (Richard Beljohin)! Kas me "süttimegi elama"... ehk "puhkemegi õide" ikkagi täies säras alles läbi (loe: tänu) teise inimese? Selga pannakse moelooja Kirill Safonovi loodud kostüümid (millest aimus sama käekirja, millega Kirill riietas Tiina Lokk'i PÖFFi auhinnagaalaks). Erk-neoonrohelise ja sügavmusta kombinatsioon - 2 värvust, mis omavahel ei segune, vaid kriiskavalt isegi vastanduvad. Sealjuures need eri värvi osad ei ole harmoneeruvalt sümmeetrilised... Esimene viide inimeste sisemaailmate kontrastsele ja eriti just inimsuhete mitmetahulisusele? Inimesed on ju kõik erinevad ja paaride tekkel need erinevad värvused ühilduvad, segunevad. ja mõnikord isegi need, mis omavahel esmapilgul justkui üldse kokku ei sobigi. Teiselt tasandilt võib mõelda hoopis, et erkroheline on nähtav ja must varjatud pool. Esiti muide on naine ainult rohelises - maailmale kogu oma veatuses, ilus ja sealhulgas ka meestele loetav(am), nagu avatud raamat? Mehel siiski juba mustad-varjatud osad ka (mis omakorda naisi paeluvad? - oleme ju sugupoolelt sellest kohast natuke erinevad, et meestel on raske naisi lugeda ja suhteloomisel lihtsuses võib peituda tee naiseni... seevastu naisi ahvatlebki müstilisem pool - ongi huvitavam kui mehes on midagi muud kui see, mis kohe silmaga näha?) Safonovi loomingust veel nii palju, et ta kasutab lipendavaid elemente, mis liikumisel lisab tähelepanu tõmbavat dünaamilisust... ka juba lihtsalt kõndides, aga tantsides veel eriti (Fine5 on ka varem moeloojaid kutsunud oma lavastustele kostüüme pakkuma-looma, nii näiteks Kirill Safonovit lavastuses "Mina olin siin", kuid meenuvad ka Kristina Viirpalu-Tudeberg imeilusad riided "Habras ilu" lavastuses ja alati osutuvad need hiljem ka teatriaasta tippudesekka kuuluvateks, sest omalt poolt lisavad elamuslikkust ja vaatamisväärtust).

Lava ise on piiratud võimalustega - publik istub praktiliselt ümber tantsupõranda seinte ääres ümber saali, vaid ühes seinas on kinolina (ja nagu saatuse tahtel sattusin mina istuma just sellesse, ilmselt saali ainukesse tooli, millelt kinokangal toimuv oli vaadates sellise rakursi all, et sellel olevat teksti lugeda ei saanud, "käte-lõik" oli moonutatud ja ei saanud sellest aru ning ka tantsijate istumis-videolõikudest sai vaid aimu, aga tegelikult neid kahjuks ei näinud, selles mõttes vast ühtlasi soovitus vältida seda istekohta, mis jääb sellele "toolideta seinale" kõige lähemale (teisel pool peeglite eest on ekraan nähtav ja isegi minu kõrval istunul, ehk juba järgmisest istekohast ilmselt täiesti okei.) Samas need peeglid aitasid paaris lõigus luua huvitavat kombinatsiooni vaadates, ehk oli hetki, mil ühte tantsijatest nägi otse, aga teist vaid peegli kaudu, mis omakorda lõi oma kihistuse. Samas on see saal ka valguskujunduse mõttes väheldaste võimalustega, ent Ants Kurist teeb siin, mis teha annab (tal on ka nende piiratud võimaluste piires nii mõnigi trikk varuks) - mängib nii värvigammaga, fokuseerivate valgussõõridega ja mis eriti põnev - valguse luumenitega. Lõpu eel saame ühel hetkel ka praktiliselt pimeduses tantsu vaadata - jah, me ei näe (kuigi ju teame, kes täpselt tantsivad), aga varjudenagi on see tants vägagi kõnekas - "varjude tants" - kas mitte ei tantsi just nimelt varjudena mõnikord meiegi eludes veel need, kellega meil suhted on katkenud?

Valentin Silitsenko muusika on minu jaoks alati väga rütmiline ja tantsima kaasakiskuv. Isegi kui alguses läheb üks hetk sisse elamiseks, siis etenduse jooksul avastan end alati mõttes toolil kaasa tantsimast! Seegi kord pole erand, aga erandlik on vast hoopis Valentini puhul see, et lisaks oma heliloomingule ning Valentini poolt alati megahuvitavate "helidega mängudele" lisaks on siin kasutatud ka laule ja paaris kohas isegi pikemaltki ning need laulusõnad omamoodi mõjutavad ka siin-seal lavaltoimuva mõtestamist. Kusjuures need laulud pole lihtsalt robustselt helivoogu sisestatud, aga nii mõnegagi neist on helikunstnik päris korralikult mänginud mixilaual, mis muutis sellegi omamoodi ka Valentini enda muusikaks.

"Yes or yesn't" pealkirjas on teatavat sheikspiirlikkust... esiti seda pealkirja kuuldes arvasingi, et lavastusel on mingitpidi hamletlik sidusus, ent kui sai teada ja nägi, et tegemist on ikkagi noorte tantsukunstnike duett-duelliga, siis loksus ka pealkirjaga sisuviide paika, mis vaadates ka kinnitust leidis - "Jah või mitte-jah" on see küsimus, mis isegi otseselt olemata, istub ikkagi igas lähi-inimsuhtes kusagil alatajus. Eriti muidugi suhte alguses, kui kohtutakse ja partnerit otsitakse või ka otsimata leitakse. Kas see teine inimene on SEE või ikkagi mitte... Ja mida aeg edasi, siis näib, et inimestel jääb see küsimus veel sinna kuklasse kummitama õige pikaks ajaks... ka abiellu välja.. isegi laste saamiseni... mis on ju tegelikult väga kurb. Ka aastaid ja isegi aastakümneid kestnud suhete purunemised ning veel nii suures mahus, annab aga kinnitust, et see küsimus võib tekkida ka hiljem uuesti, kui ollakse teelahkmel, kas uus suhe või siis vana on väärt alustamist/jätkamist/lõpetamist... See küsimus tõesti on ka juhtmotiiviks selles lavastuses.

Tegijad ise on andnud võtmeks "kompromissid" ning tõsi, eks iga toimiva suhte üks alustalasid on kompromisside tegemise oskus ja samas ka vastuvõtlikkus. "It takes 2 to tango" ei ole vaid lihtlabane sõnakõlks, vaid filosoofiline realism. kui üks teisest teerullina oma egoga üle sõidab, siis me ju teame, mis sellisest suhtest varem või hiljem saab. Selle lavastuse tantsijad-koreograafid Anita ja Richard on öelnud, et nad ise kogu asja loomisel on ka pidanud kompromisside läbi tervikuni jõudma. Tunnetades endas pisut nihkes tantsutunnetust ning ideederikkuse koomaletõmbamisel - mida sisse panna-jätta, mida mitte. Kusjuures vaadates petetakse üpris hästi ära, et neil kahel see tantsutunnetus nii erinev oleks. Isegi vägagi ühes hingatakse siin, aga eks see ole ka rohkem iga tantsija enda sisemise tunde asi ning ise saabki seda erisust koostantsides mitu korda tugevamalt tunda, kui pealt vaadates. Pealtpoolt paistes oli see 1h 15min väga lihvitud ja sisult nauditavalt täpselt paigas lavastus (seda ka ilmselt tänu dramaturgi Tõnis Veelmaa abiga tehtud kaardistusele). 

Kui alguses võis jääda mulje, et tegemist on ühe suhtega, kus osapooled vahepeal lahku lähevad ja siis taas teineteist leiavad, siis üsna pea sai aru, et siin on tegelikult hoopis "stseenid mitmetest eri suhetest". Kuigi eks mitmed käsitletud teemadest võivad ilmneda ka ühes ja samas suhtes, aga iseenesest oli see isegi niimoodi kuidagi vabastav ning vastuvõetavam... Isegi huvitavam, sest inimesed ongi erinevad, ent ometi samasugused psühholoogilised mängud ilmnevad meie kõigi suhteeludes. Toon mõned näited, sest neid on seal tõesti palju, mis ju veel kõige lisaks esitatakse tantsides ja neid on sealt just ise leides ja enda jaoks sõnastades nii huvitav avastada-mõtestada. Ühel hetkel on Anita vastu seina - algussõõris, käed liikumas, aga Richard liigutab oma partneri kätt... Anita siiski tahab seda ikkagi sinna kuhu tema ise tahab... mees ei jäta jonni... aga naine ka mitte - me kõik tahame ju seda mida ise tahame, eelkõige... Mõnikord jah - tulebki teha kompromiss, aga mitte enesehinnangu hinnaga. Ehk "on hetked" kui yes ja hetked kui yesn't (lisaks tuli meelde see vana allegooriline anekdoot kanast ja kukest... Kana jookseb kukel eest ära, ise mõtleb... kui ma nüüd liiga aeglaselt jooksen, siis saab ta mu kohe kätte ja mõtleb, et ma olen lihtne saak... kui ma liiga kiiresti jooksen, siis jooksen ju eest ära ja ta ei saagi mind kätte... Ma parem komistan!) Piiride kompamisi, ehk kui kaugele võib ikkagi minna, seda sai näha nii mitme erineva varjundiga, et neid üles loetlema pole mõtet hakatagi, ent eks neid piire olegi ju mitmesuguseid - nii isiklikke kui suhtena. 

Teise usaldamine tõstatus nii sisulistes mängudes kui ka tantsides. Siin on üks pikem lõik, kus Richard aitab Anital fläkki teha (kuigi õhku jääb kohati ka küsimus, et kas ta ikka "aitab" või hoopis "nõuab!), ise seejuures justkui vihastudes, isegi aimatavalt häälitsedes, aga naine teeb, ja mõnuga (seejuures naerab? mehele näkku? ei tea.. võibolla hoopis muigab? näidates, et TEMA on valmis mida iganes mehe jaoks) kuni lõpuni välja... aga nad teevad neid nii palju, et on näha, kuidas mehe käsi päriselt väsib... viimasel korral ma juba mõtlesid, et kuidas küll Anita usaldab - aga ta usaldas ja Richard ei vedanud alt ka! 

Tantsijad tulevad ka publikule mitmel korral lähedale... on selleks siis kellelegi teisele "esinemine", et niiöelda kolmanda tähelepanu võita (armukadeduse tekitamiseks? võrdluseks?) või tõesti, et ka mõnele kolmandale "silma vaadata", või hoopis "võrdluseks", et ikka oma valikus kindel olla? Ühes lõigus tullakse pulmaöö järel uhkelt oma "sõrmuseid esitelema" üksteise võidu... kuigi selles ma päris kindel ka ei ole, sest lisaks sõrmede pealmise poole publikule näitamisele keeratakse ka pihk üles... mis omamoodi võib ju olla viide sellele, et "sõrmus on küll sõrmes", aga ikkagi on "tühjad pihud"? Aga kuna näol on rõõm ja sõrmusenäitamises uhkus, siis on see nagu hoopis "uhkuseasi" - tõestus kõikevõitvast armastusest? Sest kõik muu on tühine... aga kas ikka on - sest "tühja pihku" ju ikkagi näidatakse?

Toimub ka kostüümivahetusi, ühel hetkel näiteks vahetub Anita seljas puhasroheline lohvakamaks ja musta värvi ruutegi omava kleidi vastu, muutes teda justkui ühtlasi natuke vanemaks... kogenumaks... Selles ta muuhulgas on ka hulluv või hullunud koduperenaine apelsinide ja tomatite keskel köögis... samas kui mehelgi riided vahetuvad - valge maika on lihtsa tööinimese viide ja mees rassibki päevast päeva oravarattas üha uuesti ja uuesti sama koreograafiakombinatsiooni esitades, kuni lihtsalt enam ei jaksa... ja tõesti, oma argi- ja töömuredega oleme nii koormatud igaüks ja tihti ka väga väsinud, et see ongi ju lausa ime, et meie suhted sellele kõigele vastu peavad... Kuid TÕELINE armastus ongi nii tugev... ja isegi annab tuge... eeldades, et see ikkagi tõesti on NII tugev... 

Samal ajal kui kusagil teises kohas, hoopis teised inimesed kõnnivad tänaval, teineteisest mööda, aga mõnikord, kui nad on selleks valmis, siis ka märkavad, armuvad, kohtuvad, äratavad endas küsimusi "Yes or yesn't"?

Hinnang: 4
Mis on Fine5 lavastuste (ja tundub, et ka nende, kus loojateks pole Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik) puhul alati kindel - nendes saab näha ka tõesti TANTSU (suure T-ga). Siin kohati lausa väsimatult hoogsat sporttantsu, aga ka moderni, jazzi, proloogis isegi kätt peapeale visates tehtavaid hoogsaid diskopöördeid, aga ka vaimustavaid akrobaatilisi kombinatsioone, näiteks ühes Anita kukaltpidi Richardi turjal, pea alaspidi, jalad laes! Kes tahab, see leiab siit isegi mõne balletisirutuse üles. Tõeline professionaalsuse demonstratsioon. See siin on kirjutatud esietenduse elamuse põhjal. Lavastuslikult oli saaliseade pisut konarlik, aga see oli lõiv mis tuli maksta kammerliku, ent siiski piisavalt suure etenduskoha pärast, sest kusagil suuremal laval just seda tantsides-etendades kaotataks vajalik intiimsus. See siin on ju ikkagi "paarisuhete" teemal, mis ei kuulu isegi niigi suure publiku ette, eks ;) Esietendusel oli veel näiteks Richardis rabedust (esikastress?), jalg tahtis paaris kohas alt vedada, ent õnneks märgatavalt ei teinud seda. Kes minu moodi luubiga ei vaadanud, see ilmselt ei märganudki midagi, sest tantsud ja liikumine on nii hoogsad, et neid nõksatusi oleks võinud pidada ka taotluslikeks. Seevastu on nad mõlemad Anitaga lausa harukordse lavalise x-faktoriga, sarmiga, mis tõmbab neid jälgima igas hetkel, kartes midagi olulist kaotada isegi silmapilgutustega. Anita on selline võrgutaja laval, et kui ma oleks poole noorem, siis ilmselt tekiks starcrush! :) Samas nende duetti Richardiga vaadates, oli nii hea ära tunda seda vanakooli paaristantsu vast üht veetlevaimat komponenti - mees toetab, aga ei karda ka toetuda, on jõud, mis hingega asja juures, on võrdväärne partner... naine võtab tuge ja omalt poolt toetab ka kui tunneb, et seda on vaja, on hing, mis jõuliselt asja juures, aga on ka võrdväärne partner, just nii sünnibki hea tantsupartnerlus... Aga hei, tegelikult just nii sünnib ka hea paarisuhe!


Tekst lavastuse kodulehelt (siin tekstis kasutatud videolõik on pärit Fine5 FB seinalt):

"Yes or Yesn't" on sisepeegelduslik tantsulavastus, mille fookuses on kompromissid ja tunded inimeste vahelistes suhetes. Kompromissid on olulised elemendid nii loo narratiivis, kui ka lavastuse ülesehitamise protsessis. Uuritakse suhteliini kahe inimese vahel ja seda, kuidas ühistes protsessides teineteisega hakkama saada, milline on rääkimise ja kuulamise vahekord, liikumise ja mitteliikumise, olemise ja mitteolemise tasakaal. Lavastus ei proovi anda vastuseid, vaid on loodud lähtuvalt sellistest küsimustest nagu: kas kompromiss on kesktee, aritmeetiline keskmine, pruun joon või vastastikuse järeleandmise teel saavutatud kokkulepe; kas tasub ennast teiste nimel kõrvale jätta, leppida, et vähemalt keegi saab kõik;  kas on võimalik kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse leida või alati jääb keegi kaotajaks; kas see on minu jaoks kompromiss, kui sina kaotajaks jääd; kes on võitja või kaotaja jne. Kes on süüdi, kui kahe inimese vahel tekib selline tõmme, mida nad pole veel varem tundnud? Miks tekivad täiesti hoomamatud tunded, mida kumbki ei oska sõnastada ega piisavalt väljendada?

Lavastuse loomeprotsess tervikuna on noorte loojate isiklik peegeldus laiematest ühiskondlikest protsessidest meie ümber, kus kompromisside tegemine on samuti keeruline. Meie teeme kõike koos. Kõike. Koos. Meie.

Koreograafid ja tantsijad: Anita Kurõljova, Richard Beljohin

Muusikakujundus: Valentin Siltsenko, sh kasutatud helimõtteid järgnevatelt heliloojatelt: Henry Purcell, The Bedquilt Ramblers, Ben Babbitt, Kotaro Nakagawa, Matt Monro, Kannabinõid, Bonnie Tyler.

Dramaturg: Tõnis Veelmaa

Kunstnik: Kirill Safonov

Valgusmeister: Ants Kurist

Video: @mindroadfilms

Fotod: Anne-Mai Soop

Etendused: 13.,15., 17., 18. jaanuar 2022 19.00

Koht: Sakala3 Teatrimaja Proovisaal

Toetab: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium

PILETID: 12 ja 15eurot müügis FIENTA

Kommentaare ei ole: