Teisipäev, 13. september 2022

Kuninganna ja Viinakurat - Teater Nuutrum


MEREteater (Teater Nuutrum), MEREtrupp, autor Loone Ots ja lavastaja Jaanus Nuutre viivad meid aastasse 1933, ühte majja Käsmus, kus elavad Käptn (Jaanis Valk) oma noore naise (Siret Tuula), virtini (MER(l)E Palmiste) ja äsja kurbadel asjaoludel koju naasnud tütrega (Amanda Hermiine Künnapas). Niigi närvilisse ellu selles rannaküla segases ajas sekkuvad noor ja agar piirivalvur, kes peretütresse armunud (Miika Pihlak), kohalik väikemafioosik, naistevallutaja (muuhulgas siin ühel naisel pea segi ajanud) "Viinakurat" (Tanel Saar) ning keegi salapärane, vanglast põgenenud, rase naine, keda tuntakse kui piirituse"kuninganna"t (Merilin Kirbits). Rannast (ja majast) leidub nii mõndagi ja kas selles ajas, seal kohas päris puhas oli keegigi, sest isegi kui pingutada aus olla, kaovad ju põhimõtted kui kaalul on armastus või näiteks oma lapse tervis!

Veel võrdlemisi noore lavastaja (ja veelgi noorema teatrijuhi) jaoks on see ligikaudu 10.lavastus (ise olen näinud 8 ja just lavastuslikult on see siiani kahtlemata kõige tugevam! Jah, Jaanus Nuutre on lavastajana siin randa “kohale jōudnud”. Kaasa mängimas muidugi ka väga hea trupp, suvelavastusele ja eriti just sellele lavaloole ideaalne mängukoht ning isegi esietenduse soe ja kuiv suveõhtu ilm. Huvitavate, dramaatiliste nüanssidega - on selleks siis revolvritest paukuv ehe tulevahutus, noorte armunute salakohtumine, purjakil frustreeritud preili ehmatavalt naljakas alastikiskumine (nii täpselt lahendatud, et sa näed, aga ei näe ka ja jääb maitsekaks, aga meeltülendavaks), võrratu virtini, kõike nägev-kõike teadev kohalolu, lava keskel või nurga taga, muutes ta maja südameks kes küll sehkendab kõigi teiste asjad joonde, ent pole iseenda elu, seda kõige olulisemat, suutnud niimoodi ajada, nagu südames tahaks. Lisaks veel vana kapteni keeruline kõige vahele paigutamine, nagu kuningas kõikide teiste malendite keskele, kes küll isepäine ja tark, aga naiste suhtes siiski mitte kõige teravam pliiats karbis. 

Mere ääres võib olla tuuline ja helivõimendusega on ka ideaalselt mängitud, isegi nii hästi, et tekkis küsimus, kas seda just nendel näitlejatel üldse ikkagi vaja on... aga no niimoodi on igatahes “iga ilmaga” kindel. Kui üldse midagi timmida, siis 1 pikem stseen Viinakuradi ja Käptn’i vahel piiisut oli tempo ja särtsuga teisiti kui kõik ülejäänu (aga sedagi vast ainult luubiga vaadates). Kunstnik Jana Wolke on siin igasuguste detailidega mänginud, kuigi kunstiliselt asukoht ise, näiteks suure avatud meremuuseumi akna ja üldse kogu majaga annab juba ise nii palju, ent kõige rohkem lavastuse ülesehitusele ning õige tunnetuse tekkimisele just kunstnikutööna sisendit lisav (ja Jana puhul alati) on tabav (ning huvitav) ajastu- ja kostüümikunst, mis kohati aitab isegi ka karaktereid ehitada. 

Ja karakterid on siin nii selged ja puhtad, nagu oleks kusagilt välja lõigatud. Eks see ole ka palju autori (Loone Ots) teene, kes nad nii konkreetseks ja selgepiiriliseks on joonistanud (loe: kirjutanud), aga nende paberilt elusalt laval elamapanek, omade psühholoogiliste ja iseloomuomaduslike pagasitega on ju just näitlejate töö. 

Merle virtin on tark naine, kes siin-seal hetkega heldib, isegi korra nagu silmad veekalkvele, mis veel omakorda tema tegelase nii sümpaatseks, elavaks ja kaasakiskuvaks muudab. Kõigi meestega saab see tegelane hakkama, sest Merle annab talle kamaluga pealehakkamist, jõulise kohe-käed-külge-ja-asjaks -loomuse, samas kui vaja, siis natuke ootab ja vaatab distantsilt, enne kui sekkub- tõesti tark ja tegus naine kokkuvõtlikultki. Jaanise Käptn on tema enda jaoks nagu loomingulise ringi täissaamine. Üks aegade parimaid eesti dokfilmi (“Ahto”) režissööriks oli just tema ning see ju jutustaski ühest meremehest seiklejast, siin saab ta karakteri mõttes vanuseliselt Ahto hilisemat otsa mängida ja oma olemuselt palju rahulikumat meest. Meeldivalt selge diktsiooni ja kahe jalaga maapeal, rahulikjõuline, kaptenlik, mitte mingist linnuluust paat, vaid selgelt tammepuust! 

Tanel Saar lihvib oma altkulmu kanget meestegelast veelgi, peaaegu karikatuurini välja, ent siiski püsib psühholoogilise tegelase siinpool eheduse piiri, tuues sisse suure annuse närvilisust ja seda nii kaastegelasse kui vaatajasse. Eriliselt elama lõi ta tegelase stseenid Merlega, kus naine vaest meest torkis sõnadega hinge pihta ja see ju magus ka huumori mõttes, just kuidas Taneli "kõva mees" sellele reageeris. Ent ka kõigis action-steenides Merilini või siis Miikaga. Hädapätaklust pole Taneli loodud tüübis grammigi, aga 30ndate 40ndate ameerika filmide gangsterid saavad siin eesti kurikaelana omale võrdväärse paralleeli. Noore, pehmeloomulise peretütrena, kannab Amanda ideaalselt oma tegelase suurt küsimust (kes on ta ema?), samas on temas mitmel põhjusel palju kurbust, ent tasakaaluks ja rõõmusädemeks värske, tärkav armastus ja kulminatsioonis ka korralik ehmatus...Tema tegelasele vastuarmastajana, on Miika Pihlaku lavale loodud ontlik korravalvur ja riigiesindaja, kelle sisemised väärtused ka korduvalt proovile pannakse kui ta seal aru saab ridamisi, kes ja millised need inimesed tal seal ümber tegelikult toimetavad. Miika antud tarmukus oma tegelasele annab edasi ühtviisi nii nooruse uljust, aga ka mitmeid võtmeid koomikaks ja nii mõnus nii temalt kui tegelikult igalt trupiliikmelt saada tugevat energilist laengut oma rollides (võibolla on see seotud ka sellega, et lavastaja ise on näitleja ning osanud mitte minna kompromissidele selles osas üheski misanstseenis kellegagi) ja nõnda ühtlasi mõnusalt püsib ka kogu see pingelaeng tegevustikus pidevalt algusest kuni lõpuni välja. Merevaade, oma ilu ja rahuga seal ümber ja taustal, on muidugi olemuslikult loo osa, aga samas seda dramaatilisemaks ja värvikamaks ning kontrastemalt põnevamaks muutub atmosfäär (viimati vist Roman lavastas samas kohas Shaw klassikat, aga pikalt juba teatrite poolt kasutamata, ehkki ikka vägagi mõnus, "vaatega" mängukoht).

Kuid see oli Siret, kes kutsus esile publiku spontaanse aplausi oma vastiku, meestpetva kärkijana, kui ta “Manona, Manona, viina pead Sa jooma” purjutajana ühe koomilise pärli just sekelduslikult (ja parastamist esilekutsuvalt) õhku viskab, ent eks Merle enesekindel ja teiste hämmingus tegutsemine seal juures ka aitab kaasa. See suvi saab taaskord tõdeda tiheda(ma)lt, et need vastikud tegelased annavad nii näitlejatele endale palju arenguvõimalust kui ka mahlaselt avatud mängulisust, mis muidugi publikule meeldib õigeannuseliste süstidena, nagu ka Sireti puhul siin. Ja laast, aga mitte liist siinkirjutaja seekordne vast lausa lemmikkarakterilahendus (no igatahes vähemalt koos Merle omaga) - Merilini “ajalooga” naisterahvas, rase, kes kui tuju tuleb viskab ikkagi pläru suhu ja varjab, vassib, on hirmul, põgenemas, varanduse ja uue kamba kokkupanemise ja ma-ei-tea-mille jahil veel siin kõike üheaegselt. Siiski just see, kellele selles valemis (natuke isegi seletamatult) ikkagi pöidlaid hoidsin. Merilini loodud käre karakter lihtsalt kannab endas ka seda, et temale on liiga tehtud. Samas ei osale ta ka üheski kohmetuses (mida mõnedes stseenides siiski selles näitemängus on). Vau! 

Tundub, et seda lavastust on ilmselgelt ka "vaja", sest paljud publikust peale etenduselt lahkumist tõstatasid ümberringi oma vestlustes, et ikkagi ei tea sellest ajast ja piiritusevedamisest kuigi palju. Keegi väitis, et Käsmus seda ei tehtudki, sest seal olla olnud nii palju ametivõimude tähelepanu ja kohalikud mehed selleks liiga uhked (olen seda ka varem kuulnud ja lihtsam olekski ju kusagile kõrvalisemas kohas sellise päevavalgust kartva asjaga tegeleda. Aga antud juhul ju dramaatiline vabadus absoluutselt lubatud ning tekstiski ei käinud vist otseselt “Käsmu” kordagi läbi...ehkki ma pole ei ühes, ega teises asjas 100% kindel). Loonel tuleb seal tekstis klišeesid ning tuttavaid (eriti iroonilisi ja sarkastilisi) ütluseid nagu varrukast, kõik nad on juba varasemast tuttavad, aga siin oskuslikult ja tabavalt dialoogide sisse seotud ja toimivad kohe eriti mõnusalt, muutes selle elusaks ja särtsakaks tekstiks, langemata ajaloo seletamisse, vaid keskendudes inimsuhetele ning olukordadest tingitud ilmsetele juhtumitele, mis tolles ajas võisid (igapäevaelus muidugi mitte nii kontsentreeritult ja dramaatiliselt, aga kui, siis ju isegi veelgi dramaatilisemalt) rannaäärsete inimeste jaoks päriselus esile kerkida. Publiku seas tribüünilt lahkudes tõdeti kõikjal ümberringi- hea lugu ja hästi mängitud ning ise ka ühtin teiste arvamusega.

Hinnang: 4
Kui ma mõtlen praegu sellele suvisele elamusele tagasi, siis kuigi seal olid karmid teemad ning actionit rohkem kui keskmises teatri- või isegi suvelavastuses, siis ometi läheb süda miskipäras soojaks. Eks ju seal kõigi nende inimeste murede ja ajastustki tingitud raskuste vahelt imbus siiski südamlikkust. Paljuski ilmselt nagu liimiks kõigi nende tegelaste vahel olevale virtinale... ja eriti kuidas Merle Palmiste selle just "selliseks" mängis. Isegi kui see viinakurat oligi nii kuratlik, kuninganna nii plahvatusohtlik ja Käptni naine selline, nagu ta oli... siis ikkagi noorte armastus ja vast ehk veelgi rohkem see kõige viimane stseen on nii oluline, et seegi nagu mahendas ka kõige paha. Ja üldse nii elavad karakterid olid nad seal kõik ning imeliselt kaasamängiv mängukoht... Praeguseks ju juba lõppenud suvehooaja TOP10 teatrielamus kahtlemata (kokku suveteatrist haaratud 35st erinevast lavastusest).

PS. Naljakas juhtum päriselust…kuigi kunagi Käsmus käidud nii pereliikmete suvilas, teatrietendustel kui Tallinki firmasuvilas, siis ei mäletanud enam täpselt kus seal see Meremuuseum täpselt on…jõudsin viimasel hetkel, parkisin auto etenduse jaoks mõeldud parklasse, aga sealt ei näinud veel õiget mängukohta, Küsisin parklapoisilt, kuhu suunda teater jääb? Sain vastuseks, et siin ei olegi mingit “teatrit”…Juba jõudsin mõelda, et äh? kas tulin tõesti valesse kohta, kui ta juba jätkas…”aga sinna tee otsa muuseumi juurde on nad mingi lava üles seadnud.” Huhh…😅


Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod tegi Mari Rostfeldt):

Salapiirituse lugu 1930. aastate Eestis.

Autor Loone Ots
Lavastaja Jaanus Nuutre
Kunstnik Jana Wolke
Muusika Valter Soosalu
Valgus Jaanus Tüli
Etenduse juht Inge Kaseleht

OSADES:
Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM)
Merle Palmiste (Eesti Draamateater)
Amanda Hermiine Künnapas
Siret Tuula
Tanel Saar (VAT Teater)
Miika Pihlak
Jaanis Valk (Tammsaare Teater)

Sisu kirjeldus

Suvi 1933. Soome on tühistanud karskusseaduse. Eesti randade senised piiritusekuningad peavad alustama uut elu. Mõnel on see kerge. Arnold Eerik (1892- d?) hüüdnimega Viinakurat on juba ammu Toompea meestele oma semu. Tema kaaslane Käptn, endine kaugsõidukapten, tahab tulivee smugeldamist lõpetada. Kuid kui annad kuradile sõrme, viib ta su kättpidi põrgu.
Viinakurat on paljude vaenlane. Nooruke piirivalvur, kes võitleb Eesti riigi eest ja nimel, ei tohi teada, et just Arnold Eerikul lasub süü, mille eest kättemaks oleks raudne. Kui aga Harku vanglast põgeneb Eeriku rivaal, piiritusekuninganna Hilda Warma (1902-1993), algab rannal suur mäng, hingede ajujaht, mille saak on liiga suur, et panusteks poleks elu ja surm. Kas Käptni kaunis tütar lööb jalad alt piirivalvuril? Miks Käptni proua on Eeriku poolt ja oma mehe vastu?
Kõike seda näeb ja kõigi mängijate eest kannab hoolt Virtin, Käptni maja hea vaim. Inimesel peab ju olema kodu, kui ta väsib vete ja viinade maailmast.

Etendus kahes vaatuses ja kestus 2h ja 40 min
Esietendus 22.07.2022



Kommentaare ei ole: