Laupäev, 3. september 2022

Tavaline ime - Vene Teater


Jevgeni Švartsi (muinasjutt täiskasvanutele) “Tavaline ime” avas Vene Teatri tänavuse, 75nda, ehk siis juubelihooaja. Eks üks teater iseenesest ongi ühtviisi ju kultuuriruumis nii tavaline, aga samas iga lavastus, mil tegijate ettekujutused ja -kujutised ning publiku fantaasia selle vastuvõtmisel ühinevad ning kui tekib “keemia”, siis ka plahvatab, ja see on ju nagu omaette ime! 

Rakvere Teater avas oma eelmise hooaja sama algloo põhjal valminud lavastusega, seega muidu vast filmina rohkemgi rahvale tuntud, pole muusikaline&allegooriline lugu ka teatrivormis nüüdseks enam meie vaatajatele täiesti võõras. Ent need 2 lavastust on suures plaanis ikka täiesti erinevad, mis sama loo puhul omamoodi päris huvitav. Väga võrrelda ei tahakski seetõttu, vaid keskendun siin uuele versioonile (RT lavastuse peegeldust saab lugeda nii instagrammist kui ka blogist).

Lavastajaks sedapuhku selle kõikse kuulsama filmiversiooni režissööri õpilane, kes ongi pühendanud lavastuse oma mentori mälestusele. Kui isegi kaksipidi nõnda uhke ettevõtmine, siis ju loomulikult on latialt minek välistatud. Laval on ka tõeline muusikaliselt võimekas Vene Teatri trupi kahurvägi. Lavastuse laulud muide on filmis juba ajatuks muudetud, ent (õnneks) Aleksandr Žedeljov on lisaks ka neid kaasajastanud…näiteks nii mõneski kohas oli kosta saateks vinget kitarririffi, mis tõesti tõstis omakorda emotsionaalsust ning muutis muusikalise poole ühtlasi veelgi kaasakiskuvamaks.

Ei taha üldse ümber palava pudru tangotada, seega ütlen otse- sähvakuse ja särtsu lavastusse toob sisse siin eelkõige Olga Privise koreograafia! Esimese vaatuse šikid ja ägedad liikumisseaded tõstavad kohe terviku hinnangut vähemalt pool palli! Näiteks Dmitri Kordase on ta oma kõikvõimalikele liigutustele lisaks pannud horisontaalset käärsaltot laval tegema (ja korduvalt!) ning Jekaterina Kordas oma 2 kaasdaamiga (Marika Otsa ja Oleksandra Levytska) tantsivad ühe vaimustavalt stiilse, samas ka sugugi mitte trafaretse tantsulõigu... Olga ei ole (näiliselt) mingitki allahindlust teinud ja tema näitlejad (mitte ju tantsijad) tantsivadki need liigutused ning kombinatsioonid ära (ilmselt aitas selleks hästi kaasa ka koreograafi assistent Allar Valge). BRAAVO!!!

Tegemist on ju pesueht romantilise komöödiaga, kus 1.vaatust vaadates tunnetad, et see on ägedam ja hoogsam isegi kui mõni uusaasta teleshow (omakorda tekibki mõte, et see sobiks päris hästi sellisesse pidulikku ja lõbusasse päeva!) ning see on kantudki rohkem sellest “komöödia” poolest. Kuid 2.vaatuses, ehkki ka seal on omad koomilised pärlid, kisub siiski tõsisemaks ja kannab endas rohkem vast just seda “romantilisemat” osa. Praeguses ülepolitiseeritud maailmas jääb mulje, nagu kõik need omaaegsed allegooriad ja ridadevahelised viited oleks siin miinimumi keeratud või siis lihtsalt läbi võõrkeele filtri ei tundnud neid niiviisi ära (isegi kui kuulasin Mari Torga sünkroonis eesti keelt ühe kõrvaga klappidest). Kui see oligi taotlus omaette, siis ausalt öelda - toimiski! Vähemalt minu peal.

Omamoodi geniaalseks pean lavastaja tõlgendust, et siin on “surematuks võluriks” ning loo käivitajaks ei keegi muu kui “kirjanik”, mis annab kogu lähtekoha tegevustikule vahvalt ja selgelt mõtestatud perspektiivi. Lavakujundus (kunstnik Mihail Khramenko) toob meelde gloobuse kujutise ja kuna seiklemas on nii kuningas kui tema printsess, siis selle “pöörlemine” viitaks, nagu polegi vahet, kus gloobuse otsas või millises riigis see täpsemalt toimuks - see toimub siin, aga samas kustahes mujal. Kirjaniku maailm ei pea üldsegi piirdumagi gloobusega - lavaks nimelt haarataksegi kogu saal ja rõdugi (nagu viimasel ajal näib Vene Teatri lavastustes pigem kombeks kui eriliseks efektiks), ehk kui kirjanik ise koos abikaasaga on üsna stiilipuhtalt kammitsetud oma gloobuse külge, siis kogu ülejäänud fantaasiaküllane tegelaste kamp liiguvad mistahes orbiitidel - nagu ju ka “loomelennule” omane. 

Geniaalne on ju ka Švartsil dilemma tuum, mis on siin tegelaskonna keskseima loo ja seikluste käivitajaks, ehk võlur on 7 aastat tagasi võlunud ühe karu inimeseks. Needusega, et ta muutub tagasi karuks kui mõni printsess peaks teda suudlema. Selle ajaga on karu inimeseks olemisega harjunud ja kas ta enam tahakski karuks või lihtsalt kardab jälle muutuda, ent ühel hetkel ta eluteele just printsess astubki ning loomulikult nad ka armuvad teineteisesse. Aga mis siis saab, kui suudelda ju ei tohi (ja teine pool needusest ei tea) - sellega olekski ju kogu armulugu läbi- kõigest orkestri häälestusega, ooperiks puhkemata! Terve lavaloo jagu sekeldusi…ning lavastaja Sergei Golomazov mõnuga mängib ise nagu veelgi suurem võlur kõigi tegelaste, nagu nupukestega. 

Ainus, kui kuidagigi võimalik, siis oleks tahtnud, et just energia pärast oleks need vaatused vastupidisest järjekorras - tõsisem alguses ning hoogsalt showlik lõpetuseks, sest praegu tuleb esimeses otsas nagu “pauhh” ära ja teises jääb ka midagi sellist ootama... Aga õnneks on seal lõpu eel, tänu võluri naise repliigile hoopis ühed heldimuspisarad varuks. 

Printsessi ja Karu rollides Anastassia Tsubina ja Aleksandr Žilenko. Anastassia mõjub muidu lühike ja kleenuke, ent mängib siin end palju suuremaks- “tüdruk, kes ei taha olla printsess” ja seda mitte ainult siinse olukorra tõttu, vaid juba enne seda. Millegipärast rõhutab alltekstina ühtlasi nõnda, et tagasihoidlikkus on voorus ja teistsugune olemine ei ole mitte taunitav, vaid see äratab sümpaatiat. Aleksandr moondub jämedamahäälsemaks kui muidu- karuott ju ikkagist...Aga ka temas on vastuolu, sest ta on siin kohati isegi nii tundeline, et tal on silmadki märjad. Vastuolulisusi võib leida kõigest ja kõigist. Nagu juba mainitud, nii Dmitri kui Jekaterina Kordas üllatavad oma tantsuoskustega, ent ka karakteriloome on mõlemal tugev, Dmitri pehme ja alandlikuma joonega, Jekaterina (ja tal on selline tüpaaž juba läbi mitme rolli täiuslikkuseni lihvitud) jõulise, toimeka ja läbilööva naisena...isegi kui siin temalegi on üks kõrval-armuliin varuks. Võlurina Aleksandr Ivaškevitš näis kaaspubliku elevile rohkemgi löövat kui minu, sest tema tegelane, oma naisega (Natalia Murina) ei saa grammigi ülejäänutega võrdset karikatuursust, ent vast on siis näitleja kohaloluaura suuremgi kui Vene Teatri uhke saal. Seevastu vägagi lahedalt ning just karikatuurselt lahendavad oma rollid kuningana Sergei Furmanjuk ning tema minister-administraatorina Ilja Nartov! Eriliselt kummaliselt kõditav on see nende võimuvahekorra muutumine lõpus, millele vast oleks tahtnud veelgi julgemat ja selgemat vinti sisse, aga algmaterjal ilmselt ei luba. 

Oojaa, kui peaks vaid ühe kogu kirevast trupist esile tõstma, siis oleks see ilmselt Ilja karakteriseering - mahlaselt tobe, aga ise nii tähtis enda arust. Kuigi ka Sergei mängib räppar-kuningana oma tegelase vastuolulisuse lahedalt lavale - kuningas, kes teab ise ka, et ta on paha, on isemoodi uhkegi selle üle ja lasebki muudkui selles vaimus edasi ning kogu kaaskond elab pidevas peast ilma jäämise hirmus... Ehkki kui tütar lamenti lööb, siis selle ees on ka kõige suurem kuningas siiski jõuetu. Aga kas ta siis ise läheb asja lahendama? Ei - saadab kasvõi kelle tahes enda eest eluga riskima ehk “tulle” (printsess nimelt on lubanud selle maha lasta, kes iganes talle peaks järgnema ning tema rahu segama). See oli ka vast ainus kogu loos, milles just praegusele nö. “olukorrale” otseviite tuvastasin, seda otseselt ise otsimatagi.

Sergei Tšerkassovi vanas jahimehes on midagi šotlaslikku, midagi multifilmilikku, samas vanade jahimeeste äratuntavat laia joont ja kui ta kusagil haistab mesikäppa ning saaks oma karude saaginumbri ümmarguseks 100ks lasta, siis seda tuleb ju ka kasutada! Kindlasti üks Vene Teatri lemmiknäitlejaid, nagu ka Alexandr Domowoy, kes siin küll imepisikeses sutsakas, ent tema puhul nagu vahet polekski, kõik mis ta puutub, toob vajalikku mehisust sisse ja mängib ka sellise "ühe stseeni" väikse rollikese meeldejäävaks. 

Tegelasi ja näitlejaid on veel mitmeid. Mainimata on ka alati tasemel (seekord eelkõige taustavärvide, spotivihkude ning justkui kärbselambilike rippuvate laternatega atmosfääriloov) Anton Andrejuk oma valgusrežiiga. Sedavõrd muusikalises lavastuses on kahtlemata vägagi olulist rolli mänginud vokaali juhendajad, sest trupi näitlejate lauluhääled ei jää sugugi laulmisega leibateenivatele alla, pigem just üllatavad oma vaimustava võimekusega (iseäranis printsess ja karu)! Kostüümideski leidsid vaatamisväärset - seltsidaamide üleelusuurused kübaradki näiteks.

Jätan numbrilise hinnangu sedapuhku enda teada, sest siin olid need vaatustel erinevad ning võibolla aritmeetiline keskmine ei kirjelda õigesti tervikut. Aga mis ma tegelikult tahtsin lühidalt ju öelda, selle kirjutasin juba alguses ära - "Tavaline ime", see ongi teater kui selline ise ning selle lavastusega on Vene Teater muusika(li) saatel uhkelt ja muinasjutuliselt oma juubelihooaja avatuks kuulutanud!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Vene Teatri FB seinalt ja need pildistas Jelena Vilt):

TAVALINE IME
G. Gladkov, J. Kim
SUUR SAAL
 Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Soovituslik vanus 8+

"Au hulludele, kes elavad nii, nagu nad oleksid surematud!"

Vene Teater tähistab hooajal 2022/2023 oma 75. sünnipäeva. Juubelihooaja avab  Jevgeni Švartsi ühe tuntuima näidendi-muinasjutu ainetel valminud muusikaline lavastus "Tavaline ime".

"Tavaline ime" on lugu, mis puudutab kõiki: muinasjutt, mida vajab ka tänapäevane materialistlik, karm ja edev ajastu. Maailm on peaaegu lakanud uskumast imedesse, kuid armastuse ja mässumeelsuse läbitungiv jõud on endiselt võimeline tõusma sellistesse kõrgustesse, kus sünnivad imed. See on lugu, mis on ühtaegu argine ja täis üllatusi; lõbus, kuid samas hoolimatu...

Näidend on paljude jaoks tuntud eelkõige Mark Zahharovi poolt 1978. aastal lavastatud filmi ja selles kõlanud laulude kaudu, mille heliloojaks oli Gennadi Gladkov ja sõnade autoriks Juli Kim.

Lavastaja Sergei Golomazov on Mark Zahharovi õpilane. Vene Teatri lavastus on sellest tulenevalt austuse- ja kiindumusavalduseks õpetajale ning pühendatud mentori mälestusele.

Esietendus 26. augustil 2022

Osades:
Võlur - Aleksandr Ivaškevitš
Karu - Daniil Zandberg /
Aleksandr Žilenko
Printsess - Anastassia Tsubina
Võluri naine - Natalia Murina
Kuningas - Sergei Furmanjuk
Minister-administraator - Ilja Nartov
Emilia, 1. õuedaam - Jekaterina Kordas
Kõrtsmik - Dmitri Kosjakov
Peaminister - Dmitri Kordas
Amanda - Marika Otsa
Jahimees - Sergei Tšerkassov
Jahimehe õpilane - Alexandr Domowoy
Timukas - Stanislav Kolodub
Orinthia - Oleksandra Levytska

Lavastusmeeskond:
Lavastaja Sergei Golomazov
Kunstnik Mihail Khramenko
Valguskunstnik Anton Andrejuk
Koreograaf Olga Privis
Koreograafi assistent Allar Valge
Arranžeering Aleksandr Žedeljov
Helilooja Gennadi Gladkov
Libretist Juli Kim
Vokaalpedagoog Eda Zahharova
Vokaalpedagoog Ksenia Rossar
Lavavõitlus Dmitri Kordas
Lavastaja abi Larissa Tšerkassova
Projekti kuraator Žanna Paulus

Kommentaare ei ole: