Esmaspäev, 5. september 2022

Labürintteatriühendus G9 - Ürgaeg


Suveteatriga on tänavuseks ühel pool ja seega võib vaikselt hakata kokkuvõtteid tegema. Siin ja praegu saab näiteks uhkelt välja kuulutada, et 2022.a vaieldamatult kõige "erilisem" suveteatrilavastus oli Labürintteatriühendus G9 "Ürgaeg"!

Kui pealkirjaks on “Ürgaeg”, plakatil maduuss, “etendus” algab küll kell 19, aga selle kestvuseks on (üle öö) 14 tundi ning vaatamiseks-kogemiseks-osalemiseks tuleb sõita Raplamaal asuva soo äärde, keset niite, metsi ja põlde, kaasa võtta kummikud ja magamiskott…siis võib juba ette aimata, et sealt korraliku elamuseta tagasi ei tule ning suure tõenäosusega saabki just nimelt ürgaega kogeda. 

Ausalt üles tunnistades, siis mugava inimesena mõtlesin sellest esiti loobuda…sest no mis “sooteater” see selline ikka on?! Labürintteatriühendus G9 pole ka minu teatriorbiitidel just tihedalt ette sattunud siiani (kuigi paar korda on siiski juhtunud…näiteks RaRa “kõrvadega seintega” koridoremööda Sirgu-ajastul rännates)…noh ja kas pooleldi maal ja rabadevahel elaval “vana”inimesel ongi sealt midagi haarata ning kas kondid ja elamustundlad vajavadki (enam) “sellist seiklust”? Etteruttavalt võin mainida, et etendajategi seas oli minuealisi ja publikuski näiteks üks 60ndates paar (neist mehega on olnud rõõm varem ühes raadiosaateski osaleda), aga eks suurem osa siiski nooremaid ja päris noori (lastele või juba kaugemas pensionieas inimestele võib see ehk tõesti mitte sobida). Ent ses mõttes oli minu jaoks küll isiklikuks väikseks väljakutseks- end mugavustsoonist välja kiskuda ning kogu pull kaasa teha! Ei pea end teabmis eriti sotsiaalsekski… Ent iseäranis huvitavaks tegi just teatrifännile asjaolu, et etendajateks siin eesti teatrite tippkunstnikud +1 turundaja (Inga Vares, Kristel Maamägi, Keili Retter, Henry Griin ja Kristo Kruusman), ehk inimesed, kes tavaliselt jäävad lava taha varju. Nö. tähelepanu keskmes inimestest on ürgajas kaasas vaid 1 tantsija/koreograaf (Mari Mägi). Kristot on saanud näha varem laval näiteks Rakvere Teatri/Fine5 Sajandi 100 sarja loos ning Musta Kasti "Memm"es, ent teised olidki etendajatena täiesti uued “lava”tutvused, ehkki nende kunstnikutöödega ju tuttav (Kristeli Eesti Noorsooteatri Röövlitütar Ronjale loodud stsenograafia on siiani 1 aasta tugevamaid!)…ja niimoodi “ürgajal” lõimudes, sai peaaegu nendega tuttavakski…kogu ülejäänud publikuga ka…olgugi, et mitte nimepidi ega lähemalt…rohkem tunnetuslikult…

Kohale jõudes oli paras ärevus põues…ei osanud olla ega minna…kuid kohe võtsid need Kalevipojad, murueide tütred ja linnukesed sõbralikult (ja luuleliselt) meid vastu ning suunati-näidati. Kõige tähtsam - magamiskoha valik, kas kogeda “lehmad elutoas” varianti, kärbise all või hoopis teisi pakkumisi? Kuna kõik muud olid proovitud, ent heinarõuk veel siiani mitte, siis ise otsustasin selle kasuks…aga mõned umbusklikumad olid saabunud ka enda telkidega ning mõni magas üldse hiljem autos…aga ärme rutta asjadest ette. 

Heinapallidest oli koplisse rajatud maailmavaatlustorn (hiljem segus, et tegemist on kõrgetroonilise, loodusliku, vapustava vaatega tualetiga!) ning selle otsast kasetohult loetud läkituse saatel kuulutatigi ürgaeg alanuks… 

Ja ei muud kui pääsukeste kombel tsirr-tsirr, midlimadli, kudlikadli, riided selga-metsa kännu otsa, tõmbama lõhki kärr-kärrr...

Metsas jagunesime väiksemateks gruppideks ning hakkas (suunatud) loodusega üheks saamine… Väikseid infokilde ja märkamisi ridamisi. Taimevaatluseid ja iseendasse vaatluseid. Juhendajad vahetusid sellel paari-kolmetunnisel teekonnal pideval ning kõik nad tõid endaga midagi jagamiseks kaasa…aga viisid ka edasi…nii füüsilises mõttes kui ka mentaalselt…Kõigest ja kõigist õhkumas ilu, helgust ja headust. Hingepalsamit ja südamesoojust. Grupp kuhu ise sattusin koosnes sõpruskonnast ja sisaldas ka üht lõuapoolikut, kes natuke aega lahutas veel omakorda meelt, ent siiski üsna pea muutus oma pideva (rumalapoolsemate) küsimuste ja kommentaaridega tüütuks…olles ise mehaanikateaduskonnas teadlaseks, oli tsipa häbigi, et ta seal suurelt teatas, et ta olla ka mehaanikainsener…aga eks jumala loomaaed ongi kirju (võibolla tema tunded-arvamused minu kohta olid vastakuti sarnased)…järgmisel hommikul ta enam ei viitsinudki meiega liituda…eks alkoholiplasku aitas vist ka kaasa…miskitpidi aimdus, et seal oli mitmetel oma märjuke kaasas, "eestlaste nädalavahetus" ju ikkagi ka, kuigi keegi pealepoole purjus ühelgi hetkel välja ei paistnud, aga mis omakorda viis mõtted selleni, et suurema osa inimeste jaoks vist see ongi normaalne…ehk minu jaoks neid sotsiaalseid rühmitusi jälgides ka laiemalt isiklikus plaanis natuke ka teisel tasandil õpetlik kogemus…minu ajal koolis sellist ainet ka polnud, nagu “Inimeseõpetus”… 

Mitte palun aru saada valesti, kõik oli viks ja viisakas ning vägagi meeldiv! 

Metsas olles andis see osalusteater võimaluse musitseerida, osaleda luuleinspiratsiooni leidmise-workshopis, proovida tsirkust, leida kese iseendas ning ümbritsevas, töötada oma keskendumisvõimega ning NOPPIDA kõikvõimalikke “life-hack”e ja muidki teadmisi, mida tegijatelt pudenes nagu varrukast (ka mitmeid selliseid, mida ei teadnudki), eriti kuna mustikad ja pohlad Raplamaal veel sellel hetkel päris valmis polnud.

Ajuti kohtusime seal samblikel, mätastel ning okste vahel, aga ka kändudel igasuguste “tegelastega", mõni dramaatilisem kui teine, mõni rääkis, mõni häälitses, mõni õpetas, mõni pani fredjüssilikult molutama, aga kõik see kokku laskis kogu teekonnal ajatajul täiesti kaduda! Müstika! Kõige ehedam maagiline realism!

Järsku leidsimegi end jälle tagasi laagriplatsil, kus nüüd põles juba lõke ning samal ajal kui soovijad said küüniekskursioonil heintesmagamise erinevate vormide lühikursuse, valmistasid osad etenduskunstnikest lõkkel õhtusööki…Natuke sisimas lootsin, et see lõkkeõhtu annab võimaluse veelgi lähemalt inimestega tutvuda, aga sealgi eelkõige tutvusime ürgajaga…rullisime näiteks teed ja jõime Ivan-tšai’d, mis omakorda viis jutte ka ürgajast tänapäevasemas suunas, isegi mu lemmikteema, ehk natsiajastu juurde, sest Hitler ju arvas 2.maailmasõja ajal, et see on venelaste salarelv - teeb neist vastupidavad, väsimatud, surematudki. 

Kuid kuna vaheaeg kestab vaid 5 tundi ja 2.vaatus algab juba enne kukke ja koitu, siis tark rahvas loivas end varakult magamisasemete suunas…

Oma kärbisesse pugedes oli selline väsimus esimesest hetkest platsis, et nagu kogu maailm vajutaks silmalauge kinni…kell oli ju vaid natuke üle 23 ning kodus passin tavaliselt 3-4ni üleval…aga kuigi oli ilmatu uni, siis esimest korda elus kärbises magades, magama ei "kustnud" kohe kuidagi. Õhk lõppes ka otsa, ülimõnus heina lõhn oli nii intensiivne ja nii naudingutpakkuv, ritsikad siristasid kõrvulukustavalt unelaulu…ja no tee või tina, aga magama ei jää…alles kui mõistus koju saabus ning taipasin rõugu teisest otsast ka heinad eest lükata ja tuul sai sisse, suikusin lõpuks (hetkega) unne. Rumalus kuubis. Selleks ajaks oli kell juba 2 ringis ning paari tunni pärast hakkaski libalõoke väljas laulma ning kui kolmas teatrikutsung antud, oligi aeg teiseks vaatuseks - vaikivaks retkeks päiksetõusuromantikat nautima ning kes tahtis, sai ka ühes üllatuses osaleda (pea kogu hõim tahtis ka). Ise olin rohkem eilsest taimedeuurimisest inspireeritud ning käisin vaatasin selle koha vaated ka üle…lisaks sammukogumise peale väljas olles, kogunes kõigest selle hommikuse retkega oma 8000 sammu nagu naksti. Jalase loodusraja väga korralik laudtee tegi endale nii head reklaami, et sinna on kindlasti vaja kunagi omapäi ka kondama minna. Ja kes hommikuti sookailudel külas käib, see ju asjata ei longi…

Laagris tagasi, oli väljateenitud kalorivarude täiendus ning lõkkel valmistatud puder koos pihlakamoosiga maitses nagu tippgurmee, kui selle sai veel ise lilledega ehtida. Olin juba unustanud kuivõrd hea on üks magusalt siirupine pihlakamoos! Kindlasti läheb sel sügisel endal ka selle vaaritamiseks (muide hea vihje, et kui pihlakad korjata peale esimesi öökülmasid, on nendest mõru maitse kadunud ja pole vaja enne moositegemist eraldi soolvees üle keeta ega ka sügavkülmas nende magusaks muutumist oodata)! Mõnusad hommikused suminad eilsest, öisest ja hommikusest muljetejagamisest ja ikka see kõigest õhkuv headus…ning detailid-detailid-detailid…korraks isegi veel ühe mu teise lemmikteema, ehk “teater” juurde ning kui oma puiduse söögialuse ühele neist minuelalistest teejuhtidest ulatasin ja “aitäh” ütlesin, sain vastuseks “hea laps!”…küll seda on armas kuulda saada…täitsa hämmastav (kas sellepärast, et 18-aastasest peale on tulnud ilma vanemateta hakkama saada…ei tea) aga ega minu jaoks pole palju vaja ka, kui süda juba heldib… Siis veel viimased silmadega õgitud lõkkeleegid ning oligi aeg "tänapäeva" tagasi astuda… 

Sealt maailmavaatetornist veel üks pilk ning juba autot käivitades, meenus Doris Kareva luuletus: Panen vaikuse kinni
ja tõusen.
Nii hea oli.
Käisin vist kaugel. 

Elamus suure E-ga. Maakoju oli 15minuti tee, aga käisin vist tõesti väga kaugel. 

Mitu päeva läks sellest päriselt toibumiseks aega. Linnainimestele ja kontorirottidele hädavajalik, aga tegelikult kõigile nii kultuurikusele, tervisele kui eriti just vaimsele tervisele korralik vitamiinilaks.  

Ja hing laulab siiani ritsikate rütmis tänuaariat - Aitäh!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit teatri FB seinalt):

Inimesi on palju. Asulaid ja teid ja poode ja asju on palju. Tekste ja ütlusi ja infot ja teadmisi on palju. Argimüra eest minnakse kunstisaali. Lõpuks on näitusi, luuletusi ja lavastusigi nii palju, et nendest peab samuti puhkama.

Minnakse loodusesse. Miks? Seal ei ole ju midagi vähe. Astu, kuhu tahad, seal on 1280 korda rohkem baktereid kui sind, 8240 korda rohkem taimi, isegi viiruseid on 4 korda sinu massi jagu. Iga osake krabiseb seal teise vastu, pidevalt säutsub ruum teadetest, on tärkamise ja küpsemise, on roiskumise lõhnu. Pole küll päris sama mobiilside piiksude ja fritüüriõli hõnguga, aga aluspõhimõte on sarnane – vastastikmõju.

Kui nõustuda, et kultuur on teinud meid kultuurist väsinud loomadeks, siis on rabamatk naasmine juurte juurde, varasema enda otsing. Kui kultuur on teinud meist millegi muu kui looma, siis on metsaretk tänulik küllaminek sellele, mis pole võimeline meilt midagi küsima ega oskagi meilt midagi tahta.

Nüüd soovime kokku puutuda selle osaga inimesest, mida aeg ja kultuurikihid ei muuda. Põnev tundub eitamise ja keelamise asemel oma eludele siin planeedil tagasi vaadata erinevatest kaugete tulevikkude olekutest ja leida ühisosa meie, nende, muu olnu vahel.

ÜRGAEG

“Ürgaeg” on ööbimisega rännaklavastus looduses, mille tegevuspaik asub Lipstu külas Raplamaal. Ühele etendusele ootame 24 külalist, lavastust mängime 8 korda.

Etendused 2, 3, 5, 6, 7, 9, 11, 16 august 2022

Piletid on müügis Piletilevis. Pileteid tagasi ei osteta ja ümber ei vahetata. Kuna etenduste ja kohtade arv on piiratud, ei saa me pakkuda sooduspileteid ega kutseid. Etenduse liikuvast olemusest tulenevalt hilinejad teosesse pääseda ei pruugi. 

Etendus algab kell 1900. Oleme vastuvõtuvalmis 1800 ja kogunemine lõpeb 1845. Varu piisavalt aega saabumiseks. Kui sul on kaasas oma ööbimiskoda nagu näiteks telk, arvesta ajavaru selle ülesseadmisele.
Kohtumispunkt on Lipstus koordinaatidel 58.988616, 24.647158
Parkla kontakt on 534 547 24.
Kaalu võimalust vähendada teose süsinikujälge ja lepi transport sulle sobivas kanalis kokku kellegi teisega, kes tuleb sinuga samast suunast. 

Tegutsetakse vabas õhus. Läbiv kokkupuude loodusega. Arvesta erinevate ilmaoludega ja matkamisega radadeta kohtades. Enese vajadustest lähtuvalt võta kaasa, mida soovid ja oled valmis kandma – putukatõrje, putukameelitaja, istumisalus, veepudel, suupiste, päiksekreem, kuuvõie. Muuhulgas soovitame omada kummikuid.
Sisaldab ööbimist. Peavarju selleks pakub G9. Too endaga magamiskott ja matt, soovi korral oma ööbimiskoda.
Meie poolt kaks lihtsat söögikorda, üks õhtul ja teine hommikul. Etendus kestab kuni 0900.

Lavastus ei ole sobilik noorematele kui 15. Külaline peaks olema valmis pikemaks kodumugavustest loobumiseks ja rahulikult teosesse süvenemiseks kõikide loodusnähtuste kiuste ja nendega koos. Kuigi tegutseme enda arvates igati mänguliselt, ei ole me teost luues paraku jaksanud katta kõikvõimalikke publikugruppe, seega pole me silmas pidanud endast palju nooremate või vanemate huvisid, teadmisi, tausta, võimeid. Lõplik otsus jääb muidugi iga tulija enda teha, aga siis võiks ta olla kindel, et suudab oma otsusega teose lõpuni elada.

Autor-dramaturg-lavastaja-näitleja-läbiviija, lavakunstnik-kostüümikunstnik-valguskunstnik-helikunstnik-reklaamikunstnik-videokunstnik, lavameister-tehnik ja projektijuht: KRISTEL MAAMÄGI, HENRY GRIIN, KEILI RETTER, INGA VARES, MARI MÄGI, KRISTO KRUUSMAN

Toetajad: EESTI KULTUURKAPITAL, TÕNU KRIISA, ARMIN RUDI

Kommentaare ei ole: