Kolmapäev, 14. september 2022

Matsmõisnik - Salme Teater


Eesti vanim harrastusteater- Salme Teater - tähistab tänavu oma 75ndat juubelit. Väikse taustauuringu järgi tavaliselt just augusti lõpp-septembri algus…täpset päeva ei teagi, tean vaid, et 1947ndast aastast alates on tegutsetud. Eesti suurte teatrinimedega- Leo Kalmetist kuni praeguste, kõigile tuttavate teatraalideni (Jaanus Nuutre, Kristo Viiding, Virko Annus, Alo Kõrve…) on selles teatris lavastajatena koostööd tehtud, rääkimata mitmetest-mitmetest näitlejatest, kes on ka lavakooli lõpetanud ning keda me kõik läbi suurepäraste teatrirollide tunneme. Praegune teatrijuht- Kristjan Arunurm (kes on ka muuhulgas tegev lavastajana ning ühtlasi praktiliselt alati meister rollisepp kui laval ise mängib) on juubelilavastuse egiidi all toonud välja (märksa kaugemale) ajalukku vaatava "mõisalavastuse", kuhu harrastusnäitlejatele lisaks on kutsutud mängima ka Eero Spriit.  

Jõudsin lavastuse eelviimasele etendusele, aga juba on kuulda, et korraliku menu ja publiku suure rahulolu tulemusel (millega ise ka ühtin), on loota ka järgmisel suvel Peningi mõisa (selle näidendi tegelaste prototüüpide järglaseidki kandnud) lavalaudadele naasmist sama looga. Autoriks praegune mõisaomanik ja nö. hobidramaturg Arvo Haug ning tema kirjutatud lavaloo keskmes on Eesti mõisavalitsejate ning ka ülejäänud rahva olukord 1700ndate alguses, käivitavaks stseeniks Peeter I Suure plaan Eestimaad külastada 1704. Teada ju ongi, et tollel aastal, Põhjasõjas toimunud Tartu piiramise ajal ta Eestis viibiski. Peeter (Ants-Erik Noormägi) ja tema armastatud Katariina (Kadri Levand) on ka siin tegelastena mängus. 

Juba ainuüksi toonase ja praeguse sõja valguses ei teki ju kahtlustki, miks seda ka meile just nüüd lavale tuua. Ka siin on näiteks spioon, dramaatiliselt vastik ning enda missiooniga…tihti paneb ju imestama ka praeguse sõja spioonide väljauuritud info. Ja mh. võime vaid spekuleerida, millega ja keda täpsemalt Putin on ära tinistanud…nagu Peeter toona mõisaomanikud... ainult, et Putinil ju pole kohapeal oma võimusagaraidki, nagu kavalpea-Peetril enda huvide eest väljas olevad kohalikud ahned valitsejad. Putleril on vaid oma võimuladvik ja läbisegi hirmuvõimualune ja pimestatud rahvas. Ent kõik muidugi ka Peetri ettepanekuga kaasa ei tahtnud jooksujalu minna. Just Peningi mõisa omanik krahv Baranoff olla selline. 

Aadlike armusuhted ja Peetri jõuline plaan Venemaa piiri nihutamisest Läänemereni välja, läbi lubaduse mõisnikele mõisad tagasi anda ning pärisorjus taastada (mis tal ju ka läbi läks, kuna Põhjasõjaga Eesti läkski Venemaa valdusesse), on vaid mõned tasandid rohketest joontest, mida Arvo oma näidendis ajalugu ja väljamõeldisi kokkusegades käsitleb. Vastukaaluks lisandub matsirahva ja eriti naiste hariduse teema, mis ju laskis veelgi vähem, rikkamal-haritumal klassil vaesemale puru silma ajada. Armusuhteid punutakse ka teiste tegelaste vahel, näiteks Krahvi (Eero Spriit) tütar (Hanna Allsaar) armastab seisustevahe kiuste “matsmõisnikku” (Rainer Miller). Fantaasiarikkalt ning humoorikalt on seotud siia barankade loomislugu (mis ilmselt siiski on vahva fiktsioon, aga vägagi usutav!) ning Katariina tegelik taust (mis just nii ongi, nagu näidendis, ainult selle vahega, et tolle ameti ajal oli ta nimi veel alles Marta), toimuvad salamõrvad, intriigide punumised ja seda sellise väikse saali erilisel laval ühtlasi kammerlikult käegakatsutavas kauguses, ent samas loo sees pikkade vahemaadega tegevustikukohtades mängides. See saal ise on tõesti "avastus", oma kolme süvenditasemelise lavaga (ees, keskel ja tagatoas). Lavastuses kasutatakse osavalt ära ka varjuteater ning luuakse ette äärtessegi omad tegevuskohad. Ambitsioonid, mis ei mõju lavastajalt lava ülekoormamisena, vaid need tõesti toimivadki ühe terviku sees pigem hoopis leidlike lahendustena. 

Vaadates ja vahetult selle järgselt mõtlesin, et kas ehk tõesti oli neid ideid-mõtteid-suundi, tegelasi-tegevusliine ühe kammerliku lavaloo jaoks siin grammivõrra liiga palju. Nii jäi mulje, et ei kooru ei peategelasi, ega ka seda, mida ikkagi üldse eelkõige öelda tahetakse (elik tahetakse öelda liiga palju ja korraga) ja kas mitte ikkagi liiga ambitsioonikas pole see näidend ise. Kuid see on selline “maal”, mida ongi vaja vaadata natuke kaugemalt, et tervikut ja detaile koos ühtsena hõlmata. Sellepärast praegu kogu lavaltoimunule tagasi mõeldes, kui vaatamisest on juba paar nädalat möödas, pean oma esialgse kriitilisema mõtlemise muutma (vähemalt osaliselt) hoopis vooruseks, sest iseenesest kõik on terviku teenistuses ja lõppude lõpuks oligi ju lugu nõnda tunduvalt täidlasem (kui sealt miski osis puudu oleks jäänud). Saab nö. piletiraha eest rohkem! 

Kuigi isiklikult ikkagi vaatajana eelistaksin ka mingitpidi teravamat fookuspunktistikku, olgu see siis otsene, mida laval mängitaksegi (nagu ka selle lavastuse puhul) või kaudne ja iseenda tõlgitsuse tulemusel avastatav. Ehk vajalik oleks ikkagi natukenegi tekitada hierarhiat, aga siin olid poliitika, inimsuhted, emantsipatsioon ja isegi baranka-leiutamine kuidagi kõik sama kaaluga. Ma ei oska ka 1 vaatamise põhjal öelda, kas see oli täpselt just see, mis oleks vajanud pisut kohendamist ning isegi mitte seda, kas kivi läheb autori või lavastaja kapsaaeda…kahtlustan siiski, et esimese. 

Teine ja märksa väiksem kriitikanool tabab teatavat ärevat õhustikku, mida võis lavalt aduda. Esiti arvasin, et sellepärast, kuna autor istus ka saalis, kuid siis kuulsin, et ta olevat mitmeid kordi seda ka varem teinud. Ent samaga filmiti ja see oli ka arvatavasti põhjuseks, mis suurema osa näitlejad aimatavalt elevile muutis (mitte Eero ja mitte kõiki), nii vähemalt ühega teatrijuhtidest vaheajal vesteldes järeldasime (tema ei vaadanud, kuid kuulis seda ka hääletoonidest fuajeesse). Kuid vaimustav mängutahe ja silmade sära, mida tajud just sellist kõrgetasemelist harrastusteatrit vaadates muidugi korvab igasugused allhoovuslikud tunded. 

Alati sellistel teatrikülastustel on ka palju avastuslikku, kasvõi ainult slepita, uute näitlejate avastamisest. Siin oli laval minu jaoks juba ka mitmed vanad tuttavad lemmikud (Jana Wolke, Rita Palatu, Vane Üksküla kui nimetada vaid 3), aga ka selliseid näitlejaid, kelle on avastanud alles hiljuti või keda varasemalt üldse ei tea või mäleta. Näiteks Ants-Erik Noormägi'ga oli 1.kokkupuude Salme Teatri tänavuses teises suvelavastuses Una familia (kus mh.selgus tema suurepärane lauluhääl!). Ants-Eriku Peeter on siin selline, nagu umbkaudu filmides-raamatutes kirjeldatud (üle 2 meetrisest pikkusest ilmselt jääb puudu, ent lühikesena ei mõju ka näitleja) ja seeläbi enda vaimusilmas ka umbes sellisena ette on kujutanud. Tarmukalt ja sobiva pingega roll on (kahjuks) loo sees vaid selle päris alguses.

Esmakohtumine teatrilaval näitlejana oli Kadri Levand’iga. Tema Katariina on uhke, endise köögikata tasand on mängitud välja läbimõeldult ja targalt, ehk kontrastselt rõhutatult peenutsevalt. Küll, aga Kadri oli ainuke näitleja trupis, kes selgelt hoidus publikusse vaatamast, st. vaatas nagu üle meie peade (otsis ta ka ju oma Peetrit, seega teatav õigustus on olemas), ometi ei tea, kas see oli ka mingit kõrkust rõhutamaks või silmademänguks vajalik (seksikalt smize'des), aga kas see oli ikka taotluslik või siiski ise seda tajumata kogemata. Mina vaatajana sain seetõttu tegelasega vähem kontakti…ent isegi see võis olla tegijatel kaalutletud otsus eelmainitud karakteriloomeks vajalikuna. Katariina ise siiski silmapaistvalt silmipaitav. 

Vast seekordsed suurimad “avastused” olid naised- Hanna Allsaar, Piret Tatar, Mare Pohla-Tiisler (olen küll vilksamisi näinud kunagises Rasputinis, ent ei mäleta teda sealt) ja Iiris Õunpuu. Kõik nad mängivad oma rollid profinäitleja tasemel. Hanna sähvakus, Pireti traagika, Mare koomika ja Iirise kammitsetud suurejoonelisus, kõigil neljal ka erinev naiselikkuse valitud mõõde oma rolli juurde käsikätte, teevad nad end laval huvitavaks ja annab tunnistust läbimõeldud rollijoonistest. Piret laulab ka siin üht ilusat laulu (ei oleks tahtnud sellele nii järsku katkestust) ja Mare vaimustavalt koos Jana Wolke ning Rita Palatuga loodud hoogne trio külanaisi tõusis kahtlemata üheks lavastuse lemmikuks. Kõigi kolme naise energia on lavastajal pandud nii ideaalselt kokku kõlama, nagu miniansambel- Jana Jeanne D’Arcilik eesvõitleja, Rita kergelt külahulluliku vaibiga…ehkki need hullukesed on ju tihti veel need kõikse targemad ning Mare justkui pohhuistliku hoiakuga, aga seda koomilisema tunnetusega matsirahva olemuslikkust mahlaselt tabavalt laiemalt esindades. Braavo! 

Aarne Solvak istus siinkirjutaja kõrval laulukooris, kui kunagi ekslikult arvasin, et jõuab oma ellu sellise hobi ka mahutada, aga sestap ei saa ma päris adekvaatselt tema mängu kommenteeridagi…ta on nii abivalmis ja tore inimene, aga võibolla just see teatrivälise tundmise tasand muutis ka mu kriitikameele just tema rolli vastu eriti teravaks (ja rahulolematuks erinevate konarustega...luup oli ju suunatud -ka tahtmatult- just temale), ehkki omad ägedad ja eriliselt õnnestunud momendid ju on sellel variserlikul tüübil, kes Aarnel mängida. Mind isiklikult päris lõpuni ei veennud ka Crisely Apri ja Mart Vugt’i valitud ekspressiivsemad mängumaneerid…see julgus on ühtviisi imetlusäratav, aga ka tõdemust esilekutsuv, et just karakternäitleja vajab vast rohkemgi koolitust või antud juhul näitejuhtimist (see oli läbivalt mu mõte ka Una familiat vaadates, kus seda veelgi enamate puhul soovima jäin). Mis võis vabalt olla samuti selle teadmata põhjusel ärevuse vili, mida lavalt kohati hoovas. Samas Crisely mäng läks üha lahtisemaks ja loomulikumaks etenduse edenedes (ta karakteri reageeringud ning olukorrad on ilmselt ka kirjutatud jämedemas vormis) ning ka Mardil leidus hulgaliselt õnnestunud misanstseene ning palun mitte valesti aru saada - tegemist ei olnud kaugeltki mitteõnnestunud rollidega.

Jaanis Valk seevastu oma rollis kinnistab end lemmikute seas, sest ka siinne, teistest vast tõsisemgi ning mõnusalt kaalukalt kuigi esiletükkimatult loodud pisiroll jääb igatahes meelde. Vane Üksküla on lemmikute seas juba ammu. Ma ei tea, kas tal on üldse mingitki sugulust, aga ometi toob ta nime läbi ikka Aarne meelde, sest miskit sarnasust on nende vahel ka. Vane paneb ennast laval jälgima, on alati huvitav ning tekitab tunde, et tahaks teda tunduvalt tihedamalt mängimas näha (natuke sarnaselt mõtlen lavastaja Kristjani enda ja rohkem Lõuna-Eestis mängiva Rein Annuk’i suhtes…kes kindlasti kõik 3 kuuluvad meie meesharrastusnäitlejate tippude sekka...ent ma pole ka eriti palju harrastusteatrit "veel" näinud). 

Kõigist neist värvikatest kõrvalosadest kesksematena mõjuvad vana krahv ja noorem mõisnikuhakatis. Vastavalt Eero Spriit ja Rainer Miller. Raineri oskus oma tegelane (sala)pruudi ja loodetava äiapapa vahele paigutada on olemuslikult tõsine, samas tekitab selle klassikalise olukorra äratundmine omakorda hoopis koomilise varjundi. Oli hetki, kus Rainer pea seestunult oli oma tegelases sees, mis ühtlasi teeb talle au, ent kaotab (vaid õhkõrnalt märgatavalt ja vilksamisi) kontrolli suurema pildi teenistuses, ent see võibolla ka ainult minule tundus nii (sest jäin igatsema psühholoogilisi varjundeid, mida tajusin küll Raineri mängus "Suvepäev"as, ent jäin samuti ilma "Esimestes suudlustes"). Kuigi tegelane ise on ju laval igati 3D. 

Eero on meister. Ühest küljest harrastusnäitlejatega koos mängides siseneb ta sellesse truppi tähelepanuväärsena, kuid see kuidas ta bravuuritsemata ja seetõttu veel topeltehedana mõjub ning mängib joonistesse sisse võiks mõnel teisel aastal kuuluda teatriaasta kõrvalosade teravaimasse tippu (2022 lihtsalt on märkimisväärselt eriliselt heade meeskõrvalosade aasta!) ent on siiski ka kahtlemata nende tippude seas. Vaatasin seal pisikesel mõisalaval teda ja mõtlesin, et ei, ta ei mängi end seal suureks, kuigi väga vabalt võiks. Ta vastupidi hoiab väga kindlalt sellist joont, millega katsub teisi, oma partnereid esile mängida, ent kuna ka vastasmängijad on tal siin väga tundlikud, siis püsibki kõik ideaalses tasakaalus (justkui ausmeestemäng), ehkki täpsemalt lastes neil tempot ja elektrit atmosfääris dikteerida, oskab Eero ideaalselt kellega tahes kaasa minna ja just vastavalt, et partnerlus töötaks ning misanstseeni pinge püsiks õhus, ühtlasi oskuslikult ise mitte lastes oma tegelase ega ka laiema stseeni pallil kukkuda. Pagana intelligentne. Mängida, nagu ei mängikski…vaid olla see Krahv Baranoff…kogu oma hiilguses, ent mitte seda ise hiilates, sest hiilgus on selletagi. 

Tallinna harrastusteatrite salarelv, kunstnik Jana Wolke lõikab loorberid seekord peamiselt kostüümidega (selles osas on Jana absoluutne meister ning ma ei väsi imetlemast ning seda ka iga kord esile toomast!), sest mängukoht ise ja Margus Ruhno seatud valgus väga palju rohkem lisa ei vajagi (va. need külgmiste “mängukohtade” tekitamised). Märkamata ja märkimata ei saa jätta ka seda, et nii meeldiv koostöö aura on nendel meie neljal kuulsaimal Tallinna harrastusteatril (Salme, Tammsaare, Teo ja Von Glehni...lisame siia veel ka veel Järvamaa Piibe Teatri, kus küll vist viimasel ajal juba reeglina ka kutselisi näitlejaid kaasatakse). Alati meeldiv ja värskendav avastada. Matsmõisnik on just harrastajate “teatripõllult kindlasti üks viimaste aastate (Anija meestega koos) lemmikuid. 

Hinnang 4-
Suurlavastus kammerlikus vormis on köitev segu ajaloost ja väljamõeldisest. Samas arvestades tegelasi, siis isegi kohaspetsiifiline... kuigi seda näidendit olla korra varem kusagil mujalgi lavastatud. Ajalugu ja eriti teada-tuntud nimedega tegelaste osalusel annab hea võimaluse oma teadmisi täiendada ning juurde veel lisaks uurida, mis ja kuidas täpsemalt kõik võis olla või ka seda, mida me teame, mis lavaloo tegevustikust maailmaajaloos edasi (või eelnevalt) juhtus. Nõnda tekib palju laiem perspektiiv, ent selle uurimise südamikuna on tegemist jällegi igati väärt teatriga, kui sellist huvi on suutnud äratada. Eks harrastusnäitlejate osalusel on ka vaatamine tavaliselt vastavalt suhestatud, aga seda suurem üllatus ning eriti just selle trupi puhul, oli hämmastavalt kõrge tase.
Igati väärikas sünnipäevalavastus! 
Palju õnne Salme Teater!

NB! Väga huvitavat lugemist mitmeti nii kajastatud ajaloosündmuste-tegelaste kui ka mängukoha taustade kohta pakkus ka kavaleht!


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Salme Teatri FB seinalt):

Arvo Haug | Kristjan Arunurm

Matsmõisnik

Näidendi keskmes on Peeter I aegsed Rootsi ja Vene suhted Põhjasõja aegu, kui eesmärk oli territooriumite omastamine sõja või intriigide abil. Põlisrahvastel ja kohalikul aadlil oli vaid pealtvaataja roll, nii ka Peningi (Penningby) mõisa valitsejail von Baranoffidel. Tegevustik toimub toonases Penningby mõisas aastal 1704, kui maad käis kuulamas Venemaa tsaar isiklikult ning euroopalikkuse taotluse kõrval hakkasid siin-seal sõnakamalt pead tõstma need, kel varem sõnaõigus puudus – naised ja kuningalt vabaduse saanud matsirahvas.
Tükis on poliitiliste intriigide kõrval ka suhtedraamad, sealhulgas seisuste vahelist piiride lõhkumist.

Etendus kestab 2 tundi ja 30 minutit, ühe vaheajaga.
Sissepääs avatakse tund enne etenduse algust.

Esietendus 12. august 2022.

Autor: Arvo Haug. Lavastaja: Kristjan Arunurm

Osades: Eero Spriit, Rainer Miller, Hanna Allsaar, Crisely Apri, Piret Tatar, Vane Üksküla, Aarne Solvak, Jaanis Valk, Jana Wolke, Rita Palatu, Mare Pohla-Tiisler, Ants-Erik Noormägi, Iiris Õunpuu, Mart Vugt, Kadri Levand

Kunstnik: Jana Volke. Heli ja valgus: Margus Ruhno. Fotograaf: Mari Rostfeldt

Kommentaare ei ole: