Reede, 23. september 2022

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

 

Sain tögamise osaliseks kodus kui ütlesin, et lähen Palle üksi maailmas vaatama… “See on ju 3-aastastele”… Häh? Esiteks see on “alates” 3-aastasest, teiseks kuulsin milline innovaatiline ja vormimänguline pidavat lavastus olema ning kolmandaks, minus elab ju see 3-aastane samuti veel edasi, nagu ka kõik muud vanused, mis siiani läbi käidud (sh.seegi vanus kui ise raamatut kunagi lapsena lugesin…ainult raamatu nimi toona oligi lihtsalt “Palle”). Minule meeldib oma sisemise lapsega sinapeal olla, mõnikord multikaid vaadata ja isegi lasteraamatuid lugeda… Vōibolla see “mehed jäävadki alati lasteks” pädeb meist mõnede kohta kohe väga sõna-sõnalt. Igatahes Eesti Noorsooteater kammerlikust ovaalsaalist otsisin teiste, lühemakasvuliste laste vaatamisvälja mittehäiriva koha ning ootasin täpselt samasuure põnevusega etenduse algamist kui kõik teised mu ümber. Mina muidugi teadsin kuidas käituda ja olen ka juba mõned korrad harjutanud teatris vaikselt olemist, aga mõned teised, kes oma "publikudebüüti" tegid, sisustasid ka kõigi ülejäänud ootajate aega oma laheda jutuga. Eranditult kõik peatselt käivituvast lavaloost kergelt erutatud. Nö. ”teater enne teatrit”. 

Ja läkski saal pimedaks. Enne õnneks üks väikse poisi hääl hoiatas ka ning isegi kui oligi kohe päris-päris kottpime, siis keegi ei heitunud sellest, esiteks oli vanu inimesi nii palju ümberringi ja teiseks, kohe saabus ka lavale kõlarist kostnud poiss, kes hoopis osutus ümmarguse suure pallpeaga nukuks ning tutvustas end ja viis meid kõiki oma seiklustesse kaasa. 

Nali naljaks, aga hiljem etenduse õhtul kodus muidugi parastavalt uuriti, et kuidas siis oli…sain puhta südamega vastata, et äge! Kohe üldse ei kahetse seda pooltundi lasteteatris. Ausalt!

Palle “lugu” otseselt tõesti sisu mõttes ju sobibki ka nendele kõige väiksematele, aga nostalgitsemisena ning lavastajate Karl Sakritsa ja Mait Visnapuu kunstiliste, leidlike ja isegi uuenduslike-innovaatiliste lahenduste avastusliku vaatamisena oli igati omal kohal ka täiskasvanule. 

Esialgu Palle, keda kohati mängitasid isegi 3 näitlejat korraga (Katri Pekri, Laura Nõlvak ja Jevgeni Moissejenko), ärkas ja avastas, et ta on mitte ainult oma kodus, vaid terves maailmas üksi… Kohe tekkis sidusus sama teatri 2 eelmise uuslavastusega- Eveline ja mina ning Hommikuvalgus, mis ka otsapidi tegelesid “üksi” jäänud lastega. Ju see king sealt otsast siis praegu pigistab lastele ja noortele loovatel teatritegijatel. Aga kindlasti pigistas ju ka 1942.aastal, mil Jens Sigsgaardi raamat ilmavalgust nägi. Guugledasin ka, aga üllatusega ei leidnudki kellegi vastavat seoseloomist, seega mu enda teooria võib ka täitsa metsapoole olla…eriti kuna tegelikult psühholoogist kirjanik ju hoopis uuris suurel hulgal lapsi - millest nad unistavad? Ja leidis oma loo tuumiku seeläbi…Aga kas mitte ei käinud samal ajal ka 2.maailmasõda ning nii mõnelgi lapsel võiski see üksi-jäämine toimudagi väga üllatuslikult. Ega ju see üksi-olemine olegi teabmis meelakkumine (kui see pole enda valitud... ja laste puhul ju harva on)…ikka on vaja veel kedagi, kedagi kes aitaks, oleks seltsiks ja kellega jagada. Sõjaolukorras võisid ju lapsed ka vanematest lahku sattuda ning alles mõne aja pärast jälle kokku saada, seniks aga saab näiteks seigelda oma fantaasiamaailmas… Ei tea, kas Jensil oli ka see allteksti mõtetes, ent vaataja mõte igatahes sinna kohta liikus. 

Eesti Noorsooteateri tegijatel on lugu ju siiski moderniseeritud ning selles võis aimata ka isegi teatavat pila selle kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud (isegi võrreldes raamatu ilmumisajaga) - kogu meie ökotoidu-fänlus (mitte ka võibolla olemuslikult, pigem keeleliselt) ja kõikvõimalike "rafineerimata" suhkrute ning üldse selliste keeruliste nimedega toiduainete kasutamise suunal, mis ühe lapse pea kindlasti korralikult sassi ajab ka praeguses ajas. Praeguses ajas on ju vanemad tööl kogu aeg ja täiesti igapäevane võib see mõningane üksiolek ka paljude laste jaoks olla. Sellises olukorras ongi peaasi teada, et küll need vanemad varsti jälle välja ilmuvad. Selles teadmises on ju ilmselget turvatunnet. Sellepärast ja isegi uuendatud vormis, sisu mõttes on tegemist igati aegumatu teemaga. Teisalt käivitab mõnusalt mängulise fantaasia, et kui tõesti ühel päeval…no isegi kasvõi mõned tunnid saaks maailmas üksi olla…mida siis teeks? Kas julgeks Palle moodi rooli astuda vōi pangast raha vōtta?🙂 Laps või täiskasvanu, vahet ju pole- meil kõigil on ettekujutusvõime olemas!

Sellise loo jutustamine lihtsalt nuku ja lava ning proppidega võiks ehk tunduda vägagi lihtsake tänapäeva imede alla liigituvate filmiefektide ajastul, aga  lavastajad ei olegi läinud seda lihtsat rada, vaid loonud hoopis eriliselt dünaamiline teekonna laval, mis muutus igas hetkes ning sajasse eri vormi. Mõnusalt lapsikute, aga esteetiliselt stiilipuhaste joonistustega loodud animatsioonimäng - vahva jälgida ning samas mõjus ka erilise lahendusena - nagu teatri ja multika sümbioosina - live anima?!

Kirsina tordil, ehk innovaatilise maiuspalaks Palle muutumine/muutmine nukuna, objekti järgiva videoprojektsiooniga - rikastades tegelast näoilmete ja suu muutumisega ja seda veel samal ajal kui poiss ise hüppas, lendas ja liikus kõikvõimalikke radupidi laval ja lavakohal õhuski! VAU! Tõeline teatriime. Seda võibolla see kõikse väiksem laps ei oskagi aru saada, tema jaoks lihtsalt lugu muudkui liigub edasi…selline maagia ongi rohkem suurema inimese visuaalkomm ja muidugi võimalus oma lapsele kogu asjale tähelepanu pöörata ning hiljem lahti seletada…sest sellega tõesti antakse tähelepanuväärne tehniline efekt. 

Tegelikult ju napp pooltund kestev etendus, aga isegi nendel kõige pisematel tõesti tähelepanu püsis päris kogu etenduse aja lavaltoimuval (isegi elavalt elati kaasa)…teisalt ise oleks tahtnud hoopis pikemalt ja rohkem… ja kui täiskasvanu seisukohast võtta, siis vast ka originaalsemat lõpplahendust... aga see siiski polegi siin ju otseselt täiskasvanutele mõeldud ja eks omakorda sellelgi ole lastele oma võlu, kui mõni teravam tüüp suudabki näiteks ette aimata, millega lugu lõpuks lõpeb (usun, et 3-6 aastased pole vast veel väga paljudest lugudest rikutud ning nende jaoks ikka armas puänt).

Vahva, rohkem rõõmus, aga lõpupoole muidugi ärev ka natuke. Kõrvalistunud noormees ikkagi arvas, et ema on tööl ja sellepärast teda pole ning Palle saab rahulikult üksi “pahandusi teha”😂Aga kui ise oleks noorem isa, siis vist tunneks hoopis süümekaid vaadates, et peaks lastega rohkem koos olema ja ise oma lapsega koos seiklema…

Sellega sai ühtlasi enda teatri sügishooaeg avatud…ja kui nüüd esimene elamus näitab ära, milliseks hooaeg saab kujunema, siis võiks järeldada, et
-mänguline
-innovaatiline
-kiire ja hoogne
-täis krutskeid
-noorekas
-võrdlemisi lühikeste, seikluslikult põnevate tükkidega
-dünaamiliste lavaruumidega
-lõpupuäntidega
-eriline
-mõnusa muusikaga
-üllatuslik & avastuslik
-saab naerda, aga saab ka kurb olla... ja pisut põnevusärevil ka
-hmmm…aga ju siis vist ikka üksik ka... aga lõppude lõpuks ikkagi mitte ;)



Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on päris ka siinsed Siim Vahuri tehtud fotod):

Palle üksi maailmas
JAGA
30 MIN|VÄIKELAPSELE, KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|OVAALSAAL

Mis siis, kui ühel päeval saaksid teha kõike, mida ise tahad?

Ühel hommikul ärkab Palle üles ja avastab, et kedagi ei ole kodus. Kedagi ei ole linnas ka! Autod ja trammid ei sõida ja poed on inimestest tühjad. Jah, kõik on kuhugi kadunud ning Palle asub seiklema kohtades, kus ta varem üksi pole käinud, kuid mis kõik on lapse jaoks ühtviisi peibutavad: kommipoes ja trammiroolis, pangas ja kus kõik veel...

See pealtnäha lihtne lugu räägib ka üksindusest, peites endas filosoofilisi küsimusi üksikisiku ja ühiskonna suhete kohta.

Lavastus põhineb Taani lastekirjaniku Jens Sigsgaardi 1942. aastal ilmunud raamatul „Palle üksi maailmas”. Psühholoogist Sigsgaard võttis teose kirjutamisel aluseks tuhande nelja- kuni seitsmeaastase lapse hulgas läbi viidud küsitluse, milles uuris, millest lapsed unistavad.

Lavastuses kasutatakse liikuvale nukule tehtavat videoprojektsiooni, mis on nukuteatri jaoks uudne lahendus ning mille abil sulavad eriliseks fantaasiaküllaseks tervikuks kokku nukuteater ja animatsioon. See toob lavaloo noore vaatajani köitval ja väikelapsesõbralikul moel.

 „Palle üksi maailmas” on esimene Eesti Noorsooteatri lavastus, mis on saanud alguse majasisese teatrilaboratooriumi ideekavandist.

Mängivad
Jevgeni Moissejenko või Karl Sakrits, Katri Pekri, Laura Nõlvak

Autor Jens Sigsgaard
Tõlkija Anu Saluäär
Dramatiseerija Karl Sakrits
Lavastajad Karl Sakrits ja Mait Visnapuu
Kunstnik Mikk-Artur Ostrov
Videokunstnik Mait Visnapuu
Animaator Meeri-Ann Ostrov
Helilooja Mait Visnapuu

Palle hääl Gustav Visnapuu

Esietendub 4. septembril Noorsooteatri ovaalsaalis
Lastele alates 3. eluaastast
Ühes vaatuses, kestus u 30 minutit




Kommentaare ei ole: