Eelmisel laupäeval jõudis lavaküpseks Vanemuise 150nda, ehk eesti teatritest uhkeima numbriga juubelihooaja, esimene uuslavastus. Avalöök tehti verivärske kodumaise näidendiga "Tere, kallis!" Tegemist on autoriteatriga, sest auteur Tiit Palu on ise ka oma kirjutatud loo lavastajaks. Ja kui "esimene linnukene" näitab ära hooaja taseme, siis on tulekul tõeliselt eriliselt hea ja vinge juubelisõit!
Tunnen, et olen Tiit Palu autorikäekirja läbi hammustanud, nimelt tema näidendid näivad olevat kirjutatud stseeniti ja siis kokku seotud ning näib, nagu ka "Tere, kallis!" käekiri koosmeb sellistest stseeni-pusletükkidest, millest on loodud üks suur pilt, ehk tervik, seega tunneb ka siit stilistiliselt Palu ära. On juhtunud, et see stiil jätab tunde kummalistest üleminekutest või meelevaldsest kokkutraageldamisest, aga antud juhul, on see üks autori õnnestunumaid kui mitte üldse tema siiani parim ja terviklikum näidend. Teemad liiguvad siin risti ja rästi ning vihje või sisend, mis antakse ühes kohas, seotakse kokku alles mõne aja pärast mõnes teises dialoogis või stseenikatkendis, samas kui mõnele tegevusele, leiab aluse mitu stseenilõiku tagasi. Nii näiteks saab lavastus alguse ühe pikema monoloogiga ja peaaegu viimaste steenideni välja, jääb see alguses tekitatud küsimärk nagu õhku rippuma, kuid autor ongi selle teadlikult nii sättinud, sest seos, seletus ja taustaparalleel tuuakse sisse alles päris lõpu eel. See on märk väga osavast ja läbimõeldud, trikkidega tekstist. Kui selle alguse, Robert Annuse jutustava monoloogi lõpus siseneb hetkeks imeilus muusika ja tunned kuidas korraks liigutatakse Sind pea külmavärinateni, sest aimad mingit ilusat lahendust, ilusa(te) hinge(de) paljastumist monoloogile järgnevad lavaloos, tõstatub ootusärevus ja see hetkega kõrgendab Su meelelolu ning väike teatriime ongi märkamatult sündinud. Ja seda kohe algmeetritel! Ja sellele lisaks, nagu mainitud - saada enne finišit väljateenitud autasu oma ootuse eest, ehk info kuidas sellesse alguse teksti sisuni jõuti, siis tahaks küll ühe medali dramaturgi kaela riputada. Lisaks kõik need pisikesed ütlused, nagu "ma avaldan Sulle emakeeleõpetajate saladuse" või kui "kuldsete kätega" mees tahab aidata õpetajal vihikuid "parandada"... nii palju keelelisi mänge ja kalambuure, mis annavad mõnusa naudingu ja avastamisrõõmu igale tekstijälgijale.
Eelkõige on "Tere, kallis!" armas. Täiesti isemoodi romantiline komöödia. Lisa-eripära on autor-lavastaja sisse toonud omapäraste ja õrnalt absurdilike varjunditega inimlike käitumuslike kohmakustega. Kirjanduslikult nutikate tekstide austajad saavad siit veel lisalõbu tänu ohtratele sisupööretele, mis hoiavad muide koomika ja dünaamika üha hoogsamaks muutuvana läbi lavastuse kuni lõpuni välja. Sellepärast näiteks, esimene vaatus tekitas võib-olla mõned küsimusmärgid valikuotsuste kohta, kuid kuna teises vaatuses teatavad valikud jätkusid, siis muutusid need hoopis stilistikaks ja huumor pääses üha rohkem ja rohkem võidule.
Ei mäletagi, millal sai viimati, Tartus, pärast etendust autosse istudes ning praktiliselt terve kodutee nii õhinal arutatud teatrikaaslasega, a la "kas Sa seda märkasid?" "kas sa selle seose tegid?" Tuli välja, et ei märganudki kõike, aga tänu neljale silmale saime sellest tervikust veelgi rohkem ja seoste loomine jätkus veel ka pikalt pärast etendust!
Kuigi tegemist on komöödiaga, ehk nö. "kergema" žanriga ja seda võib ka vabalt lihtsalt sellisena võttagi ning lasta headel näitlejatel oma meelt lahutada, kuid tõelise naudingu pakub see ikkagi (minu arvates) alles siis kui minna Tiidu tekstinüanssidesse sisse.
Üks terve teatriaasta naudingulisemaid hetki oli teise vaatuse alguse kahe naise arutelu sellest, kuidas masendusest üle saada. Selles lõigus Maria Annuse tegelane paugutab luuletuste alguseid, nagu kahurist, vau! :) Üks teatriaasta naljakamaid hetki sündis misanstseeniga, kus Karol Kuntseli ja Maria Annuse tegelased kahepeale oma külalisele "tütart esitavad". Karol/Viktor pugedes Maria/Pille seljataha ja püüdlikult oma varbad välja sirutatult jalaga vibutades, sest tütar on näost ema nägu, aga varbad on tal isa omad... Järsku on see ootamatult saabunud külaline teda Austraaliat külastades näinud? No täiesti hüsteeriliselt naljaks, kuidas näitlejad selle välja mängivad. Mainimata Robert Annuse loodud tegelase pisut kummastunud, aga ka tegelasest lähtuvalt pisut opakat pilku. Ja takkapihta tõdemust, et vist nägigi :)
Läbikomponeeritus saab täiesti erakordsed mõõtmed, ehk kui pakutakse misanstseene, milliseid saabki luua vast vaid lavastaja, kes on ise oma teksti autor, nagu näiteks siis kui purjus Viktor(Karol) hakkab suure suuga paljastama - "mis on armastus?" Aga tema õde Sirje (Katrin Pärn) jõuab hoopis oma teoga seda näidata, mis see armastus tegelikult on... Taibades vaatajana veel üht väikest sidusust venne-õe lapsepõlvelooga, mida samati tegelane eelnevalt jõudis paljastada - no lihtsalt imearmas.
Ka kammerliku, suuremas osas praktiliselt ühe lühikese aja jooksul toimunud loo kõik 4 näitlejat loovad karakterid, mis mõjuvad ning on "teatud" tüübid meie ümbert, omades võib-olla kahtlaseltki palju dramaatilistel eesmärkidel paisutatud omadusi meist endist.
Karol Kuntseli Viktor on torssis, pehme mööbli kaupmees, kes usub sellesse, millega ta tegeleb, aga millegipärast mööblikauplemine ei lähe just parajasti kõige paremini. Karoli karakterist võib siiski aimata müügimehe jooni. Ta on juba mõnda aega koos elanud oma naisega ning on tänaseks päevaks juba kaotanud palju sellest armusädemest, mida noore armununa tuntakse. Elu on loksunud kindlale rajale ja keskeakriis ning tunne, et see noorus on läinud, tekitab veel kibestumist juurde. Samas kui alla anda veel ei tahaks.
Maria Annus'e Pille, Viktori naine, on emakeele õpetaja ja kannatab ka vahetevahel depressiooni käes. Nad Viktoriga tegelikult armastavad teineteist, aga igapäevarutiin ja elumured ning -mügarikud on selle matnud sügavale enda alla. Pillegi pole rahul oma eluga, sest ta abiellus ühe mehega, aga nüüd elab "teisega", kuigi füüsiliselt on tegemist sama inimesega.
Viktori õde Sirje, Katrin Pärn'a kehastuses saabub külla oma allesleitud boyfriend'iga. Sirje kiirgab headust, kuigi on hoidnud omaette ja vennagagi pole ta kohtunud juba pikka aega.
Peeter, kes on selleks poiss-sõbraks, on Robert Annuse loodult isemoodi maailmarändur, kes tahab samuti head, kuid on igas mõttes nagu võõrkeha Pille ja Viktori kodus ja elus. Kuid sajab sisse sajaga ja nii, et pererahvas ei saa sellele midagi parata.
Pärast etendust Vanemuise väikse maja ees autosse istudes, vaatasime teatrikaaslasega teineteisele otsa, tegime suured silmad ja "ohhoo" suu - "nägid Sa mida Katrin Pärn laval tegi?" paiskus meie mõlema huultelt samaaegselt! Karol Kuntsel tegi ühe oma elu parimatest rollidest hiljuti Strandbergi lavastatud "Naiste kool"is, ehk mänguvorm on tal hea. Siin on ta mõnusalt karikatuurselt torisev ja siis jälle nipsust meeleolumuutev (kui näiteks mõni asi on tema meelt mööda), kuid teisalt on selles kõiges väga tugevalt Karol'i tavapärast lavaloomet. Minule Kuntsel meeldib ja sellepärast nautisin tema mängu ka siin. Sama võib öelda ka Maria loodud Pille-rolli kohta. Hetketi, kui ta karakter ise kammitsetusest pääseb, siis Maria viib oma tegelase ka õhinasse ja karakteri püsiseisusest nii üles kui alla, kuigi ka Pille on saanud juba tuttavalt hea Maria-lahenduse. Robert Annus on nüüdsest Vanemuise ridades tagasi. Kuigi natuke on kahju ka, et ta enam Eesti Draamateatri kosseisus ei ole, siis tegelikult kasutasid lavastajad teda seal majas juba pikemat aega vaid väga vähe. Siin avardab ta natuke oma varasemate rollide mänguvälja ja loob Peetri näol ühe üsna omapärase loomuga tegelase, kuid stiilipuhtalt, ehk see tüüp ongi selline natuke omamoodi inimene. Eks autor on ju ka omalt poolt juba kätte andnud ohjad ning suuna, mille najale Peeter ehitada.
Kuid eriliselt vaimustav oli "taas"avastada Katrinit! Kui mõelda Katrini (tihti jõuliste naiste) rollideprismale, siis see Sirje on midagi täiesti uut temalt. Malbe, kõrgendatud meeleoluga, vast isegi neljast tegelasest kõige rohkem taustamängija, kuigi antud lavastuses on tegemist küll kõigi nelja puhul peaosadega. Kuid sellist Katrinit pole varem näinud ja see on näitlejameisterlikkuse kõige eredam näitaja, kui suudetakse mängida nii, nagu see ei näi "mänguna", kuid samas LUUES midagi oma varasemate rollidega võrreldes täiesti uut. Ma ei ole kunagi täheldanud seda, et Katrin minu lemmiknäitlejate sekka kuuluks, aga mul on tunne, et ma seda öeldes juba kordan ennast ning iga aasta kui teda mängimas juhtun nägema, leiab tema rolli ka minu aastakokkuvõtete tippude seast. Võib-olla on aeg sellest juba laiemalt ja sügavamalt aru saada - Katrin on üks meie parimaid näitlejaid ja juba pikemat aega kõrgvormis. Sirje paneb naeratades leebelt silmad pisut vidukile, vaatab oma stseenis osalevat partnerit ning on heldimus ise ja ühtlasi heldib ka vaataja. Sest mida muud need laval askeldavad näitlejate loodud karakterid on, kui publiku kanal neljanda seina taga toimuvasse maailma.
Kõike seda kokkuvõttes käis mul peast läbi, et kas kutsuda seda Tiit Palu näidendit Uku Uusbergi (sõnamängud) ja Andrus Kivirähki (huumor, mis kaldub kohati ka eluabsurdi) sümbioosiks, sest mõlema autori loomingust on siin teatavaid elemente, kuid jõudsin lõpuks siiski selleni, et tegemist on Tiit Palu endanimelise tunnetusega näidendiga. Lavastajana on tal siin ka eredaid hetki, aga kuna kogu tegevus on pressitud väga kontsentreeritult väiksele mängualale Vanemuise väikse maja võrdlemisi suurel laval, siis on ka lavastaja mängumaa pigem piiratud. Tegemist intiimselt vaid nelja näitlejaga, kes omakorda paljudes stseenides osalevad vaid kahe kaupa või kolmekesi. Kui nad kõik neljakesi seal on, siis tekib teatav kokkupressituse tunne, mis pole sugugi öeldud siis negatiivses mõttes, otse vastupidi - nad on sunnitud sinna ninapidi kokku, mis loob teatava kammerliku efekti. Kuid lavastaja kapsaaeda viskaks siiski ühe kivi - kunstnik Eugen Tamberg on loonud küll huvitava (teksti sisuga seonduvalt) raketti meenutava konstruktsiooni, mille sees kogu tegevustik toimub, aga vähemalt minu istekohalt (ja ma istusin siiski üsna keskel, kus oli üks suurem auk, ent sellest hoolimata) oli alati keegi näitlejatest oma näoga mõne musta raudtoru taga, mis muutis vaatamise pisut ebamugavaks. Kogu etenduse aja ei saa ju ennast kõigutada pidevalt, et hoomata, mida üks või teine teeb. Usun, et see probleem võib olla veelgi häirivam külgmistel toolidel istudes. Samas kui jällegi saali kaugemates osades võib selle tervikpildi hoomamine olla täiesti okei (minule lihtsalt meeldibki istuda võimalikult lava ligidal ja tunnetada end osana tegevustikust). Kunstnik on siiski suutnud (muidu mõneti raskele lavale) veel ideid sisse tuua ning ka kogu see "kodu-konstruktsioon" oli kriitikast hoolimata huvitavalt külgtrepi ja ukseava, peeglite ning suure rõngaga keskel, stiilne kunstiliselt (olgugi et pisut ebapraktiline vaataja jaoks).
Hinnang: 4 (senise teatriaasta, kui on nähtud juba üle 100 lavastuse, on "Tere, kallis!" minu TOP20 suurima teatrielamuse piirimail. Mõnus ja väärt meelelahutus. See, mille kohta ütleksin "hea eestimaine teater". Eesti tegijad, eesti autor, eesti tegelased, kuigi võiksid samahästi sobituda mistahes euroopa või angloameerika kultuuriruumi - keskealised inimesed oma väljakujunenud ja vananemisest üha võimenduvate kiiksudega. Vaadata ja teksti avastada puhas nauding. Romantiline komöödia, mis omab küll teatud žanritunnuseid, kuid ometi on täiesti omamoodi. Kuigi kummalisel kombel on see kõik natuke tuttav ka. Ja ma ei väsi rõhutamast oma vaimustust, et eriti tugev on siin tekst. Jah, Tiit Palu tekstist saadud nauding ja kõigi näitlejate, aga eriti Katrin Pärn'a mäng olid vähemalt minu jaoks seekordse teatrielamuse suurimateks positiivseteks mõjutajateks. Usun, et kui inimesed seda vaatamas käivad ja seeläbi soovitavad teistele, siis ilmselt saab sellest Vanemuise jaoks üks korralik menuk. See on just selline "lihtne ja kerge ja kindel teistele soovitada", kuna me kõik vajame oma ellu sellist teatrit, kus saab näha teiste elulisi, äratuntavaid igapäevamuresid, läbi romantilise, koomilise ja armsa kõverpeegli.)
Tere, kallis!
Tiit Palu lüüriline komöödia
Autor ja lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskujundaja Imbi Mälk
Kunstnik Eugen Tamberg
Valguskujundaja Imbi Mälk
Osades Maria Annus, Katrin Pärn, Robert Annus, Karol Kuntsel
Pille ja Viktor on väga korralikud inimesed. Nad teevad kõvasti tööd ja peavad lugu puhkusest. Nad on teineteisega harjunud ega mäletagi enam hästi, mis neid kokku sundis. Kas selleks võis olla armastus?
Ühel reede õhtul, mil nad on maailma eest oma koju varjunud, saabuvad ootamatud külalised. Kohe saab selgeks, et rahulik ja vaikne nädalavahetus on põhjalikult rikutud. Külalisteks on Viktori kaksikõde Mari ja tema värske peigmees Peeter, kes on äsja saabunud ümbermaailmareisilt. Selgub, et maailm on suur ja huvitav ja armastus siiski olemas.
Elu võib olla raske ja kerge, igav ja huvitav, ilus ja kole. Igaüks saab teha oma valiku. Hea, kui keegi annab õigel hetkel vajaliku müksu.
Esietendus 21. septembril 2019 Vanemuise väikeses majas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar