Ugala on viimasel ajal hakanud järjest tulema välja üha huvitavamate ja publikut meelitavamate materjalidega... Pean siin silmas eelkõige kolme viimast - Nick Payne'i kirjutatud üpris omapärast dramaturgiat, fragmentaarset armastuslugu, kus paralleeluniversumitesse ajakillud segamini paisatud, aga kaks inimest, kes seal teineteist leiavad ja teevad oma valikuid, pakuvad päris erilise teatrielamuse. Siis järgnes sellele Urmas Lennuki riivamisi teatrimaailmaga kurameeriv dramöödia - Luule ja Peetri -show, mis on lugu meie eneste seast ja nüüd siis üle mitme-setme aasta saab Viljandi kultuurihällis nautida muusikali! Ja veel üpris tavapärasest teistsugust muusikali... ilma ülepaisuvate, elust suuremate sündmuste ja/või muinasjutuliste sugemeteta, nagu need maailmakuulsad muusikalid, mis Broadway ja West Endi mängukavadest meie lavadele jõuavad, tihti tunduvad olevat... "Once" on tavaliste inimeste armumiste ja lahkuminekute, unistuste ja pettumuste, rõõmude ja murede sasipundar, mida muusika ja laulude saatel vaatajatele-kuulajatele lahti harutatakse ja nõnda kujuneb sellest justnagu juhuse tahtel ka muusikal.
Juhuse tahtel kohtuvad ka lavastuse 2 peategelast - mees ja naine, kes juhtumisi mõlemad ka muusikat teha armastavad. Ja kuigi suhtlemise algus läheb üle kivide ja kändude, siis üsna pea on tunne, et lisaks muusikale, armastavad nad ka teineteist... Ent mõlemal on korralik pagas kaasas - mees on hiljuti lahku läinud ning süda veel kildudeks ja naine ei olegi üldse lahku läinud... Seega kas sellel suhtel ongi võimalik õide puhkeda või mitte, seda saab igaüks ise vaadata... Igatahes ameerikalikult ninnu-nännu see sisu siin ei ole... tegemist ongi ju hoopis Iiri looga...
Eks paljud teavad, mis tähendab lahkuminek või armumine inimesse, kes ei saa või kellega ei saa mingil põhjusel koos olla ning lihtsalt armastada ja armastusel lasta teha oma maagilisi võlutrikke. Seega on lugu universaalne - kõik suudavad sellega suhestuda. Isegi need, kes seda iseenda nahal ei ole kunagi tundnud, teavad-tunnetavad tunnet läbi sõprade-tuttavate, laulude, filmide, kirjanduse ja muidugi ka läbi teatriklassika.
Kuigi on tegemist muusikaliga, siis seda draama osa, ehk sisulist lugu on tavalistest muusikalidest tunduvalt rohkem. Olgugi, et Dublinis lahtihargnev lugu on tegelikult ju olemuslikult lihtne - poiss kohtab tüdrukut, nad armuvad, käivad koos läbi mõned raskused ja kuigi tahaksid koos olla, siis on põhjused, miks see nii siiski olla ei saa... Aga sellel teekonnal on palju armsaid detaile sees ja küljes, mõned kõrvalliinid, sest kuigi armunute jaoks on tihti tunne, et maailmas on nad vaid kahekesi, siis paratamatult tungivad igaühe meie loosse sisse ka teised inimesed. Seega avastuslikke stseene ja kaasaelamiseks ning -mõtlemiseks leiab paralleelidetõmbamiseks mitmeid mõttekäike.
Ja muidugi MUUSIKA! Kohe alguses, enne kui üldse lugu pihtagi hakkab ja Priit saabub pimedusest rambivalgusesse ning laulma hakkab - minul võttis kohe hinge hellaks... Jah, olen seda filmi näinud, mille põhjal muusikal loodud on ning toona vaadates tundus see armas... Aga teatrisaalis, nii kohe alguses ei ole ju veel tunded soojaks aetud ning pole millegagi veel nahavahele poetud, et sellist mõju võiks lavaltoimuval olla... See esimene laul, Priidu sügav kurvameelsus, mida ta oma karakteriga lavalt saali kanaliseerib - see mõjub nii ehedalt, nii usutavalt... see on näitlejameisterlikkus, osata niimoodi tundeid vaatajas esile kutsuda lihtsalt silmade, laulude, hoomamatu miimikaga... Jah, Priit oli igatahes õige valik sellesse rolli. Tundub, et Eestis on tal ka piisavalt nö. staarpowerit, sest kõikjal kus ta laval üles astub, on saalid ikka välja müüdud...
Lavastuse muusikajuhiks on Peeter Konovalov ja bändijuhiks Andre Maaker ning see paarisrakend on loonud ja toonud kogu muusikalise selgroo tugevuse. Kõik need andekad, pille mängivad näitlejad mõjuvadki kui ühe bändina ja muusikalise poole suhtes ei saa midagi ette heita. Kui mõni noot vääratab või mingi oktav on siia või sinna poole kaldus (Priidul näiteks olid helistikus püsimisega väiksed nihked siin ja seal), siis tegemist on indie-muusikaga, kus eripärad, originaalsus, teatav robustsus ja toorus tuleb ainult kasuks ning annab vaid õiget tunnet juurde. Kuid see ansambel on ka suurema osa ajast laval ning ükshaaval või mitmekesi sekkutakse tegelastena peategelaste teekonnale. Justkui rõhutatult on nad ka kõik teineteisest erinevad. Ja õigusega. Eks neil tuleb esitada ja esindada teatud tüüpi või arhetüüpi, mis iga vaataja elus on "need teatud tüübid". Nagu näiteks "pangatöötaja", kes ju laenuandjana on "teatud" tüüp... aga tegelikult in tegemist siiski inimesega... kes juhtumisi ise ka muusikat armastab teha. Seega sugugi mitte üheplaaniline. Ja külalisena mängib seda "tüüpi" Jaanus Mehikas. Lisaks selgub, et talle meeldivad mehed, ehk plaane on veel mitmeid. Ja see tegelane ise on tegelikult väga väike sutsakas kogu loos. Mõnevõrra suurema "sutsaka" saab endale Tarvo Vridolin. Tema on armunud naispeategelasse, kuid ühtlasi märkab, et temast tuleb tal käed puhtaks pühkida... ja nõnda satub ta kokku Maarja Mitt'i mängitava, natuke energilisema ja särtsakama tüdrukuga kui teised. Maarja on ka osav pillimängija... see sai (minu jaoks) teatavaks juba Tartu Uue Teatri "Praktiline Eesti ajalugu" lavastusega.
Tarvo ja Maarja stseen on üks väheseid, mis peaaegu ka tantsunumbri mõõdu välja annab... jah... tantsude puudumine selles muusikalis on väga silmatorkav (ja Danzumehena olen ju muidugi nende peale maias). Liikumise seadmist siis siiski on ja Raido Mägi on seda saanud mõnevõrra teha - eriti meeldib see, kui kõik ristirästi laval liiguvad, ise samal ajal pille mängides... ja võib-olla veel üks pisike lõik, kus 2 naist mehe ümber südame oma liikumisega joonistavad... kuigi see "süda" oli vaataja enda illusioon, sest eestvaates seda ju otseselt ei näe... aga selline muusikal see ei ole, kus mõne tantsunumbri peale saaks jahmuda... Jahmuda saab ühe trummisoolo peale, mille pakub noor näitlejaõpilane TÜ VKAst. Nüüd on meil teatrilavadel lisaks Juss Haasma'le ja Teele Pärn'ale veel üks äge trummar teatrilaval :) Muidu ta mängitud karakter oli kuidagi ebameeldiva auraga, aga see on vist pigem isikliku tunnetuse põhjalt.
Margus Vaher'it näidatakse Ugalas kuidagi harva ja seda suurem heameel oli jälle teda üle pika aja mängimas näha. Karl Kena ja Martin Mill on rohkem taustategijad, aga tõeliselt särava omapoolse sutsu annab pisikeses, aga sedagi läbitunnetatumas rollis Garmen Tabor. Peategelase tšehhtarist ema, kelle poolt teksti võib-olla ei mõistagi - mõistab vägagi hästi! Garmenil pole vaja palju teha, aga ka taustalt on tema siiski üks terve etenduse tugevama kohaloluga näitleja. Ja siis need peategelased... Priidu kohta juba mõne sõnaga kirjutasin, kuid neid kiidusõnu ei ole lihtsalt piisavalt. Minule näiteks meeldis tema rohkem kui filmis selle rolli kuulsaks mänginud Glen Hansard. Priidu mäng on nii aus ja käib läbi erinevad tunded väga eluliselt - see "mäng" on pigem nagu "olme" - näib nii pingutamata päris. Võib-olla mehena oli mul ka lihtsam tema tegelasega samastuda ning uskuda seda kõike, mida ta endast laval kujutab. Teisalt kui Laura Kalle, kuigi mingil kummalisel moel isegi pisut sarnane oma filmirollikolleegile, jääb ta Marketa ehedusele alla. Seda tegelikult väga konkreetselt ühe asja pärast. Ei teagi, kas see on lavastaja näitejuhtimise soovitus suurema pildi jaoks või Laura enda otsus mängida rohkem publikusse kui kõik teised tegelased. Sellel mõttel oleks ju isegi iva, kui tegijatel oli taotlus, et publik elaks lugu rohkem läbi selle tüdruku silmade. Kuid nii otsene see ei tundu ka olevat. Selleks sidemeloomiseks on omad lõigud nagunii. Samas lisaks sellele, et Laura meenutas natuke Marketa Irglovat, meenutas ta veelgi rohkem üht tšehhitari, keda hästi tunnen, seega on siin rollijoonises ka tabatud midagi õiget. Kui selle publikussemängimise ära tabasin, siis hakkasin vaadates isegi jälgima neid korduvaid mustreid, mis erinevus eelkõige teise peategelase, ehk Priidu mänguga on. Priit palju julgemalt seisab seljaga publiku poole ja kasutab lava kodusemalt, olgugi, et Ugala koduteatriks pidamise ajast on tal juba palju aastaid... aga ju see on ikkagi midagi muud...
Kahe peategelase, ehk siis Priidu ja Laura ühine - oscari võitnud laul oli üks terve etenduse tipphetki... Andres Noormets on teinud sellele eestikeelsed sõnad (muu tõlkijateks on Ugala dramaturg Liis Aedmaa ja samuti dramaturgi-taustaga, peaosa mängiv Laura Kalle)... ja teatris või teatriväliselt, siis see on hetkel mul käesoleva aasta lemmiklaul. Nii ilus!
Muusika mängib ju tegelikult meie elus päris suurt rolli. Ise olen õppinud viiulit ja terve elu ka laulnud vähem või rohkem eri aegadel, aga usun, et ka need, kes ise on muusikakaugemad, peavad tunnistama, et muusika ühel või teisel moel on meie kõikide elu mõjutanud. Muusikutel muidugi rohkem ja otsesemalt... Ja nagu ka kõiges muus, kui Sul on kirge millegi vastu ja see meeldib sundimatult, siis sellega tulekski tegeleda. Siis on võimalik siin elus midagi ka päriselt saavutada. Siis on võimalik ka teistele oma tegevusega silma torgata ja nahavahele pugeda. Siis on see aus. Tundub, nagu nende inimeste jaoks selles lavaloos oli muusika see kõige ausam asi. Mehe jaoks eriti, aga ka naisel lõid muusikast silmad särama. Suhtes on selline ühine silmasäratekitaja päris suureks mõjuteguriks. Kui on ükski selline ühine asi, siis sellele saab ka suhtes palju ehitada. Filmis, millest see lugu on välja kasvanud, olid peaosasid mänginud näitlejad ka tegelaste prototüüpideks. Filmis oli kõik kuidagi väga ehe... ja kuigi näitlejad-muusikud olid ka enne filmi juba aastaid varemgi kohtunud, siis päriselt armusid nad teineteisesse filmimise ajal. (Kes ei tea, siis olgu öeldud, et aasta pärast filmi ilmumist nad siiski enam paar ei olnud, kuigi ühist musitseerimast jätkati ansamblina ja jätkatakse ka praegu ansamblita, kuigi elatakse eri riikides - muusika on ju suurem kui me ise...)
Taago Tubin'i lavastus on küll suurel laval, aga lugu ise on oma olemuselt intiimsem. Lavastaja on siiski täiesti meisterlikult suutnud selle suure lava koduseks ja sobivalt väiksemaks ning piiratumaks muuta. Teisalt on seal vajadusel piisavalt avarust, et suure näitetrupi jaoks see kitsaks ei jää ning ka hetkedel kui seal siginat saginat rohkem on, suudavad nad tekitada ka täis-lava-tunde. Kunstnik Liisa Soolepp'a loodud seinad meenutasid minule muusikastuudiot. Ka nendes on sellised müravaigistavad ja heli hoidvad mustrid. Kuigi siin on tegemist hoopis nö. aukudega, mis võivad ju ka tähendada hoopis midagi muud. Lavastuslikust küljest jällegi avatud lagi ja üldse lava avanemine ühel hetkel oli visuaalselt võimas element. Villu Konradi ja Laura Maria Mäits'i valguskujundus oma värviderohke värvikaardiga on mänguline ja annab elu ja särtsu teatud hetkedel juurde ning siis jälle muudab pimeduse ja erksate värvideta intiimsemaks. Lavakujundus ja värvide kooskõla mängib lavarežiis teatud hetkedel olulist rolli. Eriti näiteks "armu"punane :)
Hinnang 4+
Seekord läksid mul oma teatrikaaslasega arvamused risti. Tema oli kriitilisem sellepärast, sest ootas ilmselt tavapärasemat muusikali... tantse jah siin tõesti ei ole. Tema kriitika seisnes ka Priidu ja Laura vahelise igasuguse keemia puudumises, mis minu arvates just töötas nii, sest nad kumbki nagu oleks tahtnud teineteisega koos olla, aga samas ei saanud ka. Alguses mees on liiga mõtetega just purunenud suhte juures, siis jälle naine saab aru, et ta peabki hoidma distantsi, sest ta ei saa ju seda suhet tegelikult hakata looma... kuigi tunded ei küsi ju selleks luba - nad kas on või neid pole... Võib-olla tõesti oleks võinud seal mingi usutavam surin olla sees mingitel hetkedel, aga see oleks minu arvates juba luubiga vaatamine... Samas lõpus seisis suurem osa publikust aplodeerides püsti (ma ise küll mitte, sest kuigi väga-väga meeldis, hoian seisvad ovatsioonid vaid äärmuslikeks juhtudeks), aga igatahes näitas see ära, et suurem osa publikust oli minuga samas paadis. Ja eks ka meedias on juba läbivalt kõik vaid kiidusõnu Once'i aadressil laulnud! Minule jääb küll kindlasti mõneks ajaks meelde ja Falling slowly't loodan ka raadios kuulda tihedalt!
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Muusikal ONCE
Enda Walsh
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.
Esietendus: 26. jaanuar 2019LAVASTUSMEESKOND:
Näidendi autor
Enda Walsh
Glen Hansard ja Markéta Irglová
Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja
Muusikajuht
Bändijuht
Andre Maaker
Liisa Soolepp
Raido Mägi
Villu Konrad ja Laura Maria Mäits
Priit Võigemast (külalisena), Laura Kalle, Tarvo Vridolin, Jaanus Mehikas (külalisena), Maarja Mitt (külalisena), Sänni Noormets (külalisena), Margus Vaher, Terje Pennie või Garmen Tabor (külalisena), Mihkel Kuusk (TÜ VKA), Karl Kena, Martin Mill, Andre Maaker (külalisena), Eliisabet Kena (külalisena) või Sonja Aardam (külalisena)
LAVASTUSE TUTVUSTUS:
John Carney mängufilmil põhinev muusikal “Once” (“Ükskord”) on isemoodi lugu üksindusest, kirest ja lootustest. Samuti muusika rollist meie elus. Ugalas toob muusikali lavale Taago Tubin, muusikajuhid on Peeter Konovalov ja Andre Maaker. Peaosades astuvad üles Priit Võigemast ja Laura Kalle.
Iirlasest hobimuusik, kes on pettunud armastuses ja hüljanud oma unistused, kohtub Dublini tänaval juhuslikult noore tšehhi neiuga. Ühine kirg muusika vastu lähendab neid teineteisele ja sõprusest areneb midagi enamat. Süttivad lootused, muusika saab uue hingamise, kuid puhkev armastuslugu seab nad keeruliste valikute ette.
Loo lavaversiooni muudab eriliseks, et näitetrupp toimib ühtlasi ka bändina ja kogu muusika luuakse elavas ettekandes. Nii mõnelgi näitlejal tuleb muusikalis mängida kolme-nelja erinevat instrumenti. Muusikali libreto autoriks on tuntud iiri näitekirjanik Enda Walsh, muusika ja laulusõnad on loonud filmis peaosi mänginud Glen Hansard ja Markéta Irglová.
2008. aasta Oscarite jagamisel pälvis lugu “Falling Slowly” auhinna parima algupärase muusikapala eest.
“Once” esietendus muusikalina 2011. aastal Off-Broadwayl ja on pälvinud terve rea mainekaid auhindu, sealhulgas kaheksa Tony Awardi.
Muusikali “Once” litsents kuulub Music Theatre International (Europe) Ltd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar