Meie ees avaneb näitlejate garderoob kahele. Kogu oma vajalike parukate ja grimmivahenditega, rollifotodega, millelt vaatavad vastu eri vanuses ja olukordades (rollides?!) peategelased. Siin-seal on veel mööblit ja muidugi paar stangetäit "kostüüme". Suur, aga puhas, pea kliiniliselt puhtas taust on lumivalgeks võõbatud - nii valge tellissein, et sellelt paistab kõik detailideni välja. Ent hämaruses see kaob ja mistahes valgusvärvuses muutub kaasamängivaks.
See on ruum, millesse me Alvis Hermanise autoriteatrit vaatama asudes siseneme. Teatrietendust, millest kujuneb kahe inimese elutee-jutustus. Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja Raissa Maksimovna (esialgu Titorenko, aga pärast) Gorbatšova. Jah, tegemist on biograafilise teatriga, mis põhineb peategelaste avalikel ülesastumistel, kirjadel, memuaaridel ja millest lavastaja ise on kirjutanud kokku peamiselt just publikule jutustatava, ent osaliselt ka väljamängitavate partner-stseenidega lavaloo, stiilis "täna õhtul mängime Gorbatšovide elu". Eriti just alguses mängivad näitlejad meile välja ka oma karakterisisse minekud, harjutades nende hääli, ilmeid ja olekut, mis omakorda mõjub sooja huumorina ning aitab vaatajatel (koos näitlejatega) olustikku koos siseneda. Kaval võte ja lausa imekombel märkamatult oledki kärbsena nende kiviseinte vahel ning isegi näitlejate grimmipeegleid taustal nähes, ikkagi just selles ajastus, mida parajasti näitleja-jutustajad meile vestavad-kujutavad. 2 täiesti suurepäraselt meisterlikku vene näitlejat - Jevgeni Mironov ja Tšulpan Hamatova, vastavalt siis Mihhail ja Raissa.
See lugu on tõesti klassikaline elulugu, ent kuna peategelane on olnud maailma üks tähtsamaid oma aja poliitikuid, on see kahtlemata lisaks ka poliitiline teater. Lavastaja Hermanis siiski ei lasku hetkekski hinnanguid andma. Ta viskab õhku nagu kuulipildujast järjest üha uusi ja uusi fakte ning kilde tegelaste eluteelt, ent alati suurima austuse ja isegi teatava elegantse õrnusega. Seal vahel on ka mõned negatiivsed... ent seda vaid neile, kes neid niimoodi tõlgendada soovivad. Lavastaja-dramaturgi käed jäävad alati ja igas olukorras puhtaks.
Lisaks ajaloost tuttavatele faktidele-toimunule, on siin muidugi palju, mida saab ridade vahelt veel üles noppida. Ja seeläbi justkui enda mustreid suurest pildist luua - mõned olemuslikud, mõned kummaliselt ka igaühe enda eluga seonduvad tähelepanekud, mis ainult laiendab vaadatava väärtust ning vaataja sidumist kogu laval toimuvaga ning seal lahtimängitava aja- ja olmelooga. Mitmed ka tõesti väga peened äratabamised. Toome näiteks jäätise - kui oluline see oli lapse ja noorena. Jäätisel oli mingi maagiline tähendus - "täna ostame poest jäätist"... Aja ja vanusega võib ju jäätis endiselt maitsvaks jääda, ent selle tegelik väärtus devalveerub (võrreldes lapsepõlvega).
Mustritest rääkides, siis huvitav kui palju käis ridade sees ja seal vahel läbi seotus Ukrainaga, kui palju usuga, kui palju raudteega. Rongidel ja Raudteel on lisaks algustähele veel väga suur tunnetuslik sidusus teatava Romantikaga.
Ja ikkagi need näitlejad... täiesti harukordne partneritunnetus - nagu elus nende tegelaste, ehk päriselu abikaasade vahel, nõnda ka laval näitlejatel. Ning selle tabamine - osalt ka julgelt parodeerimine, vähemalt mis puudutab portreeritavate kõnemaneere. Tihti ju suhtutakse teatrilavastustes üleolevalt nii lähedalt päris elu tegelase tabamisse, aga oleme ausad - see on ka palju raskem mängimise mõttes - tõesti proovida kedagi KEHASTADA - ka häält ja liikumist jäljendades. See võib kammitseda näitlejaid ja panna mingist teisest kohast lukku või liialt pingutavaks, aga tõelised meistrid eristuvadki sellega, et suudetaksegi muutuda kellekski teiseks!
Siin on muidugi ka palju lavastuslikke otsuseid toetamas ning tegelikult üldse loomas mängukombinatsioone. Jutustades vaadatakse publikusse, see on arusaadav, ent just ümberlülitustes peitub siinsete meistrite kõrgem klass. Teisalt on ju ka misanstseene, eriti just emotsionaalsema mängumaneeriga dialoogid, mil tehakse publikust kujuteldav vastasmängija ning esitatakse ikkagi saalile - see töötab (ja ka mõjub), sest lavapartner, ehk ka teine tegelane vaatab publikusse, nagu läbi selle ka vastu oma "partnerile". Seejuures on mitmed korrad, kui näitlejad on oma esitatavast nii liigutatud, et silmad helklevad või kohati isegi pisarad voolavad korralikult. Mehel seejuures ka (näiteks isa-poja teema juures)! Sest tõelised mehed pisaraid ei karda. Ja no Mihhail tundub, et on ka päriselt selline pehmema natuuriga (sellise võimsa riigijuhi kohta ju isegi üllatuslikult) ja väga südamlik.
Lavastus oli ka sellest küljest nagu "elulooraamat", et seinale kuvati laval toimuvate juhtumite "pealkirjad", nagu peatükid. Temaatilised, nagu näiteks "Gorbatšov ja raamatud" või "Raissa ja püramiidid" jne... need vahetusid tempokalt ja andsid isegi dünaamilisust oma olemuslikult vähemdünaamilisele jutustava-teatri žanri lavastusele palju juurde.
Kuigi lugu võttis pidavalt ka vägagi tõsiseid pöördeid, siis ikka paistis ja sobitus vahele eluline huumor (ongi ju eluga seotud!) Teisalt nendes tõsisemates kohtades näiteks ei saa ju kedagi jätta külmaks kui naine laval päriselt nutab... sest isegi kui ta nutab oma karakteri pisaraid, nutab ta ju ikkagi päriselt - näitleja on viinud ennast sellesse seisundisse... Oh miks küll teatrilavadel ikkagi nii vähe nutetakse... kui sellel on ometi nii suur ja kaasakiskuv mõju?! Liigutavat teksti on vähe? Harva? No siin seda igatahes seega on. Lavastajal on küll veel varuks mitmeid vaatajate kaasatõmbamise trikke. Näiteks Mihhaili ja Raissa pulmades - publik mõnuga hõikas (näitlejate julgustatuna) "Kibe!", ent seegi ju ei tule tühja koha pealt. selleks on tulnud osavalt publik ikkagi nii kaugele viia, et nad tõesti juba nõnda tugevalt kaasa elaksid, et on valmis teatrisaalis midagi sellist tegema... sekkuma enda olmest läbi "neljanda seina" lavaolmesse. Muide professionaalsuse piirides naeravad ka näitlejad ise oma esitatava teksti või partneri mängu peale, saades ka sedasi publikuga rohkem omaks- nemad küll ju siin jutustavad, aga naudiks nagu ühtlasi seda teksti koos vaatajatega...imeline!
Gleb Filštinski valguse värvidega mängitakse stseenid nii voolavalt kui ka kohati kirurgilise skalpelliga lõigates peaaegu, et sinkjast valgest külmast üksindusest -> soojemaks, hämaramaks, kodusemaks pruunikaskollasekski kodukoldes koosolemiseks.
Paratamatult liigub sisu ka poliitikasse ning teiste Nõukogude juhtide juurde, kelle varjust ju lõpuks meie nimitegelane suurriigi juhiks tõusiski. Näitlejad vahetavad ka grimmi ning osaliselt isegi maskilikke valmisgrimmi publiku silme all, sealhulgas parukaid ja poolparukaid. Tinglikult ongi etendus jagatud kaheks esimeses pooles rohkem pereelu ja kahe inimese suhte ning selle kujunemisloo rohujuuretasand ja siis jällegi see laiemalt tuntud avaliku elu sotsiaalsem poliitikutee. Ja kui juba esimeses vaatuses hakkab Gorba juuksepiir taanduma, siis teise vaatuse alguses on need jälle näitleja enda omad... võibolla hetkeks ei saa sellest arugi, et miks siis järsku nii, aga tegelikult tahetakse tuua meid ikkagi tagasi selle jutustaja-tasandi juurde - siis ongi laval kaks näitlejat, kes mängivad-räägivad meile kellegi kolmanda lugu...
Eks keskealised ja vanemad, ehk meie niiöelda "nõuka-ajal elanud" inimesed suures osas ju ka teavad seda Gorbatšovi elukaart, ehk mis toimus tema ja maailmaga tolles ajastus, ent niimoodi kontsentreeritult loksutab siiski mingid asjad paika, mis vahepeal muu infomüraga on segi läinud ning osaliselt ka juba unustuse hõlma alla kadunud. Selgelt antakse mõista, et Andropovi õpetusel Gorbale võis olla olulisemgi kaal kui pinnale paistab. Andropov oli ka see, kes lükkas Gorbatšovi riigijuhiks juba siis kui tema enda tervis polnud kiita. Ent siiski Tšernenko sai asemele - ministrite arvates temaga oli "lihtsam"... ent me ju praegu teame ajaloost, kuivõrd hetkeks... Ja Hermanis muudkui jätkab oma väikeste "võtmete" õhku loopimist... Mõte põikab tänu sellel ka sinna, et kuidas ikkagi just KGBs juhtival kohal töötamine oli ja on tihti lühem tee kogu Venemaa juhiks... nõnda see oli ka Putiniga... Ja kui kogu siinkirjutaja lapsepõlve aja olid ikka need müstilised hallid kardinalid, ehk igasugused ministrid, kes neid niite seal Venemaa ladvikus tõmbasid - no eks Brežnev andis ka hea võimaluse vastava olukorra tekkeks, siis Gorbaga see muutus tagasi - ehk tegelik võim liikus ministritelt jälle presidendile.
Kui see etenduse esimene pool, ehk armumine ja noorus oli niiöelda õhuline ning inimlike ja äratuntavate emotsioonidega, siis teine pool, ehk "poliitiline elu" oli nagu kiirrong, mis veel üha kiiremaks muutus ja tunneteks kodus jäi ju seeläbi ka kaduvvähe aega ja ruumi... Nõnda vaene Raissa, kuigi muidugi mehele igati hingekaaslaseks, jäi selle suure karjääri kõrval ikkagi rohkem tagalasse ning parimal juhul kodusolevaks toeks...
Pool tundi enne lõppu, saabki Gorbatšovist riigijuht, mille h-hetkeni viiv taustsüsteem jutustatakse ka ette - Gromõko rolli olulisus, mida me ka kõik teame, kes selles ajas elasid. Ja kuna siin poliitilise etenduse pooles on muidu huumorit tunduvalt vähem, toob Hermanis sisse ajastule omased anekdoodid ja päris elu markantsed juhtumid - kõik ikka lähemalt või kaugemalt seotud Gorbaga. Isegi üks anekdoot, mis endalgi lapsepõlvest meeles - "Lõputult pikas viinapoe järjekorras saab ühel mehel mõõt täis, astub järjekorrast välja ja teatab, et läheb tapab Gorba ära. Lähebki. Ent on juba 2 tunni pärast tagasi. Teised siis uurivad, et kas töö tehtud? Tapetud? Mees vastu: "Seal oli veelgi pikem järjekord." :)
Ei väsi rõhutamast, et lugu tervikuna on jutustatud väga suure austusega, kus Gorbast maalitakse eelkõige ikkagi inimene ja alles siis riigijuht. Kuid ka lõpus jätkab Hermanis oma "tõsielukildude" lisamist, mis mõtteid ja seoseid loovad... näiteks kui ta lõpuks oma positsioonilt tagasi astub, ütleb ta, et tal on kahju, et nõukogude liit lagunes - see ei olnud tema eesmärk. Eestlasena oleks ju selline mõttekäik isegi taunitav, ent kui mõelda riigijuhi seisukohast, siis kes ikka tahaks, et tema valitsemisest tingitult riik väiksemaks muutub ning seega ka võim ju kitseneb maailmas... aga nii see kellele kahjuks - kellele rõõmuks ikkagi läks. Ja Gorbast õnneks polnud sellist hirmuvalitsejat, kes vägisi seda oleks ära hoidnud.
Publik oli väga helde... pidevad naeruturtsatused ning iga Gorba vanemakski muutumine (grimmi/parukate/maskide abil) teenis tervelt saalilt ära aplausi... sest eks see kiire ja sellisel tasemel muutumine oligi nagu väike teatriime. Sarnasust ju välimuslikult ehk polnudki, aga siin tuleb taaskord mängu näitlejameisterlikkus, millega Mironov oma aegluse ja kangusega tõesti mängibki laval liikuva inimese vanemaks! Ning ka täpp i-peal, ehk lõpp on ilusti kokku sõlmitud, sest need keda armastame, ei lahku meie juurest tegelikult mitte kunagi!
Lisamärkusena nähtud etenduse kohta ei saa jätta mainimata, et Gorbatšov oli ka ise seda vaatamas ja sellest lõpuaustusena sai ka publik osa. Tekkis kummaline duaalsus - saalis ja mis sest, et publiku poolel vaatamas, oli kohal päris õige hing, keda ka lavalt üksipulki lahti hekseldati nii lähi- kui suures plaanis ning kelle elu nii isiklikku kui avalikku palet peegeldati. Imeliselt eriline tunne. Publik näis olevat ühtviisi ja samaaegselt tänulik oma aplausi ja seisvate ovatsioonidega nii näitlejatele, suurepärase teatrielamuse pakkunud teatritegijatele kui ka endisele riigijuhile, kes nendega koos seal saalis istus! Vaimustav!
PS. Tegemist on video vahendusel vaadatud etenduse peegeldusega, ent saadud elamus, ilmselt eelkõige tänu harukordselt heale lavastusele ja mängule oli täiesti võrreldav päris teatriga. Huvitav oli esimesest pingpongilikust - kogu elukaare kiirülevaatest kahe näitleja poolt kuni kõige viimase - maagilise realismi südantsoojendava stseenini välja! Seda vaataks kohe meelsasti mitu korda veel!
Braavo Alvis, Jevgeni ja Tšulpan ning kogu taustatrupp!
Tekst Russian Case etenduse tutvustuse lehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Theatre of Nations, Moscow
GORBACHEV
text by Alvis Hermanis
Director: Alvis Hermanis
"You would expect that the production entitled GORBACHEV offers a new look at our history and the protagonist’s role in it, at the coup d'état attempt in August 1991 and the collapse of the Soviet Union. However, nothing of this you will see in the main hit of the current Moscow theatre season. There are only two characters in the play– he and she. The historic events provide a background only to the story about Mikhail and Raisa Gorbachev`s private life. Alvis Hermanis` theatrical biopic is based on their memoirs, letters and public appearances. The initiator of Perestroika is seen as a man who values love more than power. This theme resonates clearly at the beginning and end of the play. In the middle this keynote flags but the situation is saved by absolutely brilliant work of two outstanding actors – Yevgeny Mironov and Chulpan Khamatova. Even in secondary scenes the actors’ incredible charisma makes the characters and their feelings very convincing. They are not only acting out their love, but also trying on their costumes, wigs, makeup (the action takes place in a dressing room) and, moreover, the dramatic fate of the last general secretary of the Communist Party of the Soviet Union and his wife. Before our eyes historical characters are being transformed into vulnerable and suffering people." -Marina Davydova
Production Information:
Premiere date: 10 October 2020
Duration of show: 3 hours, one break
Age restriction: 16+
Number of people on tour: 32
Scale: up to 1000 spectators
Freight: one 40-foot van, 82 m3
Set up time (including sound and light): 16-18 hours
Minimum performance space:
Height: 8,0 m
Width: 15,0 m
Depth: 8,0 m
Contact:
Maria Starygina, Dmitry Kondrashov
Mob: +7 903 299 0112, +7 926 916 1697
E-mail: m.staryguina@tofnations.ru, d.kondrashov@tofnations.ru
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar