kolmapäev, 2. jaanuar 2019

Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater


Tundub, nagu Eesti teatrites tuuakse paralleelselt Sajandi lugu sarjaga EV100 puhul tehtavate Eesti ajaloo-teemaliste koostöödega ka teatrite enda repertuaari austusavaldusi Eesti klassikale. Vanemuine "Kalevipoeg", TeMuFi "Toomas Nipernaadi", RAAAMi Kreutzwaldi töötlus, ERM Teatri Krossi "Keisri hull", NUKU Tammsaare ja "Noored hinged", Endla Tammsaare "Elu ja armastus" ning Raudsepa "Vedelvorst", Tallinna Linnateatri Bornhöhe "Vürst Gabriel", Theatrumi Krossi "Neli monoloogi", Karlova Teater Tuglase "Popi ja Huhuu" ja NO99 Smuuli "Kihnu Jõnn", kui nimetada neid, mis esimestena meenuvad. Ja Rakvere Teatris jõudis novembris lavale Urmas Lennuki kokkukirjutatud, Oskar Lutsu teada-tuntud saaga koondversioon, ehk kevadest talveni "Paunvere poiste igavene kevade" (mina nägin seda detsembris Kose Kultuurikeskuses külalisetendusena).

Dramaturg Lennuk on ise ka lavastajaks ja nõnda jõuavad sellest tekstist lavale just Urmase enda soovitud aktsendid, mida ta mõnuga on mõnevõrra ka tavapärasest muutnud, et vaatajale pakkuda avastamisrõõmu ning uusi mõtteid ja vaatenurki vanast loost. Kõike siiski austusega tegelaste ja loo terviku suhtes. Need tema vaatenurgad on just vaid niipalju nihkes sellest, mille ise välja on lugenud ja varasemates tõlgendustes juba näinud, et võib uskuda - mis siis kui see tõesti oligi hoopis naa, mitte nii?

Lavastuslikult küljelt mängib eraldi rolli kunstnik Kristjan Suits'u järjekordne fantastiliselt eriline lavakujundus. Need laudteed lillede vahel loovad täiesti osa lavastusest. Üldvaade alt parterist üles lavale ongi nagu lilli täis niit või koppel (kus Ärnja-preili oma katkise päevavarjuga kui ingel kesapõllul komberdab), mille vahel kogu tegevustik toimub... ja osaliselt ka selle "all" :) Ainult "Apple"-läpaka kaanele oleks võinud midagigi panna varjamaks seda põlevat märki, sest muidu nii tühine väike asi on kui mõttetu tilk tõrva meepotis.

Oluline eripära on ka muusika kasutamine. Etendus sisaldab mõningaid laule, kuid siiski piisavalt vähe, et muusikaliks see ka päris ei muutu. Mõni laul on eriliselt ilus ja hingeminev (näiteks esimese vaatuse meeste laul ja teise vaatuse Teele-laul), aga mõned ka sellised lihtsamad sutsakad. Ja vau kui musikaalne on Rakvere teatri trupp! Mängitakse kõikvõimalikke pille ja lauluhääled on nii ühel kui teisel täiesti kobedad! Arvasin esialgu, et kuna kaasatud on Vootele Ruusmaa (kes lisaks muusikalise tausta juhtimisele laval on ka Visaku-rollis), et tema ongi muusika autor, aga ei. Muusika on Kulno Malva ja Kristjan Priksi poolt.

Tekst on väga mänguline ja humoorikas, nagu Urmas Lennuk neid kirjutada oskab. Esialgu kartsin, et kuivõrd ikkagi vanad Tootsi-lood suudavad pinget ja põnevust ülal hoida, kuid see hirm oli asjata. Lennuklikult on tekst pikitud täis anekdootlikke stseene ja avastamisrõõmu pakkuvaid ütluseid. Ja nende "ütlustega" Lennuk ikka ja jälle üllatab sellega kui tabavalt need "vanad kõnekäänud" tema teksti istuvad (a la Vargamäe unistaja "kuidas kube kärab"). Seekord näiteks Ärnja Virve teatab, et tal on Imeliku "rütm rinna all" ja seda muidugi mitu korda erinevas kontekstis! :) 3 tundi kestev naljamäng tegelikult kubiseb vahvatest dialoogilõikudest ning see hoog tundub etenduse edenedes muudkui kasvavat ja kõik kerib ja kerib kuidagi üha naljaderikkamaks. A la - Kiir Teelele kui too talle vaid naisks tuleks: "Ma avaladan Sulle armastust iga päev ja öö!" Teele tiuskab vastu: "Kas Sa mul siis magada üldse ei lase?!" :)

Kuid nalja on Lennuk kudunud ka tegevustikku - *Arno pidev paju juurde ootama minek, sest ta ju "lapsena tuisuga ükskord Teelet seal ei ootand". :) *Arno "viiulimäng"... mis on varjunimi viinajoomisele. :) *Teele: "Need on ju Arno ja Kiir!" Kiir hoiab põõsast enda varjamiseks ees ja hõikab: "Ei ole! Onju Arno?!" Arno, kes on teisel pool, võtab enda põõsa eest ja see nägu, mille Kiir siis teeb! :) *Teele toriseb pidevalt ja plikatseb poistega, aga enne lavalt lahkumist viimasel hetkel vilkamisi näitab publikule oma tegelikku palet :) *Tõnissoni "nurgas seismine" :) *Kiirel on särk ka seljast varastatud kui ta Venemaa rongilt sama targalt tagasi tuleb. :) *Ärnja Virvele viidates kasutatakse parooli "virvendab". :) *Vanaduses Toots on unustanud, et ta juba kogu jutu on ära rääkinud, aga Teele kutsub teda siis korrale. :) *Visak, igavene vingukott on Vootele Ruusmaa poolt tõsiselt vinguvaks mängitud. :) *Tarmo Tagamets teeb väga uhke "saksa". :) *Köster annab salaja Liblele viina. :) *Tootsi ishias tuleb ja läheb ning liigub kehas kuhu parajasti vaja. :)
- Neid magusaid naljamarju saab sealt noppida mitu korvitäit ja ega neist naljadest lugedes päriselt aru ei saagi, aga kes on näinud, see oskab konteksti panna ja endal oli taaskord vahva meenutades need naljad üle pugistada, mis meelde jäid :) Tegelikult neid on seal nii palju, et vabalt vaataks teist korda veel ja usun, et see oleks sama mõnus elamus!

Kui nüüd mõelda üldises plaanis, mis selles Lennuki-Lutsutöötluses eriliselt sisuliselt meeldis, siis kõigepealt Kiire-tegelase kujutamine sellisena, et temast tõesti kahju hakkas. Muidu on see Kiir ju igavene kehkenpüks ja üsna ebameeldiv tüüp, aga "Paunvere poiste" Kiir Imre Õunapuu kehastuses on tegelikult armas, kurvakujurüütel ja tõesti tahad, et tal ometi ükskordki hästi läheks. Imre Kiirele hoiad tõesti pöialt, et Teele teda niimoodi ei tuuseldaks ja ta palja kõhuga pärast rongis paljaksvarastamist ei tuleks tagasi, vaid läheks ja saaks selle va põllumehediplomi kätte... Et keegigi tüdruk Kiire luulele(!) vastaks! Ja üldse selline kangelastöö on Lennukil õnnestunud - siduda kogu (läbi mitme raamatu kirjutatud) lugu ühte 3 tunnisesse lavaloosse nii, et lugu jookseb ja kuigi muidugi mõningate kadudega, on siin siiski olulisim kõik sees olemas. Ja vähemalt minu arvates kogu Lutsu kirjanduslik saaga oli alguses parem ja mida hilisemasse ikka nad seal jõudsid, seda kehvemaks läks ka tekst. Seega õigusega ongi Lennukil rõhk loos "Kevade"l, "Suvi"l, "Tootsi pulm"al. Kusjuures kestis küll 3 tundi, aga ei pannud seda aja kulgemist tähelegi, sest pidevalt oli selline hoog peal ja üks naljakas ja kaasahaarav stseen järgnes teisele ning dünaamika oli hästi paigas, kuna tegelasi oli küll palju, aga kõik nad on ju juba varasemast hästi tuttavad, seega sai terviklugu enda peas kokku veelgi suurem. Ja kuna need rõhuasetused olid nõksu teised, siis ei hakanud ka igav sellepärast, et lugu suures joones on tuttav, detailides on jällegi tegemist ju praktiliselt uue tekstiga. Dialoogid on kõik nö. Lennuki sõnadega.

Ja kogu see ansamblimäng ja fantastiliselt hea trupp! Nemad ju tegelikult elustavad kõik need Lennuki lennukad stseenid, mängivad karakterid elavaks just omalaadsete lisanditega. Tahaks neid kõiki ükshaaval kiita, sest tõesti, selles pundis polnud seekord ainsatki logisevat mutrit. Kogu masinavärk töötas valatult. Imre Õunapuud Kiirena juba mainisin... ja tegelikult ju kujutaks Imret pigem Arno või isegi Tootsina ette, aga tema Kiir on naelapea pihta just sellise pagasiga, mille Lennuk talle andnud on. Arno rollis Madis Mäeorg ikka ja jälle üllatab millegi uuega. Kui palju neid erinevaid pisitillukesi detaile ühe näitleja sisse võib mahtuda - jälle kameeleonina on see tal midagi täiesti uut ka enda rollide prismas, kuid siin Arno on selline mömm ja rahulik, mida nagu Arnona on harjunudki nägema, ent ka temast on justkui kahju kui ta halekoomiliselt jälle taas vana paju juurde ootama läheb või Liblega "viiulimängimist" kahetseb...

Margus Grosnõi Tootsina on lahedalt hoogne. Lennuk on Tootsikesksust ehk mõnevõrra selles lavaloos vähendanud ja sedasi on nad seal vaatet kõik võrdselt fookuses, aga Margus on Toots seal laval ihu ja hingega! Märten Matsu Imelikuna mängib võib-olla osa neid Kiirelikke negatiivseid jooni oma karakterisse, aga tabavalt, sest tänu neile muidu mitte eriti olulise Imeliku siiski tunduvalt tähtsamaks ja meeldejäävamaks tegelaseks muudavad. Neil seal Ärnja-preili peale käib Arno-Madisega pidevalt väike võitlus ja mõlematele annab see head mängumaterjali, sest Paunvere poistes Arno on ka täiskasvanuna täielik nohik ja Imelik nö. "elumees" :) Tarvo Sõmeri kanda on jäetud (muidugi) Tõnissoni roll ja seda ta teeb au ja austusega. Tõnisson on ka siin pekilembene ja sakste vastu võituses eesrindlane, aga eriti naljakaks kujunevad tema nurgas-seismised - "suur mees" põlvikud jalas varbad sissepoole :) (kostüümid on muide on väga mõnusalt teineteisega sobituvad) Tarmo Tagamets teeb kaksikrolli. Liblena kindlasti rohkem laval, aga pisike sutsakas seal vahel ka "saksana" ja sellest kujuneb üks etenduse naelu! Tarmo-saks, kes Paunvere poiste õuele ärplema tuleb ja teised enda vastu võitluses ühendab on üks eriline kehkadivei ja ülbukott!

Vootele pisikesi Visaku-vingumisi jõudsin ka juba kiita, aga Paunvere poistega koos on mängus ka 2 näisnäitlejat ja mõlemad on sellised ägedad plikad! Siljast on saanud ju lausa superkomödienne! Mõnus sild tekkis ka tema Ükssarvikute farmi "kogenuma" Teelega. Siin on see Teele veel plikalikum oma plikalike pisemate pirtsutamistega... ehtsalt võib ette kujutada kuidas temast lõpuks siis see Ükssarvikute-Teele sirgus :) Muidu on Riina Hein ennast nii tugevalt Teeleks mänginud, et kunagi lugedeski kujutasin Teelet Riinana ette. Aga kui minule praegu öelda "Teele", siis tuleb vist küll pigem juba Silja nägu ette :) Liisa Aibel saab alguses kanda Köstri talaari ning hirmtõsiselt poiste vahel korda nõuda ning Liblet joomise pärast pragada, ise talle hõlma alt viinuskit andes... Hiljem saab Liisast Ärnja Virve, kes poistel pead veel rohkem sassi ajab kui Teele. Ärnja-preilil on ka kosilasi mitu ja Liisa teeb Virvest positiivsuse etaloni - alati nägu naerul, alati heas tujus ja natuke naljakalt totakas ka... aga eks need, kel alati suu kõrvuni... need ju ongi :) Igatahes on Lennuk Virvesse kirjutanud ka omajagu plikalikke stereotüüplikke külgi, nagu näiteks valida-suutmatus või selle poisi järel jooksmine, kes teda parajasti kõige rohkem naerma ajab jne... Ja kõik see mõjubki kokku eriliselt muhedalt. Bravo!

Hinnang: 4+ (Arvasin, et Rakvere Teatri aasta tipuks jääbki aasta alguses nähtud "Hullemast hullem", mis siiski mõjus natuke lihtsakesena, kuigi eks see ole ühtlasi ka väga vahva britiliku atmosfääriga segaduste ja sekelduste naljamäng... Aga õnneks tulid need "Paunvere poisid", mille tekst ja mäng on lisaks tänu Lutsulikele Lennuki (või ka Lennuklikele Lutsu?) vahvatele naljadele natuke tuttav, natuke uus, natuke ka tõsine, aga kõige selle juures ka oluliselt eestlaslik ja hüper-super-mega ansamblimänguga, pakkudes kamaluga häid rolle ja väiksemaid rollikesi, harukordselt samaaegselt nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu. Mis siin salata, eks mul olid ka ootused kõrgele aetud... ainult, et see tükk lendas neist ootustest veel kõrge kaarega üle! Vahva ja vallatu ning natuke veel kõige lisaks omapärast kunstnikutööd ja muusikat, no mis Sa hing veel ühelt mõnusalt teatriõhtult ootad! Soovitan kahe käega!)


Tekst lavastuse kodulehelt (Alan Proosa fotod on samuti sealt pärit):

PAUNVERE POISTE IGAVENE KEVADE

Kiir hüppas ja Toots kargas

Mõnikord on elu suurem kui unistused. Mõnikord ei mahu elu inimeste sisse ära. Mõnikord jäävad elust pihku vaid kuldsed sügislehed. Aga tähtis on üks – elu ei tohi kunagi elamata jääda.
Igavest noorust pole olemas, teab Kiir juba üsna väikese lapsena. Nõnda asub see punapäine poisike igavese armastuse teele. Tootsi huvitavad hoopis kandilisemad väärtused, kuigi ka tema hinges heliseb armastus isamaa vastu. Tõnisson kannab oma meeltes katkematut murekoormat eestlaste pärast, kuid mõnel raskemal hetkel on ta selle valmis ka võileiva vastu vahetama. Arno igatseb ja ootab, Teele loodab ja unistab... Samal ajal, kui Imelik keerutab lokki ning on pisut Jaan.
Paunvere poiste igavene kevade on retk läbi armastuse, nooruse, isamaa, ilu, elu ja surma. Lavastuses rullitakse lahti 20 aastat paunverelaste elust ning juhtumistest.
Esietendus 2. novembril 2018 Rakvere Teatri suures saalis

LAVASTUSMEESKOND

Autorid Urmas Lennuk / Oskar Luts 
Tekst ja lavastus: Urmas Lennuk
Kunst: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Muusika: Kulno Malva ja Kristjan Priks
Valgus: Märt Sell
Liikumine: Rauno Zubko
Osades: Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Silja Miks, Madis Mäeorg, Vootele Ruusmaa, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu

Kommentaare ei ole: