Viimasel ajal on saanud sellest suisa oodatud sündmus, kui Helen Rekkor paotab ust oma visuaalselt fantastilisse võlumaailmasse. Sedapuhku NUKU suurel Ferdinandi-saali laval ja lavalooga, mis on eelkõige mõeldud lastele, aga pakub hulgaliselt visuaalseid wow-momente ka täiskasvanutele.
Tegemist on originaalmuinasjutuga, mille autoriteks on lavastaja ise koos Piret Jaaksiga. Kogu seiklus saab alguse sellest kui Elias koos oma väikse õega maale (rannakülla vanaema ja vanaisa juurde jõuludeks lähevad ning Elias seal ühe huvitava veteelukaga kohtub, kes poisi oma muinasjutulisse veealusesse maailma kaasa võtab. Väga vahva seiklus on tõesti. Tõsisemast küljest on sisse toodud globaalprobleem vettevisatavate plastjäätmete-teemaga, mis ju igati oluline, aga ju ma lihtsalt ei taha jõulu-tükis sedasorti sügavust, seda võib misatahes muul ajal ja mujal kahtlemata käsitleda kui "jõulu"tükis, aga no maitse asi muidugi. Eks siin on ka muid teemasid, jõulud olid ju ka laval ja seotud perekonna ja headusega üldisemalt ning need seosed on igati õigel ajal ja õiges kohas südamesoojust tekitamas :)
Samas on selles loos ka suur annus põnevust. Tegemist ju pesuehtsa seiklusega! Imestasingi, et kui lavale ilmust suur ja jõlekole koll, siis ükski väiksem teatrikülaline ei hakanud nutma, ometi oli see minu jaoks ehtsalt-vahvalt hirmus!
Nii hea meel oli näha Katrin Kalma't mängimas (oli omal ajal oma TÜ VKA lennu tüdrukutest mu lemmik), kelle uusi rolle saab tikutulega taga ajada, ometi kui ta on nii huvitav ja hea ja alati 101% rollis. Huvitava liikumise (koreograaf Siim Tõniste) loob (eks ta ole äge ka veeall õdede Kuukiirte vangis oleva kaptenina... vanaisast rääkimata) Andres Roosileht. Andresel on üldse olnud väga hea aasta. "Gulliveri reisides" oli tema kõrvalosa üks eesti teatrite terve aasta tippe. Hämmastav kui mõnusalt ehedalt oskab Katri Pekri ümberkehastuda pisekeseks plikaks. No see "hääl" oli tõesti mõne 8-aastase neiu oma! Viimasel ajal NUKUsse minnes muudkui ootan ja loodan, et Katri ka ikka mõnes nähtava tüki osas mängiks! Lee Trei'd ja Rauno Kaibianinen'it on alati uutes rollides rollides kohata ja siin saavad kõik peale Kaibianen'i ja Kalma teha mitu rolli. Väga mõnus terve trupp!
Eraldi tuleb esile tõsta Alyona Movko, kelle videokujundus sirmile kuvatava veealus maailma oli järjekordselt üks ime (Helenil ja Alyonal tundub koostöö sujuvat imehästi, seda on juba ka varem saanud kogeda - ei teagi kus lõpeb ühe ideed ja algavad teise omad - mõnus kui kunstnike koostöö nii hästi toimib ja eks saa ole loomingust näha!) Eriti meeldis kõik see, mis toimus põrandal - sealt trillerdas nagu läbi veealuse maapinnal läbi lainete kumav päikesehelk! Jah, unustamata ka Karl Markeni valguskujundust, mis ju annab kõigele sellele värvida ja sirmi läbipaistvuse rohkem või vähem tugevusega jume. Kõike saatmas ideaalselt sobituv Markus Robami helilooming. Mitu korda tulid külmavärinad sellest erilisest visuaal/heli/liikumise tervikust. Hea fantaasiaga võis ettekujutada, et vaatadki midagi, mis hiigelsuures veealuses maailmas otse Su nina all sünnib!
Muide nukud olid ka mängus - ikkagi NUKUteater ju! Kusjuures üks meeldejäävamaid karaktereid oli üks uppunud laevaninas olev kuju, kes ka alguses "nukuna" näis, aga siis kui ta läbi suure lavaavaruse keset õhku, ehk siis "vett" ujuma hakkas, siis oli selge, et tegemist on ka ühe näitleja loodud tegelasega. No lihtsalt vaimustavalt vapustav! Ühe tunni sisse mahub nii palju nutikat lavastuslikku avastamisrõõmu, et seda tuleks ilmselt mitu korda vaadata, et sealt suurema osa suudaks välja noppida.
Pärast etendust saalist väljudes tahtsid lapsed oma käega seda seda imelist lava katsuda - on see "päris"? või ikkagi "päris muinasjutt"?
Eks nii palju tehnilisi asju sisaldades paratamatult kõik 100% täpselt ei jookse, nõnda ka mõni lumeväljavaip takerdus natuke naljakalt ja kangatükkide vahed jäid silma riivama mingitel hetkedel, kuid nendesse detailidesse takerduda oleks väiklane, sest suures pildis kõik toimis ja ilma nende kõigi trikkideta ei oleks see selline ideede-ilutulestik olnud, mis just jahmatama panigi. Inga Varese kunstnikutöö kõige selle sidumisel nende lavaliste konstruktsioonidega, veeall vangis oleva kapteni kodust, mis oleks samuti kui element mõnest laevasillast või need lumised maastikud ja jääaugu-detailid. Suurepärane!
Kiusatus on nii suur, et ei suuda jätta ülestähendamata mälestuseks ka kolm mõjusaimat "hetke", seega kirjutan need siia üles...
* see kui Loreleid (Katrin Kalma) esimest korda lavale ilmub "jää alt"... ainult, et see jää pind on lavapõrand!
* ülal fotolgi näha olevad "kuduvad kuukiired" - lummav!
* juba mainitud laevanina ornament, kes "liigutab ja on elus"!
Hinnang: 3+ (kogu seda kiidujuttu lugedes võib-olla tekkis eeldus kõrgemaks hinnanguks, sest mängu ja lavastuslike ideede poolest ongi tegemist kõrgema hinnanguga tükiga... Aga mu hinnanguteskaala on täiskasvanu kännu otsast vaadatuna ning tegemist on siiski laste-tükiga, mis pigem on ikkagi lastele a mõeldud ja täiskasvanutele sisulises mõttes nii palju ei paku, õigemini täiskasvanutele jääb siin visuaali/mängu/laste rõõmu-nautimine. Kuna mul endal ei olnud last kaasas, siis ei oska ka täpsemalt hinnata seda läbi tavaliste tema kommentaaride. Kaldun siiski arvama, et lastele meeldib see seiklus kindlasti rohkemgi veel. Minule ka ju tegelikult ikkagi meeldis ning hea oli korjata pagasisse just nende kunstnike tegemiste järjekordne looming. Kogu see visuaalne extravaganza! Siin ei ole nooremaelaist ja nõnda võib-olla ka vähemkriitilisemat publikut arvestades mingeid allahindluseid tehtud - kõik on väga läbimõeldud, detailiderikas ja tehniliselt ning kunstiliselt esmaklassiline. Visuaalteatrina oleks hinnang kindlasti terve punktivõrra kõrgemal, ehk sinna 4+ kanti. Aasta jooksul nähtud 12st NUKU etendusest minu jaoks jagamas keskmisi 6.-7ndat kohta teatrielamuse suuruse mõttes. Esmesed 5 on kõik täispikad ja dramaatiliselt tugevama-sügavama tekstiga ning mõeldud kas otseselt vanemale või laiemale publikule ka sisulises mõttes. Heleni teekonnale teatriloojana tundub see kooslus maskide-nukkude-visuaalidelega, mida just NUKU oma olemuse ning publikuga pakub, justkui "kodu"... see tema looming sobib siia nii tabavalt See on tegelikult tükk, mis sobiks ka muidu mängukavva ja mitte ainult jõulu ajal.)
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
Elias maa pealt
1 H 5 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL
Jõuluvaheajal läheb linnapoiss Elias koos oma väikese õe Emiliaga vanaema ja vanaisa juurde rannakülla, et avada peagi suur hulk jõulukingitusi. Just jõuluööl võib juhtuda imelisi asju – ja nii kutsub Elias kogemata välja veehaldja. Ta läheb haldjaga kaasa müstilisse veealusesse maailma, lootes leida imelise ravimi, mis tema haiget õde aidata võiks. Nagu selgub, on teda seal juba mõnda aega oodatud, sest veeriik on mattumas kummalise lume alla, mida üha juurde sajab. Vana ettekuulutuse järgi saab neid aidata ainult poiss maa pealt.
„Elias maa pealt” on tunnustatud näitekirjanik Piret Jaaksi ja Ants Lauteri lavastajapreemia värske laureaadi Helen Rekkori müstiline seikluslugu, mis viib vaataja maagilisse veealusesse maailma. Piret Jaaks on kirjutanud dramaturgia ka EV100 teatrisarja kuuluvale NUKU teatri ja Vaba Lava koostöölavastusele „Enne meid oli veeuputus”. Helen Rekkorile, kes nimetab nukuteatrižanri ja visuaalteatrit enda ideaaliks, on see esimeseks lavastajatööks NUKU teatris.
Tähelepanu! Lavastuses kasutatakse strobovalgust ja lavatossu.
Mängivad
(Minu nähtud versioonis:) Rauno Kaibiainen (külalisena), Katrin Kalma (külalisena), Katri Pekri, Lee Trei, Andres Roosileht
Autor ja lavastaja: Helen Rekkor
Autor ja dramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik: Inga Vares
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Karl Marken
Liikumisjuht: Siim Tõniste
Helilooja: Markus Robam
Autor ja dramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik: Inga Vares
Videokunstnik: Alyona Movko
Valguskunstnik: Karl Marken
Liikumisjuht: Siim Tõniste
Helilooja: Markus Robam
Esietendus: 2. detsembril 2018 Ferdinandi saal
Vanus: kõigile alates 5. eluaastast
Vanus: kõigile alates 5. eluaastast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar