(p)ÖÖ - NUKU

Mäletate seda olukorda voodisse minnes kui uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ükski asend ei nii ei naa ei olnud see õige, tekk oli liiga raske või mitte piisavalt raske, kõrvalmagaja oma asendiga häiris või polnud padi piisavalt pehme või suur ja igasuguseid mõtteid hakkas pähe voolama...

Natuke sarnases olukorras leiavad end 4 Nukuteatri "pisikest" uneotsijat. Ütleme nii, et nad on kõik omavahel sõbrad ja üritavad koos magama jääda, aga no kui üks ei saa, siis ta ei lase ka teistel magada ja kui teine saab, siis kindlasti kolmandal on vaja just teist nügida või neljandalt tekk pealt ära tõmmata või esimesele peale ronida jalgadega. Und igatahes ei ole, ega tundu ka kusagilt tulevat... vanematel võib-olla painavad töömured pead ja võib hirmutada mingi järgmise päeva koosolek, aga lastel võib see hirmus pime nurk toas olla kahtlane ja kui ei näe, siis ju ei tea, mis seal ikkagi võib olla... või veel hullem - kes?

Need neli väikest uneotsijat otsivad oma und seigeldes. Niisama unetuse käes vaevelda ja voodis väherda on ju suisa vastik... parem siis juba tegutseda. Igaühel on oma nõksud, millega ta tavaliselt magama kergemini jääb ja tore on ju neid kõik koos läbi proovida - publikule ka vihjeid kuidas ja mida kodus järgi teha sellises olukorras :)

Üsna pea on selline pöörane möll üles keerutatud, et tahaks ise ka nendega seal mängida... Kuigi natuke sellise tunde näitlejad loovadki, et me kõik seal möllamegi koos. Näiteks ühe suure pehme kuubiku peal oleks tahtnud hüpata või sedamööda kõndida samal ajal kui teised seda liigutavad... rääkimata põlevaid valguskaableid vilinal keerutada... äge! :)

Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul on loonud üpris omapärase lavastuse. Nukuteatri väike saal on saanud hoopis teise lahenduse ning ma näiteks istusin vist otsapidi hoopis lavaäärel? Põnevalt on kogu lavastuse ülesehitus ja sisu integreeritud stsenograafiaga - kõikvõimalikes suurustes kastid ja karbid - mõned aukudega, mõned tornideks kokku liimitud, mõnedel ainult pilud, mõned käivad lahti, nagu kapiuksed. Natuke vanemad lapsed on ju sellise "kastimaailmaga" läbi minecrafti hästi tuttavad... Ja nagu minecraftis luusivad ringi creeperid, nii kimbutavad ka lavastuse tegelasi "hirmud". Ühel hetkel tõmbavadki tegelased endale kastid peale ja ümber, ning oleksidki justkui minecrafti-tegelased :) Kuigi tegelikult keegi ikka väga pikalt ja sügavalt midagi seal ei karda - mängu ja sõpradega saab ju kõikidest hirmudest mänglevalt kergelt üle. Aga kastidest tuleb selle mängu sees igasuguseid põnevaid asju välja - need on ju lõppude lõpuks "kastid" - asjade panipaigad... aga kui vaja, siis ka näiteks nukud (üks vahvamaid lõike oligi karbi-lindudega mäng - ööbiku kohta hõikasid küll lapsed publikust, et see on vares... aga näitlejad ei lasknud end sellest segada - nende mängus oli see "ööbik"). Ja kastidest saab ehitada torne ja tegelikult terve seina koos akende ja ustega! Ja mõnest kastist võib isegi midagi välja tulla ise, nagu näiteks unepõder... ja ajada oma sarved laiali - teise poole etendusest jäigi ta sinna oma põlevate silmadega valvama (suurepärane valguskujundus Oliver Kulpsoolt - üks põnevamaid ja ilusaimaid siiani sellel aastal ja arvestades ka tema "Oodates" imelist kujundust, hakkan tulevikus tema töödel täpsemalt silma peal hoidma)... või mõni nägu, kes Sulle kastipõhjast vastu vaatab... ja mõni kast teeb ju avades erilist häält ka...

Loo telgjooneks on Andri Luup'i kirjutatud ja dramatiseeritud, erinevaid une-eelseid mõtteid laval lahtimängiv lastekvartett, kes seda ärakadunud und taga otsivad ka teekonnana - otsides Unesüdant... sest siis kui see on leitud, siis saab ju alles uni päriselt tulla. Lugu, õigemini väiksed lookesed või pigem isegi seikluspeatused on väga toredad, aga tegelikult lugu ise on nii segunenud selle möllamisega, et võib-olla see iseenesest polegi enam selle kõige juures kõige tähtsam. Tähtsam on headus ja tähtsad on sõbrad ja tähtis on see turvatunne, et ühel hetkel see uni jõuab nagunii ikkagi kohale. Nagu alati. Ja tore kui und saab sõpradega koos otsida, sest mängus peitub ju võlujõud. Ja muidugi näiteks lahe on ju uhkustada ka kellegi ees, mida kõike sa julged teha - isegi musutada teist. Ja isegi kui Sa kohe ei julgegi sinna "pilkasesse" pimedusse pea ees tormata, siis mängu sees ja teiste abiga teeb selle ikka ära. Lavastuses kasutasid suured väiksemaid ära... nimelt näitlejad kaasasid publiku seast lapsed, et neid pimesilmi nipsudega pimedasse nurka enda turvalisuse mõttes kaasa meelitada... ja lapsed läksid ka... nemad on ju palju julgemad... samaga hoidudes pikkasid kastitornide mitte-mahajamast :)

Näitlejate ansambel on ühtlaselt lastesõbralik ja armas, lapsed on nende "poolt" ja nendega "kaasas" kohe esimesest laulust alates (heliloojad, helikujundajad Ülo Krigul ja Lauri-Dag Tüür). Naerukõkutamist kostub publiku seast pidevalt ja vähemalt esietendusel ei hakanud mitte keegi nutma, isegi täiskasvanud mitte... kui just naerupisarad arvesse ei lähe.... Päris pimedaks õnneks ei lähegi ja kuigi üks väga efektne kastikolistamistega stseen on selline piiripealne, et kas nüüd keegi ehmub... aga kuna Kaisa ise oli see kõige suurem kolistaja ja ehmuja, siis lastele tegi see hoopis nalja. Usun, et saalis oli ka 4 aastaseid, võib-olla isegi mõni julgem kolmene, aga kõige suurema tõenäosusega on kindlaim minna vaatama koos 5-aastasest alates lapsega. Taavi on kõige pikem, huvitav kas sellepärast mõjus ta natuke nö. ninamehena? Aga Katri on kõige pisem ja seega ka kõige käbedam, aga ka kõige suurem uhkustaja :) Temal tuli juba vahepeal uni ka, aga no kus Sa siis magad kui teistel alles möll üles keerutatud. Ženja kõige vaiksem, aga võib-olla ikkagi ka kõige julgem? Vähemalt oma hüpetega kasti otsa! Ja Kaisa nagu kogu kamba liim, mis kõige osavamalt kõiki kokku sidus - nii tegelased kui seiklustest üleminekud, aga kui tahtis, siis oli hoopis uhkete valgusjuustega printsess! :)

Hinnang: 3-5 (sellele lavastusele on mitu hinnangut, oleneb, mis tasandilt sellele läheneda. Laste reaktsiooni vaadates on täistabamus ja lavalt side loomisel oma väga erivanuselise publikuga - alates 4-5stest kuni pensionärideni välja ning mängulisuse, erilisuse ja toreda lapsemeelse mängu hinnang on väga kõrge! Kui panna see aasta teatrialamuste pingeritta täiskasvanulikust seisukohast, siis oleks hinnanguks ka tubli Harju keskmine - igatahes oli ka täiskasvanuna seda tore ja vahva vaadata. Tulid omad lustimise ajad meelde, kui sa lapsena sugulaste või sõpradega suure kambaga lakas magatud, aga und loomulikult ei tahtnud tulla... kõik need kollijutud linnas elavast verisest käest, kes oli teel meie juurde ja koputas kohe uksele ning nõudis oma ülejäänud keha - see lugu natuke teisel moel on ka siin lavastuses... Aga ka mängud kõikvõimalike asjadega, kes kujutluse abiga muutusid milleks iganes. Kui mänguks on midagi vaja, siis ei jää ju mäng selle taha kunagi, et üht või teist asja pole. Kui vaja, siis sai ka karbist mõne eluka mängutegelaseks. Palju seal siis vahet kas mudelauto või tikutoos, ikka teed ju ise rallihäält... Vahva ja eriline lavastus on lõbus, headusest pakatav, muusika ja põneva valguskujundusega retk-lavastus koos üllatuste, seikluste ja mängudega, kuhu ka vaatajad kaasatakse saba ja karvadega.)

PS. Muidugi tänapäevaste vidinate, ehk valgusnööridega omal ajal mängida ei saanud, aga kõige peale ronida ja hüpata küll... vanaisa ikka ütles, et ronida võib, alla kukkuda võib ka, aga nutma ei tohi hakata, siis ta võtab vitsa... Ükskord ronisingi tema kastiauto kabiinile, mis oli autolt maha tõstetud ja seisis aidakõrval nõgesepuhmaga ümbritsetult... Muidugi ronisin ma selle otsa just sellisel hetkel kui vanaisa läks sealt mööda - koplisse vikatiga niitma. Minust möödudes ning mind märgates ainult ühmas, et nooo poiss, vaata et Sa sealt kukkudes nutma ei hakka... Kuna ma olin juba vahele jäänud, siis tahtsin muidugi näidata, millega hakkama olin saanud ja milliseid trikke suudan seal turnides teha... Ja hõikasin, et vanaisa vaataks... Samal hetkel nõrgenes haare ja sinna nõgestepuhmastesse ma kukkusingi... põlved-küünarnukid veriseks, aga eriti hullult tegid valu nõgesekõrvetused üle kere... Vanaisa sõnad kõrvus kajamas, krapsasin kohe püsti ja hõikasin läbi võltsnaeru, et minul pole häda midagi, tahtsingi teha sellist hüpet... Vanaisa ainult vangutas pead ja läks edasi.. kui ta juba tiigiäärde oli jõudnud, ehk kuuldeulatusest kindlalt väljas, julgesin oma nutujoru lahti lasta... nii valus oli, et juhtus küll pea 40 aastat tagasi, aga ikka on veel meeles nagu eilne...

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahur'i fotod on pärit NUKU FB lehelt):

(p)ÖÖ

Lavastajad: Tiina Mölder, Christin Taul
Autor ja dramaturg: Andri Luup (Theatrum)
Kunstnik: Keili Retter
Heliloojad ja helikujundajad: Ülo Krigul, Lauri-Dag Tüür
Valguskunstik: Oliver Kulpsoo

Esietendus 29. aprillil 2018 (Väike saal)
Vanusele: alates 5. eluaastast kõigile
Kestus: 1 h 5 min

Kuidas olla öös ja sellest välja tulla? Kuidas harjuda pimedusega: sellega leppida, saada julgeks ja tunda rõõmu pimeduse olemasolust? Kas pimedusega harjub, kas keegi pimeduses karjub? Kas pimeduse sees on ka valgust? Kas on hirmus? Või on ilus? Ja naljakas?

Kui ma ei näe mitte midagi
ja ei tea, kus ma olen,
ning kasti tagant tuleb välja kolm maskiga kuju,
ja ma kuulen ühte tundmatut susisevat häält, mis sahmerdab
susinal kasti sees
ja keegi on selja taga, ja ma ei tea, kes see on, isegi kui see saab
olla vaid mu oma sõber
aga tema vari on nii suur -
et peab minema, kuigi üldse ei julge,
aga keegi peab minema, ja siis ikkagi lähengi, ja pärast ... on
hirmus naljakas, või tegelikult hoopis hirmus imeline ja üllatav.

Tähelepanu! 

Saali pääseb vaid vahetusjalanõudes (pehme tald, kontsadeta) või sokkides. Saali ukse taga on võimalus jalanõude jätmiseks.

Mängivad

Taavi Tõnisson, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Katri Pekri