Reede, 23. oktoober 2020

Mängu ilu - Tartu Uus Teater

Kell on teatriaeg ja rahvas voorib Lõuna-Eesti pealinna, imekauni emajõe kaldalt vaid kiviviske kaugusel asuva, Tartu Uue Teatri teise korruse värskelt valgeks võõbatud võimlasse, et olla tunnistajaks "ultramoodsa multivõistluse" matšile. Võistlejad saabuvad areenile. Esimene ala - väitlus. Väitlus rahvastepalli ohtlikkusest. Mõlemal teatrisportlasel on seljas valged härrasmehe- ja naiselikud pintsakud, mis viitaks näiteks moodsa viievõistluse ratsutamisele ja valged lühikesed püksid lubavad eeldada pallimänge. Ka sokid ja spordijalanõud on valged, värvitu stiilipuhtus, nagu näiteks tennisistidel. Tegemist sedapuhku veel tõesti nii uue alaga, mida keegi varem pole näinud, seega ka ei tea veel, millised alad "Mängu ilu"s mängimisele tulevad...

Üsna kohe tegelikult saab ka jahmuda! Nimelt siin mitte lihtsalt ainult ei mängita "Mängu ilu", vaid see on mängu ilu. Täpsemalt - partnermängu ilu. Nii vinged, näljased, uued, noored teatritegijad teevad no lihtsalt ülimalt suurt rõõmu! Trupi tuumikuks 3 viimase Tallinna lavakooli lõpetanud lennu tibupoega, kellest 2 ka põhikohaga just siia teatrisse maandunud - lavastaja Andreas Aadel, kes lavastajana näitas juba diplomitööga VATis oma kammerliku vormi huvitavaks ja atmosfäärlikukstegemise muskleid (kuigi toona materjalina see Pinter lihtsalt polnud "minu teater", aga lavastus ise ja mäng töötas hästi). Ja nüüd veel "oma asjaga" tõstab lati veelgi kõvasti kõrgemale. "Mängijateks" kursakaaslased Elise Metsanurk (ka koos Andreasega nüüd Tartu Uues paiksem) ja Jan Erik Ehrenberg, aga neist mõne hetke pärast täpsemalt. Lisaks selle väga hea, stiilse, valge ja steriilse koolivõimlaliku stsenograafia autor Kristjan Suits. Kunstnikuhärra on viimasel ajal (ilmselt ka mõistetavalt, sest käimas on suurem tema koduteatri, ehk Linnateatri kolimine Salmesse) justkui kaotanud oma mojo - just temalt oodatava stiilipuhtuse (Nukumaja 2) või siis just fantaasiarikkuse (Paunvere poiste igavene kevade) või ka imelise ja huvitavate leidudega realismi tabavuse (Julm mõrvar Hasse Karlsson), millistena oleme saanud viimastel aastatel, nagu komeedina eesti teatrimaastiku üheks vaieldamatuks tippkunstnikuks tõusnud mehelt oodata ja nautida. Siin on see mojo tagasi! Minu arvates tema selle aasta siiani parim (stiilipuhtuse kategooria) töö (lisapunktid veel punaste lintide eest muidu täiesti valges ruumis). 

See esimene ala, ehk väitlus, läheb päris viisakalt ja reeglite ning väitluskommete kohaselt liikvele. Üks oma poolt-, teine vastuargumentidega. Kruvivad raisad, krutivad, selline kähmlus läheb lõpuks sõnadega lahti, et kui nad poleks oma kõnepultide taga ning võitlus poleks verbaalne, vaid füüsiline, siis kujutaks ette, kuidas nad teineteiselt juukseid peast kitkuks ja virutaks millega vähegi võimalik. Just kui olin võtmas positsiooni ühe poolt olemiseks, tuleb teine välja allpoolvööd löögiga - isikliku looga, mis ei lase otsustada kahtepidi - tal on eluline näide... kuigi hinge jääb ikka kripeldama, kas see oli võidu nimel väljamõeldis või tõesti päris juhtum, ehk ausmeestemäng... Sest kas "ausus" on tähtis, kui silme ees on "võit"?!

Väitlusest minnakse kohe sujuvalt edasi ka füüsilisemate alade juurde ning tervikuna tekibki kokku kollaaž vastu vahtimist tükikestega, mis näitavad inimlikku, ent samas ka ebatervet konkurentsijanu. Kõik on vaja keerata "võistluseks" ja tegelikult isegi kui ei keera, siis võib miski hoomamatu klikk ajusagarate vahel ise muuta täiesti mõttetu tegevuse kas võidu peale minekuks või vähemalt "teisele ärategemiseks". Sellised naljakad loomad me inimesed oleme! Ja nagu tegijad siin ühe väga konkreetse vihjega rõhutada näisid tahtvat - "loomastume" selles võistlusjanus. Kõigis nendest "lõikudes", millest lavastus on üles ehitatud, saab teha omi seoseid veel mitmel tasandil, nii lavastusterviku sõnumite kui ka igaühe enda eluga, ent ka loomulikult spordiga seoses. See sama "loomastumise vihje lõik" näiteks töötas ka märkamaks kõrvaltvaatajana, milline efekt on spordikommentaatori tööl. "Sporditeater" kui žanr on kahjuks nii harvakasutatav, kuigi ju huvitav ning põnev ja elamustpakkuv juba tänu oma olemusele! Sport ju tõmbab kaasa - kaasa elama ja pöidlaid hoidma ning "mängu jälgima". Sporditeatrit on muidugi ka mitmesugust, nii otseselt spordiga seotut, nagu see Uue Teatri lavalugu, aga ka lavastuskontseptuaalselt - meenub näiteks mõne aasta tagune Tiit Palu lavastus Rocca Al Mare vabaõhumuuseumis Mats Traadi "Tants aurukatla ümber", kus näitlejad olid pandud jooksma ringiratast kogu etenduse aja ümber ja publiku vahelt ja mida rohkem nad väsisid, seda rohkem nad hakkasid rääkides puhisema, tõesti nagu "aurukatel", mille ümber "tants" käis. 

Olen üpris veendunud, et "Mängu ilu" on nauding igaühele, kes trenni teeb ja spordiga tegeleb või on tegelenud. Ka minu teatrikaaslane, kes veel mõni aasta tagasi (kui tihedamalt trenni tegi) oli eesti naismaratoonarite TOP20s - tõstatab neid etenduses nähtud/kuuldud teemasid ja tekkinud mõtteid ja ikka ka veel seda lauldes "sulgpallimängu" vestlustes üha uuesti ja uuesti. Ka veel nüüd - nädal pärast etenduse nägemist! Kuid ma usun, et ka spordikaugetele on see mõnusaks parastamisevõimaluseks - näete sportlased, milliseks te muutute oma võidujanus! Jah, muutume, see on spordi osa. Ilma vere, higi ja pisarate, ehk trenni ja võistlusteta paremaks lihtsalt õhust ja armastusest spordi vastu ju ei muutu... Ja kui trenni teed, siis tahad ju ka ennast proovile panna. Isegi kui mitte teistega võrdluses, siis iseendaga. Ja inimpsüühika on üks seletamatult keeruline masinavärk, ehk võistlusolukorras pulss tõuseb, kasvab fookus- ja kontsentreerumisvõime. Mõnikord isegi üleinimlikult - nii sünnivadki uued maailmarekordid ja purustatakse aastaid inimvõimete piiriks olnud tulemused. Paraneb varustus, paranevad treeningstrateegiad, muutub inimese füüsiline võimekus läbi toitumisteadmiste paranemise jne.  

Ma pole tuvastanud, kes selle teksti autoriks on, kas trupp või näitleja rollile lisaks ka dramaturgina ülesastuv Elise Metsanurk. Põhijoon, ehk mõte ja kontseptsioon pärineb lavastajalt, aga siin on ka tekst mõnusalt mahlane ja kohati kohe väga tasemel. Võistluste võitluste käigus on tekst lausa nii ehe, nagu see sünniks just selline just selliselt just selles kohas, kuidas parajasti vaja, loomusest ja loomulikkusest(loe: loomalikkusest), aga sellised tabavad pärlid nagu "keegi ei viitsi trenni vaadata ja sellele kaasa elada" on täiesti kirjandusliku tasemega!  

Ka muusikat ja laulu on integreeritud ja kui "Mäng on väikese inimese töö" on juba varasemest Iff laulduna tuttav, siis "Rahvastepalli-laul" (mida muide lauldi turnimisredelitel akrobaatikat tehes!) oleks nagu olnud originaal (siinkirjutaja pole seda varem kuulnud). Igatahes nagu ka kõik muu, on ka muusikavalik stiilne ja sobiv, nagu rusikas silmaauku või miks ka mitte näiteks golfipall oma auku...

Ja ega üle ega ümber ei saa ka sellest juba mainitud "partnermängu ilust". Elise jätab muidu sellise väga rafineeritud ja ontliku tütarlapse mulje, kellel ilmselt koolis on olnud alati kõik viied ja ei imestaks kui ta ka lavakooli poleks lõpetanud cum laude. Aga siin ta nagu täiega murraks ennast (mõnuga) - avades, painutades barjääre, neist üleronides, neile näkku karjudes ja jalaga andes! Selline vabastumine võiks tekkida heal juhul pärast õige mitmendat mängukorda (heh, pärast mitmendat mänguaastat ja kümneid rolle!), aga tundub, et muidu lavastajaks õppinud Elise pole puudunud ka näitlemisega seotud tundidest. Jan Erik on üldse üks minu selle lennu lemmikuid, selles mõttes oli vast Elise isegi suurem üllatus ja avastus. Aga no Jan Eriku süvenemine, sisseminek, kohalolu igas hetkes on klass omaette (see on tase, kus minule meeldib tuua ära lause "sellelt mehelt, me saame näha veel suuri tegusid eesti lavadel!") ja tulemuseks tõesti nagu loomaliku jõuga rollisaavutus/-sooritus on märk küpsusest, professionaalsusest. Braavo! Ja usaldus teineteise vastu, seda peab sellise loo mängus olema. Siin on päris mitmeid riskikohti ning kuna näitlejad lähevad enda ja teineteise mänguga 101% kaasa, siis ju ka (teatri)spordis on vigastused kerged tekkima. (Vahemärkusena lisan, et ise läksin järgmisel päeval paljuski veel etenduse mõju all ja sellest inspireerituna 10km hooaja rekordit jooksma, pingutasin üle ja tõmbasin reie tagumise lihase spurdiga ära, nüüd ei saa mõnda aega jälle joosta...) Laval on nii mitmeidki ohtlikke kohti - kõik need sulg- ja rahvastepallid, turnimised, pimesikud ja kitsehüpped, isegi iluvõimlemine muutub kahtlaselt ohtlikuks! :) Teisalt ka see täpsus, sest kõik on sekundipeale filigraanselt paigas... Eriti tekstipildumises teineteisega võidu - musternäide näiteks Andrus Veerpalu lõik - kui see tempo poleks lavastatud ja mängitud nii täpseks, oleks ju olnud "mäng" ikka, aga nii pääses võidule just "mängu ilu"!

Mnjaa, kahtlemata on võidupeale minekus "mängu ilu" või kas selles see "ilu" ikkagi seisneb? Teist võita on ju magus küll... Spordikauge inimene võiks imestada, et kas tõesti "iga hinnaga"? Siin on üks selge dissonants, "mängu ilu" on tähtis ja naudingut pakkuv vaatajale, mängijale endale, on tähtsam võit. Kui on aus mäng, siis tihti just ilusa mänguga see võit saavutataksegi, aga kas Premium liiga mängijad lähevad finaalis väljakule nii, et treener neile ütleb "Tüdrukud, tehke üks ilus mäng"... kahtlen. Pigem kujutan ette lauset "Mehed - võit koju, muidu saate peksa ja lakute vetsupõranda oma keelega puhtaks!"

Hinnang: 4+
Üks hoogsamaid ja kiiremaid poolteist tundi eesti teatri lavadel... võibolla isegi VÕIDAB selles pikkusklassis! ;) Väga puust ja punaseks, ent siiski vaataja enda avastamiseks tehakse see "mängu ilu" koledus. Kuid kas selles koleduses peitubki siis see "ilu"? Seda peab igaüks minema ise vaatama ja otsustama. 

PS. Minu jaoks oli see esimene kord vaadata teatrit Tartu Uue Teatri väikses saalis - milline mõnus kammerlik atmosfäär. Soovitan igatahes kaks pöialt püsti!


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Gabriela Urmi fotod):

MÄNGU ILU
sportlik mõtisklus mittesportlikest asjadest

Miks me võistleme? Mida tähendab võit ja mida kaotus, tunnustus ja tühisus hommikusöögilauas, vahetult pärast esimest suudlust, elu viimasel sünnipäeval? Miks me tahame olla parimad ja kardame kaotusi? Kas on üldse midagi, mida ei ole võimalik vaadata võistlusena? Näiteks lusikaga söömist või nohusse jäämist?
Kes me oleks, kui puuduks igasugune võistlusmoment?
Öeldakse, et mängu ilu on suur väärtus, aga kas ta on seda ka siis, kui peab pidevalt kaotama? Või kui ainult võitma?
Lavastus on duell, kus selguvad võitja, kaotaja ja see, mis jääb nende vahele.

Laval
ELISE METSANURK
JAN EHRENBERG

Lavastaja
ANDREAS AADEL

Dramaturg
ELISE METSANURK

Kunstnik ja valguskunstnik
KRISTJAN SUITS (Tallinna Linnateater)

Plakat
ESTOOKIN

Lavatehnilised lahendused
EPP PEEDUMÄE
TUULI RAADIK
KARL MARKEN
IVAR PILVAR

Õmblejad
EPP PEEDUMÄE
SALONG MANNA COUTURE

Tehnik
IVAR PILVAR

Rekvisiitor-kostümeerija
EPP PEEDUMÄE

Lavastuse fotod
GABRIELA URM

Produtsent
MAARJA MÄND

Esietendus
17. oktoober 2020
Tartu Uue Teatri väike saal

Kestus
1h 30min


Kommentaare ei ole: