Tallinna Linnateatri “Balti tragöödia” on võimas ja suursugune sissevaade möödunud sajandi algusaastatesse, mil meiegi maal toimetasid baltisakslased. Vast tavalisest erilisemaks teeb selle loo asjaolu, et siin ei lähtuta mitte talupoegade vaatest, vaid just sakste poolelt. Eks nad ju pidasid end kõrgemaks-paremaks kui meie matsirahvas, ent see olukord, milles nad ise tegelikult olid, võibolla just tingiski sellise suhtumise. Nimelt nende kodusakslased pidasid neid just kehvemateks…venesakslasteks…samas kui venelased neid ka enda sekka ei arvanud. Revolutsioon muidugi räsis seda kaduvat rahvust tublisti. Olid ju mōned neist isegi ustavad riigile, kuid ikkagi saadeti ära Siberisse. Samas hoidsid nad ka kultuuri au sees, olid inimesed omade unistuste ja perekondadega…
Karl Laumets on selle väga mahuka raamatu suutnud koos Kertu Moppeliga dramatiseerida põhilisele kokku tõmmates ja Karl on lavastanud materjali 3-tunniseks, peamiselt salongivestlustele keskendunud draamaks, kus kunstnik Kristjan Suitsu sümboolselt romaanist ülevõetud inspiratsiooniga on näiteks taamal romaanist tuttav “klaassein” sirmina, mille taga stiilne sõjatanner ja vaimudemaa, millele omakorda peegli abil dimensiooni lisatakse. Tõeliselt vägev, justkui ooperilik draamalavastus! Samas tõid need “vestlused” meelde rumeenia meisterrežissööri Cristi Piu eelmise aasta filmioopuse “Malmkrog”. Lugugi on sarnane, ainult teise nurga alt ja baseerub ju hoopis von Vegesacki romaanil, mitte Solovjovi omal (nagu Piu film). Kuigi jah, venelased elasid ühes teises riigis sarnases olukorras. Ja kõik selline mõjutas ka neid suurrahvaid risti-rästi.
Linnateatrist on siin laval suurem osa trupist ja Endlast on kaasatud ka Peeter Tammearu ja selline massiivne tegelaskond ehk oma paarkümmend näitlejat laval, omakorda võimendab lavastuse kaalu…kuigi jah, tasapisi ju nende tegelased siirduvad "vaimudemaa" poolele. Lavastuslike trikkidega on loodud kontseptuaalset sümboolikat, mis omakorda mõjutab kogu toimuva siseatmosfääri. On selleks siis oma toolide kaasavedamine, nagu taaka või sleppi või "aja kulg" ootajatele (oodati saksa vägesid), mis ju teadupärast pikk ning sestap liiguvad ka tegelased kohati kui aegluubis. Mis omakorda lisab teatavat kõrgemale klassile omast suurejoonelisust. Rauno Zubko on loonud lausa imetabase liikumise nendele läbivatele “tantsudele”. See lavastus pole kahtlemata nutigeneratsioonile. Siin on süvenemist hetkedesse, et kogu see hingevalu ning dilemmadepundar välja joonistuks. Sellepärast ka soovituslik just neile, kes on valmis võtma selle aja, et kogu ajastuga kaasa minna ning kaasa süveneda. Kui midagi, siis oleks tahtnud veelgi rohkem sirmitaguseid toiminguid…niiöelda rohkem “revolutsiooni” ja “sõda” lavale, kui punane valgus ja paar korda lippudega lehvitamist ning lipuvarrastega susked…Kuigi annan ka enda soovidele järele, sest see oleks võinud rikkuda nõnda loodud erilist atmosfääri.
Tegemist on ju ka klassikalise “kostüümidramaaga” ja Kristine Pasternaka kostüümid ongi siin võrratud! Olen kuulnud kriitikat Kaspar Velbergi suunal, et miks tema on valitud peaossa?! Minu arvates teist nii tabavat "baltisakslase tüüpi" polegi mitte ainult Linnateatri trupist leida, vaid võibolla kogu eesti teatrist! Näitlejate seas siin nõrka lüli ei leidu, kuid iseäranis tugevad olid kõik need väiksemad-suuremad naiste rollid. Anu Lamp andis nii palju "elu" lavale ning õpetajalik naine isegi tõi killu kergemat sisse. Aga just tema tegelane eriti pani ka mõtlema rahvuse kokkuhoidmise peale (millest meil eestlastel oleks palju õppida!), oma sokkide kudumise ja südamliku muretsemisega. Elisabet Reinsalu matriarhina, kes on äsja matnud oma mehe (milline kurb ja valuline eluline kokkusattumus!), kuid keda terve elu on üks teine mees vaadanud…samas kui ta enda mure on hoopis poegadel ja samuti rahvuslikkusel. See on just tema, kes korduvalt tõstab esile, et kõik rahvad on võrdsed! Üks vaike hämmastav tähelepanek, ehk omade imepeenete nippidega mängis Elisabet end laval vanemaks kui ta on. Täiesti väljamarkeerimisvabalt nii, et nad Egon Nuteriga mõjusid paarina võrdsetena usutavalt! Pole juba aastaid nii oskuslikku vanusevahe kaotamist laval näinud!
Hele Kõrve vapustav laul ning mõnus karakteriseering oma (konteksti mõttes) väiksele tegelasele. Helene Vannari imeline "oma ajastu", ehk siin veelgi vanema aja naisena, kes toob sealse ajaga võrreldes oma hiilgeaastate igatsust ning võrdlust sisse… Kas mitte me alati ei vaata tagasi, kuidas kunagi ikka need ajad olid paremad-ilusamad…kuigi tegelikult ju ei muutugi palju, on igal inimesel omad mälestused pisut kaasajast romantiseeritud ja armsamad. Ja inimesed on ikka rahulolematud samadel teemadel ka tänapäeval. Tuli ju ka siin näiteks välja see "metsa rahaks muutmine" ja muudki murekohad, mis meiegi ajas aktuaalsed… Külli Teetamm, pisut neurootilisema daamina, kes on aru saanud, et elu on temast mööda läinud ja kõik mis oluline, selleks on juba liiga hilja ning Evelin Võigemasti hoogne ratsutaja, kes pea meheliku tarmuga leiab lohutust või lõbu alkoholist, ent risti ei löö ette asjade ajamisel millelegi. Tema taha juba miski ei jää! Ursula Ratasepp vene tüdrukuna, kergejalgne, aga peategelasele võrgutav. Võim ja teatav üleolek alati ju on. Võrdlemisi väiksed, kuid kõik väga stiilipuhtad ja selgepiirilised karakterid. Ja kõik mehed niisamuti! Eriti kõnetasid isiklikult Märt Pius'i tegelase sõdurikssaamise soov, ehk just näitlikustamine kuidas ühes peres kasvanud vennad võivad olla omavahel vägagi erinevad ja Kalju Orro vana ja väsinud teener, kes ilusti nii alguses kui lõpus Kaspar Velbergiga kogu loo kokku seob. "Vana aja teenrina", kes oma tööandja soovist hoolimata säilitab oma viisakusega austuse... olgugi, et kogu lugu vahepeal läbi käies saad aru, et ta seda ei peaks tegema. Andes nii ilusti mõista, et kuigi saksad pidasid nö. teenreid ja talupoegi matsirahvaks, siis kõik "matsid" ei olnud matsid! Seegi üks hea näide noppest, mida kui viitsid ja süvened, sealt ka üles leiad.
Kristjan Suitsu loodud lava oma kaldega (vähemalt istudes esiridades) annab üsna erilise efekti - tunde, et nad iga kell veereksid "oma kõrgusest" alla - "rahva sekka"... Või siis hoopis "tulle", sest lava ees ääres olid "põlenud toolid"... "langenud" troonid... Milline ilus illusoorne kokkumäng kujunduselt lavastusega ja nagu Kristjani ja tema lavastajatega ikka - ei saa alati aru, et kus lõpeb kunstnikutöö ja algab lavastaja oma. Ann Reimanni ilus helilooming kogu selle erilise liikumise taustaks on kui täpp i peal. Valguskunstnik Rene Liivamägi mängib konkreetsete värvidega, mis näib olevat ka üldisemas plaanis viimasel ajal lavavalgustuses üks tugev trend. Võimendamaks kas stseeni põhialuse tunnete külmust, soojust või hoopis otseseid sisulisi tegevusi. Märkimata ei saa ka jätta, et Arbo Marani näol on Linnateatris üks salarelv, kelle helikujundus on alati tasemel!
Lõppkokkuvõttes Salme Kultuurikeskuses seda kadunud aega vaadates ja tegelastega koos läbi elades jäigi kummitama mõte, et “aeg” see ongi “inimesed” ning just sellise lavastusena tuleb see veel eriti ilusti välja.
Hinnang: 4
Olin ootused ka üsna kõrgele ajanud, aga sellest hoolimata ei pettunud. Küll, aga tuleks valmis olla, et see on väga aeglase küdemisega lavalugu ning selleks ongi need juba mainitud põhjused. Igas tegelaste vahelises vestluses on omad, isegi loosunglikud elutõeterad, mida noppida. See siin pole kiirtoit, vaid gurmeeõhtusöök. Mitte 100m vaid maraton. Kuulsin ka vaheajal võõraste inimeste kommentaare, et "miks see kõik küll nii aeglane peab olema"… aga minule nimme meeldiski nii… Tundmus ja tervikmälestus jäi justkui “möödunud aegade unenäolisusest” või "vaimude tantsust" ja selline andiski lavastuslikule küljele oma teatava originaalsuse.
---
Lisan siia ka ühe teatrikaaslase arvamuse, kes ütles samuti, et see tema jaoks venis. Tal jäid tegelased kaugeks ja ei tekkinud kahjutunnet (arvates, et ehk sellepärast kuna seal ikkagi antakse mõista, et tegemist on lätlaste, mitte eestlastega). Kellegi lugu ei pugenud hinge ja kellegi lugu ei tulnud ka otseselt tervikuna välja. Tema arvates Laumets ahmib "liiga suuri" tükke ning need ei tule tal "veel" päris nii, nagu võiks/peaks (temale ei meeldinud ka Kalevipoeg, mis mind jällegi vägagi vaimustas - võibolla on see sobiv võrdlusvõti?!). Kiidusõnu pälvisid eraldi Anu Lamp ja Evelin Võigemast (just see tema "hakkamist täis" tegelane). Tagantjärgi (pea nädal hiljem) tundub kogu elamus stiilsemana kui kohapeal ja lõpuks jõudis tõdemiseni, et pigem on tegemist laupäeva- või pühapäevaõhtusse sobituva tükiga, ehk sellesse on vaja jaksata süveneda, mida tööpäevajärgse väsinud peaga nii lihtsalt ei suuda...
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):
BALTI TRAGÖÖDIA
Autor: Siegfried von Vegesack / Kertu Moppel / Karl Laumets
Lavastaja: Karl Laumets
Tõlkija: Tiiu Relve
Kunstnik: Kristjan Suits
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti)
Helilooja: Ann Reimann
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Helikujundaja: Arbo Maran
Osades: Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Egon Nuter, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Anu Lamp, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Rain Simmul, Tõnn Lamp, Andres Raag, Kalju Orro või Andero Ermel, Andero Ermel või Peeter Tammearu.
„Balti tragöödia“ on tuntumate baltisaksa kirjanike hulka kuuluva Siegfried von Vegesacki peateos, mis räägib ühe aadlisuguvõsa elust ja saatusest Läti ja Eesti aladel 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses. Kertu Moppel ja Karl Laumets on destilleerinud Vegesacki mahukast kolmeosalisest romaanist omaenda lavaversiooni, mis vaatleb seda keerukat ajajärku värvika tegelaste galerii kaudu.
„Balti tragöödia“ peategelane Aurel hakkab juba lapsepõlves tajuma mõttelist klaasseina, mis lahutab teda, mõisniku poega, kohalikest lätlastest, kellega ometi külg külje kõrval elatakse. Riias koolis käies nõutakse, et ta nimetaks end venelaseks, kuigi isa on talle öelnud, et ta on sakslane. Aastate jooksul vastuolud aina süvenevad ning baltisaksa perekondade elu muutub viimaks pöördumatult pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi, Esimest maailmasõda, punast ja valget terrorit ning Landesveeri sõda.
Esietendus: 14. august 2021
Mängukoht: Salme Kultuurikeskuse suur lava
Kestus: 3 tundi (koos vaheajaga), kahes vaatuses
* Lavastus sobib noorele vaatajale, vastates seega Eesti Rahvakultuuri Keskuse etenduskunstide regionaalse kättesaadavuse toetusprogrammi “Teater maal” tingimustele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar