Neljapäev, 26. august 2021

Teises toas - Eesti Noorsooteater


Kas tead, mis sünnib “Teises toas”? Naabrite juures või allkorruse 4-liikmelises peres? Aimata võib, et umbes midagi sarnast, mis oma kodus. Aga tegelikult?

Kui palju on katkiseid inimesi! Aeg ja rahulik-turvaline olevik võib palju haavu parandada, kuid armid jäävad. Kui mitte mujale, siis mälestustesse...

Mõni päev tagasi juhtusin pool kogemata lugema ühe võõra naise (tuttava tuttava) teksti sellest, kuidas ta lapsena pidi oma alkohoolikust isa vägivalla all kannatama. Mitte küll pedofiil, aga vist kõike muud. See viis ta isegi nii kaugele, et kord kui isa magas, tahtis ta tolle ära tappa, ent isa ärkas enne ja röögatas ning midagi "õnneks" siiski ei juhtunud. Tema loo sõnum seisnes küll hoopis selles, et tema karjumistele ei reageerinud kunagi ei naabrid, ega keegigi! Väga valus, kui sellises olukorras veel eriti ennast NII üksi peab tundma. Ja inimesed ka mugavad - parem on ju kellegi karjumise peale selg pöörata - nagunii ei tunne, nagunii ei puuduta mind ennast - pole vaja oma nina igale poole toppida...

Minu lugu on pisut teistsugune (meie elasime rivimajas, kus polnudki lähedal inimesi nuttu, ega kisa kuulmas), ent tundsin ennastki just selle naisterahva isatapu mõteteni viivas lõigus ära. Nimelt olen ka kunagi oma vägivaldse kasuisa mahalöömiseks ükskord köögist kõige suurema noa öösel juba kätte võtnud... tema magamistuppa läinud... Tema küll ei ärganud, aga minul tuli jänes põue ning ei suutnud oma mõtet (toona tundus, et ainsat pääseteed, pärast seda kui olin istunud järve kaldal ja iseenda uputamisega hakkama ei saanud) ellu viia. Kogu selle loo jutustamist tuleks alustada väga ammusest ajast, kuidas ema abiellus soomlasega nõuka ajal ja too meid enda koju elama viis, kui ma olin 14-aastane. Kuid tema sai "meid vennaga" meie emaga abielludes niiöelda "kauba peale" - 2 teismelist poega. Mees, kes oli juba pikalt vanapoisielu elanud, pidi järsku kantseldama kaht raskes eas poisslast. See oli ilmselgelt talle üle jõu käiv. Olgugi, et tegemist oli bodybuilderi ja pidevalt oma lihaseid peegli ees punnitava tüübiga. Et mingitki korda luua, kehtestas ta miljon reeglit, alates sellest kuhu post postkastist võttes panna, televiisorit ei tohtinud jalad mugavalt diivanil hoides lösutades vaadata ja magamamineku kellaaeg oli punkt kell 22! Jah, kas siis kui olin 16-17 aastane! Tegelikult polnud selleks ajaks kunagi eriline rebel olnud. Eestis koolis lõpetasin mõned klassid kiituskirjaga 7.Keskkoolis ja üldiselt ka alati õpsidelt kiita saanud nii hinnete kui käitumise pärast. Igatpidi aktiivne ja enda arust täitsa normaalne tüüp. Ka Soome kolides olin "tubli poiss"... kuid kui Sa "hea lapsena" ikkagi pidevalt mingite pseudosüüdistuste pärast peksa ja mõnitada saad... Ja tema polnud ju isegi alkohoolik - lihtsalt me vennaga pakkusime talle hea ja mugava võimaluse oma võimu kehtestada...siis eks tekkisid ka kõikvõimalikud päris pahandused... tagasivaatena ilmselt alatajus trotsist, kuigi toona olid need "pahandused" lihtsalt ainuke võimalus "elamist" ja "enda otsustusjõudu" kuidagigi tunda.

No sellest on nüüdseks juba 30a kui ta viskas mu noorema venna peaga vastu seina… umbes sama kaua kui ta mind toonase köögitoa põrandal kägistas või mu pea vastu kapinurka lõi (pikk jutt, aga põhimõtteliselt sellepärast, et olin ta posti küll õigesse kohta pannud, aga lõuna ajal töölt koduskäinud ema selle tema enda kappi oli "eest ära" tõstnud ja mina seda üles ei leidnud kui tema koju jõudis)... sellest on ka füüsiline "Harry Potter"i arm otsaees veel siiani suveniirina temast alles. Umbes samal ajal astusin ükskord ema ja kasuisa vahele öeldes: “enne lööd mind, aga mu emale Sa haiget ei tee”. 

Varsti saab 15a kui ema ütles mulle, et ma ei ole enam tema poeg. Nimelt see minu öine noaga trett kasuisa magamistuppa... selle "töö" tegi keegi tundmatu hoopis mürgiga minu eest ära. Kasuisast nimelt sai mõni aeg hiljem miljonär ning ta läks üht oma tehast Poolas kontrollima, kus ta mõrvatuna hotellitoa põrandalt leiti... Mina tema matustele polnud nõus ema palvest hoolimata minema ja sellest ka tema karmid sõnad minule. No kui nii, siis nii... olen nagunii alates 18-aastasest peale ise oma elu ja elatamisega hakkama saanud, sest kohe täisealiseks saades kolisin kodust minema 200km kaugusele kasuisast, linna nimega Porvoo (kus ka ülikooli astusin). 21-aastaselt jäi mu toonane tüdruksõber Eestis (ja siiani mu elukaaslane) rasedaks ning 22-aastaselt, kui esimene laps sündis kolisin ka tagasi Eestisse... Ülejäänud ongi juba elu ilma vanemateta ning olen siiani enda arvates täiesti normaalselt hakkama saanud, ei näe põhjust, miks ei saaks ka edasi... 2 vanimat last on tänaseks päevaks täiskasvanuks kasvatatud ja kolmandal algab kohe põhikooli viimane klass. Vanematega ei suhtle siiani, aga nii palju kui emast olen kuulnud, siis on temast saanud alkohoolik. Ei tea kus ta on, ega tahagi teada. Lapse armastus võib olla iseenesest mõistetav oma vanemate vastu siiski vaid teatud piirini. Mitte ainult lastel ei tule austus oma vanematelt välja teenida, vaid ka vanematel oma lastelt! Ise olen tänu ema ja isa ning ema ja kasuisa suhete lähedalt nägemisele (loodetavasti) targem ja tugevam ning vähemalt tean kuidas mitte kohelda teisi... Ja minu lapsed ei pea sellest kuidagi tänulikud olema, et nad on kasvanud rihma ja vitsata ning löömiste, alanduste ja "vanemate mugavusest" tulenevate reegliteta - leian, et see ongi normaalne! Kuigi mõni ilmselt suhtub sellises olukorras hoopis a la nii, et minuga juhtus, miks teistel kergem peaks olema… Ja OTSUSTAB olla ka ise nõme, vastik ja vägivaldne oma kõige lähedasemate vastu. 

Nii on ka Mari-Liis Lill’e ja Priit Põldma intervjuude põhjal kirjutatud ning Mari-Liisi lavastatud dokumentaaldraamas umbes kümnekonna elusaatustega läinud. Kõik valusad, kõik mentaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsete lähisuhete ohvrid. 

Ühiskonnas tuleb selliseid lugusid rääkida! Kurjategijad tuleks oma õigete nimedega päevavalgele tuua! Ohvrid vajavad tuge ja mõistmist, mitte hukkamõistu, nagu see meie ühiskonnas tihti on. Ere näide Estonia juhiga. Jah, kohus mõistis ta õigeks, aga inimesed, kes seal töötasid, vähemalt madalamal pulgal nägid selle inimese joviaalset vabameelset kabistamist, mis EI OLE OKEI! Ja siis kari tädisid kaagutab ohvri kohta juurde, et “nii nõrguke ei saa olla” või “ise tõmbas endale selle kaela” ning paljud lähevad lihtsalt kõige kergemat rada ning pigistavad silma kinni - mida endaga pole juhtunud, seda pole olnud!

"Teises toas" on lavastusena ühtlasi nii eriline kui ka tavaline. Eriline, sest kui valida "noortele" mõeldud vaatamisvorm (mis juhtus ka siinkirjutajaga saatuse tahtel) "sektoritemänguks", siis esimene vaatus mängitaksegi sõna otses mõttes "teises toas". Väikses toas. "Lastetoas", kus on õhupallid... Kus kõik peaks olema turvaline ja pehme... sest nagu ütles Puhh: "Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall"... 

Ohhh, ja kuidas veel... Üks kurb ja kurvem lugu järgneb teisele. Näitlejad on kõik väga südamlikud ja mängivad end vaatajatele omadeks, omaseks, lähedaseks... isegi sõbraks-tuttavaks. Sest iga lugu on väga isiklik ning hingepugev ning justkui tõesti nende enda oma. Mõni näitleja teebki oma rolli nagu sõbrale-tuttavale-intervjueerijale südant puistates jutustades (Doris Tislar ja Lee Trei), mõni läbi karakteriseeringu (Anti Kobin vahvalt venekeelseliku aktsendiga), mõni jällegi kasutades füüsilist ära (Steffi Pähn), staatilise elektri ja seeläbi takjana juuste külge jääva õhupalliga, millele saab leida ka laiemaid-sügavamaid assotsiatsioone. Kuid üks "paar" (Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi) hoopis läbi psühholoogilise realismi - tutvustades end ja oma suhet... See paar on ka ainus, kelle lugu tegelikult saab selles ühes toas alles alguse, kuid mille "judinaidtekitav" lõpp saabub alles teises vaatuses - teises toas.

“Teises toas” on kõik ja ainult head näitlejad. Selles teises vaatuses, ehk teises - "suures" elutoas, jutustavad oma esitatavate tegelaste lugusid ka lisaks veel Tiina Tõnis, Laura Nõlvak ja Risto Vaidla. Ennist mainisin, et lavastus on ka "tavaline"... ehk pidasin sellega silmas, et siin on kasutatud sellist Merle Karusoolikku dokumentaallavastuste vormi (kes on näiteks näinud tema "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastust), kus üks näitleja on kehastunud kellekski päris elu inimese kujuks ja hääleks ning jutustab selle inimesena "oma lugu". Ja lavastus neist "eluloojutustustest" koosnebki.

Kui võtta puhtalt "teatrilavastuslikust" seisukohast, siis minu jaoks oli siin ehk isegi natuke liiga palju kurbust koos. Ja kui seda on nii-nii palju, siis hakkab see natuke sööma teineteist. Ilmselgelt oli ka ehk just minu jaoks liiga palju äratundmist, sellist vastikut meenutamist ning paralleelide tõmbamist, mis ise nende teemadega nii ihulähedalt sinapeal olevatel polegi ja seega mõjub vast neile hoopis silmiavavamalt ja jahmatavamalt? 

Kuigi ka minugi jaoks oli näiteks Getter Meresmaa ja Sander Roosimäe duett ühe tuttava paari pealt ühest küljest liigagi tuttav ja sestap tekkis tungiv tahe, et nad seda ise ka näeksid, sest kõrvaltvaatajana võiks olla lootus, et nad millestki aru saavad ning just eelkõige naine saaks õigustust, et selline suhtumine mehe poolt ei ole okei (taust ja lastetuba ei anna õigustust psühhoterrorile). Getteri ja Sanderi tegelaste lugu, kuigi võibolla isegi mitte kõige "rängem" neist siin, poeb aga hoopis teistmoodi nahavahele kui teiste omad... võibolla sellises läbi mingis mõttes ka dialoogi on ikkagi kaalu kuidagi rohkem - kaks häält samal teemal... Ühtlasi "teatraalsem"? Kas see tähendab, et jutustusena rohkemate tegelastega mängitu omab ka suuremat mõjujõudu kuulajale-vaatajale? Tundub, et see vajaks sügavamat analüüsi ja võrdlevat uurimust. Huvitav teema ehk mõne teatriteadlase jaoks. Lisaks on see mees tolles paaris veel kuidagi süüdimatu, ennast õigustades ja seda veel läbi süüdistuste... Mehena tekib hoopis kaitserefleks, tugev vastumeelsus tema vastu ning soov kuidagigi see naine päästa. 

Kuigi ka head näitlejad esitamas, siis eks sellised tugevad tunded tekivad osaliselt ikka ka nende sisulise eheduse pinnalt. Need lood on tõesti päris inimeste omad. Sellest võibolla ka see enda loo rääkimise tahe siin alguses. Meist paljudel on ju omad lood jutustada, aga nendel, kes parajasti sellises "olukorras" pole pahatihti paraku "häält" selleks. Ja sellepärast on veel eriti oluline, et me kõik ülejäänud, ehk lähedased, sugulased, tuttavad, naabrid, töökaaslased oleme olemas. Kui ei suuda millegi muuga, siis võimalusel kaitstes-sekkudes või isegi vaid toetava sõnaga, ööseks magamisaseme pakkumise või nutmiseks õlapakkumine... need ei maksa ju midagi, on vähim, mida teha saame ning alati võimalik! 
Ohvriabi tasuta telefon on 116006. Välismaalt helistades: +372 614 7393 
E-mail: kriisiabi@sotsiaalkindlustusamet.ee palunabi.ee

Hinnang: 
Sellele nagu ei olegi üht õigustavat numbrit hinnanguks anda. 5+ teemapüstituse eest, 4-5 mängu eest, suur töö on ju tehtud kõigi nende intervjuudega ning lugudeks vormimisega. Teatrisündmusena on see pigem kammerlik - isiklikud lood ju alati on. Mõni lugudest mõjub tugevamalt, aga kõik kahtlemata mõjuvad. Lavastuslikku on siin lisaks lugudejutustamisele ka, kuid ehk ongi olulisem, et seda eriti lavastamisega ei koormaks, et need lood mõjule tõesti oma eheduses pääseksid. Valus ja kurb on kahtlemata seda kõike vaadates ja kurvem veel mõeldes kui väike käputäis on see sellest suurest pisarate valulikust merest, mis on siin lavale jõudnud. Oluline lavastus, olulised iga üks neist lugudest. 


Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed Siim Vahuri tehtud fotod on pärit ka sealt ja teatri FB seinalt):

Teises toas
KOOLILAPSELE, NOORELE, TÄISKASVANULE | OVAAL- JA PROOVISAAL
Tõestisündinud lood sellest, kuidas kõige lähedasemad kõige rohkem haiget teevad

Lavastuse esimest vaatust mängitakse kahes eraldi saalis – proovisaalis 13–18aastastele ja ovaalsaalis vanematele vaatajatele. Soovitame osta vanusele 13–18 piletid sektorisse proovisaal ja vanusele 18+ sektorisse ovaalsaal.

Autorid Mari-Liis Lill ja Priit Põldma
Lavastaja Mari-Liis Lill
Kunstnik Laura Pählapuu (Eesti Draamateater)
Valguskunstnik Emil Kallas
Helikujundaja Andre Pichen
Liikumisjuht Steffi Pähn

Mängivad
Getter Meresmaa, Laura Nõlvak, Steffi Pähn, Doris Tislar, Lee Trei, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Sander Roosimägi, Risto Vaidla

Esietendus: 5. juuni 2021 ovaalsaalis ja proovisaalis.
Noortele (13+) ja täiskasvanutele
Kahes vaatuses
Kestus koos vaheajaga 3 h 10 min.

Dokumentaallavastus „Teises toas” jutustab lugusid sellest, kuidas inimesed, kes on sulle kõige kallimad kogu maailmas, teevad sulle kõige rohkem haiget. Need lood algavad sellest, kuidas ema sulle halva hinde pärast rihma andis, ja lõppevad seal, kus sa lebad lämmatamisest meelemärkuseta omaenese kodu põrandal. Ja isegi seal ei pruugi need lõppeda.

Autorid on intervjueerinud nii lähisuhtevägivalla ohvreid kui vägivallatsejaid ja püüavad aru saada, kuidas lapsepõlves omandatud hoiakud ja hirmud meie suhteid kujundavad. Kas ja kuidas on võimalik murda välja mustritest, mille kordamine teeb haiget nii endale kui teistele? Kas see, mis toimub teises toas, puudutab vaid neid, kes on seal, või meid kõiki?

Tunnustused
Eesti Noorsooteatri kolleegipreemia LIPULAEV ehk hooaja parim uuslavastus 2020/2021!

Kommentaare ei ole: