Laupäev, 4. september 2021

Keegi KGB-st - Vaba Lava


KGB on üks hiiglama põnev nõukaaja organisatsiooni, ehkki see "põnevus" on seotud pigem kurjakuulutava aura ja valusate minevikuvarjudega. Olemuslikult niiöelda "kohalik CIA", ainult tihti tegi "omade elu kibedaks" tahtlikult ja tegeles inimese järele nuhkimisega valedel alustel ja vastikute tolle ajastu reeglistike järgimiste teenindamiseks. Ja kuna kõik sellega seoses oli salastatud, siis ka pisut müstiline. Kuigi jah, omal ajal vägagi “kohal” absoluutselt igal pool - "seintel on kõrvad" väide viitabki ehk kõige tavalisemalt just selle luureorgani tegevusele meie ajaloos. Ilmselt suuremal osal nōukaajal elanud inimestest on omad kokkupuuted, teadmised või kuulujutud rääkida selle nimeühendiga seoses, nii ka minul. Kuid neist pisut alles siinse teatripeegelduse järel.

Vaba Lava “Keegi KGB-st” (või nagu etendusel seda pealkirja tiitrites märgitakse "KeeGikgBst") tarbeks on üks autorite kooslus võtnud uurida, mis värk ikkagi sellega oli ja on... ning kuidas seal töötanud inimesed peale tolleaegset tööpõldu elavad või seda organisatsiooni + seal töötamist endaga kaasas kannavad? 

Vast kuulsaim kgbešnik on ju Putin ise (ka mōnel teisel Vene riigipeaks saanul on just nimelt KGB taust) ning mitmed asjad, mida uuritakse, on ju ka Putiniga seoses kasvōi tema wikipedia lehel lugeda (kooliteemad näiteks) ja natuke seda infot on ju aastatega välja tilkunud, aga vast sama palju või vaatet rohkemgi veel, on lavalugu hoopis just “sellisel teemal” teatritegemisest. Näiteks näitlejad kehastavad siin muuhulgas ka dramaturge, kes uurimust loo kirjutamiseks teevad ning kohtuvadki KGBga seotud inimestega või siis räägivad nendega telefonis. Kuna autorite grupis on nii eestlaseid, leedukaid kui venelasi, siis ka lood on kolme eri riigi vaatenurkadest…ent KGB ajal ju 1 suur Nõukogude Liit. Kuigi jah, nagu arvata on, sellel teemal ka ammu peale KGB lagunemist, on ikka veel raske infot ammutada. Dokumentidest võib vast leidagi, kes seal omal ajal töötasid, aga need inimesed ju endiselt ei taha, et neid sellega seostataks ja dokumendidki võivad valetada... Sestap on lihtne keelduda või maha salata.

Eks paljud, kes KGB teele ette jäid, neil on ka väga traagilisi mälestusi ja loomulikult ka viha hingesopis alles. Ja isegi kui see viha võib seal ka praeguseks mingil määral lahtunud olla, on see "aeg" ja need "teod" ikkagi tänaseni valusalt meeles. Mõneti isegi kahju, et nende juhtumitega siin lavsatuses ei tegeleta, oleks palju isiklikum, emotsionaalsem ja puudutavamgi lavalugu. Samas nende sisselõigetetagi juhtumitesse on etenduse pikkus üle 2 ja poole tunni, ehk see oleks hoopis teine lavalugu. Ja mingis groteskkoomilises võtmes ju korraks isegi näitlikustatakse midagigi.

Kõik 4 näitlejat, mõneti isegi üllatavalt, sest ei oota selliselt lavastuselt erilist psühholoogilist rolliloomet, aga nad teevad väga head rollid. Nii KGBšnikute kui nende jälgi ajavate dramaturgidena. Iseäranis meeldisid Ivo Uukkivi karikatuursemad tüübid. Tal on ka ainsana võimalus... ehk ka seetõttu, et on vastavas eas, iseennastki mängida ühes koomilises "kunst jäljendab elu või on see nüüd vastupidi?" -lõigus. Ja Henrik Kalmeti innuka algusega, aga sealt edasi järjest üha frustreerunum Dan Jeršov (kes ju paljudele meist ka näitlejana tuttav). Samuti kõik Henriku "ekraani kaudu mängud" (teiste omad tegelikult ka!) toimisid imehästi. Huvitav võimalus oli seda duaalselt kogeda - otse Henrikut vaadates oleks näiteks mõni just ekraani kaudu mäng mõjuda ülemängitult, aga ekraanil ongi oma filter ja sealt tuli see jällegi just õiges doosis (natuke tuli meelde ka tema suurpärane "Mul oli nõbu"). Aga väga häid hetki on ka Helgur Rosenthalil (tema näib olevat alati kindlapeale minek, sest halba rolli ta justkui teha ei oskaksi... kuigi väga oma rollidega ei näi ta "riskivat" ka mängulises mõttes ja eks sellel on omad plussid ja miinused) ning viimasel ajal nagu laval uue hingamise leidnud Martin Kõiv'ul (lausa suurepärane koomiline ja värvikas mäng näiteks ka suvises "Läbi kõigi elude ma otsin sind..."). 

Lavastaja ise ka vilksab siin tegelasena ja metatasand oma loodava lavastuse kohta, on nagu üks lavastuslik trikk, mida ta nii videot sisse mixides kui ka kõikvõimalikke vähem ja rohkem tuttavaid võtteid kasutades on võtnud mängu ridamisi. Kuna see koosneb “lugudest”, siis eks mõni ongi huvitavam ja toimib paremini ning mõni jälle natuke venib ka seal vahel (pärast etendust saalist väljudes ees lahkunud paar viskas õhku mitu sarkastilist märkust venivuse kohta), ent minu jaoks püsis huvi üleval kuni lõpuni. Ja see lõpu "kokkusidumislugu" - seda nüüd ei saagi kunagi teada, kas elulise irooniana oli see kokkusattumuslik tõde või siis hoopis kunstilisel eesmärgil sobiv väljamõeldis. Ja nii ongi hea, sest säilib usk, et seegi on elu iroonia... justkui Coelho Alkeemiklikkust "kõik on lähemal kui oskame arvata" rõhutades. Ja KGB oligi alati "igal pool" ja üllatavalt "lähedal"! Muidu ongi ju ilmselgelt tegemist dokumentaallavastusega. Ja kuigi jah justkui lugude mosaiik, siis kōik voolas väga sujuvalt, video ja telefonimängud seal sees väga hästi integreeritud ning mõnusalt rõhutamaks, et "aeg on edasi läinud". Tallinna esikal oli väike tehniline jama, aga pole ka ime, sest see ongi mitmete tehnilistel nippidega rikastatud lavalugu. Samas viis see mõtted sellele, et kui omal ajal oleks kõik need tehnilised vidinad ning isegi sotsiaalmeedia ja mitmed luuret lihtsustavad tavainimeste isiklikud turvaaugud, siis oleks ilmselt suurem osa rahvast saadetud Siberisse, isegi hukatud või istuks vangis. 

Hinnang: 4
Mis tundeid "Keegi KGB-st" tekitas? Esialgu ootusärevust, ehk kuhu see lugu liigub, milliseid KGBšnikutega kohtumisi välja toob, milliseid vastuseid need teatritegijad suudavad välja kaevata? Kui sai selgeks, et missioon on neil peaaegu, et impossiibel, siis hakkasid tööle teised tundlad. Kuidas näitlejad mängivad? Millised elulised seosed siit kooruvad? Kas ka paralleele enda omadega? Üllatuslikult on siin päris kobedalt ka huumorit sees ja seda eelkõige just tänu Venemaalt huvitava külalislavastaja Dmitri Jegorovi lavastuslikele lahendustele või siis igatahes nende abile. Videokujundus on eriline mitte ainult live-ülekannete ja etteotsitud youtube'i lõikude ühendamise läbi, vaid just igasugused lisatrikitamised panid (samuti Venemaalt pärit) Natalja Naumova videokunstnikuna ka Eesti teatrimaastiku "kaardile"! Ja kes iganes need Ivo Uukkivi silmad Martin Kõivu seljataha ristipidi ekraanidele pani - aitäh - töötas mitmel tasandil ja ajas naerma ka! Muide Marten Kuningas on teinud helikujunduse, aga see on siin niivõrd hoomamatu ning sisse integreeritud ideaalselt, et peale etendust ei tule kohe midagi meelde, mis seal veel kõlas lisaks tekstile! Jah, minule meeldis, aga tuleb vaadates peab valmis olema, et tempo ei ole peadpööritav ja võibolla päris nii palju ei saa siit teada ka kui ootaks, arvaks või tahaks. Kuid see korvatakse hea mänguga ning huvitava ja tehnikat ärakasutava režiiga.

---
Eks me kõik ju suhestume teatrielamustesse tihti iseenda elukogemuse pinnalt. Sestap kui tunneb midagi ära, kas siis enda või lähedastega seotult, on sellel kindlasti lisaväärtus. Mõnikord on need tunded või suhted, mõnikord muusika või mõni kunstiline, tehnilinegi aspekt, aga mõnikord ka elujuhtumid. Dokumentaallavastus on juba oma olemuslikult väärtuslik, sest edastab mingit "päris asja". Selleks on tihti tehtud lisaks dramaturgilisse vormi sättimisele suur taustatöö. Nii ju ka siin. Kuigi just neid "tulemusi" napib ja no täiesti arusaadavatel põhjustel. Selles suhtes ma ise vaatama minnes tegelikult lootsingi rohkem teada saada just neid inimeste lugusid seoses KGB-ga. Toon enda elust 3 näidet, mida silmas pean...

Lapsepõlves, ehk veel sügaval nõuka-ajal, töötas mu isa Viru Hotellis. Seetõttu olime ka ilmselt erilise jälgimise all, kuigi lapsena mina küll sellest mitte kui midagi aru ei saanud. Kuniks ühel päeval, olin toona 8-aastane, kui isa oli tööl ja emale helistas keegi tuttav, et "kontroll on liikvel". See liikus ilmselt nagu kulutulena neil Viru-töötajate kodudes hoiatustena, sest tegelikult oli neid kordi veel, ka mitte-telefoni teel... kord näiteks kihutas tädi meie juurde teatama jooksujalu umbes kilomeetri pooleteise kauguselt, kus nemad elasid. Igatahes käis neid "võõraid mehi" meil mõnikord külas, aga no vanemate tuttavad või kes iganes, ega nendele tähelepanu lapsena ei pööranud. Kuid tookord oli teema vist tõsisem ja olukord ise selline, et ema ütles minule ja mu 4 aastat nooremale, ehk 4 aastasele väikevennale, et kui nüüd keegi koputab, siis oleme hiirvaikselt, ei tee häält, ei tee ust lahti ja mängime, nagu kedagi poleks kodus. Saabus juba õhtu, olime poolest päevast juba kardinadki ette tõmmanud ja ema küll närviliselt käis kardinavahelt piilumas, aga kedagi ei tulnud. Ja siis järsku.... UKSEKELL! Kuna me ust avama ei läinud, siis ka närvilised kellahellinad... Ja KOPUTUSED! Mis muutusid ukseprõmmimiseks ja lingilõgistamiseks ning tunne oli, et murtakse meile sisse. Hirmus oli, aga kolmekesi ema ja vennaga olime vaikselt, nagu seikluses lastetoas vaikselt. Ühel hetkel saabus siiski vaikus. Läks veel kaua, enne kui ema julges minna uksesilma vaatama ja siis ka kardinavahele piiluma. Tunne oli, et "oleme pääsenud"... ei tea küll millest, aga no "möödas"!
Siis võttis ema meid enda ette ja ütles, et ta peab nüüd minema kusagile ja ta võibolla tuleb alles väga hilja tagasi. Võibolla ta ei tulegi enne homset ja võibolla ka homme mitte. Kuigi ta teeb endast kõik oleneva, et võimalikult kiiresti koju saada. Igatahes kui meil külmkapist toit otsa saab ja on kõht väga tühi, siis läheksime naabrite juurde ja küsiksime midagi süüa. Tuletan meelde, me olime vennaga 8 ja 4 aastased. See oli nii hirmus, et see hirm on siiani veel meeles. Ema läheb ära ja võibolla ei tulegi tagasi! Ja kas siis isa ka ei tule? Kogu maailm oli meie enda õlgadel. kuidas me läheme naabritelt süüa küsima? Rippusime ema jalgadest kinni hoides, et ta ei läheks kuhugile, aga ära ta siiski läks... Nutsime ei tea kui kaua... Ema tuli siiski juba varsti koju tagasi ning ei jäänud ta ei ööks ära, ega isegi hilja peale.

Teine juhtum on pärit 90ndatest, kui töötasin laevanduses ning Rootsis oli üks eesti juurtega mees, kes ühel eluperioodil oli mulle nagu isa eest. Saatis isegi mu lastele mõnikord "kommiraha" ja hoidis mind väga (tal endal naisega lapsi polnud). Tema kohta hakkas kolleegidelt kostuma süüdistusi, et ta on endine KGBlane. Ma ei uskunud ja ei tahtnudki uskuda. Ükskord kui olime koos pikemal autosõidul, küsisin ääriveeri, et kas tal kunagi KGB-ga elus on tegemist olnud? Ja siis ta jutustas, et kunagi oli ta isa Rootsi põgenenud ja selleks, et oma poega endale "järele kaasa saada", pidi ta käima Viru hotellis ülekuulamistel KGBs. See oli toona olnud seal kusagil 3-4 korrusel. Kui hakkasin mõtlema, siis numbritoad olid seal alles kõrgemal ning toona isegi liftiga ei saanud teatud korrustele. Ilmselt on praeguses "KGB muuseumis" täpsemalt see kõik lahti seletatud kus ja mis, aga ma pole veel sinna tänase päevani jõudnud. igatahes sain läbi tema kuulda, mida temalt kõik uuriti ja kuidas KGB siiski ei saanud teda kinni hoida ning Rootsi ta lubati oma isa juurde.

Kolmas juhtus samuti laevanduses, 90ndate esimesel poolel, aga siis kui ise laeval töötasin. Meil oli tööl ka üks kena tüdruk (paar või mõni aasta minust vanem ja kuidagi palju elukogenum), kes minulegi silma viskas ja kuna temagi oli Elvast pärit, siis tundsin temaga ka seeläbi seotust. Üsna pea selgus, et ta oli KGBs töötanud - see tuli välja kellegi personaliosakonnas töötanud inimese kaudu. Temasse hakati kohe ka vastavalt suhtuma, sest kuigi KGB oli laiali läinud, siis ei teatud, et mis ikkagi edasi toimub. Lisaks oli paljudel väga õudsaid isiklikke või läbi perekondade kogemusi sellest organisatsioonist. Talle näkku oldi viisakad, aga eks laev ju üsna suletud kollektiiv ning iga tundmine on seal nagu läbi võimenduse. Nii hakkas ka temal paha ja selline hoidumine temaga suhtlemast sai talle üsna kiirest arusaadavaks. Ükskord kui me kahekesi kusagile jäime või sattusime, küsis ta minult, et mis lahti on. Rääkisin talle ausalt, et rahvas räägib tema KGB-seotusest. Tolleks ajaks oli imbunud välja ka selline info, et tema tööks oli olnud Viru hotellis välismaalastele külje alla pugeda ja seeläbi infot välja uurida. Ta läks nii endast välja, nuttis ja rääkis, et tõesti ta oligi sellisel tööl olnud, et teda oli ähvardatud, et võetakse laps ära ning tehakse haiget tema emale, aga tal ei olevatki kedagi muud tähtsat siin ilmas kui oma ema ja oma laps. Mul oli nii paha, sest tõesti, oleme me ju inimesed kiired hinnanguid andma, teadmata tegelikku tagamaad. Ta polnud ju ise süüdi! Igaüks ju oma lapse nimel oleks kõigeks valmis ja VASTIK VASTIK KGB - kui jõhker ja õudne organisatsioon!

See lugu ei lõppe sellega. Nimelt läks natuke aega mööda ja olin ka laeval teistele rääkinud, et me ei saa niimoodi teisele inimesele hinnangut anda, kui ta on nii valusate tingimuste tõttu olnud kui tagakiusatu ja nüüd meiegi nagu kiusaksime teda veel omakorda. Kui varsti saabus laevale tööle keegi, kes teda lähemalt tundis. Ta rääkis, et see polevatki tema laps, vaid tal endal polegi lapsi. Tal olevat õde, kellel on küll jah laps! Järelikult oli see kõik vaid üks suur vale... Peres tal ainult "ema ja laps" ja järelikult oli siis ju kõik see muu "jura" seega ka vaid väljamõeldis ning eneseõigustus!
 
Mina liikusin siis juba sealt töölt ära mujale tööle ja kuidas see neil seal kollektiivis edasi läks, ma ei teagi. Kusagilt nagu kostus, et ka tema oli varsti töölt ära läinud...

"Näitleja on ajastu lühikroonika"... aga tundub, et mitte ainult näitleja, vaid ka "teatripeegeldaja" :)


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed fotod):

Keegi KGB-st

OSALISED

Lavastaja Dmitri Jegorov (RUS)
Dramaturgid Danila Privalov(RUS); Andres Popov(EST); Alexandr Špilevoj (LT); Dan Jeršov(EST)
Kunstnik Konstantin Solovjev (RUS)
Videokunstnik Natalja Naumova (RUS)
Helikujundaja Marten Kuningas
Valguskujundaja Meelis Lusmägi
Laval: Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Helgur Rosenthal ja Martin Kõiv

Danila: “Kui ma 12 aastaselt vaatasin „Tähesõdu (Star Warsi)“, tabasin end mõttelt, et vaatan situatsioonile vaid ühelt poolt. Sa vaatad „Surma tähte“, näed Darth Vaderit, sulle öeldakse – nad kõik on seal halvad. Ja me kardame neid. Aga nii huvitav oleks ju näha filmi sellest, kuidas elavad inimesed „Surma tähe” pardal. Nad ju ka mõtlevad seal midagi. Muretsevad, räägivad millestki.Darth Vader ju ometigi tunneb midagi. Kogu elu olen ma igalt poolt kuulnud, et KGB – see on midagi hirmsat. Küllap just nimelt sellepärast olengi tahtnud aru saada selle „hirmu” keemiast. Seda, mis sinus hirmu esile kutsub.”

1980ndatel aastatel, kui Eesti, Läti ja Leedu said iseseisvaks, sattus Baltimaade KGB väga paradoksaalsesse olukorda. Kunagi varem polnud ükski Nõukogude Liidu võimas ja tugev organisatsioon vaid mõne päeva jooksul hingusele läinud.

KGB kadus, aga seal töötanud inimesed jäid. Nad olid pikka aega teeninud Nõukogude Liitu ning saavutanud seal erilise positsiooni. Ja nüüd korraga leidsid nad end hoopis teisest maailmast.

Baltimaade KGB-laste saatus kujunes erinevaks. Mõni pühkis siinse tolmu jalgelt, mõni asus uue riigi eriteenistustega koostööd tegema, mõni tappis end ära. Need, kes jäid ellu, on nüüd juba üsna eakad inimesed.  Mõni neist varjab oma minevikku ja mõni, vastupidi, uhkustab sellega. Pole mingit seaduspära…

Näidendi «Человек из КГБ» / Keegi KGB-st kallal töötasime rahvusvahelise autorite tiimiga – venelased leedulased, eestlased, lätlased. Me kõik oleme sama põlvkonna inimesed: sündisime 20. sajandi lõpus, mis tähendab, et kogu nõukogude ajalugu on meile vaid tükike minevikust. Püüdsime erinevatest riikidest leida KGB kaastöölisi ning nendega võimalikult ausalt rääkida. Tahtsime mõista, mida arvavad nad sellest ammusest ajast nüüd, kui kõik on muutunud – kui 20. sajandi on välja vahetanud 21. sajand ning midagi olnust pole võimalik tagasi tuua. Mis juhtus nende inimestega muutuste keerises? Kuidas nad toona muutusi tajusid? Millised järeldused peame sellest loost tegema ja kas neid järeldusi üldse on vaja teha?

*Lavastus sünnib Vaba Lava teatrikeskuse ja Eesti Rahva Muuseumi koostööprojektina.

Kommentaare ei ole: