Oh ja aH, ehk noormehed Otto (Mathias Ausmeel) ja Heinrich (Mattias Nurga) ning nende vahelisele sõprusele kiilu löömas üks femme fatale- Olga (siinkirjutaja nähtud versioonis Helo Kaplinski, aga mängib ka Iris Viru). Heinrich elab pisikeses toauberikus, majas kus üüriemandaks alatasa oma alkohoolikust põhjakäinud mehest vatrav proua Martin (Haide Männamäe). Lisaks on kostilisse armunud emanda tütar Leeni (Emma Tross). Tammsaare üks nö. kolmest üliõpilasnovellist “Pikad sammud” (“Noored hinged”, mis kuulub samasse tsüklisse, mängitakse ühes teises teatris edukalt juba kolmandat aastat).
See on (näitlemisrindel juba suuremaidki tegusid teinud) Aksel Ojari lavastajadebüüt. Nii mõnusalt ehe, oma kammerlikkuses ja õiges vanuses näitlejatega. Aksel on ise ka dramatiseeringu autor. Aga eks nii palju kui on lugejaid, nii palju on ka ilmselt tõlgitsejaid. Mäletasin lugu teatrit vaadates kehvasti, meeles ainult tunnetus- risti noormeeste suhtumise muutus loo edenedes naistesse, mis siiski siinses lavastuses päris niimoodi välja ei koorugi. Siin on (taaskordselt selle Piip ja Tuut Mängumaja saali kasutuse mõttes kõik kuidagi uutmoodi huvitavalt lahendatud- kunstnik Oliver Reimann) laval puhas ja ilus ja valus noorte armumiste sasipundar. Tammsaare siiski igas mõttes oli täiesti õhus ja sõnades kohal. Eriline kiitus ka kostüümikunstnik Külli Pavelsonile, kes omalt poolt ajastulikult tegelased sajanditagusesse aega aitas nihutada ja vägagi stiilselt! Lavastuslikult pole Aksel seda lihtsalt lugu jutustades lavale pannud, vaid siin on ka mõned kaunistavad, poeetilised, kunstiliselt väärtuslikud misanstseenid vahel, mis annavad aimu noore lavastaja ambitsioonikusest. Pean silmas näiteks seda, kuidas mehed duetina jutustavad kes-kuidas-kuhu liikus... või peategelane tantsitamas mõlemat naist "pildilt välja"... millele, kes soovib ja viitsib süveneda, leiab ka sisuliselt sügavama seotuse.
Ja kõik need pisikesed muusikalised vinjetid, nii maitsekalt loo pöörete vahele kujundatud helilooja (Anna Pärt) enda poolt! Oleksin tahtnud näiteks tšelloga pala palju pikemalt kuulda! Ning viiulilõigud- üks ilusam kui teine! Tekstis on jutustuse Tammsaarelikud teksti teravad ütlused ehk noorte nipsakate targutajate elutõdemused alles, a la “Abieluõnn maitseb siis kõige paremini, kui muud õnned juba möödas on” ning kohati muudavad need seda kurba lugu ka kergemaks-lõbusamaks. Lausa imeliselt hästi sobitub Exupery palve siinse tekstiga, Sellise sidususe avastamine iseenesest võiks olla juba piisavaks tõukeks dramaturg-lavastajale see üldse lavale tuua. Mingil määral, aga varjab see ka mõnusalt lahtise novelli lõpu tegeliku tõlgitsuse ning jätab iseenesest väga ebaameerikaliku ning pigem just väga eluliselt saatusliku ning isegi traagilise tunde… tuled kustuvad, sa tead, et see on läbi, aga ometi plaksutama ei taha hakata, sest südames loodad, et ehk siiski kõik nii ei lõpe ja lugu läheb veel edasi...
Mattias Nurga peaosas, oli minu jaoks uus lavatutvus. Huvitavalt suutis mängida oma tegelase tihti ka sõnatud tunded paistvaks. Samas see Heinrich oli hingeliselt väga sügav…läbi tema ka publik suhestus teistesse tegelastesse. Kuid siin loos nimelt on mehed ja nende hingevalu isegi müstilisem kui naiste oma. Seda tihti “mees”kirjaniku kirjutatult ei kohta. Siinsed mehed on ka ajastule kohaselt kombekad ja viisakad…isegi novellist tuttav, emand Martini juttude kuulamisel “kannatamine” lavaversioonis välja väga ei paista- pigem austatakse, ehk pieteeditunnet hoitakse ajastule kohaselt hinnas (isegi kahju, et see tänapäeval on natuke läinud lappama ja vōibolla see matsluse tõus ehk on veel üks suurimaid käitumuslikke muudatusi ajas, millel on paraku juured veel eriti laiali aidanud ajada meedia ja sotsiaalmeedia). Seda kontrastsem on muidugi lõpu konfrontatsioon- ainus julm (aga kas ka paratamatu?) tegu Heinrichi poolt. Või oli julm ka tema suhtumine Olgasse, kui too talle end iga hinnaga selgitada-vabandada püüdis…selle üle oleks põnev kellegagi vaielda! Eriti enda elukogemusest lähtuvalt, mil see “Olga” kingades olek veel ammusest toimumisajast siiski siiani hästi meeles. Samas meie ju näeme tema suhtlust ka Ottoga, tema kehahoiakut mehega kohtumisel ja selgeid märke, kellele ta süda kuulub... Heinrich peab leppima enda sisemise häälega, mis ju kujuneb eelkõige tüdruku tegude, mitte sõnade järgi.
Olga rollis (ise veel salamisi lootsin, et Iris Viru, sest tema lavaline x-faktor on juba tõestatud mh. Kordemetsa autorilavastuses "Ööpiltnikud"... aga oli hoopis, ka samast lavastusest tuttav, ent toona siiski millegi erilisega mitte meeldejäänud rolli teinud) Helo Kaplinski! Tuli teda siinses lavastuses vaadates pähe mõte, et see on suisa kuritegu, et ta õpib ülikoolis prantsuse keelt ja mitte näitlemist! Elasin nii sügavalt kaasa Helo mängitud tegelase hingevalule. Ja ta ise elas oma rolli nii sisse, et pisarad voolasid ning silmavärv valgus laiali…kui ilus kui näitleja suudab liigutuda ja liigutada ka vaatajat, et tahaks teda päriselt ka lohutada. Ja see põlvili kukkumine! Nii-nii eluline! Tahaks aidata tal selgitada teisele, aga kas sellises olukorras olekski üldse võimalik, kui need selgitused nagu teflonile kuidagigi ei haaku... teine inimene neid kuulda ei võta (või ei taha?) Ja kui ta partnerite puhul oli tunda kasvõi ajutigi “mängu”, siis Helo seal laval ja igas hetkes tõesti “on”. Näiteks kui seletab end voodil istudes Heinrichile…ta ei rõhuta sõnu, ei tee pause, mida iga näitleja ilmselt sellise tekstiga teeks… Ei, tal tuleb see otse hingest. Otse, nagu tulekski sellises olukorras päriselt.
Mathias Ausmeelega käis kaasas iga tema ruumi sisenemisega kaaspubliku naer…Minul on kogemus vahvast Mathiase koomikutalendist VHK teatriklassi eelmise aasta lõpulavastusest, aga hinnates sellisest reaktsioonist, siis ju tal on see koomikuslepp mahukamgi… Sest siin see tegelane, ehkki alguses natuke kehkadivei, siis iga lavale ilmumisega kraadi võrra tõsisem, kuni vägagi õnnetu tegelaseni välja. Tema puhul oleks tõesti vahepeal mõni paus siinseal ka ära kulunud…Ent innuka noormehe kuju, kelle tunded on sees sassis, siis kes teab, võibolla sellise inimese jutt tulebki nagu kuulipildujast? Igatahes andis see karakterile tema “karakteri”.
Emma Tross õrna, plikaliku, siin isegi lihtsalt lollitatava mandoliinimängu õpilasena, kes joobub igast oma armumise objekti pilgust - väike, aga tähelepanuväärne roll ja publik armastas iga tema lavale ilmumist, iga selle tegelase tillukestki edusammu, nagu tuulepuhang selles tunnetest raske õhuga pisikeses toas. Emandana Haide Männamäe annab muidu läbinisti noorte trupile vajalikku kaalu ja seeläbi ka kogu olukorrale-elupildile ehedust juurde…ning vōibolla muudab muidu “noortelavastusenagi” võetava täiesti ehtsaks täiskasvanute täisväärtuslikuks draamaks. Vast siiski 16+ vanusesoovitust ei peaks (väga pingsalt) järgima, siin midagi siivutut ega roppu pole. Pigem selle loo tegevustest saavad aru inimesed sellises vanuses, kes ise ka juba armunud on (või on kunagi olnud). Kestvus ka pool tundi kodulehel lubatust pikem, ehk 2h25m.
Eestis on varem see novell jõudnud Theatrumis lavale 24 aastat tagasi, Katri Aaslav-Tepandi (toona veel Kaasik-Aaslavi) dramatiseeringu ja lavastusena. Küll hoopis teistsugune, kuigi ka siis tuli selle loo olulisemate kihtide seast hästi esile, nagu siingi, et inimesed on ikka vägagi tundlikud. Üks asi, mida nähakse-kuuldakse, usutakse või teatakse, aga lisaks veel aimamised, tundmised, varjundid ja seoste loomised... Ja seda ei saa kellelegi ette heita, kui tema just nii tunneb, nagu ta tunneb. Kaval inimene võib seda muidugi ka ära kasutada, mis liigitub juba tunnetega manipuleerimiseks... Aga kunagi ei tea ju kindlalt (teab ainult see, kes otsuseid teeb). Selle loo teeb keerulisemaks veel see, et siin on ju veel mängus ka sõprus... Kas armastustunded on miski, mille nimel kaotada-hävitada sõprus? Kuid armastus võidab ju kõik?! Või vähemalt peaks... Kui ei võida, siis pole see ju ka päris armastus... Sealjuures armukadedus võib tõesti pimestada. Armukadeduse pärast lõhutakse nii palju ilusat. Isegi sellist, mis tegelikult armukadedust ei vääriks.
Kui see lavalugu on vaadatud, siis soovitan ka Tammsaare novell uuesti üle lugeda: https://et.wikisource.org/wiki/Pikad_sammud Eriti lõpu mitmeseletuslikult kavalat Tammsaare "aimata-jätmist"... Klassika, mis on õigusega klassika!
Hinnang: 4
Lõpus plaksutati 4 korda näitlejad kummardama ja osa publikust seisis püsti! Mina püsti küll seekord ei seisnud (teen seda üldse üliharva), aga tunnustan tuliselt noorte oskuseid ja lausa hämmastavat professionaalset taset! Näib, nagu iga lavastusega lähevad need selle maja noorte teatriprojektid muudkui paremaks ja paremaks! Minusugustele Tammsaare-fännidele on see nii ehk naa kohustuslik vaatamine ja vanameistrile tehakse sellise vaatajate ette jõudnud ilusa lavateosega kahtlemata au!
Tekst lavastuse kodulehelt:
A. H. Tammsaare PIKAD SAMMUD
Ajatu noorte armastuslugu Tammsaarele omases mõttekerguses ja tunnete hapruses.
Osades Mattias Nurga, Mathias Ausmeel, Helo Kaplinski või Iris Viru, Emma Tross ja Haide Männamäe.
Dramatiseeringu autor ja lavastaja Aksel Ojari
Lavastaja assistent Coco Rõõmusaar
Helilooja ja muusikaline kujundaja Anna Pärt
Lava- ja valguskunstnik Oliver Reimann
Valgus- ja helitehnik Rene Topolev
Kostüümikunstnik Külli Pavelson
Etendust teenindavad Kaur Tõra, Grete Pertel ja Külli Pavelson
Originaalmuusika salvestuse koosseis Arp Eerik Reindla (viiul), Triinu Piirsalu (viiul) Annabel Soode (vioola), Simon Svoboda (tšello), Tähe-Lee Liiv (klaver)
Originaalmuusika salvestuse helirežissöör Rain Orgus
Trupijuht ja produtsent Oliver Reimann
Piip ja Tuut Teater
Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi.
Soovitatav alates 16. eluaastast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar