Oscarite ennustus 2012

Kõigest paari tunni pärast hakatakse Hollywoodis järjekordselt jagama filmimaailma ihaldatud kuldmehikesi. Sedapuhku juba 84.korda. Kõik, kes selle võidavad või oleme ausad, ka kandideerivad Oscarile, kirjutatakse ajalukku.
Tänavu on mul õnnestunud suurem osa kandidaatidest ära vaadata, õigemini kõik põhikategooriate kandidaadid ning seetõttu on lootust, et ka ennustamine läheb ehk mõnevõrra rohkem täppi. Ainus õiglane vorm "ennustada", on muidugi need enda arvamised ENNE auhindadejagamist teatavaks teha. Üks hea vorm selleks on ka blogi ära kasutamine. Pärast on see must-valgel kirjas ning tagasivõtta pole enam midagi võimalik.
Pikema jututa panen oma kristallmuna tööle ning vaatan, mida see mulle sealt vastu peegeldab...

Parim film
Ennustan: Artist
Võib ohustada: Hugo või Help
Minu lemmik: War Horse

Nägin Artisti Pöffil ja kuigi see meeldis minule, ei läinud see kuidagi eriliselt hinge. Vinge teostus kahtlemata. Austusavaldud vanadele filmidele. Armastuslugu. Komöödia. Mingis mõttes ju isegi muusikal, sest tegemist on tummfilmiga ning kogu tegevust saadab muusika. Kuigi peaosades olid prantslased, siis kõrvalosad olid kaetud ameerika filmistaaridega.
Järeltulijad oli ju mõnus draamakomöödia, kuid oleme ausad - mitte midagi sellist, mis peaks ajalukku minema. Lugu mehest, kelle naine on koomas ja suremas ning nüüd tuleb mehel oma kahe tütre ning kogu elukorraldusega ise hakkama saada. Naine tegelikult enne õnnetust juba oli nö. meest maha jätmas ja selle info teadasaamine viib Clooney mängitava mehe road-tripile. Ta tahab, et kõik olulised naise elus figureerivad inimesed teaksis ja saaksid naisega hüvasti jätta - naise armuke kaasa arvatud...
Extremely loud & indredibly close on lugu poisist, kes oma isaga mängis mõistatuste-lahendamise mänge. Isa hukkub 9/11 kuid poiss loodab, et kui ta nende viimase ühise mängu isaga lõpule viib ning ajab jäljed lõpuni, saab ta mingi teate oma isalt. See sisaldab ka New York-i "Black"-perekonnanimedega inimeste külastamist. Kaasa selle missiooniga läheb ka imelik vanamees, kes poisi vanaema juures on allüürnikuks. Väga ebameeldiv poiss on selles rollis ja ju ta on mingi haigusega ka, mis muudab õhustiku närviliseks. Kuigi film läks mulle hinge, häiris see siiski natuke liiga palju.
Koduabiline oli minu jaoks 5-tärni film, üks eelmise aasta parimaid. Tegelikult mingis mõttes naistekas, aga samas ka oluline killuke Ameerika lähiajalugu. Ehk aeg, mil mustad naised käisid valgetel inimestek koduabiliseks, kuid neid peeti madalamaks rassiks. Samas nad usaldasid oma kõige kallima ja olulisema - oma lapsed nende mustade naiste hoole alla. Tihti oli lapse ja koduabilise side palju tugevam kui ema ja lapse oma...
Hugo Cabret' leiutis oli tehniliselt tõeliselt vinge, kuid minu jaoks liiga lastekas. Samas teema jällegi seotud filmiajalooga, nagu Artisti omagi. Maagiline teostus ja natuke läheb hinge ka. Orb, kes rongijaamas kellade eest hoolitseb, leiab endale uue kodu, läbi seikluste koos ühe tüdrukuga.
Südaöö Pariisis oli päris lahe meelelahutus, kui see lõpus poleks moraalitsevaks ameerikafilmiks muutunud. Ajas tagasiminek ja elades unistuste-ajastu Pariisis - oh milline võimalus see peategelase jaoks oli. ja kes meist ei tahaks ajas rännata :)
Edu valem ja Elupuu on minu meelest kõige vähem Oscarikandidatuuri väärt. Edu valem on üpris tüüpiline spordifilm. Alguses on kõik halvasti - tiim ei saa hakkama, kaotatakse ja ollakse naerualused. Siis treener mõtleb midagi välja ja tehakse rekordeid ning võidetakse ja muudkui võidetakse. Lõpuks siis üks kahest, kas kõik kas laguneb või lõpuks see oodatud suurvõit tulebki... Igav ja etteaimatav. Pitt pole ka mu lemmikuid, seega ei saa ma sellest melust aru. Elupuus oli ühtkomateist huvitavat ka, aga need olid ideed, mis tervikus ei jõudnud minu jaoks kuhugile. Paljudest asjadest ma lihtsalt ei saanud aru...
Sõjaratsu on vana-hea Spielbergi pisaratekiskuja. Elust suurem draama, mis aistab pereväärtuseid ja kõike seda, millest vanad head lood räägivad. Lugu hobusest, kes rändab läbi sõjakeeriste tagasi oma peremehe juurde. Jõuab olla nii inglaste, sakslaste kui prantslaste käes. Minu lemmik sellest valikustm kuigi mitte just selline tüüpiline "aasta lemmikfilm", millele oleks hea täie südamega pöialt hoida.
Ja võit läheb ju nagunii Artistile...

Kõik kandidaadid:
Artist (The Artist)
Järeltulijad (The Descendants)
Extremely Loud & Incredibly Close
Koduabiline (The Help)
Hugo Cabret' leiutis (Hugo)
Südaöö Pariisis (Midnight in Paris)
Edu valem (Moneyball)
Elupuu (Tree of Life)
Sõjaratsu (War Horse)

Parim meespeaosa
Ennustan: Jean Dujardin
Võib ohustada: George Clooney
minu lemmik: Jean Dujardin

Clooney mängis ju hästi, aga Dujardin tegi tummrolliga ikka natuke erilisema rolli. Clooney tegelikult oli ikka vana-hea Clooney...
Üllatavalt hea, pisike filmike oli A better life. mehhiko pagulastest USAs, kes tahtis jalgu alla saada, et oma pojale hea elu kindlustada. Pojale, kelleganad kahekesi koos elavad. Kõik muidugi ei lähe nii ilusti... Oldmani kandidaatu oleks pidanud juba ammu teoks saama. See Plekksepa, rätsepa film oli küll stiilne ajastuatmosfääri mõttes, kuid sisuliselt minu jaoks pettumus...

Kõik kandidaadid
Demian Bichir (A Better Life)
George Clooney (Järeltulijad)
Jean Dujardin (Artist)
Gary Oldman (Plekksepp, rätsep, sõdur nuhk)
Brad Pitt (Edu valem)

Parim naispeaosa
Ennustan: Viola Davis
võib ohustada: Meryl Streep
minu lemmik: Meryl Streep

Meryl oli lihtsalt ülimalt võimas. Ainuke neist kandidaatidest, kes tõesti pakkus WOW-elamuse. Aga Help-i mustad naised tegid ka head tööd. Glenn ja Rooney on täide siin kategoorias ja Michelle oli küll Marilynilik, ainult, et igasuguse Marilyniliku seksikuseta...

Kõik kandidaadid:
Glenn Close (Albert Nobbs)
Viola Davis (Koduabiline)
Rooney Mara (Lohetätoveeringuga tüdruk)
Meryl Streep (Raudne leedi)
Michelle Williams (Minu nädal Marilyniga)

Parim meeskõrvalosa
Ennustan: Christopher Plummer
võib ohustada: Max von Sydow
minu lemmik: Kenneth Branagh

Selle kategooria kandidaatidega pole ma üldse nõus. Kui siis Branagh ja von Sydow..

Kõik kandidaadid:
Kenneth Branagh (Minu nädal Marilyniga)
Jonah Hill (Edu valem)
Nick Nolte (Võitleja)
Christopher Plummer (Beginners)
Max von Sydow (Extremely Loud & Incredibly Close)

Parim naiskõrvalosa
Ennustan: Octavia Spencer
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Jessica Chastain

Kõik kandidaadid:
Berenice Bejo (Artist)
Jessica Chastain (Koduabiline)
Melissa McCarthy (Pruutneitsid)
Janet McTeer (Albert Nobbs)
Octavia Spencer (Koduabiline)

Parim lavastaja
Ennustan: Michel Hazanavicius
võib ohustada: Terrence Malick või Martin Scorsese

Kõik kandidaadid:
Woody Allen (Südaöö Pariisis)
Michel Hazanavicius (Artist)
Terrence Malick (Elupuu)
Alexander Payne (Järeltulijad)
Martin Scorsese (Hugo Cabret' leiutis)

Parim originaalstsenaarium
Ennustan: A separation
võib ohustada: Südaöö Pariisis või Artist
minu lemmik: A separation

Kõik arvavad, et Woody võidab. Mu seitsmes meel ütleb, et Pöffilgi linastunud Iraani film oli nii tugeva stsenaariumiga, et see lihtsalt peab Woodyle seekord ninanipsu tegema...

Kõik kandidaadid:
Artist
Pruutneitsid
Riskipiir (Margin Call)
Südaöö Pariisis
A Separation

Parim mugandatud stsenaarium
Ennustan: Järeltulijad
võib ohustada: Hugo või Märtsi iidid
minu lemmik: Järeltulijad

Kõik kamdidaadid:
Järeltulijad
Hugo Cabret' leiutis
Märtsi iidid (The Ides of March)
Edu valem
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Parim animafilm
Ennustan: Rango
võib ohustada: Chico & Rita
minu lemmik: Saabastega kass

Hämmastav, et aasta parimad multikad ei pääsenudki kandideerima... Ja kõige jubedam on see, et Kung Fu panda 2 siin nimekirjas on...

Kõik kandidaadid:
Üks kass Pariisis (Une vie de chat)
Chico & Rita
Kung fu panda 2
Saabastega kass (Puss in Boots)
Rango

Parim võõrkeelne film
Ennustan: A separation
või ohustada: In Drakness
minu lemmik: A separation

Selles kategoorias ma tihti saan pimestatud oma lemmikust ja siis pettun, kui mingi muu film võidab. Aga seekord peaks see võit ikka tõesti Iraani minema...

Kõik kandidaadid:
Rundskop (Belgia)
Hearat Shulayim (Iisrael)
In Darkness (Poola)
Monsieur Lazhar (Kanada)
A Separation (Iraan)

Parim operaatoritöö
Ennustan: Elupuu
võib ohustada: Artist
minu lemmik: Elupuu

kaameratöö oli tugevaim osa Elupuust, aga muidugi mustvalge vallatus võib ka võidu viia...

Kõik kandidaadid:
Artist
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Elupuu
Sõjaratsu

Parim montaaž
Ennusan: Artist
võib ohustada: Hugo
minu lemmik: Artist

Kõik kandidaadid:
Artist
Järeltulijad
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem

Parim kunstnikutöö
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Harry Potter või Artist

No kui nad tahavad Harry filmidele ühe oscari anda lõpu puhul...

Kõik kandidaadid:
Artist
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Südaöö Pariisis
Sõjaratsu

Parim kostüümikunstnikutöö
Ennustan: Artist
võib ohustada: W.E.
minu lemmik: Artist

Ma pole näinud Jane Eyre-i ja W.E-d, aga olen kuulnud, et mõlema filmi kostüümid on tegelikult aasta tugevaimad...

Anonüümne (Anonymous)
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Jane Eyre
ME. Usume armastusse (W.E.)

Parim grimm
Ennustan: Iron lady
võib ohustada: Harry Potter
minu lemmik: Raudne leedi

No Merylist tehtud vanur oli vinge... aga Harryga hüvastijätt ja Oscar sellele filmile oleks austusavaldus kogu seriaalile. Alfred Nobbs oli filmina minu jaoks pisut pettumus. Nii tobe, et peategelane pidevalt omaette rääkis ja ma ei saanud sellest kuidagi üle. Muidu ajastu, mil naised end meheks pidid maskeerima ja kogu see lugu oleks võinud teistsuguse teostusega olla palju parem.

Kõik kandidaadid:
Albert Nobbs
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Raudne leedi

Parim filmimuusika
Ennustan: Artist
võib ohustada: Plekksepp, rätsep... või Sõjaratsu
minu lemmik: Artist

Tintini seiklused: Ükssarve saladus
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Sõjaratsu

Parim filmilaul
Ennustan: Muppetite laul
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Man or Muppet

Kõik kandidaadid:
"Man or Muppet" - Muppetid (The Muppets)
"Real in Rio" - Rio

Parim heli
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Sõjaratsu või Transformerid
minu lemmik: Hugo

Kõik kandidaadid:
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu

Parim helimontaaž
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Drive, Transformerid või Sõjaratsu

Kõik kandidaadid:
Ohtlik sõit (Drive)
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu

Parimad eriefektid
Ennustan: Ahvide planeedi sünd
võib ohustada: Harry Potter või Hugo
minu lemmik: Ahvide planeedi sünd

Vinged arvutiahvid, kes on tegelikult inimesed!

Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Tõeline teras (Real Steel)
Ahvide planeedi sünd
Transformerid: Kuu varjukülg

Parim dokumentaalfilm
Ennustan: Paradise lost 3
võib ohustada: Undefeated
minu lemmik: Paradise lost

Hell and Back Again
If a Tree Falls
Paradise Lost 3: Purgatory
Pina
Undefeated

Parim lühidokumentaal
Ennustan: Saving face
võib ohustada: Gos is the bigger Elvis või Tsunami film
minu lemmik: Saving face

Hirmus happega põletatud naiste film on see Saving face... aga Tsunami mõjutas tervet riiki ja rahvast...

Kõik kandidaadid:
The Barber of Birmingham
God is the Bigger Elvis
Incident in New Baghdad
Saving Face
The Tsunami and the Cherry Blossom

Parim lühianimatsioon
Ennustan: The fantastic flying books
võib ohustada: La Luna või Wild life
minu lemmik: Lendavad raamatud

Kõik kandidaadid:
Dimanche
The Fantastic Flying Books of Mr. Morris Lessmore
La Luna
A Morning Stroll
Wild Life

Parim lühifilm
Ennustan: Raju
võib ohustada: Shore või Atlantic või Pentecost

Pole ühtegi näinud, ainult reklaame ja kadunud lapse film müjust kõige tugevamalt...

Kõik kandidaadid:
Pentecost
Raju
The Shore
Time Freak
Tuba Atlantic

2011. aasta DMA - Danzumehe (Pop)Muusikaaasta Aunimetused

Käesolev aasta oli minu jaoks palju muusikarohkem kui viimased paar-kolm. Seda peamiselt kolmel põhjusel:
1.Kui ma teen enesetunde-jookse, kuulan tihti iPodi ning selleks, et välja peilida sobivad laulud oma playlisti, tuleb kuulata tõeliselt palju materjali läbi. Ja üldse iPod on nii mugav ja lihtne meelelahutus, jis telefoniga koos on pidevalt nagunii kaasas ja miks siis mitte lasta muusikat endale kõrvadesse...
2.Kuulan autos palju rohkem muusikat kui varem. Kuna raadiojaamade muusikavalikuga on nagu on, ehk just seda, mille järele endal on parajasti isu, seda ju sealt ei tule ning sellepärast on jällegi vaja kuulata palju muusikat läbi, et panna sobiv muusika enda jaoks kokku, e tsiis autos seda samuti nautida.
3.Hommikuti mängis meil eelmisel aastal praktiliselt alati Raadio Uuno, sest Eplik ja Ots ruulisid ja rokkisid lainepikkuseidpidi. Nüüd kus Eplik on läinud ja mingi teine mees on asemel, pole sellel enam sellist tera. See teine mees lihtsalt pole see. Tema tekst ja naljad ja... no lihtsalt, tase on madalam...kahjuks. Ent sellegipoolest see Uuno seal külmkapiotsas mängib edasi. Ainult, et enam ma seda niimoodi ei "kuula".

Ka kontserte sattus eelmisel aastal tavalisest enam ette. Tegelikult käiks ju palju tihedamalt live-muusikat kuulamas, kui raha oleks rohkem ja spordi ja teatri pärast nii palju kodust ära ei oleks. Laste ees on niigi konstantselt süümekad... Lihtsalt tuleb teha valikud... ja siin on mu eelmise aasta muusikavalik... mõned lemmikud jõudsid minuni viibega, mõned tulid tugevalt mängu alles aasta viimastel päevadel. Päris mitu uut artisti-avastust oli ka, kuid mul on tunne, et käesolev aasta tuleb kohe eriti "avastuste"rohke.

Kuigi muusikatabelid on tavaliselt mu tabelitest kõige enam kriitikat pälvivad, sest millegipärast inimesed eeldavad minusuguselt teatri, kirjanduse, kunsti ja kultuurihullult teistsugust maitset, siis ega oma maitsele ei saa ju midagi parata. Ma lihtsalt kuulan peamiselt maistream-pomuusikat, sest ajanappusel jõuan vähem tuhnida uues ja huvitavas. Kuid kui midagi avastan sealt "teiselt poolt", siis seda mõnusamalt võib see mulle pähe pesa punuda. Ja eks lapsepõlvest tuleme ju kõik... no mida tahta mehelt, kelle suurimateks muusikalisteks mõjutajateks on olnud Madonna, Roxette, Celine Dion, George Michael, Richard Marx ja Ameerika latiinode freestyle-muusika. Noh ja üldisemalt USA edetabelimuusika...
Siinkohal vist ei saa mainimata jätta, et eesti muusikast lapsepõlve-lemmikud olid Ivo Linna/Rock Hotel ja Marju Länik :)

2011.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad lähiajal):

Arvesse lähevad need laulud/plaadid, mis esmakordselt kuuldud või mis muutunud "lemmikuks" ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.

PARIM INGLISKEELNE LAUL (20 kandidaati)
30 seconds to Mars - Hurricane (30 second to Mars on mul juba vana lemmik, aga millegipärast ma seda plaati kuulasin tunduvalt rohkem alles sellesuvise kontserdi mõjul. Eks need laulud kinnistusid ka lemmikutena alles nüüd - tegemist on juba 2010 välja lastud heliteosega. Juba eelmisel aastal oli Closer to the edge mu lemmikute seas... sedapuhkus neil isegi 2 kahekümne hulgas) :


30 seconds to Mars - This is war:


Adele - Set the fire to the rain (Üldiselt ma Adele-ist vasikavaimustuses ei ole. Kõik need Grammyd ja Facebooki viited räägivad küll tema väga tugevast tulemisest maailma tippu. minule meeldis küll see laul sellel suvel, eriti refrään. Kuigi plaat tervikuna on kahtlemata väga tugev muusikaelamus):


Christina Aguilera - Show me how to burlesque (avastasin laulu 2011.aasta alguses filmist Burlesque ja kuulasin seda terve aasta joostes. Kui ma ei eksi on see mul endiselt playlistil. Christina on võimas oma häälematerjaliga. Nüüd The Voice saate mõjul on ta ka muidu sümpaatseks inimeseks muutunud. Ma pole kunagi tema eriline austaja olnud, kuid iga aasta või üle aasta on tuleb temalt jälle laul, mis minule korda läheb):


Daughtry - Renegade (Daughtrylt tuli sellel aastal uus plaat ja see on kõige korralikum rock-lugu sealt. 100 miles an hour with the top rolled down... wanna be like a rebel... yessssss!):


Evanescence - Swimming home (Evanescence-i uus plaat on küll üks enim käiatud plaate mu auto plaadimängijas. Kuid millegipärast on just see aeglane laul see, mis mulle kõige sügavama mulje on jätnud siiani. Usun, et sellel aastal jätkub mu armumine Amy Lee ja tema kamba erinevatesse lauludesse) :


Fedde Le Grand ft. Ida Corr - Let me think about it (avastus spinni-trennist. Jah, tean seda laulu juba aastate tagant, kuid sellel ajal see tuli ja läks ning muljet ei jätnud. Nüüd olen kuulanud seda praktiliselt terve aasta):


Foo Fighters - Walk (Vinge laul, millest on võimatu tüdineda. Foo Fightersi muu muusika pole tavaliselt olnud minu rida, kugi nende kontserdile läheks küll. Ilmselt meeldib mulle nende popilikum pool. Selles laulus on just see hea, et on seda aeglasemat meloodilist soundi, aga see kasvab mõnusalt rajumaks ühel hetkel - I never wanna die!):


Kristina Maria - Let's play (Väga ebaromantiline, aga aasta seksikaim lugu oli minu jaoks hea pigem sellepärast, et selle rütm ühtib hästi mu jooksusammuga. Aga muidugi see sõnum on ka lahe... toob muige näole - tule mängime :)):


Lady Gaga - Bad kids (Gaga plaat tuli välja vahetult enne sedakui ma kevadel Pariisi läksin nii, et ma esimest korda kuulsin seda tervikuna oma hommikusel jooksul mööda Seine-i kallast. Ja selleks ajaks kui ma La Boule-i edasi sõitsin - seal on Eutoopa pikim liivarand - 12km, piki mida läheb ka ideaalne jooksutee, siis kuulasin seda ikka tõsiselt palju. See siin on üks ägedamaid lugusid seal, kuigi plaadi lemmikuks osutus 80ndate stiilis Fashion of his love. Samas terve plaat on täis just "minu muusikat", sellist kuldset puhast poppi. Mõnevõrra erinevaid stiile mixitud, aga tugevate meloodiatega, mis jõuavad väga lihtsalt kohale. Ka see on oskus, selliseid laule treida ma mõtlen. Gaga on üldse lahe, minu meelest - vastupiduselt mu elukaasalase arvamusele :)):


Lady Gaga - Fashion of his love:


Madonna - It's so cool (Jälle üks vana laul, mis jõudis minuni alles nüüd. Huvitav, et seda minu Celebration CD-l üldse polnudki. Aga millise jõuga see mu muusikavalikusse tulnud on - kuulan ja ootan seda pidevalt, nii autos, joostes kui ka muidu. Ja selle laulu tihe kuulamine on kandunud ka praegusesse aastasse. Sama lugu Masterpiece-iga. Eelmine aasta kui see lekitati internetti, käiasin seda youtube-ist pidevalt. Nüüd oleks vaja veel "W.E"-d minna kinno vaatama, et näha, mis kontekstis seda seal kasutatud on. Madonna on ja jääb minu jaoks selleks kõige-kõigemaks):


Madonna - Masterpiece:


Milk&Sugar vs Vaya con dios - Hey (Nah neh nah) (Teine laul kahest siin tabelis, mille avastasin, üigem oleks vist öelda "taasavastasin" tänu spinnitrennidele. Vaya Con Dios meeldis mulle kunagi just nimelt selle lauluga ja What's a woman lauluga vast ehk veelgi enam. Ja eks neil ole neid moodsaid klassikuid veel peotäis):


Moa Lignell - When I held ya (avastus Rootsi otsib superstaari saatest. Moa omakirjutatud laul - armas, lihtne ja otse südamesse. Sellest tüdrukust saab veel asja! Kuigi saate lemmik oli mul hoopis Amanda Fondell):


Pink-Fuckin' perfect (ohhh Pink on nüüd juba ammu jõudnud sinna klassi kus on Madonna ja muud nee kõige suurimad lemmikud. Tahaks öelda, et Pink võib mida tahes laulda ja see meeldiks mulle ikkagi, aga ausalt öeldes see tema uus laul pole küll suurem asi. Pink sai lapse ja see muudab mõnikord inimesi ja seda millist muusikat nad teevad. Pärast sünnitamist pani ta kohe oma kodulehele teksti üles, et ta tänab inimesi, kes on muretsenud, aga ta omalt pool vannud, et temast ei saa "mammi", vaid ikka läheb rokenroll edasi :)):


Robyn-Indestructible (jooksulugu, mis meeldib mulle eriti selle killukese instrumentaalosa pärast, mis laulu lõpupoole tuleb. Rootslased ikka oskavad seda puhast poppi teha. Kui ma Stockholmis elasin, käis Robyn ükskord isegi mu kodutänaval esinemas :)):


Sister sin - Outrage (Karjuvad naised ruulivad :) See Göteborgi bänd kõlab nagu mõni USA undergroundi punt, aga tegelikult ikka täitsa Rootsi rock. Väga "äge" ja võimas):


Sunrise Avenue-Hollywood hills (üks aasta suurimaid raadiohitte lõi laineid ka minu kõrvaklappides. Tänaseks päevaks olen küll kahtlemata tüdinenud sellest Soome bänd suurest hitist, aga ei saa seda siit listilt kõrvale jätta, sest alguses ma olin ikka täiesti vaimustuses. Teine laul nende plaadilt - I can't dance oli laul, mis mulle esimest korda tervet CD-d kuulates kõige kõvemini kohale läks. Nii imelik oli siis, kui mina juba vaikselt hakkasin sellest laulust tüdinema, siis järsku ilmus see raadiotesse):


Sunrise Avenue - I don't dance:



PARIM EESTI LAUL VÕI MITTE-INGLISKEELNE LAUL (10 kandidaati)
Eric Amarillo - Om sanningen ska fram (Rootsis oli laul minu meelest umbes pool aastat esimesel kohal. Minule see laul alguses ei jätnud mingit muljet, aga kuna kodus seda mängiti nii palju, siis järsku jõudis rütm ka minuni. Edasi jõudis see minuga kaasa jooksurajale ja ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu... :


Ines - Äratatud hing (laul, mida ma kuulsin ainult raadiost ja alati ma mõtlesin, et ohohh, päris hea laul Ineselt... ma tihti mõtlen nii, kui Inest raadiost kuulen, ometi ei pööra ma tema muusikale eraldi tähelepanu. Võibolla peaks, sest tegelikult ta muusika meeldib minule, on alati meeldinud):


Laura-Võid kindel olla (Laura laulud on mõnevõrra sarnased, aga see stiil istub mulle. Siin laulus on veel Tallinn-a vanalinn sees ja see tekitab koduse, armsa atmosfääri - ma kujutan seda tunnet ette...):


Lenna - Õnnelaul (Lenna selle aasta laul on minu eurolaulu-lemmik, aga tema plaat ja üldse muusika on igatahes minu maitse. Loodetavasti ta ei lõpeta oma koostööd ka Eplikuga, sest nad tegid päris palju häis asju koos. Muidugi peab ju muusikalises mõttes ka edasimekut pidevalt toimuma ja katsetama teistega koostööd, aga Vaiko võiks ka pildile jääda... Sellel laulul on hästi mahe ja mõnus sound ning see on täiesti eriline ja eristatav. Kunstilises mõttes oluline. Pärast seda kui sai Lenna ja tema bändiga mingil öösel Shanghai tänavatel ja jazziklubides käidud, jättis ta ka inimesena ühe laheda tüübi mulje ja seda enam hakkas ka tema muusika meeldima):


Mari Pokinen - Paradiis (täielik Mari-aasta on olnud! Terve plaat on kulda väärt. Eelmisel aastal muidugi lõi kõva pitseri teadvusesse tema "No näed" ja nüüd kõik ülejäänud. Üks aasta meeldejäävamaid kontserte toimus ka kevadel Linnateatri taevalaval. Kirjutasin sellest loo ka, aga kuna see on endisel lõpetamata, pole veel eetrisse paisanud. Need 3 lugu siin on samuti hingelähedaseks end mänginud. Kuna mu elukaaslase ema on kunagi tema isale lapsehoidjaks olnud, siis on isegi selline naljakas sidusus temaga olemas. Ega ta papsil kerge pole olnud... Mari muusika võlu on omamoodi ka see, et ta ise seda kirjutab ja siis teab ka seda kuidas neid laule täpselt esitada, et vajalik dramaatika lisaks emotsioone ning looks ka kuulajas emotsioonide. Ta on täiesti eriline!):


Mari Pokinen - Ta lubas:


Mari Pokinen - Vaata, ma kukun:


Melissmell - Sobre la muerte (avastus kevadiselt Prantsusmaa-reisilt. Ägedate ja eriliste häältega naised on mu nõrkus... Terve plaat oli päris põnev elamus, aga see laul eristus minu jaoks seal eriliselt. Terve suvi ja sügis sai seda autos keerutatud ja uuesti ja uuesti just see laul üles otsitud):


Unheilig - Abwarts (mul on tunne, et ma avastasin Unheiligi ja olen nakatanud seda kuulama terve massi inimesi Eestis :) No on eriline bänd, kes ka saksakeelsena võiks terves maailmas läbi lüüa. Ise kuulan neid nii köögis, autos kui joostes. Rajumad sobivad jooksuks täiesti ideaalsed ja aeglasemad lähevad sügavale hinge):


Unheilig - Spiegelbild


AASTA UUSTULNUK (5-10 kandidaati)
2NE1
Alexis Jordan
Ed Sheeran
Loreen
Melissmell
Moa Lignell
Sister Sin

AASTA KONTSERT (3-5 kandidaati)
Hurts (25.01. Kalevi Spordihall,Tallinn)
Mari Pokinen (18.02. Linnateatri Taevalava, Tallinn)
30 seconds to Mars (21.06. Tallinna Lauluväljak)
Roxette (18.07. Saku Suurhall,Tallinn)

AASTA PLAAT (10 kandidaati)
Adele - 21
Daughtry - Break the spell
Ed Sheeran - +
Evanescence - Evanescence
Ewert and the two dragons - Good man down
Kelly Clarkson - Stronger
Lady Gaga - Born this way
Mari Pokinen - 22
Melissmell - Ecoute S'il Pleut
Sister sin - True sound of the underground

Vanadest lemmikutest kuulasin kõige rohkem Amy MacDonald-i, Pink-i, Madonna, Hedvig Hanson-i, Maian Kärmas-e, Daughtry, Shakira, Unheilig-i ja Emilie Autumn-i plaate.

Parimad selguvad koos Danzumehe Filmi, Kirjanduse, Teatri ja Televisiooni lemmikutega peatselt.

Duetid - Ugala

Peter Quilter oleks nagu Eesti teatri viimaseaja "avastus". Draamateatris lavastas Ingomar Vihmar tema "Hiilgav!"-a; Endlal tuleb Andres Dvinjaninovi lavastusena välja "Boyband" ning Oleg Titov lavastas Ugalas selle "Duetid". Boyband jääb minul nägemata, sest ma pole nõus raha maksma Koit Toome vaatamise eest. Ta pole näitleja ning minu meelt tema ei suuda lahutada. Hiilgavat on saatnud päris korralik publikumenu, kuigi ma arvan, et selle taga on peamiselt nimed Ita Ever ja Jan Uuspõld, sest elamusena oli see pigem keskpärane ja isegi alla selle... kuigi olen kuulnud, et ajal kui mina seda nägin, ei meeldinud trupile endale seda ka mängida. Vihmari lavastused kavatsen ma üldse tulevikus vahele jätta - olen neid nüüd proovinud piisavalt, et teada, et ma lihtsalt ei haaku nendega. See pole kategooriline otsus, kui ikka keegi, kelle maitset ma usaldan, soovitab või kui mingi teatud materjal, mida ma näha tahan tuleb tema lavastusena välja, siis ma risti ette ei löö...

Kuid Ugala "Duetid" oli tegelikult üks pisike pärl! Minu jaoks 3 tähtsaimat mistahes teatrietenduse komponenti olid kõrgel tasemel: 1. tükk oli väga põnevalt lavastatud; 2. hästi mängitud ning 3. kõik neli lugu, mida tükk sisaldas, olid mingitpidi armsad ning hingeminevad. Kuna see oli minu 2012.aasta esimene teatrielamus, siis ma loodan, et tegemist on hea endega :)

Titov on toonud sisse mitmeid lavastuslikke põnevaid lahendusi. Koomika lisamiseks kasutab ta lahedalt ära varje. Paaristants oma olemuselt on ju ka "duett" ning (väga tasemel!) tantsulõigud on huvitavalt kombineeritud stseenide vahele. Sirmidega muudetakse lava lihtsalt ja kiiresti, et erinevate lugude jaoks toimumiskoha interjöör oleks samuti erinev. Väga leidlikud lahendused, mis muudavad kogu lavastuse põnevaks ideede-paraadiks.

Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin suudavad igas "elupildikeses" olla natuke isemoodi ja see ongi hea näitleja üks tunnustest - osata endast usutavalt pakkuda mitmesuguseid inimtüüpe. Eriti Carita, kes viimasel kolmel-neljal aastal pakub järjest huvitavaid... järjest huvitavamaid rolle. Tegelikult võib Tarvo kohta öelda täpselt samad sõnad. Kuigi Carital oli ju ka varasemaid häid rolle, nagu näiteks Niskamäe kirgede Martta, siis Tarvo Vridolinit panin ma esimest korda tõsiselt heas rollis alles paar aastat tagasi tähele - Limpa ja mereröövlite naljaka lilla elukana. Kuid pärast seda on ka temalt tulnud ridamisi häid asju, nagu näiteks Väikeste vanameeste pereisa Aleks.

Kuna Carita mulle nii tugevalt selles tükis imponeeris (ja ta võitis ka teistehulgas just selle rolliga aasta alguses parima näitlejanna kolleegipreemia), siis lähenen järgevates lugudekirjeldustes tema karakteritest...

Lahedalt aitab karakterite loomisele kaasa ka grimm (sh.parukad), aga nagu Nicole Kidmani Oscar-võidu-roll Virginia Woolfina filmis Tunnid, ei ole lihtsalt vinge grimmi ja päris talendita võimalik ikkagi head karakterit luua. Nii nagu Kidman oli oma Oscarit väärt, on minu meelest ka Carita (lisahammastega) vanatüdruk esimesest Duettide pildist loorbereid väärt. Tema kohmetu ja sotsiaalselt konarlik naisterahvas on ühest küljest kaastunnet-äratav, kuid teisalt siiski väikse koomilise tunnetusega. Ja õnneks mitte ülepakutult ühekülgselt äpulik, et vaataja peaks häbi enda pärast tundma, et ta sellise tüübi peale üldse naerab.

Teises pildis, mis on neljast pildist minu meelest kõige kurvem ja seda just eriti Carita tegelaskuju pärast, on ta särtsakas punapäine erasekretär ühele gay-staarikesele. Teistest kurvem on see lugu sellepärast, et kui esimeses loos tundus, et kaks inimest justkui leidsid teineteist või vähemalt oli neil lootust; kolmandas oli paar praktiliselt juba lahku läinud, kuid nad olid juba ilmselt tõelist armastust tundnud ning lahkugi lähevad nad ju lõppude lõpuks omast vabast tahtest, et olla "õnnelikumad". Ja kuna viimases loos on naine just abiellumas, siis loomulikult võib ju olla, et temalgi kõik läheb hästi... Teises pildis on naine väga heas suhtes homo-mehega, kellega tal on tõesti koos hea olla. Meeski väidab, et ta teda armastab... aga loomulikult mitte nii, nagu üks mees naist võib armastada. Vaataja näeb pealt seda... näeb seda kurbust... inimene lepiks kasvõi sõprussuhtega armastuse asemel, peaasi, et olla kellegagi koos... selle kõige juures inimesed kannavad rõõmsaid maske ning peavad olema üle oma hingevaludest. Muidugi hea, kui on vähemalt sõbrad... mõnel üksikul inimesel pole sõpru ka... Kuid armastuseta elu on ikkagi kurb ja vasturmastuseta armastus võib olla veelgi kurvem või valusam. Ei oskagi otsustada, kas see või esimene lugu ongi minu lemmik neist neljast.... Jäi mulje, et ka lavastaja oli just sellesse pilti pannud natuke rohkem seda miskit. Kasvõi need lahedad "varjupeeglid" :)

Kolmandas loos on Carita puhkusele tulnud peatselt lahutav naine. Ta mängib seda kuidagi vabalt, lõdvalt, nagu see karakter tundub olevatki. Või noh, kes meist pole purjuspeaga lõdvam oma olemiselt :) Pealegi, ta on oma mehe juba kaotanud. Too on talle sarved teinud ja nüüd ta püüab justkui veel midagi iseendale või siis oma mehele tõestada, kuigi tegelikult on mõlemal üsna ebameeldiv olla niimoodi reisil koos. Kuid kuna kallis reis oli juba enne suhte purunemist ostetud, siis midagi polnud teha... nad olid sunnitud sellesse olukorda...

Viimase pildi Carita on abiellumas, kuid satub veel kleidi pärast parajasse sekeldusse. Tegelikult rikutud kleit on vaid hoiatusmärk naisele, sest kui ta pole oma hinges kindlameelselt suhteks valmis ja vajab oma vennalt kinnitust, siis kas see armastus ikka on piisav, et elu keerdkäikudes püsima jääda? Vaataja näeb seda muidugi ka sellelt tasandilt kõrvalt, et tegemist pole naise esimese abieluga... Samas mis nõuandja see Tarvo meeskaraktergi on, kui ta ise absoluutselt ennast ühegi naisega siduda ei suuda... ei julge...

Hinnang: 4 (Aasta esimesele tükile on alati millegipärast raske hinnangut anda, kuigi see hinnang tuleb ju võrdeliselt eelmiste hinnetega, kuid ikkagi on kuidagi uue alguse tunne. Samas kindlasti mingitpidi teen selle hinnanguga tükile liiga, sest kõik oli hea, samas need lood oli väiksed ja nii hinge ka ei läinud, et oleks oma emotsioonidesse ära eksinud. Empaatia töötas küll täiskiirustel ja mõnus koregraafia tiivustas veel eriti kogu etendust. Kuigi ma olen alati kriitiline ja märkasin ise ka end otsivat kas tantsijates või tantsus vigu... mida ma lõppude lõpuks leida ei suutnud - väga tasemel tantsijad olid nii mees kui naine! Ja üldse kogu tervik - tõesti väga vinge oli see kõik! Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin on laval kohal nii teineteise jaoks kui kahtlemata ka publiku jaoks. Tegemist pole mingi hullu komöödiaga kuigi ka nalja ju saab... Kõik lood ei "pakata" ka armastusest, nagu väidab lavastuse koduleht... mõned neist "pakatavad" armastusetusest. Kuid seda rohkem südamesse läheb! Nüüd seda teksti kirjutades ja endas neid lugusid uuest seeläbi läbi mõeldes tean ma küll, mis hinnangul jääb viiest puudu... Sest tehnilises mõttes, ega sisulises mõttes midagi etteheita ma ei suuda... lihtsalt ma isiklikult ei tundnud ennast neist olukordadest ära. Need ei puudutanud mind sellelt tasandilt nagu mõned lood puudutada võivad - ma ei otsi armastust (sellest on nii kaua aega möödas. et ma enam ei mäleta seda tunnet), armastus on mul olemas, ma pole oma armastust ka kaotanud. Ei armasta vastuarmastuseta ega kahtle ka oma armastuses... Usun, et need, kes ennast sellistest tunnetest ära tunnevad, saavad tükist täistabamuse! Kuid igal juhul julgen soovitada, ei tohiks jätta kedagi külmaks!!!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Peter Quilter «Duetid»

Etenduse kestus 2 tundi ja 30 min
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)

Peter Quilteri "Duetid" on armastusest pakatav komöödia, mis koosneb neljast erinevast pildist ja neljast erinevast paarist, kelle elus on käes saatuslik hetk.
Ja laval on vaid kaks näitlejat.
Jonathan ja Wendy saavad kokku pimekohtingul ja mõlemad loodavad, et kuigi neil pole varem miski õnnestunud, on seekord kõik teistmoodi. Barrie ei ole tegelikult naistest üldse huvitatud, ent Janet arvab siiski, et ei tasu proovimist jätta. Shelley ja Bobby on lahutatud ja püüavad Hispaaniasse puhkusereisile sõites kokteilidesse uppudes otsi kokku tõmmata. Angela, seljas langevarju meenutav pulmakleit, on oma venna Toby meelehärmiks kolmandat korda mehele minemas. See komöödia uurib armastust ja suhteid läbi nende erinevate tahkude ning seda, miks muru ei ole enam nii roheline kui noorpõlves. "Duetid" on justkui ülistuslaul armastusele, aga ka inimhinge hullumeelsusele ja tugevusele selle suure tundega toimetulekul.

Esietendus 08.10.2011 väikeses saalis

Karin ja Pearu - VAT Teater

Anna Eesti rahvale Tammsaaret ja rahvas jookseb nagu tormi. Mina, eestlane, teiste seas :)

Ja mis siis sellest kui Tammsaare ise pole näidendit kirjutanudki, olgu see siis Lennuk, Nüganen või nagu seekord - Kivirähk - ikkagi on see Tammsaare ja tema tegelaste lugu. Või tema "lood", nagu Kivirähki kirjutatud näidendis (seal oli nimelt peidus rohkemgi kui ainult "Tõde ja õigus"). Mina igatahes läksin sealt Tammsaaret otsima ja seda ma sealt ka sain. Minu teatrikaaslane oli palju kriitilisem. Kahju, et mul polnud diktofoni, et podcastina meie vestlust eile õhtul nähtu-kogetu kohta siia üles panna. Mõtlesin siiski, et vahelduse mõttes võiks ühe nägemuse ja vaatenurga asemel 2 üsnagi vastakat seekord ära tuua, elustan selle vestluse siin mälu järgi. Enda tekstile lisan mõned mõtted juurde, mis võibolla vestluses kõik välja ei tulnudki, kuid mis siiski mu peas ringlevad seoses eile Rahvusraamatukogu keldrisaalis nähtud tükiga:

- Ei tea, mida Hele Kõrve mõtles-nägi-vaatas vaadates, kuidas Katariina Karinit mängib?

- Hmm, kas Hele oli seal ka? Ma nägin küll Alot, Anu Lampi ja Raivo Põldmaad.

- Jah seal oli veel Linnateatri inimesi.

- Ma kuulsin välja minnes, kuidas keegi neist ütles, et see oli tõeliselt hea. Minu meelest oli ka! Ma vist ei väsi Tammsaarest ja tema Tõe ja õiguse töötlustest kunagi.

- Mina olen küll väsinud. Või tegelikult mitte otseselt, sest Lennuk tegi Vargamäel väga huvitava ja üllatusi pakkuva versiooni. Aga siin ei olnud midagi uut. Mul on Tammsaare praktiliselt juba peas ja selles tükis oli teada nende tegelaste tekst juba enne kui nad oma suu lahti tegid.

- Sul oli igav?

- Jah

- Minule Katariina tõsiselt meeldis! Täiesti teistsugune ja omanäoline Karin.

- Ja, minule ta meeldis ka, aga häiris, et ta sõnadega nii palju puterdas.

- Mina ei kuulnudki seda puterdamist. Võibolla korra-paar, aga kuna ma läksin nii selle tüki sisse, siis tegelikult ei märganud tehnilisi konarusi vaid lihtsalt nautisin.

- No kuna minul oli igav, siis ma just panin eriti tähele kõike sellist. Kuigi tavaliselt oled ju Sina see, kes sellistele asjadele tähelepanu pöörab.

- Jah. Minule meeldis Raivo Trassi intensiivne mäng ka. Kui ta lavale tuli, oli terve see pisike saal teda täis. Mulle nii meeldis see kõikehõlmav energia.

- No minule just vastupidi. Kohe kui ta tuli, läks mul olemine raskeks. Ma nagu väsisin ära. See mäng polnud lihtsalt usutav. Nii tobe on kui nägu moonutatakse. See lihtsalt polnud inimene vaid pingutatud karakter.

- Minule just meeldis, et oli hoog sees. Kuigi ega näomoonutamine minule ka tavaliselt ei meeldi, oli siin ta läbinisti just selline, ehk vedas oma näomoonutused lõpuni välja.

- Eriti raske oli seda esimeses reas vaadata. Võibolla oleks selleks pidanud istuma kaugemal.

- Ei minule just meeldis esimeses reas. Niimoodi oleks nagu ise ka selles kohvikus olnud.

- Naljakas, et ma ühel hetkel vaatasin millegipärast kõrvale ja kogemata nägin teisi esimeses reas istuvaid inimesi ja neli inimest hoidsid silmi kinni. Neil oli ka raske seda nii lähedalt vaadata.

- Ma ei usu, et see oli sellepärast. Minule igatahes väga meeldis Raivo Trassi mäng. Särtsu ja elektrit täis. Hoogne. Kuigi selgelt oli näha kuidas ta tüki edenedes väsis. Lõpus enam sellist hoogu ei olnud. Huvitav kokkusattumus on see ka, et see telelavastus, mis on "Vanaisa surma" alusel tehtud, seal ju ka minu mäletamist mööda Raivo Trass ütleb lõpus selle lause: ... ei olnud ei keppi, piipu, ega ka tihast... vms... see kajas peas ka nüüd teatris :)

- Ma ei mäleta seda televastust, aga olen seda lugu lugenud. Mis asi Sulle selles tükis siis meeldis?

- No Katariina ja eriti just kõik tema tekst.

- Katariina oli tõesti hea, välja arvatud see tekstiga pidev komistamine.

- Ta on nii kena. Ja no jalad ja kõik :)

- No see jalgade jutt on ka juba ju tehtud.

- Ma ei mõelnud seda. Ta nägi väga ilus välja ja üldse sobis Kariniks. Ja oli hoopis teistsugune Karin.

- Jah, sobis küll. Karin peabki olema selline "voolav". Ja loomulik oli ta ka. Ta oli "inimene", mitte mõni pingutatult tehtud karakter. Teda ma uskusin.

- Minule meenutas tema rääkimismaneer natuke Rootsi eesti naiste maneeri. Selline kohatine aktsent nagu oleks olnud isegi juures. Aga no tema tekst oli see, mis ikka pidevalt jälle kuidagi mu tüki sisse kaasa tõmbas.

- Mis tekst?

- No näiteks see ihaldamise vajaduse lõik. Ma isegi tundsin iseennast selles ära. Ma ei arvanudki, et mul Kariniga võiks midagi ühist olla. Eriti veel mehena. Aga siiski...

- No seda tegi ju Hele Kõrve ka ja jalgade suudlemise lugu oli ka juba Linnateatris.

- Jah, aga sellise rõhuga ja just selles tükis pani mu uuesti või just nii sellele mõtlema.

- No mind pigem ärritas, et midagi uut või huvitavat pole.

- Mul on muidugi ülikehv mälu ka, niiet ma seda ihalemisvajaduse juttu nii selgelt ei mäletagi Linnateatri tükist, kuigi midagi muidugi tuleb meelde.

- Ja see Pearu mesilase jutt. Selle tegi palju huvitavamalt Velvo Väli Vargamäel.

- Jah, seda küll, aga mind see siin ka ei häirinud. See oli siin teistmoodi. Ja see Vanaisa surma lugu oma tihasega oli ju mõnusalt sisse kirjutatud.

- Ikkagi oli see kõik juba teistes teatritükkides olnud.

- See oli küll imelik, et siin kasutati sama muusikat, mida Linnateatri Karinis ja Indrekus. Kas see on mingitpidi kohustuslikus korras seotud selle looga? Ei mäleta küll, et tekstis nad oleksid just mingit konkreetset muusikat seal kuulanud. Aga jällegi, ega minu mälu pole just kõige parem.

- No see lugu oli tegelikult ju natuke võõras, mida see kelner rääkis. Ehk natukenegi midagi. Aga minule ei meeldinud see näitleja - Meelis Põdersoo.

- Minule ta küll selles rollis meeldis. Ta oli ju väga hea "Hea, paha ja inetu"-s ka.

- Ma ei tea, mis tema mängumaneeris on, mis minule ei meeldi.

- Tal on üpris spetsiifiline hääl. Selline mingitpidi terav.

- Jah, hääl võis see tõesti olla.

- Minu meelest on tal hästi tugev ja kõlav hääl. Aga see karakter, mida ta mängis oli küll kuidagi ebameeldiv. Libe ja, ja...

- ... ja jällegi päriselus mitte usutav. Ikka selline ülemängitud, kuigi mitte nii hullusti nagu Trassi Pearu. Miks üldse teha uuesti, kui ei tee paremini. Nii hästi on meeles see kuidas Üksküla rääkis seda "teise pere isa" juttu. Ta oli lihtsalt nii hea! No see pole ju võrdväärne, mida Trass tegi.

- No Üksküla on muidugi täiesti omaette tase. Aga jällegi minule meeldis just see, et Trass oli teistsugune. Omamoodi. Rikastab seda Pearude kavakaadi :)

- No Velvo Väli rikastas ja tema oli tõesti selline "teistmoodi", keda oli sellepärast ka põnev vaadata, aga siin ei olnud midagi põnevat. Ma teadsin täpselt, mis tuleb. Tegelikult Sa ise ju ka. Ütlesid ju poole peal, et küll see tihane tuleb ka veel aknale...

- Jah, aga mis sellest. Minule ikkagi meeldis. Ja ausalt öeldes meeldis Trassi just eriti näha üle pika aja. Selles oli minu jaoks hoopis mingit värskust.

- Ja kuna nad istusid kohvikus, siis tuli muidugi kohvi isu ka peale, aga vaheaega ei olnud.

- Minule meeldiski, et vaheaega ei olnud. Kohviisu küll ei tulnud, aga Karin sõi ju kooki ka... Kooki oleks küll tahtnud :)

Hinnang: 4 (Ilus ja võluv Karin... robustne, kuid mingil kummalisel tasandil armastusväärne Pearu - kui mõelda kasvõi tema armastust heleda hjäälega Krõõda vastu - silus veel teedki tolle põrmuga vankri sillaületuse jaoks, et tema armastatud naisel poleks ebamugav kirstus oma viimsele puhkepaigale sõita... Mitu olulist hetke ja lugu on Kivirähk oma näidendisse kirjutanud. Lisaks vürtsitanud seda Tammsaare teiste lugudega. Kivirähk koos lavastaja Aare Toikkaga on toonud Otsa talu peremehe Pearu Muraka ja (tolle nuabrimehe, Mäe talu Andrese minia) Karin Paasi kokku kohvikusse, kus kaks parajalt kiiksuderohket "Tõe ja Õiguse" saaga tegelast avastavad teineteises ja iseeneses ühiseid jooni. Jutustavad teineteisele lugusid ja leiavad sellest lohutust. Kõrvaltegelasena sekkub ka kohviku kelner, kes juba pikemat aega on jälginud Karinit ja tema sõbrannasid, kui nood kohvikus käivad. Alkohol teeb mehed jutukaks - muudab nad justkui võrdseteks "kohvikupreilideks" Karinile seltsiks, kes seekord on millegipärast sõbrannadeta.

Toikka on lavastanud mõnusalt need tegelased istuma kord ühe kord teise laua äärde. Laua vahetumisega vahetuvad ka lood, mõned detailid käivad ka lauast lauda kaasa, kuid nii jääb mingi mõnus kirjanduslike "peatükkide" tunnetus. Ühtlasi kaetakse terve lava tegevusega. Tammsaare karakterid on ju hästi "elavaloomulised". Ja Trassi Pearu on lausa tulesäde. Katariina Karin on küll väljapeetum, isegi Katariina loodud kujuna kuidagi kurvem kui viimaseaja eesti teatri Karinid, kuid samuti ihakab ka tema "TUNDA". Ühel hetkel ta isegi kõrvetab ennast tikuga, et tõesti lihtsalt "tunda"...

Kõik me ihkame seda, et meid armastataks ja see sõnum jäi ehk kõige rohkem sellest tükist peale. Ei ole midagi, et "kõige tähtsam on TÕDE ja ÕIGUS", veelgi "tähtsam on ELU ja ARMASTUS".. vähemalt seda nagu oleks VAT Teatri tegijad tahtnud rõhutada. Ja see oli armas. Katariina Unt ja Raivo Trass teevad minu meelest väga head rollid. Mõlemad loovad omanäolised kuid usutavad karakterid, nagu neid minu meelest varem pole loodud. Lugu tõesti on ju tuttav, aga just nende rõhkude valguses, mida seekord välja tuuakse, on ikkagi mõnus mõelda just seekordsetele teemadele, mis ka oma elu või olemisega haakuvad. Näiteks kasvõi see Karini "häbi"-teema: "Kui armastab, siis teeb ka häbi"... Ja oh kui palju häbi ma oma armsamale olen teinud... hea, mõnus vabandus omastkäest võtta - ma ju järelikult armastan... Neile, kes Tammsaarest ei tüdine, neile kohustuslik ja kindlasti väga nauditav. Neile, kes tunnevad, et aitab juba Tammsaarest, soovitan siiski kõrvale hoida. Kivirähki ju mingis mõttes on selles kogu asjas küll olemas peidus, kuid siiski väga tugevalt on see ikkagi Tammsaare. Tabasin end ka mõttelt, et seekordse tüki eriline võlu oli ikkagi just nende näitlejate tegelaste-loomes. Karin on ilmselt "eesti teatri" Julia või Martha või üks kolmest õest... Katriinal CV-s nüüd 2 neljast juba olemas...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

KARIN JA PEARU

Autor:
Andrus Kivirähk

Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Aare Toikka

Kunstnik:
Kaspar Jancis

Valguskujundaja:
Sander Põllu

Video:
Peeter Ritso

Osades:
Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo

Tammsaare kangelaste kauaoodatud kohtumine.

Tammsaare Karin ja Pearu – esimesel pilgul ei seo neid tegelasi justkui mitte miski. Kuid tegelikult on nad omal kombel hingesugulased. Kumbki ei sobitu kuigi hästi oma igapäevasesse keskkonda, mõlemad on pisut lapsemeelsed, mistõttu neid ei võeta enamasti kuigi tõsiselt. Nad on jonnakad ja äraarvamatud. Ikka ihkavad ja otsivad nad meeleheitlikult midagi uut ega soovi leppida olemasolevaga. Nad tahavad mängida ja elust rõõmu tunda, mitte Paaside kombel tööd tehes ja vaeva nähes vaguralt armastust oodata. Nemad tahavad kõike ja kohe ning nende armastus on nii suur, et viib trammi alla või kõrvetab hinge surmani. Tammsaare ei lase Karinil ja Pearul kordagi kohtuda. Meie anname neile selle võimaluse.

Fotograaf: Siim Vahur

Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit.

Esietendus 21. jaanuar 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)